See, kas ja kuidas Urmeth ise (üldse) ulmet kirjutab, pole momendil oluline. Kriitik ei peagi olema ise kirjanik; tähendab reeglina ei olegi, sest muidu ta ei kriititseks, vaid kirjutaks. Küll aga peab kriitik teemat valdama ja säilitama miski objektiivse(ma) lähenemisnurga lahatavale esemele. Noh, ka asja olemuse määratlemine on kriitika. Aga kõnealune kirjatükk oli kantud rohkem millestki muust. Loomulikult ei taha ma öelda, et eesti ulmekirjanduse kohta sõnavõtmiseks PEAB läbilugema raamatukogutäied ingliskeelset. Arvata on ikka õigus. Iseasi, kas sellest arvamisest kellelegi kasu on, või täidab ta rohkem arvaja enda rahustamise/rahuldamise eesmärke.

Aga et leida miski optimistlik noot - siis, need muud wõrgus rippuvad algajate harjutusvihikud vist pole nii suurt reklaami saanud. ja võib olla leidis A toimetus Urmethi kriitikast ka midagi asjalikku. Minule on küll seni Urmethi arvustused/arvamised meeldinud - neid on huvitav lugeda, tal'n põhistatud seisukohad ja sügavale puuriv sulg... hmm...