| 29.05.2003 |
"Lilled Algerninile" |
Veiko |
Lugesin hiljaaegu uuesti läbi kogumiku "Lilled Algernonile", ka südantlõhestava nimiloo. Ja mõtlesin samal ajal "Algernonile", eriti just siinsete juttude tsaet ja nende ülesehitust silmas pidades; ja leidsin, et ei erinegi nagu millegi poolest maailmakirjanduse tippteostest selles vallas,
...kui just välja arvata paar "pisiasja":
1)Kogumiku autorite ideed on uudsed, varemkasutamata, vähemalt omas ajas;
2)Nende teosed on keeleliselt korrektsed, ilma stiili ja kirjavigadeta, mis koormavad silma ja mõistust, on tunda, et lood pole lihtsalt paberile visatud, vaid nende kallal on ka tööd tehtud;
3)Autorid suudavad produtseerida oma lugudega erinevaid tundeid, emotsioone, samas kordagi liialdamata, pakkumata üle.
Ja niisama lihtne see kirjutamine ongi. Ehk nagu ütles Juhan Liiv: "Sünnitamine on lihtsamast lihtsam. Igaüks võib kirjanikuks hakata, sest ainult kaks asja võivad seda takistada: sõnade kasinus või paljusus."
Algajate lugusid arvustatakse kahel viisil:
a) kui jäetakse avaldamata, põhjendatatakse miks ja antakse soovitusi ümber tegemiseks;
b) kui avaldatakse, siis arvustatakse avalikult kõigi poolt. Samas oleks mõttetu panna iga toimetuse liiget midagi kirjutama, sest tihtipeale kirjutatks sisuliselt sama asja.
Põhimõtteliselt Mareki mõte on õige, samas mulle näib, et paljud algajad autorid kipuvad kirjutama, olemata läbi lugenud mõtteid, mida enne nende konkreetset kirjatööd toimetuse liikmed on ajakirja veergudel sarnaste juhtude puhul avaldanud. Suure osa Laboris avaldatud asjade kohta võib väita ühtesid ja samu asju. Mina isiklikult kirjutasin ka ühe sellise koondarvustuse ükskord valmis (ennast kiitmast ma muidugi ei väsi) ja pean seal väljendatut siiamaani aktuaalseks. Selle teema kokkuvõtteks tahaks autoritele soovitada enne neid viie aasta jooksul ilmunu läbisirvimist ja selle kommentaaridest endale kasulike terakeste otsimist.
Päris kindlasti aga ei hakka toimetuse sisene hääetamine avalikuks toiminguks muutuma. Toimetus langetab otsuseid kollegiaalselt nagu kohus näiteks, toimetuse arvamus on KOGU toimetuse arvamus ning sellisena tuleks autoritel seda ka võtta.
Täiesti nõus, et algajad autorid vääriksid oma juttudele põhjalikumat analüüsi. Väheste eranditega - kui näiteks on autoriga eraviisil tekstist juba räägitud - olen omalt poolt arvustanud kõiki lugusid, mis vähegi kirjandusele sarnanevad.
Tuli selline uitmõte, et kas Algernoni toimetus ja kaasatud "ülelugejad" ei võiks Hiirekesele saadetud lugude varamusse või laborisse paigutamist igaüks rea-kahega põhjendada, mis annaks nende ulmest tublisti üle keskmise jagavate isikute kogemusi arvesse võttes eeskätt laborilugude autoritele ehk enam kasulikku tagasisidet, kui nad tavaliselt laborilugude kohta kirjutatud arvamustest saavad?
Pisut põnevust ja hasarti võiks lisada seegi, kui teada oleks, mitu otsustajat oli loo varamusse ja mitu laborisse saatmise poolt.
Kõigepealt, Kristjan - irw :)))) ja jätka samas vaimus sogade juttude arvustamist!
Ja mis puutub neisse raske südamega ja muidu kõigest hingest kirjutatud juttudesse, siis pea iga noor inimene ju arvab, et need tema lood on sellised, mida keegi teine pole kirjutanud, need tema tunded on need, mis ainult temale on ainuomased jne. Mõnes mõttes ta ei eksi, kuivõrd iga inimene on kordumatu, kuid siiski...
Hingevalus ja muidu sünge tooniga juttudel on lihtsam saavutada söödava jutu tabavusprotsent. Ning last but not least. Neid _on_ kergem vorpida! Nagu on lihtsam kirjutada kurbi ja nukraid luuletisi. Rõõm ja helgus on justkui asi, millest ei tulekski kirjutada. See on niivõrd enesestmõistetav. Aga proovi sa seda enesestmõistetavust värssidesse ja sõnadesse valada...
Ilmselt siin ongi see kala, mida noored autorid alla neelavad...
Kusjuures mulle tundub, et tähelepanek on õige. Paljudele vähem kogenud autoritele näib, et "raske" teema käsitlemine teeb neid tõsiseltvõetavamaks. Millegipärast püütakse tihti lausa esimeste töödega suuri üldinimlikke & maailmaprobleeme lahendama asuda. Isiklikult leian, et sellega on võimalik lugeja päris ära vihastada... St sellisel teemal kirjutamine nõuab ka autorilt päris palju, et mitte oma üritust naeruvääristada. Vast selles peitub ka põhjus, miks suur osa eesti lugejaist "Existerioni" omal ajal pahaks panid... Ei tea kindlalt öelda, kuna ise pole seda teost lugenud. Aga autorid võiks Jaani kirja võtta lugeja soovina -- ja lugeja soov teatavasti on seaduseks :)
| 09.05.2003 |
Meelelahutus? |
Jaan |
Loen aegajalt Algernonist ulmejutte ja seoses sellega on tekkinud üks küsimus. Nimelt, kas mulle tundub või ongi nii, et Algernonis avaldatud juttudes domineerib sünge meeleolu, lootusetus, viletsad tulevikuväljavaated? Mina loen selleks, et oma meelt lahutada aga mis meelelahutus see on, kui loetust selgub, et kõik on paha ja aina hullemaks läheb?
Igati tore artikkel oli. Muhe ja õpetlik:)
| 05.05.2003 |
Uskumatu! |
Liisi Murel |
Kas te tõesti peate selliseid asju lugema?
Siiras kaastunne ja jõudu edaspidiseks!
Luban, et saadan millalgi tiba parema jutu!
[ Lugejakirjad: aprill 2003 ]
|
