Kaheksakümmend protsenti ajast oli ta tool ja vaid
kakskümmend pereema. Et seda viimast oli liiga vähe,
ta mõistis, kuid parata polnud midagi. Asjade selline
seis teda algul nii väga ei heidutanudki, sest kõik
need 4 tundi ja 48 minutit oli ta reibas, toimekas ja
õnnelik. Ajapikku ta siiski märkas, et nii
mõnigi tundis end tema jutu peale ebamugavalt või
kohmetult, mõni jällegi mainis üleolevalt, et
mida tema ka teab -- üksnes osapäevainimene. Juhtus
aga ka nii, et heideti lausa põlglikult: «Mida sa
toolilt ikka tahad!» Pereema muutus kuidagi vaikseks ja
tähelepandamatuks ning näis, nagu paluks ta pilk
kaasinimestelt andestust. Ja siis äkki ta tajus, et polegi
nii halb olla tool. Vähemalt ei kuule jätkuvaid
pilkeid ja halvustamist. Üha kauemaks ja kauemaks jäi
naine tooliks, nii-öelda toolistus. Kui naine püsis
juba nädalaid toolina, mühatas mees: «Tool, mis
tool!» ja nihutas mööblitüki häbelikult
kummuti kõrvale nurka, et see paremini säiliks.
Kui vanadusest nõder mees hooldekodusse viidi,
imestasid ta keskealised lapsed väga, nähes tolmunud
poollagunenud mööbli hulgas puhast tagasihoidlikku
tooli. Keegi ei taibanud, miks küll tool nii tuttav
näis. Tütretütar kiindus tooli puhtasse lihtsasse
vormi, nurus selle endale ja vanemad ei suutnud mõista,
mida küll tüdruk selles nägi.
Tütretütar oli tagasihoidlik ja lihtne, puhas ning
vähese jutuga. Keegi ei märganud, et öösiti
seisid neiu toas seina ääres kõrvuti kaks
lihtsat, tagasihoidlikku tooli.
|