Tähed mustavas öös olid külmvalged,
kauged ja elutud. Kõrvukriipiv vaikus laotas end
üle maa ning jäine õhk tuimestas liikmeid.
Hassun toetas kangestunud selja vastu massiivset kivikamakat,
proovides tungida pilguga läbi pimeduse. Silmad valutasid,
selg valutas ja hing... Hing oli tundetu. Tühjus.
Tühjus oli teda vaevanud juba kaua. Mõtted ja
teod olid omandanud automaatsuse, tunded olid kadunud. Vaev oli
elada, vaev oli ennast järjekordse päeva hommikus
leida. Tema piin polnud ka teistele märkamatuks
jäänud. Ja ühel päeval olid tulnud Vanemad
ning soovinud temaga rääkida. On mõttetu
vaadata, kuidas ta hääbub, olid nad ütelnud.
Teistele ei ole kasulik seda jälgida, olid nad
ütelnud. Seepärast on igati mõistlik, kui ta
lahkub, olid nad ütelnud.
Ja Vanemate sõnad olid seaduseks. Nii oli olnud ja nii
pidi jääma ka tulevikus.
Hassun liigutas end pisut. Kivimügar puuris selgroogu.
Ta katsus mõelda tagasi. Tagasi aega, millel olid veel
värvid, kujud, mõtted. See polnud kerge.
Õrnade sähvatustena jõudsid temani
mälestused. Mälestused, mis tundusid elavat oma elu,
mitte puudutades enam tema oma. Öö oli külm.
Võimalik, et ta ei näegi hommikut.
See mõte ei tekitanud temas mingit vastukaja.
Vanemad olid ütelnud, et ta peab minema. Lahkuma oma
rahva hulgast. Ta kuuletus sellele otsusele. Tal oli
ükskõik. Sel polnud tähtsust, kus ja kelle
hulgas ta oma tuima päevateed rändab. Vanemad olid
langetanud surmaotsuse, kuid talle see ei mõjunud. Ta
oli juba ammu surnud...
Õrn huige võnkus läbi öö
Hassuni sisemusse. Poiss liigatas. See kerge ebamugavustunne,
mida tema sees kaikuv heli tekitas, oli midagi varem kogematut.
Ta tundis seda. Värin algas kõhukoopast, liikus
pehme lainena üles, kõditas kurgulage ning
lõppes peene vibreeriva survega silmade taga. See oli
naljakas tunne, ühteaegu ärritav ja samas ometi nii
õrn. Puhtalt füüsiline tunne, mõistus
sealsamas silmade taga jäi tummaks.
Hassun oli rännanud vaikivas üksinduses.
Ümberringi elas loodus oma elu, teda riivamata. Kuumav
päev ning kalk öö ei mõjutanud tema
teekonda. Tema keha kohanes ning vaim oli ammu lakanud oma
vajadustest märku andma. Ent ometi...
Vahel juhtub, et ei olda valmis elama, olid Vanemad
ütelnud. Juhtub, et ei olda valmis vastutama. Vastutus on
peamine, olid nad ütelnud. Vastutus enda elu ees, teiste
elu ees. See, kellel on ükskõik, selle elul ei ole
mõtet, olid Vanemad ütelnud. Seepärast on
tavaline, et ükskõiksed saadetakse minema.
Saadetakse teele, et nad leiaksid oma elu või kaotaksid
selle. Nii olid ütelnud Vanemad...
Lootus. Pisike, hägus ja armetu, ent siiski oli ta
olemas. Pesitses vaikselt ja märkamatult Hassuni
südames, julgemata endast teatada.
Vahel juhtub, et leitakse oma elu, oli Achak ütelnud...
Hassun ajas silmad pärani. Väsimus vajutas raskelt
laugudele. Kuid magada ei tohtinud. Ta pidi ootama. Pidi istuma
siin külmas pimedas öös, selg vastu jahedat kivi
ning ootama...
Jalg jala ette. Iga sammuga oli Hassun kaugenenud oma rahva
elupaigast. Iga sammuga lähemale tundmatusele,
teadmatusele.
Ja siis oli tulnud Achak. Kõige vanem, kõige
mõjukam, kõige kardetavam.
Achak oli tulnud kiire sammuga Hassuni kõrvale ja
peatanud poisi. Oli vaadanud oma kuldpruunide silmadega Hassuni
sinkjasmustadesse ning hetkeks tõstnud kuivetunud
käe vastu noort pehmet põske.
Teinekord on nii, et olulised asjad on meie sees peidus,
mattunud ebaoluliste alla ja me arvame, et neid ei olegi. Vahel
tuleb siis minna ja leida üles oluline enda seest, oli
vanamees ütelnud. Tuleb minna ja leida koht ja oodata.
Vahel juhtub, et leitakse oma elu, oli Achak siis ütelnud.
Ja Hassun ootas. Selg vastu kivi, ise sama tuim ja tundetu.
Kivi. Õigupoolest see ta ju oligi. Nime järgi
vähemalt. Hassun. Kivi. Võibolla see oligi
põhjus tema masendavale ükskõiksusele? Nimi
väljendamas kandja olemust?
Sündides siia ilma antakse sulle nimi ja see vormib sinust
selle, kes sa oled kuni elupäevade lõpuni? Miski
poisi sisemuses protesteeris nõrgalt sellise
lõplikkuse vastu. Miski. Oli see lootus? Seletamatu ja
nimetu tema sees, mis kisendas taolise ebaõigluse vastu.
Miski, mis tahtis elada. Nii väga...
Vahel juhtub, et leitakse oma elu, oli ütelnud Achak.
Veel täielikult mõistmata talle usaldatu
sügavust, oli Hassun kõndinud edasi. Ent kui mulda
on visatud seeme, millele on määratud idanema minna,
siis nii juhtub, olgu pind kuitahes viljatu.
Nii oli ta sammunud päevi, Achaki sõnad
alateadvusse pressitud. Paigad, kust tal tuli läbi minna,
olid võõrad, inimesed, keda ta kohtas oma
rännakul, tundmatud.
Ja äkki... Äkki oli tulnud äratundmine. Oli
tulnud suure sooja hoovusena, rullunud üle tema, matnud ta
enesesse. Tunde intensiivsus oli tal südame pahaks ajanud.
See koht. Siia pidi ta jääma. Tasane paljas maa
üksikute kidurate põõsastega ja kogu seda
mahajäetuse illusiooni rikkumas tohutu kivirahn.
Kivimürakas, mis loojangupäikese viimastes kiirtes
küütles punakaskuldseid toone. Hassun tundis selle
paiga sõbralikkust enese vastu. Siin oli midagi, mis
sundis teda jääma.
Uuesti kostus üle tasandiku hääl. Vaikne, ent
ometi võimas. Tungivalt nõudes tähelepanu.
Hirm. Halvav hirm valgus üle Hassuni. Haaras ta oma
kindlasse embusse, surus liikumatult vastu kivi. Ta ei olnud
üksi. Täiesti selgelt tunnetas ta kellegi
laialivalguvat lähedust. See oli kõikjal.
Pöörles tema ees, istus tema kõrval, liugles
tema kohal. Hassun ei suutnud end liigutada. Kellegi teise tahe
hakkas rahulikult ent peatumatult temas võimu
võtma. Maailm tema ees alustas muutumist. Öise
mustava taeva taustal hakkasid välja joonistuma
hõbedased jooned, mis ristusid, põimusid,
kaardusid eri suundadesse, et mingis punktis jälle kokku
saada.
Vahel juhtub, et leitakse oma elu...
Veri trummeldas Hassuni kõrvades. Tema silme all
kadus tuttav maailm ning kerkis uus, tundmatu, hirmutav ent
samas ometi nii ligitõmbav. Poiss vabises. See, mis
toimus, oli määratud talle, ainult talle. Ta tundis
seda ammuunustatud meeltega, mis aeglaselt avanema hakkasid.
Hirm, meeletu kangestav äng andis teed tärganud
põnevusele. Õhk tema ümber kees, vilises,
õõtsus. Õhus oli elu.
Hõbedased kiired lähenesid. Kogunesid
pulseerivaks massiks. Hassunit haaras lämbumistunne.
Plahvatus. Plahvatus paiskas ta taevasse, rebis sajaks
tuhandeks väikeseks tükiks, litsus tihkelt mullaga
segi.
Hingamisrütm taastus. Hassun pilutas silmi. Tajud,
tajud olid need, mis eksitasid. Silmad. Ta nägi, ent
mõistus keeldus omaks võtmast. Ta kuulis. Kuid ta
ei võinud seda ju kuulda!
Väheldane hõõguv kogu tema ees.
Maailm, milles me elame, on eksitav. Me näeme asju, sest
me usume nende olemasolusse. Ent vahel on see, mida me ei usu,
palju tõelisem. Kaota usk oma maailma, oli ütelnud
Achak. Ole vaba, ent ometi tähelepanelik. Ära ole
kindel milleski, ent ometi ära sule end sellele, mida
maailmal on sulle pakkuda. Kaota ennast ja leia end uuesti.
Valgus. Silmadesse lõikav ere hõõgus,
mis takistas nägemist. Lõõsk, mis näis
kogunevat otse Hassuni ette. Valgus, mis tundus käega
katsutav. Vähehaaval harjusid poisi silmad.
Vähehaaval harjus ta mõistus. See polnud
võimalik, ent ometi seisis ta ees loom, väike
koheva sabaga rebane, hõõgudes punase
kõigis toonides, helendades läbi jõudu
kaotava öö, tungides kogu oma olemusega valusalt
Hassunisse. Rebase suurtes kuldsetes silmades oli soojust,
mõistmist ja valu, kui ta oma pilgu poisi silmadesse
kinnitas. Ja siis rebane rääkis...
Hassun pigem tajus, kui kuulis. Soe õhk lainetas ta
ümber, mähkis ta paksult enesesse, paitas ja
hellitas. Sõnad, iidse tarkuse pärlid tungisid
temasse, jagasid endas peituvaid saladusi, juhatasid teed.
Tühjus murenes. Kukkus kildudeks kokku. Varises
liivpeene tolmuna maha.
Tõusva päikese kuldroosades kiirtes seisis poiss.
Uus maailm laius ta ees, maailm täis avastamisootust,
maailm täis lõhnu, tundeid, maailm täis elu.
Poiss sirutas end. Ta seisis oma tee alguses. Ta oli leidnud
oma elu.
Ja ta nimi oli nüüd Tokala -- Rebasekutsikas.
|