24.10.2000 |
Raul Sulbi
Eesti ulme 1999. Lühiproosa ülevaade |
Üldist
Näib, et Eesti ulmeilm on pärast kümnendi alguse
raskemaid aegu kosumas ning ulmeelu suundub oma tavapärastesse
rööbastesse. Ulmeaasta 1999 kujunes Eestis veelgi paremaks kui
ulmeaasta 1998. Kirjastused andsid välja paar tosinat ulmeraamatut,
ilmusid ajakirjad, küll traditsiooniliselt paberil, küll
elektrooniliselt võrgus, fännid suhtlesid aktiivselt, mille
tulemusena on selgeks vaieldud üsna suur probleemide ring, mis
puudutab algupärast ulmekirjandusealast terminoloogiat jm, Eesti Ulmeühing kuulutas
juba teist aastat välja Eesti ulmeauhinna Stalker laureaadid, samuti
teist korda järjest toimus ulmehuviliste üle-eestiline kokkutulek
Estcon, sedakorda numbriga '99. Ulmeilm toimis, niisamuti nagu ta seda
igal pool mujal maailmas aastast aastasse edukalt teeb. Erinevalt
näiteks kriminaal-, põnevus- ja seikluskirjandusest, mis
algupärasel kujul Eestis kuidagi jalgu alla ei taha võtta. Aga
eks ole ulmekirjanduse austajate ring kõikjal maailmas
konkreetsemalt piiritletav, vitaalsem ja pühendunum, kuigi
väiksem kui teistel populaarkirjanduse vormidel.
1999. aastal ilmus Eestis 27 ulmeraamatut1, neist 24 olid tõlked ja 3
algupärandid, romaane oli samuti 24 ja autorikogusid 3. See on juba
kolmas järjestikune aasta, kui ilmub umbkaudu veerandsada ulmeteost,
millest võib järeldada, et see number on praegusel ajahetkel
ilmselt optimaalne. Kirjastuste tabelit juhib Varrak 10 avaldatud
raamatuga, teine on Kupar 4 köitega, järgnevad Elmatar 3 ning
Odamees ja Tiritamm 2 raamatuga. Oma ulmesarjad on olemas Varrakul (F-sari)
ja Elmataril (Tempus fugit). Mõlemad on soliidsed kõvas
köites sarjad ning nende koostajate (Krista Kaer Varrakus ja Jüri
Kallas Elmataris) pädevus korduvalt kinnitust leidnud. Kui tsiteerida
ulmeühingu presidenti Jüri Kallast, siis on «Eestis praegu
kolm kirjastust, kes sihikindla plaani alusel ulmet avaldavad ning veel
neli kirjastust, kes on taibanud ulmes peituvat kommertslikku potentsiaali
ning vastavalt võimalustele ja oskustele seda siis ka
kirjastusprotsessis rakendavad.»
24. juulil ulmefännide kokkutulekul Estcon '99
väljakuulutatud Eesti ulmeauhinna Stalker
laureaadid olid parima raamatu kategoorias Dan Simmonsi romaan
«Hyperion» (1989), mille tõlkis Mario Kivistik ja
kirjastas Varrak, parima algupärase jutustuse kategoorias Lew R. Bergi
«Vaimudejõe viirastused», mis ilmus järjeloona
ajakirja «Mardus» 1998. a. kolmes esimeses numbris, ja parima
algupärase lühijutu kategoorias Karen Orlau «Oraakli
surm», mis avaldati ajakirja «Mardus» 98. aasta
detsembrinumbris. Kõigis kolmes kategoorias valis esmalt
9-liikmeline nominatsioonikomisjon välja finalistid, kelle hulgast
võitjate väljaselgitamiseks korraldati fännide seas
küsitlus.
Lisaks auhinna-gaalale olid Estconi kavas ulmekirjanduse-alased
ettekanded, küsitletavate rollis olid alul kirjastuste ja ajakirjade
toimetajad, hiljem autorid. Venemaa ja Soome ulmefännide
conventioneid külastanud fännid rääkisid muljeid
nendelt üritustelt.
Eesti ulmefännide peamine tegutsemine ja omavaheline suhtlus toimub
internetis ja selle vahendusel. On olemas ulmehuviliste meililist, mis ongi
enamiku tuliste vaidluste toimumiskohaks, ning Ulmekirjanduse Baasi nime
kandev ulmeteoste arvustuste arhiiv, kuhu on paari tegevusaastaga kogunenud
üle 7000 arvustuse. Arvustatakse loomulikult eesti keeles, arvamust
võib avaldada ükskõik mis keeles loetud ulmetekstide
kohta. Võimalik on arvustada romaane, jutustusi, lühijutte,
autorikogusid, antoloogiaid. Lisaks jätkub ka võrgus oleva
elektroonilise Eestikeelse
ulmekirjanduse bibliograafia pidev täiendamine. Selle mahuka
projekti valmimiseni kulub küll veel mitu aastat.
Kuldajastu Eestis?
Möödunud aastal Eesti algupärases ulmes toimunule tagasi
vaadates tuleb tahtmatult pähe võrdlus 60 aasta eest Ameerika
Ühendriikides alguse saanud nähtusega, mida ulmeajaloolased
üksmeelselt nimetavad ulmekirjanduse kuldajastuks2. Niisama üksmeelsed ei olda enam selle
perioodi dateerimisega, aga väga üldiselt võiks
kuldajastut tähistada aastatega 1939-1949. Miskipärast tundubki
1999. aasta Eestis väga meenutavat aastat 1939 USA-s, mil algas sealne
tinglikult teine ulmeajakirjade buum. Päris ulmezhurnaalide buumi pole
meil kahjuks veel alanud, aga sellist tegijate (autorite, toimetajate)
poolset elevust, vaimustust ja entusiasmi pole allakirjutanu varasemail
aastail täheldanud. Ka ulmeajakirjade ja algupärase
lühiproosa alane statistika, millest kohe pikemalt, toetab arvudega
väidet, et Eestis on algamas meie kodumaise ulme esimene
täisvereline kuldaeg. See usk süveneb veelgi, kui vaadelda
möödunud aastal avaldatud lühiproosa taseme järsku
tõusu varasemate aastatega võrreldes, ilmunud tekstide hulga
järsku kasvu, debütantide rohkust.
Ulmeajakirjad
Ulmeajakirju on Eestis praegu kaks. Üks ilmub traditsiooniliselt
paberil, teine on võrguajakiri internetis. Ajakirja
«Mardus»3, mis alustas ilmumis
1991. aasta suvel, ilmus 1999. aastal neli numbrit. Alates 1999. aasta
esimest numbrist muutus «Mardusel» nii maht, formaat kui ka
ilmumissagedus. Ajakiri ilmub praegu digest-formaadis
100-leheküljelisena. Kuigi väljaande toimetaja Mario Kivistik
eelistab «Marduse» kohta kasutada sõna ulmekogumik, on
sisuliselt tegu ikkagi ajakirja, mitte antoloogiasarja või
almanahhiga. «Mardus» avaldab eesti autorite jutte,
tõlkelugusid, raamatuarvustusi, autoritutvustusi,
kirjandusülevaateid, intervjuusid ulmealal tegutsevate inimestega,
infot fännide kooskäimiste jms kohta. 1999. aastal ilmus
«Marduse» neljas numbris kokku 18 eesti autorite lühijuttu
(neist 2 kordustrükid), 1 algupärane jutustus ja 1 kodumaine
lühiromaan. Tõlkejutte ilmus 10, raamatuarvustusi 13 ning
autoritutvustusi 8.
Ulmeajakiri
«Algernon», mille esimene number tuli välja novembris
1998, ilmub internetis sagedusega 12 numbrit aastas. Ajakirjal, mida
toimetavad Raul Sulbi, Jüri Kallas ja Taavi Tuvikene, mingeid
mahupiiranguid pole, number kujuneb täpselt nii mahukaks, kuipalju
avaldamiskõlbulikku materjali saabub. «Algernon» avaldab
eesti ulmeautorite lühiloomingut (põhimõtteliselt
võiks mahu poolest ka romaane avaldada, praktikas pole seda esialgu
veel ette tulnud), tõlkejutte, ilmuva algupärase
lühiloomingu jooksvaid arvustusi, lugejakirju, ulmealaseid artikleid
ning võimalikult operatiivselt ulmeuudiseid nii Eestist kui laiast
maailmast. Olla operatiivne ulmeuudiste allikas ongi «Algernoni»
üks peamisi eesmärke.
Kahe ajakirja peamine erinevus seisneb selles, et «Algernon»
avaldab põhimõtteliselt ära kõik toimetusse
saabunud lood4, mida kõik huvilised
siis arvustada saavad, mingit toimetusepoolset eelselektsiooni ei toimu.
Selles mõttes meenutab ajakiri justkui interaktiivset kirjanduslikku
workshop'i, kus algajad autorid oma oskusi lihvida saavad. Samas
pole ajakiri vaid algajate avaldamiskoht, valdav enamus möödunud
aasta algupärase ulme tippudest on ilmunud «Algernonis».
Tuntud autorid avaldavad oma lugusid kõrvuti algajate esimeste
suleproovidega.
Oluline erinevus «Algernoni» ja «Marduse» vahel on
veel selles, et esimene laekunud kaastööde eest honorari ei
maksa, teine aga maksab. See on ka loomulik, kuna esimene väljaanne
pakub niisama avaldamisvõimalust, teise puhul teeb aga toimetaja
siiski laekuvate kaastööde hulgast valiku, mida avaldada. Samuti
on «Mardus» ajakiri, mida tuleb kioskitest ja raamatukauplustest
osta, «Algernonile» on aga ligipääs võrgus
kõigile tasuta.
«Algernoni» läinud aasta 12 numbris ilmus kokku 61
algupärast lühijuttu (neist 9 olid kordustrükid), 4
jutustust ja 4 lühiromaani ning 2 tõlkejuttu.
Ulmeajakirjanduse kohta Eestis üldiselt võiks öelda, et
mõlemad olemasolevad väljaanded täidavad
suurepäraselt ära oma nishi, kusjuures «Algernon» 12
korda aastas ilmuva kirjandusliku võrguajakirjana on ainulaadne
ilmselt mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas, ja mitte ainult ulme
alal, vaid ka tavakirjanduselus, kuid suurt puudust on tunda 90ndate alul
ilmunud «Täheaja» laadse kvaliteetse ja mahuka ulmeajakirja
järele. On ju praegune ainus paberil ilmuv zhanriajakiri
«Mardus» kahjuks liialt ulme ühe alaliigi --
õuduskirjanduse -- keskne.
Lühiproosa numbrites
Nagu juba öeldud, oli 1999. aasta eesti ulmeautorite
lühiproosa eelmiste aastate toodangust peajagu üle nii
kvantiteedi kui kvaliteedi osas. Kui aastal 1996 ilmus 46 algupärast
ulmejuttu, 1997 -- 35 ja 1998 -- 49 ulmeteksti, siis 1999. aastal nägi
kokku ilmavalgust 85 algupärast ulmeteksti. Neist ilmus
«Algernonis» 60, «Marduses» 18, «Loomingus»
3, «Sõnumilehes» 2 ning «Vikerkaares» ja
«Sirbis» kummaski 1 jutt. Senistest ulmeavaldajatest
lõpetas «Sõnumileht» sel aastal järjeloo
avaldamise ära, seega jääb järgmisel aastal järele
neli peamist ulme avaldajat -- «Algernon» ja «Mardus»
ning tavakirjandusväljaannetest «Looming» ja
«Vikerkaar».
85-st avaldatud loost 6 olid lühiromaanid, 8 jutustused ning 71
lühijutud. Kokku avaldas jutte 38 autorit (1998. aastal 19 autorit),
rohkem kui ühe looga said maha 16 autorit (1998 -- 12).
Produktiivsemad olid Veiko Belials (9 juttu), Indrek Hargla (8), Karen
Orlau (8), Lew R. Berg (6), Kalevipoeg (5) ning Mart Raudsaar (4). Ilmunud
tekstide kogumahu alusel on aasta kõige viljakam autor kindlasti
mitu lühiromaani avaldanud Indrek Hargla. Sellised varasematel
aastatel rohkelt jutte avaldanud autorid nagu Marek Simpson, Veikko
Vangonen ja Matt Barker avaldasid sel aastal igaüks ühe jutu.
Stalker ’98 küsitlusel jutustustega «Vihkamise suund» ja
«Kaduviku paladiinid» topeltvõidu pälvinud ja
esimeseks Stalkeri-laureaadiks kuulutatud Tiit Tarlap, kes samuti
varasematel aastatel üsna korralikku produktiivsust üles on
näidanud, ei avaldanud sel aastal ainsatki teksti.
38-st autorinimest 21 on pseudonüümid, debütante oli 22,
st. üle poole kõigist jutte avaldanud autoreist, mis iseenesest
on juba tähelepanuvääriv fakt, andes märku selle
kirjandusliigi suhtelisest noorusest Eestis. 38-st autorist vaid 9 on
30-aastased või vanemad. Naissoost autoreid on 4.
Algupäraseid ulmeraamatuid ilmus 1999. aastal kolm. Romaanidest
Markus Vetemaa «Valgelinnu maailm» ning Veiko Belialsi ja Marek
Simpsoni «Existerion» ning autorikogudest Ain Särje
«Pärlipüüdja»5.
Võrdluseks niipalju, et aastal 1996 ilmus 2 algupärast
ulmeraamatut (Nikolai Baturini «Ringi vangid» ja Jan Mortise
«Matagoonia»), 1997 -- 4 kodumaist ulmeromaani (Urmas Alase
«Plahvatus», Nikolai Baturini «Apokalüpsis anno
Domini...», Veiko Belialsi «Ashinari kroonikad» ja Juhan
Paju «Hõõguv rist») ning 1998 mitte ühtegi
eesti autori ulmeraamatut.
Enne konkreetsete tekstide käsitlemise juurde asumist tuleks veel
lahti seletada mõned mõisted. Ulmekirjanduse all peab
käesoleva ülevate autor (ja ka enamik Eestis ulmega tegelevatest
inimestest) silmas nii teaduslikku fantastikat (science fiction),
fantaasiakirjandust (fantasy) kui ka õuduskirjandust
(horror). Samuti oleme üle võtnud sajandi esimesel
poolel Ameerika pulpajakirjades tekkinud liigituse: lühijutt
(short story, kuni 7500 sõna), jutustus (novelette,
7500 -- 17 500 sõna) ja lühiromaan (novella,
17 500 -- 40 000 sõna).
Kui vaadata ilmunud tekste ulme kolme alaliigi järgi, võib
öelda, et esindatud on kõik alaliigid ja -zhanrid. On
teaduslikku fantastikat, rajamaa-seiklusi tundmatutel planeetidel,
stiilipuhtaid kosmoseoopereid (space opera), kohtumisi
võõrtsivilisatsioonidega, küberpunklugusid
(cyberpunk), alternatiivajalugusid (alternate history); on
õudust igale maitsele, vana head gooti õudust moodsas kuues,
virtuaalmaailma õudust, samuti urbanistlikke linnaõudukaid,
esindatud on ka nn. esoteerilisi teemasid kasutav õuduskirjandus;
fantaasiakirjandust ehk viljeldakse Eestis praegu kõige vähem,
aga üht-teist on siingi ette näidata. Peamiselt küll moodsad
linnafantaasiad (urban fantasy), aga näpuotsaga on ka
kangelasfantaasiaid (heroic fantasy) ehk mõõga ja
maagia (sword&sorcery) lugusid ning Tolkieni-laadseid
kõrgfantaasiaid (high fantasy). Kuigi pea igasse ulme
alazhanrisse lugusid jätkub, tuleb kahjuks tõdeda, et enamik
angloameerika ja kontinentaaleuroopa ulme tüüpskeemidest ja
põhivõtetest on siinsetel fantastidel veel läbi
kirjutamata, paljuski võib selle põhjuseks olla nende
skeemide ja võtete puudumine Eesti tõlkeulmest, on ju nii
palju võrratult olulisi ulmeklassikasse kuuluvaid tekste seni veel
eestindamata, päris uutest asjadest rääkimata.
Paljude noorte ulmeautoride põhihäda ongi suutmatus oma
tekstide loomisel piisavalt nähtud filmidest ja loetud raamatutest
ning juttudest distantseeruda. Seetõttu on ka 1999. a.
algupärase ulmeloomingu nõrgem pool B-kategooria ulmefilmide
vilets ümberkirjutus, aga tänapäeva meediapõlvkonna
puhul on see ilmselt paratamatu algus. Tuleb vaid loota, et kõik
vähegi arenemis- ja mõtlemisvõimelised autorid edaspidi
oma tekstidega midagi uut ja originaalset öelda prooviks ja enne jutu
paberilepanekut ka idee, süzhee ning karakterid ja nendevahelised
suhted enese jaoks võimalikult selgeks katsuks mõelda.
Lootust on.
Igatahes ei jää keskmine Eesti ulmejutt millegi poolest alla
keskmisele Eesti tavakirjanduslikule tekstile (mainstream
literature). Küsimus on vaid selles, milliseid eesmärke
endale seada ning kui kõrgele latt asetada.
Ulme tavaperioodikas
Tavaperioodikas ilmunud ulmetekstidest väärivad
tähelepanu kolm «Loomingus» ilmunud juttu ning üks
«Sõnumilehes» avaldatud lugu. Aasta kolmes esimeses
«Loomingu» numbris ilmunud Jaan Kaplinski jumalateemalise
lühiromaani «Silm» näol on tegu juba teise ulmetekstiga
selle autori sulest üsna lühikese aja jooksul:
«Loomingu» 1998. aasta jaanuarinumbris ilmus Kaplinskilt
lühiromaan «Hektor», mis Stalker '99 küsitlusel
pikkade juttude kategoorias 2. -- 3. kohta jagas.
«Silm» algab nõukogude Eestis, kus loo jutustaja tutvub
I.-ga, kes jagab sellega oma kahtlusi jumala olemuse üle. Nimelt on I.
kogu ta teadliku elu näinud või tajunud Silma olemasolu, mis
inimkonda justkui kurja pilguga jälgiks. Ta räägib teisele
oma teooriast, mille järgi Jahve on halb jumal, paranoik ning sadist,
saates oma äravalitud rahvale -- juutidele -- vaheldumisi armastusega
pidevalt hukatust kaela. I. asub õppima teoloogiat, pääseb
KGB-ga koostööd tehes välismaale ning sõlmib seal
usuteaduslikel konverentsidel sidemeid oamsugustega. Inimestega, kes samuti
on Silma olemasolust teadlikud ning üsna edukalt Jahvevastast
võitlust peavad. Selle salajase grupi juured ulatuvad
varakristluse-aegsesse gnostitsismi ja kabalismi. Ühe India-reisi ajal
I. kaob saladuslikult ning alles aastaid hiljem, kui Nõukogude Liit
on juba lagunenud, saab loo jutustaja posti teel Taist ümbriku, milles
on üks ajaleheväljalõige -- inglisekeelne jutustus, mis
hõlmab lühiromaani mahust 2/3. Jutustus kirjeldab Indias
usukonverentsil viibiva Põhjamaisest kliimast pärineva mehe
tutvust ühe hiinlasega, nende vestluse teemaks kujuneb kristliku
jumala olemus, tema kurjus. Edasi asutakse hiinlase eestvedamisel jumalaid
välja kutsuma ning neilt olemuslikke küsimusi küsima.
Jutustus sumbubki kõikvõimalike erinevate jumalate
rägastikku ning lõpeb. Lõpeb ka lühiromaan
«Silm». Kuigi äärmiselt intrigeeriva idee ning teksti
esimeses kolmandikus ka ülimalt pingelise ja paranoilise
süzheega, on «Silm» kompositsiooniliselt kahjuks suhteliselt
ebaõnnestunud. Loo teine osa on samapalju nõrgem esimesest
kui kolmas teisest. Teksti põhiuuduseks on, et ta kuhugi välja
ei jõua, märkimist väärib ta aga peamiselt
ärmiselt paranoilise algusosa pärast.
Jaanuarikuu «Loomingus» ilmus lisaks Kaplinski
lühiromaani esimesele osale ka Matt Barkeri moodsat
õuduskirjandust esindav jutustus «Haige kõuts».
Barkeri puhul ei olegi erilist tähtsust sellel, millised on ta lugude
süzheed, vaid see külm ja kalk modernne õudus, mis
kõigis ta tekstides erilise jõulisusega esile tungib.
«Haige kõuts» vastab igati modernistliku literatuuri
nõudmistele: loo ülesehituses on ajaplaan üsna lootusetult
sassi aetud ning sündmuste põhjuslikkuse väljaselgitamine
mitte kõige lihtsam ülesanne. Pean aga kahetsusega
märkima, et Matt Barkeri õuduslood jätavad mind
miskipärast lihtsalt külmaks. Kirjanduslikku emotsiooni ei teki,
Barker tekitab lugejas mingit seletamatut masendust ja ängi, mida mina
hea õuduskirjandusega kahjuks seostada ei suuda. Ta tekstides on
küllaga moodsat õuduskirjandust, kuid tema jutud ei suuda
emotsionaalselt kuidagi kaasa haarata ega mõju avaldada.
Mehis Heinsaare kolmest möödunud aastal avaldatud piiripealse
ulme (slipstream SF) valda kuuluvast loost väärib enam
tähelepanu «Loomingu» augustinumbris ilmunud lühijutt
«Liblikmees». Lugu räägib tsirkusesse tööle
võetud mehest, kelle kehast suuremate emotsioonide väljendumise
ajal liblikaid välja lendab. Mees ise seda võimet kontrollida
ei suuda ning kui tsirkus, mis koondab lisaks nimitegelasele veel mitmeid
veidraid inimesi, järjekordset etendust annab, ei tunne Liblikmees
järsku mitte midagi. Kui pole emotsioone, pole aga ka liblikaid ning
etendus ähvardab läbi kukkuda. Lõpuks tulevad siiski ka
liblikad ning seekord on nende tulva võimatu peatada. Nad ummistavad
kogu tsirkuse ning kui nad ükskord ära on lennanud, on
peategelasest järel vaid riided. Ulmekirjanduslikus mõttes see
piisava professionaalsusega kirja pandud tekst ilmselt millelegi ei
pretendeeri, jutu ambitsioonid jäävad pigem tavakirjanduse
valda.6
«Sõnumilehes» ilmunud kahest Lew R. Bergi loost
väärib enam tähelepanu autori Willardi-seeriasse kuuluv
«Jaht rohtlas» (9. juuli -- 9. august 1999). Willardi-sari
kirjeldab ühe suurfirma turvateenistuse ülema, varem
erivägades teeninud Willardi ülesandeid, mis peamiselt seisnevad
firma laborites ja ekspeditsioonidel kontrolli alt väljunud
teaduskatsetuste tagajärgede likvideerimises. Varsemates lugudes on
Willard pidanud rinda pistma kosmosesatelliidil Antarktikasse, polaarjaama
sattunud maavälise eluvormiga, mis mutatsiooni läbi koerasuuruse
rotilaadse eluka kuju on võtnud, ühe eksperimendi käigus
mitmekordselt suurenenud laboritäie putukatega ning Ladina-Ameerika
dzhunglijões elavate mõistuslike ja üsna inimesesarnaste
olevustega. Seda viimast möödunud aastal pikkade juttude
kategoorias Stalkeri võitnud jutustuses «Vaimudejõe
viirastused». Kuigi läbinisti pulpideedel baseeruvad, on
kõik Willardi lood kirja pandud professionaasel tasemel ning on aru
saada, et autor tunneb ennast turvateenistuse alal üsna pädevana.
Samuti on lood ka jutustusega «Jaht rohtlas». Seekord on firma
laborist põgenenud mees, kes suudab mõttejõul inimesi
ja asju põlema süüdata. Tempoka tagaajamisloo käigus
antakse mõista, et seda omadust ei saanud ta sündides kaasa,
vaid et tegu on järjekordse teadusliku eksperimendi tulemusel loodud
värdjaga. Jutu finaalis saab süütaja mastaapses
jälituskopterite ja -autode avariis suurel maanteel surma. Selle
klassikalise seiklusloo peamiseks puuduseks on lõpplahenduse
ettearvatus juba teksti esimeses pooles. Ning tegelikult on ka
Willardi-lugude skaalal tegemist kõige nõrgema teosega.
Teine «Sõnumilehes» ilmunud Bergi jutustus
«Kiirtee ei kuhugi» (20. september -- 5. oktoober) on aga
äärmiselt ajuvaba paralleelmaailmade lugu, mille kirjanduslik
tase kahjuks alla igasugust arvestust jääb. Karakteritest
rääkimata.
«Mardus»
«Marduse» 1999. aasta 1. numbris ilmus 7 eesti autorite juttu,
neist 5 esmatrükki. Olulisemad neist on Karen Orlau «Vamp ja
vaskraha» ning Craig Wolfi «Jälitaja». Esimene esindab
linnaõudust, teises jutus on õuduse edasiandmiseks kasutatud
ajaloolist vormi.
Lühijutus «Vamp ja vaskraha» palub üks vanaeit
õhtuses linnas peategelasel Annaliil, kes just enne seda on kogenud
kummalise Jõu tulekut endasse, ennast koju saata, mille eest
tänatäheks tüdrukule vaskraha annab. Nahast
nööriga kaelas rippuv vaskmünt tundub alul justkui teda
kõrvetavat, siis aga Jõud kaob ning tüdruk on jälle
tavaline. Linnapargis talle kallale tuleva bande eest katsub neiu alul
ära joosta ja end põõsastesse ära peita, kui see
aga ebaõnnestub, ei jää tal muud üle kui vaskraha
kaelast rebida, pärast mida tunneb ta uuesti Jõudu endasse
voogavat. Edasi juhtub see, et politsei leiab järgmisel päeval
linnapargist kohaliku vargabande liikmete jõhkralt puruksrebitud
kehad. Ühegi koera vms. jälgi pargis pole, on vaid väikeste
naisesaabaste jäljed. Need jäljed aga lõppevad pargiaia
ääres kohas, kus jälituskoerad lihtsalt hulluks
lähevad, ulguma hakkavad ning inimeste selja taha püüavad
varjuda. Annalii olemus jääb selles jutus konkreetsemalt
määratlemata, mis aga jutule pigem positiivselt mõjub.
Võrguajakirja «Algernon» 1998. aasta detsembrinumbris
debüteerinud Karen Orlau valdab suurepäraselt sõna ning
oskab väga hästi nimetut õudust kirjeldavaid lõike
paberile panna. Õõvatekitavad tekstiosad ongi need, mis
Orlaul kõige paremini õnnestuvad.
«Marduses» nr 2/1998 õnnestunud debüüdi
sooritanud Craig Wolfi sulest ilmus sel aastal vaid lühijutt
«Jälitaja», mis enam-vähem ta debüütloo
«Neetud koht» tasemeni küünib. Kõne all olevas
loos satub viikingite sõjapealik Leif ühe järjekordse
rüüsteretke käigus Aafrika läänerannikul üht
jõge mööda ülesvoolu sõites mustanahaliste
külani, mis suurema vastupanuta vallutatakse. Vahetult pärast
seda satub Leif kokku kohaliku nõiaga, tappes selle kiiresti enne,
kui nõid mingeid needusi manama jõuab hakata. Surnud
nõia purustatud peast voolab aga välja must sültjas mass,
milles hõõguvad kaks veripunast silma. Seda massi ei saa
odaga maa külge naelutada, ega suuda sellele õieti ükski
olermasolev relv häda teha. See sültjas ollus asub Leifi
jälitama. Viikingid pagevad oma laevaga küll põhja poole,
kuid nende üllatuseks jälitab see ollus neid ka meritsi.
Lõpuks jõuavad viikingid Norrasse, kuhu peagi saabub ka nende
jälitaja. Leif püüab seda ollust põletada, kuid tuli
ei tee tollele midagi. Lõpuks pageb peategelane lumisesse
Põhja-Norrasse, kus sültjas jälitaja lõpuks
külmub. Võimaliku suvise ilma soojenemise puhuks raiub viiking
ühes kaljupraos olevasse igijäässe augu ning külmutab
oma jälitaja sinna mitme meetri sügavusele. Selle veidi
primitiivse loo peamiseks plussiks on üsna leidlik puänt, tules
ja vees mittehäviva olluse külmumine. Kirjanduslikult pole tegu
eriti pretensioonika tekstiga, pigem on «Jälitaja»
stiilipuhas ajaloolise settinguga õudusjutt.
«Marduse» teise numbri kuuest algupärasest ulmetekstist
peatuksin pikemalt neljal. Veiko Belialsi ja Urmas Nimetu minoorseid laaste
käsitlemata tuleb aga ära mainida järgnevad lühijutud
-- Jaan N. Kleini «Nälg», Karen Orlau «Hirmu suured
silmad», Lew R. Bergi «Viimane karje» ja Andre Trinity
«Soovide Loss».
Jaan N. Klein debüteerib selles numbris õudusjutuga
«Nälg», mis jutustab laeva pardalt merre uhutud Daniel
Dentonist, keda tühjal kaljurahnul keset ookeani nälg piinama
hakkab. Lõpuks asub mees oma ihuliikmeid sööma. Selle
asemel, et kõigi loogiliste ja anatoomiliste reeglite kohaselt
surra, muutub kõik see, mis Dentonist järele on
jäänud, kehatuks näljatundeks, kihuks süüa, mis
aastakümneid hiljem kaljurahnul randuva purjeka
lõbusõidul olevat reisiseltskonda hävitama asub. Hiljem
tühja jahtlaeva leidnud inimeste kaudu levib näljaviirus
mandritele. Loo lõpus maalib autor pildi maailmast, kust on kadunud
inimrass. On vaid hall läbipaistev aurjas vine -- nälg. Mitmed
pisemad puudused selles tekstis kompenseerib huvitav idee, värskena
mõjuvad kirjeldused ning üht-teist välja ütlemata
jättev kirjutuslaad.
Karen Orlau «Hirmu suured silmad» on neljaleheküljeline
meeleolulaast autoga üksikusse teeäärsesse inimtühja
bensiinijaama jõudvast naisest, kes püüab iga hinna eest
oma kasvavat paanikat ja hirmutunnet maha suruda, mis lõpuks siiski
ebaõnnestub. Ta põgeneb autoga bensiinijaamast ning näeb
tahavaatepeeglisse vaadates moodsa «Texaco» jaama asemel vana
lagunevat kabelit. Ja veel midagi. Või pigem kedagi. Sellise
pretensioonitu, aga võrratult kirja pandud lühiloona on
«Hirmu suured silmad» ka igati õnnestunud.
Lew R. Bergi lühijutt «Viimane karje» on
teaduslik-fantastiline õuduslugu USA mereväeluure poolt Vaikses
ookeanis Teise maailmasõja ajal uppunud Jaapani allveelaeva otsima
saadetud allveelaev «Montana» reisist. Ekspeditsioon, mida
tumestavad laeva meeskonna ja mereväeluure esindajate vahelised
vastuolud, saab Jaapani allveelaevast kätte seifi superrelva loomist
käsitlevate dokumentidega ja ühe väikese tundmatust ainest
risttahuka. Tagasiteel hakkavad laevas toimuma mõrvad. Keegi tapab
kaks madrust, seejärel mürgitatakse laeva toit. Kõik
hakkavad kahtlustama kõiki, puhkeb kaos, omakohtu korras hukatakse
kahtlusaluseid. Ning kuidagi on selle kõige põhjustajaks see
must risttahukas. Kahjuks kaob umbes samaaegselt jutu süzheest
igasugunegi loogika. Loo lõpuks tapab laeva kapten luurajate
ülema ning selle abi omakorda kapteni, mispeale torpedistide ülem
hävitab laeva, lõhates selle keres torpeedo. Mõnusalt
paranoilise ning pingelise loo põhipuuduseks on mingeidki selgitusi
mittepakkuv lõpplahendus, tegevustiku ebaloogilisus ja tegelaste
klisheederohke kujutamine.
Andre Trinity «Soovide Loss» on vormiliselt selle kirjamehe
trükidebüüt, nende ridade autor on aga üsna kindel, et
sama looja on varasematel aastatel teise nime all juba ilukirjandust
avaldanud. Igatahes on tegu vägagi tasemel autoriga, kelle
kirjutuslaad erineb silmnähtavalt kõigist teistest eesti
ulmeautoritest. Trinity kirjutab rabedas/rebitud stiilis, jättes
üsna palju lugejale endale selgeks mõelda ja aru saada, ta
kasutab sageli kummalisi nimesid, ka on ta süzheed äärmiselt
omapärased, olles suguluses pigem mandri-euroopa kui angloameerika
ulme traditsioonidega. Loost. On Soovide Loss. Ja on sealt just
väljunud kaks inimest. Mees ja naine. Cyril Gilles ja Dolores Santie.
Autor ei seleta, kes nad on või miks nad on. Loo käigus selgub,
et nad on just Soovide Lossis midagi soovimas käinud. Selgub veel, et
maailmas pole enam ühtki teist inimest peale nende kahe. Nad
einestavad restoranis, on näha, et nad ei klapi omavahel just
kõige paremini, need maailma viimane mees ja naine. Ja siis
äkki tormavad nad üksteise võidu lossi poole ning
lõpplahendus sõltub sellest, kumb esimesena soovima
pääseb. Jõuab Dolores. Ning kui ta lossist väljub,
muutub see olematuks.
«Marduses» nr 3/1999 avaldati kaks algupärast ulmeteksti
-- Kristjan Sanderi lühijutt «Geriljeero» ning Indrek Hargla
lühiromaan «Excelsuse konkistadoorid». Sanderi lühijutt
räägib Ladina-Ameerika geriljasõja võitlejast, kes
on koos oma revolutsionääridest kaasvõitlejatega Sierra
Madre mägedes ümber piiratud. Kõik võitlevad
meeleheitlikult oma viimset võitlust ning on üsna selge, et
geriljeerosid ootab surm. Äärmiselt napilt kirjeldab Kristjan
Sander dzhunglisõda, loo puänt tuleneb sellest, et
valitsusvägede üksuse juhil on kohe-kohe sündimas esimene
laps. Samal ajal, kui loo nimitegelane sureb, sünnibki leitnant
Sanchezile laps. Ning oma silmad on ta pärinud tapetud geriljeerolt.
Suhteliselt väheütlev, kuigi rahuldaval tasemel kirjutatud jutt.
«Geriljeero» peamine probleem on ameerika ulmekirjanik Lucius
Shepard, kes just täpselt selliseid Ladina-Ameerikas aset leidvaid
dzhungliseiklusi kirjeldab, aga teeb ta seda paraku (mis paraku,
õnneks!) Sanderist kümneid kordi paremini (ja ka palju
pikemalt). Samuti on Shepardi loomingu emotsionaalne külg
äärmiselt tugev, Sanderil selline lihtsalt puudub. Ning kui
püüda anda «Geriljeerole» mingit hinnangut,
lähtudes nendest kriitikapõhimõtetest, mida Kristjan
Sander ise kasutab teiste kodumaiste autorite loomingut karvustades,
võib täie kindlusega öelda, et tegu on absoluutselt
mõttetu tekstiga. Iseasi on, kas nendest
kriitikapõhimõtetest ikka peaks lähtuma...
Indrek Hargla teaduslik-fantastiline lühiromaan «Excelsuse
konkistadoorid» kuulub aga üsna kindlasti aasta olulisemate
algupärandite hulka. See omapärane rajamaa-lugu räägib
Excelsuse-nimelisse jäämaailma saabunud Terranova Majesteedi
Teaduste ja Tehnoloogia Ameti Mõistusliku Elu Otsimise
Konservatooriumi luureülema parun Bent vris Zemani järjekordsest
missioonist. Galaktika rikkaim mees Petrus Brommer on Excelsuse-nimelise
planeedi ära ostnud ning rajab sinna universumi suurimat
jääskulptuuride galeriid. Siis aga avastatakse Excelsusel ningod
-- tõenäoliselt mõistuslikud olendid, kelle lümber
hõljuva müsteeriumi Zeman peab lahendama. Ningosid peetakse
mõistuslikeks just seepärast, et nad on inimesi ettekavatsetult
varintsenud ning tapnud. Loo verises ning dramaatilises finaalis lahendab
parun vris Zeman ningode mõistatuse ning lahkub Excelsuselt, olles
saanud ainsaks inimeseks terves Galaktikas, kes on tapnud mõlema
avastatud mõistusliku rassi esindajaid -- ningosid Excelsusel ning
Capaneusi koopainimesi; Capaneusi-sündmustest on
«Konkistadoorideski» korduvalt vihjamisi juttu. Hiljem naaseb
Zeman Capaneusile, kuid neid sündmusi kirjeldab Hargla juba oma uues
lühiromaanis «Capaneusi Harta», mis ilmub ajakirjas
«Algernon» 2000. aastal. «Excelsuse konkistadoorid» on
igatahes sellisel kirjanduslikul tasemel kodumaine ulmetekst, mis
ühena esimestest Eestis loodud ulmekatest võiks vabalt ka
mõnes suures angloameerika ulmeajakirjas kõrvuti sealsete
lugudega ilmuda.
On ilmselt paslik paik mainida, et «Algernoni» 1998. aasta
detsembrinumbris kolme SF-jutuga debüteerinud Indrek Hargla kujunes
just 1999. aastal praegusaja kõige olulisemaks kodumaiseks
ulmekirjanikuks, jättes ülikiires arengus peagi seljataha Tiit
Tarlapi, Veiko Belialsi, Marek Simpsoni, Lew R. Bergi ja kõik teised
90ndate peamised eesti ulmeautorid. Indrek Harglast tuleb aga igati
õigustatult käesolevas ülevaates veel korduvalt juttu.
«Marduse» numbris 4/1999 ilmunud viiest algupärandist
väärivad tähelepanu Veikko Vangoneni jutustus
«Surmaliisk» ning Abel Caini trükidebüüt,
lühijutt «Draco maris».
Vangoneni «Surmaliisk» on sarnaselt ta varasemale loomingule
keskaegse Eesti aineline õudusjutt. Kolm Revali aadlimeest
kavatsevad Walpurgi ööl veidi lõbutseda, kuid satuvad
ühte majja, kus leiab aset ettevõtmine, mis kõigil
naerutuju ära võtab. Võetakse loosi, ning ühe
õnnetu kätte peab sattuma loos, mis tähendab surma. Enne
kui asi aga nii kaugele jõuab, satuvad peategelased hoone keldris
üsna jõhkrasse veresauna, millest vaid üks peategelane
elusana väljub. Vangoneni juttude puhul polegi fabulatsioon see
kõige tähtsam. Olulisem on ta ehe ning arhailine kirjutusstiil,
ka tema sõnavara erineb suuresti tavakasutuses olevast.
Kokkuvõttes on tegu ääretult nauditava ajaloolise
õuduslooga.
Abel Caini lühiloo «Draco maris» peateemaks on
esoteerika, täpsemalt ühe meridraakoni olemasolu kontrollimiseks
väljasaadetud uurimisretk, nähtuna skeptikust fotograafi silme
läbi. Üsna lihtsa ja üllatusi mittepakkuva loo peamine pluss
on oskuslikult loodud sünge miljöö ning rusuv meeleolu.
Igati korralik tase debüütloo puhul.
«Algernon»
Võrguajakirja «Algernon» jaanuarinumbris ilmunud viiest
lühijutust saavad pikema käsitluse Karen Orlau «Vend
Juudas» ja «Mängureeglid» ning Mart Raudsaare
«Pepsi, viin ja raketid».
Karen Orlau «Vend Juudas» on traditsiooniline
õudusjutt, mis pealegi on ühe põhimotiivi laenanud eesti
folkloorist. Suviti mööda metsi ja soid ringiuitav minategelane
jääb ühel õhtul suure halli kivi juurde laagrisse
ning uinub peagi. Ta näeb veidrat und, kuidas viibib suures saalis,
kus inimesed valju muusika saatel tantsivad. Peagi näeb ta seal
kohtumas noormeest ja neidu, Juudast ja Kristinit. Juudas kutsub
tüdruku autoga sõitma ning minategelane jälgib vaatlejana
ka seda autosõitu. Ettearvatult järgnebki avarii, mille
põhjustajaks ootamatu kurv. Pole vist vaja öelda, et samas on
tee ääres ka suur hall kivi. Kristin jääb avarii
tagajärjel liikumatult lebama ning ahastuses, meeleheitel, hirmunud ja
süütunde all ägav Juudas -- kõiki noormehe emotsioone
tunneb ka minategelane -- otsustab neiu elumärke mitteilmutava keha
maha matta. Ta kaevab kivi kõrvale augu ning matab tüdruku.
Juudas põgeneb sündmuskohalt, aga sinna jäänud
vaatleja näeb järsku, kuidas värske haud paarist kohast
varisema hakkab ning maa alt summutatud häälitsusi kostub. Peagi
lõpeb aga igasugune liikumine ning lõpeb ka peategelase uni.
On öö ning tuld kohendama minnes näeb ta järsku
Kristinit, kes talle läheneb ning teda Juudase-nimega kutsub.
Peategelane põgeneb kabuhirmus, hüppab üle oja, komistab
ning kukub näoli mutta. Tagasi vaadates näeb ta, et neiu üle
oja miskipärast ei tule ning haihtub peagi olematuks. Minajutustaja
põgeneb metsast suurele teele, kus üks veok ta lõpuks
peale võtab. Autokastis toibudes avastab ta oma saapast pisikese
autoklaasikillu. Kuigi süzhee ei püüa millegi uuega
üllatada, on selliste zhanrikirjanduse põhivõtete
läbikirjutamine eesti keeles ääretult vajalik ning Karen
Orlau teeb seda mõnusa professionaalsusega. Autor oskab
sõnadega suurepäraselt meeleolusid luua ning ärevust
tekitada.
Orlau «Mängureeglid» algab interneti jututoa-vestlusega,
loo lõpp pöördub aga täiesti ootamatult
vampirismi-temaatikasse ning kuulub kindlasti Orlau loomingu paremikku.
Ehedad kirjeldused ning paljugi ütlemata jätvad vihjed muudavad
selle teksti tõesti nauditavaks.
Mart Raudsaare «Pepsi, viin ja raketid» kuulub
alternatiivajaloo-nimelisse ulme alaliiki. Loos on esitatud idee, mille
järgi tuumapommi valmistamine on võimatu ning Külma
sõja aegsed suurvõimud lihtsalt bluffisid, väites, et on
aatomipommi valmistanud. Üsnagi leidliku ideega, aga kahjuks veidi
ebaõnnestunud vormis jutt (pamfletilaadne ümberjutustus
tegelaste ja faabulaga jutu asemel) tekitab vastakaid tundeid ning
kirjanduslikult kõige paremini õnnestunuks ei saa seda
lugeda.
«Algernoni» veebruarinumbris ilmus vaid üks tekst, nimelt
Indrek Hargla esimene lühiromaan «Gondvana lapsed», mille
aluseks oli samanimeline lühijutt «Algernoni» 1998. aasta
detsembrinumbris. Õieti algabki selle lühiromaaniga see etapp
Indrek Hargla loomingus, mis ta silmapilkselt Eesti ulmeparnassi
kõrgeimasse tippu viis. Kui teksti algversioonil on mitmeid
kirjanduslikke ja tõsiseid kompositsioonilisi puudusi, siis
käesolevas pikemas versioonis on autor kõik
vajakajäämised likvideerinud ning tulemuseks on säravas
stiilis kirja pandud tekst, mis maailma mastaabis assotsieerub hilise
Kuldajaga ning vendade Strugatskite ja Arthur C. Clarke'i varase
loominguga. Haarav eetiline konflikt, korralik fabulatsioon, väheste,
kuid ilmekate joontega visandatud tegelased ja maailm muudavadki selle
teksti kokkuvõttes aasta üheks õnnestunumaks SF-looks.
Sisust. «Gondvana lapsed» jutustab inimkonna esimesest katsest
asuda lähimaid tähesüsteeme hõlvama, katsest, mis
ruumilaeva rikke tõttu ebaõnnestub. Ruumilaev
«Gondvana» on sunnitud tegema dramaatilise hädamaandumise
Rhadmanthyse-nimelisele väikeplaneedile. Kümmekond aastat hiljem
teele lähetatud ruumilaev «Koidik» tõttab
«Gondvanale» appi, loo lõpplahendusena näitab autor,
milliseks võivad inimsuhted kujuneda kriisiolukorras ning kui
vähe tähtsust on siis isegi kõige olulisematel ja
inimtsivilisatsiooni aluseks olevatel eetilistel ja esteetilistel
käitumisnormidel ja tavadel.
«Algernoni» märtsinumbri kuuest loost pean
märkimisväärseks viit. SF-i esindavad Lew R. Bergi
«Kolm tilka verd» ja Marc O'Donnelli «Kohus»,
fantasyt Taivo Risti «Sangar» ja Kristina Elti
«Maailma loomine» ning õudust Maniakkide Tänava
«Choronzon».
Marc O'Donnelli lühijutt «Kohus» on kummaline tekst.
Mingit tegevust nagu ei toimu, kaks meest -- Kohtunik ja Mõrtsukas
-- istuvad tühjas toas ning nende dialoogist ja segastest vihjetest
peab lugeja eelnenud stoori ise kokku panema. Mõrtsukas on tapnud
«Nende» juhi ja Kohtunik tuleb teda süüdi
mõistma ning karistust täide viima, loo käigus saab aga
üha selgemaks, mis on tegelikult hea ja mis halb. «Nende»
olemus selgub alles loo lõpus, pakkudes väikse puändi
neile, kes jutu jooksul näiteks mingit kõrgemat
kosmosetulnukate rassi silmas pidasid. Igatahes kirjutab O'Donnell
äärmiselt ladusalt ning see psühholoogiline etüüd
on debüüdi kohta igati heal tasemel.
Lew R. Bergi lühijutt «Kolm tilka verd» on üks aasta
õnnestunumaid kosmoseoopereid, olles sisuliselt kosmosesse viidud
tegevusega stiilipuhas seiklusjutt 17. sajandi Kariibi mere piraatidest.
Piraatide kapteni Veld Horthy juurde ilmub ühe prassingu lõpul
saladuslik musta riietunud üleloomulike võimetega
võõras, kes pakub Horthy'le informatsiooni Komoseleegioni
laevade saabumise kohta, kes piraate Perifeerias taga ajavad. Tasu
järele lubab võõras tulla hiljem. Korsaaridel
õnnestubki tänu hoiatusele põgeneda; jutu teises pooles
kaaperdab Horthy edukalt kauba- ja reisilaevu, saades laevade marsruudid
teada oma informaatorilt, kes vastutasuks on võtnud piraatide
kiprilt kolm veretilka. Kuna kipper keskendub üha enam kaubalaevade
röövimise asemel reisilaevadele ja orjakaubandusele, otsustavad
laeva ohvitserid ta kaptenikohalt eemaldada, üha kiirenevate
sündmuste keerises asub piraate jälitama Kosmoseleegioni
kaaperlaevastik ning hoolimata osavatest pettemanöövrites langeb
piraatlaev kaaprite kätte. Kui need aga pardale tulevad ning
kaptenikajuti poole suunduvad, kostab sealt metsik karjatus. Kajutis pole
aga enam kedagi, heledal lauaplaadil punetavad vaid kolm tilka verd.
Rohkete kosmiliste tagaajamiste ning kaaperdamisstseenidega igati tasemel
seikluslugu, mis endale kõrgkirjanduslikke eesmärke ei
seagi.
Taivo Risti «Sangar» on väga lühike ja väga hea
fantaasialugu rüütlist, kes suundub kindluse poole, et vabastada
seal lohe vangistuses vaevlev printsess ning tappa koletis. Oodatud
võitlus jääb aga ära, sest lohe palub külalise
lõunat sööma. Printsessi pole samuti kuskil näha, on
vaid vana naine, kes neid lõunalauas teenindab. Lohe ja sangar
vestlevad, peamiselt armastusest, selguvad ka sangari lossituleku tegelikud
eesmärgid, samuti ka printsessi identiteet. Nappide vahenditega on
Taivo Rist maalinud vägagi värvika pildi, mis jätab kaugele
seljataha mitmed palju pikemad fantaasiatekstid. Autori
trükidebüüt on igatahes meeldivalt
kõrgetasemeline.
Kristina Elti «Maailma loomine» on ilmselt mõeldud
austusavaldusena J. R. R. Tolkieni loomingule. Elt on püüdnud
maalida võimsa ja suurejoonelise pildi päkapikkude tulekust,
oma asunduse rajamisest mägedesse uuristatud koobastikus,
võitlusest lohedega ning päkapikkude asunduse
hääbumisest, kuni lõpuks sureb ka viimane päkapikk.
Lisaks sellele on lühijutul veel raam, milles on kirjeldatud maailma
loomist ning mis lõpuks jõuab oma tegevustikuga
tänapäeva New Yorki. Autor annab ka vihje, et pärast
päkapikkude tsivilisatsiooni hääbumist tuli
inimtsivilisatsiooni kord. Eltil on kindlasti eeldusi üsna
võimekaks loojaks sada, kuid selle loo puhul on ta endale liiga
kõrged eesmärgid seadnud. Pealegi koosneb «Maailma
loomine» praegusel kujul kolmest-neljast erinevast jutust, millest
tõeliselt õnnestunud on ainult päkapikkude ajastu
lõppu käsitlev osa. Sellegipoolest
tähelepanuvääriv üritus.
Maniakkide Tänava «Choronzon» on sama metsik ja
süüdimatult mõõdutundetu, kuid stiilselt kirja
pandud ja mõnusa fantaasialennuga õudustekst, nagu ta eelmise
aasta parim jutt «Teoloogiatudengi katse». Üsna heade
stiilinäidetena ta loomingust kõlbavad järgnevad
lõigud «Choronzonist».
Jõudnud ukse juures asuva põrandalambi lülitini,
vajutas mees tule põlema. Ilmaaegu. Vilksamisi nähtud toa sein,
põrand ja lagi sundisid ta silmad kõvasti kinni pigistama.
Soolikad ja siseorganid olid kistud ribadeks ja paisatud kõikjale
mööda tuba laiali. Mõned luud turritasid välja
seinast, kuhu nad hirmsa hooga olid virutatud. Raudbetoonist seinapaneel
oli tundmatu jõu jaoks olnud vaid plastiliin. Laest ja seintelt
nirises verd, sappi ja maomahla. Lambikuplilt tillerdas otse ta nina ees
poolik süda mingite soonte otsas.
«Pildistan, pildistan...» piuksus fotograaf viginal ja tegi
kiiresti paar suvalist pilti majast ja selle ümbrusest. Maja sammaldus
hetkega, akendel kõõluvad inimesed moondusid kisenduste
saatel vastikuteks värdjateks, rohi kolletas ja põõsad
ning puud tundusid elustuvat.
Vastikustundest röögatades kargas Votokas eemale. Mingi anum
kemikaalidega lõi kõikuma ja prantsatas põrandale.
Kananahka minnes tundis mees olevust ikka veel enda ligi. Votokas
lõi jalaga ukse lahti ja tormas välja tänavale.
Tänavale, kus valitses kaos, maniakkide tänavale.
«Choronzon» räägibki sellest, kuidas üks
fotograaf läbi oma aparaadi objektiivi hoopis teistsugust reaalsust
näeb. Tänav on üks neist autoreist, kelle puhul süzhee
pole esmase tähtsusega (kuid siiski oluline), esiplaanil on autori
vaimukas stiil. Mingil juhul ei tohi Tänava loodule
surmtõsiselt läheneda.
«Algernoni» aprillinumbri seitsmest algupärasest loost
väärivad enam tähelepanu 4: Indrek Hargla «Kliendi
soov» ja «Uskmatuse hind» ning Märt Lauri «Stella
Terrenus» ja Timo Tomsoni «Joosua 10: 5-13».
Lauri «Stella Terrenus» on hoogne, kuigi mitmete
kompositsiooniliste- ja loogikavigadega planeediseiklus. Maalaste
ekspeditsioon saabub planeedile, asub seda uurima, satub konflikti tundmatu
eluvormiga, kuid loo lõpus saavutatakse siiski teatav tasakaal, mis
lubab oletada kolonisatsiooni edasist õnnestumist. Tekstis on
üksikuid äärmiselt õnnestunud kirjeldusi, mis lubavad
oletada, et autorist paari-kolme aasta pärast piisavalt arvestatav
tegija saab.
Timo Tomsoni «Joosua 10: 5-13» on lühike, aga
ambitsioonika ideega SF-jutt, mis räägib katsest peatada
Päikesesüsteem. Rabedas stiilis tekst vaheldub loo pealkirjas
äratoodud lõikudega piiblist ning debüütloo kohta on
selle ambitsioonika idee ekspluateerimisega suhteliselt rahuldavalt hakkama
saadud.
Indrek Hargla lühijutus «Kliendi soov» saavad kokku
teaduslik fantastika, õuduskirjandus ning fantaasia. See
tähelepanuväärne tekst avab autori loomingus uue jutusarja,
mille peategelaseks on poolakast eksortsist pan Mieczislaw Grpowski, kes
kopsaka tasu eest lahendab üleloomulikke juhtumeid. Sarja avaloos
ostab Ameerika miljonär endale Inglismaale kummituslossi, tegelikult
lossis mingeid kummitusi pole, kinnisvarafirma on need seal ülimoodsa
ning kavala tehnika abil loonud. Miljonär Austin Weerbeck III kolib
koos oma lastootava naisega lossi, kuid on sunnitud oma tulevase
pärija turvalisuse nimel peagi Eksortsistide Liigalt abi paluma. Lossi
on nimelt ilmunud päris kummitused. Weerbeck muidugi ei tee
neil vahet, lugeja saab jutu lõpuks selgeks, et
elektriväljadega manipuleeriv tehnika, mis tehiskummituste loomiseks
lossi paigaldati, kutsus seal esile tõelised kummitused, kes on
pärit Darmouth Mansion'i verisest minevikust. Kõrge
kirjandusliku tasemega tekst algab kui inglise tondilugude paroodia, loo
keskpaigas keeratakse asi paar kraadi süngemaks ning jutt
lõppeb juba üsna jõhkra ning traagilise hoiatusega.
Indrek Hargla näitab selles jutus taaskord, et on muuhulgas meeleolude
loomise meister ning suudab nappide vahenditega iseäranis ilmekaid
kraktereid luua.
Hargla kolmas lühiromaan «Uskmatuse hind», ilmselgelt
1999. aasta parim ulmetekst, on stiilne õuduslugu, mille tegevus
toimub Lõuna-Eestis Läti piiri ääres Hargla-nimelise
aleviku lähedal. Minajutustaja Valdek tuleb linnast külla oma
vanale perekonnasõbrale Eedule, kes elab keset metsi oma talus, kus
peab suurt koertekarja. Talus elab ka Eedu tütar Laida, kes on metsas
üles kasvanud, veidi aega EPA-s õppinud, aga siiski veidi
imelik, nagu Valdek mainib. Ta huvitub esoteerikast, vaimudest,
teispoolsusest jms. Valdek isegi on Harglas üles kasvanud, alles
pärast keskkooli lõpetamist kolis ta vanematega linna. Valdeku
Harglasse tulekul on mitu põhjust. Esiteks on hakanud levima jutud
sealkandis inimesi ja loomi ründavast suurest hundist, teiseks on
hiljuti Saksamaal leitud kunagiste kohalike parunite -- von Bassermanide --
järeltulijad, kes on nõustunud oma esivanemate muumiaid
sisaldava kabeli restaureerimist finantseerima. Peagi keskendub aga lugu
siiski hundile, sündmused hakkavad arenema sellise kiirusega, et
lugejal on raskusi sadulas püsimisega. Mängleva kergusega loob
Hargla oma esoteerilise õudusloo ümber meeleolusid, maalib
elulisi karaktereid, arendab ülimalt dünaamilist
sündmustikku ning tekitab oma kirjeldustega lugejas ehedat
hirmutunnet. Hargla valdab ainulaadset oskust pinget üles kruvida ning
lugejas ärevust ja ängi tekitada. Näiteks kasvõi
järgnev lõik:
Siis hüppas ta äkitselt püsti, keeras end minu ette,
pani käed mulle õlgadele ja sositas:
«Tead, mul ongi tegelikult sinu abi vaja. Aeg om täüs
saanu. Ma kaitsen aga ma ei jõua esi. Kas sa aitad mind?»
Siis tulid mulle need ronga suled meelde.
«Mida sa kaitsed, Laida?»
«Midagi on sündimas, midagi koledat. Terve mets on märke
täis, iga päevaga tuleb ainult juurde. Vaata linde, Valdek. Kohe
maja man on rähnid, sääl, kus metsas on see väike
küngas, tead, üle oja, seal on vähemasti kuus metsist. Aga
metsistest mina ei saa aru. Ja metsa on kaaren siginenud.»
Möödaminnes puistab Hargla vihjeid pärast sõda
metsavendade ajal toimepandud kurjast, ehedalt on kirja pandud stseen, kus
ebatavaliselt suur hunt kabelit vaatama läinud vallavanemale kallale
tungib; mängu tuuakse ka Bassermanide soo kuri esindaja 18. sajandist,
kes ühe metsanõia juurde pakku jooksnud talutüdrukut
kimbutama asus. Edasi tulevad elusalt matmised, Pihkva lähedal asuv
Nõiavälu ja Must Värav, legendi juurte otsingud vanadest
kirikuraamatutest, kurja jälitamine öises metsas ning
ülimalt dramaatiliselt kirja pandud dünaamiline lõpustseen
ja ootamatu puänt.
«Algernoni» mainumbris ilmus vaid üks algupärane
ulmejutt «Ajamasin», autoriks Wõrokas. Tegu on
järjekordse tugeva debüüdiga, mis jutustab mehest, kes ostab
turult ajamasina. Ei mitte ajas reisimise, vaid aja juurdetootmise masina.
Midagi pole aga võimalik juurde võtta, kuskilt mujalt
vähemaks võtmata. Humoorikalt kirja pandud ning veidi
minevikuhõnguliselt nostalgiline ja üldsegi mitte
pretensioonikas ulmehumoresk. Kuid sellisena täiesti piisav esitatud
ideed kandma.
«Algernoni» juuninumbrist hakkas ajakirjas järjejutuna
ilmuma Mart Raudsaare lühiromaan «Kuldlaevuke», mis aga
jätkub veel 2000. aastalgi, sestap jääb tekst selles
aastaülevaates käsitlemata. Samas numbris algas veel teinegi
järjelugu -- TvR-i nime taha varjuva autori lühiromaan
«Tinasõdurid», millel samadel põhjustel praeguses
ülevaates ei peatu. Juuninumbris ilmusid aga kaks Veiko Belialsi
lühilugu «Õigus tappa» ja «Koletis», mis
väärivad tähelepanu mitte oma üsna minoorse sisu, vaid
vormilise olemuse poolest. Nimelt on tegu Belialsi töötlustega
Marek Simpsoni samanimelistele lugudele, milline harrastus Eestis on
üsna vähe levinud, angloameerika ulmes on aga igat sorti
töötlused ning oma tekstide kirjutamine mingite varsemate
tekstide loodud tuumale üsnagi levinud. «Koletis» on Marek
Simpsoni samanimelise jutu otsene järg, «Õigus tappa»
aga Veiko Belialsi teistsugune versioon Simpsoni sama pealkirjaga
loost.
«Algernoni» juulikuu numbri seitsmest algupärandist
peatuksin neljal. Need on Vale-Dmitri «Leidur», Soerd Bathory
«Arp», Wõroka «Lend, millest ei teatatud» ning
Indrek Hargla «Spitzbergeni nokturn».
Vale-Dmitri lühijutt «Leidur» on katsetus sotsiaalse
fantastika ja satiiri alalt ning üldsegi mitte halb katsetus.
Hoolimata veidi liignaiivsest süzheest, on autor suutnud täita
endale võetud ülesande. Jutt räägib mehest, kes
soovib oma leiutist patenteerida, kuid põrkab ületamatu
bürokraatiaseina vastu.
Soerd Bathory «Arp» on ajaloolise settinguga
fantaasialugu, mis räägib Õnnali-nimelisest kangelasest,
kes saabub Jäälinna, et tappa üks shamaan. Enne kui
peategelane aga shamaanini jõuab, püütakse teda juba
tappa, edasi kiireneb loo tempo veelgi, kuni üllatava
lõpplahenduseni välja. Kui aga üks eelajaloolise loo
tegelane järsku teatab, et «Neisse kahe sabaga katserottidesse
seal kraatris on akumuleeritud 60% selle maailma väest ja mahult kolm
korda rohkem teiste oma. Kui N'ules enam tõkkeid üleval ei
hoia, hakkavad kuradi londilised märatsema või teevad
sääred. Mõlemal juhul on terve dimensioon omadega
läbi. Aita mul Õnnal koridori tõsta, ta ei tohi seda
lihapoodi näha,» on selge, et midagi pole enam selge ning et
tegu pole pelgalt eelajaloolise fanataasiamaailmaga. Tasemel ja ehedad
kirjeldused, värvikad detailid ning nüansirohke, kuigi
raskepäraseks muudetud tekst jätavad rohkem lugeja ära
arvata ja aru saada, kui ise lahti seletavad. Kindlasti on tegu aasta
ühe tugevama debüüdiga.
Wõroka «Lend, millest ei teatatud» on
alternatiivajaloolise kallakuga SF-jutt nõukogude
kosmoseprogrammist, tehiskaaslastest, UFO-dest, vene sõjaväest
ning kodusest Tartust, kus jällegi on üsna palju jäetud
lugejale iseseisvalt ära mõistatada. Aasta ühe tugevaima
lühijutuna on «Lend...» suurepärane näide nn.
rabeda/rebitud stiili optimaalsest kasutamisest, nappide vahenditega on
maalitud suurepärased tegelased, lisaks kõigele muule on
Wõrokas veel ületamatu detailide ja dialoogimeister.
Indrek Hargla lühijutt «Spitzbergeni nokturn» kuulub
Mieczislaw Grpowski sarja. Ajaliselt on tegevus paigutatud 90-ndate
esimesse poolde; nagu pealkirjast aru saada viib järjekordne
ülesanne pan Grpowski seekord Teravmägedele. Eksortsisti abi
vajab seal Atle Engelbrektsen, kes tunneb, et kuri deemon vaevab teda. Ta
jutustab, et ühe UFO-juhtumi uurimise käigus, mis olla aset
leidnud täpselt tema sündimise ajal 1952. aastal, sattunud ta
ühte veidrasse koopasse, mille lähedusest kõik elusolendid
eemale hoiavad, ning kus norrakas koges midagi veidrat. Sellest ajast
alates on ta ka painajat kannatanud, samuti külastab teda unes ta
traagilise õnnetusjuhtumi läbi hukkunud naine,
õnnetusjuhtumi, milles Engelbrektsen ennast süüdi tunneb.
Engelbrektsen räägib, et lisaks füüsilisele valule,
mida kuri vaim tekitab, kuuleb ta veel hääli, mis ei
räägi üheski talle teadaolevas keeles, need hääled
on väga vanad ja väga jubedad. Loo lahendamiseks suundub Grpowski
koopasse, võttes kaasa üsnagi huvitav varustuse: kroomitud
lahtikäiva akumulaatoriga kolmnurga, inimnahast kolmnurkse
pilotkamütsi, kolmeharulise pronksnoa ja täiesti
läbipaistmatud mustad prillid -- kolmesilma prillid -- ning pisikese
Nokia tõlkearvuti. Enne veel paneb ta norraka magama, kaitstes ta
une kabalistliku kaitsemärgiga. Kui Engelbrektsen ärkab, on
Grpowski juba läinud, laual on vaid kiri, milles eksortsist seletab
lühidalt, mis seal koopas täpsemalt oli. Oli kuri vaim nimega
Aolia, kes oli vangistatud sinna koopasse ammu enne seda, kui esimesed
viikingid Teravmägedele jõudsid. Grpowski oletas ka, et Aolia
musitsed vangistajad on aeg-ajalt oma vangi üle vaatamas käinud.
Sosinatest ja häältest aga Engelbrektsen lahti ei saagi. Need on
Aolia pärisosa, tuhandete tema poolt minevikus allutatud hingede
hääled, mis seletavatki nende iidsust. Kui Gropwski lennukiga
Teravmägedelt lahkub, arvab ta kuskil all kuulvat norraka
jahipüssi pauku. «Spitzbergeni nokturni» pean mina aasta
parimaks lühijutuks, mille plussideks on nagu Hargla puhul juba tavaks
isikupärased dialoogid, läbimõeldud süzhee,
suurepärane elu- ja olustikutundmine, värvikad detailid.
«Algernoni» augustinumbris ilmunud neljast loost peatun
pikemalt kahel. Karen Orlau jutul «Kohtumine Emaga», mis on
stiilne hommage Anne Rice'ile ning Indrek Hargla jutustusel
«Kindel linn», mis on kolmas eksortsist Grpowski sarja tekst.
Lühijutt «Kohtumine Emaga» on ühest küljest
uus-gootiliku õudusloo musternäide, teisalt tulevad selles loos
väga selgelt ilmsiks Karen Orlaud ähvardavad ohud --
kirjanduslikud ja kujundirohked laused, teksti uputamine erinevate
omadussõnadega, laskumine lobisemisse, sentimentaalsed heietused.
Üsna hea määratluse andis üks arvustaja, öeldes
selle loo kohta «melodramaatiline sudu». Kirjeldused on ju
lummavad, aga jutu sisu on üsna minoorne, õieti polegi seda.
Avastab üks tüdruk (Annalii-nimeline, mis viitab seostele jutuga
«Vamp ja vaskraha») öises linnas oma olemuse (vampiir), saab
kokku oma nö. emaga ja saab endale ka esimese tütre. Peamiselt
lummavad kirjeldused päästavadki selle teksti
läbikukkumisest.
Kui «Kliendi soov» on lihtne tegevustikule ülesehitatud
jutt ning «Spitzbergeni nokturn» tundub mõnes
mõttes programmilise üleminekutekstina, siis Indrek Hargla
kolmas pan Grpowski lugu «Kindel linn» on juba igatpidi
läbimõeldud maailma püsiväärtusi raputav
kuratlikult painav tipptekst, nagu on väga tabavalt märkinud
Jüri Kallas. Kirjanduslikult küps ja mitmekihiline jutustus
räägib Grpowski ühest raskemast juhtumist, mis leiab aset
70ndate lõpu Roomas, täpsemalt Vatikanis. Selles jutus annab
autor lugejale ka üsna põhjaliku tausta -- esimest korda
peatutakse pikemalt Ekortsistide Liigal kui sellisel, räägitakse
selle organisatsioonist ja ajaloost, suhetest katoliku kirikuga, muuseas ka
Silicon Valley's asuvatest uurimislaboritest; Grpowski sarja üks
suurimaid plusse ongi klassikalise õuduskirjanduse atribuutika
miksimine ülimoodsa tipptehnikaga, mida eksortsistid oma
töös kasutavad. Pan Grpowski on Rooma kutsunud don Giuseppe
Tanotti del Pucco, keda avalikkus teab olevat Itaalia suurima
finantsgeeniuse, summutatud häälel aga sosistakse temast kui
ristiisast. Tegelikult on ta aga ka veel Eksortsistide Liiga
Ülemmeister. On veel Golemitapja, Ebasurnute Taltsutaja ja Arimani
Saatja. Ja nagu märgib Hargla, anti neid tiitleid ainult väga
vähestele. «Kindla linna» stoori on lihtne, aga geniaalne.
Grpowski noorpõlvesõber kardinal Bronislaw Leto, kellest
üsna kindlalt on saamas järgmine paavst, räägib oma
sõbrale, et teda vaevab kuri deemon, saatan. Selle tulek algab kerge
vibratsiooniga majas, see deemon pillutab kardinali mööda tuba
ringi, püüab temasse tungida. Viimases hädas on Leto lasknud
ennast oma teenril Ernestol sellistel puhkudel keldris suure puuristi
külge siduda, kuid ka sellest pole suurt abi. Eksortsistide Liiga
usub, et tegu on juba sajandeid kehast kehasse rändava ohtliku
vampiiriga, kes alguses oli Rooma impeeriumi senaator Lucius Sepundus, keda
aga praegu tuntakse ta viimase «kehavallutuse» nime Flemming
järgi. Ja see Teise maailmasõja aegse Briti koloneli Dermott
Flemmingi nimeline deemon soovis nüüd vallutada kardinal Leto,
tulevase paavsti keha. Jutustuse dramaatilises kulminatsioonis
õnnestub kardinal vampiiri käest vabastada, Grpowski on juba
selle nimel oma elust valmis loobuma, kuid Liiga ülemmeister otsustab,
et see peab olema tema ja mitte Grpowski.
«Algernoni» septembrinumbris avaldatud kaks lühijuttu on
Mart Raudsaare «Soolinn» ja Veiko Belialsi
«Jahihooaeg». Neist teine on stiilne ja pretensioonitu laast
sohuvajunud marjulisest ning jahihooaja algusest, Raudsaare tekst on aga
keskse tähtsusega nii ta loomingus üldse kui ka maakler Marki
sarjas, kuhu jutt kuulub. Loo minajutustaja kinnisvaramaakler Mark Kuuse
sõidab liinibussiga Tallinnast Tartusse, kuskil Laeva soo kandis on
buss teeparanduste tõttu sunnitud kõrvalisele teele
pöörama, õnnetul kombel sõidab buss aga teelt
välja ning upub mülkasse. Kõik inimesed õnneks
pääsevad ning järsku kuuleb kogu seltskond keset öist
sood pillimängu. Hääle suunas minnes jõutakse suurte
müüridega linnani, mis asub otse keset Laeva sood.
Äärmiselt mõnusa kergusega kirja pandud tekst, millest ei
puudu ka ulmekirjanduse eliksiir -- a sense of wonder. Kindlasti
kuulub jutt Raudsaare nelja-viie parima töö hulka.
«Algernoni» oktoobrinumbri viiest loost väärivad
märkimist neli. Meelis Friedenthali teaduslik-fantasiline
lühijutt «Läänerindel muutusteta» jutustab
SETI-projektist, Rootsi teadlaste loodud ülitargast
bioloogilis-elektroonilisest organismist ning kahendsüsteemi
piiratusest. Kuigi veidi konarlikult kirja pandud, on see siiski igati
korralik debüüttekst.
Cati arvutimängude, virtuaalse ja pärisreaalsuse piire
hägustav lühijutt «Mäng» on üsna
tähelepanuväärne tekst. Algernoni tavaproduktsioonist
üsnagi erinev stiil, keeruline inimsuhete rägastik,
raskestimõistetav faabula ning põnevalt kirjutatud
action muudavad selle loo vägagi nauditavaks.
Taivo Risti «Beetaversioon» on üsnagi iselaadne
virtuaalreaalsuse häid ja halbi külgi lahkav SF-tekst. Üks
rikkur on oma eramusse rajanud endale virtuaalse paradiisiranna koos
piltilusate kaunitaridega, kellele ta suurema koguse lapsi on tekitanud.
Ühel päeval vajab ta programmeerijat, et üks tarkvara eesti
keelde tõlkida. Kogu jutt ongi edasi antud programmeerija silme
läbi. Sellal kui rikkur diivanil magab ning oma virtuaalilmas
«kangelastegusid» korda saadab, hävitab minajutustaja
rikkuri naise palgale üle minnes tolle mehe virtuaalmaailma
püstihoidva tarkvara. Ühelt poolt lihtne ja moraalne ning omajagu
tobegi jutuke, teisalt on selles tekstis jälle midagi, mis ei luba
pilgul sellest niisama kergelt üle libiseda.
Siim Veskimehe trükidebüüt, õuduskallakuga SF-jutt
«Kohtumine», on autori sõnul kirjutatud 1984. aastal. Ning
selles kontekstis on tegu ikka väga tugeva teosega ning ega lool
praegusaja mastaapide järgigi midagi viga ole. Jällegi on juttu
SETI-programmist; kui jutu esimene pool on kirja pandud kildurebivas
lõbus-lahedas stiilis ning kirjeldab suvilasse pidutsema minevat
seltskonda, siis jutu teine pool kisub üsna veriseks
rajuactioniks, kus vaid minajutustajal kogu peoseltskonnast ellu
õnnestub jääda. Kokkuvõttes on
«Kohtumine» igati korralik teaduslik fantastika, millele suurt
midagi ette heita pole.
«Algernoni» novembrinumbri kuuest algupärandist
väärivad äranimetamist viis lühijuttu: Kalevipoja
«Et välk ei laastaks rohelisi künkaid», Karen Orlau
«Maha hirmus jõul!», Taivo Risti «Teenida
inimkonda», Meelis Ivanovi «Silm... näeb» ning Indrek
Hargla «Kõik võimalused maailmas».
Kalevipoja ja Orlau lood on üsna selgelt Terry Pratchetti
fantaasiakirjandust pilada katsuva Kettamaailma lugude eeskujul kirjutatud.
Ning kahjuks on tegu sama higiste ja punnitatud naljategemistega nagu
Pratchettigi puhul.
Taivo Risti «Teenida inimkonda» näib olevat autori peas
keerelnud Robert Sheckley erinevate lugude segamisel saadud tulemus.
Tahtlikult (?) veidras ja lihtsameelses stiilis kirjutatud tekst millegi
erilisega ei hiilga. Tegu on jällegi moraalilooga ning valikutega
päris- ja kujutlusmaailmade vahel.
Meelis Ivanovi SF-thriller «Silm... näeb»
räägib mehest, kelle silm siirdatakse ühele maffiapealikule,
kummalise kõrvalnähuna näeb peategelane selle silmaga aga
edasi. Näeb kõike, mida maffiabosski. Sõnakasutuse osas
pisut konarliku teostusega, aga muidu igati pädev põnevuslugu,
millele vast veidi lahjat lõppu ette saab heita.
Indrek Hargla «Kõik võimalused maailmas» on
autori esimene katsetus fantasykirjanduse alal. Berdookia
Khaaniriigi valitseja tütar Eloan armastab lihtsalt meremeest
Rigvinori, kellega salaja rannas armatsemas käib. Ükskord ei tule
noormehe laev aga enam merereisilt tagasi. Tormid on noormehe kaljurahnule
uhtunud, kus ta teda samuti armastava merineitsi meelevalda jääb.
Printsess Eloan pöördub abi saamiseks maagide poole, keda riigis
üldiselt ei sallita. Samal ajal nõuab merineitsi Lhu meremehe
päästmise eest, et see tema armastusele vastaks. Loo lõpus
sünnitab printsess Eloan igatahes Rigvinorile kalasabaga poja, kelle
hoolitsev ämmaemand lossiaknast merre viskab, kus merineitsi oma
võõra ja samas nii oma pojaga minema ujub. Hargla
katsetus fantaasiazhanris pole küll ta Grpowski-seeria,
«Uskmatuse hinna» või kosmiliste lühiromaanide
tasemel, aga Eesti mastaabis on tegu siiski tugeva tekstiga. Plusspoolele
jäävad võimalikud paralleelid Andrzej Sapkowski loominguga
(mida mõne teisegi Hargla teksti puhul täheldada võib --
pean silmas näiteks «Kliendi soovi»), passivasse
jääb veidi liigtelegrammilik stiil, kõik detailid ja
episoodid on väga napilt edasi antud ja kuidagi jooksu pealt üles
kirjutatud, samuti häiris ka selle teksti puhul liigne Terry
Pratchetti mõju. Pratchett pole selline sõnameister, et teda
niivõrd palju jäljendama või tema kaanonites nii kinni
olema peaks. Fantasykirjandust saab ka ilma igasuguse pila ja pideva
killurebimiseta viljeleda. Võiks olla hulga rohkem Michael Moorcocki
laadis dekadentsi või siis Henry Treece'ile ja Haydn Middletonile
omast jõhkrust, süngust ja rajurealistlikku
lähenemist.
«Algernoni» detsembrinumbri 13 tekstist tuleb pikemalt peatuda
9 lool. Miskipärast on nii kujunenud, et «Algernoni»
detsembrikuu number on juba teist aastat järjest seal avaldatud
juttude kvaliteedi ja kvantiteedi poolest aastakäigu tuumakaim.
Kõnealuse numbri «kooreks» on lisaks Mart Raudsaare
järjejutule veel Siim Veskimehe jutustus «Kõiksuse
hääl», B. S. Bailey jutustus «Memphis, igaveseks»,
Veiko Belialsi jutustus «Pika tee algus», Mart Raudsaare
lühijutud «Kõmuajakirjaniku surm» ja
«Vapiloom» ning Indrek Hargla lühiromaan «Pan Grpowski
jõulud». Teises eshelonis tulevad veel Vale-Dmitri
«Dracula viimane eine» ja Lew R. Bergi «Metamorfoos»
ning ebaõnnestumiste poole pealt Karen Orlau «Malin Malini
metsast».
Vale-Dmitri humoorikas õudusjutt «Dracula viimane eine»
puudutab Eestis igati uudset ideed -- mis juhtub, kui vampiir imeb AIDS-i
haigestunud inimese verd -- ja teeb seda üsna heal tasemel. Häda
on ainult selles, et angloameerika ulmes on seda teemat samuti kasutatud
(nt. Dan Simmons) ja kui seal on seda üsna pikalt käsitletud,
siis kodumaine kirjamees kasutab seda vaid puändina. Muu maailma
kontekstist väljarebituna on see aga igati originaalne ja lõbus
tekst. Vampiir, kes värske vere puudumisel verivorsti sööb,
on igatahes üle keskmise naljakas.
Lew R. Bergi lühijutt «Metamorfoos» kannatab samade
puuduste käes, mis ta varasemates juttudeski esindatud on. Tekst on
lihtsalt tuimalt kirja pandud ning banaalsevõitu süzheega.
Maale suunduva reisilaeva pardal puhkeb tundmatu viirushaigus -- inimesed
teevad läbi justkui metamorfoosi -- nende nahale tekib tugev kitiinist
kest ning nad muutuvad erakordselt tugevaks ja mittehaigestunute vastu
vaenulikuks. Ainsad mittenakatunud laeva meeskonnaliikmed juhivad laeva
Päikesesse, et vältida haiguse sattumist Maale.
Karen Orlau fantaasialoos «Malin Malini metsast» on
ülisuures kontsentratsioonis väljenduse leidnud autori loomingut
ohustavad põhipuudused. Teksti ainsaks plussiks on settingu
erinevus Orlau varasema loomingu tüüpvariantidest. Kuigi mingi
sündmustik ja tegelased justkui isegi oleksid, on tekst siiski
ülimalt ebakonkreetne ning jättis vähemalt nende ridade
autori küll täielikult külmaks. On küll kuhjaga
võrratuid lüürilisi kirjeldusi, mis aga Orlau käes
kahetsusväärsel kombel totaalselt imalaks kätte
lähevad. Milles asi, Karen?
Mart Raudsaare lühijutt «Kõmuajakirjaniku surm»
räägib Pedro Vaabeli nimelisest ajakirjanikust, kes uurib
Virumaal Iru lähedal metsas kunagi askeldanud vene
sõjaväelaste tegevuse tagamaid, kes sinna raudtee rajasid,
metsa langetasid jm. kahtlast tegid. Ta kuuleb jutte maa-alustest, kelle
ees isegi vahva Punaarmee püksid püüli sõeluma
hakkasid. Vaabel suundub metsa ise asja uurima, leiab vene armeest maha
jäänud hooned, ning tunneb järsku maapinda enda all avanevat
ja pea kohal sulguvat. Ta satub maa-alusesse käiku, milles ringi
uidates leiab suure tunneli, kuhu isegi kitsarööpmeline raudtee
maha pandud. Peagi tuleb ka dresiin ning maa-alused. Loo lõpu saab
tegelikult teada juba pealkirjast. Autor näitab üles
suurepärast stiilimeisterlikkust, tekst algab humoorikana, loo keskel
tehakse üsnagi süngeid ja õõvaseid vihjeid sellele,
mis metsas olla võiks, jutu lõpus ühendab autor aga
elegantselt karmiks keeranud õudusloo ja absurdi, mille tulemuseks
on üks aasta parimaid lühijutte. Raudsaare proosa koosneb
ütlematajätmistest, iroonilis-sarkastilisest dialoogist,
omapärastest, kuid äärmiselt elutruudest karakteritest ning
vägagi loetavatest kirjeldustest.
Sama autori lühijutt «Vapiloom» kuulub jällegi
maakler Marki sarja, milles selle seeria püsitegelased Mark, Aivar jt.
lahendavad seekord Võrtsjärve ääres Rannu metsas
ühe jahilise tapnud mõistatusliku looma saladuse. Raudsaar seob
elegantselt mõistatuse lahenduse -- kelleks või milleks on
ehtne ükssarvik -- 16. sajandist pärit Rannu isandate von
Tiesenhausenite soo esindaja Barbara von Tiesenhauseni legendiga,
pöörates selle legendi tegelikult üsna pea peale. Haarava
süzheega jutt, meenutab ülesehituselt pigem detektiivkirjandust,
mis teksti headust muidugi üldse ei vähenda. «Ka
«Vapiloom» on kindlasti üks aasta tugevamaid lühijutte.
Mart Raudsaar näibki olevat oma 1999. aasta juttudega
«Kõmuajakirjaniku surm» ning «Vapiloom» ja
lühiromaaniga «Kuldlaevuke» saavutanud kompromissi isiklike
kirjutamisssoovide ja kohalike ulmelugejate (paremiku) maitse vahel.
Siim Veskimehe jutustus «Kõiksuse hääl»
väärib teenitult aasta parima kosmoseooperi tiitlit, pakkudes
eesti ulmes enneolematut kosmoselahingu kirjeldust ning küünilise
dialoogi, originaalse idee, erakordselt värvikate tegelaste,
karakteriloogikast kinnipidavate kirjelduste ning suurepärase
elutunnetuse sümbioosi. Teksti lõpuosas kujutatud
paralleeluniversumis ühiskonnakorralduse organiseerimine ja
poliitilis-filosoofilised lahendused lubavad nimetada «Kõiksuse
häält» esimeseks täiemõõduliseks
kodumaiseks libertaanlikuks ulmejutuks (libertarian SF). Leegioni
võitlejad kaovad üksteise järel Teemantmäe all
asvuvas koobasterägastikus ning satub samas paigas ühest
maailmast teise ka loo peategelane, kus leiab eest kõik oma kadunud
kaasvõitlejad, kes on selles paralleelses (ja enne neid ka
inimtühjas) maailmas mingit üsna toimivat ühiskonnakorda
loomas. Aeg liigub selles paralleelmaailmas aeglasemalt kui eelmises
universumis, mistõttu peagi sama teed mööda sellesse
alternatiivmaailma saabuvad leegionärid on tegelikkuses pärit
juba mitmekümne aasta kaugusest tulevikust. Peagi hakkab uude maailma
saabuma aga igasugu rahvarämpsu, palverändureid, usufanaatikuid,
lihtsalt kerjuseid, anarhiste jt. Värske debütant Veskimees on
suutnud tõeliselt üllatada, avaldades vaieldamatult aasta
tippjuttude hulka kuuluva loo.
«Algernoni» 1998. aasta detsembrinumbris ilmunud Indrek Hargla
lühijutus «Õnnekosk»
kirjeldatud Fabuluse kaevandusplaneet otsustati 1999. aasta kevadel
Kristjan Sanderi algatusel võtta aluseks esimesele Eesti
ühismaailma (shared world) projektile. Ühismaailm kui
niisugune seisneb selles, et grupp autoreid asub kirjutama jutte
mõne teise autori poolt varem väljamõeldud maailmas
või siis spetsiaalselt väljamõeldud uues maailmas ning
angloameerika ulmekirjanduses on sellised üritused vägagi
populaarsed. Antud juhul otsustati ühismaailmaks võtta Indrek
Hargla Fabulus, milleks autor ise loomulikult oma nõusoleku andis.
B. S. Bailey ja Veiko Belialsi jutustused detsembrikuu
«Algernonis» ongi selle projekti esimesed (ja sugugi mitte
ainsad) viljad.
B. S. Bailey «Memphis, igaveseks» algab küll Fabulusel,
kuid sündmustik liigub kiiresti Memphise-nimelisele kuurortplaneedile.
Memphis on nimelt enamuse rasketes tingimustes töötavate ja raha
koguvate Fabuluse kaevurite unistus. Lõpuks õnnestubki loos
kujutatud kahel kaevuril sinna pääseda, kuid ees ei oota neid
sugugi kuurort. Kõik kuurortit reklaamivad klantsbukletid jms. on
tegelikult osa kuratlikult kavalast plaanist meelitada kaevurid Memphisele,
kus samuti kaevandatakse. Kaevandustingimused on aga niivõrd
ebainimlikud, et vabatahtlikult ükski kaevur sinna ei läheks.
Omateada kuurortisse suunduvad mehed visatakse pea sõna otseses
mõttes tundmatus kohas vette. Rasked klimaatilised tingimused ning
erakordselt karmi sõjaväekorda või lausa vanglat
meenutav järelvaatajate süsteem ongi Bailey loo tugevaim
külg. Kirjeldused on Bailey'l üldse ääretult
mõjusad, dialoogidega annaks veel tööd teha.
«Memphist» lugedes tekivad kohe paralleelid Robert A. Heinleini
jutustusega «Impeeriumi loogika», mis kirjeldab mõneti
samalaadset situatsiooni, ning peab märkima, et Bailey jutt polegi
Heinleini omast palju nõrgem.
Veiko Belialsi «Pika tee algus» on autori esimene jutustuse
mõõtu tekst üldse ning esimene
tõeliselt hea jutt viimase kolme ja poole aasta jooksul. Ka Belials
ei kasuta otseselt Fabulust, vaid planeeti Hunt, kust tuli Hargla
originaaljutus Fabulusele munk Ektor Gabis. Belialsi lugu algab ja
lõpeb orbitaalile läheneva ja loo lõpus sellest
eemalduva ruumilaeva pardal. Mõlemal korral tundub orbitaal
tegelastele kui pahaendeline ämblik, kes kõik
möödujad oma võrku püüab. Umbes selliseks
osutubki Hundi religioon, nagu loo kangelased jutu käigus veenduda
võivad. Veiko Belials on selle tekstiga ennast selgelt
ületanud, tegelaste religiooniteemalised vestlused on päris
kindlasti uus kvaliteet Belialsi jaoks.
Indrek Hargla lühiromaan «Pan Grpowski jõulud» on
kronoloogiliselt sarja esimene, tegevus toimub 1964. aasta jõulude
ajal Poolas. Warszawas raamatuantikvariaati pidav kolmekümnendates
eluaastates pan Grpowski, kelle vastu ta sagedaste välismaareiside
tõttu julgeolek huvi tunneb, saab kirja oma sugulaselt maalt, kes
kutsub ta endale jõuludeks külla. Ta vihjab ka, et vajab
Grpowski abi. Wieszelowka külas lähebki tõeline kurjuse
tulevärk lahti. Hargla toob mängu mongolid, kes 13. sajandi
keskel Euroopasse tungisid ning siis sama ootamatult sealt lahkusid.
Eksortsistide Liiga on alati arvanud, et mongolid tõid Idast midagi
kaasa, jätsid oma «kingituse» Euroopasse maha ning lahkusid
kiiresti. See pole aga veel kaugeltki kõik. Hiljuti on küla
lähedal üht omaaegset lahinguvälja käinud uurimas
Mongoolia teadlaste uurimisgrupp, kes aga sama kiiresti Euroopast pagesid
kui nende esivanemad seitsme aastasaja eest. Detektiivloo skeemi järgi
konstrueeritud tekstis toimub järske süzheepöördeid
veel korduvalt ning lugejal ei jää muud üle, kui proovida
autoriga sammu pidada.
«Pan Grpowski jõulude» näol on tegemist
erakordselt mitmekihilise kirjandusliku maiuspalaga, autor on teinud enne
kirjutamist põhjalikku uurimistööd, mistõttu on
loos meeldivalt palju asjatundlikke detaile küll Poola
jõulutoitude, aga ka kõige muu kohta. Võrreldes Hargla
parima lühiromaaniga «Uskmatuse hind», on
«Jõulud» kirjanduslikult hulga küpsem tekst,
«Uskmatuses» on rohkem tunda kirge ja puhast vaimustumist,
jõululoos on professionaalsus ja ühtlaselt kindel kirjanduslik
tase veidi rohkem domineeriv. Õnneks suudab Indrek Hargla neid
olulisi komponente oma tekstides alati enam-vähem tasakaalus
hoida.
Lõpetuseks pakun omalt poolt välja aasta parimad
algupärased pikad tekstid, lühijutud ning paljutõotavamad
debütandid.
DEBÜTANDID:
- Siim Veskimees
- Wõrokas
- B. S. Bailey
- Soerd Bathory
- Marc O'Donnell
JUTUSTUSED JA LÜHIROMAANID:
- Indrek Hargla «Uskmatuse hind» («Algernon»; aprill
1999)
- Indrek Hargla «Kindel linn» («Algernon»; august
1999)
- Indrek Hargla «Pan Grpowski jõulud»
(«Algernon»; detsember 1999)
- Siim Veskimees «Kõiksuse hääl»
(«Algernon»; detsember 1999)
- Indrek Hargla «Gondvana lapsed» («Algernon»;
veebruar 1999)
- Indrek Hargla «Excelsuse konkistadoorid» («Mardus»;
3/1999)
- Jaan Kaplinski «Silm» («Looming»;
jaanuar-märts 1999)
- Veikko Vangonen «Surmaliisk» («Mardus»; 4/1999)
- B. S. Bailey «Memphis, igaveseks» («Algernon»;
detsember 1999)
- Veiko Belials «Pika tee algus» («Algernon»;
detsember 1999)
LÜHIJUTUD:
- Indrek Hargla «Spitzbergeni nokturn» («Algernon»;
juuli 1999)
- Wõrokas «Lend, millest ei teatatud»
(«Algernon»; juuli 1999)
- Indrek Hargla «Kliendi soov» («Algernon»; aprill
1999)
- Mart Raudsaar «Kõmuajakirjaniku surm»
(«Algernon»; detsember 1999)
- Mart Raudsaar «Vapiloom» («Algernon»; detsember
1999)
- Lew R. Berg «Kolm tilka verd» («Algernon»;
märts 1999)
- Mart Raudsaar «Soolinn» («Algernon»; september
1999)
- Soerd Bathory «Arp» («Algernon»; juuli 1999)
- Indrek Hargla «Kõik võimalused maailmas»
(«Algernon»; november 1999)
- Taivo Rist «Sangar» («Algernon»; märts 1999)
1 See number erineb Stalker 2000
kandidaatide arvust ulmekirjanduse piiride erineva tõlgenduse
tõttu.
2 Ameerika ulme kuldaja kohta: Jüri Kallase
järelsõnast «Esimene Suurmeister» Robert A. Heinleini
romaanile «Nukkude isandad» lk 177-179 (Tartu, Elmatar, 1998) ja
Raul Sulbi artiklist «Moodsa ulmekirjanduse
tekkimine» 3. ptk «Campbellist Stephen Kingini».
3 Ajakirja
«Mardus» bibliograafia (koostanud Laur Salundi)
4 Käesoleva artikli avaldamise ajal see enam nii pole,
toimetus valib nüüd saabunud kaastööde hulgast
avaldamiskõlblikud.
5 Matt Barkeri jutukogu «Sarah' jalad», mida on 1999.
aasta «Loomingu» tavakirjandusülevaadetes juba
käsitletud, ilmus, hoolimata aastaarvust tiitellehel, tegelikult
siiski 2000. aasta jaanuaris ning leiab nende ridade autori poolt
käsitlemist järgmise aasta ülevaates.
6 Kõnealune Mehis Heinsaare jutt võitis
käesoleval aastal Fr. Tuglase novelliauhinna.
|