18.01.2001 |
Kristjan Sander
Mõtteid ulme kirjutamisest |
Sissejuhatuse asemel
Alljärgnev mõlgutus on eelkõige
ajendatud ulmele pühendatud võrguajakirjas
«Algernon» ilmunud proosast ning selle pinnalt
tõusetunud mõttevahetustest. Selle
kirjatöö autori eesmärk on midagi
«ühisarvustuse» sarnast, mis käiks
võimalikult paljude sarnase mulje jätnud juttude
kohta ning oleks ühtlasi tema mitmetes arvustustes
väljendatud seisukohtade kokkuvõtteks. Mitmed
alljärgnevad näited on võetud teostest, mis
ulmekirjanduse alla ei liigitu, kuna puhtkirjanduslik
väärtus on autori meelest kategooria, mis ei tunne
žanripiire ning teisalt tuleb võimalikult lai
lugemus ning ilukirjanduslike võtete spektri tundmine
kasuks igale autorile olenemata sellest, millises žanris ta
parasjagu kirjutab. Autor püüab keskenduda
eelkõige lühiproosale, kuna see hõlmab
enamiku «Algernoni» veergudest, ka suurem osa
näiteid pärineb «Algernonist». Ja viimaks --
tegemist on kahtlemata subjektiivse nägemusega, nagu see
nähtub ka pealkirjast.
Alustagem algusest
Nagu eelpool öeldud, keskendub käesolev
kirjatükk jutule kui lühiproosa vormile ja
täpsemalt ulmežanri kuuluvale jutule.
Mis teeb jutust jutu? Lausest teeb lause öeldis, jutust
jutu süžee. Süžee keerukus oleneb teose
eesmärgist ning žanrist, on arusaadav, et romaani ja
jutu süžeed on erineva mahu ja keerukusega.
Süžee ja otsese sündmustiku vahele ei saa
tõmmata võrdusmärki. Nii näiteks
võib väga minimalistliku sündmustikuga teose
süžee olla väga keeruline, kuna sinna kuuluvad ka
sündmused ja asjaolud, mida autor otseselt ei kirjelda,
kuid mis tulenevad kirjeldatud sündmustest või nende
mingitest iseloomulikest detailidest. Tihti antakse
sündmusi edasi hoopis kellegi kõrvalseisja pilgu
läbi, kes elab oma elu ja seab esikohale teda ennast
puudutava, mis aga loo seisukohast võib olla hoopis
tähtsusetu -- heaks näiteks on siinkohal Nobeli
preemia laureaadi W. H. Faulkneri jutustus «And That
Would Be Great», milles perekonnadraamat nähakse
rahamaiuse kaugelearenenud vormi põdeva suhteliselt
mühakliku ja tema enda väärtuslikku isikusse
mittepuutuvast vähehooliva poisijõmpsika silmade
läbi. Sellega seoses räägitakse ka
mitmeplaanilisusest -- selline teos moodustub justkui
erinevatest plaanidest või kihtidest, mis üksteisest
läbi paistavad, kusjuures pealmine, lugejale kõige
eksponeeritum kiht võib olla ja tihti ongi kõige
vähem oluline. Mitmeplaanilisus kahtlemata muudab teost
keerukamaks ning õnnestunud lahenduse puhul kahtlemata
tõstab teose kirjanduslikku väärtust. Ometi
pole see mingil juhul kohustuslik element ning selle kasutamine
on tihtipeale kas väga raske või võimatu --
näiteks ülilühikese loo (short-short
story) puhul. Loomulikult ei pea sündmused teoses olema
esitatud ajalises järjestuses.
Süžee ja vorm
Süžee on üks autori käsutuses
olevatest väljendusvahenditest ning moodustab ideaalis
harmoonilise terviku teose muude osadega. Sageli seotakse nii
ulmekirjanduses kui ka muudes žanrides
süžeekäik mingi probleemi lahendamisega
peategelas(t)e poolt. Teadusulmes (Science Fiction)
nimetatakse sellist nähtust puzzle'ks,
piltmõistatuseks, mida tükk-tükilt paneb kokku
peategelane. Seda ja ka muud tüüpi süžeele
nende ridade autori arvates aga tuleb kindlasti esitada
nõue: süžeearendus ei tohi alla jääda
jutu muudele elementidele. Näiteks võiks tuua
«Algernonis» ilmunud Indrek Hargla
puzzle-tüüpi lühiromaani «Pan Grpowski
jõulud», milles lehekülgi täitvate
kirjelduste ning lugejas pinget tekitavate vihjete (mongolid,
vanurid) tulevärki peab kandma banaalselt lihtne
«selgroog» -- uurija uurib mingit nähtust ning
võtme selle olemuse mõistmiseks annab tõik,
et nähtus on perioodiline. Kõik
ülejäänud niidiotsad peale ühe probleemi
lahendamise sedavõrd lihtsal viisil jäetakse lahti
ja ripakile, mis jätab mulje, et autor lihtsalt ei suutnud
luua süžeed, mis oleks olnud samas kaalus teose muude
elementidega. Seda viga on põdenud ka suured klassikud --
näiteks Shakespeare'i näidendid on väidetavalt
loodud mujalt pärinevatele süžeedele. Iga
süžee esitamiseks on ilmselt mingisugune vorm, milles
seda kõige optimaalsemalt teha saab ning teose
õnnestumiseks tuleb seda ka kasutada, antud juhul oleks
teos ilmselt õigem olnud lahendada jutu vormis
lühiromaani asemel.
Kahtlemata on oluline ka see, et süžee moodustaks
terviku, «jõuaks kuhugi välja».
Lähtudes sellest, et žanriulme siiski toetub suures
osas Anglo-Ameerika storytelling'u traditsioonile, tuleb
nende ridade autori arvates rõhutada, et üldiselt
saab vastava teose puhul siiski rääkida LOOST, mida
autor lugejale JUTUSTAB. Hea jutustaja võib küll
viivuks lugejaid köita ka viletsa jutuga, kuid kui lugeja
pärast takkajärge sündmustiku peale
mõeldes õlgu kehitab ja endalt küsib:
«Ja mis siis?», on jutustaja vaev raisatud. Intriig
peab saama mingisuguse lahenduse, vähem oluline on, kas
seda lahendust ennast eksponeeritakse või lastakse
lugejal aimata. Poole pealt katkestatud, loogilise lahenduseta
sündmustik, milles loo lõpu võiks tegelikult
teose väärtust veelgi kahandamata kuhu tahes asetada,
on lubamatu. Sama käib ka sellise süžee kohta,
kus eksponeeritud sündmustest lähtudes on praktiliselt
võimatu mõista, mis ikkagi tegelikult toimub.
Esimese juhu puhul tooks näiteks Kristjan Sandri
romaanikatke «Galahar» sellisel kujul, nagu see ilmus
«Algernonis», teise juhu puhul aga Juhan Habichti jutu
«Hüvitis».
Kas lugu peab lõppema puändiga? Mul on raske sel
teemal kirjutada, kuna ma ise olen Tšehhovi «avatud
novelli» stiili suur austaja. Ometi tuleb objektiivsuse
huvides öelda, et puänt kui niisugune ei ole
kohustuslik. Kui süžee jätab tervikliku mulje, on
puuduv puänt parem iga hinna eest komponeeritud
puändist. Ja on tõsine viga, kui puänt on
olemas, kuid mannetu või loo kirjutaja üle
muigamapanev. Näiteks I. Hargla «Gondvana laste»
puänt, kannibalismi olemasolu Maa inimkonnast pika aja
jooksul lahus elanud inimrühma juures, on käesolevate
ridade autori arvates mannetu, kuna kannibalism pole 21. sajandi
alguses eelmise sajandi õudused üle elanud
inimkonnast suurele osale midagi rabavat.
Lõpuks, ühes loos võib olla ka mitu
teineteisega segunevat lugu ehk liini, esitatud kas siis
paralleelsetena, pea- ja kõrvalliinidena või
raamjutustuse abil. Juhul kui need üksteist harmooniliselt
täiendavad, teos ainult võidab sellest. Paraku on
sellised juhud «Algernoni» veergudel
üliharvad.
Milline ei peaks süžee olema
Süžeele laieneb kahtlemata ka rida muid
nõudmisi, mis käivad ka ülejäänud
jutu elementide kohta.
Süžee ei tohi olla lapsik (näide -- Lithiumi
jutt «Koolimaja»). Süžee peab ka sisuliselt
olema seotud vormiga, milles see lahendatakse -- näiteks,
kui otsustatakse kirjutada fantastiline elik ulmejutt, peab
süžee sisaldama midagi fantastilist juba oma
põhiolemusena, pole midagi tüütavamat, kui
näiteks ulmelisse pakendisse pakitud ehk ulmelist
setting'ut kasutav detektiivjutt (näide -- I.
Asimovi jutt «I Am In Marsport Without Hilda»).
Sama kehtib ka ulmežanri alamžanride kohta -- pole
põhjust lahendada kosmoseooperina teksti, mille
süžeel pole kosmoses ringi sõitmisega mitte kui
midagi ühist ja mille saaks lahendada tunduvalt
«maisemas» vormis näiteks
õuduskirjandusena (näide -- Lew. R. Bergi jutt
«Kolm tilka verd»). Süžee, väljaarvatud
juhul, kui see on seotud groteskitaotluse või muu
sellisega, ei peaks olema banaalne ja tüütuseni
kasutatud (habemega anekdoodi rääkimisega kuulajat ei
köida ka siis, kui seda «uut moodi» teha -- panna
näiteks eestlase, sakslase ja venelase asemele inglane,
šotlane ja iirlane ja asendada üksik saar lumelaviini
läbi muust maailmast eraldatud mäetipuga).
Süžees peab sisalduma paras annus originaalsust, mis
annab jutu kui niisuguse olemasolule õigustuse. Maailmas
on kirjutatud tohutult kõikvõimalikke tekste ning
suur osa neist kordavad üksteist. Kas on mõtet
raisata oma väärtuslikku aega sellele, et sellesse
mäkke veel üks kivike lisada, mida eelmistest eristab
põhimõtteliselt ainult autori nimi ja
väljaandmisaasta? Mingit süžeed kaaludes
küsigu autor endale -- jah, ma oskaks seda lugu hästi
jutustada, aga kas SEE lugu on üldse väärt seda.,
et teda jutustataks või uuesti jutustataks? Tihti aitab,
kui see lugu kõigepealt endale võimalikult
lihtsate sõnadega jutustada või kirja panna ja
küsida endalt, kas tulemus on nii köitev, et ma seda
näiteks sõpradele võiks piinlikust kartmata
rääkida. Paraku võib näiteid banaalsest ja
lamedast süžeest «Algernonis» ilmunu hulgast
palju tuua, olgu praegu mainitud Lew. R. Bergi teos
«Jahimees ja uluk», mille süžee seisneb
selles, et üksinda looduses elava küti juurde tuleb
mingi kaunitar, võrgutab ta ära ja veab linna kaasa,
kus lõksuveetud peategelasele ta vanad vimmamehed otsa
peale teevad. Kui katsuda seda süžeed ümber
jutustada, tuleks välja midagi sarnast: «Kuulake head
juttu. Kuskil kaugel maal on võõrleegion. Üks
sõdur tapab kogemata teise ära. Selles leegionis on
kättemaks tavanormiks ning sõdur põgeneb
metsikusse loodusesse. Paljude aastate pärast kukub tema
jahialal alla üks lennuk, kust ronib välja imeilus
kaunitar, kes võidab mehe usalduse. Ta veenab meest
endaga kaasa linna tulema ning mees usub ta siirust, sest on
teda armastama hakanud. Seetõttu ta ei kuula ka oma
kaaslaste hoiatusi. Tee peal nad seksivad. Kui nad on linna
piiridesse jõudnud, vajutab aga salakaval naine talle
äkki käerauad käte ümber ja paljastab, et on
võõrleegioni spioon. Siis tulevad leegionärid
ja võtavad mehe kinni.» On raske ette kujutada
kuulajat, kes sellisest jutustusest vaimustuks.
Arvatavasti on puudujäägid süžee osas
üks sagedamini esinevaid, kui mitte kõige sagedasem,
algajate kirjameeste viga üldse. Kirjeldamis- ja
jutustamisoskus kui niisugune on suhteliselt lihtsasti
omandatav. Kui inimene on teatud rahuldaval määral
midagi omandanud, on loomulik, et ta seda oskust ka kasutada
soovib. Ometi pole kirjanduse olulisim küsimus see, KUIDAS
kirjutada -- esikohale jäägu ikkagi see, MILLEST
kirjutada. Juhul, kui autoril pole selge, mis ikkagi loos
toimuva mõte on ja kuidas seda optimaalselt
väljendada ning kas see mõte tõesti ka
selline on, mida teistega jagada tasub, on parem valmiskirjutatu
sahtlisse jätta paremat aega ootama (hiljem saab seda ehk
mõnes hoopis teises ja üllatavas seoses kasutada),
kui nõrga süžeega teost avaldada katsuda.
Sündmustiku üksikasjad
Autoril on olemas hea süžee. Ta asub seda
lahendama -- visandab tegelaste isikud, paneb paika tegevuskoha
ning üksikud sündmused, mis eelnevalt
väljamõeldud tegevuskäiku sisustavad. Selle
tegevuse juures on ilmselt kõige olulisem
veavõimalus vale vormi valimise kõrval ebausutavus
ning üksikute sündmuste loogikavabadus. Ebausutavus
võib olla nii psühholoogiline (näited --
«Algernonist» Märt Lauri «Stella
Terrenuse» tegelaste uskumatu idiootsus ja
maailmakirjandusest Stanislaw Lemi «Edeni»
astronautide vastutustundetu ja korratu hasart uue maailma
avastamisel) kui ka teose nn. «asjalist maailma»
puudutav (näide -- Robert Silverbergi «Towards the
Dark Star», on uskumatu, et uurimisseadeldise
juhtimissüsteemi pole võimalik nii ehitada, et see
juhi närvisüsteemile hävitavalt ei
mõjuks). Heaks näiteks on veel Poul Andersoni
klassikalises imeulmele (fantasy) pühendatud
artiklis «On Thud and Blunder»
(http://www.sfwa.org/writing/thud.htm,
sama võrgupaik sisaldab veel paljut muudki, mida võib
soojalt soovitada) kirjeldatud võimsal täkul kappav
suure rinnapartiiga lihaseline kangelanna. Esiteks takistavad
suured rinnad tal kindlasti relva käsitlemist, ajaloost on
teada, et amatsoonid lõikasid vähemalt ühe
rinna ära. Teiseks kippuvat täkk ettearvamatult
käituma, eriti aga siis, kui tema läheduses on naine,
kellel on parasjagu menstruatsioon. Vanameister jõuab
loogilisele järeldusele, et nimetatud kangelannadel seda
nähtust kunagi ei esine, mis muudab nad teatud
mõttes invaliidideks. Tõenäoliselt aga pole
seda tüüpi koosluste loojad noist pikantsetest
faktidest aga lihtsalt teadlikud.
Põhimõtteliselt on teose usutavuse ja jutustuse
loomulikkusega seotud veel dialoogid ja nende keel. Nõuab
suurt oskust panna tegelased rääkima nii, nagu nad
seda tegema peaksid -- see tähendab, vastavalt nende eale,
sotsiaalsele positsioonile, võimalikule murdekeskkonnale,
kus nad üles on kasvanud ja lõpuks muidugi neid
parasjagu ümbritsevale olukorrale.
Kui me räägime teadusulmest, on oluline koht ka
sündmustiku teaduslikul usutavusel. Selles osas muidugi on
rida erandeid ja mööndusi. Kõigepealt on olemas
teatud ideed, mis oma olemuselt on kaasaegse teaduse seisukohast
põhimõtteliselt võimatud, kuid mille
rakendamine loob sedavõrd häid võimalusi
süžee loomiseks ja mida on sedavõrd massiliselt
ja kaua kasutatud, et nende teaduslik võimatus ei oma
enam tähtsust. Kõige paremaks näiteks siin on
muidugi ajamasin. Teiseks, iga tulevikutehnoloogia puhul autor
paratamatult teab, milliseid võimalusi see pakub, kuid ei
tea täpset teaduslikult vettpidavat lahendust -- kui see
nii poleks, oleks tegu mitte ulmeautori, vaid geniaalse
leiutajaga. Seetõttu on teatud kõrvalekalded
teaduslikust tõepärast vältimatud. Nende ridade
kirjutaja arvates on sellises situatsioonis õige tundmatu
tehnoloogia või nähtus hoopis lähema seletuseta
jätta, kui hakata sellele iga hinna eest mingit seletust
välja pakkuma. Näiteid võib siinkohal väga
palju tuua, mainiksin ainult Clifford D. Simaki romaanis
«All Flesh Is Grass» esinevat
barjääri, mida ületada ei saa olendid, kelle
eneseteadvus on teatavast astmest kõrgemal, ning sama
autori romaanis novellides «City» esinev
eluajal organismidele kirurgiliselt tehtud muutuste
edasikandumine pärilikkuse teel. Mõlemal juhul oleks
nii barjääri ületamatus kui koerte
kõriaparaadi muutumine tulnud pigem selgituseta
jätta, kui varustada sedavõrd abitu selgitusega.
Eesti autoritest meenub kohe V. Belials oma džungliga
Ganymedesel, füüsikalist kirjaoskamatust
väljendavad ka näiteks nähtavad laserkiired TvRi
«Tinasõdurites». Tegemist on laialt vohava
nähtusega, mida soodustab lõviosa
arvutimängudest ning ulmefilmidest. Sellest hoolimata pole
käimasoleva tegevuse teaduslik võimatus midagi, mida
autor peaks ignoreerima -- arvatavasti on iga süžeed
võimalik lahendada sedavõrd lapsikute vigadeta
või siis ülalpool mainitud «tunnustatud
võimatuste» raamides. Seega peaks autoril olema
vähemalt keskkooli tasemel teadmised alast, millega tema
teadusulmeline lugu seotud on. Seda pole palju -- aga
lõviosa vigadest on tehtud just sellisel tasemel, mida
gümnaasiumiprogramm katab. Lugejana ei tahaks ma olla
sunnitud arvama, et autoril on olnud omal ajal raskusi
keskhariduse omandamisel.
Omaette peatükk on maailmaloomine
(worldbuilding), millest arvatavasti kirjutada
võiks lõputult. Tahaks tähelepanu juhtida
asjaolule, et autori loodud maailm või ühiskond
peaks olema selline, mille suhtes oleks usutav, et see saaks
loogiliselt pikka aega eksisteerida, autor peaks vajadusel
läbi mõtlema nii ühiskondliku korralduse
põhialused kui ka ühiskonna arengutaseme, vajadusel
konsulteerima ajalooalaste teostega. Näiteks A. C. Clarke'i
romaanis «The City and the Stars» kirjeldatud
ühiskonna pikaajaline eksistents on äärmiselt
ebatõenäoline. Positiivse näitena aga
võib tuua J. R. R. Tolkieni ja Ursula K. LeGuini teosed,
näiteks «The Left Hand of Darkness».
Teiseks peab autor jõudma arusaamisele sellest,
millises järjekorras ja kujul oma sündmustik esitada.
Kõige lihtsam ning lugejat kõige vähem
intrigeeriv viis on seda teha ranges kronoloogilises
järjestuses. Paraku paljud noored autorid
jäävadki selle juurde pidama ega mõtlegi
üldse teiste võimaluste peale. Tunnistades, et
keerulisemate vormidega eksperimenteerimiseks peab eelnevalt
olema omandatud lihtne lineaarne jutustamisoskus, tahaksin
siiski rõhutada, et paljudel juhtudel nõnda
talitades jäetakse end tervest avanevast
võimalustespektrist ilma. Nagu öeldud, kõige
lihtsam on jutustada lugu ühe tegelase silmade läbi
kronoloogilises järjestuses. Väga tihti see
õigustab ennast, nii on kirjutanud väga palju
autoreid väga palju kõrgetasemelist proosat. Sellest
hoolimata soovitaksin ma autoril mõelda selle peale, kas
antud süžeele ei tuleks kasuks näiteks
sündmuste järjekorra muutmine, mõnede hiljem
juhtunud sündmuste kirjeldamine enne neile kronoloogiliselt
eelnenud sündmusi, sündmuste kujutamine kahe erineva
liinina, mis ajateljel teineteisele lähenevad (näide
-- I. Asimov, «Nemesis»), tegevuse käigus
vihjete andmine sündmuste hilisema käigu kohta
(näiteks Marquez ja teised nn. maagilised realistid
rakendavad sellist võtet massiliselt), tegevuse esitamine
mitme isiku silmade läbi, minategelase või jutustaja
muutumine, kusjuures iga jutustaja võib ka samu
sündmusi erinevalt näha ning ka erinevas keeles
esitada (näited -- Wilkie Collinsi «The
Moonstone», W. H. Faulkneri «The Sound and the
Fury») vms.
Kirjeldused
Ükski lugu ei saa läbi ilma tegevuspaiga,
tegelaste, nende meeleolu jne. kirjeldamiseta. Isegi
kõige lühemas short-short storys on mingil
tasemel kirjeldusi, juhul, kui tükk ainult dialoogist ei
koosne. Mida ja millises ulatuses kirjeldada? Loogiliselt on
kaks veavõimalust -- kirjeldada liiga palju ja kirjeldada
liiga vähe. Jagades Indrek Hargla austust kulinaaria kui
teaduse ja kunsti vastu, olen siiski arvamusel, et ta mitmes oma
teostes liialt põhjalikku sellega seonduva kirjeldamisse
laskub. Üks stilistilisi ohte kirjeldamisel on
omadussõnadega liialdamine -- näiteks võib
tuua Kristjan Sandri «Galahari» alguse ja Karen Orlau
«Kohtumise emaga». Paljud autorid alustavad oma teost
lehekülgede pikkuse oma maailma kirjeldamisega alustades
ajaloost ja geograafiast ja jõudes välja
seelikumoeni. Ma ei halvusta siinkohal näiteks Tolkieni
teostele lisatud kaarte ja entsüklopeediaid, kuna need on
siiski teose lisad, küll aga häirib mind näiteks
ajaloolis-geograafilise kirjelduse blokk Indrek Hargla
«Gondvana laste» alguses. Selles osas
äärmiselt positiivse näitena tooksin esile
vendade Strugatskite loomingu. Nende maailma ajalukku,
kombestikku jms. puutuvat selgitatakse teksti sees hajutatult,
dialoogikatketes ja tegelaste uitmõtetes, tulemuseks on
see, et esiteks ei teki muust teosest eraldiasetsevaid
iseseisvaid kirjelduste blokke, teiseks jätab selline
esitusviis tekstile teatava salapära ja kolmandaks,
suurendab esituse loomulikkust -- on äärmiselt
vähe usutav, et keegi mõtleks pool tundi
järjest ajalooõpiku sarnaselt ning samuti tekib
loodud maailma suhtes elementaarsete faktide seletamisel
paratamatult küsimus, et kes siis on teose legendi
järgi kuulaja või lugeja, kellele autor, kellele
need faktid teada on, lugu jutustab. Kui on tingimata vajalik,
et lugeja midagi maailma kohta teaks, saab seda talle öelda
ka tegevustiku sees. Tihtipeale aga on kirjelduste
eesmärgiks hoopis meeleolu loomine ning sellisel juhul on
autor kohustatud läbi mõtlema nii selle, kuidas
kirjeldada, kui ka selle, kas ja milleks jutu sisemise loogika
järgi antud kirjeldust üldse vaja on. Liiga
minimalistliku või vihjelise kirjelduse puhul pole
lihtsalt enam võimalik aru saada, mis toimub. Ses osas on
samuti kerge eksida, sest autor on oma sündmustiku
läbi mõelnud ja teab ise täpselt, mis on mis --
kindluse mõttes võiks lasta teose üle lugeda
mõnel isikul, kellel sellega varem pole kokkupuudet olnud
ja kontrollida, kas ta ikka sai sellest aru. On paratamatu
tõsiasi, et loometegevuse käigus mõistus
deformeerub, mistõttu see enam või vähem
minetab võime loodut objektiivselt vaadelda.
Meeleolukad detailid
Autor jutustab lugu. Ta teeb seda kõigile
arusaadavalt, meeldivas keeles ja jutuaine on huvitav. Ta
jutustab hästi. Kuid, kallid autorid, ma palun, ärge
jutustage hästi! Katsuge jutustada suurepäraselt!
Katsuge jutustada nii, et kuulajad ei saa lahti silmi teie
huultelt või lehekülgedelt! Sellest ei piisa, kui
tegevus esitatakse selgelt ja ladusalt, seda tuleb teha ka
köitvalt. Vaimukad võrdlused, igapäevaelu
tõsiasjad, kõrvaltegelased, kes pole ainult
pelgalt peamisele liinile sekundeerijad, vaid elavad ka oma elu,
peategelase poolt juhuslikult loetud sõnadest tekkinud
assotsiatsioonid, absurdimaigulised detailid -- arsenal on
lõputu. Positiivse näitena võiks tuua I.
Hargla «Gondvana laste» teise versiooni lisatud
keskaegse rännumehe päevikukatked. Negatiivse
näitena võiks nimetada eepilist «Lord of the
Ringsi», mis oleks veel palju meeldivam lugemisvara,
kui seal sisalduks veidigi rohkem ka sellest elust, mida elab
lõviosa igast ühiskonnast ja mis ei seisne mitte
kappamises üle rohelise välja haldjamaleva eesotsas,
loojuv päike iidse mõõga kuldset pidet
verevaks muutmas. Ses osas meeldis mulle «The
Hobbit» palju enam... Tegemist on muidugi suures osas
maitseküsimusega, nende ridade autoril on hea meel, et ta
juba eelnevalt on viidanud antud kirjatüki subjektiivsusele
ning ei pea seda enam uuesti tegema. Kui tekst on valmis,
mõelge, kas ei saaks seda elavamaks muuta, lisada
usutavust, võib-olla kõrvalliinegi -- tasub olla
maksimalist. Ja ses osas, last but not least, tehke
nalja! Musta huumorit depressiivse alatooniga teoses,
absurdihuumorit, sinist, rohelist või kollast huumorit.
See on äärmiselt oluline, nali on kirjandusele sama,
mis sool supile. Sellised finessid lisavad tekstile tohutult
professionaalsust ja tegelikult mulle tundub, et see on just
üks neid kohti, millele praegused «Algernoni»
autorid on pööranud põhjendamatult vähe
tähelepanu.
Salapära
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld,
ütleb vanasõna. Teataval määral
võib seda õigeks pidada. Lugejat ei või
mingil juhul teavitada kõigest, mis toimuvaga seotud,
vähemalt mitte enne teose lõppu ja teatavad
mitmetise tõlgendamise võimalused on täiesti
kohased ka kogu teost kaanest kaaneni uurides. Lugeja ei pea
teadma, mida autor selle või teisega mõtles, talle
tuleb jätta võimalus seda ise leiutada ja avastada.
See, kui autor kõigi faktide kohta eraldi dokumendis
registrit peab, on iseasi, kuid ega siis neid kõiki ei
pea lugejale avaldama! Eriti masendav on vaadata lugusid, mille
pealkirjad juba ütlevad kõik ära loo
lõpu kohta, isegi kui loos endas autor suudab hoida
pinget ja salapära. «Algernonis» ilmunud lugudest
tulevad esimesena meelde Lew R. Bergi «Jahimees ja
uluk» ja Stalkeri konkurentsis edukas olnud Karen Orlau
«Oraakli surm». Mõlema teksti pealkirjad
osutavad otse süžee lõpplahendusele ning on
seega absoluutselt sobimatud. Salapära säilitamise
eesmärki teenib ka taustainfo järk-järguline ja
vihjeline avamine, millest oli eespool juba juttu vendade
Strugatskite näitel.
Lõppsõna asemel
Kuidas autor omandab professionaalseks tööks
vajaliku võtete pagasi? Tihti antakse nõu stiilis
«Kirjutage rohkem, küll siis hakkab ükskord
minema!» Selle kõrval tahab nende ridade kirjutaja
rõhutada LUGEMISE osatähtsust. Hea kirjanik on
lugenud palju, paljudes žanrides ning mitmesuguse
tonaalsuse ja stiiliga kirjandust. Lai silmaring on alus
teadlikule vahendite valikule, sest selleks, et valida, peab
umbkaudu teadma, mille hulgast üldse on valida. Ka aitab
laialdane lugemus kaasa ebaoriginaalsuste vältimisele. On
ilmselt piinlik situatsioon, kui autori loomingus ilmnevad
kellegi mõjutused ning siis selgub, et autor peale selle
isiku või isikutegrupi kedagi polegi lugenud...
Sellega ei tahetud kuidagi eelmises lõigus toodud
esimese nõuande tähtsust kahandada. On väga
oluline palju kirjutada ja mis veel olulisem, palju katsetada.
Mingil juhul ei tohiks algaja autor katsuda kirjutada ühes
laadis, mida ta arvab endale kõige rohkem sobivat. Kuidas
saab ta olla selles kindel, kui ta pole proovinud muid
meetodeid? Eksperimenteerimine, kaasaarvatud teadlik matkimine
on tehnilise täiuse saavutamise teel hädavajalik
etapp. Louvre on täis kunstiüliõpilasi, kes
tuntud taieseid kopeerivad. Mingi stiili õnnestunud
parodeerimine või jäljendamine näitab autori
meisterlikkust sõna valdamisel, sest hea kirjanik peab
olema suuteline produtseerima igasugust teksti.
Äärmiselt positiivse näitena on mul siinkohal hea
meel nimetada Freyja Eki loomingut.
Selle pika arutuse lõpetuseks tahaks öelda seda,
mida ma pean kõige olulisemaks igasuguse kunsti,
kaasaarvatud kirjanduse juures. Kui seda teha, tuleb seda teha
hingega. Maksimalistlikult. Kõike endast anda
püüdes. Haltuuramentaliteet kunstipõllul on
lubamatu, kuna see näitab looja põlastavat suhtumist
alasse, mida ta viljeleb ning teistesse selle ala austajatesse,
kaasaarvatud tema enda lugejad. Kui autor endalt küsib
(autorid, küsige endalt!), et miks ma siis seda lugu ikka
avaldada tahan ja vastus on, et mitte sellepärast, et ma
arvan, et see on tõesti väga hea lugu ja et
paljudele inimestele võib selle lugemine anda
naudinguhetki, vaid selleks, et oma nime trükituna
näha, siis palun, autor, prindi oma nimi välja,
tee kasvõi nii nagu tehti A. C. Clarke'i jutus
«The Nine Billion Names of God», aga ära
saada oma vaimusünnitist mõne ajakirja toimetusse
või kirjastusse, sest vastutustundetute toimetajate sugu
pole teps mitte maamuna pealt kadunud. Tea, autor, kes sa
avaldatud teoste arvu kõigest muust ülemaks pead, et
sinu puhastustules viibimise ajal loeb sinu personaalne kuradike
töö kõrvalt kõiki su teoseid, talle on
see kohustuseks tehtud, ja tal sunnikul on kaasasündinud
hea kirjanduslik maitse.
«Algernon» on muidugi iseasi, see tähendab,
oma nime avalikus esituses nägemine ei tohiks ka siin
avaldamisel motiiviks olla, kuid «Algernoni»
eesmärk on ikkagi olla teatud määral kirjutama
õppimise kohaks ning siin ilmuvat ei saa vaadata
päris muude avaldamispaikade kriteeriumide järgi.
Küll aga peaks kriteeriumiks olema see, et teos on autori
arvates nii hästi tehtud, kui parasjagu võimalik.
Selle üle, et kritiseerima hakatakse, ei maksa muret tunda
-- kritiseerima hakatakse nagunii, ükskõik kes ja
ükskõik mida ka kuskil ei teeks, kaasaarvatud
kindlasti ka käesolevat kirjatükki, mille oma parema
äranägemise järgi ning hea tahtega on uue
aastatuhande kümnendal päeval kokku seadnud
Teie alandlik teener Kristjan Sander
|