01.12.2000 |
Indrek Hargla
Eeben |
«Ei, aga siiski, mu armas Hutchinson,» sõnas
McMoran süngelt, «kas te liiga kindlalt ei väida,
et saavutades surematuse minetab inimene inimlikkuse. Olen
nõus, et kõik humaansed mõõdupuud
ainult surelikkuse raamides kehtivad, kuid usun siiski, et
rääkides tundmatust fenomenist, pole
õige see hindamiseks tuntud taustsüsteemi
projitseerida. Kas te ei leia nii?»
«Teoreetiliselt on teil kahtlemata õigus,
professor,» nõustus Hutchinson. «Kuid
arvestagem, et inimesest, kui asjast iseeneses pole ühtegi
käsitlust, kus tema surelikkus ei ole tunnetuse aluseks.
Inimene on inimene ainult siis, kui ta sureb. Ehk
teisisõnu -- surematut inimest pole olemas. Ja kui
leidukski keegi surematu, inimesele kõigi tunnustega
vastav isend, siis poleks meil tema surematust arvestades
õigust teda inimeseks pidada.»
«Kasutasite sõna 'teoreetiliselt',»
jätkas McMoran kohe ja pisut kasvanud õhinaga.
«Ja loomulikult olemegi seni ainult teoreetilist
käsitlust silmas pidanud. Mis oleks, kui unustaksime
hetkeks oma akadeemilise keskkonna ja kuulaksime ühe loo
arutlusteema praktiliselt küljest?»
Olime kolledžist lahkuva auväärse McMorani
lahkumisõhtul jäänud klubiruumi akadeemilistest
tavadest pisut kauemaks istuma ning väitlus surematuse
üle, milles professor ja tema kauaaegne õpilane ning
hilisem oponent filosoofiadoktor Hutchinson etendasid peaosi, oli
väldanud ligi kaks tundi. Ometi oli meie kõigi poolt
siiralt armastatud Gilliam McMorani isiklik veetlus ning aegade
jooksul Trinity kolledžis kogutud karismaatilisus (lubatagu mul
seda sõna kasutada) tegureiks, mis meid kõiki veel
hilisel õhtutunnil laua taga kinni hoidsid. Teadsime, et
enam kunagi pole meil võimalust McMorani mõnusast
jutust osa saada ja üks ajastu kolledži ajaloos on
ümber saamas. Kandik šherripudelite ning kreeka
pähklitega käis endise hooga üle laua ringi,
vaikses oktoobriöös tammepuust raamidega akende taga
uuristas tänavalaternate valgus kastanite raskete okste
vahele kiirgavaid avausi -- meil oli mõnus, hubane ja
hea, ning raske harjuda mõttega, et McMoran istub
klubiruumis viimast korda.
«Kõige lugupidamise juures, professor... Kuidas
saaksime meie väitlusesse tuua praktilise
aspekti?» tegi Hutchinson nõutut nägu.
«Rakenduslik filosoofia on üldse teema, mida oleme
siin jõudumööda vältinud... Lisaks on meie
käsitluses osaline ka teatav metafüüsiline
või esoteeriline moment, milliste juures praktika
kriteeriumina on veelgi küsitavam kui
filosoofias.»
«Ma arvan,» sekkus dekaan Norton, «et McMoran
pidas silmas tänase õhtu erilist tähendust,
ning lubab seetõttu ehk akadeemilistest käsitlustest
mõnevõrra vabama hoiaku. Pealegi, ei usu ma, armas
Hutchinson, et te ei taha kuulda mainitud praktilisest
aspektist, mida lugupeetud professor oli nõus meiega
jagama.»
«Nagu alati, on teil õigus, Norton,»
sõnas McMoran. «Pidasin silmas ühte
noorusaegedel minuga juhtunud lugu, millisest
akadeemiliste või vähegi teaduslike
järelduste tegemisest olen alati hoidunud, kuid millega
meie temaatika on lähedases seoses. Pealegi on see juhtum
seotud põhjusega, miks ma teie juurest lahkun -- tuletage
meelde, et pole seni avaldanud miks lähen kolledžist kaks
aastat enne teenitud vanadusepensioni. Ehk paneb see jutt teid
ka surematuse küsimusele pisut teistmoodi vaatama. Sest ka
surematusel võib väga mitu tahku olla...» Ja
nende mõistatuslike sõnade juures tühjendas
McMoran šerriklaasi kellaajale vastava bravuurse
põhjalikkusega ja noogutas Hutchinsonile kavalalt.
«Kui lubate vanamehel nüüd hetkeks elustada
ühe kummalisima kogemuse ning seejärel selle, kui
ilmselt väljamõeldu, unustada?»
«Unustamine ei sõltu tahtest,» kostis
kõnetatu kiirelt. «Kuid minu konfidentsiaalsusele
võite kindlasti loota.»
«Väga hea! Olen selle jutustamisest alati hoidunud,
sest lugu sisaldab mõningaid juriidilisi nüansse,
milliste üle puudub mul igasugune soov meie tublide
kohtuvõimudega arutada.»
«Millistest juriidilistest nüanssidest on
jutt?» sekkus juuraprofessor Langdon huvitatult.
«Pean silmas mõrva,» vastas McMoran
tõsinedes. «Briti alama mõrva.»
***
«Niisiis,» jätkas McMoran mõne hetke
pärast, lõhestades ruumis maad võtnud
sünge vaikuse, «on tegu juhtumiga, mis leidis aset
veel eelmisel sajandil, ütleme nii umbes
seitsmekümnendate lõpul, kui mul oli see au teenida
Tema Majesteedi välisteenistuses asekonsulina ühes
Aafrika riigis. Ilmselt pean ma alustama sellest hommikust, mil
post tõi meie konsulaati kummalise saadetise. Muus
mõttes oli see igati tavaline kuum Aafrika hommik.
Keerutasin saadetist mõningases segaduses sõrmede
vahel. See oli jalapikkune postipaberisse mähitud pikergune
ese, millele olid kleebitud margid ning kirjutatud aadress.
Kirjapomme tollal veel ei tuntud ja minu hämming polnud
tingitud ehmatusest, vaid pigem üllatusest. Näitasin
saadetist oma ülemusele -- konsul Stubbinsile -- ka tema
kehitas õlgu ja me avasime paki. Selle sees oli pikk
ümarjas, mustast puust nikerdatud etnograafiliste
sümbolitega sau, mille ümber kiri. Rohmaka ja
lapseliku käekirjaga, vigadest kubisev kiri oli
järgmine:
Brti konsulaadile
Mina olen kirjut teile (see sõna oli
lõpetamata ja mahatõmmatud
*1*) John Gregor
Foster, Briti alam. Saadan teile selle eseme palvega, et selle
vivitamatult Londonisse Briti Museumile etasi toimetaksite ja
nimeliselt Howard Evansile. Las ta uurip seda, teeb tema toimest
teaduslikud järildused ning saadab objekti koos vastusega
tagasi. Vastus peab olema kinnises ümbrikus ja adreseeritud
isiklikult minule. Annan hiljem teada, kudas see mulle tagasi
saata. Asi on vägga tähtis.
«John G. Foster?» pomises Stubbins
mõtlikult. «Oleks nagu tuttav nimi...»
«On ta meil käinud?» küsisin mina.
«Võimalik. Pean arhiivist järele
uurima.»
Loomulikult oli kiri -- nagu ka paki sisu -- üsnagi
kummaline. Ei sõnagi sellest, mida see ese endast
kujutab; miks tuleb see Briti Muuseumile uuringuteks saata ning
millist toimet uurida? Uurisin pikergust saua
lähemalt. Olemata antiigi-alal ekspert võis
öelda, et tegu on vana esemega, võimalikult et ka
etnograafilise väärtusega. Musta saua üks ots oli
pisut jämedam, nikerdatud peaga. Pea meenutas mõneti
inimese oma, kuid üsnagi kohutava välimusega inimese
oma. Peen nikerdustöö kujutas pärani
lõugade ja teravate hammastega jubedat rassikuuluvusteta
lõusta. Avanenud hammaste all oli tühi
õnarus. Peast allapool olid saua külgedel
arusaamatud sümbolid ja kujundid, alumine osa lõppes
ümara nupuga. Saua keskosa oli kõige kulunum,
ilmselt sagedasest käeshoidmisest. Kõige imelikum
oli see, et sau ei näinud üldse aafrikalik
välja ega sarnanenud sugugi mustast puidust valmistatud
suveniiridele, mida meie riigis ohtralt valmistati.
Vahepeal arhiivi kadunud Stubbins naasis ja kuulutas
võidukalt: «Mälu ei petnud. John Foster on
konsulaadis käinud neli aastat tagasi ühe juriidilise
probleemi pärast -- tal jäi mingi kaamera tolli kinni.
Mäletasin seda seetõttu, et meile tuli tema nimele
veel kaks aastat tollist mingeid dokumente, kuid mees ei
käinud neil järel.» Ja Stubbins jutustas, et
Foster tuli meie «hooldusalusesse» riiki turistina ja
soovis pikemaks ajaks minna uurimisreisile sisemaale. Tal olid
teatavad etnograafia-alased huvid, hulganisti tehnilist
varustust ja palju optimismi. «Mäletan teda
ähmaselt,» rääkis Stubbins, «kuid tegu
oli kindlasti härrasmehega. Miks ta kirjutab sodides ja
vigadega? Tahtis ilmselt alustada sõnadega I am
writing you, kuid mõtles ümber. Arvan, et tal
oli mõne telestuudioga leping. Kuna ta siia nägu
enam ei näidanud, võis arvata, et on kõik
korras ja ta ammu riigist lahkunud. Selgub aga, et ta on ikka
veel siin...Segane lugu. Näita mulle seda saua!»
Kui Stubbins oli mõne aja mühatades eset uurinud,
pomises ta: «See on tehtud senegali eebenist. Väga
haruldane liik -- must dalbergia ehk Dalbergia
melanoxylon.» Hariduselt oli minu ülemus bioloog,
nagu ka praegu koondab Tema Majesteedi välisteenistus
kõige erinevama elukutsega inimesi.
«Siin see puu ei kasva,» jätkas Stubbins.
«Ja asi paistab kuradima vana olevat. Ma pole päris
kindel, kuidas kohalikud võimud sellise asja maalt
välja smuugeldamisele vaatavad.»
Pean ütlema, et meie asukohariigi noor ja
õrnalt vasakpoolne, kuid energiline valitsus edendas
endist koloniaalperioodi unustada püüdes teatavat
rahvusromantilist poliitikat, mis natsionaliseeris
teemandikaevandusi, keelas elevandijahi ja kasutas üldse
igasugu muid Briti alamates meelehärmi tekitavaid vahendeid
riigikassa näljasurmast päästmiseks ning
«rahvuslike» rikkuste maalt väljavoolu
tõkestamiseks. Võibolla oli see ka põhjus,
arvasin, miks Foster oma saadetise läbi ametlike kanalite
otsustas saata. Kogemused kohaliku tolliga võisid olla
temas tekitanud mõningasi eelarvamusi oma paki
kohalejõudmise suhtes.
«Ma arvan, et uurime seda asja pisut, enne kui
otsustame, kuidas edasi toimida. Teeme ühe
järelpäringu Londonisse John G. Fosteri osas.
Kõige järgi otsustades viibib ta siin juba
illegaalselt. Ja võtame Evansiga ka ühendust,»
arvas Stubbins.
Mõne aja möödudes saime Londonist vastuse, mis
kinnitas meie seniseid teadmisi Fosterist. Ta oli
ajalooharidusega vabakutseline dokumentalist, kes neli aastat
tagasi sõlmis lepingu ühe telestuudioga sarja kohta,
mis pidi jutustama aborigeenide etnograafiliste tavade
säilimisest iseseisvusperioodil. Tollajal olid sellised
filmid moes... Foster oli Londonist lahkudes võtnud oma
majja üürilise, kellele jäätud pangaarve
halduskulude katmiseks oli aastate jooksul hakanud
tühjenema, ning üürilepingu tähtaeg hakkas
lõppema. Hüpoteeklaen vajas uuendamist -- Foster
võis varsti oma maja kaotada. Läbi Maksuameti ja
Salateenistuse saime teada, et mingeid rahalisi ülekandeid
pole Fosterile laekunud. Pärast oma lahkumist Inglismaalt
pole ta ka oma pangaarvet kasutanud. Viimane postkaart Fosterilt
üürilisele tuli ligi kolm aastat tagasi. Ja sellest
ajast saadik oli Foster kadunud, kuigi oleks pidanud naasma
juba kahe aasta eest. Ta oli kadunud nagu vits vette. Stuudio ja
kirjastus olid tema vastu ammu huvi kaotanud. Muuseumi
osakonnajuhataja Evanski ei osanud meile midagi tarka
öelda. Ta mäletas Fosterit -- jah, seda küll.
Mees oli Aafrika muististega tutvumas käinud, uurinud
üht-teist, pärinud. Evans ise oli sauast küll
väga huvitatud. Ta ütles, et must dalbergia on
haruldasemaid ja väärtuslikumaid eebeni liike, millest
juba 3000 aastat tagasi Vana-Egiptuses skulptuure vooliti.
Üldse on eeben luksuspuit, mida tänapäeval ainult
kunstiteoste, muusikariistade, sulepeade ja vähesel
määral ka mööbli valmistamiseks kasutatakse.
Aafriklased teevad eebenist ka suveniire, kuid mingist
sauatööstusest polnud Evans kuulnud. Eeben on
väga raske voolida, see on tihe ja raske puit, mida
töötlevad ainult kõige suuremad meistrid.
Millist toimet te selle juures uurida saate, olin
teadlaselt pärinud? Selle peale mees kõhkles pisut
ja andis ebaleva vastuse, et leid võib olla ikkagi
väga harukordne ning eebenil arvatakse olevat teatavad
raviomadused.
«Miks me ei võiks saua lihtsalt Muuseumile saata
ja lugu unustada?» küsisin Stubbinsilt, kui paki
saamisest oli möödas üle nädala.
«Ilmselt peamegi nii tegema. Kuigi kogu see lugu on
kahtlane ja lõhnab millegi järgi... Ja mulle ei
meeldi see lõhn.»
Kui ma oleks siis teadnud, kuidas see lugu tegelikult
lõhnas! «Jah, võibolla poleks õige end
siia segada,» ütlesin mõtlikult noorusele omase
elutarkusega.
«Me juba oleme end sellesse segatud,» tuletas
Stubbins meelde. «Asi pole niivõrd
antiikväärtuse edasisaatmises, kuivõrd Fosteri
isikus. Paistab, et ta peidab ennast, varjab... Oletame, et see
sau kujutab endast midagi väga väärtusliku.
Äkki on see kuskilt varastatud? Ja miks ta kirjutab sodides
ja vigadega, paistab, et ta kiirustas seda kirjutades»
«Ja miks palub saua endale tagasi saata?»
«Järelikult läheb tal seda tarvis. Isegi kui
see on tema oma, et tahaks ma meie posti kasutada eraisiku
antiikväärtuse edastamiseks. Arvestades veel
tõika, et Foster võib viibida maal
illegaalselt.»
«Kui me saaksime vähemalt teada, kas see on
antiikväärtus...,» õhkasin ma. «Kuid
meil pole ju kellegi käest küsida.»
«Tead mis?» ütles Stubbins äkki
õhinal. «Ma arvan, et on küll.
Ebakonventsionaalne juhtum nõuab ka pisut
ebakonventsionaalsemaid vahendeid. Käisin hiljuti Prantsuse
kolleegi -- Jean Faucette'i -- juures
õhtusöögil. Tal oli parasjagu üks imelik
külaline, keegi poolakas, keda esitleti kui Jean'i
väga head isiklikku sõpra, kes tema juures puhkusel
viibib. See poolakas tegeleb samuti siinse etnograafia ja
muististe uurimisega -- ühendab niiöelda meeldiva
kasulikuga. On teine mingi etnoloog või lingvist,
ühesõnaga ekspert. Nad tutvusid kunagi Warszawas,
Jean ju teenis seal ja ütles ennast olevat talle palju
tänuvõlgu. Me võiksime selle poolaka
käest mitteametlikult saua kohta konsultatsiooni paluda,
olen kindel, et Jean garanteeriks täieliku
konfidentsiaalsuse.»
Nüüd, härrased,» rääkis
McMoran suitsuseks tõmbuvas klubiruumis edasi,
«jõuan ma tegelikult oma loo peakangelase juurde.
Vabandan pika sissejuhatuse pärast, kuid kardan, et see oli
vajalik, et mõistaksite meie ees seisnud juhtumi kogu
keerukust. Stubbins kinnitas, et Jean Faucette vastutab oma
Raudse Eesriide tagant tulnud sõbra diskreetsuse eest
täielikult. Mingi sündmus oli neid kunagi Poolas
ühendanud. Meie korpus oli vähearvuline ja
küllaltki igav, kõik uued valged näod
olid väga teretulnud. Niisiis korraldas Stubbins
Faucette'ile ja tema sõbrale õhtusöögi.
Lahkumisõhtusöögi, sest pan Grpowski pidi
järgmisel päeval lahkuma. Stubbinsi villa asus
linnaserval, rikaste välismaalaste elamurajoonis. Maja
verandalt avanes tee poolmetsiku pargi poole, krunt ise oli
võrdlemisi suur -- koloniaalajastu pärandus -- ning
lõppes võsastunud palmisalus.
Meie uus tuttav oli äärmiselt tagasihoidlike
maneeridega keskeas pikkade vurrudega ja lühikest kasvu
nirginäoga meesterahvas. Selline väga silmatorkamatu
poepidaja välimusega inimene, ja tegelikult oligi ta
poepidaja -- antikvariaadiomanik nimelt. Ta kandis oma tumeda
ülikonnaga sobimatuid valged sokke -- see detail on mulle
eriliselt meelde jäänud. Veider ja võigas
ristikujuline põletusarm muutis ta näo üsna
eriskummaliseks.
Jõime šerrit, sugugi mitte nii suurepärast, kui
praegu. Poolakas alkoholi peaaegu ei puudutanud, vaid eelistas
mineraalvett. Samuti ta ei suitsetanud -- mõjudes nii oma
karske käitumisega läinud sajandi
seitsmekümnendail mõnevõrra arhailisena.
Või ajast ettejõudnuna, kuidas soovite. Ta
higistas meeletult, polnud kohaliku kuumusega veel harjunud.
Rääkisime tühiasjadest, seltskondlik vestlus
prantslasega, teate isegi... Poolaka kohalolek muutis
õhtusöögi täiesti mitteametlikuks,
poliitilisi teemasid välditi. Pan Grpowski valdas
suurepäraselt inglise keelt, kuigi rääkis seda
pisut puise aktsendiga. Panin tähele, et kui ta
misjöö Faucette'i poole pöördus, muutus tema
aktsent aga kohe prantsusepäraseks. Meie uus tuttav oli
muuseas polüglott. Minu komplimendile oma keeleoskusest
vastas ta ujedalt, et romaani, slaavi ja germaani keeltega tal
raskusi ei ole ja praegu tegelevat ta hobikorras soomeugri ja
aafrika keelte uurimisega.
«Mäletan Jeani mainivat, et olete aborigeenide alal
täielik ekspert,» kostis Stubbins nagu muuseas.
«Meie pingeline töö ei luba paraku siinse rikka
kultuuripärandiga põhjalikumalt tutvuda. Teid vist
aga huvitasid ka kohalikud muistised?»
«Ohjaa, seda küll. Kahjuks pole siit enam palju
leida. Ning need väljaveoreeglid... Siiski olen ma oma
puhkusega väga rahul. See on imeline maa.»
«Muuseas, pan Grpowski, teades teie huvi kohalike
tavade, etnoloogia ja folkloori vastu, oleks teil
võibolla huvitav vaadata ühte eset, mis juhuslikult
minu kätte sattus.» ütles Stubbins nagu oleks
talle äkki midagi vestlust edendav pisiasi meelde tulnud.
Ja poolaka innuka noogutuse peale tõi Stubbins tagatoast
saua, kohmitsedes meelega kaua, et ei paistaks nagu oleks ta
selle varem välja otsinud. «Vaadake, pan Grpowski!
Mida te sellest esemest arvate. Selline mustast dalbergiast vidin
on minu tagasihoidlike teadmiste juurest siinkandis
haruldus.»
Kuigi olin tollal veel noor ja kogenematu inimesehakatis,
suutsin ma siiski saua uuriva poolaka liikumatust näoilmest
kinni püüda allasurutud ehmatuse ja hirmu. Vaadake, kui
inimene vaatab seltskondliku vestluse käigus mõnda
«huvitavat kunstiväärtust» ei jää
ta kauaks tardunud olekusse ega lausu ühtegi sõna.
Tavaliselt ütlevad inimesed , et 'issand, kui ilus'
või 'oi, ma tõesti kadestan teid sellise harulduse
pärast`. Aga Grpowski ei öelnud midagi vaid uuris
pikalt ja kangestunult saua. Vaikus venis juba liiga pikaks.
Siis ta küsis: «Te ütlesite, et ei jõua
siinse etnograafiaga tutvuda. Kust te siis selle
leidsite?»
«On see teie meelest haruldus?» küsisin mina
vastu, täheldades ujeda poolaka kiiret taipu ja head
mälu. Samas taipasin, et oma hooletu küsimusega vaid
suurendasin tema huvi saua vastu. Oli ju Stubbins selle
oskuslikult, nagu muuseas, välja toonud.
«See on haruldus,» kostis Grpowski
ebalevalt. «Erakordne haruldus, kui te minu arvamust teada
soovite. Nagu isegi näha võite, ei kuulu saua
ülemises osas olev pea neegrile. Omased rassitunnused
puuduvad. Objekti külgedel olevad tähemärgid
välistavad saua siinse päritolu täielikult. Must
Aafrika pole just tähestike sünnimaa. Aga ese on vana
ja valmistatud senegali mustast eebenist. Kui see just pole
võltsing, on tegemist erakordselt
harukordse...hmm...sauaga. Kust te selle saite?»
«Kui vana teie arvates?» küsis Stubbins
vastu.
«Ma ei oska täpselt öelda. Liiga vana, et seda
juhuslikult leida. Kohalikud vanakraamikaupmehed
sellistega ei kauple. Kust te selle saite?» Korraga olid
poolaka küsimused muutunud liiga otsekohesteks ja isegi
jõhkrateks. Kummati ütles meie külalise
hääles kõlav toon, et tal on selliseks
ülekuulamiseks õigus. Seda äkilist
õhustikumuutust on raske seletada. Tundsin end koos
Stubbinsiga kui kelmuselt tabatud koolipoiss.
«Täiesti juhuslikult...» alustas Stubbins
naeratades.
«Ei satuta selliste esemete otsa,» katkestas teda
Grpowski läbematult. «Neid ei müüda
antiigiärides. Õigupoolest võib see olla
täiesti ainulaadne asi maailmas. Olen avameelne, olge teie
minuga ka! See sau võib olla väga ohtlik!»
«Kuidas te võite sellist asja väita,»
alustas Stubbins, kuid nüüd sekkus meie vaidlusse seni
seda tõsise näoga jälginud Faucette:
«Mr. Stubbins, kui lubate, siis soovitaksin meie
külalisele kõik sauaga seonduvad üksikasjad
teada anda. Uskuge mind, tegu on erakordse inimesega, kes ei
kasuta selliseid sõnu asjata. Kui see asi võib
olla ohtlik, siis ta seda ka on.»
«Kas te ostsite selle?» küsis poolakas
otsekohe, laskmata Stubbinsil vastuväiteid esitada.
«Kui jah, siis palju see maksis? Olen nõus saua kohe
üles ostma. Mul on ühes umbes tuhat naela, kuid kui
vaja...»
«Katan ma puudujäägi. Ära summa
pärast muretse, Mieczislaw!» lõikas Faucette
otsustavalt.
Tuhat naela oli ka siis väga suur raha. Kohalikud
eebensuveniirid maksid paar naela... Stubbins naeris tehtult.
«Ma kardan, et ei saa seda müüa. See ei kuulu
päriselt minule. Kui te vabandaksite mind hetkeks,»
ütles ta ning lahkus viivuks ruumist. Jäime kolmekesi.
Faucette kummardus Grpowskile lähemale ja küsis
vaiksel häälel: «Vous pensez qu'il est
sérieux?»
Siis ma muidugi veel prantsuse keelt hästi ei osanud,
kuid mõned märksõnad olid küsimuse
mõistmiseks piisavad.
«Oui, je suppose qu'il est. Il est évident
qu'ils ne sachent pas à ce qu'ils ont
confronté,» vastas
poolakas samuti tasa. «Vous devez les aider? Je sais ce
que vous pouvez faire.»
«Vous devez leur dire s' il est vraiment
dangereux?»
«Je ne suis pas absolument sûr ce qui est la
chose. Elle juste pourrait être celle... et si elle est,
alors quelques choses terribles doivent s'ûtre produites.
Je mets pour ne pas savoir quoi faire.»
No milline oht võis peituda ühes
eebenitükis? Olukord oli täiesti jabur. Stubbins
naasis ja Faucette viipas ta kõrvale. Mehed seisid nurgas
ja vaidlesid millegi üle elavalt. Grpowski
pöördus minu poole. «Kas te olete selle sauaga
midagi teinud?» päris ta tungival
häälel.
«Kuidas palun? Teinud? Muidugi mitte...Mida saakski
sellega teha?»
«Nii mõndagi... Kas saua suu oligi tühi, kui
see teie kätte sattus?»
«Mõtlete seda õnarust hammaste taga? Jah,
seal ei olnud midagi.»
«Nii ma arvasingi... Ikkagi peate sellega väga
ettevaatlikud olema. Väga!»
«Pan Grpowski!» ütles siis Stubbins. «See
sau tuli meile postiga, koos oli järgmise kirjaga.
Misjöö Faucette'i pealekäimisel palun ma seda
teil lugeda. Rohkem ei tea me sellest esemest tõesti
mitte midagi. Ja oleksime teile väga tänulikud, kui
meid selles suhtes valgustaksite.»
«Minu tungivus antud küsimuses,» seletas
Faucette, «tuleneb asjaolust, et ei võlgne pan
Grpowskile ei rohkem ega vähem, kui oma tütre elu.
Ainult meie külalise erakordsed võimed --
üleloomulikud isegi -- ütleksin ma, päästsid
Estrelle'i.»
Grpowski luges kirja ja palus meil seejärel jutustada
kõike, mida teadsime Fosterist. Seejärel
nõudis ta saua viisakalt oma kätte, asetas selle
enda kõrvale lauale ja vajus pikemaks ajaks
mõttesse. «Kui ma olen kõigest õigesti
aru saanud,» jätkas ta mõne aja pärast,
«on asjaolud järgmised. Foster lahkus neli aastat
tagasi Inglismaalt, jättes maha kinnisvara, kõik
lähedased inimesed, jättis maha suure summa raha, ega
pole seda senini kasutanud?»
Stubbins sügas ebalevalt kukalt. «Nojah, ma ei tea
muidugi täpselt meie Salateenistuse meetodeid -- pangad on
ju konfidentsiaalsed asutused -- kuid meile öeldi, et ta
pole oma raha puutunud.»
«Ta tuli siia, omades lepingut teha üks film ja
kadus jäljetult. Edaspidi pole ta enam oma Inglismaa asjade
vastu huvi tundnud. Väljaüüritud maja, lepingud,
maksud, töö -- kõik ühe inimese elus
väga olulised asjad -- on unarusse jäetud. Varsti
jääb ta oma majast ilma... Ja kogu see
probleemidekrempel pole teda kuidagi reageerima pannud?
Väga kummaline, kas te ei leia?»
«Ju siis hoiab teda miski Aafrikas kinni?»
pakkusin.
«Aga mis? Mis võib takistada inimest naasta
kõige selle juurde, mis talle varem nii oluline on
olnud?«
«Kui tee nüüd nii küsimuse
sõnastasite, siis võiks öelda, et Foster on
kogu oma senise elu hüljanud,» ütles Stubbins
mõtlikult. Ka mulle imponeeris poolaka selge
sõnastus, mis pani meid Fosteri juhtumile pisut teise
pilguga vaatama. Märkasin, et sõna elu
külaline poolakas võpatas. «Foster oli
härrasmees, kes tundis akadeemilist huvi Aafrika
etnograafia vastu -- nii ma saan aru. Tal polnud esoteerilisi
kalduvusi siinsete kultuste tundmaõppimiseks ega
lillelapselikku ihalust looduse järele. Ta uuris aborigeene
nagu putukateadlane sipelgaid. On mul õigus? Foster oli
Aafrikasse tulles neljakümne ühe aastane. Sellises
vanuses lollusi ei tehta. Ta pidi siia jääma maksimum
aastaks ja materjalidega naasma. Kuhu ta jäi?»
«Me ei tea seda,» ütles Stubbins kuivalt.
«Millest ta elab, kust ta raha saab? Ta ei võtnud
ju nelja aasta peale sularaha kaasa!»
«Mõni kohalik tööots,» pakkusin
kõheldes. Keegi ei pööranud mulle
tähelepanu.
«Sadakond lahendamata probleemi Inglismaal... Maksmata
maksud, rikutud lepingud -- hävinud prestiiž,»
rääkis Grpowski edasi. «Ja ometi on siin
konsulaat, kus ta on käinud ja mille kaudu saaks ta
omi muresid lahendada. Senine igati ontlik kodanik on oma
kohused ja hea nime hüljanud. Äärmiselt
ebainglaslik moment, veel enam arvestades fakti, et tema
teadaolev psühholoogiline proofil taolist
käitumist ei põhjenda.»
«Mõni naisterahvas äkki?» kargas mulle
pähe. «Meeletu keskea armuhoog, mis sunnib
kõike unustama?» Ilmselt oli see jälle
noorusele omane «kogemuslik» elutarkus, mis minus
rääkis.
«Naine?» Grpowski pöördus imestunult minu
poole. «Naine, siin Aafrikas? Must
saatusedaam?»
Nojah, ta oli ju poolakas... «Samas,» mõtles
ta pisut, «seletaks see nii mõndagi. Kuid ikkagi
viitab kogu informatsioon ühele faktile ja mind paneb
imestama, et te pole ise selle peale tulnud.»
«Mon dieu,» sosistas Faucette. Tema oli juba
taibanud. «Mon Dieu, je devrais avoir su...»
«Just nimelt,» jätkas Grpowski segamatult,
«kõik viitab üheselt sellele, et Briti alam
John Foster on surnud.»
***
Stubbins pöördus võpatades Grpowski poole,
tahtis midagi hüüda, kuid siis -- silmi kissitades ja
mõtlejamehe nägu manades, pomises: «Jumala
eest, teil võib õigus olla... See sobib
küll.»
Tõepoolest -- taipasin isegi -- ükski inglise
härrasmees ei jäta niisama oma vara, kohuseid ega
prestiiži maha. Hoolimata kunagisest koloniaalimpeeriumist
armastame oma saart rohkem kui midagi maailmas. Me rändame
maailmas ringi aga naaseme alati Vanale Heale Inglismaale. Hea
nimi ja saar on kõik mida kalliks peame. Kurat
võtaks, aga see kiri... Kuid Stubbins juba
rääkis.
«Loomulikult kirja saatis meile keegi teine.., see
imbetsilne käekiri ja kirjavead juba üksi pidid meile
seda ütlema! Foster on surnud. Keegi leiab temast
säilinud esemed. Äkki on see sau väga
väärtuslik, mõtleb ta? Ning Fosteri surmast ei
tea keegi... Mis oleks siis kavalam, kui ennast Fosteri
pähe pakkudes, saua väärtus järgi uurida?
Briti Muuseum on parim autoriteet!»
«Ja ilmselt suri Foster juriidiliselt kahtlastel
asjaoludel,» jätkasin mina õhinal, oma
detektiivromaanide lugemuse mõjul. «Võibolla
isegi tapeti. Saua saatja poolt näiteks -- tuhat naela, te
ütlesite? Surm ja põrgu, ka kümme korda
väiksema raha eest on tapetud! Ning siin ei saa ta saua
väärtust kindlaks teha -- liiga palju küsimusi
võib tekkida. Oletagem veel, et sau on tõesti
kuskilt varastatud.»
«Kas mõrvar saadaks asitõendi oma
kuritööst konsulaati?» küsis Grpowski
väsinult ohates. «Teie versiooni järgi tappis
keegi Fosteri, et väärtuslikku saua enda valdusse
saada ning seejärel mähib selle paberisse ja saadab
võimudele, kes on Fosteri ammu unustanud. Te ju isegi ei
teadnud, et Foster on ikka veel riigis. Pealegi unustate kaks
fakti. Esiteks pidi tapja juba teadma, et sau on
väärtuslik ja teiseks ei palutud teil saua
väärtust kindlaks teha. Saatjat ei huvitanud mitte
tema hind vaid toime.»
«Jah, see ei kõlba, Gilliam,» teatas
Stubbins autoriteetselt. «Ma arvan ikkagi, et keegi leidis
saua. Võimalik, et ka Fosteri säilmed. Ja ta
kirjutab kirja, ennast Fosterina esitledes...»
«Kuulge!» hüüatasin äkki, sest
mõte mõrtsuk-saatjast mulle kohutavalt meeldis.
«Evans! Muidugi, kuidas me kohe ei taibanud! Pakk pidi ju
Evansile minema. Ja ta ei kavatsegi seda tagasi saata! Foster
tuli siia ja sattus selle saua otsa, aga võibolla isegi
otsis seda -- sest ta pidi selle Evansile toimetama. Aga nad
läksid tülli ja Foster otsustas saua endale hoida.
Nüüd saadab Evans kellegi talle järgi.
Täiesti võimalik, et palgamõrtsuka... Ja tema
ei saa saua ise maalt välja toimetada. Liiga ohtlik --
ütlesite õieti, et see on asitõend. Ja nad
otsustavad kasutada diplomaatilist posti! Ja mäletate, et
Evans läks pabinasse, kui ma talle helistasin ja palus sau
tungivalt temale saata?»
«Ei, ei,» lõi Stubbins käega, kuid
nägin, et ka mu ülemuse õhin oli kasvanud.
«Milleks peaks mõrtsukas siis Fosteri nime
mängu tooma? Meie tähelepanu ammu unustatud isikule
juhtima, nagu pan Grpowski targalt mainis. Ma ei usu, et kirja
saatja on Fosteri tapja. Kuid mulle meeldib idee, et Evans ei
kavatsegi seda tagasi saata. Tubli, Gilliam! Aga miks oli Foster
nii kaua kadunud -- tapetud eeldatavalt -- ja alles
nüüd saadab meile keegi tema nimel kirja? Kas
alles nüüd leidis ta saua ja/või Fosteri
säilmed?» Ilmselt oli ka Stubbins
põnevuskirjanduse austaja.
Grpowski oli meie detektiivitööd sekkumata pealt
kuulanud, vahel vaid Faucette'iga tähendusrikkaid pilke
vahetanud. Nüüd võttis ta uuesti kirja
kätte, luges seda keskendunult ja sõnas: «Me
teame, et saadetis pandi posti pealinnas kolm päeva enne
konsulaati jõudmist. Kui tahate oma versiooni edasi
arendada, oleks loogiline arvata, et kirja ei kirjutatud
nüüd!»
«Vanakuradi vanaema!» paeaegu karjatas Stubbins ja
joodud šerri kogus pani ta silmad palavikuliselt läikima.
«Teis peitub Poola Sherlock Holmes, Grpowski! Muidugi ei
kirjutatud seda kirja nüüd! Paneme meie kaks versiooni
kokku -- ja mis me saame? Evans saadab Fosteri Aafrikasse saua
järele. Foster leiab, varastab, röövib saua --
mida iganes -- ja otsustab selle meie kaudu Londonisse saata,
sest asi on tavalise posti jaoks liiga tundlik ning lisab
seepärast häma saua toimest ja nõude see tagasi
saata. Kirja kirjutas ikkagi tema -- kiirustas ja
närvitses ilmselt seda tehes -- ent kirja ära ei
saatnud. Sai ehk teada saua tegeliku väärtuse. Aga ta
sureb -- või hästi ütleme, et tapetakse. Evans
muretseb ja saadab kellegi asja uurima, eradetektiivi
näiteks. See mees leiab saua alles nüüd, leiab ka
säilinud kirja ning otsustab saua samamoodi -- nagu kunagi
kokku lepitud -- Londonisse saata. Kõik klapib! Olen
kindel, et kui teeme käekirjaekspertiisi -- meil on Fosteri
allkiri arhiivis säilinud -- selgub, et kirja kirjutas
ikkagi Foster ise!» Ja Stubbins jäi võiduka
näoga meile otsa vaatama. Ta tundis sel hetkel on väga
uhkelt.
Aga Grpowski, kes ei teinud komplimendist sugugi välja,
ütles väsinud ja karmil ilmel: «Te unustate neli
pisiasja. Esiteks on saua juurest üks detail puudu. Mis ja
kus see on? Teiseks paneb mind imestama, et te kohalikust
salakaubandusest midagi ei tea. Väärtusliku eseme
smuugeldamiseks siit Londonisse on sadatuhat moodust, et
võime mitte asjasse segada. Kolmandaks -- miks oli kirjas
nõue ese ikkagi tagasi saata? Kui Evans seda vajab, oleks
piisanud palvest saadetis Briti Muuseumile edastada. Neljandaks
puudub «eradetektiivil» igasugune vajadus kasutada
vana kirja, mis Fosteri nime jälle tähelepanusse
tõstab. Ta võinuks vabalt uue kirjutada.»
Stubbins oli lahinguks valmis: «Selle detaili kohta ei
oska ma midagi arvata. Teiseks, teadlastena polnud Evans ja
Foster salakaubandusega lihtsalt kursis. Ja palve sau tagastada
oli Fosteri algupärases kirjas, mida kasutati
seepärast, et Evansi isikut saab kontrollida.»
Faucette, kes seni meie arutelu vaikselt pealt kuulanud
pöördus nüüd Grpowski poole ja ütles
peaaegu paluval toonil: «Mieczislaw, kas sa ei peaks siiski
neile pisut seletama... Ja ära ole pahane, tead ju
küll, et Inglismaa on detektiivkirjanduse
sünnimaa.»
«Ja need härrased on head detektiivid. Nende
arutlus juhatas mulle kätte mitu olulist momenti meie
juhtumi juures. Ent hästi, lõpetame selle
pimesikumängu,» nõustus Grpowski
tõsinedes. «Mis puutub käekirjaekspertiisi,
siis võite selle läbi viia, kuid see ütleb
teile, et kirja ei kirjutanud Foster. Foster oli kirja
kirjutamise ajaks surnud.»
«Siis ikkagi...» alustas Stubbins.
«Aga,» ei lasknud Grpowski Stubbinsil
lõpetada, «kiri sisaldab täpselt Fosteri
sõnasõnalist tahet, sest tema dikteeris selle
kirja...»
«Kuulge, no mis jama see nüüd siis on?»
hüüatas minu ülemus pahaselt.
«Laske ta räägib!» ütles Faucette
peaaegu kurjalt. «Ja palun ärge katkestage seda
inimest.»
«Aitäh, Jean. Kui lubate, ma jätkan ja
ühtlasi vabandan oma mõneti sobimatu, kuid
tõese sedastamise eest, mis selle pika diskusiooni esile
kutsus. Ütlesin, et tõenäoliselt on Foster
surnud, ja nii see ka on! Ometi ärge kahelge üheski
sõnas selles kirjas -- see pole võltsing! Saua
saatmine oli kohutav risk. Aga saatmise fakt ise ning kirja
sõnastus viitavad üheselt Fosteri meeleheitlikkusele.
Kõigepealt, miks algab kiri sõnadega Mina olen
kirjut teile John Gregor Foster, Briti alam? Ebaharilik
kirjapäis, kas te ei leia? Arvasite, et Foster kirjutas
kiirustades ning soovis alustada sõnadega I am writing
you, kuid seda pöördumist lõpetama,
tõmbas maha veel pooleli sõna
writing.»
«Writ tähendab inglise keeles ka kirjalikku
käsku,» mõtiskles Stubbins. «Ent ikkagi ma
ei mõista...»
Grpowski tõstis nimetissõrme ja küsis:
«Kuid kas mitte ei viita see sõnastus
dikteerimisele, mis?»
Hetk vaikust. Stubbins: «Kuidas
dikteerimisele?»
Aga mina taipasin. «Aga muidugi,»
hüüatasin. «Ta ei tahtnud kirjutada I am
writing you! Kirjas on täpselt see, mida ta
tahtis.»
«Just nimelt,» noogutas poolakas. «Foster
alustas dikteerimist sõnadega Mina olen, kirjuta
sina! (lisas siia ilmselt mingi omadussõna) John
Gregor Foster. Mahatõmmatud fraasi ei tule lugeda,
mitte kui kirjutan teile, vaid kui käsku -- sina
kirjuta! Tõik, et kirjutaja käsu samuti kirja
pani, viitab tema intelligentsitasemele, mis omakorda
põhjendab ka kirjavigu.»
Olime tummad ja tundsime häbi, et poolakas meie emakeele
loogikat rohkem tundis. «Aga edasi!» jätkas
Grpowski. «Samas viitavad fraasid mina ja
olen ka teatavale enesekinnitusele -- nagu veenaks
inimene ennast, et tema see isik tõesti on. Nagu oleks
tal mingi põhjus selles kahelda. Pole ka allkirja,
millele see viitab?»
Taas vaikus.
«Kui inimene ei saa kirjutada, ei saa ta ka alla
kirjutada,» kuulutas Grpowski. «Ja kui inimene ei saa
kirjutada siis ta dikteerib! Vaadake samuti käekirja! Kas
selliste tähtede ja vigadega kirjutaks
kõrgharidusega Inglise teadlane? Käekiri jätab
mulje, nagu kirjutanuks selle vastselt kirjaoskuse omandanud
neeger. Käekirja uurimine on kriminalistikateaduse üks
osa, olen seda õppinud. Ja võin öelda, et see
on naise käekiri. Mäletate, mister Stubbins, et meie
noor sõber mainis võimalikku naisolevuse osa
selles loos? Väga taibukas tähelepanek, mis
võib kuhugi viia. Ometi, on see kiri Fosterilt. Kuidagi
teistmoodi ma ei usukski teda käituvat, see on ju nii
inglaslik!»
«Mida te silmas peate?» nõudis Stubbins.
«Teie, inglased...Kui te hätta satute -- mida te
siis teete? Kust te abi otsite?»
«Me võitleme!» vastasin uhkelt ja heitsin
kiire pilgu Faucette'i poole.
«Te kirjutate oma parlamendisaadikule!»
raius Grpowski veendunult. «Ja just nii tegi ka Foster.
Olgu, need on pisiasjad. Nüüd sauast. Senegali eeben,
ehk Dalbergia melanoxylon, nagu mister Stubbins juba
märkis, siin ei kasva, on tänapäeval
äärmiselt haruldane ja on puit mille selliseks
kunstipäraseks voolimiseks kohalikud üldse
võimelised ei olegi. Nagu isegi olete taibanud, ei
meenuta saua teostus millegi poolest musta Aafrika traditsioone.
Aga sau on vana! Eeben säilib kaua ja mäletab palju,
puidu imelised omadused on tuntud iidsetest aegadest saadik.
Eebenit mainitakse juba piiblis. Mäletate, et Eseekiel
iseloomustas Tüürose linna rikkust just
eebenikaubandusega? Ka Herodotos mainib, et etiooplased maksid
pärslastele andamit eebenis. Puidu nimetus tuleb heebrea
keelest, milles 'eben' tähendab 'kivi'. Eeben on
kivikõva puit, härrased, kõva ja kauakestev.
Saua, mis teie kätte on juhtunud, kirjeldab esmakordselt
kreeklane Anthybios (532 aastat enne meie ajaarvamist),
pärgamendis, mille ümberkirjutusest on säilinud
ainult üks koopa ja mis asub momendil Roomas ühes
eraarhiivis. Nagu isegi näha võite, puudub saua
peast koletise suust üks detail. See detail on teemant,
mille nimi on Saatana Sülg -- Ptyo Satanas.
Anthybiose järgi on selliseid sau'u ainult üks ja
selle külgedele on graveeritud tekst maailma esimeses
kirjakeeles. Keele päritolu Anthybios ei tea, kuid arvab,
et inimesele on ohtlik seda mõista. Ometi
räägib ta meile selle saua toimest...»
«Kuulge, pidage,» katkestasin ma siiski Grpowski
sõnadevoolu, «kas siis asi pole mitte teemandis,
mitte sauas? Kurat, kui see kalliskivi on nii vana,
siis...»
«Asi on nii teemandis, kui eebensauas, sest nende toime
on vastastikkuses sõltuvuses. See ese valmistati rassi
poolt, kes tundis elu ja surma saladust ja graveeris selle
igaveseks eebeni kõikemäletavasse ihusse. Paraku on
see rass juba kadunud ja sama arvati ka saua kohta. Nagu selgub,
on sau siiski alles, ning Fosteri kiri viitab, et ilmselt ka
teemant on hiljuti alles olnud. Ma pakun teile tehingut, mister
Stubbins!»
«Tehingut? Millist tehingut?» pomises minu
ülemus hämmingus.
«Ma vajan seda saua,» teatas Grpowski
kategooriliselt. «Sau tuleb hävitada, see ei kuulu
siia maailma. Tõenäoliselt pole Foster selle esimene
ohver. Kuid saan aru, et te ei saa seda mulle müüa.
Teil on vaja omaniku nõusolekut ja ma hangin teile
selle.»
«Te hangite nõusoleku surnud Fosterilt?»
uuris Stubbins närviliselt irvitades.
«Jah, ütleme, et postuumse nõusoleku,»
kinnitas Grpowski.
«Mida kuradit te õige silmas peate?»
ägestus minu ülemus.
«Räägi neile,» soovitas Faucette
tülpinult. «Londonile nad niikuinii ette kanda ei saa,
keegi ei uskuks ja nad ei hakka ennast naerualusteks
tegema.»
Teate, sel momendil ma vihkasin Jean Faucette'i. Mul oli juba
ära tüüdanud tema kõiketeadlikus ja
poolaka õhutamine. «Tõepoolest te
võlgnete ikkagi seletuse,» nõudsin ka mina.
«Tehing tehinguks aga see teemanti ja saua toime?»
Grpowski sulges aga hetkes silmad, pobises midagi poola
keeles. Siis ta ütles: «Kui te veel ikka aru pole
saanud, siis teadke, et sau on loodud surnute
ülesäratamiseks. Saladuslik rass, kes need teadmised
avastas või leiutas, on ammu maailmast kadunud, kuid
mingi kübe nende kunstist on Aafrikasse ometi maha
jäänud. Ja Foster on nende teadmiste ohver!»
«Zombi!» sosistas Prantsuse Vabariigi peakonsul
Jean Faucette. Il est un zombie -- vivants les
morts!»
***
Ma ei peatuks pikemalt meie segadusel ja vastamata
jäänud küsimustel -- Grpowski lubas meile hiljem
kõik seletada -- kui peaksime seletusi vajama. Ilmselt
pole ka tähtis, mida me tol õhtul uskusime
või uskumast keeldusime. Mida te ise arvaksite, kui teile
öeldakse, et olete elusalt surnult kirja saanud?
Kell lähenes üheteistkümnele. Üle
Stubbinsi villa laskus Aafrika sumbne ja kottpime öö.
Grpowski võttis oma kentsaka sakvojaaži, saua ja kirja
ning läks nendega kõrvaltuppa, lukustades ukse.
«Ma olen varsti tagasi,» lubas ta lävelt, otsekui
kui plaaninuks minna kuhugi kaugele. Me ootasime.
Faucette vaikis tusaselt, Stubbins jahvatas midagi pahaselt,
turtsus tigedalt, lõi pidevalt käega, naeris ning
jõi šerrit. Ma ei kuulanud teda, sest katsusin
läbielatut ja kuuldut mingisse loogilisse süsteemi
seada. Ammune huvi filosoofia vastu oli mind teinud
vastuvõtlikuks pealtnäha võimatutele ideedele
ja pannud otsima kõiges varjatud seoseid. Ja ma
nägin siin teatavat loogikat... Õnarus monstrumi
suus -- kuidas ma küll kohe ei taibanud, et sealt on midagi
eemaldatud? Eeben ja teemant -- kui hästi nad sobivad!
Mõlemad on äärmiselt raskesti
töödeldavad väärtuslikud materjalid, tuntud
inimesele ammustest aegadest. Ja mis peamine, säilivad
meeletult kaua. Teemandid on üle kolme miljardi aasta vanad
-- ainult kolmandiku võrra nooremad, kui Maa; ja loodud
vulkaanilises kuumuses pinnasügavustes... Saatana
Sülg! Mõtlesin, kas sõna 'teemant' ikka tuleb
kreekakeelsest 'adamas' ehk 'vallutamatu'... Kas mitte
vanakreeka daimon ja sanskriti deva ei ole selle
kangekaelse ja saladuslikku kristalli ristiisad. Deemon ja
teemant kõlavad nii sarnaselt.
Aafrika on ebausklik maa... Amuletid, loitsud, haiglased
uskumused on siin igapäevased. Ei tohi lasta ennast petta
linnade neoonist ja moodsast ilmest. Ka kohalikud teadlased
käivad nõidpreestrite juures abi otsimas; ka
pärast pühapäevast missat
hõõrutakse pobisedes puuiidoleid. Meie praktiline
mõistus käskis silmad ja kõrvad kinni
pigistada igasuguste veidrate nähtuste ees, mille
tunnistajaks aegajalt tahtmatult sattusime. Aga zombid! See oli
liiast.
Varsti tuli Grpowski tagasi. Ta oli väga kurnatud
ilmega, silmad punased ja nägu kahvatu.
«Ja millega te seal hakkama saite?» küsis
Stubbins skeptiliselt. «Nõidusite surnutemaailmast
volikirja?«
«Ma kutsusin ta siia,» vastas Grpowski lihtsalt,
läks võileivakandiku juure ja hakkas aplalt
sööma.
Stubbins laiutas teeseldud lootusetusega käsi ning
vahtis meile kordamööda kahjurõõmsalt
otsa. «Selle zombi? Kutsusite ta siia? Vabandust,
aga kas te helistasite talle?»
«Mhh,» pomises poolakas täissuuga, «peaaegu.
Ainult raadiolainetaga, surnud tajuvad neid erakordselt
hästi. Ja... muidugi läks siin teatavat erimenetlust
tarvis.» Ja mugis edasi.
«Mis me nüüd teeme?» küsisin
mina.
«Me ootame,» kostis Grpowski. «Haruldaselt hea
peekon. Kas see on Inglismaalt?»
«Ei, see on Põrgust!» karjus Stubbins.
«Saatan kasvatab seal sigu ja suitsetab katelde kohal
sinki.»
***
Me ootasime kaua. Kell tiksus kolmandat öötundi.
Grpowski soovitusel saatis üha rohkem purju jääv
Stubbins kõik teenrid koju ning poolakas ise valmistas
talle ühe kange tee. «See mõjub teile
hästi,» kinnitas ta. Ja see mõjus Stubbinsile
hästi. Ma ei tea, mida Grpowski tee sisse pani, kuid
mõne aja pärast läks minu ülemus tualetti,
oksendas seal pool sisikonda laiali ning naasis palju vagura ja
taltsamana.
«Kas sa ei peaks teda magama panema?» küsis
Faucette Grpowskilt tasa.
«Ei. Ta peab nägema. Siis on ta hiljem
vait.»
Ja siis -- kui me kõik unega võideldes elutoas
istusime, kostus ukselt koputus.
Ma ei oskagi täpselt öelda, keda või mida ma
näha lootsin, kuid kui poolakas ust avama läks, ei
suutnud ma niivõrd tavalist koputust ja Stubbinsi elutuba
seostada küll millegi ebamaisega. Kõik oli nii
harilik, unine ja hubane... Ma ei uskunud, et näen zombit.
Ja ei näinudki.
See oli naine.
Kirjus kleidis noorepoolne lühikeste krässus juuste
ja paksu tagumikuga aafriklanna, kelle näojoontesse oli
kirjutatud lootusetu mure. Kohalike standardite järgi oli
naine ilus.
«Tere tulemast Briti territooriumile, le femme fatal
noir,» Stubbins tegi abitu katse toolilt tõusta,
kuid lõi siis käega ja prantsatas tagasi. «Te
näete küll üsna elus välja, lubage
öelda, ähh...»
Keegi ei pööranud talle tähelepanu.
«Teda kutsuti,» ütles naine keset tuba
seistes. Tema hääl kõlas õõnsalt,
kuid julgelt. «Ta ei saanud. Mina tulin.»
Prantslasliku galantsusega pakkus Faucette naisele istet ja
läks ise toanurka varju seisma. Grpowski lohistas tabureti
istuva aafriklanna juurde. «Ärge muretsege, keegi ei
tee teile liiga... On ta siin lähedal?»
Naine viipas peaga veranda suunas. «Seal puude vahel. Ta
ei söandanud.»
«Ma mõistan. Oleksin pidanud kohe
mõistma... Kas teemant on teie käes?»
Naine ei vastanud vaid libistas oma külma pilgu üle
toa, tema lumivalged silmad pilkusid hämaruses.
«Teemant, madam?»
Naine raputas aeglaselt pead. «Ei ole. Enam. Ma
müüsin...Ta oli väga vihane.»
«Puuduv teemant, naine, kiri...ohjaa, ma
mõistan,» ägas Grpowski. «Must
saatusedaam, muidugi!» Ja ta hakkas naisele usalduslikult
küsimusi esitama ning Biyoke -- nii oli meie öise
külalise nimi -- vastustest koorus järgmine
jutustus.
Foster oli saabunud nende külla kolme aasta eest ja Biyoke
oli temasse kohe armunud. Foster filmis kohalikku elu ja magas
regulaarselt Biyoke'ga. Ilmselt oli ka mees naise tunnetele
vastanud. Hõimupealik otsustas, et nad peavad abielluma -
- nii nägi tava ette. Foster oli nõus...minu jaoks
mingitel hämaratel kaalutlustel oli ta nõus. Ning
külas peeti võimsad pulmad. «Ta lubas mind
Inglismaale viia», rääkis naine, «lubas viia
suurde linna ja panna majja elama, mulle antakse raha ja ma saan
iga päev poest osta, kõike mida ma tahan. Ma pidin
minema Inglismaale...» Foster ei kiirustanud lahkuma --
olles nüüd hõimu «liige», lubati tal
filmida, kõike mida soovis. Naise jutu järgi ta
armastas Biyoke't, õppis tema vahendusel kohalikku keelt.
Aga loomulikult oli keegi kolmas. Keegi, eks tahtis Biyoke't
endale ega kavatsenud taluda allajäämist mingile
valgele. Ühel jahikäigul, millest Foster
täieõigusliku hõimuliikmena osa
võttis, lõikas keegi tal kõri läbi.
Ning raius otsast ka käed, et surnu ei saaks oma tapjat
unes kägistada. Vana uskumus... Biyoke teadis, kes see oli,
kuid ei suutnud seda tõestada. Pealik kehitas õlgu
ja käskis Fosteri maha matta ega hakanud võimudele
tapmisest teada andma. Liiga palju sekeldusi ja probleeme...
Foster maeti kaugele džunglisse, kust keegi tema hauda ei leia.
Aga Biyoke teadis, kus haud on. Ja teadis Biyoke ka seda, et
küla nõial on eebensau, mille kohta
räägiti, et see äratab surnuid. Sau oli vana, see
oli tabu ja olnud hõimu reliikviaks juba igavestest
aegadest alates. Kunagi väikse tüdrukuna oli Biyoke
salaja pealt näinud, kuidas nõid sauaga
naaberhõimust varastatud naisega katseid tegi... Usuti,
et hõim oli eksisteeris ainult tänu sauale -- see
oli nende pühadus ja ainus religioon. Ja naine ei
mõelnud kaua, ta varastas saua, põgenes
külast, kaevas lahti oma armastatu haua, ning tõmbas
sauaga üle tema keha...
«Ta lubas mind viia Inglismaale,» nuttis naine.
«Ta on minu mees, lubas, armastas...»
Aafriklased ei mata aga eriti sügavale. Rikastatud
troopilise vöötme mullas ei säili laip kaua...
Hauast tõusis Fosteri lagunenud laip, tõusis,
liikus, rääkis, elas.
Nad pidid põgenema. Varastades saua, oli Biyoke pannud
ennast väljaspoole head ja kurja. Nad olid tagaaetavad
lindpriid loomad, kel polnud peale džungli kuhugi
põgeneda, sest Foster ei näinud välja kui
inimene. Ta ei lagunenud enam, kuid tema loomulikud
ainevahetusprotsessid ei taastunud. Foster oli surnud, elav
laip, ega saanud naasta Inglismaale. Aga naine ei kaotanud
lootust. Ta lootis maagilisele Lääne meditsiinile, ega
uskunud oma armastatu kinnitusi, et too tahab vaid surra
tõelist surma. Biyoke nägi, et Inglismaa
jääb temast üha kaugemale. Tal oli raha vaja. Ta
õngitses salaja sauast teemandi, jooksis linna ja
müüs selle maha, et osta lennukipiletid...lootes
niiviisi panna mehe fakti ette.
«Palju te teemandi eest saite?» küsis
Grpowski.
«Kakssada naela,» vastas naine. «Terve
varanduse. Ta peksis mind.» Poolakas oigas.
Pileteid nad loomulikult selle raha eest ei saanud. Foster
proovis ennast sauaga pidevalt tappa, kuid kas puuduva teemandi
pärast või mõnel muul põhjusel see ei
õnnestunud. Mees oli muutunud täiesti ebainimlikuks
ja peale pärissurma ei tundnud millegi vastu huvi. Nad
elasid nagu metsloomad džunglis, varjasid ennast. Foster uskus,
et ainult sau võib teda päriselt tagasi tappa, ning
sundis Biyoke't teemanti üles otsima. Ligi kaks aastat
jahtisid nad kalliskivi, kuid raha kulus nagu lootuski. Biyokele
ei meeldinud Fosteri idee sau Briti Muuseumile saata, kuid ta ei
saanud sinna midagi parata. Elava varjuna oli ta
jäänud saatma oma surnud armastatut, loobunud
unistusest pääseda Inglismaale, sattunud tagaaetavaks
ega lootnud enam millelegi. Foster dikteeris talle kirja, Biyoke
läks postkontorisse, mähkis kasutu saua paberisse ning
saatis selle ära. Nad ei suutnud ise toime tulla saua
needusega ja ka naine oli hakanud hoomama, et peale surma polnud
Fosterile enam midagi tarvis. Pärast kirja saatmist olid
nad ennast varjanud linna lähedal metsasalus. Äkitselt
oli Foster magava naise äratanud ja öelnud, et teda
kutsutakse. Katnud mehe kaltsudega, olid nad mööda
öised tänavaid hiilinud, kuni Foster oli kutsungi
identifitseerinud. Ise jäi ta maja lähedale parki ja
saatis Biyoke sisse. Ja siin ta siis nüüd oli --
surnute elluärataja, abitum, õnnetum ja
üksikum, kui keegi iganes.
«Mis te tahate temaga teha?» küsis naine.
«Ma tahan ta tagasi saata. See noormees tuleb minuga
kaasa.»
Ma ei tea siiamaani, kes oli Mieczislaw Grpowski; kust
oli ta pärinud oma üleloomulikud teadmised ja
võimed. See vürtspoodniku väljanägemisega
väike poolakas tõmbas meid iseenesest tuleneva
loomulikkusega maailma, milles kehtisid omad seadused. Olin
surmani unine, pisut purjus, ega hoolinud enam muust, kui et see
luupainaja ometi lõppeks ja ma saaksin tagasi koduste
seinte vahele, kus pole enam zombisid, nende kirju ega
eebensau'u.
Me kõndisime kolmekesi läbi Aafrika öö
kohtuma surnud John Fosteriga. Biyoke ei suutnud pisaraid tagasi
hoida ja halas, et tegi seda ainult soovist pääseda
Inglismaale.
Ma märkasin puude varjus seisvat musta kuju, kes tegi
meie hääli kuuldes, ettevaatliku sammu, kuid seisatas
siis.
«Mr. Foster, ärge kartke,» hõikas
Grpowski vaikselt. «Teie saadetis on jõudnud
õigetesse kätesse.»
Meile lähenes kaltsukottidega kaetud pikakasvuline kogu,
kellest lehkas laibahaisu. Ja kui ma seda kuju Grpowski
taskulambi valguses nägin, sain aru, et kõik see on
tõeline, et siin ongi elus surnu, et see pole mingi
klubinali ega fantasm. Ja siis tundsin ma esmakordselt hirmu ja
viha Biyoke vastu, kes sellise monstrumi oli maailma toonud. Ega
mõistnud poolaka pöördumist 'mister', kuna
kõige vähem meenutas see elav raibe mulle inimest.
Nägin peakoti seest vaatavaid kollakaid silmi, mida
ümbritses midagi krobelist ja lapilist, mis kunagi oli
olnud mehe nägu. See seisis hetkeks liikumatuna ning
tõstis siis käe, õieti tühja varruka,
millest paistis mädanenud könt.
«Kes te olete?» küsis elav surnu ja tema
hääl kostus hammasteta suust, oli saadetud raskest
hingamisest ja röginast nagu kopsuhaigel.
«Ma tulin teid aitama. Mina kutsusin teid,»
ütles Grpowski asjalikul häälel.
«Ma tahan surra... Mul on väga valus, kõik
need aastaid... On olnud väga valus. Kui see kuradi lirva
poleks oma sauaga...!» Surnu hääles kõlas
teatav eneseväärikus ning lagunenud huuled ja hambutu
püüdsid sõnu vormide kõige korralikumaks
kokniks.
«Olete te ise proovinud?» päris poolakas.
«Pole mõtet olnud. See ei aitaks. Pea rongi alla
või kaljult alla hüpata, ennast ära
põletada... Kehast lahtisaamine mind ei vaeva. Asi pole
ju kehas ja te ju teate seda!»
Kui Foster rääkis pritsis ta mädasülge
laiali -- tundsin midagi haisvat ja vedelat mööda oma
põske alla voolamas. «Minu vaim, või meel,
jääks ikkagi piinlema, ta ei kao koos
kehaga.»
«Nii see on,» noogutas Grpowski. «Sau leiutati
kõige ebainimlikumaks piinaks. Ja selle needusest pole
nii lihtne vabaneda. See iidne rass teadis pärissurma
saladust.»
«Kas saua saab veel kasutada?» päris
surnu.
«Teemant on kadunud, sau pole enam tervik. Teemant oli
eebenjõududele energiaallikaks.»
«Kui te saite mind kutsuda, peate saama ka mind
tappa.»
«Ma proovin. Meil on sau, see on peamine. Ilma sauata ei
õnnestuks teid tagasi saata. Teemandi energia võib
asendada. Muide, kas te teate, mida ütleb kiri saual? Ei?
See ütleb -- niipalju, kui ma seda keelt oskan -- et sau on
loodud karistuseks. Need, kes selle leiutasid, tapsid oma
vaenlasi ja äratasid nad sauaga üles. Igaveseks
piinlema. Igaveseks!»
«Jah, ma tean seda piina. Ma tahan siit ära, ma ei
kuulu enam siia.»
«Teil on õigus,» sõnas Grpowski
mõtlikult. «Teil on juba ammu aeg. Ent
jäävad mõned juriidilised probleemid. Esiteks
on vaja, et see noorhärra siin,» ta osutas minu poole,
«ei vaataks järgnevat nüüd Briti alama
mõrvana. Teiseks jääb saua
omandiküsimus...»
Ma tahtsin, et see korjus oleks maapealt kadunud aga samas
nägin enda ette kerkimas tuhatühte juriidilist
detaili. Kas ta oli ikka nii surnud, et teda
võis...hmm...tappa? Kas ma saaksin surmatunnistuse
välja anda? Mida teha laibaga?
«Te lubate, et keha ei jää?»
nõudis Foster.
«Ei midagi, mida saaks matta.»
«Ma olen juba surnud. Kui tahate uurida, peate Biyoke
hõimu politsei saatma. Kuna aga laipa ei ole, pole ka
midagi uurida. Kogu maine varandus läheb minu õele,
nii on kirjas testamendis.»
«Aga teie naine?»
«Ta pole minu naine!» raius Foster rögisedes
mädapritsmete lennates. «Ma ei tea, mida te teile
kokku puhus, aga ma pole seda neegrit kunagi armastanud! Jah, ma
lubasin talle igasugust jama... Mul oli vaja pulmi ainult
selleks, et neid filmida. Kas te kujutate ette, kui
leidlikud ja eurooplasele erutavalt rikkalikud on nende
pulmakombed? Pulmafilmi eest oleks stuudio mulle terve varanduse
maksnud! Ja võõral pole nende pulmas midagi teha,
teda ei lastaks lähedalegi. Minu ainus võimalus oli
üks naine võrgutada ja temaga abielluda. Ta pole
sellest kunagi arusaanud -- neil ei tunta fiktiivse abielu
mõistet.»
Biyoke oli kükitanud ja nuttis lohutamatult. Ilmselt ta
mõistis, et viibib oma armastatu seltsis viimaseid
minuteid.
«Ja sau?»
«Tehke sellega, mis tahate. See pole kunagi minu oma
olnud.»
«Sau tuleb hävitada,» ütles Grpowski.
«Ta võib hooletutes kätes veel palju
õnnetusi põhjustada. Teie lahkel loal ma
võtaksin selle vastutusrikka ülesande enda
kanda.»
«Mr. Foster» võtsin oma julguse kokku ja
ütlesin kogeledes. «Kas te võtate tagasi oma
soovi sau Briti Muuseumile edastada?»
«Ma lootsin, et Evans selgitab välja, kuidas on
sellega võimalik elluäratatut uuesti tappa. Teate,
ta on sedalaadi veidrik, see Evans. Uurib nõidusi, isegi
usub neid.»
«Ma tunnen Evansit,» ütles Grpowski. «Me
kuulume koos ühte ühingusse...oleme mõnes
mõttes kolleegid... Kuid enne, kui alustame, ma tahaks
veel midagi küsida.»
Miks te seda varem ei öelnud, tahtsin poolakalt teada,
kuid mõistsin, et sel pole enam mingit tähtsust.
«Küsige,» nõustus Foster. «Aga
tehke kähku.»
«Ma pole teiesugustega varem rääkinud, sellest
ka see huvi. Mis teile üldse oluline on? Ma mõtlen
peale pärissurma?»
«Ei midagi. Ma ei taha midagi, ei söö midagi,
ei vaja midagi. Elul pole mingit tähtsust. Võiksin
tappa. Tunnen, et miski ei hoiaks mind tagasi -- inimese elul
pole minu jaoks väärtust. Kuid ma pean end ikkagi
selleks, kes olin». Ta langes raskesse köhahoogu, veel
haisvat röga lendas laiali.
«Mis veel?»
«Ma kuulen surnute hääli. Näen neid --
nad põlgavad mind, peavad reeturiks. Umbes nagu hunt
vaatab kodustatud koera peale. Koerad mind, muide, ei karda ja
purevad igal võimalusel, linnud samuti nokivad nagu
laipa. Kui te mind kutsusite, mõtlesin algul, kas
seegi pole mõni surnu. Kuid te teadsite liiga palju...
Seepärast tulingi.»
«See valu? Andestage, kui olen liiga
pealetükkiv...»
«Valu? Teie ei tea mis on valu! Valu on ainus
asi, mida ma tunnen. Meeletu, haige valu. See on see valu, kui
teie keha pole enam elus ja te tunnete seda. Elusa haavad
valutavad, kuni paranevad, sest tema keha on elus ja ravib
haavu. Mina tunnen surmavalu -- minu keha on surnud ega ravi
ennast enam. Ma ei sooviks seda valu isegi oma mõrtsukale
.Ja sellest valust pole pääsu -- see ei saa tappa. On
see kõik?»
«Kui lubate, siis ma nii rohkem professionaalsest huvist,
üks isiklikumat laadi küsimus...» paistis, et
Grpowski häbeneb pisut. «Oleks tahtnud teada, et kas
teie ja...ma mõtlen pärast surma...teie ja
Biyoke...?»
«Mõistan,» ümises laip pisut
lõbusamalt. «Jah, me üritasime seda. Tema
pealekäimisel. Minul puudub selleks igasugune vajadus,
kuigi avastasin üllatuslikult, et tehniliselt on see
võimalik. Ta arvas, et ehk tunnen end siis rohkem
elusana... Neil on ka mingi uskumus, et naine, kes kepib elusa
surnuga, omandab ka ise surematuse. Loomulikult on see
jama,» lisas ta leebelt. «Ehk aitab
nüüd?»
«Aitab,» soostus poolakas ja pöördus minu
poole. «Kui Briti võimude poolt enam takistusi ei
ole, siis asuksime teele. Kui tahate, võite kaasa tulla,
kuid väga lähedalt ma pealt vaadata ei soovita -- te
ei saaks mitu ööd magada. Kõige parem, kui
võtate madam Biyoke oma hoole alla ning üritate teda
pisut lohutada. Ma arvan, et leiame sobiva paiga siit umbes
miili kaugusel. Mis siis ikka, hakkame aga liikuma, mister
Foster!»
Meie kummaline protsessioon liikus läbi öise Aafrika
looduse, väljus tagaväravat pidi Briti
territooriumilt, kulges mööda rohtlat ja seisatas
palmisalus. Grpowski käskis meid sinna jääda ja
nad läks Fosteriga edasi. Nagu surmamõistetu ja
timukas -- pikkade sammudega liipav Foster ning tema kannul
sibav lühikest kasvu poolakas. Oleks Fosteri käes
olnud veel vikat, näinuks ta välja täpselt nagu
Surm -- üleni kaltsuriidega kaetud vibalik kõhetu
kuju, kelle peakotist vaatas elutu nägu. Biyoke oli tahtnud
oma mehega hüvasti jätta, kuid Foster tõukas ta
sõimu saatel endast eemale, naine kukkus puhmastikku ja
jäi sinna haledalt nutma. Üritasin teda kohmetult
lohutada. «Ära nuta, kõik saab korda»,
ütlesin ma naise kräsupead silitades, samas taibates,
kui nõmedalt see fraas kõlas.
Naine nuttis ja ma tajusin korraga kogu seda vaeva ja valu,
mida see tüdruk oli pidanud üle elama. Järgneda
aastaid oma surnud mehele, varjata, varjuda... Kaks varju, kaks
ohvrit. Nägin neid vaimusilmas hulkumas läbi
džunglite, rohtlate ja räpaste linnaagulite -- otsimas
surma! You do me wrong, to take me out o' the grave...
Kes nii ütles? Kuningas Lear, jah. Murest vaevatud
naine ees ja kottides laip tema järel, nagu mõni
samariitlane ja pidalitõbine keskajal. Aga Biyoke ei
olnud Cordelia, Biyoke ei olnud ka samariitlane. Tol hetkel sain
aru, et mitte kellelgi, mitte kunagi pole õigust kasutada
võikaid üleloomulikke jõude oma armastuse
huvides! Mitte kellelgi, mitte kunagi...
Jah, kellelegi pole antud õigust võtta teise
elu. Ent pole ka õigust seda tagasi anda! Ja kuigi ma
pidin au andma Biyoke vaprusele mitte Fosterit maha jätta
ega põgeneda ja jagada mehega seda valusat rännakut
-- ma siiski vihkasin teda. Et oma upsakuses ja egoismis oli ta
söandanud pöörduda nende jõudude
poole. Surm on midagi loomulikku ja rahulikku kuniks
jääb sinna, kuhu kuulub -- mulda, tuhka... Kuid
elustada surma? Seda ei õigusta ükski armastus.
Ma ei näinud, mida Grpowski Fosteriga tegi, kuid
silmasin puudevahelt kerget helendust, mis tekkis äkki ja
püsis pikka aega. See oli väga kummaline helendus, mis
ainult ühel kohal rippus ega valgustanud ümbritsevat.
Umbes selline valgus, mis kumaks käigu suudmest, kuid ise
oleks kuskil kaugel selle sügavustes. Avatud tunneli
algusest paistev valgus... Grpowski hääl kõlas
väga võimsalt kui ta karjus need kolm sõna,
mis mulle igaveseks meelde jäid: «Tiamant hubur
marduk.» Ta kordas neid kolm korda väga selgelt.
Siis kostis kärgatus ja plahvatus, valgus kadus ning minu
ninasõõrmeisse tungis kõige võikam
ja vastikuim hais, mida kunagi olen tundnud.
Pimedast lähenes Grpowski kuju, kes ütles:
«Nii, see on siis tehtud. Kuidas meie daam ennast
tunneb? Nutab? Pole midagi, läheb üle... Mis oleks,
kui läheksime mr. Stubbinsi villasse tagasi? Ma
mäletan, et sinna jäi häbematult suur kogus neid
peekoniga võileibu...»
***
Enam pole mul palju jutustada. Grpowski palus mul saua
esialgu endale jätta, et see turvalisi kanaleid pidi hiljem
tema kätte toimetada. Ta ei söandanud seda ise
läbi tolli toimetada. Järgmisel päeval ta lahkus
ja ma pole teda enam kunagi näinud. Fosteri laipa me ei
leidnud. Kohal, kus poolakas oli oma menetlust läbi viinud,
avastasin ma kõrbenud laigu, pisut tuhka ja tallatud
rohu. Vastik raipehais püsis seal veel mitu päeva ja
rohkem ma sinna tagasi ei läinud. Tuha kandis tuul
rohtlasse laiali. Biyoke kadus, ka teda pole enam kunagi
kohanud. Stubbinsile rääkisin kõik ära, ta
hakkas ühe rohkem jooma ning ajuti kahtlesin isegi tema
vaimses tervises. Mees ostis nüüd meeletutes kogustes
eebenit kokku, tema kabinet täitus mustade skulptuuridega
ning pärast seda, kui ta hakkas oma kirjadele Ebenezer
Stubbins alla kirjutama -- ristinime George asemel -- koristas
London ta konsulaadist ära. Olen kuulnud, et ta üritas
Devonis eebenit kasvatada ning astus mingisse saientoloogide
sekti.
Mina aga jäin veel Aafrikasse pikaks ajaks. Ja ma ei
saatnud eebensaua Grpowskile! Võite pidada seda
nooruslikuks lolluseks... Ta kirjutas mulle mitu korda, hoiatas,
veenis, anus. Aga ma ei vastanud kirjadele ega saatnud saua.
Mees, kes valitses elu ja surma saladusi, valdas
üleloomulikke võimed, tappis zombisid, oli saanud
minult valusa tagasilöögi. Jah, ma petsin teda, kuid
ka mind oli eeben enda saladuslikkusega võlunud ja
võrgutanud. Tal oli mingi erakordne
külgetõmbejõud. Hiljem naasin oma ammuste
akadeemiliste huvide juurde ja liitusin auväärse
Trinity kolledžiga. Ent minu kinnismõtteks sai Saatana
Sülg -- see mõistatuslik teemant. Ma nõudsin
loogikat ja süsteemi, ma vajasin mingit korrastatust oma
läbielamistes. See on pikk lugu -- kuid ma leidsin selle.
Leidsin Saatana Sülje! Otsisin seda ligi kolmkümmend
aastat, kogusin raha, ajasin jälgi. Teemant oli minu
kinnisidee ja salaelu. Ja veendusin, et teemant sobib eebensaua
peal oleva koletise suhu nagu valatult. See oli ligi
kolmekaraadiline töötlemata kalliskivi, mille
sisemuses oli eelajalooline putukas. Miks mul kalliskivi vaja
oli? Mul oli tarvis teada, veenduda. Nüüd
võis Grpowski selle saada...
Ühel õhtul kaks aastat tagasi ma võtsin
saua hüvastijätuks kätte. Silitasin seda,
sosistasin talle midagi ja rehmasin temaga läbi õhu
ning hüüdsin «Tiamant hubur marduk!»
Ilmselt olid need sõnad graveeritud sauale. Loomulikult
ei juhtunud midagi... Aga omal moel olin ma nüüd
eebeni needusest vaba. Kui ma nii tegin, tundsin midagi. Mingit
jõudu või mälu... Ja ma teadsin korraga,
et minu nooruses juhtunud lugu oli tõeline. Et
kõik oligi nii olnud. Sisimas ei suutnud ma senini
kõike läbielatut uskuda. See oli minu, kui filosoofi
jaoks põhimõtteline küsimus. Kas
nägemine ja haistmine on tunnetuseks piisavad? Tunnetus
tähendab veendumust -- ja mul ei olnud seda. Seni! Aga
nüüd ma teadsin.
Järgmisel hommikul eemaldasin eebenist teemandi ja
saatsin saua Grpowskile. Sau saadeti mulle tagasi -- Grpowski
oli juba mõned aastad tagasi surnud. Seda võis
arvata, ta pidi nüüdseks olema juba üle
kaheksakümne. Kuid ma täitsin oma lubaduse, mis mind
painas nagu eebeni ja teemandi mõistatuski.»
McMoran lõpetas jutustuse. Kell tiksus juba hilist
öötundi; me olime sõnatud ja ehmunud. Miski
McMorani hääles ja rääkimismaneeris ei
lasknud uskuda, et lugu oli väljamõeldud.
«Miks te siis selle loo pärast kolledžist
enneaegselt lahkute?» päris Langdon mõne aja
pärast, süüdates sõrmede vahel
lühikeseks põlenud sigarist uue.
«Et oma hooletult sooritatud tegude eest vastutust
kanda. Ja sau on veel minu käes.»
«Mida te sellega öelda tahate?» ei saanud
Hutchinson aru.
«Kui ma teemandiga eebenit viibutasin ja laususin
«Tiamant hubur marduk,» äratasin ma
ühe surnu. Ma ei tõmmanud ju sauaga üle laiba
ihu, et eebenile objekti kätte näidata. Ent
energiavoog, mille sauaga vabastasin, toimis. Ütlesin ju,
et eebenil on pikk mälu. Ning needus jõudis oma
ohvrini. Ohvrini, kelle eeben suutis identifitseerida, meheni,
keda ta mäletas...Viimasena mäletas.»
«Foster!» karjatas dekaan Norton. «Te
äratasite ta jälle?!»
McMacon ei vastanud vaid vaatas pika pilguga
tühjusesse.
«Kuulge, kuidas te seda kõike teate?»
uuris Hutchinson õudusest kaame näoga.
«Ojaa, ma tean seda...» sõnas McMoran kurvalt.
«Tean, et see mees pidi kaks aastat piinlema, enne kui tal
õnnestus korraldada oma väljakaevamine. Ja tean seda
seepärast, et need elusad surnud on üsna
üksluised.»
«Te olete teda näinud?» pomises Norton.
«Ei veel mitte. Kuid ta kutsus mind. Kutsus täitma
ühte vana lubadust...»
«Kutsus teid? Kuidas?» ei saanud Langdon aru.
«Ütlesin just, et need elusad surnud on
küllalt standardse mõtlemisega. Ta kirjutas
mulle.»
«Kirjutas?!»
«Jah. Ja kiri algas sõnadega Mina olen
Mieczislaw Grpowski...»
September 1999
1
Originaalis 'I am writ you John Gregor Foster...'
Tagasi
|