Toimetuse nimel ütleksin seda, et kui ikka hästi hea jutt on... noh, siis võib kaaluda mingi ühenimelise autori avaldamist. Kuid jutt peab ikka mäekõrguselt muust ulmest üle olema!

Miskipärast on aga teksti kvaliteet (õigemini selle puudumine) üsna selges sõltuvuses autorinime nõmedusega. Näib sedamoodi, et kui autor võtab asja tõsiselt, siis esineb ta kodanikunime all... või viitsib endale korraliku pseudonüümi välja mõelda. Autorid võiks mõelda veel ühele pisiasjale, et mõnikord ei jäägi «Algernonis» toimuv vaid wõrku... kuid paberil näevad need wõrgunimed ikka üsna lollid välja.

Mis puutub Dragofori, Kalevipoega ja Wõrokasse... siis kahjuks ei saa ükski otsus olla tagasiulatuva toimega. Kahjuks! Soovitaks siiski ka neil autoritel oma pseudonüümid kriitilise pilguga üle vaadata. Öeldakse küll, et ega nimi meest riku, kuid samas tuleb tunnistada, et igal nimel on ka oma vägi... ning selliste totakate nimede vägi peitub selles, et (näiteks) Wõroka nime all ilmunut ei suuda ma kuidagi tõsiselt võtta, ükstaskõik, kui traagilist lugu ta ei jutustaks... ikka arvad, et kusagil on mingi vimka peidus, mida kogemata tähele ei pannud.

Mis puutub kellesegi Mardikasse, siis tänapäevaks on kodanik unustatud... okay, tema lolli autorinime tõttu teda aegajalt mäletatakse? Kas see ongi eesmärk? Et kui loomingut pole, siis oleks vägev nimi...