15.01.2001 |
Jüri Piirisild
Lõks |
Ainus põhjus, miks Steven Stallock oma
kaheksakümne kolmest eluaastast hoolimata ikka veel
poissmehepõlve pidas, oli see, et ta ei unes ega ilmsi
naisterahvaste mesimagusaid jutte polnud uskunud. Tema kindla
veendumuse järgi ei saanud ühestki
heledahäälsest vadistamisest midagi head sündida
ning ümbritsev maailm andis sellele veendumusele iga hetk
kinnitust.
Stallock teadis raudselt, et naised on kuradist ja kuigi ta
polnud päris kindel, kas mehed on jumalast, hoidis ta end
sarvilistest siiski eemale ning oli arvata just seetõttu
juba kaheksakümmend kolm aastat kaunis ilusat elu
elanud.
Tõsi küll, Steven Stallock tegi oma reeglist ka
väikese erandi, millest poleks vist põhjust
pajatadagi, kui erandi nimeks poleks olnud ms. Jane Olivett.
Miks Steven ülalnimetatud vanaprouasse erilise
sümpaatiaga suhtus, ei teadnud ta isegi. Võib olla
sellepärast, et seitsekümmend aastat tagasi ühes
klassis oli õpitud. Võib olla sellepärast, et
Stallocki teooria polnud seitsekümmend aastat tagasi veel
lõplikult välja kujunenud. Võib olla
sellepärast, et Jane Olivett oli kuuskümmend aastat
tagasi Steveni pea päris segi ajanud ... Kes teab.
Igal juhul olid nad, kui väikesed pausid välja
arvata, kogu aeg ühes külakeses elanud ja kui JaneŽi
austatud abikaasa kaks aastat tagasi veidi lõbusamatele
jahimaadele suundus, hakkas Stallock millegipärast
jälle oma teooria paikapidavuses kahtlema ...
Olgu kuis oli, ega ühe lesknaise teretamist, talle
naeratamist või, nojah, mis salata, tema abistamistki
veel põhimõttelageduseks tohtinud nimetada ja
selles mõttes ei tundnud Steven küll vähimaidki
südametunnistuspiinu.
Sestap teretas ta naist ka tollel luukapäeva
varahommikul, kui nad kaupluse juures jälle kokku juhtusid
saama, kinkis JaneŽile oma tavapärase naeratuse ning
päris suusoojaks tema elukäigu järele.
«Eks sa, Steven, tead ju isegi, mis see meiesuguste
elamine tegelikult on -- vaata aga, et tänaval kummuli ei
kuku või kodus triikrauda kärssama ei unusta, ja ega
selle hirmsa meelespidamise kõrvalt paljuks muuks enam
aega jäägi.»
Lobiseti veel ühest, teisest ja kolmandast ning hakati
juba hüvastigi jätma, kui Jane ohhetades peopesaga
vastu laupa koksas.
«Näe, oleksingi äärepealt unustanud. Kui
sul, Steven, mõnikord veidi aega juhtub olema, ehk astud
läbi ja vaatad, mis nende pagana ülekäte
läinud mehikestega ette saab võtta. Nad on mu
gladioolipeenra nüüd juba puhta ära
sõtkunud, mina pole aga enam selles eas, et igal
õhtul niisuguseid tantsuõhtuid taluda.»
«Oot-oot, Jane -- mis meestest sa räägid? Mis
tantsuõhtud need niisugused on?»
«Ja sina ei teagi?» imestas Jane. «Nad
käivad juba paar kuud öösiti mu peenardel
krakovjakki vihtumas ja mina nendest igatahes enam jagu ei saa,
ei. Kõik teavad seda, aga keegi ei oska või ei
taha seda korralagedust katkestada -- ka politsei
mitte.»
«No nüüd ei saa ma tõesti millestki
aru. Missugused mehed, Jane? Mis krakovjakki nad tantsivad? Ja
miks just peenardel?»
«Oh, Steven, see on pikk jutt. Kui aega juhtub olema,
astu läbi, siis näed.»
Rohkem naine oma suud ei pruukinud, jättis hüvasti
ja kiirustas kodu poole.
Aga Stallockit oli asi huvitama hakanud ning ta seisis
pingsalt järele mõteldes ja oma
lühinägelikke silmi kissitades veel hulk aega
teeveerel.
Või veel -- kõik teavad neist saladuslikest
meestest kõike, tema aga ei tea midagi!
Juba sama päeva õhtul ruttas ta JaneŽi poole.
Naine pakkus teed ja küpsiseid, lobises tühjast-
tähjast ning näis oma hommikuse pahameele
põhjuse sootuks unustanud olevat.
Kui väljas juba täiesti pimedaks oli läinud,
võttis Stallock lõpuks julguse kokku:
«Kuule, Jane, sa rääkisid ennist poe juures
neist meestest, kes justkui ...»
«Ahsoo, jah, õige küll.»
Mrs. Olivett heitis pilgu suurele seinakellale,
võrdles selle näitu millegipärast ka
käekella omaga ning ütles siis lauast tõustes
üheainsa sõna:
«Tule!»
Nad läksid -- mitte õue, vaid pimedale,
aiamööblit täistuubitud verandale. Seal poetas
Jane veel ühe sõna:
«Vaata!»
Steven vaatas.
Esialgu ei märganud ta läbi udusevõitu
klaaside põrnitsedes midagi iseäralikku, aga kui
prillid ninale oli sättinud, nägi peenarde vahel
tõepoolest mingit liikumist.
«Noh?» küsis Jane.
Jajah, need seal olid ju ... mehed. Või
õigemini -- mehikesed, väga-väga imelikud
mehikesed. Ehkki vaevalt kümme tolli pikad, liikusid nad
ööpimeduses üpris vilkalt ringi ja kogu sellel
sebimisel tundus ka teatud eesmärk olevat. Missugune just,
seda Steven taibata ei suutnud.
Mehikesed jooksid peenardel ja peenarde vahel, nende
liikumisteele jäänud lilled kas kisti kärmelt maa
seest välja või trambiti puruks ning jäeti siis
mullale vedelema.
Niipalju, kui Steven nägi, polnud mehikestel küll
midagi seljas, nende kehad tundusid veidi helendavat ja olid
seetõttu päris hästi jälgitavad -- isegi
Steveni nõrkadele silmadele.
Mehikesed ei tassinud midagi, ei ehitanud midagi, isegi ei
häälitsenud. Nad lihtsalt jooksid ringi ja ...
tallasid lilli. Mrs. Jane Olivetti lilli ...
«Noh?» küsis Jane veel kord.
Steven võpatas ja pöördus ümber.
«Kes nad on?» päris ta tobedalt. «Mida
nad siin teevad?»
«Ma ei tea,» vastas Jane väsinult. «Ma
tean ainult seda, et nad on juba kõik mu peenrad pahupidi
pööranud ja arvan, et nendega peaks midagi ette
võtma.»»
»Kust, pagan võtaks, nad üldse välja
ilmusid? Mida nad tahavad?»
«Steven, kullake, kust mina tean? Siin nad on ja siin
nad möllavad ja pole kedagi, kes mu peenraid kaitsta
suudaks.»
*
Kui Stallock öö hakul kodu poole kõmpis,
pidi ta endale tunnistama, et just JaneŽi suust pudenenud
«kullake» oli see, mis teda, Stevenit, tegutsema pani,
talle jõudu ja indu andis. Mis, ausalt öeldes, isegi
tema aastakümneid vankumatuna püsinud teooriasse
jälle pisitillukese mõra lõi ...
Sel ööl Stallock sõba silmale ei saanudki.
Ta istus hommikuni küdeva kamina ees tugitoolis ja
mõtles nii JaneŽile, «kullakesele» kui
salapärastele väikestele mehikestele, kes ühe
tubli naisterahva peenardest midagi ei pea ning seda
naisterahvast (õnneks, jah, õnneks) kelleltki
meesterahvalt abi sunnivad otsima. Ja, olgu mis on, abi peab see
õnnetu naisterahvas igal juhul ka saama ...
*
Järgmisel õhtul suundus Steven, väike kohver
käe otsas, taas ms. Olivetti poole ja võeti seal
väga lahkesti vastu. Talle pakuti taas teed ja
küpsiseid ja, nagu Stevenile tundus, olid need sedakorda
hoopis maitsvamad kui päevajagu tagasi.
Aga tühjast-tähjast enam ei räägitud, ei.
Steven haaras jutuohjad kohe enda kätte ning tutvustas
JaneŽile lühidalt oma tegevuskava. Ehkki naine plaani
lihtsuse üle esialgu veidi imestust avaldas, jäi ta
sellega lõpuks nõusse.
Kui õues hämarduma hakkas, võttis Steven
kohvri ja suundus aeda. Seal ladus ta oma kandamist välja
kümmekond tavalist rotilõksu, kinnitas iga
lõksu külge umbes jardipikkuse traadijupi, tagus
pehmesse maasse kümme vaia, sidus lõksud nende
külge traadiga kinni, sättis töökorda ning
tuli siis rahulolevalt naeratades tuppa tagasi.
«Ma arvan, et sa oleksid pidanud midagi ikka ka
söödaks panema,» ütles Jane
kõhklevalt.
«Milleks?» küsis Steven. «Mehikesed
trambivad ju peenarde vahel suisa sõgedatena ringi ega
otsi midagi konkreetset. Nad astuvad varem-hiljem nagunii
ettevaatamatult lõksule ja ... kõik.»
Kui väljas oli juba päris pime, läksid Steven
ja Jane verandale, seadsid end seal kägisevates aiatoolides
kuidagimoodi sisse ning jäid valgust süütamata
sündmuste edasist arengut ootama.
Mehikesed saabusid seekord alles pärast
keskööd. Ilmselt see küll ainult näis nii,
kuid Stevenile tundus ometi, et eelmisel korral olid
külalised hoopis hooletumad olnud ja rohkem uisapäisa
ringi jooksnud. Aga ehk see tõepoolest ainult tundus nii,
ehk polnud närvid eelmine kord nii pingul kui
nüüd.
Aeg venis.
Õues valitses täielik, lausa hirmujudinaid
tekitav vaikus. Polnud tuult, polnud puulehtede sahinat, polnud
justnagu üldse midagi.
Hetkel, kui kuu oma näo eest pilveräbalat
kõrvale hakkas lükkama, kostis peenarde vahelt
äkki hele, püssipauguna kõlav laksatus.
Steven kargas toolilt püsti ning tormas aeda. Ta pidi
trepil peaaegu kukkuma, säilitas kätega
meeleheitlikult vehkides siiski tasakaalu, sörkis
komberdades gladioolipeenra juurde ning jäi seal
südames valusat pitsitust tundes seisma.
Ehkki ainsatki mehikest enam näha polnud, teadis Steven
kindlasti, et vähemalt üks neist olevustest sellest
aiast enam terve nahaga ei pääse.
Ta laskus põlvili ja hakkas lõkse kontrollima.
Ta otsis need rohu ja lillede vahelt ükshaaval üles,
kompas neid pimeduses kätega, põrnitses silmi
kissitades päris lähedalt.
Mehike oli jalgapidi neljanda lõksu vahele
jäänud. Imetilluke jäse paistis kuidagi
ebaloomulikult kõver olevat, sellest immitses maapinnale
värvitut vedelikku. Mehike ei ilmutanud vähimatki
elumärki.
Steven heitis võiduka pilgu veranda poole,
võttis prillid eest, pühkis need taskurätikuga
aeglaselt puhtaks, pani ninale tagasi. Siis sirutas käe
lõksu suunas.
Hetkel, kui tema sõrmed vaest mehikest puudutasid,
tõusis muld Steveni selja taga üles, midagi vihises
välgukiirul läbi õhu ja lajatas talle abaluu
pihta.
Enne teadvuse kustumist kuulis Steven Stallock veel heledat,
püssipauguna kõlavat laksatust ja tundis, kuidas
tema keha vastu niisket maad, lausa maasse surutakse ...
Siis varjutas punane udu kõik nähtava, kuuldava
ja kombatava.
Peenarde vahelt, rohust ning põõsastest
tormasid Steveni poole sajad imetillukesed mehikesed ja
jäid oma hiigelsuure saagi ümber poolkaares
seisma.
Kuu tõmbas pilveräbala taas näo ette.
|