01.08.2000 |
Veiko Belials
Pengringerite needus |
Arvustused |
Karl seisis kitsa mägiraja alguses ja kõhkles. Ta
oli plaaninud teha vaid lühikese jalutuskäigu, kuid
nüüd tundus talle millegipärast, et peab selle
raja tingimata lõpuni käima. Seal kuskil ootas teda
miski. Ta pidi seda nägema. Ta teadis juba, et läheb,
kuigi kõhkles veel.
Kobamisi tegid jalad esimese sammu. Ta andis tundmatule
kutsele järele ja astus rajale.
«Mis minuga on?» imestas ta. «Ma ei taha ju minna! Mul
on ammu aeg naasta motelli.»
Hämmeldunult jälgis ta oma jalgu, mis teda
mäest üles kandsid. Pikapeale hakkas ta märkama,
et tunneb ümbrust. See hirmutas teda. Ta polnud neis
mägedes varem olnud, vähe sellest, ka sellel maal
viibis ta esmakordselt. Ja ometi tundis ta siin iga kivi, iga
käänakut. Ta teadis, mida ta näeb, kui rada
lõpeb ja ta suurte kivisammaste vahelt kaljuplatoole
astub. Seal seisab loss, vana ja sünge
suguvõsamõis, mis range raugana mägede
üle valvab.
Pengringerid, meenus talle. Jah, Pengringerite Pesaks kutsuti
lossi ümberkaudsetes külades. Hirmuvalitsejad, kelle
nimest piisas, et lastel tekiksid krambid.
Kust ta seda kõike teadis? Kust ta teadis, kuidas
lõhnavad selgel suvepäeval kuumusest õhkuvate
kivide vahel õitsevad moonid? Kust..?
Rada tegi käänaku ja paistma hakkasid kivisambad
kahel pool teed. Need polnud enam uhked ja
aukartustäratavad nagu kunagi ammu. Vasakpoolne oli
ümber kukkunud ja kolmeks tükiks purunenud,
parempoolne seisis küll püsti, kuid kivikuul ta tipust
oli kadunud.
Ja siis nägi ta lossi. Ta peatus hetkeks, enne kui edasi
söandas minna.
Lai marmortrepp oli mõranenud ja paiguti sisse
langenud. Pragudes kasvasid rohi ja kibuvitsad; kunagi
säravvalge marmor oli tuhmunud. Karl tõusis
ettevaatlikult terrassile ja vaatas ringi ning korraga oli tal
tunne nagu ühel Pengringeril, kes oma valdusi üle
vaatab. Kõledate varemete asemel laius ta ees sünge
ja suursugune majapidamine, millel tuntavalt lasus hukatuse
märk. Sellelsamal hoovil oli vana William Pengringeri
lemmikkoer Monarh, hiiglaslik must dogi, vanamehele äkki
kõrri karanud ja ta surnuks purenud. Tegu tehtud, istus
koer laiba kõrvale ja ulus, kuni jääger ta maha
lasi. Vanamehe matusepäeval kukkus perekonnakabeli laest
alla kroonlühter ja lömastas noore Jonathani pea. Ja
nagu oleks sellest kõigest veel vähe, hakkas Ursula
unes kõndima, kuni ühel hommikul leiti ta tiigist,
kopsud kõntsa ja konnakudu täis.
Karl võpatas. Tiik oli tühi, selle põhja
katsid mädanevad puulehed, kuid talle näis ikka veel,
et ta näeb rohekal veepinnal hõljuvaid juukseid. Ta
nägi asju, mida ei saanud näha, teadis asju, mida ei
võinud teada. Tal hakkas jube.
Ta ihkas ära, motelli, kuid jõud, mis teda kinni
hoidis, oli tugevam. See sundis teda härrastemajja sisenema
ja keldrisse laskuma. Iga aste viis teda lahendusele
lähemale.
See oli needus, kättemaks, mille esimene Pengringer oli
suguvõsale tõmmanud, ehitades härrastemaja
iidse usundi kultusekohale. See oli needus, mis elas, kuni
elasid Pengringerid. Sir Cedric Pengringer, suguvõsa
rajaja, oli õnnetuseks küllalt alp ja
ennasttäis, et muistse usundi jumalate und segada.
Kultuseplatsil seisnud tohutud kivirahnud kasutati vundamendi
ehituseks, massiivne kivist altar heideti kuristikku.
Töömeeste suureks hirmuks seisis altar järgmisel
hommikul taas oma kohal. Veel paaril korral heideti altar
kuristikku ja iga kord ilmus see tagasi. Lõpuks Sir
Cedric tüdis ja otsustas altari rahule jätta. See
jäi keldrisse, suurde võlvitud ruumi, kesk
rõskust ja ämblikuvõrke ning peagi unustati
ta olemasolu sootuks.
Peagi tuletas altar end aga taas meelde. Algas kõik
sellest, et kuuvalgetel öödel hakkas keldrist kostma
hirmsaid oigeid ja ulgumist. Lehmad hakkasid verd lüpsma ja
hobused olid hommikuti vahus. Majaproua, Eleanor Pengringer,
ärkas öösiti õhku ahmides ja karjudes,
kurtes, et keegi teda kägistab. Ühel hommikul ta enam
ei ärganudki ja ta laip, nägu must ja paistes, silmad
õudusest pärani, sängitati perekonnakabelisse.
Sir Cedric, keda kõikide imestuseks oma naise matustel
polnud, leiti alles mitme päeva pärast. Ta lamas
altaril härrastemaja keldris ja ta süda oli rinnust
välja rebitud.
Sellest alates ei leidnud ükski Pengringer enam rahu.
Nad vahetasid nime, sõitsid ära teistele mandritele,
kuid miski ei aidanud. Lõpuks jõudsid nad ikka
siia, et seista silmitsi saatusega.
Trepp lõppes ja Karl astus keldrisse. Ta oli
nüüd muistse templi varemetes. Madalal poodiumil ruumi
keskel kõrgus kivist altar. Kummalised märgid ta
külgedel hiilgasid nõiduslikus kumas, mis
täitis kogu keldri ja selles valguses nägi Karl rotte.
Suured hallid loomad seisid poolringis altari taga nagu
unustatud jumala veidrad preestrid, silmad ahnelt kiiskamas,
esikäpad kombekalt kõhul risti.
Aeglaselt astus Karl altari poole, tajudes, kuidas side tema
ja selle kivitahuka vahel aina tugevamaks muutub. Teda oodati,
kuid miks? Miks oli ta siin, mahajäetud lossi keldris,
Pengringerite Pesas, millel lasus needus?
Ta heitis altarile ja sulges silmad ning siis korraga teadis
ta vastust. Ka tema oli Pengringer. Viimane Pengringer.
|