| 24.01.2001 |
Re: Halastage, inimesed! |
Wõrokas |
Vast tõesti ei tasu jätkata... Seda enam, et valik: kas sattuda Peetruse jutule pärast ülalkirjeldatud lennureisi või siis pärast pikka ekslemist inimsööjate seedetraktis pole suurem asi alternatiiv.
Vähemalt mulle tundub nii...
Ilus näide zanrimääratluste subjektiivsusest. Wõroka jaoks oleks tegemist horror-anekdoodiga. Millised klassikalised variandid veel on? Needsamad kolm tegelast inimsööjate saarel? Vastuvõtul P.Peetruse juures? Ei, ma parem ei jätka..
| 20.01.2001 |
Halastage, inimesed! |
Wõrokas |
Avo!
Ma kardan lendamist, rääkimata sellest, et kusagilt pole leida andmeid hr-de Belialsi ja Lew R. Bergi pilooditunnistuste või nende kehtivuse kohta... :-((
Äkki ajaks kuidagi ilma lennukita läbi?
Ah?
Tõ prav, Raul! Pan exortsist juba peaaegu-et lubab. Edasi? Willard shtoli?
On, Avo!
Mieczislaw Grpowski.
Saab ka anekdoote.
Ühest meeldejäävast tegelaskujust on vähe? Loomulikult!
| 18.01.2001 |
Mõtteid Kristjan Sanderist ja ulmest |
Avo Nappo |
Esiteks ytlen kohe ära, et äsja artiklite rubriigis ilmund K.Sanderi õpetlikku teksti lugedes valdas mind yha syvenev heameel ja rahulolu. Lõpuks ometi! Midagi sarnast oleks Algernonis võinud avaldada juba ammu. Loomulikult võib artiklis toodud seisukohtade yle vaielda. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida..
Syzee, detailid, kirjeldused, dialoogid ja loomulikult huumor on kahtlemata üliolulised. Lisaks siia nimestikku midagi mitte vähem olulist – tegelased.
Seoses listis 2001 viimasel ajal läbi jooksnud teemaga Harry Potterist ja kangelastest ulmes leidsin ma ennast mõtisklemas selle yle, milliseid eredaid karaktereid siis eesti ulmest leida võib. Hoobilt meenusid Mõhk ja Tölpa. Aatomik ja Kyberneetiline Karu. Veel keegi?
No ei ole tänapäeva Eesti ulmes meeldejäävaid, löövaid tegelaskujusid. Kus on meie autorite loomingus Wolandid, Geraltid, Hairad Mäekyngaste suguharust? Kui me kuuleme öeldavat “Tõde ja õigus”, kes meenuvad meile kõigepealt? Andres ja Pearu! ”Seitseteist kevadist hetke” – Stirlitz. Karakterid!
Ähmaste piirjoonte ja ebaisikupäraste joontega tegelaste ymber võib autor kokku keerata ykskõik kui originaalse syzee. Inimesed loevad ja kui hästi läheb, siis kiidavad. Aga rahva sekka need tekstid ei lähe.
Kristjan mainis oma artiklis anekdoote. Vaataks teistpidi – millise eesti peatselt algava ulme Kuldajastu peategelasest _saaks_ hea anekdoodi? Selliseid _autoreid_ kellest võiks anekdoote vesta on meil siin mitmeid. Lendavad lennukis Wõrokas, Belials ja Lew R. Berg... Yritaks sääraseid eredaid kujusid ka oma tekstidesse sisse kirjutada? Ah?
Kallid ulmeautorid! Mingem uude, XXI sajandisse ilma iganenud butafooriata!
Maha kokkuneeditud kosmoselaevad ja pöörlevad radariantennid!
Tulevik kuulub meile!
Hurraaaa!!!
;-))
Zhanr on SF-fantazy! 8-]]]
Ei ole sugugi rumal küsimus. Venelastel leidub head fantasyt tõepoolest. Ja järgmises "Marduses" (aprilli algul ilmuvas juubelinumbris) on üks taoline fantasyjutustus kindlalt sees. Üksikasjadest praegu veel vaikin.
| 12.01.2001 |
t]lkemaastiku ise'rasustest |
kristjan r'tsep |
[ks rumal k[simus valest kohast palun.veneulmes domineerib teatavasti fantasy.miks siis eesti keeles enamasti vene sf ilmub-algernoni t];lkejutuudes v]iks m]ni vene v]i muu slaavi fantasylugu k[ll olla.
| 11.01.2001 |
zhanr |
Katariina |
Isand Nappo allpoololev yllitis nimetada absurdihuumoriks vanas heas Pikri vaimus. Sobib? ;)
Aga miks minu elu peab kerge olema? Sest et mina olen nõrk ja võin ennast ära nikastada.
Siiralt zhanre taga kahetsedes aga siis ilmselt paratamatusega leppima sunnitud ja eneses sci-fi ooperite vastast paranoiat yha enam syvenemas tundev
Katariina
Vahetan (allesjäänud) poole kuningriigist mootorsae ja viie vagunitäie värske kosmonaudimaksa vastu.
Tuldsylitades,
Teie Lohe.
Kodune ylesanne: määratleda zanr. ;)
Kullakallis Katariina,
Miks peab Sinu elu kergem olema, kui teistel? Teised peavad ju kogemata õudukaid lugema...
Zhanriviidad on nüüdseks lahkunud, sest mingi eraldusjoone vedamine oli alati hästi subjektiivne ja vaieldav tegevus... ning nüüd ehk kekskenduvad arvajad kah ehk rohkem tekstile (aga mitte sellele, et see jutt pole selles zhanris, mis märgitud). Case closed!
Ei saa mitte vaiki olla, kui olen olude sunnil ja infopuudusest sattunud tarbima minu jaoks suhteliselt hirmigavaid sci-fi lugusid ja ilmselt jätnud lugemata mõne õuduka. Kõiki Algernoni jutte ma nagunii ei loe (aeg pole mitte kummist): varem oli teeviidaks zhanrivihje, nyyd pean ainult autorite nimede järgi orienteeruma ja see on n-y-r-i. Ei taha sci-fid, ei taha... :)
Kas oleks võimalik see vana hea zhanrimääratlus kuidagi taastada? Sest et vanasti oli rohi rohelisem ja taevas sinisem ja õudukaid leidis oluliselt väiksema vaevaga yles.
Viimases Algernoni juhtkirjas Heinleinile viitamine ja tsiteerimne tõi meelde, et sama tagi ka Robert Silverberg detsember/2000 Asimov'sis ja ehk üks seletab teist; nimelt RS kirjutas: "Heinlein’s recent work had come under attack by critics who found fault with it on literary and even on political grounds, but no one questioned the greatness of the man who had written Metusalah… The Moos is… and the Future History stories".
Huvitav, kas keegi teab täpsemalt öelda, mida siis ameerikas Heinleinile ette heidetakse?
Üldiselt tõlkija ju autori teksti eest ei vastuta ja vähemalt tõlkimise ajal on enamasti üsna kindel veendumus, et miks peaks eestikeelsel lugejal lihtsam olema kui originaali lugejal. Kui asi juba väljas, võivad lugejate reaktsioone jälgides küll süümekad tekkida, et oleks ju saanud ehk igatsugu märkuste ja seletavate järelsõnadega varustada. Eks paratamatult on tõlkija ju sunnitud teksti sügavamalt sisse elama kui lugeja, kes vaid korra tekstist pilgu üle libistab. Tegelikult on mul küll vaid kaks märkust ning neist olnuks järelsõna kirjutamiseks vähe, sisuline on neist liiatigi vaid üks.
1) - rohkem näitena, et vahel on uus hästiunustatud vana. Lahingukoolis leidsid jõnglased oma õige koha koridoris põlevate värvikoodide järgi. Sellist süsteemi kasutas esimese ilmasõja ajal Andre Citroen (tuntud omanimelise automargi järgi) oma tolle aja kohta igati eesrindlikus mürsutehases. Kui samas tehases hakati pärast sõda autosid tegema, värvikoodid minuteada kaotati.
2) - lugejad, nagu ma isegi esimesel tutvumisel, on imestanud, et romaanis toimuv võrgusuhtlemine ei meenuta üldsegi kaasaegset mega, delfi vms ümber toimuvat - et andekal inimesel on võimalik oma sõnavõttudega esile tõusta jne. Ei saa ehk autorit süüdistada selles, et ta arvutustehnika arengut täpselt ette ei näinud - liiatigi polnud see ju ka eesmärk. Nagu selgub alles järgmise osa lõpus, ei aimanud ta ette graafilise kasutajaliidese - windowsi - tulekut. Kes kunagi tegelenud UNIXis (või DOSi konverditud UNIXis) kirjavahetuse sisseseadmisega, samades op-süsteemides modemi konfigureerimisega ühte või teise BBSi pääsemiseks, on ehk nõus kinnitama, et _päris_ igaühele see võimetekohane ei olnud. Nii et raamatus kujutatud ühiskond, kuigi ühest küljest sõjakommunismi sarnane, meenutab miskil moel _valgustatud_ demokraatiat. Kus lausa iga jobu oma kirjaoskamatut arvamust väljendama ei pääse. Ise annaksin autorile säärase idealismi andeks. Kuigi see tänases lugejas hämmingut võib tekitada.
[ Lugejakirjad: detsember 2000 ]
|
