| 30.11.1999 |
Kommentaar |
Arx |
Lugesin ühel õhtul Meelis Ivanovi juttu
'Silm... näeb' ja jäi selline mulje et
on mõjutusi X-Files'i osast
'Mind's Eye'.Sellegipoolest päris hea lugu.Läänes on küllalt palju populaarsete sarjade ja filmide fännide
nn.fanfiction-it,oleks viimane aeg et ka Eestis selliseid lugusid ilmuma hakkaks.
Ootan arvamusi.
Siin on alanud huvitav diskussioon teemal, kuidas ja mida tohib ning võib arvutiajakirjas avaldada/avaldamata jätta.
Ajakirjandusega tihedalt ninapidi olevana ütlen ka enese arvamuse välja.
Meie taastatud Eesti Vabariigis on mingil moel kohati levinud arusaam, et sõnavabadus on piirideta vabadus.
Aga piiritut sõnavabadust ei saa eksisteerida, nõnda nagu ei eksisteeri piiritut isikuvabadust. Meie kõigi tegevus on piiratud ühiskondlike normide poolt ja me võime üritada neid piire ületada (näit. kedagi tappes), aga isegi sel juhul tunnistame (kasvõi alateadlikult) nende piiride olemasolu. Piire ei saa ületada, kui neid ei ole.
Ma ei alustaks vaidlust, kas kümme käsku on ahistava iseloomuga või mitte. Meie elu on piiratud sünni ja surmaga ning nendes sündmustes pole vabadusel mingit rolli mängida (noh, räägitakse küll vabasurmast, aga ma ei ole kuulnud, et oleks võimalik valida surma ja elu vahel nõnda, et surm oleks välistatud lõplikult).
Siit edasi ajakirjanduse juurde. Nii nagu elus tervikuna, võib ka trükisõnas öelda põhimõtteliselt kõike, mida annab sõnades väljendada.
Ilmaaegu pole öeldud, et terav sulepea võib olla võimsast armeest hirmsam relv. Sellega võib tappa mitmel moel, ja üsna efektiivselt.
Nõnda, nagu ükski vabadus pole absoluutne, pole seda ka sõnavabadus. Ameerika Ühendriikides näiteks, kus on sõnavabadus kaitstud esimese konstitutsiooniparandusega, on toimunud vahepealsete aastate jooksul hulk laimuprotsesse.
Seega, toimetajatel on vastutus, et nende väljaannetes ilmuv info oleks faktuaalne (tõene, informatiivne ja asjakohane) ning erapooletu (tasakaalustatud ja neutraalne).
Ma ei kujuta ette, et keegi suudaks avaldada Ameerikas toimetajale survet, et see üllitaks näiteks rassiviha õhutavat materjali.
Nüüd -- arvutiajakirjanduse põld on seni lõdvalt reguleeritud, ent olen kindel, et tõsisem regulatsioon algab ka siin. Tõenäoliselt tähtsustub võrgumeistri roll ja saab võrdsustub vastutava toimetaja rolliga. Keegi ju kontrollib infovoo saabumist ja jäämist serverisse, ning see keegi peab olema vastutav nende materjalide eest nõnda.
Ka arvutimaailmas ei peaks olema võimalik igasuguse joga avaldamine. Mõtelgem loogiliselt, kas EPL või Postimees avaldab kõiki H. Kohvi taolisi kirjatükke?
Teen väga selget vahet tsenseerimise ja toimetamise vahel ning tsenseerimise juhte Algernonis ma ei tähelda.
Tervitades,
Mart Raudsaar
| 21.11.1999 |
Toimekusest ja toimetamisest |
Wõrokas |
Minu isiklik ja personaalne arvamine on, et "vastavus kehtivale seadusandlusele" ei ole (liiati veel ühiskondlikel alustel (loe: oma kulu ja kirjade, st serveriga) toimivale) ajakirjale veel PIISAV argument kellegi mõtteavalduste ilmutamiseks. Toimetus vastutab (vähemalt moraalselt) selle eest, mis nende sildi all ilmub. Seega, kui toimetaja leiab, et SEDA ta küll oma ajakirjas avaldama ei hakka, on tal selleks õigus.
Hea nimi ja teatud tase maksab ka midagi!
| 20.11.1999 |
Torukybariku kaitseks |
nore |
Olen juba mõnda aega jälginud lugejakirjade veergu ja tahtnud ka ise kommentaare lisada, aga laiskus on siiamaani alati võidule pääsenud......
Seekord võtan aga siira murega sõna:
Kus maalt jookseb siis piir omapära ja nn. "Kliinilisuse" vahel?
See kirjatükk Torukybarikult, mis siin seisab ja lp. Jüri Kallase arvates kliiniliste hulka kuulub, on minu meelest sisult päris mõistlik, minu subjektiivse arvamuse alusel ei riku see EV seadusi ega rahva moraalset palet või mida veel iganes......
Olgu, eks toimetajad tea, aga siiski.....ulmehuvilised on alati mõistliku tolerantsusega silma paistnud, kena oleks seda ka "Algernoni" puhul täheldada.
Lugupidamisega.
| 20.11.1999 |
Tädab deid sydabest! |
Katariina |
Kift, kui lisaks rääkijatele ja õpetajatele leidub ka neid, kes asja tegelikult ära teevad. Arhiiv ja Autorid on hiirekesele väga operatiivsed lisandused! (Saaks nyyd veel ulmelinkide pesagi, oleks jälle hulgaks ajaks rahulik.)
Jõudu austet toimetusele töös ja asjades edaspidisekski ;)
Katz
Hää Torukybarik,
Selle kirja -- millele ma siinkohal vastan -- jätan ma nimme kustutamata. Jääb tekstinäiteks ja hoiatuseks tulevastele põlvedele...
Minult on sageli küsitud, et mida ma mõtlen, kui iseloomustan mõnda kirjatükki sõnaga «kliiniline»? Vaat see kiri -- millele ma siinkohal vastan -- on ideaalne tekstinäide. Panemata diagnoosi, ütlen ma siiski, et tegu on kliinilise kirjatükiga!
Edasine samalaadne produktsioon läheb kompromissitule kustutamisele. Nimetatagu seda siis tsensuuriks, või hoopis terve mõistuse võidukäiguks.
siiralt ja südamlikult
toimetaja Jyrka
| 19.11.1999 |
päike pöörleb ümber maakera |
Torukybarik |
Ohoo, võrguajakiri "Algeron" on asunud tsenseerimise libedale teele. Minu lugejakiri on halastamatult amputeeritud, kui ajuvabaduse (mida ta ka loomulikult oli) musternäide. Küsimus Lp. Toimetaja "Tema Ise" mr.X-ile: midasorti kriteeriumide järgi te toimetate (rassiviha õhutamine, lasteporno levitamine, mõnus lugu, ajuvabadus jms.)
Soovitus Lp K. Sanderile: Mitte mingil juhul lugeda CliffordD.Simaki "Härjapõlvlaste Kaitseala". Seal jutustatakse kuppliga kaetud planeedist, mis elab üle universumi kokkutõmbumise ja uue Suure Paugu. (Ajutäiuse jünger minestab)
Ps. ENAMUSE ARVAMUS EI PRUUGI OLLA VEEL TÕDE. Kogu maailmas võib olla ainult üks inimene,kes teab tõde ja seegi pannakse tuleriidale kärssama. Meenutame keskaegseid "Maa pöörleb ümber päikese" mehi.
Austusega, alati Teie Torukybarik
| 17.11.1999 |
Otsimootori poolt |
Katariina |
Andrile viis punkti igatahes ;) Kunagi ammu sai ju Algernoni otsimootori teemadel ka räägitud ning siis jõudsime yhisele seisukohale, et otsimootor tuleb. Kaugele ta oma tulemisega on jõudnud? ;)
Ja jõudu kah vigade parandajale ning kursiivide sisseviijale, paistab et see töö võib päris maha murda! ;)
Katz
(kes teab väga hästi, kui kerge on nõuda ja kui raske on teha, aga ei suuda vigisemiskiusatusele vastu panna)
Järjejutud järjejuttudeks, kuid loomuliku variandina peaks Algernonis olema võimalus brausida jutte autorite kaupa. Noh, et kuskilt oleks võimalik valida Kalevipoeg ning siis rivistuvad ekraanile tema poolt kirjutatud Algernonis ilmunud jutud koos lingiga jutule. Mingi infot pidevalt akumuleeriva webilehe juures on elementaarne, et seda aeg-ajalt täiustada tuleb. Võtke või BAASi eeskujuks (ok, ärge võtke). Üle tuleks vaadata ka arhiivindus, see lingijoru lehe all ei ole enam ergonoomiline. Aitäh.
Järjejutu rubriiki EI TULE!!!
Selleks pole ju mingit vajadust... Ainuke jutt -- mis seni tõesti järjejutt on -- seda ei vaja. Pean silmas Mart Raudsaare teksti «Kuldlaevuke». See on tõesti järjejutt, sest iga osa on mingi lõpetatud tervik... ning iga osa alguses on link eelmisele osale ning lõpus järgmisele.
TvRi järgnev jutt pole tegelikult järjejutt... kuigi ka TvRi lool on samasugused lingid olemas. Sellised lingid saavad ka muud võimalikud järjejutud.
Mis puutub sellesse, et keegi ei taha oma juttu jupphaaval arvustatuna näha... Selle vastu on olemas hea vahend: tuleb jutt ühekorraga valmis kirjutada!
Antud vastus on toimetuse seisukoht, mis ilmub siin Jüri Kallase sõnastuses!
Najah, loen, mis ma loen, aga tahaks nagu mugavamalt lugeda...
Seega tekkis nagu mõte, et v6iks ju need järjega jutud eraldi rubriigindusse t6sta. Seal v6iks olla v6imalik siis neid lihtsamini lugeda ja saaks kohe otsast alustades ilma midagi taga ajamata kohe j2rgmisest osast j2tkata.
Ja arvustusi kirjutada saaks siis kah jutule kui tervikule, mitte karvustada osi eraldi (ei tahaks k1ll kohe mitte omaenese pikemat lugu n2ha arvustatuna, kui osa ERALDI(m2rkused kuluvad kindlasti 2ra, aga arvustused... ei usu kohe mitte), sest pole ju tegelikult, mida arvestada, pole tegemist loo kui tervikuga.
Ahjaa, Must Kass, miks arvad, et need teised pseudonüümid muudkui isehakanud on ja pole oma nime välja teeninud? Mine sa tea, äkki näiteks on Lithium suur Nirvana austaja ja kuulab muutkui selle lugu "Lithium" ja seostub igal inimesel just sellega aga mitte oma kodanikunimega?
PS. Palun tehke see järjejutu rubriik ära, kallis toimetus... Ja oleks kena, kui vanad järjega jutud ka sinna ilmuks, näiteks Galahargi, kui talle tagumine ots ka kunagi ilmuda mõtleb...
Psühhoanalüütiline lähenemine on kirjanduskriitikas täiesti legaalne, mitte halvem - ega parem - kui näit marksistlik, feministlik vms. Ent kui teksti ja lugeja suhtest puudub õnnestav arusaam kirjanduslikuks nimetatava kvaliteedi sünnist (hmm), siis seda teravamalt kerkib esile küsimus teksti ja autori suhtest. Ning mida vabamalt oma fantaasia lendama lastakse, seda selgemalt tulevad esile sublimatsioonis väljapääsu otsivad pinged isiku alateadvuses, olgu need siis tingitud takerdumistest individuatsioonifaasis või millestki muust.
Avalikkusele esitatud tekstide puhul on ilmselt igaühel õigus oma arvamusele. Olen püüdnud loobuda lühihinnangutest ja oma arvamust ka argumenteerida. Kui nüüd mõni autor teatud ebalusega (või, hr. Raudsaare puhul, risti ette lüües) hetkeks mõtlema jääb, mida vastik kassirajakas uudistoodangu kohta öelda võib, siis võin oma missiooni kordaläinuks pidada. Omalt poolt luban, et täiesti lootusetute asjade puhul sõna ei võta - selline on olnud ka paari viimase kuu praktika. (Et Belialsi tondirongi esimeses viiendikus oli E.A.Poe lummus aimatav, ei saanud seda ju ka päris lootusetuks juhtumiks liigitada. Hea küll, olen edaspidi rangem.)
Pole nimest saladust teinud, vastupidi, korra ka telekas olnud ühtaegu kodanikunime all ja Musta Kassina. Erinevalt „isehakanutest" olen pseudonüümi ehk isegi välja teeninud; üks mulle sümpaatne loovisiksus (muuhulgas Kirjanike Liidu liige) on oma (trükitud!) lühiromaanis mind selle nime all (hea küll, pisut liialdades) prototüübina kasutanud. Nii et pseudonüümi aktiivne kasutamine on tõlgendatav ka minupoolse austusavaldusena tolle autori suhtes. Liiatigi kattub nimeks võetud eluka rahvapärane immits (et mitte öelda kuvand) üsna hästi rolliga, mida ma kohalikul tärkaval ulmepõllul täita püüan.
GO, Mika!!!
| 04.11.1999 |
Tuhandevahetus, tore kyll, |
Katariina |
aga mis see ULMESSE puutub? Kas teema teeb ulmeliseks asjaolu, et oleme yldse end 3. tuhandesse välja venitanud? Vai on Algernon lihtsalt järjekordne teadete tulp, kus seda sada korda äraleierdatud teemat - asi on käinud läbi enamuse meediakanaleid, enamuse liste, rääkimata
kirglikest diskussioonidest IRL - uuesti yles võtta? ;)
Varsti hakkab kedagi huvitama "ulmefännide arvamus" näiteks Häkinenist, piimatoodete hinnatõusust või rassismist... Teretulnud teemaderingi laiendus igatahes ja ka põhjendus olemas, miks seda just ulmefanzinis arutleda - ikkagi on tegemist "ulmefännide arvamusega". (Irwitab nagu lohemadu)
Arutluses võisin ma tõesti loogikavea teha, kuid foiniiklased ei teadnud nullist mitte halligi, seepärast saabub 21. sajanad endiselt 1. jaanuaril 2001 ka mitte sekunditki varem.
Mulle tundub, et anonüümne isik on teinud arutluskäigus kerge loogikavea. Nimelt on üldteada, et kui eeldused ei ole tõesed on tulem samuti mittetõene jne.
Anonüümse arutelu üks eeldustest on ,et tõmbame mingi kriipsu kahe sajandi vahele ära ja hakkame aga arvutama. Samas ongi küsimuseks sellesama kriipsu asukoht! Seega kriipsu paika pannes, paneb anonüümne juba ka vastuse paika ja mängib peale seda natuke mõttetut numbrimängu, tõestades juba sedasama, et tema kriips asub ikka täpselt seal, kuhu ta selle juba oma suva järgi asetas.
Aga ka minu arust peitub siiras ja püha tõde selles, et aastatuhandevahetus on ikkagi 2001. Et muidu jääks mingisse sajandisse vaid 99 päeva jne, nagu on tõdetud ka eelpoolsetes kirjades.
Ka minu teada saab uus aastasada alguse aastal 2001 1. jaanuaril ja seda väga lihtsal põhjusel: foiniiklased (need, kelle numbrisüsteemil meie ajaarvamine põhineb) ei tundud nulli, see lisandus meie teadmistesse hiljem. Seega peame me igale aastaarvule lisama ühe, et teada saada, mis aasta oleks siis, kui ajaarvamine alanuks nulliga. Nii, 2000+1 on 2001. Niisama lihtne see ongi...
Lugupidamisega,
Dragofor
| 03.11.1999 |
Musta kassi nähes soovitan risti ette lüüa |
Mart Raudsaar |
Allakirjutanu sulest ilmuvale "Kuldlaevukese" viiendale osale saadetud arvustuses kirjutab Must Kass: "Autori üksildases ja nukras lapsepõlves pole vist põhjust kahelda. Mis muidugi ongi sageli hilisema kirjanikutegevuse eelduseks."
Väited minu lapsepõlve üksilduse ja nukruse kohta teevad mind üsna nukraks, kuivõrd säärased isiklikku laadi väited jätavad mulle mulje, nagu avaldaks "Algernon" arvustuste sildi all ründava iseloomuga psühhoanalüütilisi näperdusi.
Loomulikult mõjutab säärane kriitika minu soovi kirjandusega tegeleda ning iseäranis jutte netis avaldada, ent mul on suhteliselt väljakujunenud isiksus ning arvamus iseenesest ja oma võimetest, niisiis "Kuldlaevukese" ilmumine jätkub.
Isiklikult olen alati esinenud oma kodanikunime all, sest julgen vastutada öeldud sõnade eest.
Jõudu kõigile autoritele ja iseäranis Belialsile, keda loen ikka ja hea meelega.
Tervitades,
Mart Raudsaar
Kuna meie ajaarvamise esimene aasta oli aasta 1, algab uus aastatuhat aastal 2001. Aga soovitan lugeda postinimekirja Taskutark arhiivi (http://www.obs.ee/cgi-bin/majordomo/info/taskutark), seal seda teemat mingil ajal üksipulgi lahati ning pole mõtet seda siin uuesti teha.
Soovin endale parasjagu õnne novembrikuu esimese kirja produtsendiks olemise puhul! Tegelikult huvitab mind ulmefännide arvamus asjast, et kunas siis XXI. sajand algab,kas aasta ja kahe kuu pärast või juba u.60 päeva pärast. Minu enda loogika on järgnev: Tõmbame kahe sajandi vahele matemaatilise joone (vana st. XX. saj. miinusmärgiga ja uus st. XXI. plussmärgiga). Kui nüüd vaadelda arvu "0.5" (sajandisõjas võrdub see umbes 1.juuliga 2000),siis ilmneb et tegu on raudselt positiivse suurusega, samuti on plussmärgiga 1/365 ehk 1. jaanuar 2000(mis kuulub siis sedapidi vaadates XXI. sajandisse).Sajand algab järelikult 1. jaanuar. 2000. MOTT.
AVALDAGE ARVAMUST, SELTSIMEHED!
[ Lugejakirjad: oktoober 1999 ]
|
