| 28.10.1999 |
Originaalsus ja tipptase. |
ott |
Avo Nappo on etteantud teemat oluliselt lihtsustanud. Taoline polariseerimine ei vii kaugele. Ka "üheselt tipptaseme määratlemine" käib näiteks minule selgelt üle jõu, tõsi, ma ei tunnegi mingit sellist ambitsiooni - teate küll: "definitsioonide surnud maastik…".
Näiteks Tolkini (või ei kirjutet ta nime niimoodi?) "Kääbik" ja kõik nood teised raamatud mahuvad minu meelest igati "originaalsuse ja tipptaseme" raamidesse (heh!), sellele vaatamata, et haldjad, põlvased ja libaloomad olid juba ammu olemas.
Sõimlemine ei kõlba jah. Minu viga. Enam ei tee.
| 25.10.1999 |
Kui juba ideede pakkumiseks läks.. |
Avo Nappo |
..siis lisaks ka endapoolse. Mis oleks, härrased, kui hoiduks edaspidi isiklikuks kätte minevast sõimust avalikes kohtades? Lihtsalt, selline mõte. Kindlasti mitte originaalne, samas tundub et hea ja vajalik.
On topic temaatika juurde tagasi tulles. Originaalsus ja tipptase. Täpsemalt esimese olek eelduseks teisele. Huvitav, kas hr. Ott mõtles seda tõsiselt? Selleks et tipptaset yheselt määratleda, võiks näituseks ette võtta kõigi aegade Hugode/Nebulate loetelu. Ja sealt siis näpuga järge ajada, et millistes teostes originaalsus silmnähtavalt põhieesmärgiks on seatud. Huvitav, leiab sealt mõne sellise?
| 25.10.1999 |
Triitoni "ideest" |
Ott |
Issanda vits! mis mehele kargas kulmude taha! Isand Triitoni idee on täiesti lubamatu, lühinägelik ja perspektiivita. Ja mis siin selgitada, algloomalegi (triitonid on kahepaiksed?)ilmne, et just originaalse ilmamaa kujundamisse peab investeerima tähelepanu ja energiat kõige rohkem. Teisiti tipptaset ei teegi!
| 24.10.1999 |
idee |
Katariina |
Õnne Algernonile 20 000 lugeja puhul!
Mis ühismaailma ideesse puutub, siis ei saa ju ometigi öelda, et sellest midagi välja ei tulnud. Õigem oleks, et jalgratas on isand Tritonist sõltumatutel asjaoludel juba leiutatud. Idee esmaesitus 99 märtsikuu Algernoni lugejakirjades ning, nagu Jyrka kirjast selgub, Belialsi Fabuluseteemaline jutt juba avaldamisjärge ootamas. Mis minu silmis on piisavaks tulemiks, et mitte väita, et ideest midagi välja ei tulnud.
Nii, et isand Triton jäi lihtsalt veidi hiljaks. Mis idee headust muidugi ei vähenda.
| 23.10.1999 |
Idee lõpp |
Triton |
No nii, paistab, et siis sellest nn ühismaailmadest ei tule midagi välja. Põhimõtteliselt oleks see idee ikkagi abiks nii mõnelegi asjaarmastajast algajale, ma ei mõtle, et nüüd tuleb kõik puust ja punaselt ette teha aga...
Pole hullu, eks vaatab, mis tulevik toob.
Oeh!!!
Nüüd on see käes! RPG ja arvutimängude halb mõju!!! Et sellel tegelasel on niipalju spelli ja need relvad, ning relvad näevad nõnda välja ja nende tulejõud on selline...
Tõttöelda pole see muidugi eriti originaalne idee. Prantsuse modernist Michel Butor pakkus juba 1953. aastal oma essees «Science Fictioni kasvukriis» (La crise de croissance de la SF) välja analoogse idee, et kõik ulmekirjanikud võiksid kasutada ühtset taustsüsteemi, et luua siis oma tekste ühes ja samas maailmas ning arvestades teiste kirjutatud tekste. Minu meelest ei suutnud Michel Butor isegi omaenda essees seda ideed eriti veenvaks kujutada. Kes soovib leiab selle kirjatüki maakeelsena Stanislaw Lemi vihikust «Ijon Tichy mälestused».
Tänapäeval on midagi sarnast tehtud nn. ühismaailmades (ingl. shared worlds), kus erinevad kirjanikud loovad tekste teatavat kaanonit arvestades. Tõttöelda polnud see idee päris tundmatu ka juba 1953. aastal!
Ka eestis ulmes on natuke ühismaailmade asja aetud. Veiko Belials ja Marek Simpson on kirjutanud variatsioone üksteise juttudele ning tekste üksteise loodud maailmadesse. Siinsamas «Algernoni» veergudel sündis idee kirjutada tekste Indrek Hargla jutu «Õnnekosk» maailma (nn. ühismaailm Fabulus)... Veiko Belialsil on üks jutt juba valmis ning ilmub peagi ka «Algernonis», teistel on töö pooleli...
Mis siin nyyd nii yllatavat oli? See mida hr. Triton kirjeldab on minuarust tyypiline shared-world. Siingi oli ju kunagi plaanis mingi Hargla maailma baasil midagi sarnast yritada. Muuseas, mis sellest projektist sai?
Mis puutub sellesse, et koostada miski ulmeaparafernaalia välimääraja taoline teatmik, siis sellisel ideel on jumet. Eeldusel et säärase koostajat just huumorimeelest ilma pole jäetud.
Mitte et säärase teatmiku järele peale amusement value mingit vajadust oleks. Pigem vastupidi. Valdaval enamikel juhtudest on kogu pseudoteaduslik-tehniline atribuutika kõik ysna yhe vitsaga löödud. Kas peale nanotehnoloogiliste pisirobotite ongi midagi põhimõtteliselt uut tulnud? Ainus tõeliselt originaalne maailm, mida ma 90ndate saagist lugenud olen, oli Baxteri "Flux" - tegevus toimub neutrontähe sisemuses. Tegelased kytivad seal sigu, kes seedimispotrsessi jääke reaktiivmassina tarvitades eest ära yritavad põgeneda ;)
Iseasi, et originaalsus yksi ei tee veel head lugu. Ega korduvad syzeed pluss standardvarustus ("blaastri" ja hyperruumiraketi näol) halba raamatut.
Oops.. jutt hakkab teemast kõrvale kalduma. Niipalju kui mina sellest "ideest" aru sain, ei olnud hr.Tritonil vähimatki kavatsust ise ulmet kirjutama hakata. Seega ei ole ka ilmselt mõtet soovitada tal Elooni jäljendamist soovitada ;) Mis puutub aga raskustesse "erialase terminoloogiaga" harjumisel, siis selleks on paarsada raamatut kindlalt yle pakutud number. Vähemasti suurusjärgu võrra.
Mis puutub yleskutsesse autoreid yhes ja samas väljamõeldud maailmas kirjutama panna, siis säärastel projektidel on omad puudused. Lugeja seisukohalt enamasti tõsiasi, et autorid ei ole oma tasemete poolest võrdsed. Mistõttu jutud/romaanid tulevad märksa ebayhtlasema kvaliteediga, kui yhemehesarjad. Kui selleks et mõnest säärasel meetodil koostatud antoloogiast paari-kolme pärlit leida, peab ennast läbi lugema tuhandest lehekyljest pahnast, siis lõpkokkuvõttes jõuab lugeja varem või hiljem ikkagi äratundmisele, et lugeda maksab (põhiliselt) neid autoreid, kes talle meeldivad. Ja käsitletav maailm ning ulmelised atribuudid on selle kõrval, _kuidas_ kirjutatakse, võrdlemisi ebaoluline.
| 19.10.1999 |
idee??? |
Must Kass |
No nii üllatavat ideed pole ammu kohanud. Et kas ei ole siis juba olemas miskit ulmelist Lego-komplekti koos kasutamisjuhendiga?
Esteks ei ole need vidinad ja pudinad ju (ulme)kirjanduse seisukohast tähtsad. Vajalikud imho vaid nii palju, et aidata autoril paremini esile tuua seda, mis tal _inimese_ kohta öelda on - kui just puhtakujulise meelelahutusega tegemist ei ole. Hea küll, noorukil, kel esialgu vaid huvi ja tahtmine, võib (vidinatesse puutuvate) reeglite puudumine pea kirjuks võtta küll. Aga nagu muugi kirjanduse puhul tuleks siis kirjutada sellest, mida teatakse-tuntakse. Ja juba mõnesaja loetud raamatu järel tekib ehk ka selgem ettekujutus zhanrist kui sellisest.
Olgu siis peale, lugeda pole mahti, aga reegleid tahaks. Sel juhul võiks soovitada hommaget või kuidas seda eesti keeli nimetada. Et võetakse meeldinud autor ja tema loodud maailm ja püütakse sellele omalt poolt midagi lisada. Rõhutades muidugi algmaterjali päritolu. Autorilt loa küsimine pole vist rangelt nõutav. No ja isegi kohalikus kirjanduses on sellised veetlevad klassikud nagu Hellati Naiste maailm või Elooni Kaksikliik (Belialsi ei söandaks soovitada). Ja kui isegi eesti keeles lugeda ei viitsi, võib aluseks võtta mõne arvutimängu, sedagi on tehtud ;)
Tre, no päris anonüümne nüüd kah olla ei taha, sry , unustasin tuhinas aga
ideed edasi arendades võiks siis välja mõelda,ühiselt selle krt maailmad, planeedid, nimetused, kas või jumalused,
midaiganes...
Ma ei mõtle nüüd, et kõik peaksid siis nende järgi kirjutama hakkama aga mõningad lihtsustavad terminid võiks ikke olla.
Tre, ulmesõpru on vist kenake ringkond kes loeb, kes kirjutab ise või mida iganes teeb. Mul on selline mõte või ükspuha mis ta on et võiks luua nn
ulme maailma või süsteemi kus oleks siis
planeedid, tähesüsteemid, mõninagd linnad jms,jne, actioni poole pealt ära märgitud kasutusel olevad relvad, süstikud. Muidu on nii, et igaüks mõtleb mingi ime relva, ime nimetusega välja. Tekib nö segapuder. Ühesõnaga võiks luua nigu mingid juhtnöörid või võta kasutusele kindlad relvad mida näiteks kasutatakse kuskil kõrbelahingus...
Oleks vist kergem...
Muidugi jääb siit see idee edasi arendada juba teistele.
lp. toimetaja! kui pikk peaks üks lugu olema, et seda täies mahus avaldada. tegin ühe aga sai teine pikk. lühendada ei anna. muidu olen värske Algeroni lugeja, päris lahe zine. ja veel- kas keegi teab mõnd subjekti kes tõlgib eesti keelest inglise keelde just ulmet? kas eesti ulekirjanikke on avaldatud ka väljaspool?
PS: ise ma naeran selle krdi "kirjavigateta" yle kõige rohkem. Kesse usub, et näpukas? ;;))
Ok, ok, tõestasin, mis tahtsin. Lugudes ikkagi pole selliseid näpukaid, ausõna ;)
| 07.10.1999 |
Kirjavead, krt ;) |
Orlau |
Mina kirjutan, jumal tänatud ja juhuse tahtel, siiski 99,9 ilma kirjavigateta, uskuge või mitte. Kümne jutu peale 1 näpukas ja seegi algernonis parandamata yleval. Ometigi ootab ka yks minu jutte juulist/augustist järjekorda. Tahaks lihtsalt öelda, et ärge pabistage nii hullusti, selles jutus pole kindlasti yldse NII palju kirjavigu, et seda kaks kuud kontrollima peaks (irw).
K.O.
Muidu endiselt rõõmus ja heatahtlik ja aktsepteerib ylepeakasvavat tööd kui igati head põhjust. Palub ainult mitte dysgraafias syydistada ;)
Siis võiks autoreid üles kutsuda normaalse Wordi failina oma asju saatma? Oleks vast rahulikum? Kogu dokumendis fondi või selle suuruse vms. muutmine on ju sekundite küsimus ja kirjavigu on ka kuvarilt lugemise käigus hõlpus parandada. Loomulikult võtab käsitsi palja tekstifaili kohendamine aega, aga äkki saab ilma läbi?
Ülespanek pole lihtsalt copy-paste töö... tuleb parandada (ilmsed) kirjavead, tuleb viia sisse kursiivid ja sõrendused, tuleb panna paika lõigu lõpud jne.
Kõik see vist siiski ka pisut aega võtab?
Mida juttude ülespanek üldse nõuab, et see nõnna palju aega võtab? Kas see pole üksnes copy-paste töö? Või lihtsalt ei jõua läbi lugeda kõiki üllitisi, mis tulevad?
Toimetusega konsulteerides selgus, et lood lähevad "Algernoni" üles saabumise järjekorras ja et praegu ootab mõni lugu juulikuust saadik. Sestap polegi minu loomingut rohkem üles pandud kui üksainus jutuke. Tehnilistel põhjustel on ainult ühel toimetuse liikmel võimalik lugusid üles riputada, aga tal on palju tööd ja vähe aega.
Muide, Arx -- kui mitu sinu juttu avaldamist ootab?
Hei eesti ulmesõbrad! Kui teil võõrkeelsete ulmejuttude lugemisest kõrini on kirjutage midagi Algernoni jutulaborisse,seal valitseb juba pikemat aega nukker vaikus.
Vastuseks Alari küsimusele...
Ei olnud arutelu teemal, et mis kuupäeval viimased asjad «Algernoni» ilmuvad... oli Musta Kassi idee, et 20ndaks! Toimetuse arvates saab «Algernoni» number valmis kuu viimasel päeval, kell 24.00...
Sedapuhku siis juhtus nõnda, et kaks juttu said ajakirja kuu viimasel päeval... ilmselt juhuslik taotlus!
Nii see on siis selle eesti algupärase ulmega, polegi nagu teist. Need kes on mingi üllitisega maha saanud, paistavad olevat end tühjaks kirjutanud või pole siis seda loovat annet nii palju? Või pole teemat, nagu näha on kõik oma tulnukate ja horroritega maha saanud ning muidugi peavad oma juttu parimaks. Vahet pole ju eks, kes kurat hoolib, mõni tõsi huviline ikke loeb ja avastab oma maailma.
Igatahes head indu ja kõike muud sinna juurde kuuluvat.. :)
Oli see nüüd taotluslik või juhuslik, et kaks juttu ilmusid lugemiseks ja arvustamiseks just kuu viimasel päeval?Augustis oli arutelu teemal mis kuupäeval viimased jutud võiksid ilmuda.
Huvilistel soovitaksin visata pilk Algernoni septembrinumbrile. Seal ilmus 30.09.1999 kaks juttu:
Mart Raudsaar Kuldlaevuke. 4. osa
Veiko Belials Jahihooaeg
[ Lugejakirjad: september 1999 ]
|
