|
Ühinen täielikult I. Hargla arusaamaga sellest, et ulme kirjandusliigina on lapsekingadest välja kasvanud. Seevastu on raske ühineda tema järeldusega, et ulmelise butafooria kasutamine on seetõttu hea ja kena olenemata süzheest.
Esiteks pole argument ulme täiskasvanuks saamisest IH väite põhistamiseks relevantne. Näiteks nii novell kui ka romaan on pika traditsiooniga, "täiskasvanud" zhanrid ning ometi on süzheesid, mida on parem realiseerida novelli vormis ja süzheesid, mida on parem realiseerida romaani vormis. Juhul, kui novelli materjalist tehakse romaan või vastupidi, kannatab kirjanduslik väärtus.
Teiseks loetakse ulmet eelkõige tavakirjanduses kohtamatu pärast, julgete ideede ja visioonide pärast, mida tavakirjanduses napib. Juhul, kui me toome ulmekirjandusse tavakirjanduse süzheed, kannatab ulme "progressiivsus", mida paljud ulmeaustajad toonitavad (näiteks võiks tuua sellesama õnnetu Rubeni jutu, mille "Algernoni" toimetus tagasi lükkas). Mitmed ainult ulmet lugevad tegelased on mulle isiklikult ning ka avalikult postiloendis ja mujal öelnud, et neid ei huvita tädi Maali perekondlikud probleemid, millest nende arvates peamiselt koosneb tavakirjandus. Laskumata eeltoodud väite tõesuse üle lähemasse arutellu, tahaksin siiski märkida, et vaevalt need isikud eriti rõõmustavad, kui tädi Maali koos oma joodikust vennapoja ning seniilse lehmaga autori poolt Veenusele kolitakse selleks, et märgi SF all suuremat läbimüüki või huvi saavutada.
Nagu korra juba ütlesin, kui on tahtmine kirjuitada ulmet, siis kirjutatagu ULMET, mitte tavakirjanduses läbinämmutatud süzheede töötlusi, milles parabellum on asendatud laserpüstoliga! Nagu ütleb väga õigesti Indrek Hargla, on ulmel kahtlemata "juba õigus olla täiskasvanu ja iseseisev" -- ulme saab vabalt hakkama, kasvada ja areneda ilma kahtlase väärtusega adaptsioonideta põhivoolust.
Paistab, et õnnestus - läkski diskussiooniks lahti. yeee....
Aitäh Raulile pika ja põhjaliku vastuse eest. Ilma irooniata. Paljud asjad said nüüd hulga selgemaks.
Kahju on ainult sellest, et minu eelmises kirjas väljendatud kahtlused leidsid paraku kinnitust, kui mõttega lugeda järgmist lõiku Rauli kirjast:
"Swanwicki juhtumi puhul lihtsalt tundus mulle Mario arvustusi "Süngete varjude" juttudele lugedes, et päeva üldist tooni arvestades on ette ja taha vabandamine kuidagi kohatu, mistõttu sellesisulise lõigu ka Swanwicki arvustusest likvideerisin ja rõhutasin samuti nagu Mario Stone'i puhul oma kahtlust sellise loo tõlkepotentsiaali koha pealt."
Tänase päeva üldist tooni arvestades likvideerin omalt poolt viimase lause Stone'i loo arvustusest ja jään huviga ootama, mis edasi saab.
Ilmselt on see inimtüüpide küsimus... mina näiteks olen harjunud elama aegajalt tsipa nagistades, rohkem läbi pila kui tõsise ärapaneku prisma.
Ja tõesti palun sellisena ka mu vastavaid sõnavõtte vaadata siin ja BAASis. Paluks sealt tagant, kui pole just võimatu, sellist sõbralikult muigavat ehk kergelt irvitavat nägu näha.
Loomulikult olen minagi teinekord endast välja läinud (juhtumid Kalevipoja ja Enn Hundiga lähemast minevikust), aga enamasti seda siiski ei juhtu. Aga eks oma topeltkuradeid tuleb igaühel aegajalt ette. Keegi meist pole haavumatu ega ärritamatu. See selleks.
Et inimesed mingite sündmuste mõjul teinekord oma arvustusi muudavad, on paratamatu ja midagi halba ma selles ka ei näe. Kuni ei minda isikut solvavaks. Antud juhul oleme kenasti piirdunud teostega. Mis on iseenesest positiivne!
Sõber Vesast. Miks jutu publitseerimist kuritegelikuks (kunstilises, mitte juriidilises mõttes) pean, seletasin loodetavasti ammendavalt oma arvustuses. Antud juhul oli see minu arvustus "Kaaslastele" tõesti vaid ühe-päeva-nali, mis täna ka juba kadunud on. Mulle tundus situatsioon koomiline ja minu reageering ka. Inimestele ikka oma naljad meeldivad. Oluline pole see, et Peltola kellelegi naljakas või suisa siganaljas tundus (mulle ei tundunud näiteks üldse, väga kurb oli seda lugeda!). Samuti võib Stone kellelegi meeldida või suisa sigahea kellegi meelest olla. Ja kellelegi jälle üldse ei meeldi. Elu on selline.
Swanwicki juhtumi puhul lihtsalt tundus mulle Mario arvustusi "Süngete varjude" juttudele lugedes, et päeva üldist tooni arvestades on ette ja taha vabandamine kuidagi kohatu, mistõttu sellesisulise lõigu ka Swanwicki arvustusest likvideerisin ja rõhutasin samuti nagu Mario Stone'i puhul oma kahtlust sellise loo tõlkepotentsiaali koha pealt.
Loomulikult tunnen ma end mingil määral puudutatuna, kui kellelegi mõni antoloogia jutt absoluutselt ei meeldinud ("ilge, haige, öökimapanev, perversne"). Sa ise tunned samamoodi. Meenutukse tasuks vaadata Valge Varese arvustust näiteks "Terrakotale." Loomulikult oleks kena, kui selliseid reageeringuid vähem oleks, aga inimene kord on juba selline masin, et teatava surve korral emotsionaalsus ikkagi üle paisu tuiskab.
Belialsist. Siin on tõesti natuke paranoiat mängus, kuna minu hinne tulenes vaid eelnevast Kristjan Sanderi hinnangust. On varemgi juhtunud, et mõne inimese, kelle arvamustest ma väga lugu pean, arvustus mind kergelt shokeerib. Näidetena võiks tuua Andri ja Musta Kassi arvustusi jälle sellele "Terrakotale." Ja loomulikult isand Golikovi arvustust "Topisetegijale", kus arvustaja püüab asja juba ette Stalkeri-võitjaks kuulutada. Üsna pealesuruval moel. Aga eks ma ise olen Rõbakovi puhul samuti toiminud. Moraal, et kõik me oleme tegelt üsna ühesugused. Vot.
Mis puutub Belialsi arvustusse SS-Õhtulehes, siis olen lihtsalt kurb. Olen enda arust juba piisavalt suur inimene, teadmaks, et pole olemas absoluutselt head eha halba juttu, on vaid inimeste subjektiivsed maitsed ja meeldivused. Sellest johtuvalt on "arvustus", mis riburadapidi annab meile jutthaaval teada Belialsi maitse (ja seda täpselt "meeldis-ei meeldinud" tasemel), minu kui koostaja jaoks natuke tühjavõitu. No mis selle teadmisega peale hakata? Mis on suvalisel lugejal selle teadmisega peale hakata? Kui mulle need lood väga meeldisid ja Belialsile paljud eriti ei meeldinud, siis kus on tõde? Absoluutseid kriteeriume pole.
Oleks nagu soovinud teada, kuidas Belials hindab antoloogiat tervikuna, kujundust, valikut, juttude järjekorda, autoritutvustusi. Kas ta peab seda heaks või mitte, laskmata end selles asjas segada isiklikust maitsest. Ja kui ma saan selle asemel teada vaid seda, et olid mõned head, mõned keskpärased ja mõned halvad lood, siis no suur tänu tõesti! See on ju jälle see isiklik maitse.
Ses osas tahaks etaloniks tuua isand Golikovi arvustust mu antoloogiale, kus vähemalt arvustuse tekst lahkas just asja olemust, mitte ei eksponeerinud arvustaja maitset. Iseasi, kas hinne ikka nii kõrge oli vaja panna:)
Belialsi artikli lõppjäreldus oli aga lihtsalt ehe demagoogia, aga sellest ma kirjutan varsti ühes teises kohas pikemalt.
Tänan taaskord tähelepanu eest!
Natuke veider tunne hakkab. Põhjuseks see, et mõned BAASis leiduvad arvustused kipuvad mõne aja pärast muutuma - konkreetselt pärast seda, kui on ilmunud mõni uus arvustus, mille objektiks oleva teosega isiklikult seotud (autor, tõlkija, koostaja) isik varsti korrigeerib oma varasemat arvamust teose kohta, millega on otseselt seotud nö. tema teost arvustanud isik. Mõistagi ei ole see uus arvustus olnud kõige positiivsem ja loomulikult ei korrigeeru ka varasem arvustus positiivses suunas.
Mis see nüüd siis on? Varjupoks oma isiklike solvumuste maandamise eesmärgil? Põhimõttel: kuidas küla koerale, nõnda koer külale? Muidugi on BAASi arvamused subjektiivsed ja väljendavad arvustajate isiklikku maitset, kuid olen siiani võtnud neid objektiivsetena eeldusel, et arvustatakse ikkagi teost, mitte isikut, kes selle on kirjutanud või tõlkinud või kogumikku sisse pannud. Kui see eeldus alusetuks osutub, muutub minu jaoks küsitavaks ka BAASis arvustamise mõttekus üldse.
Et mitte jääda üldsõnaliseks: kui Raul Sulbi minu arvustuse peale Del Stone Jr. jutule "Kaaslased" (kogumikus "Sünged varjud") puudutatuna tundis, siis on vähe kentsakas seda takkajärele Michael Swanwicki ("Et on üks masin see maailm..." "Marduse" juubeliväljaandes) peale välja valada. Õigemini küll väljaande koostaja peale. Ja vahepealne osundus Vesa Peltola jutule ("Meelespea ja õunapuu" "Marduses" 3/2000) Rauli enda BAASi arvustuses "Kaaslastele" (nüüd ära korrigeeritud) oli ka vähe meelevaldne, sest erinevalt kod. Sulbist (kes Peltola jutu avaldamise otsesõnu KURITEOKS klassifitseeris) esitasin mina lihtsalt küsimuse "Kaaslaste" suguse rämpsloo avaldamise otstarbekusest ühes korralikus õudusantoloogias.
Võtsin teema üles, sest ei tahaks sugugi, et teoste arvustamisest BAASis solvumisest ajendatud sina-mulle-mina-sulle printsiibil kujuneks mingi reegel. Kusjuures antud juhul ei näe solvumiseks ka mingit põhjust. Raul Sulbi on "Süngete varjude" koostamisega tervikuna üsna kenasti hakkama saanud, kogumikus on mitu viieväärilist ja muidu head juttu, aga ka keskpäraseid ja viletsaid - nagu antoloogiate puhul ikka olema kipub. Nendele viimastele antud hinnangutest ei maksaks ennast nii puudutatuna tunda. Igatahes mõtlesin kogumikule hinnet 4 pannes ja sellele lühikest kommentaari lisades seda täiesti tõsiselt. Kuigi kopeerisin kommentaari sõnastuse Raul Sulbi värskest BAASi arvustusest Veiko Belialsi jutule "Topisetegija" (hindeks 2), kusjuures see arvustus ilmus BAASi kiiresti pärast Belialsi enda retsensiooni "Süngetele varjudele" "Õhtulehes"... Aga võib-olla on see juba paranoia, sest Belials andis "Süngetele varjudele" minu meelest ju positiivse hinnangu..?
| 24.04.2001 |
Aegumisest tingitud viga |
Kristiina |
Toimetajaveerus on toodud mõned viited kodulehtedele, minu novellid (www.hot.ee/krissunovellid) on üks neist. Kommentaar, mis sellele on antud, on pisut aegunud, sest olen teinud uuendusi ja nüüd on novellid eraldi ka ilma taustata. Nagu selgus, ei olnud neid enne ilma Explorerita lugeda, kuna taustapildi serv jäi segama. Seda probleemi enam pole.
| 23.04.2001 |
Ärgem olgem sektandid! |
Orcus K. |
Mind on juba pikemat aega painanud paljud arvustajad, kelle peamiseks etteheiteks on see, et üks või teine jutt ei ole ulme. Jutt iseeneset tundub ometi rohkem ulme, kui mis tahes muu. Ja sealt torkab silma lõputu tavakirjanduse vaenamine. Ma ei saa sellest aru?
Ma usun, et me kõik tunnistame, et kirjandus oli enne ja ulmekirjandus on kirjanduse haru. Selleks, et olla kodus (ja kirjutada) ulmet, tuleb kasutada ikkagi kõiki teada-tuntud kirjanduslike võtteid. Ulmele ei ole võimalik läheneda A PRIORI! Kas konkreetses loos on ulmeline n-ö lavakujundus või ulmeline sisu või hoopis mõlemad, ei hakka ometi rangelt määratlema, et siit lõppes ja siit algas ulme. Need jutud, mis jäävad "lavakujunduse" poolelt realistlikuks, on tihti peale (sisuliselt) palju võimsamad ja kirjanduslikumad. Ja siis, kui satub ette mõni "tõsiselt" ulmeline kosmoseooper, avastan liiga tihti, et autor püüab meeleheitlikult oma viletsat kirjutamisoskust fantaasiaga kompenseerida.
Mida ma öelda tahan, on see, et realistliku ulme kirjutamine (pean silmas jutte, kus tegevus toimub maapeal, lihtsate inimestega) pretendeerib esialgu palju enam HEA ULME VALDKONDA, kui mõni täielikult jabur fiktsioon (võtke kasvõi Stephen King, kes peaaegu alati püsib tavaliste inimeste seltskonnas, mitte ei jända humanoididega). Kahtlemata on kirjutatud palju väga häid ulmekaid, kuid kohutavalt palju saasta on ilmunud ka välisautorite sulest. Ja see saast algab ikka enamasti sealt, kus üritatakse tavakirjandusest võimalikult kaugele eemalduda. Kõigepealt hakkab kannatama kirjutamisoskus ja seejärel loomulikult ideede veenev esitlus.
Tavakirjanduse vaenamise asemel pigem kutsuksin üles sellest lugu pidama. Ei ole paremat kohta õppimiseks (kirjutama õppimiseks), kui lihtne kirjandus. Sellest algavad kõikide tuntud ulmekirjanike parimad stiilikatsetused ja oskus huvitavaid karaktereid välja joonistada.
Ulme on loomulikult iseseisev nähtus, kuid ei maksa teha sellest endale ainsat prioriteeti. Ühekülgsus vajutab ka arvustajatele tõelise sektandi pitseri, kus ta muutub pisikeseks vingujaks, keda ei rahulda ükski ilmunud jutt ega raamat. Neist on mul kahju.
| 23.04.2001 |
Põhjustest olemaks ulme |
Indrek |
Mis nüüd seda kirja ajendas kirjutama ei ole kindlasti ja ainult mõned arvustused Algernonis… pigem ka nendel Tartu “sümpoosiumitel” räägitu. Jutt on ulme osast ulmekirjandusest; ulme ja kirjanduse vahekorrast. Huvitav teema ju. Olen ammu mõelnud, et kas ulme(kirjanduse)l on õigust areneda ja kasvada. Loomulikult on, öeldakse ja mitte ainul õigus, vaid ka kohustus. Kes näevad ja usuvad, et areng geenitehnoloogia ja kübermaailma suunas peab kulgema, kes seda atribuutikat kaugkosmosesse veab, kes ajukirurgiaga opereerib ja nii edasi. Et paljude meelest peaks ulmekirjandus arenema käsikäes teadusliku maailmavaate ja praktiliste edusammudega, projetiseerides juba täna aimatavat reaalsuseks tulevikus. Seisukoht – ja kindlasti nõustuvad selle sõnastajad, et vaid üks võimalikest – on kahtelmata õige. Sisuliselt aga ei erine see palju Asimovi ja põlvkonna definitsioonidest pool sajandit tagasi, mil science fiction tegi esimesi samme, horror ulgus tondilossisdes ja fantasy’s raius Conan lohesid. Millest mõelnud olen, on see, et kas ulmel ei ole juba õigust olla täiskasvanu ja iseseisev? Kas ta peab enda olemasoluks end põhjendama? Sõnastaksin oma mure ;-) nii, et kas on hädavajalik mõne stoori kirjapanekuks tema orgaaniline seostamine ainult ja ainult ulmelises keskkonnas võimalikuga. Ehk teisisõnu – ulme on minu meelest juba piisavalt täiskasvanud, et olla seal, kus ta ise tahab. Kõik sõltub ju sellest, mida valida taustsüsteemiks. Kui selleks võtta tavakirjandus (või mida iganes me nende stream’ide ette ei kirjuta), siis loomulikult, peaks ulme end legaliseerima teatava vajadusega (näit. teadus-tehn. probleem, mida pole võimalik käsitleda mitte-ulme kontekstis). Aga küsimus selles ongi, et kas selline taustsüsteemi valik on ikka põhjendatud? Kas ulmekirjandus pole juba tõestanud oma fenomeni sel määral, et selle kirjutamiseks ei pea teda põhjendama? Pean silmas, et autor võib tunnetada talle olulisi asju ulmekeskkonnas isegi siis, kui tal otsest (50-ndate mõistes) vajadust sinna kippuda polegi. Sedasorti arvamused tekivad pinnalt, et ulmekirjandust ei pruugi ju vaadelda tavakirjanduse taustsüsteemis; ulme võib olla iseenese ees ja järel, iseenda põhjuseks ja tulemuseks. Aga tundub, et see on rohkem maitse asi ja emotsioonide küsimus, mida väga loogiliselt põhjendada ei saagi. Kellele meeldib ulme ainult siis, kui tõesti muud moodi pole võimalik teksti ainesele läheneda, kes on võimeline aga ulmet tarbima ka niiöelda asjana iseenese pärast. “Algernonis” võiks klassikaliseks näiteks pidada poleemikat Lew R. Bergi “Kolm tilka verd” üle. Tunnistan, et kunagi olin isegi tulihingeline “purismi” pooldaja. Meenub veel mitu teksti, kus kulisside eemaldamisel jääks alles vaid üsna mitte-ulmeline stoori. Aga kui kaugele butafooria elimineerimisel minna saab ja – kui minna päris lõpuni – siis mis jääb järele Harrisoni “Surmailmast”?
| 22.04.2001 |
Paraku! |
Kristjan Rätsep |
Täielik Stagnatsioon!Kas kõik mõttevahetused toimuvad tõesti vaid meililistis ja Baasis või on IlitSt Juunior hauast tõusnud?Väike anektdoot:Stalin,Hrustson ja Breznev sõidavad rongis.Ootamatult jääb rong seisma.Suure Juht arvab,et vedurijuht tuleks maha lasta,maisikasvataja,et tal tuleks palka tõsta.Ootamatult sekkub dialoogi Öelge-lihtsalt-ilits:"Mis te tühja vaidlete,tõmbame akendele kaardinad ette ja kujtleme,et sõidame!Ärgem kujutlegem!Probleemid on selleks,et nende üle mõtteid vahetada ja neid üheskoos lahendada püüda!Ei saa ju nii olla,et üldse millestki rääkida pole!
Algernoni kirjanurk on surnud, elagu kirjanurk!
[ Lugejakirjad: märts 2001 ]
|
