10.09.2000 |
Sergei Lukjanenko
Labürint |
(Katkend romaanist «Labirint
otrazheni»)
00
Tahaks sulgeda silmad. See on normaalne. Värviline
kaleidoskoop, sähvatused, helkiv tähepööris
-- ilus, ent ma tean, mis peitub selle ilu taga.
Sügavik. Seda nimetatakse «deep», kuid
emakeeles kõlab õigemini. Ilus silt muutub
hoiatuseks. Sügavik! Siin on haid ja kaheksajalad.
Siin on vaikne -- ja sind rõhub, rõhub,
rõhub lõputu ruum, mida tegelikkuses ei
eksisteeri.
Üldiselt on ta hea, sügavik. Kahtlemata
omamoodi. Ta võtab vastu igaühe. Selleks, et
sukelduda, pole vaja palju jõudu. Et jõuda
põhja ja välja tulla -- hoopis rohkem.
Kõigepealt peab meelde jätma -- sügavik
on meieta surnud. Peab temasse uskuma ja samas mitte uskuma.
Muidu saabub päev, kui ei õnnestu pinnale
ujuda.
01
Esimesed liigutused on kõige raskemad. Ruum pole suur,
laud seisab keskel, juhtmekimbud looklevad arvutist UPS-i nurgas
ja edasi seinakontakti. Seina ääres on luksusliku
vaibaga kaetud kušett, avatud rõduukse juures
väike külmkapp. Ainult hädavajalik. Viis minutit
tagasi kontrollisin, mida leidub külmkapis, nii et
lähemate päevade jooksul nälg mind ei
kimbuta.
Pööran pead paremale ja vasakule -- mõneks
hetkeks läheb silme ees mustaks, kuid see kestab vaid
sekundi. Tühiasi. Juhtub.
-- Kas kõik on korras, Ljonja?
Kõrvaklapid on reguleeritud maksimumile, ma kortsutan
kulmu ja vastan:
-- Jah. Heli vaiksemaks.
-- Heli -- vaiksemaks, nõustub «Windows
Home», -- Vaiksemaks, vaiksemaks...
-- Aitab küll, Vika -- peatan. Hea programm. Kuulekas,
mõistev ja heatahtlik. Kapriisne, nagu kogu
«Microsofti» toodang, kuid sellega tuleb leppida.
-- Soovin edu -- ütleb programm. -- Millal sind
oodata?
Ma vaatan ekraani -- seal oranzide sädemete oreoolis,
virvendab naisenägu. Noor, sümpaatne, kuid
üldiselt -- mitte midagi erilist. Ma olen ilust
väsinud.
-- Ei tea.
-- Ma sooviksin kümme minutit enese testimiseks.
-- Hea küll, aga mitte rohkem. Kümne minuti
pärast vajan ma kõiki ressursse.
Nägu ekraanil krimpsutab kulmu -- programm otsib
võtmesõnu.
-- Ainult kümme minutit -- ütleb «Windows
Home» kuulekalt. -- Kuid ma pean uuesti juhtima sinu
tähelepanu, et mulle antavate ülesannete tase ei vasta
alati minu operatiivmälu mahule. Soovitav oleks laiendus
kuni...
-- Suu kinni. -- Ma tõusen püsti «Suu
kinni» on tingimusteta käsk, peale mida programm
vaielda ei julge. Samm paremale, samm vasakule... He-he. Ei,
see pole põgenemiskatse, rohkem nagu vabatahtlik
vangistus. Ma lähen külmkapi juurde, avan ukse,
võtan purgi «Sprite»-i. Jook külmetab
kõri. See on peaaegu rituaal -- sügavik
tekitab alati kuivatunde. Purk käes sammun
rõdule, sooja suvisesse õhtusse.
Deeptownis on peaaegu alati õhtu. Tänavaid
valgustavad reklaamid, vaikselt urisevad mööduvad
autod. Ja katkematult kõnnivad tiheda voona inimesed.
Kakskümmend viis miljonit püsielanikku -- kõige
suurem maailma megapolis. Üheteistkümnenda korruse
kõrguselt nägudel vahet ei tee. Ma joon
«Sprite»-i lõpuni, viskan purgi alla ja
lähen tuppa tagasi.
-- Ebaeetiline... -- poriseb arvuti. Ma ei tee väljagi
ja lähen esikusse, panen kingad jalga ja avan ukse. Koridor
on tühi ja hele, väga-väga puhas. Kuni ma lukuga
jändan, püüab poollahtisse ukseavasse lennata
pisike põrnikas. Ahaa. Lamerid lõbutsevad. Ma
vaatan irooniliselt visa putukat -- korterist puhub
ühtlaselt ja putukas kandub tagasi. Lõpuks on uks
suletud, põrnikas lendab viimase jõuga vastu ust,
käib lühike sähvatus -- ja putukas langeb
põrandale.
-- Kaevata majaomanikule? -- küsib «Windows
Home». Nüüd tuleb hääl
hõbedasest klambrist minu
särgiäärisel.
-- Kaeba, -- nõustun ma. Unustan kogu aeg programmile
selgitamast, et majaomanik olen ma ise.
Lift ootab mind. Tavaliselt lähen ma alla trepist...
kiikan möödaminnes võõrastesse
korteritesse. Seal ei ela niikuinii kedagi... kuid praegu on
mul kiire. Lift laskub kiiresti. Astun kõnniteele, vaatan
selja taha -- ehk näen putukatehuvilist? Kuid kedagi
kahtlast ei paista, kõik ajavad omi asju. Põrnikas
oli silmnähtavalt seeriatoode. Neid hävitatakse
tänavatel, tapetakse korterites, kuid järgi need ei
anna.
Ma tegelesin ka ise kunagi sellise jamaga. Väga-
väga harva õnnestus põrnikatel tuua huvitavat
informatsiooni.
-- Ljonja, firma «Poljana» nimele tuli kaebus korteri
number üks üürnikult.
-- Ignoreeri, -- turtsatan ma, jälgides teel
kõndivat meest. Jajaa, see juba on midagi! Hübriid
Arnold Schwartzeneggerist noores eas ja Clint Eastwoodist
vanemas eas. Väga, väga naljakas. Mees püüab
minu muige ja kiirendab sammu.
Ma tõstan käe ja hetke pärast pidurdab
kõnnitee ääres kollane limusiin.
-- Ljonja, kompanii «Poljana» ignoreeris sinu
kaebust!
-- Olgu. Pole midagi.
See võib kesta lõpmatuseni, aga mul pole praegu
mängudeks aega... Istun autosse. Autojuht on naeratav
noormees ülikorraliku soengu ja tärgeldatud
särgiga. Ta pöördub minu poole. Mulle meeldivad
sellised taksojuhid, väljakoolitatud ja jutuahtrad.
-- Kompanii «Deep-takso» tervitab teid!
Nime ta ei nimeta -- programm kutsus takso välja
anonüümselt.
-- Millises vormis maksate?
-- Sellises, -- ütlen taskust revolvrit välja
sikutades. Löön noormeest tugevalt meelekoha pihta. Ta
püüab end kaitsta, kuid jääb hiljaks. Ma
vaatan tema kahvatunud nägu, haaran turjast ja
käsin:
-- Kvartal «Al-Kabar»
-- Sellist aadressi ei eksisteeri. -- ütleb juht. Ta on
«tuimestatud» ja kuulekas.
-- «Al-Kabar». Kaheksa-seitse-seitse-kolm-kaheksa.-
Lihtne kood avab sissepääsu «Deep-Takso»
hooldusaadressidele. Ma oleks võinud juhti ka mitte
oimetuks lüüa, kuid siis oleks kompanii failidesse
jäänud informatsioon sõidu kohta.
-- Tellimus vastu võetud.
Juht naeratab, ta on jälle lõbus ja
teenistusvalmis. Auto läheb kohalt. Ma vaatan aknast
välja -- möödume pilvelõhkujaist pungil
elamurajoonidest. Siin elab nii igasugust väikest Deeptowni
prügikala., aga eemal on ka suured luksuslikud firmade
kontorid. Seal paistavad IBM-i pikad hallid korpused,
«Microsofti» luksuslikud paleed, «America
OnLine»-i azuursed tornid, muude arvutiala tegijate
tagasihoidlikumad kontorid.
Kahtlemata on siin küllalt ka mööblifirmade,
kinnisvara, toiduainete, turismibüroode, transpordifirmade,
kliinikute kontoreid... Iga vähegi eluvõimeline
ettevõte püüab avada Deeptownis oma
esinduse.
«Deep-takso» õitseb just tänu sellele
küllusele. Linnas jala kõndida on aegavõttev
ajaviide. Me kihutame autostraadil, pidurdame ristmikel,
sõidame läbi tunnelite ja ületame maanteesildu.
Ma ootan. Oleks võinud kästa juhil valida lühim
võimalik tee -- kuid sel juhul oleks ta pidanud
ühendust võtma dispetšerteenistusega. Ja mina
oleks jätnud jälje...
Linn lõppeb ootamatult -- justkui paleede ja
pilvelõhkujate sein lõigatakse maha hiiglasuure
noaga. Ringtee, selle järel mets. Tihe, läbitungimatu
... eraldamaks massidest neid, kes ei taha ennast
afišeerida.
-- Pea kinni, -- lausun, kui sõidame mööda
mangosaludest ja möödume täiesti keskaega
meenutavast vene tihnikust. -- Järgmise teeraja juures. -
-- Al-Kabari kvartalini on veel tükk maad, -- ütleb
juht.
-- Pea kinni.
Auto jääb seisma. Ma avan ukse, astun limusiinist
sammu eemale. Juht ootab kuulekalt. Mina ka -- tänava
tühjaksjäämist. Milleks meile tunnistajad?
Lõpuks ometi...
Ma sihin autot ja tulistan. Revolver on vaikne,
tagasilöök nõrk, kuid masin plahvatab
hetkeliselt. Juht istub, vaadates enda ette. Mõni sekund
-- ja «Deep-taksol» on üks takso vähem.
Hästi. Las olla pealtnäha purjus bande
meelelahutus. Ma lähen metsa.
-- Ebaeetiline, -- poriseb «Windows-Home».
-- Optimiseerisid?
-- Jah.
-- Aitab, nüüd vajan abi. Otsi peidikut, koodiga
«Ivan».
-- Helendav puu, -- teatab programm.
Ma vaatan ringi. Ahaa, seal ta ongi, hiiglaslik
nõiduslikult helendav tamm. Helendab ta ainult minu
jaoks. Ma lähen puu juurde, pistan käe
õõnde ja võtan sealt raske suure paki.
Riietun ümber linasesse särki ja pükstesse,
tõmban vöö vööle. Lühike
mõõk tupes, igasugused asjakesed taskus. Peidiku
tegin paar päeva tagasi, kasutades ebaseaduslikult üht
Taga-Kaukaasia raudteede juhtimise arvutit. Seal
töötavad nõrgad programmistid, nad ei
märka veel kaua pisikest sissetungi.
-- Kus on oja? -- küsin.
-- Paremal.
Ma kummardun voolava vee kohale ja vaatan peegeldust.
Löön paar korda labakäega, siis hakkan
sõrmega segama, hõõrudes laiali ma
peegelpilti. Minu asemel joonistub värisevasse peeglisse
punapäine tugeva kehaehitusega tegelane. Nägu on
heasüdamlik ja ohutu vastikuseni.
-- Aitäh, -- ütlen programmile ja ajan end sirgu.
Seisan ja imetlen metsa. Kurat küll, kui ammu ma pole
linnasuminast väljas käinud...
-- Ega sa mind ei oota, hea noormees? -- küsitakse selja
tagant. Pööran ringi -- põõsastest tuleb
välja hiiglaslik, minu rinnakõrgune hunt.
-- Võib-olla isegi sind, -- ütlen ma, imetledes
hunti. Pagan võtaks, suurepärane! Ta on
tõepoolest hall, ja mitte lihtsalt hall -- just sekka
tumedamate karvadega, õiget hundi värvi. Siin-seal
on kasukas katkutud, parema esikäpa külge on
jäänud takjas.
-- Aga ehk sööks su hoopis ära, hea noormees? -
- pärib hunt ja ajab hambad irevile. Kihvad on kollased,
nagu suitsetaja hambad, üks juureni murdunud.
Paljunäinud, kogenud hunt.
-- Mis sa tühja keksid, vägilase mõõka
mekid? improviseerin ma. Parem tule mu teenistusse!
Hunt muigab ja istub.
-- Aga millega maksad, vägilane?
-- Kolme tuhande rohelisega, -- teatan ma Hunt noogutab
rahulolevalt ja pühib käpaga koonu. Küsib:
-- Al Kabar?
-- Arvasid ära.
-- Ülesanne?
-- Vargus.
-- Aga kes on tellija?
Ma kehitan õlgu. Vastus on sama retooriline, kui
küsimus. Tellijad ei armasta, kui neid reklaamitakse.
-- Proovime, -- otsustab hunt. -- Oled valmis?
-- Täiesti.
-- Istu.
Ma sätin ennast hundi selga ja too hakkab läbi
metsa sörki laskma. Ma hoidun instinktiivselt oksadest,
hunt itsitab vaikselt. Jumal temaga, las lõbutseb.
Paari minuti pärast oleme metsast väljas. Jalgade
all on kollane liiv. Palav, väga palav, tuulepuhangud
panevad silmi kissitama. Ees on sügavik, nii umbes sada
meetrit lai, selle taga -- idamaine linn. Minaretid, kuplid,
kõik oranzides-kollastes-rohelistes toonides. Üsna
ilus. Veidi eemal on üle kuristiku... hm... no
ütleme, et sild. Pillikeelena õhuke niit. Üks
selle ots on kinnitatud linnamüürile, teist hoiab peos
umbes kümme meetrit kõrge kivikuju. No on vast
molu.
-- No saab vast töö olema, -- märgib hunt. --
Ega sa odavalt ei pakkunud, Ivan-Tsaaripoeg?
-- Pagan seda teab... -- vastan kuju uurides. -- Silla kohta
mulle räägiti...
-- Aga mida virutada on vaja?
-- õunu...
-- Ahaa, selleks ka sihuke maskeraad... -- Hunt itsitab
jälle. -- Aga mis on õunte sees?
-- Ei tea... -- Ma hüppan hundi seljast maha ja seisan,
hoides kätt tema karvades. -- Kuule, ma korraks,
rüüpan limonaadi...
-- Lase käia, -- ütleb hunt ringi vaadates.
Ma panen silmad kinni.
Sügavik-sügavik, ma pole sinu oma... Lase mind
lahti, sügavik...
Ma raputasin ennast ja tõusin. Silme ees -- pisikesed
ekraanikesed, nendel -- kõrb, kuristik, kuju, kauguses
linn. Üsnagi hästi joonistatud. Al-Kabaril on head
disainerid.
Virtuaalkiiver on raske, see on kõige
«täistopitum» Sony seeriamudelitest.
Suurepäraste värviliste ekraanidega, suurepäraste
kõlarite ja sisseehitatud mikrofoniga, konditsioneeriga,
mis puhub näole ettenähtud temperatuuriga õhku.
Praegu on see kõrbepalavus... Ma võtsin kiivri
peast ja asetasin lauale klaviatuuri kõrvale. Monitorile
ilmus tuttav naisenägu, kõlaritest kostis:
-- Ljonja, sa katkestad programmi?
-- Ei. Oota.
Reaalses maailmas on mu tuba samasugune, nagu
virtuaalmaailmaski. Ainult akna taga pole suvine Deeptowni
õhtu -- vesine Peterburi sügis. Tilgub peent vihma,
kusagilt kostab autosignaal. Ma avasin külmkapi ja
võtsin purgi «Sprite»-i. Joome päriselt...
Ei suutnud vastu panna ja vaatasin rõdult alla.
Tühja purki, mille ma virtuaalreaalsuses alla viskasin,
seal muidugi ei ole. Egas midagi, likvideerime erinevused.
Juuksed olid märjad, ma kuivatasin neid toolil vedeleva
särgiga, istusin arvuti taha, kontrollisin kaablit
virtuaalkostüümi ja arvuti deep-kaardi vahel.
Kostüüm töötas, pidurdas veidi liigutusi,
just nagu kõnniksin liiva sees. Vasakut jalga painutas
veidi kõvemini -- jälle programm jamab. Olgu,
pärast kalibreerime.
Kiivrit pähe panna on sama, mis pead keeva vee poti
kohal hoida. No on lurjused «Al-Kabaris»,
ümbritsesid ennast maksimaalselt ebamugavate
tingimustega...
Ma vaatan jälle virtuaalset maailma, kuid esialgu on see
tinglik, nagu odav multifilm. Teraline kujutis, ilus, kuid
jämedalt joonistatud. Rohkem ei vea arvuti välja.
Ja pole vajagi. Mis on Sügavik ilma
inimeseta?
Ma pilgutasin silmi, lõdvestusin ja püüdsin
virtuaalreaalsusesse iseseisvalt minna. Loomulikult ei
õnnestu. Ma ei ole kõrbes, ma olen kodus
klaviatuuri taga... Tuli sirutada käsi ja valida
käsk.
deep
Ja nüüd «enter».
Kõrbe pinnal hakkab pöörlema deep-programmi
värvivihur. Sekundiks näen veel ekraanikesi, kiivri
polstriserva, siis hakkab teadvus laiali valguma. Aju
püüab vastu panna, kuid mis sa asjata üritad!
Deep-programm toimib kõigi jaoks.
Ainult tuleb ette -- sagedusega üks kolmesajale
tuhandele -- inimesi, kes ei kaota lõplikult sidet
reaalsusega. Kes on võimelised iseseisvalt
sügavikust välja ujuma. Daiverid.
Näiteks mina.
Hunt irvitab mulle vastu.
-- Niisutasid kurku, vägilane?
-- Jah.
Vaatan iseennast -- kas kõik on korras? Minu keha
virtuaalsuses on lihtne pildike, mida arvutid liigutavad
ühte või teise punkti Deeptownis ja tema
ümbruses. Aga mõõk vööl ja asjad
kotis ei ole lihtsalt joonistused. Need on viidad, programmide
käivitusfragmendid, mis nüüd muutuvad
hädavajalikeks.
-- Teeme nii, -- otsustan ma. -- Üle silla lähen ma
ise. Pärast toon trofeed välja ning laseme jalga.
-- Sina otsustad, -- nõustub hunt.
Ma lähen mööda liiva, tulikuum tuul ei vaibu,
tundub isegi, nagu liivaterad tuleksid silma. See pole enam
kiivri teene. Minu aju võtab vastu seda, mida arvab, et
peaks vastu võtma tõelises kõrbes.
Kuju on juba lähemal ja üha reaalsem. Sarviline
pea, lõuad laiali, käpad mühklikud kivist
musklitest. Arvatavasti ifriit. Nõrk olen araabia
mütoloogias. Vasakus käes pigistab ifriit peenikest
niiti.
Hobusesabajõhvist sild.
Hakkan koletise jalga mööda üles ronima. Kui
veider näeb praegu välja minu keha tühjas
korteris -- pöörav, õhku haarav... mitte
kõrvale kalduda...
Viimane meeter on kõige raskem. Toetun krobelisele
põlvele, püüan käest haarata -- ei
lähe õnneks. Arvatavasti on Al-Kabari seaduslikel
külastajatel mõni teine tee...
Minul aga tuleb ronida kõigepealt koletise graniidist
fallosele. Kuulen, kuidas hunt itsitab. Bliin, temal on
naljakas...
Lõpuks olen peopesal. Proovin niiti jalga -- see
hakkab kergelt võbelema. Nagu pillikeel. All, kaugel-
kaugel paistavad kaljud ja jõe sinine joon.
-- Julgemini, kangelane! -- hõikab hunt.
Ei saa tavalised virtuaalsuseelanikud seda silda
mööda käia. Midagi ei klapi...
Peopesa, millel ma seisan, hakkab äkki värisema ja
aeglaselt kokku suruma. Niit-sild võdiseb,
pooleksminemiseni pingul. Aga minu kohale kummardub hambaid
irevile ajav koletise elustunud nägu.
-- Kes sa oled? -- karjub ta nii, et mul jäävad
kõrvad lukku. Muide, vene keeles!
-- Külaline! -- karjun vastu, üritades jalgu
vabastada graniitsõrmede haardest.
Koletis naerab:
-- Külaline ei tule keelatuga!
Parema käe nimetissõrm sirutub minu poole,
justkui plaanides mind laiaks litsuda. Muutun tahtmatult
süngeks. Kuid koletis torkab ainult sõrmega
mõõka.
Jaa, see pole teil lihtne kaitseta «Deep-takso»
programm-juht. See on suurepärane kaitsesüsteem, mille
tehisintellekt on aste kõrgemal «Windows-Home»-
ist. Kuidas ta küll minu emakeele kindlaks tegi?
-- Külaline ei tule kutsumata!
-- Mind kutsuti!
-- Kes?
Tuleb minna va banque...
-- Sul pole õigust kuulda tema nime!
-- Mul on õigus teha kõike, -- teatab
koletis.
Ja surub sõrmed kokku.
Nüüd peaks toimuma väljumine reaalsusesse.
Nagu «surmapõhjustava» tegevuse tulemus ikka.
Muidu -- aju võib endale ette kujutada kõige
ehtsamat valušokki, koos kõigi
tagajärgedega.
Ainult enesetapja lülitab deep-programmi blokeeringu
välja.
Või daiver.
Minu moonutatud keha vedeleb koletise käel. Kolp on
mõranenud, üks silm vaatab tolmusesse palavasse
taevasse, teine kiviküünt. Ifriit naerab valjusti ja
rahulolevalt, pärast hüüab:
-- Sina, kes sa tulid hundi kujul, jäta tema saatus
meelde!
Ahaa, kuidas ta mu emakeelest aru sai... kuulas meie juttu
pealt. Ainult et nii palju pole talle
«mõistust» antud, et aru saada, kellega tal
tegu on...
Koletis kivineb jälle. Ma ootan veel sekundi, siis
tõusen püsti. Keha muutub aeglaselt jälle
tervikuks. Tavaline diip-tehnoloogia kasutaja oleks praegu
ärganud reaalsuses, etteheitvalt suriseva arvuti ees.
Kas Al-Kabari valveprogramm arvestab daiverite
olemasoluga?
Koletis on liikumatu. Ma olen surnud, ammu surnud... Astun
ettevaatlikult jõhvist sillale...
-- Kes sa oled?
Jälle... Nähtavasti reageerib ta just nimelt silla
puudutamisele.
-- See, kes pole sinu võimu all. -- vastan ma.
-- Aga kelle võimu all sa siis oled?
Midagi uut.
-- Allahi, -- pakun umbropsu.
Sedapuhku patsutab koletis mind vaba käega, nii et ma
peaaegu libisen käeservalt maha. Ja teatab manitsevalt:
-- Sina ei pea mitte Kõigekõrgema nime suhu
võtma, varas.
Hunt veerleb naerust mööda liiva. Ma näen seda
silmaga, mis terveks jäi.
Jaah, huumor on programmil pigem ameerikalik, kui
araabiapärane. Leban ja mõtisklen. Tõusen
uuesti. Koletis on esialgu liikumatu.
-- Vika, kas ringi saab minna? -- küsin ma.
-- See on ainuke väline kanal, -- teatab arvuti jalamaid.
Hääl ujub ja kaotab tooni... vist peab tõesti
mälu juurde ostma... -- Kõik
ülejäänud Al-Kabari liinid avanevad ainult seest
antud käsu peale.
-- Jõulahendus? -- Ma katsun mõõka
vööl. Lähitoimega viirus on pisike, seda pole
isegi vaja kodust kohale sikutada. Haaraks mõõga,
lööks ja...
-- Kanal katkeb.
Muidugi. Koletis ei hoia asjata silda käes. Hävitad
valveprogrammi -- katkeb niit kuristiku kohal.
-- Saast.
-- Ei saanud aru.
-- Suu kinni.
Vaatan koletist. Kivist silmalaud on poolkinni,
lõugade vahelt ripub sülje stalaktiit. See on vaid
tinglikkus, nõrganärviliste virtuaalsuseelanike
jaoks mõeldud kaunistus. Tavaline «valvekoer»
sissepääsu ees. Kusagil niidi sees kulgeb Al-Kabari
kvartaliga ühendatud andmekanal. Seal liiguvad signaalid,
mis käsivad kas läbi lasta või hävitada
kutsumata külalist...
-- Hei, Ivan-Tsaaripoeg, mul läheb kiireks! --
hõikab hunt.
Jah, aeg on tegutseda. Esialgu tõkestab programm mind
autonoomselt, kuid järgmisel korral võib
täiesti juhtuda, et asja kallale asuvad tõsised Al-
Kabari programmistid. Nii virtuaalsuseelanikud kui
konservatiivid.
-- Elusta vari, -- käsin.
Tume siluett peopesal hakkab liigutama, muutub tasapinnast
ruumiliseks, ajab end sirgu, tekivad värvid. Ma krimpsutan
teisikule nägu ja see grimassitab vastuseks.
-- Juhi varju, -- käsin ma. -- Otsi parooli.
Sekundiline paus -- masin keerutab kõvaketast,
laadides «varju» mälusse kõike, mis on
teada Al-Kabari kohta. Siis kõnnib teisik sillale.
Muidugi ei anna see midagi. Peale aja.
-- Kes sa oled? -- röögatab koletis, haarates varju.
Ma saan hädavaevu kõrvale põigata tema
liikuvate sõrmede eest, rooman mööda
kokkupigistatud rusikat, hüppan niidile...
-- Kes sina veel oled? -- kostab selja tagant. Ja hoop parema
käega pühib mind koletise jalgade juurde. Kukun end
puruks. Leban ja vaatan oma teisikut, kes rabeleb kuju
haardes.
Jaah, hästi töötas... Kvaliteetselt...
-- Kes sa oled? -- küsib koletis uuesti.
-- See, kes pole sinu võimu all. -- Teisik üritab
jätkuvalt koletise tähelepanu eemal hoida.
-- Aga kelle võimu all sa oled?
-- Enda.
Huvitav, mitu surma on koletisel veel varaste jaoks varuks?
Vahi, millised hambad, sarved... hm, isegi fallos tundub igati
sobivana...
-- Milleks sa siia tulid?
-- Otsima võimu iseenda üle.
-- Mine siis ja leia see.
Käsi ei pigista enam teisikut, koletis kivineb. Ma leban
ja ahmin õhku. Teisik seisab liikumatult peopesa
äärel.
-- Vika, kust on võetud varju vastused?
-- Al-Kabari avalikust failist «Protseduurid
virtuaalreaalsuses töö taotlemiseks.»
Hunt tuleb lähemale, sosistab:
-- Mis juhtus?
Ma selgitan.
-- Ivan-Tsaaripoeg, ega sa juhtumisi ühtlasi Loll-Ivan ei
ole? -- küsib hunt.
Milleks mul varjata. Muidugi oleks pidanud tutvuma
kõigi failidega. Mitte ainult virutatud andmetega
kvartali virtuaalruumist.
-- Vika, ühtesulamine, -- käsin ma.
Mind sõna otseses mõttes sikutatakse
«varju» sisse. Nüüd on see peamine keha.
Sedakorda juba sillale lubatud.
Muide, Pyrrhose võit. Valvur arvatavasti raporteeris
sellest, et külaline püüab üle silla minna.
Tähendab, mind juba oodatakse.
Ent üksikisik, kes üritab minna massi vastu, on
surmale määratud. Igas ruumis, kaasa arvatud
virtuaalses.
Olgu, teha pole midagi. Aeg on minna... mööda
hobusesabajõhvist silda.
Ausalt ütelda on protseduur praktiliselt võimatu.
Isegi professionaalse köielkõndija jaoks. Sild --
see on justnimelt niit kuristiku kohal. Al-Kabari tornid on
kaugel kutsuvad ja kättesaamatud.
Sügavik-sügavik, ma pole sinu oma...
Ma panin silmad kinni ja tegin uuesti lahti. Minu ees on
pilt -- kuristik, seda ületav niit, kauguses hooned. Isegi
naljakas... Vaadates jalgade alla, hakkasin korralikult jalgu
niidile sättima.
Lihtsalt pilt. Siin pole gravitatsiooni, joonistatud kehal
puudub raskuskese. Ainult astu niidi peale, ja kõik on
hästi... Huvitav, selgub, et kuristiku põhi pole
peaaegu üldse välja joonistatud... Tähendab,
mäestikujõe mõtlesin ma ise välja...
keegi teine minu asemel oleks näinud puudelatvu või
laavaojasid...
Nüüd, kui minu alateadvus mängus ei osale,
ületame kaugusi kiiresti. Pool minutit, ja ma olen silla
teises otsas.
Niit läheb müüriharjale. Hari on kõrge
ja seal juba seisavad kaks tegelast, ilmselt oodates mind.
Väga tublilt joonistatud -- sellised paksuvõitu
ambaalid mõõkadega vööl, ühel peas
turban, teine kiilas... Astudes müürikividele,
sosistan:
-- Vika, lükka deep sisse...
Tulitavad sädemed silme ees. Jah, kuritarvitan ma
täna alateadvuse sisse-väljalülitamist. Homseks
on garanteeritud peavalu, südame puperdamine,
hajevilolek... Tühja temaga, kõigepealt on vaja
homseni elada...
Ja siin ongi vastuvõtjad, juba normaalsel inimlikul
kujul.
-- Sa tulid ruttu, võõras, -- ütleb
kiilaspea. Tal on heasüdamliku araablasest valvuri
väljanägemine lasteetendusest «Sindbad --
meresõitja». Teine on araabiastatud umbes sama
karikatuursel kombel, kuid näeb välja hoopis
kurjakuulutavam, pööritab silmi ja ei lase
mõõga käepidemest lahti. Jaa,
rünnakviirus mul masinas veel puuduks...
-- Teised tulevad aeglasemalt? -- küsin mina.
-- Seni pole veel keegi seda silda ületada suutnud, --
teatab lahkelt kiilakas valvur. -- Inimvõimed ei luba
hoida tasakaalu hobusejõhvist sillal.
-- Siis jääb taevas üha tühjemaks, --
ohkan ma. Paistab, et enam ei juhi mina sündmusi, vaid
nemad mind. Ei meeldi selline asjade käik mulle.
-- See-eest jagub põrgus ruumi kõigile.
Väärt lubadus.
-- Läksime.
Egas midagi, kuulame sõna. Oleme kuulekad ja viisakad.
Võõrasse kloostrisse ju ei minda oma
kombeõpetusega...
Seinalt alla viib lai keerdtrepp. Laskume. Heasüdamlik
valvur läheb ees, saatev umbusaldaja taga. Ignoreerin teda
püüdlikult, vaatan ainult heasüdamliku
kiilaspead. Täpselt kiirukohal on mehel suur
soolatüügas. Huvitav, kas see ongi joonistatud sinna,
või ironiseerib alateadvus? Aga sügavikust
selle pisiasja uurimiseks välja minna ei ole
mõistlik.
Al-Kabari kvartal pole suur. Virtuaalsuses võtab ta
enda alla mitte rohkem, kui ruutkilomeetri. See, muide, ei
märgi midagi. Mõned firmad -- näiteks seesama
«Microsoft» -- loovad töötajatele
kontoriteks terveid paleesid. Odav ja efektne. Teised kasutavad
selliseid lihtsaid standardseid toakesi, et aru ei saa --
milleks siin üldse virtuaalsus?
Al-Kabar kuulub nähtavalt viimaste hulka. Ma vaatan
möödudes ühest madala kivihoone aknast sisse.
Seadmed... Liiga võõrapärased, et midagi
ära tunda. Mitmed inimesed laudade taga. Ühel on
käes katseklaas. Haa, keemiakatsed virtuaalruumis! Midagi
uut. Mõtet on sellel vaid siis, kui töötatakse
väga mürgiste materjalidega... või
bakterkeskkondades. Paneme kõrva taha.
-- Kuhu te mind viite? -- küsin valvuri käest.
Kiilaspea ei pööra ümber, kuid vastab:
-- Korporatsiooni direktori juurde.
Nime ta ei nimeta, kuid isegi ilma selleta on palju
öeldud. Al-Kabar on transnatsionaalne korporatsioon, mis
spetsialiseerub ravimite tootmisele, telefonisidele, vist ka
naftatootmisele... Vaatamata kogu araabiapärasele
väljanägemisele, kontrollitakse seda Šveitsist.
Direktor, Friedrich Urman, on liiga tähtis isik, et iga
külastajaga vestelda.
Tuleb soe vastuvõtt.
Me jääme seisma väikese, viinamarjaokstest
läbipõimunud puust aiamajakese juurde, mind
tõugatakse selja tagant ja ma astun sisse. Valvurid
jäävad läve taha.
Seest on ruum oluliselt suurem, kui väljast. Hiiglaslik
paviljon, keskel bassein, kus aeglaselt ujuvad unised helkivad
kalad. Kõrval lauake, selle ääres kaks tooli.
Väga palju lilli, ma hakkan isegi tasapisi
lillelõhna tundma.
Ja mitte kedagi.
Egas midagi... ootame. Istun tooli.
Kerge virvendus silme ees... mida võiski oodata.
Praegu kontrollitakse minu sidekanalit. Püütakse
välja selgitada, kust ma tulin, kui palju infot suudan ma
vastu võtta ja saata sekundis, minuga kaasasolevad
programmid...
Laske aga käia, töötage. Kuus ühekordselt
üüritud ruuterit, mida signaal läbib. Ja
kõik kaunis murdmiskindlad. Ja kõige lõpus
-- maksuline interneti sissehelistamiskeskus Austrias, mille
kaudu ma virtuaalsusesse tulin.
Jäljed jäävad, kuid need ei vii kuhugi.
Igal hetkel võib katkestada ühenduse, mind
kvartalist «välja virutada». Aga mis see neile
annab... Kõik pisiasjad-programmid, mis mul kaasas on,
hakkavad jalamaid tööle. Vähevõitu
jääb uurimiseks. Aga ma huvitan neid väga, ei
mingit kahtlust...
-- Esimene ruuter avastatud,- teatab «Windows-
Home».
Kiirelt käib. Raputan pead -- ja sel hetkel lakkab
tool minu vastas olemast tühi.
Härra Friedrich Urman ei näe vaeva araabia
koloriidiga. Tal on lühikesed püksid ja
värviküllane särk. Auväärses vanuses,
kuivetu, tõsine.
-- Tere päevast... daiver, -- teatab ta. Vene keeles.
Hääl ei ole loomulik, kuna tuleb
tõlkeprogrammist.
Selles siis ongi nii kõrge au põhjus.
-- Kardan, et te eksite, härra direktor.
-- Kui me pool aastat tagasi silla tegime, oli sellel ainult
üks eesmärk, härra daiver. Leida teid. Inimene,
kes on virtuaalsuses, ei suuda seda ületada. -- Urman
naeratab kitsalt. -- Ma näen esimest korda ehtsat
daiverit.
Üks-null... mitte minu kasuks.
-- Aga mina näen esimest korda tõelist
multimiljonäri.
-- Näete, meie kohtumine on juba andnud esimesed
viljad.
«Windows-Home» sosistab:
-- Avastati teine ruuter.
Urman kortsutab kulmu -- arvatavasti teatatakse talle midagi.
Siis küsib:
-- Vabandage, mitmest arvutist te teel siia läbi
tulite?
-- Kahjuks ei mäleta.
Urman kehitab õlgu.
-- Kuidas võin teid kutsuda?
-- Ivan-Tsaaripoeg.
Sekundiline paus -- siis naeratus. Talle selgitati.
-- Oo, vene muinasjutukangelane! Aga te ise -- olete
venelane?
-- Kas see omab tähtsust?
-- Jah, teil on täiesti õigus... Härra
daiver, nagu ma aru saan, tungisite te meie kvartalisse
ebaseaduslikult...
-- Kas tõesti? -- imestan ma. -- Ausalt ütelda ma
lihtsalt otsisin tööd. Lugesin teie kuulutust, tulin
üle silla... Kuuletusin teie veidravõitu
valvuritele.
Üks-üks.
Friedrich Urman laiutab käsi:
-- Jah, tõepoolest! Kuid meil pole teile pretensioone,
härra daiver. Võib-olla ehk veidrad asjakesed, mida
te kaasas kannate...
Võtan aeglaselt ja demonstratiivselt taskutest
kõik välja. Kamm, taskurätik, väike
peegel.
-- Nii. Anda teile mõõk?
Urman vehib käega:
-- Jumal küll, milleks see? Me ju ei kavatse
löömingut korraldada., eks ju? Lihtsalt
räägime...
-- Leitud kolmas ruuter.
-- Kahju, et aega jutuajamiseks jääb üha
vähem ja vähem. -- ohkan ma.
-- Jah, aga aega pole kunagi piisavalt. Niisiis, härra
daiver, mul on alust arvata, et mõningased isikud tahtsid
endale saada mõningaid meie väljatöötatud
asju. Ja isegi taipasid daiveri palgata... et
võõrast vilja maitsta.
-- õunu, -- täpsustan ma.
-- Just nimelt. Meil töötab hea vene programmist,
tegi ilusa vormi andmete hoidmiseks... -- Urman patsutab vastu
põlve ja meie kõrval hakkab õhk tihenema.
Hetk -- ja meie kõrvale on moodustunud väike puu,
tihedalt vilju täis. -- Arvan, et kõige suuremat
huvi pakub seesama pisike roheline õun alumise oksa
küljes.
Ma vaatan nimetatud vilja. See on väike, haige
välimusega ja ussitanud.
-- Mis te arvate, daiver, palju võiksid maksta meie
konkurendid selle faili eest?
-- Nii kümme tuhat, -- tõstan
mõnevõrra hinda.
Urman vaatab arusaamatult mulle otsa. Täpsustab:
-- Kümme tuhat dollarit?
-- Jah.
-- Ausalt ütelda, isegi sada tuhat oleks mitte just suur
tasu... Olgu. Oletame, et ma pakun inimesele, kes üritas
faili varastada, sada viiskümmend tuhat. Tingimusel, et ta
hakkab meiega koostööd tegema... normaalse, hea palga
eest.
-- Misasi see on, vähiravim? küsin ma.
Urman raputab pead.
-- Ei. Siis poleks sellel hinda. See on ainult
külmetamisvastane vahend, kuid väga ja väga
efektiivne. Me valmistume seda tootmisse andma, kuid alles siis,
kui laod on tühjaks müüdud vähem
efektiivsetest ravimitest. Mida te arvate minu ettepanekust?
-- Kardan, et valmistan teile pettumuse, -- vastan,
püüdes mitte mõelda pakutavale summale. -- Kuid
daiverite koodeks keelab otseselt sellised kokkulepped.
-- Hästi, -- ütleb Urman ja tõuseb. -- Ma
ootasin sellist vastust. Ja hindan teie positsiooni.
Ta läheb puu juurde ja murrab õuna väikese
pingutusega. Tema huuled sealjuures liiguvad -- nähtavasti
ütleb ta parooli.
-- Võtke.
õun on minu peopesal. Raskevõitu -- nii kaks
megabaiti tuleb ära. Kopeerida ei maksa proovidagi, tuleb
endaga kaasa viia. Torkan õuna põue --
tähendab, lisan faili oma virtuaalisiku külge. Vaatan
Urmanit.
-- Ma lähen riskile. -- ütleb Urman tõsiselt.
-- Ohverdan väga perspektiivika arendustöö.
Võite anda selle härra Schellerbachile ja edastada
siira tervituse isiklikult minu poolt. Palun ainult ühte --
pärast seda tulge meie juurde rääkima
püsilepinguga koostööst. Ei hakka varjama, just
nimelt praegu on meil väga ja väga vaja daiveri
teenuseid.
-- Leitud neljas ruuter... Leitud viies ruuter...
Häire! Häire!
-- Hästi. -- Ma tõusen samuti püsti.
Kõik on väga ootamatu... kunagi poleks oodanud
tõsistelt ärimeestelt selliseid laiu zeste. --
Luban, et ma tulen. Aga nüüd vabandage mind...
-- Ei, härra daiver, nüüd juba vabandage mind.
Te lahkute rahulikult meie territooriumilt, kuid ainult siis,
kui me suudame määrata teie tõelise aadressi.
Lihtsalt teie poolt just antud lubaduse garantiiks.
Paviljoni võrejad seinad tumenevad, justkui oleks
neile peale heidetud tihe kangas. Teen sammu -- see nõuab
vaeva. Sidekanalit ei katkestata, aeglustatakse. Urman hakkab
hüplikult liikuma, silme ees kõik ujub, õun
vajub põues põranda poole, «Windows-Home-
i» hääl vaibub ja kaotab intonatsiooni:
-- Häää...ire...
Säh sulle. Head mängurid need
multimiljonärid.
Täpsemalt, nende teenistujad -- kelle hulka mind
soovitakse haarata.
-- Vika, loobu detailidest! -- sosistan ma, üritades laua
poole liikuda. Et ta ainult aru saaks, et ainult kuuletuks
täpsustamisteta...
Paviljon muutub. Kaob seinte mustriline ornament, pungad ja
osad väikesed lehed kaotavad värvid, Urmani särgi
tekstuur muutub jämedamaks.
See-eest jõuan oma mänguasjadeni laual ja haaran
taskuräti. Kasulikud asjad, need isikliku hügieeni
tarbed.
Lehvitus rätikuga -- aeglane, justnagu vee all, ja
magavasse paviljoni maailma tungib helendav valguslint.
Ühed nimetavad seda programmi «kleepija,» teised
«tee». Mõlemad määratlused on
õiged. Programm otsib võõraid sidekanaleid
ja püüab neid rakendada minu huvides.
Väga, väga uus, haruldane ja peaaegu
töökindel programm.
Osa seinast vajub kokku, vabastades tee tänavale.
Ilmselt kasutan ma Friedrichi enda kanalit. Haaran kammi ja
peegli ja jooksen.
Seinast hakkavad välja ronima hambulised teravad
haarmed. Al-Kabari valveprogramm. Hüppan -- meeleheitlikuks
katseks haarmete vahelt välja pääseda.
-- Sügavik-sügavik, ma pole sinu oma...
Kiivri konditsioneer jahutab nägu jäise
õhuga. Ekraanikestel -- aeglaselt roomav meeter --
edastatud informatsiooni protsent, aga selle all kiiresti sulguv
avaus -- kokkukuivav sidekanal. Nii näebki välja
tegelikkuses kõige pingelisemate virtuaalsete heitluste
ilu. Meetrid, tähekesed, numbrikesed. Programmide,
modemite, informatsioonibaitide võitlus.
Ei taha. Vastik ja süngestav.
-- Deep! -- käsin ma.
Peast käib läbi valulaine, kuid -- kama! Ma lendan
haarmete vahelt läbi, maandun põrandale. Helendav
pael vookleb tänaval, lõhkudes kõik oma teel.
Pudenevad majad, mürinaga variseb linnamüür. Lint
viskab end üle kuristiku. Edasi...
Vastu kargavad juba tuttavad valvurid. Mõlemad on
mõõkadega, kuid minagi olen juba paljastanud tera.
Kelle viirus osutub kiiremaks ja osavamaks?
Minu oma.
See on Maniaki, tuttava viirusespetsialisti kingitus. Tappev
kingitus -- tera ette jääv õhk hakkab helendama
ja lõõsk lööb kui
draakonihingeõhk valvurite pihta. Need põlevad
hetkega tuhaks, muutudes mustadeks nurgelisteks
kuhjakesteks.
Armastab meil Maniakk ilusaid efekte. Hetkel on valvurite
arvutid kõrini hõivatud oluliselt tähtsa
tööga -- arvutavad «pii» kümnendkohti
täpsusega miljoni kohani pärast koma. Neil ei jagu
isegi ressurssi, et operaatoreid virtuaalsusest välja viia.
Kena, las nad olla sügavikus, ei lähe
järelikult teiste arvutite juurde...
-- Ebaeetiline -- sosistab «Windows-Home»
solvunult.
Jooksen mööda linti. Sidekanal on suurepärane,
paari sekundi järel olen ma juba teispool müüri.
Lint jalge all tõukab tagant, pingestub, lükkab.
Naeran, kuid vaatan siiski tagasi.
Ohoo!
Mis toimub Al-Kabaris! Tänavad on rahvast täis,
linti mööda jooksevad juba järgmised valvurid,
kuid ühest hoonest roomab välja miski suur, maolaadne,
ebameeldiv. Pole tahtmist pikalt vaatama jääda.
Kiiremini...
Lint lipsab koletisest mööda ja joonistab kaare,
suundudes maasse. Valvur on jälle elustunud, liigutab,
tõstab käppi taeva poole -- niidist sild katkeb --
kuid ei ulata minuni. Ent kohalt liikuma pole ta
võimeline -- püsivalt kinnitatuna oma sidekanali
külge.
Viimastel lindi meetritel hakkab see järsku rappuma ja
üritab mind tagasi sikutada. Al-Kabari programmistid on
taas kontrolli enda kätte saanud.
Kuid juba on liiga hilja, ma olen kindlal maal ja minu poole
jookseb hall hunt.
-- Istu selga, Ivanuska, aeg sääred teha! --
lõugab ta.
Hüppan hundi selga, vaatan veel viimast korda tagasi.
Lindi pealt hüppavad maha valvurid, kuristiku kohale ilmub
tiivuline vari.
-- Sucks! -- toon ma kuuldavale armastatuima virtuaalikute
vandesõna. Sucks -- see on kinnijäänud arvuti,
mittetöötav programm, hapu õlu või nina
alt ära läinud trollibuss. Antud juhul --
niivõrd energiline tagaajamine. Meil pole aega, et
rahulikult ära saata «õunas» peituv
informatsioon ja õhus lahustuda. Vaja on joosta, vaja on
jälgi segada.
Muide, minu paarimees hundinahas oskab seda hästi.
Me kihutame mööda kõrbe, siis
pöörame metsa. Meie järel tulevad hajusad varjud
-- valvurid loobuvad oma kujutise detailidest kiiruse
huvides.
-- Kaugel ehk on jälitajad, Ivan-Tsaaripoeg? --
küsib hunt
-- Lähedal! -- tunnistan ma.
Haaran kammi, murran pooleks ja viskan selja taha. Kurdistav
mürtsatus -- kammipiid lendavad laiali, tungivad maasse ja
hakkavad kasvama, muutudes põlispuudeks. Valvurite
liigutused nende vahel jäävad aeglasteks, unisteks --
ruum on täis kuhjatud äsja tekkinud objektidega ja
vaenlaste arvutid koormatakse üle mõttetu
informatsiooni läbitöötamisega.
Kahjuks on see vana trikk ja sellega võitlemise
metoodika põhjalikult välja töötatud.
Enamik valvureid jõudis vaatevälja kitsendada
või detailide arvu piirata ja said niimoodi ohtlikust
kohast üle. Täpsemalt, seda ei teinud nad ise, vaid
nende deep-programmid. Maha jäid enamuses
mitteprofessionaalid, kes olid tagajamisse liitunud
entusiasmist.
-- Oh, Ivan, jõukene on otsakorral! -- huilgab hunt. Ei
saa aru, kas ta on tõesti mures või lihtsalt
mängib muinasjutusüzeesse nii hasartselt kaasa?
On aeg käes peeglit kasutada. Kui ma selle
tagantkätt heidan, röögatab minu vaoshoitud
«Windows-Home»:
-- Ebaeetiline!
Mõistagi ebaeetiline. Või veel. See ei ole enam
pisike sigadus kiirestikasvavate baobabidega ja isegi mitte
kohaliku toimega mõõk-viirus. See on kaunikesti
suure võimsusega loogiline pomm.
Seal, kuhu kukkus peegel, tekib tiik ja hakkab laienema. Osa
valvuritest komistavad sinna sisse ja «upuvad», kaovad
jäljetult. Ülejäänud jäävad
abitult kaldale seisma.
Selles virtuaalsuse osas on kõik sideliinid
blokeeritud. Sellest alast ei lähe läbi vähemalt
paar tundi -- siis tiik kuivab.
-- Kust asjakesed said? -- pärib hunt.
-- Maria -- nõiatari käest, -- vastan pärast
hetke kõhklust. Ausalt ütelda, just tema
hüüdnimi andiski meile idee tänaseks
maskeraadiks... Hunt ei reeda. Temalegi võivad ära
kuluda sellised programmid.
-- Võtan arvesse, -- tänab hunt, vaatab kiiresti
tagasi. -- Aga mis sul kolmandaks on, vägilane?
Meie järel tuleb draakon -- ründeprogramm-
püüdur, kõrgemast järgust. Draakonil on
kolm pead -- ilmselt kolm inimest-operaatorit, lisaks veel
tavaline arsenal -- küüned, hambad ja leek. Sadu
erinevaid viiruseid ja kõva kaitse. Tiigi kohal draakon
ainult aeglustub natuke.
-- Kolmanda kasutasin esimesena ära, -- tunnistan.
-- Aga rohkem kaasa võtta ei võinud? Sattusid
muinasjuttu mängima, kolm eset ja kõik? -- toriseb
hunt. Loomulikult pole tal õigus, liiga palju
rünnakviiruseid endaga kaasa ei tassi. Kuid meie
mõlema närvid hakkavad järele andma.
Hunt võtab vastu mingi otsuse ja pöörab
järsult kõrvale, isegi veel kiiremini jooksma
hakates. Jääb nii äkki seisma laia samblase
kännu juures, et ma kukun seljast. Vaatab mind pikal pilgul
ja hüppab üle kännu.
Ma eelistan kasutada vett, kui muudan oma välimust.
Jõge, ojakest või kasvõi suuremat lompi.
Kuid libahundid on konservatiivsed.
Hunt pöörab õhus ringi ja muutub inimeseks.
Noor mees tagasihoidlikus hallis ülikonnas ja lakeeritud
säärikutes. Minu tuttav-daiver on nagu alati
elegantne. Kohe pärast kukkumist tõuseb ta
püsti, hüppab uuesti ja muutub minu täpseks
koopiaks.
-- Vika, jõgi! -- käsin ma, taibates, mida ta
välja mõtles. Kuid endine hunt juba haarab mind
õlast ja hüüdega «Aega pole!»
hüppab läbi kännu.
Võõra mimikriprogrammiga end muuta pole just
suur lõbu. Ma jõuan vaevalt sosistada: «Vika,
ei sekku!», et hoolitsev «Windows-Home» ei segaks
ümberkehastumist.
Hundinahas olin ma väga ammu, kui virtuaalsus alles
tekkis ja kõik mängisid metamorfoosidega.
Neljakäpukile pole õnneks vaja laskuda -- ma muutun
ainult väliselt. Võtan mõõga
vöölt ja ulatan selle uuele Ivan-Tsaaripojale, ta
haarab relva ja seab ennast minu õlgadele.
-- Nõõ, elukas! -- hüüab ta, andes
kannustega hoogu. Ma sööstan edasi ja täiesti
õigeaegselt -- puude kohale ilmub draakon. Pikeerib hooga
meie poole ja paiskab välja kolm lõõskavat
tulekeelt. Täpselt meie teel süttib tulekahi.
-- Lase käia! -- hüüab mu paarimees ja lisab
sosinal -- Seal, kus ikka, õhtul...
Ma raputan end järsult, viskan ta seljast ja panen
jooksu, saadetuna vandesõnadest.
Draakon keerutab sekundi meie kohal, siis teeb mitte just
targa valiku ja laskub muinasjutukangelase kõrvale.
Argpüksist paarimees teda ei huvita.
Mida oligi vaja.
Jooksen eemale, sosistan :
-- Vika, edasta uued failid!
Minu selja taga keeb lahing. Muide, mitte just kaua. Libahunt
jõuab torgata draakonit mõõgaga, kuid
püüdurprogrammi vastu on viirus jõuetu.
Libahundi ümber tekib valge lumepilv ja ta tardub.
Külmutus. Kõik. Minu sõber läks
mängust välja -- ta on juba kodus, tirib
virtuaalkiivrit peast. Aga draakoni hambuliste lõustade
ees seisab tema koopia, koos kõigi saadud
programmidega... kui tal neid muidugi olnuks.
Draakon lööb kergelt tardunud keha käpaga ja
see pudeneb jäisteks tükkideks. Kõik kolm pead
kummarduvad tükkide juurde... otsivad varastatud
õuna.
Aga mina jooksen.
Põues olev õun muutub üha kergemaks --
info kandub minu arvutisse. Teen haake ümber puude, siis
jään seisma, et «Windows-Home»-il oleks
kergem faili üle kanda.
Minuni kandub draakoni möire -- see ei leidnud
varastatut ja sai aru, milles asi.
Kes on kiirem?
Draakon suundub uuesti taevasse. Ta leiab mind kergelt --
liikumisest virtuaalruumis jäävad jäljed. Ma
seisan ja ootan.
-- Faili ülekanne on lõpetatud.
Kõik. Võitsime.
-- Väljumine, -- kamandan ma.
-- Olete kindel? -- täpsustab «Windows-
Home».
-- Jah.
-- Väljumine virtuaalsusest. -- teatab arvuti. Silme ees
helgivad mitmevärvilised sädemed. Maailm kaotab
eredust... muutub pleekinud tasapinnaliseks pildiks.
-- Väljumine virtuaalruumist edukalt lõpetaud! --
teatab «Windows-Home» rõõmsalt. Heli
kõlaritest on terav ja liiga vali. Kiivri ekraanikestel
on sügav sina valge kujutisega hõljuvast, ehk pigem
langevast inimesest. Kõigile tuntud deep-i,
sügaviku, virtuaalmaailma sümbol.
Võtsin kiivri peast, vaatasin monitori ja kortsutasin
kulmu. Seal oli sama sümbol.
-- Tänan, Vika, -- ütlesin.
-- Ei mingeid probleeme, Ljonja, -- vastas «Windows-
Home». Selle pisikese viisakuse õpetasin ma talle
nädal tagasi. Meeldiv, kui programm näeb välja
inimlikum, kui talle ette on nähtud.
-- Terminal.
Sina muutus terminalipaneeliks. Ma ühendasin end
käsitsi kuuenda, vastu pidanud ruuterarvuti külge ja
kustutasin oma ligipääsu. Siis tühistasin ajutise
aadressi Austrias.
Kõik olulised niidid on katki rebitud. Otsige mind,
Al-Kabari poisid. Vahetage faile «Ivan-Tsaaripoja»
otsinguil. Daiver läks lõksust välja.
Häälejuhtimist kasutamata lülitasin
«Windows-Home»-i välja, lasin käima
kolmemõõtmelise nortoni tabeli, läksin D-
kettale, kus asus kogu virtuaalne saak ja väike
viirustekogu. Siin see õunake ongi --
pooleteistmegabaidine fail. Väljanägemiselt
täiesti harilik dokument tekstiredaktori «Advanced
Word» jaoks. Muide, tema külge on pandud veel kaks
pisikest faili... valveprogrammid? Ma lasin skaneerimisprogrammi
käima, mis oli välja töötatud just selliste
üllatuste jaoks.
Ahaa. Kõik on õige. Need on programmid-
identifikaatorid, mis peavad hävitama faili, kui see asub
võõras arvutis.
Seda asja me tunneme. Ja ammu juba oleme end kaitsnud --
identifikaatorprogrammid lihtsalt ei näe minu arvutit. D-
kettal hoian ma just selliseid, ohtlikke asju.
Faili seest avastas skanner samuti üllatuse -- pisikese
programmi, arvatavasti mõeldud käivituma
informatsiooni lugemisel. Midagi muud ma ei oodanudki. Tegin
failist koopia disketile, seejärel laserplaadile.
Seejärel asusin uurima vilja Al-Kabari viljapuuaiast.
Kaitseprogramme hävitada ilma teksti kustutamata osutus
võimatuks. Tuli nad lihtsalt kurdistada, ajada sassi.
Siis asusin sisemise üllatuse kallale. Lõikasin
faili paarikümneks tükiks, otsisin välja
kaitseprogrammi. See osutus täiesti tundmatuks
polümorfseks viiruseks, mis -- aga see oli juba ebameeldiv!
-- jõudis minu arvuti nakatada. Pärast kaht tundi
katkematut tööd , milles tegin ainult kaks pausi
tualetis käiguks ja tableti aspiriini
sissevõtmiseks, veendusin, et viirust lahti võtta
ma ei oska.
Oli juba hiline õhtu -- aeg, kui häkkerid alles
asuvad tööle. Pakkisin viiruse koos osa tekstiga kokku
ja helistasin Maniakile.
Tuli oodata kaks minutit, kuni ta toru võttis. Mul
vedas -- ta võis sama hästi kolada virtuaalsuses,
hoolimata igasugustest telefonikõnedest, tulekahjudest,
uputustest ja muudest elu pisiasjadest.
-- Jah?
-- Maniakk, see olen mina.
Häkkeri hääl leebus veidi.
-- Tere, Ljonja. Mis sul seal on?
-- Uus viirus sinu kollektsiooni jaoks.
-- Viska, -- ütles Maniakk ja pani välgukiirusel
toru hargile.
Ma lülitasin modemi sisse ja saatsin Al-kabari
üllatuse viiruselooja ahnetesse kätesse. Võtsin
külmkapist leiva, vorsti, läksin kööki
teevett üles panema. No üks pool tundi võtab
viirus Maniakil aega. Kümme minutit ta murrab seda, aga
kakskümmend minutit mõnuleb struktuuri kallal,
irvitab, leides ebaõnnestunud lahendusi ja turtsub
tigedalt, leides lahendusi, mis talle pähe pole tulnud.
Alates Moskva Konventsiooni aegadest, kui lepiti paratamatuga ja
legaliseeriti mittefataalsete viiruste valmistamine, tegeleb
Maniakk nende tegemisega. Head viirused õnnestuvad tal,
suudavad kinni ajada iga masina ja samas ei hävita nendes
olevat informatsiooni.
Ent Maniakk helistas kolme minuti pärast.
-- Olid Al-Kabaris külas? -- küsis ta mesimagusa
häälega.
-- Jaa, -- varjata polnud mõtet. -- Said nii kähku
hakkama?
-- Ma ei saanudki hakkama. See on minu viirus,
sõbrake!
Ma ei osanud midagi targemat öelda, kui:
-- Vabanda.
Maniakk, aga muule maailmale lihtsalt Sasha, oli väga
tõsine:
-- Mis, sa virutasid nende programmi ära?
-- Mitte päris. Nojah, see oli faili sisse
ehitatud...
-- Ega sa kellegagi modemi abil sidet ei võtnud?
Pärast faili saamist?
-- Ei.
-- Siis sul vedas, -- teatas Maniakk. -- Tead, see pole
lihtsalt viirus, vaid postkaart.
Ma ei saanud aru ja Maniakk selgitas:
-- Postkaart tagasiaadressiga. Kui viirus avastab, et arvutis
on kommunikatsiooniseade, kleebib ta iga sinu kirja külge
veel ühe -- pisikese, nähtamatu... postkaardikese.
Igasuguse tekstita, see-eest sinu tagasiaadressiga. Kirjad
lähevad koos välja, aga edasi, juba
võõrast arvutist, läheb postkaart Al-Kabari
julgeolekuteenistusse.
Mul läks seest jahedaks.
-- Ma lõin viiruse masinast välja...
-- Sa ei löönud masinast välja viirust, vaid
tema valepeegeldusi. Ta tegi need ise. Spetsiaalselt, valvsuse
vähendamiseks. Laiatarbeprogrammid esialgu seda viirust ei
leia -- liiga haruldane värk.
-- Ja mis ma siis teen?
-- Mulle õlut, -- irvitas Maniakk. -- Võtad
minult kohe vastu kirja, seal on vastumürk. Spetsiaalne
antiviirus. Mingeid abifaile ei ole, lihtsalt lased bat-i
käima, see kontrollib masina üle. Arvesta,
töötab see kaua, pole kommertsprodukt, aga lihtsalt
... isiklik kaitse iseenda viiruse eest.
-- Aitäh.
-- Mnjah. Ljonja, sa oleks äärepealt suurtesse
raskustesse sattunud.
-- No on aga häkkereid siginenud, turtsun ma. -- Kurat,
aga miks sa mulle kunagi sellest leiutisest ei
rääkinud?
-- Aga kust mina pean teadma, et sa võõrastesse
arvutitesse sissemurdmisega tegeled, -- vaidles Maniakk kaunis
põhjendatult vastu. -- Järgmine kord küsi
minult, kui kavatsed kuhugi mõnusasse kohta surkima
minna. Olgu, lülita modem sisse.
Paari minuti pärast lasin saadud antiviiruse käima.
Töötas see tõepoolest aeglaselt, iga minuti
järel teatades, et on leidnud «postkaardi».
Polümorf oli üle terve arvuti laiali roomanud..
Ja tõepoolest oleks äärepealt vahele
jäänud.
Vaadates silmanurgast ekraani tegin endale vägeva
võileiva, valasin tassi teed ja läksin
rõdule. Oli juba pime, sadas peent vihma. õhk oli
külm ja niiske.
Daiveri hävitab enesekindlus. Meile pole ohtlikud
virtuaalilma ohud, ja see vähendab valvsust.
Aga kõige solvavam on see, et me pole üldse
professionaalid. Häkkeritest millegipärast daivereid
ei saa -- nad võtavad virtuaalmaailma reaalsusena.
See-eest mina, kunstnik kolm aastat tagasi pankrotti
läinud arvutimängude firmast, hakkasin palga
kompensatsioonina mulle antud kasutatud arvuti abil
sügavikus käima ja sain daiveriks. Üheks
umbes sajast olemasolevast.
Vedas.
Arvatavasti lihtsalt vedas.
|