03.01.2001 |
Raul Sulbi
Kiirpilk Eesti ulmekirjandusele |
Üsna raske on väita, et Eestis eksisteeris
ulmekirjandus ka enne 1990ndaid, peaaegu niisama võimatu
on ka surmkindlalt vastupidist öelda. Kõik on
tõlgendamise küsimus, aga vähemalt nende ridade
autori jaoks tähendab ulmekirjandus veidi enamat, kui paari
aasta tagant juhuslikult ilmuvat mõne tavakirjanduse
(mainstream literature) korüfee üksikut
ulmeteksti. «Ulmekirjanduse eksisteerimise» all
mõtlen ma seda, et on olemas mingi hulk autoreid, kes
loovad peamiselt (või ainult) fantastikat, ja mis peaasi
-- teevad seda täiesti teadlikult, samuti on konkreetselt
ulme avaldamisele spetsialiseerunud publikatsioonid, oma
kirjandusauhinnad, kriitikud ja omavahel aktiivselt suhtlev
lugejaskond. Alles nende tunnuste olemasolul võiks hakata
rääkima päris oma rahvuslikust ulmekirjandusest.
Viimase kümnendi jooksul ongi kõik need tunnused
tekkinud, mistõttu võib just 90ndaid pidada Eesti
žanriulme (genre SF) sünniajaks.
Loomulikult on eesti keeles ulmet ilmunud läbi kogu 20.
sajandi. Paljudel tavakirjanduse suurmeistritel (aga ka teise
ešeloni kirjanikel) on ette näidata oma
kõrvalepõige fantastikasse. Nii on rohkem
või vähem ulmelisi proosatekste avaldanud Juhan
Liiv, Matthias Johann Eisen, Friedebert Tuglas, August Gailit,
A. H. Tammsaare, Paul Viiding, Vladimir Beekman, Georg Orm, Rein
Sepp, Boris Kabur, Karl Ristikivi, August Mälk, Henn-Kaarel
Hellat, Eiv Eloon, Ain Särg, Helju Rebane, Teet Kallas,
Aimee Beekman, Enn Vetemaa, Mati Unt, Arvo Valton, Rein
Põder, Nikolai Baturin, Jaan Kaplinski, Herta Laipaik jt.
Nimekiri pole kindlasti täielik, oluline on hoopis, et
ulmekirjanduse seisukohalt on enamik nende kirjanike loodust nn
piiripealne ulme (slipstream SF), mille vastandina
eksisteerib siis žanriulme. Ega piiripealne ulmeliteratuur
millegi poolest halvem või alaväärtuslikum
pole, lihtsalt ei saa neid päris sama
mõõdupuu järgi hinnata. Taotlused on veidi
erinevad. Ning ka ülaltoodud autoreist üsna mitme
tekste võib julgelt nimetada žanriulmelisteks.
Jaotus piiripealseks- ja žanriulmeks tuleneb
konkreetselt anglo-ameerika ulmekirjandusest, mis moodsal kujul
tekkis USAs kahe maailmasõja vahel ja loeb oma otsesteks
kirjanduslikeks esivanemateks 19. sajandi algul Euroopas suurt
menu leidnud nn gooti õuduskirjandust, Mary Shelley
«Frankensteini», Edgar Allan Poe'd, Jules Verne'i ja
H. G. Wellsi, kui nimetada vaid olulisimad. Kuna lisaks
Ameerikas sajandi esimesel kolmandikul pulpajakirjades
sündinud žanrikirjanduse (genre fiction) (mille
sees eristatakse kriminaalkirjandust, ulmet, seiklusjutte,
Metsiku Lääne kirjandust, piraadilugusid,
mõõga- ja mantlikirjandust jpm) traditsioonide ja
reeglitega ulmele viljeldi aga maailmas ka veidi teistsuguse
päritolu ja eesmärkidega ulmekirjandust, tekkiski
ülaltoodud jaotus. Piiripealse ulme alla loetakse
näiteks maagilist realismi, sürrealistlike
elementidega aga muidu tavakirjanduse reegleile alluvat
literatuuri ja üldse kõiki tekste, kus võib
esineda vähimgi fantastiline, ebareaalne element, kuid, mis
muidu on tavakirjanike loodud ega tunne žanriulme suhtes
mingit ideelist lähedust.
Üsna kindlalt võib väita ka, et 90ndail
Eestis tekkinud kohaliku žanriulme juured pole varasemas
eesti (ulme)kirjanduses, neid tuleks ikkagi otsida muu maailma
(ja peamiselt anglo-ameerika) žanriulmest.
Teatavas mõttes võiks žanriulme sünni
esimesi märke näha Eiv Elooni (pseudonüüm)
ulmeromaani «Kaksikliik» ilmumises 1981. aastal, sest
just see autor on üks esimesi, kui mitte kõige
esimene, kes pole peale ulme midagi muud avaldanud. Kahjuks
piirdub aga tema ulmeloomingki vaid eelpool mainitud romaani ja
selle järjega «Kaksikliik 2» (1989). Esimese
viljakama žanriulme autorina debüteeris 1985. aasta
jaanuarikuu «Pioneeris»lühijutuga
«Koletis» Urmas Alas, kelle bibliograafiasse kuulub
juba kümneid stiilipuhtaid ulmejutte ja kaks romaani --
90ndate Eesti-aineline alternatiivajalugu «Plahvatus»
(1995) ja sünge düstoopia lähitulevikust
«Komblusvalvur» (1996).
Järgmise olulise debüüdina peaks kindlasti
mainima 1988. a. juunikuu «Nooruses» ilmunud Tiit
Tarlapi juttu «Tänav akna taga». Ning kui
lõviosa Urmas Alase loomingust on siiski anglo-ameerika
ulmekirjanduse lihtsamate tüüpvõtete
suhteliselt primitiivne ja üsnagi steriilne
läbikirjutamine (millise tegevuse vajadust üldiselt
eitada ei saa, kuigi väike annus originaalsust ei teeks
paha), millest on üsna raske ühtki teksti esile
tõsta, siis Tiit Tarlapit võib vaieldamatult
nimetada 90ndate kõige olulisemaks Eesti ulmekirjanikuks.
Ta on avaldanud maakonnalehtedes järjejuttudena suurema osa
oma loomingust, millest võiks esile tõsta
militaarse fantastikana määratletavat romaani
«Kurjuse tund» (1994), kahte õuduse, fantaasia
ja teadusliku fantastika piirimaile jäävat kaasajast
jutustavat teksti -- lühiromaani
«Vampiirilõks» (1994) ja jutustust
«Haldjatants» (1996) ning kahte seikluslikku
kosmoseooperit -- lühiromaani «Kaduviku
paladiinid» (1997) ja jutustust «Vihkamise suund»
(1997, võitis Eesti ulmeauhinna Stalker 1998).
Kui Alast ja Tarlapit saab pidada siiski täiest
eraldiseisvaiks ja üksteist mittemõjutanud
kirjanikuks, siis järgnevad neli autorit on ulmesse tulnud
rohkem või vähem tänu ajakirja
«Põhjanael» viimasele peatoimetajale Mario
Kivistikule, kes 1991. aastal hakkas välja andma peamiselt
õuduskirjandusele keskendunud ulmeajakirja
«Mardus», mis tänaseni edukalt ilmub. Neist nn
«Marduse» püsiautoreist, kes kasvõi juba
tiheda omavahelise suhtluse läbi üksteist rohkem
või vähem mõjutanud on, debüteerisid
esimestena 1993. aasta sügisel Veiko Belials ja Veikko
Vangonen. Kuigi neist Veikko Vangonen on suhteliselt
väheproduktiivne, on tema looming mõnes
mõttes vaat et tähelepanuväärsemgi. Ta
kirjutab peamiselt keskaegse Eesti ainelisi õudusjutte,
mida iseloomustavad arhailine stiil, keelekasutus ja
äärmiselt sugestiivne kirjutuslaad. Tähtsamad
neist on vahest jutustused «Ülestõusjad»
(1994) ja «Märkmeid viirastuse reisikirjast»
(1996). Lisaks «Mardusele» on tema loomingut sageli
avaldanud ka «Looming» ja «Vikerkaar».
Veiko Belials seevastu on kaasaegseist ulmekirjanikest
üks produktiivsemaid. Tema loomingu põhiosa
moodustavad küll 1-2 leheküljelised mitte eriti
originaalsed ulmelaastud, kuid on ka pikemaid ja
silmapaistvamaid tekste. Belialsi peateos on fantaasiaromaan
«Ashinari kroonikad» (1997),
tähelepanuväärsed on ka Malcolm McCoy seeriasse
koondatud õudusjutud, mida võiks nimetada anglo-
ameerika õuduskirjanduse põhiskeemide üldse
mitte halvaks läbikirjutuseks. Kahjuks on
ebaõnnestunud või lihtsalt keskpäraseid ja
mittemidagiütlevaid tekste ta loomingus oluliselt rohkem.
Peamiselt on ta kirjutanud õudusjutte, sekka ka
fantaasiakirjandust, vähem ja vähem õnnestunult
teaduslikku fantastikat.
Marek Simpsoni (pseudonüüm) debüütjutt
«Vihmamees» ilmus 1994. aasta kevadel. Selle peamiselt
teaduslikule fantastikale pühendunud viljaka autori
loomingut on veidi keeruline iseloomustada, ta juttudes on veidi
küberpunki, veidi kosmoseooperile omaseid jooni, kuid
kahjuks tuleb märkida, et viimasel ajal on ta loomingus
täheldatav pigem taandareng kui edasiliikumine. Simpsoni
tähtsamad jutud on vahest «Projekt
«Invasioon»» (1996) ja «Kõik need
üksikud inimesed» (1998). 1999. aastal avaldas ta
Veiko Belialsiga kahasse kollaažromaani
«Existerion», mida aga kohalik ulmekriitika loeb
hämmastava üksmeelsusega kodumaise fantastika
konkurentsitult suurimaks ebaõnnestumiseks.
Viimasena tuli sellest autorite ringist ulmesse Lew R. Berg
(pseudonüüm), kes debüteeris kevadel 1995.
Vähemal määral õudusjutte avaldanud autor
on lugejate hulgas peamiselt tuntud militaarse seiklusulme ja
kosmoseooperite loojana. Keskse koha Bergi jutuloomingus
hõlmab tema Willardi-lugude tsükkel, millest
väärivad esiletoomist jutustused «Kaos
katselaboris» (1996), «Polaarjaam» (1996) ja
«Vaimudejõe viirastused» (1998, Stalker 1999).
Bergi tõenäoliselt parim kosmoseooper on
lühijutt «Kolm tilka verd» (1999).
Möödunud aastal ilmus Bergi debüütromaan
«Tants tulle». Käesoleval aastal peaks
ühtede kaante vahel ilmuma kaks pikemat jutustust
«Tempel selvas» ja «Üle piiri».
Lisaks Mario Kivistiku väljaannetes oma jutte avaldanud
autoreile oli Eesti ulmepildis 90ndate teiseks pooleks endale
koha kätte võidelnud veel mitu autorit, kellest
võiks mainida 1993. aasta sügisel
«Nooruses» debüteerinud Mart Raudsaart. Raudsaar
ei kirjuta traditsioonilist teaduslikku fantastikat, pigem
võiks mitmeid ta tekste liigitada moodsate
linnafantaasiate hulka, mille tegevus žanrinimetusest
hoolimata sageli hoopis ruraalsemates kohtades toimub. Raudsaare
loomingus on kesksel kohal kinnisvaramaakler Mark Kuuse seeria,
kust on pärit ka autori suurimad õnnestumised. Tema
tähelepanuväärsematest tekstidest tasub mainida
lühijutte «Lõpmatusele ei ole ruumi»
(1994), «Minu maailm» (1995), «Soolinn»
(1999), «Vapiloom» (1999),
«Kõmuajakirjaniku surm» (1999) ning hetkel veel
lõpetamata lühiromaani «Kuldlaevuke».
90ndate Eesti ulmemaastik poleks aga täielik ilma Matt
Barkerita (pseudonüüm). 1996. aasta sügisel
«Loomingus» debüteerinud Barker kirjutab
peamiselt jutustuse mõõtu moodsaid
õudustekste. Rõhk on sõnal
«moodsaid», sest kui näiteks Veiko Belialsi
või Craig Wolfi õudusjuttude põhjal
võiks arvata, et see kirjandusžanr viimase saja
aasta jooksul sugugi arenenud pole ja uusimaks sõnaks on
Edgar Allan Poe, M. R. James ja H. P. Lovecraft, siis Barkerit
lugedes võib juba aimata, et ka kaasajal õudust
viljeldakse. Ja üldsegi mitte vähem tulemuslikumalt.
Kui suhteliselt süüdimatu ja pealiskaudne Eesti
tavakirjanduskriitika oskab Barkerit võrrelda vaid
Stephen Kingiga, siis tegelikult on tema looming lähedasem
hoopis kaasaegsete briti õuduskirjanike tekstidele.
Barkeri silmapaistvamatest juttudest rääkides
võiks nimetada pealkirju «Lõbustuspark»
(1997), «Siis nad usuvad» (1998), «Kuri onu ja
väike laps» (1998) ja «Haige kõuts»
(1999). 1998. aastal korraldatud romaanivõistlusel tuli
Barkeri käsikiri «Haripunkt» 8. kohale ning
käsikirjas on autoril valmis veel mitu romaani. 2000. aasta
alguses ilmus Barkeri jutuloomingu paremikku hõlmav kogu
«Sarah' jalad».
Eesti algupärane ulmekirjanduspilt muutus oluliselt, kui
novembris 1998 hakkas Internetis ilmuma elektrooniline
ulmeajakiri «Algernon», millest kiiresti sai kodumaise
ulme peamine suunanäitaja ning tipptekstide avaldaja.
Ajakirjale tekkis kiiresti ka oma autorkond (Indrek Hargla, Siim
Veskimees, Karen Orlau, Kristjan Sander jt), mis mängleva
kergusega seadis ennast sisse Eesti ulmeparnassi
kõrgeimas tipus.
Olulisim «Algernoni» kaudu Eesti ulmesse autoritest
on kindlasti Indrek Hargla (pseudonüüm), keda
võiks nimetada ka suurimaks lootuseks, millega kodumaine
fantastika uuele sajandile vastu astub. Ta debüteeris
detsembris 1998, kuid esimese tõeliselt olulise tekstina
ilmus 1999. aasta veebruaris lühiromaan «Gondvana
lapsed», tähtsamatest üksikjuttudest mainin veel
järgmisi: lühiromaanid «Uskmatuse hind»
(1999) ja «Excelsuse konkistadoorid» (1999, Stalker
2000) ning lühijutt «Nad tulevad täna
öösel» (2000). Omaette tasemel on Hargla jutusari
poola päritolu eksortsist Mieczislaw Grpowski tegemistest,
millesse kuuluvad lühijutud «Kliendi soov» (1999)
ja «Spitzbergeni nokturn» (1999, Stalker 2000),
jutustused «Kindel linn» (1999) ja «Eeben»
(2000) ning lühiromaan «Pan Grpowski
jõulud» (1999).
Grpowski sari on maitsekas ning sädelev sulam moodsast
õuduskirjandusest, fantaasiast ning teaduslikust
fantastikast, sama värvikad, detailirohked,
läbimõeldud ning professionaalsed on ka eelpool
mainitud Hargla parimad üksikteosed. Ta võib
kirjeldada elegantselt etnomaigulist õudust Lõuna-
Eesti põlismetsades ja kujutada järgmisel hetkel
hingenöörivalt õõvast kurjust Vatikani
sügavates keldrites ning järgmiseks võib lugeja
leida end juba kaugelt jääplaneedilt, kus esimene
kontakt võõra mõistusliku rassiga on
muutumas veriseks konfliktiks. Indrek Hargla lihtsalt oskab
kirjutada nii, et see mõjub, läheb korda, paneb
mõtlema, tekitab vastakaid tundeid, pakub pea
täiusliku lugemisnaudingu. Samuti näivad arvavat ka
lugejad, sest Hargla on populaarne ja on ilmselt esimene kohalik
ulmeautor, kelle suhet lugejatega just selle sõnaga saab
kirjeldada. Igatahes pärjati viimasel ulmehuviliste
üle-eestilisel kokkutulekul Estcon 2000 teda kahe
Stalkeriga, ja selle auhinna võitja määravad
just lugejad. Ja Hargla võitis
ülivõimsalt.
«Algernoni» autoritest Hargla järel olulisim
õudusžanri viljeleja on Karen Orlau
(pseudonüüm), kes debüteeris samuti detsembris
1999. Orlaud võib pidada nn uusgooti õuduse
peamiseks (ja vist ainsaks) viljelejaks Eestis, tema peamine
eeskuju on üsna ilmselt Anne Rice. Karen Orlau
tähtsamad tekstid on lühijutud «Oraakli
surm» (1998, Stalker 1999), «Elisale» (1998),
«Vend Juudas» (1999) ja «Kohtumine Emaga»
(1999), viimane on otseselt hommage Anne Rice'ile.
Hargla järel silmapaistvaim teadusliku fantastika autor
«Algernonis» debüteerinuist on Siim Veskimees
(pseudonüüm), kes avaldas oma esimese jutu 1999. aasta
sügisel. Veskimehe õnnestunumad tekstid, milleks on
jutustused «Kõiksuse hääl» (1999) ja
«Kuu Ordu» (2000), jäävad kosmilise
seiklusulme valda. Ta hoogsad ning originaalse huumoriga
vürtsitatud stiilsed kosmoseooperid on Eesti ulmes
ainulaadsed veel seepärast, et tegu on pea ainsa autoriga,
kes julgeb ja tahab oma juttudesse ka mingi poliitilise
manifesti ja ideoloogilise mõtte sisse panna. Veskimeest
võib nimetada libertaanliku ulme esimeseks harrastajaks
Eestis.
«Algernonis» on oma uuemat loomingut hakanud
avaldama ka Mart Raudsaar, samuti on «Algernoni» kaudu
ulmesse tagasi tulnud 90ndate algul debüteerinud
üsnagi põnev autor Freyja Ek (pseudonüüm),
kelle jutt «Lennake, kotkad» (2000) on ühtaegu
pila ja nostalgiline hommage kommunistlikule
nõukogude ulmele, «Manga» (2000) aga on Eestis
niivõrd haruldane professionaalselt teostatud
küberpunkjutt, mille pingeline ja dünaamiline
süžee kogub tuure küberpungi parimate
traditsioonide kohaselt Jaapanis.
Püüdes 90ndate eesti ulmele mingit üldisemat
iseloomustust visandada, torkab silma, et kõrvuti
eksisteerisid vägagi edukalt täiesti professionaalselt
teostatud ulme ja suhteliselt algeline, ebaoriginaalne ja
keskpärane fantastika, mis ilmselt räägib vaid
ulmetraditsiooni suhtelisest noorusest ja haprusest Eestis.
Igatahes võib suurustamata öelda, et ulme on Eestis
jalad alla saanud ega kavatse enam kuhugi kaduda. On olemas
autorid, kriitikud, lugejad, kirjastajad, toimetajad,
tõlkijad ja aktiivsemad fännid, kelle jaoks ulme on
oluline ja südamelähedane. On olemas
katusorganisatsioon, avarad suhtlemisvõimalused,
ajakirjad, kirjastuste ulmesarjad, iga-aastane kokkutulek ja
ulmeauhinnad, mis kõik annavad tunnistust žanri
elujõulisusest.
Iga algus on aga raske, mistõttu teatav rabedus ja
taseme ebaühtlus viimase kümnendi algupärastes
ulmetekstides on igati normaalne. Viimased paar aastat lubavad
aga üsna kindlalt väita, et see
täiskasvanukssaamise periood on ümber saamas ning ulme
kuldajastu Eestis algamas.
|