Nad ütlesid, et jääprillide kandmine võib alguses tunduda väga ebameeldiv ja harjumatu, kuid risk silmanägemisest üldse ilma jääda on liialt suur, et Excelsusel nendeta hakkama saada. Jääprillid tuleb kohe, juba enne laskurist väljumist ette panna. Võimalik, et alguses ei näe sa üldse midagi, rääkisid nad, siis aga ilmub see maailm sinu ette oma täielikus lummuses, täpselt sellisena, nagu ta on, ainult et ilma üliereda valguseta. Sa harjud varsti nende vedelkristallidest koosnevate imekergete okulaaridega ära ja ei tunne sugugi, et sa Excelsuse jäämaailma oma enese silmadega ei vaata. Mul ei pruukinud peljata, ilma ei jää ma millestki, nii nad kinnitasid. Jääprillid ehk gonglatsioonläätsed töötlevad vaid Excelsuse tähtede kiirgust inimesele vastuvõetavaks ja sinu silmad ei saa kahjustatud.

Kui laskuri vibreerimine lakkas ja tabloole tekkis kiri, mis kuulutas edukast saabumisest Excelsuse vastuvõtubaasi, panin ma jääprillid kõhklemata ette. Algul ei tajunud ma mingit muutust, laskuri sisemus paistis endiselt tuhmis valguses. Seejärel viskus kõik äkki pimedusse. Avastasin, et okulaaride paremasse ülanurka tekkisid tähed ja numbrikombinatsioonid. Pisut jääprillide objektiive reguleerides ja silmi kissitades suutsin ka andmeid lugeda. Temperatuur, valgustugevus, tuule suund, nähtavus -- harilikud meteoroloogilised andmed. Olin koos prillidega ka ilmajaama kaasa saanud. Ju siis on selline kokkusobitamine Excelsusel vajalik. Lisaks avastasin, et jääprille reguleerides võib tabloolt leida ka topoloogilisi andmeid -- näiteks nägemisulatuses olevate objektide kauguse kohta.

Pimedus kadus ja avastasin enda nägevat laskuri sisemust nüüd läbi äärmiselt kerge sinakasrohelise kuma.

Mind oli ka tuule suhtes hoiatatud -- kui tõuseb lumetorm, tuleb Akadeemiasse varju minna. Võib juhtuda, et torm möllab kuude kaupa. Kuni torm võimutseb, töötavad Kujude kallal heljukrobotid, kes puhastavad neid lumest. Kui mulle esmalt sellest räägiti, meenus mulle Sisyphose müüt. Roboteid nimetatakse siin himaajadeks.

Tõusin püsti ja järgnesin valgustabloo märguandele, mis käskis mul astuda laskuri lüüsikambrisse. Sama teed pidi olin ruumiterminalis laskuri pardale asunud. Lüüsikambris tundus õhk hõredam, aga värskem. Minu selja taga sulgus uks, mis viis laskuri sisemusse.

Laskuri lükanduksed avanesid. Ma ootasin mingit häält, kuid seda polnud. Excelsus avanes mu ees täielikus vaikuses.

Olin oodanud päikesesähvatusi, lumeundu, talvevõimu. Midagi mõjusat, mis avaks mulle esimesel pilguheidul planeedi talve kogu oma täiuses ja ilus.

Midagi sellist polnud.

Oli väga vaikne. Laskuri mootorid olid seiskunud, tuult ei olnud. Sadas lund, väga vaikselt ja lihtsalt. Excelsus tervitas mind pehmelt ja ulatas mulle oma lumise käe, kutsudes Talve, nagu ainult tema seda tundis. Läbi mahedalt langevate lumeräitsakate suutsin eristada platvormi vilkuvaid äärisseinu, liftishahti torujat kuplit ja ehitist, mis kõige rohkem ümbritsevast sarnanes ruumiterminaliga ühenduses oleva Jaamaga.

Jaama poolt lähenes mulle erkpunases riietuses mees. Ta kahlas kergelt hüpeldes läbi lume ja juba kaugelt nägin, et mees naeratas. Siiralt ja avalalt.

«Te meeldite talle. Tõite meile hea ilma kaasa!» hüüdis mees ja need olid esimesed helid, mis Excelsusel minuni jõudsid.

Mees jõudis lähemale ja ma nägin, et ta kandis seljas kuulsat Excelsuse skaftoogat, pükskostüümi, mille Brommer lasi spetsiaalselt selle planeedi jaoks valmistada. Ligidalt ei paistnudki skaftooga nii jäle, nagu sellest räägiti.

«Tervist, Zeman, Excelsus tunneb, et te olete hea inimene.»

«Peaksin vist olema meelitatud,» laususin minagi oma esimesed sõnad Excelsusel.

Mees tõi kuuldavale mingi heli, mis pidi olema ilmselt naer.

«Excelsus ei meelita kunagi, jätke see meelde. Ta ütleb kõik otse välja, mida mõtleb. Juba kolm kuud pole meil torme olnud, kuid viimane nädal on olnud väga külm. Kui aga saabus teade teie saabumisest, hakkas vaikset lund sadama ja läks soojemaks. See lumi on tööks just paras, pilved katavad tähed kinni ja pole tarvis prille kanda. Ja võtke oma okulaarid eest ära, neid pole praegu vaja.»

Tõepoolest, taipasin alles nüüd, et minu vastuvõtjagi ei kandnud prille. Läbi lumesaju vaatasid mulle kergelt habetunud näost vastu kitsad, mongoliidse lõikega, kavalalt naeratavad silmad. Skaftooga kapuuts kattis mehe pead nii, et ainult silmad paistsidki.

Mul tuleb hakata inimesi silmade järgi eristama, mõtlesin. Tõenäoliselt võisid ka skaftoogad erinevat värvi olla, et kohalikud üksteist jääliustikel ja lumesajaus ära tunneksid. Selleks, et osata inimestel nende kuju, kõnnaku ja liikumisharjumuste järgi vahet teha, on minu viibimisaeg Excelsusel liiga lühike.

Mees viipas laskuri poole. «Teie pagas on ikka veel seal purgis?»

Noogutasin. «Mulle öeldi, et seda ei pea käe otsas tassima.»

«Ja õigesti öeldi. Oodake veidi.» Mees astus lüüsikambrisse ja õiendas seal juhtklaviatuuri kallal.

«Meil käib inimesi harva, seepärast Jaamas alalist meeskonda ei olegi, kõike tuleb ise teha,» hõikas ta lüüsist. «Mina, näete, olen juba omandanud mehaaniku, lennujuhi, giidi ja pakikandja elukutse. Seda vana Rulkot ei meelita ju naljalt Galerii juurest eemale. Inimene õpib, kuni elab. Nonii, siit ta tuleb.»

Laskuri kerest eraldus kerge undamise saatel pagasiruumi paneel ja minu varandus veeres moodulist välja. See suur alumiiniumkonteiner, kuhu minu pagas ruumiterminalis mahutati, meenutas mulle millegipärast kirstu.

«Siin on nüüd üks monorada, see viib teie asjad kõik kenasti lifti. Meie ise peame kondiauruga hakkama saama. Vean kihla, et te pole kaua korralikult kõndida saanud. Ongi teil paras aeg konte sirutada. Ja meie juures saate jalutada palju, seda ma luban.»

Loomulikult oli minu vastuvõtjal õigus. Monoraja rööbas oli lund täis sadanud, kui mees jälle klaviatuuri kallal asjatas, lõid lume alt monoraja tuled helendama. Punane valguskiir kulges laskurist liftini. Excelsuse esimesed värvid on punane ja valge, mõtlesin. Minu pagas veeres rahulikult mööda rööbast liftishahti poole.

«Sooh! Valmis, võime liikuma hakata. Saame siis tuttavaks ka. Minu nime te ikka teate?» küsis mees, kui lüüsist välja astus.

Tegin näo, nagu üritaksin mälu pingutada.

«Girei. Magister Girei...?»

«Hassim Dumar Girei. Excelsuse Galerii Ülemmeister ja Akadeemia alaline Magister, kohakaasluse alusel ka kõike muud, millise tööga parasjagu õnnistatakse. Teie teenistuses, Zeman!»

«Aitäh, olete sellega juba peale hakanud. Mina olen Bent vris Zeman. Samuti teie teenistuses.»

«Seda on teil raske olla, Bent vris Zeman, aga olge te teretulnud Excelsusele. Meil on kõigi külaliste üle hea meel, eriti veel nende üle, kes hea ilma kaasa toovad. Olete aadlik? Vris peab vist kõrget sugu tähendama? Ärge siis pange meie lihtsaid kombeid pahaks, kunstirahvas, teate isegi. Hakkame liikuma... siiapoole, palun, vris Zeman.»

Ja Girei osutas käega liftishahti suunas. Pagas oli juba poolel teel. Hakkasime läbi hangede sumpama.

«Ma olen ainult teadusaadlik, mitte sünnijärgne. Kutsuge mind lihtsalt Zemaniks, või kuidas iganes soovite,» ütlesin Gireile. «Tiitlit pole vaja. Ma ei pea ennast pärisaadlikuks. Õieti pole ma viitsinud isegi oma privileegidega tutvuda. Uskuge mind, nii on palju lihtsam.»

«Teadusaadlik? Väga huvitav. Meil pole varem aadlikke olnud. Meil on üldse vähe inimesi käinud. Muide, ka sellest teie Konservatooriumist pole siin varem kedagi olnud. Aga hea, et üldse tulite. Ma olen teile kolm läkitust saatnud, Zeman. Esimese juba nii ammu, et siis ei teadnud me ningodest peaagu üldse midagi peale selle, et nad olemas on.»

«Ma tean ja kogu Konservatoorium on teile väga tänulik. Teie vaatlusandmed on suure teadusliku tähtsusega, meie andmebaas ningodest pea ainult teie läkitustest koosnebki. Ningod huvitavad meid väga.»

«Miks te siis varem ei tulnud?» päris Girei. «Kas tõesti Brommer ärgitas teid üles, kuna Esimene Festival on nii lähedal? Me lootsime Konservatooriumist abi juba ammu, aga te ei vastanud ühelegi läkitusele. Siis olime sunnitud Brommeri poole pöörduma. Ta lubas Konservatooriumile tuule alla teha ja paistab, et tegigi.»

Ruumi üks rikkamaid inimesi, tööstur ja kunstimetseen Petrus Brommer oli tõepoolest Terranoova Konservatooriumi poole pöördunud. Pöördumiseks on seda, tõsi küll, raske nimetada. Ühel kenal päeval tuhises Brommer kuskilt avarustest Terranoovale, hankis endale Administraatorilt hõlpsasti pääsuloa Konservatooriumisse ja ilmus täies hiilguses, krooni ja muude aksessuaaridega rektori enese palge ette. Jutt olevat olnud lühike, Konservatoorium nimetab summa ja saadab ekspeditsiooni Excelsusele, Brommer maksab ja unustab selle, et pidi isiklikult Terranoovale laekuma ja teadlastega oma aega raiskama. Kui rektor seepeale väitis, et Konservatoorium ei osuta ega müü oma teenuseid, kuna on Tema Majesteedi Teaduste ja Tehnoloogia Ameti otsealluvuses ning tegeleb riiklikul tasemel püstatatud probleemidega, mitte Brommeri erahuvidega, muutis rahamees tooni. Rektori poolt oli see juba loomulikult puhas väljapressimine, sest Capaneusi koopainimesed olid just avastatud ja Konservatoorium kihas elevusest sama võimsalt, kui ägas rahapuuduse käes. Muidugi pidi Brommer oma bravuuri maha võtma, rektor on kõva käega mees ja enne, kui keegi teaduse ees kasvõi sümboolset kummardust ei tee, ei saavuta temalt midagi. Excelsus oli meil ammu sihikul olnud, Girei esimesest läkitusest saati, tema teated ningodest olid lihtsalt nii tähelepanuväärsed. Oli vaja vaid veel ühte tõuget, midagi erilist, et projektile finantseerimine taha saada. Juhtus aga hoopis nii, et Brommer tuli ise ja avas meile ukse Excelsusele. Ja Brommerit huvitas ainult Festival...

Jõudsime liftishahtini, Girei avas ukse ja me astusime sisse. Niipalju kui jõudsin aru saada, oli lift tülgastavalt sarnane kõikide liftidega, mis viisid reisjaid hõredalt asustatud planeetide laskumisplatvormilt mingi lauskmaa transpordivahendini. Lift oli täiesti tühi ja kolises. Excelsuse puhul ei saanud aga ka kasutada väljendit «hõredalt asustatud». Vähemalt sel määral, kui see puutus inimasustusse.

«Teie pagas läks transpordiliftiga,» ütles Girei. «Ta on juba all.»

Laskumine ei kestnud kaua, Excelsuse platvorm ei olnud kuigi kõrge. Veidi aja pärast suundusime lauskmaa heljuki poole, mis Gireid lumesajus ootas.

«Alguses ma nautisin meeletult madallendu heljukiga,» seletas Magister, kui meie üle lumiste väljade Akadeemia poole tuiskasime. «Teate, ma isegi käisin igasugu tühja-tähja pärast platvormil, mõtlesin põhjuseid välja.»

«Kunstniku kohta olete siis väga tehnikalembene,» sõnasin. Girei oli hakanud mulle esimesest pilgust meeldima. Ta meeldis mulle juba varemgi, kohe, kui tema isikutoimiku Konservatooriumis olin läbi lugenud. Girei oli maast madalast peale ilmutanud hämmastavaid skulptorivõimeid. Poisi esimeste näpuharjutustena valminud tööd malahhiidi ja marmori segust olid võitnud suure tunnustuse tema koduplaneedil ja vanemad olid oma ainsa võsu saatnud Ruumi kallimasse Kunstiakadeemiasse. Girei jätkas oma töid, minnes üha suurematele vormidele ja keerukamatele materjalidele. Poisi nägemus kivimite sisemisest hingest sulas imetlusväärsel kombel kokku kogu Terranoova Ruumis võimust võtva uus-renessansiga. Ta oskas tunda ja kivisse vormida seda, mida tema ümber igatseti, ja igatses seda, mida tema ümber ei tuntud. Gireil oli suur oht muutuda kommertskunstnikuks, kuid suutis sellest Kunstiakadeemia abiga välja põigelda. Kui uue geeniuse stuudiot külastas Brommer, et mõned tööd osta, ei teadnud viimane veel Excelsusest midagi. Ja kui Brommer ostis Excelsuse, ei kõhelnud ta kaua. Ta tegi Gireile ettepaneku saada Excelsuse Galerii Ülemmeistriks ja Girei nõustus. Nüüdseks oli ta Excelsusel viibinud 30 aastat.

«Kahjuks küll,» nõustus ta nüüd. «Ilma tehnikata ei saa tänapäeval ükski kunstnik hakkama. Meie himaajad on täiesti asendamatud ja te ei kujuta ette, kui mitut sorti neid on. Mina ei teinud neil asjandustel alguses üldse vahet. Aga Brommer saatis ja saatis üha uusi ja nüüd oleme nendega nii ära harjunud. Poleks himaajasid, poleks Galeriid, nii lihtne see ongi. Aga mina olen kiindunud ka igasugustesse liikurvahenditesse, ma naudin kiirust, teate. Mõni aasta tagasi tahtsin isegi siin ühe võiduajamise korraldada, ainult kunstnike vahel. Aga asi jäi soiku ja sestap olengi mina niiöelda valvevoorimees, kes Akadeemia ja platvormi vahet ajab. Käiks meil ainult inimesi rohkem!»

«Külastajate puudust ei tohiks teil ju varsti enam olla?»

«Mõtlete Festivali? Sinna on veel aega, kaks standardaastat, kurat neid võtaks. Ma ei kujuta ette, kuidas Brommer need moodulhotellid siia kohale saab. Mitte üldse ei kujuta ette. Toob taevast majad kohale? Siia, hangedesse? Ja seda kõike vaid ühe aastaga?!»

Girei teadis sama hästi kui mina, Brommer või ükskõik kes teine, et hotellid t u l e v a d Excelsusele. Tulevad ruumiterminali ja paigaldatakse konstruktorlaskuritelt Excelsuele. Kiiresti ja vaikselt. Ja need hotellid saavad inimesi puupüsti täis. Kaheks-kolmeks päevaks. Ja pärast seda on Brommer jälle rikkam.

Ma sain Gireist täiesti aru. Nii tema teeseldud kahtlustest hotellide suhtes kui heljuksõidu nautlemisest. Kiirendust tundmata tuhisesime mõne meetri kõrgusel Excelsuse pinnast. Mingit mootorite häält me ei kuulnud, heljuk oli surmvaikne sõiduriist. Lumi tuiskas meile vastu, keerles pööraselt meie ümber ja mattis meid. Kui ma tõesti meeldisin Excelsusele, siis ise olin planeeti juba suisa armunud.

«Teil on tõesti imeilus maailm,» ütlesin Gireile. «Mul on kahju, et saan siin nii vähe olla.»

«Ilu pole te veel näinud, oodake kuni homme Galeriise läheme. Ja see pole veel ka kogu muusika. See, milleks planeet võimeline on, seda saab praegu vaid arvutiekraanilt näha ja ma räägin teile, Zeman, et juba s e e on midagi. Aga mis siin kahe aasta pärast lahti läheb, kui kõik saab tõeliseks!»

Jah, mõtlesin, mis toimub siin kahe aasta pärast, on võimalik enam-vähem ette kujutada. Hoopis keerulisem on arvata, mis toimub pärast seda, kui Festival läbi saab, siis kui Excelsuse tähed ei rista enam oma kiiri nagu Terranoova musketärid mõõku Tema Majesteedi meeleheaks.

«Aga miks te siis nii väheseks ajaks jääte?» päris Girei. «Vaevalt te paari päevaga suudate ningode mõistatuse lahendada. Mina olen neid varsti kümme aastat jäginud ega pole põrmugi targemaks saanud, ei sugugi. Pigem vastupidi, nad oskavad alati miski viguriga välja tulla. Nad muudavad oma kombeid, pole kunagi need, mis olid enne.»

«Konservatooriumil on omad tavad ja meetodid,» kostsin. «Me oleme küll suur asutus, aga ka meid ei jätku terve Ruumi peale. Mõistusliku elu otsimine on Tema Majesteedi ja tegelikult kogu inimkonna arvates niivõrd oluline ülesanne, et iga jälge tuleb uurida põhjalikult, metoodiliselt ja kaua. Viimase aja tähelepanu on koondunud Capaneusile. Sinna lähevad meie rahad ja inimesed. Poleks olnud Capaneusi, oleksime ammu Excelsusel olnud.»

«Mõtlete neid koopainimesi? Neid, kes veel kiviajas elavad? Võimas värk! Ma mäletan hästi seda uudist, see oli ju sensatsioon. Brommer ise saatis siia selle filmi, mis neist peletistest oli tehtud. Meie naisterahvad ei saanud mitu ööd korralikult magada, see oli nende jaoks liiga jube. Eriti need kohad, kus nad einestama hakkasid. Ningodega on nad ära harjunud, aga inimesi, näe, kardavad!»

Brommer oli saatnud Excelsuse Akadeemiale kärbeteta dokumentaalfilmi Capaneusi koopainimestest. Filmi oli ta Konservatooriumilt luba küsimata ühelt meie töötajalt ropu raha eest üles ostnud ja tahtis seda ka ise edasi müüa. Rektori palvel oli Tema Majesteet ise sekkunud ja film võeti Brommerilt ära. Akadeemiasse oli ta selle saatnud absoluutselt juhuslikult, muu meelelahutusliku kraami hulgas, mida ta siia tihti läkitas. Brommer hoolitses oma töötajate eest hästi, seda ei saanud salata. Kummati olin Brommeri peale tige ja vahest ka kade, et just tema, rahahai, oli esimesena tõmmanud sideme Excelsuse ja Capaneusi vahele.

«Muuseas, naisterahvastest,» Girei valis sõnu ja tundus veidi kohmetunud olevat. «Vaadake, ma ei tea täpselt Terranoova, õukonna ja üldse muu maailma tavasid, olen liiga kaua Galeriis olnud, aga juhiksin teie tähelepanu, et meil võivad siin olla teie jaoks mõneti ebaharilikud kombed. Naisterahvad on Excelsusel sisuliselt samasugused kunstnikud nagu mehedki. Nad ei ole meil seltskonnatüdrukud, õigemini, pole meil neid üldse. On arvatud, et Brommer hoiab selle arvelt kokku, aga nii see päriselt pole. Meil on naisi ja mehi enam-vähem võrdselt ja isegi kindlaid paare. Magistrina peaksin vist paluma teil seda arvestada.»

Gireil olid lihtsustatud arusaamad õukonnaelust, nagu ka Ruumi uuematest kommetest. Ma ei imestanud selle üle, ega pannud seda ka talle pahaks. Kolmkümmend aastat Excelsuse Galeriis võisid kunstniku muust ilmaruumist ära lõigata. Ma teadsin kõike Excelsuse kommetest, nende erinevusest Terranoova omadega ja teadsin ka peast paljude Excelsuse asukate nimesid ja elulugusid. Teadsin iga kui rida Girei läkitustest.

Konservatoorium ei saada luureretkele ettevalmistamata inimest. Saati siis veel mind, Tema Majesteedi Teaduste ja Tehnoloogia Ameti Mõistusliku Elu Otsimise Konservatooriumi luureülemat, parun Bent vris Zemanit, kes vaid nädalapäevad tagasi oli Tema Majesteedilt eneselt saanud kingituseks päruslaeva. Teenete eest Capaneusil.

Ainukesed «pisiasjad», mida mina ja Konservatoorium ei teadnud, olid seotud ningodega ja nende mõistatusliku seotusega Capaneusi koopajoonistega. Lahendus võis, aga ei pruukinud peituda siin, jääaegade kütkes vaevleval Excelsusel, kus Petrus Brommer tegi teoks oma fantastilist unistust.

Universumi suurimat jääskulptuuride galeriid.

Akadeemias saatis Girei mind mu toaukseni, olles eelnevalt jälginud, et pagasiga oleks kõik korras. Ta ei pruukinud mulle teed juhatada, tundsin Akadeemia siseplaani sama hästi kui tema, aga seda polnud vaja kunstnikul teada. Ma lasin Gireil lihtsalt nautida veel ühte ametit, mida Excelsuse karm elu ja Brommeri vaist olid tema peale pannud -- hotelliadministraatori oma. Gireid Magistriks määrates oli Brommer teinud kahtlemata õige valiku. Väiksekasvuline pilusilmne skulptuurigeenius sai suurepäraselt hakkama iga tööga, mis tema ette veeres.

«Ma ei tea, kuidas te ise paremaks peate,» ütles Girei mulle kergelt kõheldes hüvastijätuks, «aga hea meelega koguksin homme hommikul kokku väikese seltskonna, keda võiksite veidi valgustada oma tulekust ja... meie olukorrast. Räägiksite, miks siis Konservatoorium on teid ikkagi siia saatnud ja seletaksite üldse kogu seda umbsõlme. Vaadake, meil ei käi palju külalisi, ega Brommer ei laseks ka, ja seepärast on iga inimene, kes Excelsusele juhtub, äärmiselt teretulnud ja huvipakkuv. Teie veel eriti. Usun, et ka teile on enne Galeriisse minekut kasulik meie inimestega rääkida. Ja teeksime selle jutuajamise meie aulas.»

Girei oli suur kavalpea. Ta hoidis Akadeemiat kõvasti oma käpa all. Meister iga asja peale, nagu ta oli, ei lasknud ta Excelsusel ilma enda teadmata midagi sündida. Näidates oma lobisemihimu laskuri juures ja heljukil, ei õnnestunud tal ometi mult midagi välja pinnida. Girei teadis, et ma ei keeldu.

«Ajage mind üles ja juhatage teed,» vastasin. «Oleksin teid isegi palunud, et saaksin enne Galeriid inimestega rääkida. Aitäh, Magister. Aitäh kõige eest.»

«Pole tänu väärt.» Girei valmistus lahkuma, kuid midagi pakitses tal veel hingel. «Ma tahtsin küsida, Zeman... Ma ei teagi... See pole ka nii oluline, aga siiski.»

Mees pidas pausi.

«Küsige julgelt,» õhutasin teda.

«Teie juures tundub mulle kogu aeg midagi nii harjumatut. Ma ei saanud algul aru, mis nimelt. Aga siin Akadeemia ruumides jõudis see mulle kohale. Tahtsin küsida, et miks te nii vaikselt räägite, Zeman?»

«Harjumus ilmselt. Konservatooriumis räägivad kõik vaikselt,» vastasin. See oli see kuu aega Capaneusil! Ürgmaailm oma neitsilikus puutumatuses. Mittesekkumine. Oled valvel, et ükski sosin ei häiriks iseeneslikku arengut, et ainuski liigvalju sõna ei muutuks pärismaalastele kummaliseks jumala hääleks.

«Meie oleme vist Excelsusel harjunud jälle liiga valjusti kõnelema,» lausus Girei mõtlikult. «Kas see häirib teid?»

«Teie hääl on olnud täpselt nii tugev, et siit Konservatooriumi jõuda, Girei. Ärge muretsege. Head ööd.»

«Head ööd,» vastas Girei, kui hüvastijätuks tema kätt surusin. «Kõike head. Pange ennast Galeriiks valmis.»

Sulgesin ukse ja läksin pesema.

Alles siis, kui vannitoast tulin ja valmistusin magama heitma, sain aru, kui väsinud ma tegelikult olin. Capaneus oli mind kuu aega pooleldi magamata hoidnud. Vahepealsed päevad Terranooval polnud väsimust vähendanud. Rektor oli mulle saatnud kõik materjalid Excelsuse kohta, teatanud ruumiterminalist väljumise kuupäeva ja kivi kotti soovinud. Ja ma ei olnud Gireile sugugi valetanud. Lihtsalt kõik oli korraga ühte punkti kokku jooksnud. Capaneus oli suurim sensatsioon, mida üldse võis ette kujutada. Excelsuse ningod ja probleemid nendega olid meil ammu teada, kuid Konservatooriumi võimalused olid ülekurnatuse tõttu Capaneusil tõesti piiratud. Rektor arvas, et kaks standardpäeva on mulle Excelsusel alguseks küllalt. Polnud mingit vajadust välja saata täies koosseisu ekspeditsiooni, kui ningode kohta oli nii vähe andmeid.

Sarnasused koopajoonistega olid olemas, ka oletatava marsruudi logistika klappis, kuid siiski oli kõike liiga vähe.

«Mine ja vaata. Viska pilk peale. Kui seal tõesti midagi on, siis jääb Festival ära ja Brommerile tehakse pakkumine, millest t e m a ei saa ära öelda,» oli rektor mulle lahkumisel öelnud, ilmselt oma hiljutist jutuajamist Brommeriga silmas pidades. «Tema Majesteet ostab siis Excelsuse koos saba ja sarvedaga ära ja see saab Konservatooriumi omandiks. Õnn kaasa!»

Koputus.

Arglik ja vaikne koputus uksele. Tõusin voodist, läksin ja avasin ukse.

Loomulikult polnud see Girei. T e m a oleks koputanud teistmoodi. Vabandavalt, aga tungivalt. S e e koputus pidi kuuluma naisterahvale ja kuuluski.

Tundsin tüdruku kohe ära, tema pilt oli mulle eriliselt meelde sööbinud. Uca Roydeedt, Girei üks lähimaid abisid ja Suure Ningo kuju autor. Tüdruk oli sündinud siin Excelsusel, tema isa oli kümmekond aastat tagasi langenud ühe esimese väljailmunud ningo saagiks. Plika polnud elu sees Excelsuselt jalgagi välja saanud. Tema arusaam ümbritsevatest maailmadest pidi olema kujunenud suures osas Brommeri poolt kunstnikele saadetud meelelahutuskraamist.

Nüüd seisis ta minu ukse taga ja nägi välja täpselt samuti, nagu tema koputusest aimata võis. Ta vaatas mind mahedal ja arglikul pilgul ning üritas meelde tuletada oma esimest fraasi, mida enne koputamist nii palju endale mõtteis korranud oli.

Lõpuks, pärast seda, kui olin julgustavalt naeratanud, tuli see tal meelde.

«Vabandust, Teadlane, et ma teid öösel tülitan aga mul oleks tarvis tõesti väga rääkida. Ma olen...»

Kuni tüdruk oma seletusi ja vabandusi esitas, oli ta juba toas.

Mulle lihtsalt meeldivad kenade tütarlaste öised salavisiidid.

«Minu nimi on Uca Roydeedt,» ütles neidis, kui olin ta musta nahkdiivani istuma suunanud. «See nimi ei ütle teile vist midagi?» ja vaatas mulle küsivalt otsa.

«Ütleb küll. Teie isa oli kuulus kunstnik, Vender Roydeedt on valmistanud Aphrodite kuju, mis on Tema Majesteedi Muuseumis Terranooval. Ja ma tean, et teie pole oma isast vähem andekam.»

«Ma ei tea, ei tea tõesti,» kostis tüdruk õrnalt õhetades. «Kunst on mulle väga tähtis. Kõige tähtsam. Aga ma ei hiilinud teie tuppa kunsti pärast.»

«Mille pärast siis?»

Tüdruk kõhkles. Sain aru, et rääkimine võõraga pole talle lihtne ega igapäevane tegevus.

«Te tulite siia sellest kuulsast Elu Otsimise Konservatooriumist? Sellest, mis asub Terranooval?»

«Täpselt. Kuid õigem oleks öelda a i n s a s t Mõistusliku Elu Otsimise Konservatooriumist. Sest rohkem neid ei ole.»

«Jah. Magister on sellest rääkinud. Te tulite ningode pärast?»

«Ma tulin ningode pärast. Ma tulin selle pärast, et välja selgitada, kas on vajalik saata Excelsusele Konservatooriumi ekspeditsioon.»

Tüdruk kõhkles taas. Poolpimedas toas sulasid tema ronkmustad juuksed diivani ja hämarusega ühte. Mulle meeldis, et ta polnud end enne minu juurde tulekut kamminud ega värvinud. See rääkis siirusest ja avatusest.

«Kas te olete ningosid näinud?» päris ta edasi.

Girei filmid ja hologrammid, lumevalguses heiklevad mustad varjud. Hambad ja küünised. Koopajoonised Ämbrijärve ääres. Ma ei teadnud, kas olin ningosid näinud. Veel mitte.

«Kõike, mida Excelsuselt meile saadetud, oleme äärmiselt tähelepanelikult uurinud. Kuid elusat ningot pole ma muidugi näinud. Teie vist küll?»

«Jah, väga palju ningosid. Ma ei ole kunagi nende vaatlusega nii pühendunult tegelenud nagu Magister, kuid olen neid siiski palju näinud. Ma olin alles laps, kuid nägin esimest korda elusat ningot. Ja... Ja nad hakkasid mulle õudsalt meeldima, nad olid nii... armsad. Isa oli siis veel elus. Kas te teate mu isa kohta?»

«Jah, Uca. Ma tean, et sinu isa hukkus.»

«Ningo tappis ta. Ma nägin seda ise pealt. Ja see oli just see, mis ta oli -- mõrv. Ja ma arvan, et sellepärast te oletegi siin. Ningod mõrvavad, võtavad elu, sest tahavad seda võtta. Nad ei pea jahti, nad ei söö inimesi. Tapavad tapmise pärast nagu inimesed. Kuid loomad ju ei tapa, loomad ei soorita ettekavatsetud mõrvu. Sellepärast te peategi neid mõistuslikeks olevusteks. On mul õigus?»

Ucal oli suuresti õigus. Mitte kõiges küll, aga paljus kindlasti. Esimesed signaalid selle kohta, et Excelsusel on paar kunstnikku langenud salapäraste lumeelanike -- ningode -- ohvriks, jõudsid Konservatooriumi juba ammu. Inimest on Ruumis sageli tundmatud või tuntud eluvormid rünnanud ja seetõttu ei oleks pidanud ka Girei raportid ju midagi erilist tähendama. Excelsuse juhtumid olid aga erinevad -- ningode tapmisviis oli liialt... inimlik. Kogu tuntud Ruumis pole inimene veel endasarnast mõistusega liiki avastanud. Edaspidi tuvastasime Girei salvestustest veel midagi... ja siis tuli Capaneus.

Mis puutus sellesse, kas loomad mõrvavad üksteist või mitte, polnud Ucal päris õigus. Loomad ei tapa ainult kaitseinstinktist, vältimaks või ennetamaks rünnakuid poegade või kodu vastu, või siis jahiharjutamise eesmärgil. Ka loomad mõrvavad. Kuid mitte nii nagu ningod.

Uca hakkas nüüd jutustama, kuidas tema isa tapeti. Tüdruk oli siis olnud vaid kümnene. Ta oli sündinud ja kasvanud Excelsusel, olnud üldse esimene Excelsusel sündinud inimene. Esimene ja senimaani ainus. Tema ema oli olnud samuti kunstnik, kuid suri varsti pärast sünnitust. Uca ei mäletanud oma ema. Teda olid kasvatanud isa ja teised Akadeemia asukad. Vahel hoolega, vahel halvasti, sest Akadeemia oli mõeldud Galerii jaoks, mitte lasteaiaks. Kas oli see pidev viibimine kunstnike seltskonnas või olid need isa geenid, kuid ka Uca hakkas pisipõnnist peale ilmutama skulptoriandeid. Viieaastasena viibis ta juba iga päev Galeriis ja kasutades kunstnike tööriistu, valmistas ise jääkujusid. Need kõik on siiani alles, Suure Ningo kuju lähedal, seal kus on praegune Uca välistuudio.

Ningode esimest ilmumist mäletas tüdruk häguselt. Ta meenutas, et räägiti veidratest hülgesarnastest olenditest, kes küüniste abil mööda jääd ja lund tuiskavad. Keegi polnud varem uskunud, et Excelsusel võiks mingi elu esineda. Kuidas oleks Loodus saanud siia jääplaneedile liustike vahele zooloogilise elu luua? See paistis võimatuna. Aga ningod olid tõelised. Loomulikult polnud kogu planeet täielikult läbi uuritud, selleks polnud ju ka mingit põhjust. (Uca ei teadnud, et Brommer oli kohe, kui ta oma unelmate planeedi avastas, lasknud selle pealiskaudselt infrapunakaamera ja -spektromeetriga üle vaadata. Kuid Brommer ei otsinud niivõrd loomset elu, kuivõrd parimaid ehituspaiku Galeriile ja Akadeemiale.)

Ningosid nähti alguses haruharva. Sagedamini leiti vaid nende jälgi, kui need polnud veel lund täis sadanud. Jäljed aga ei rääkinud ningodest palju, ei nende välimusest, ainevahetusest, kavatsustest ega elukommetest. Esimene ningo Käik avastati väga lähedal Galeriile ja see pani juba paljud mõtlema. Jäljed ilmusid üha sagedamini ja viisid Käigust Galeriini. Ainukesed faktid, mida võis jälgede järgi kindlalt tuvastada, ütlesid vaid, et huvilisi ningosid oli kõige rohkem kolm-neli ja et neil on suured küünised.

Galerii oli ningode ilmumiseks juba omandanud esialgse suursugususe. Suurematest Kujudest olid valminud Mammut, Luik, Veenus, Zeus, Sünnitav ema, Ikarose langemine ja Nuttev laps. Keskmise suurusega kujusid, mille kõrgus ei ületanud viitkümmet meetrit, oli muidugi rohkem. Väiksemaid aga lausa massiliselt. Uca mäletas vaid ähmaste kuulduste järgi, et esimeste ningode ilmumine oli ajaliselt kokku langenud ühe järjekordse suure tormi lõpuga. Töö polnud Galeriis veel täie hooga taastunud, vaid himaajad puhastasid Kujusid lumest. Siis nägi ta esimest korda ningot.

Oli olnud ilus päev, selge ja karge. Pärast pikka tormi mõjus tähtede valgus eriliselt lummavalt. Uca oli tormi psüühiliselt äärmiselt raskelt üle elanud, see torm oli olnud tema esimene Excelsusel. Nad olid isaga läinud Galeriisse vaatama, kuidas himaajade töö on edenenud.

Isa viis tüdruku Luige kuju juurde, see oli väikese Uca lemmikkuju ja ta oli Luige järele tormi ajal nii väga igatsenud. Nad seisatasid Luigest parajas kauguses ja imetlesid taeva poole sirguvat graatsilist kaela, mille himaajad olid lume alt juba puhastanud. Luige tiivad oli lendu tõusmiseks laiali lehvitud, linnu jäine keha valmistus õhkusööstuks, oli viimse suleni pingul. Mitte asjatult ei peetud saja meetri kõrgust Luike Galerii üheks kaunimaks teoseks.

«Me lihtsalt seisime ja vaatasime ja ei rääkinud midagi,» meenutas Uca. «Luige juures ei saagi millestki rääkida, ta ei lase. Rääkimine oleks nagu pühaduseteotus, kui te mõistate, mida ma tahan öelda. See oleks nagu Luige solvamine, seal on tema, ainult tema ja kõik sõnad on üleliigsed.»

«Kas te näitate mulle homme Luike?» pärisin. «Viige mind tema juurde, eks.»

«Loomulikult. Kui te seda soovite. Ma oleksin väga rõõmus.»

«Aitäh. Rääkige, mis edasi juhtus.»

«Niisiis, seisime ja vaatasime lindu. Siis ma tundsin äkki midagi. Mitte sedamoodi, nagu oleksite pimedas ruumis ja korraga tunnete, et ei ole üksi. Ei, see ei olnud sedamoodi tunne, oli midagi imelikumat. Ja siis me nägime ningot. Teate, ta oli kogu aeg sealsamas olnud ja ka Luike vaadanud. Aga me märkasime teda sellepärast, et ningo liigutas ennast ja siis pudenes lumi tema pealt maha. Ta oli meile väga lähedal. Ta oli nii armas!»

Armas! Seda võis nende loomade kohta kindlasti öelda. Ningod on keskmiselt kahe ja poole meetri pikkused, kuid mitte üle kolme. Nende kered on ümmargused, isegi torujad, kuid eespool madaldub sitke õlaümbrus kaela kohalt pikaks peaks. Samuti on ka tagaosa ningodel nälkjalikult peenem. Kere läbimõõt ulatub keskelt umbes pooleteise meetrini. Nii esi- kui tagajäsemed (või kuidas neid nimetada!) on varustatud pikkade, tugevate ja teravate küünistega. Minule on ningode küünised küll kõige rohkem mõõku meenutanud. Tagajäsemed kujutavad ningodel lühikesi, keskelt kõverdunud ja suurte labajalgadega käppi. Parempoolne esijäse on suurematel isenditel ligi meeter pikk ja selle küünised ka kõige võimsamad. Vaskakpoolne esijäse on poole lühem. Arvatakse, et selline füsioloogiline omapära aitab ningodel suure kiirusega jää sisse oma Käike uuristada. Karvkate on tugev ja ühtlane, värvides ningod musta-valge triibuliseks. Enamasti on neil üks must sõõr kaela ümbruses, teine keskkohas ja kolmas tagajäsemete juures. Mustad triibud on kõhu all heledamad, selja pool tumedamad. Ningode pea võibki nad esmapilgul «armsaks» muuta. Pea on piklik, meenutades nõrgalt kunagi iidsel ajal Terranoovale asustatud jääkarusid. Kõrvu ei ole, kuigi mingid kuuldeelundid peavad ilmselt olema. Pea kasvab üle pikaks koonuks, suuäärised muutuvad «põskedel» kergeks muigeks. Silmad on lähedalt vaadates punased, arvatakse, et ningodel on suurepärane nägemine ja nad võivad näha hästi ka külgedele. Kui ningo suu on kinni, meenutab ta tõepoolest ilusat jääkaru ja hülge triibulist hübriidi. Kui ta suu avab, paljastub kaks rida nõelteravaid kihvu. Ja siis ta enam ei tundu nii armas.

Üldiselt peetakse neid lihasööjateks. Ja see on ka laias laastus kõik, sest ühtki ningot pole kunagi haavatud ega kinni püütud. Ningod ei lähe oma Käikudest kaugele, ka pea surmavalt haavatud isend suudab roomata Käiguni ja kaduda Excelsuse kaitsva jääkatte alla. Kõike seda teadsime me tänu Girei vaatlusandmetele ja filmidele.

«Ta raputas ennast ja siis pööras pea meie poole,» jätkas Uca. «Sügavad punased silmad olid tal, need tundusid nii mõistuslikena. Me vaatasime üksteise otsa ja ei mina ega isa saanud aru, kas me meeldime ningole või mitte.»

«Mis siis juhtus?» küsisin.

«Ei midagi. Ta kalpsas minema, nii naljakalt. Aga väga kiiresti. Aga ma mäletan seda imelikku tunnet.»

Vahepealseist sündmustest ei mäletanud tüdruk kuigi palju. Uca isa oli teinud ettepaneku luua Suure Ningo kuju. Umbes nagu tänuavalduseks Excelsusele, et inimene ei ole siin üksi. Suure Ningo kuju jäigi Vender Roydeedti viimaseks tööks. Excelsusel ja elus üldse. Suure Ningo ehitamise viis lõpule Uca.

Ningo kuju sai 76 meetri kõrgune.

«Oli jälle torm olnud,» jutustas Uca edasi. «Himaajad olid töö lõpetanud ja Suure Ningo kuju oli lumest puhas. Kuju oli samuti nii armas ja naljakas nagu ningod ise. Isa kasutas alati ühte ja sama tõstukhimaajat, ta tundis himaaja kombeid, kui nii võiks öelda. Neil on oma kombed ja väikesed erinevused. Aga hea küll. Ühesõnaga tõusis isa umbes kümne meetri kõrgusle, sinna, kus oli Suure Ningo vasaku jala üks küünis. Kui isa himaajaga tõusis, tundsin ma jälle midagi imelikku. Tundevälgatust, midagi seletamatut. Ma ei oska seda kirjeldada, aga ma mäletan seda. Võimalik, et tundsin isa surma kuidagi ette. Ma ei tea tõesti. Öeldakse, et mõned inimesed on sellised, kes tajuvad surma ja seesugust.»

«Kas te olete seda palju jutustanud?»

«Kuidas isa tapeti? Jaa, mitu korda. Miks te küsite?»

«Ma pean silmas seda surma eelaimust?»

Tüdruk vaikis. Siis silus ta käega hetkeks üle juuste.

«Ei, mitte kunagi. Sellepärast ma teie juurde tulingi. Sest see tunne on kordunud. Ma pole julgenud kellelegi sellest rääkida. Ma ei taha, et mind veidrikuks peetakse. Ja ega ma oskagi seda tunnet õieti kirjeldada.»

Oma hetkelisest kohmetusest üle saades jätkas Uca oma jutustust.

«Nojah, ja ningo oli seal üleval. Suure Ningo kuju küüniste vahel. Ta v a r i t s e s isa, kas saate aru! Olgugi, et himaajad olid kuju lumest puhastanud, kattis seda endiselt kerge lumekiht. Kui ningo oleks sinna üles hiljuti roninud, oleks tema jälgi näha olnud. Aga ei olnud. Ta pidi seal olema isa oodanud, kuid mitte nagu kiskja oma saaki. Ta tegutses pigem nagu palgamõrtsukas. Isa pani just oma peitel-himaaja käima, kui kuju küüniste vahel kerkis ningo pea. Ja siis käpad. Ühe käpaga, lühemaga, haaras ta ümber isa ja teisega...»

Ma teadsin. Teise, pikema käpaga lõikas ningo Vender Roydeedti kõri läbi. Ühe kiire käpatõmbega, julmalt ja puhtalt. Seejärel kalpsas ningo mööda kuju alla ja kadus. Tema karvad tilkusid verest ja seetõttu leiti hiljem ka Käik üles. See oli uus käik, hiljuti tekkinud.

«Ma nägin siis esimest korda lumist verd. See oli nii... valus. Lumele ei tohiks kunagi verd sattuda. Ei tähendanud, et see oli isa veri. Veri lihtsalt ei sobi lumele. Veri ja lumi on vastandid. Lumi on alati mulle midagi puhast ja püha tähendanud.»

Tüdruk vaikis.

«See tunne, eelaimus. Millal te seda veel olete tundnud? Kas alati, kui keegi on surnud?»

«Ei, ma arvan, et see on kuidagi seotud ningodega. Ma olen mõelnud, et äkki tahavad nad mulle midagi öelda. Midagi seletada, hoiatada ehk? See tunne on nii seletamatu. Ma ei tea...»

Uca nõjatus küünarnukkidele ja asetas käed põskedele.

«On selline asi võimalik? Telepaatia ehk? Mis te arvate?»

«Proovige seda siiski kirjeldada. Nii, nagu mäletate. Ükskõik, kui ähmaseid seoseid teile pähe ei karga.»

Tüdruk sulges silmad. Ta vaikis hetke ja pingutas mälu.

«Külm,» pomises ta siis. «Midagi väga külma. Välgatus. Kiire ja hetkeline välgatus. Siis on... siis on kõike korraga nii palju, ma ei saagi aru... sooja, midagi sooja. Kiiresti vahelduvad pildid, väga erinevad pildid, kuid nad on kuidagi süsteemis. Nagu oleksid mitut värvi biolilled mingi koodiga buketti seotud. Värvidel on mingi tähendus, aga ainult lilledele. Jabur, mis?»

Uca avas silmad ja vaatas mulle otsa, tema sügavsinise silma ripsmelt langes põsele üksik pisar. Siis ta tõusis.

«Andke andeks, Teadlane. Ma poleks pidanud tulema, tundsin vaid, et sellel võib mingi tähtsus olla. Ma tunnen mõnikord midagi imelikku, siis kui ningod on läheduses. Äkki see on teile tähtis ja nüüd on see välja öeldud. Andke andeks. Ma lähen nüüd.»

Ta pööras selja, kuulsin, kuidas ta pikk kleit kahises mööda põrandat.

«Uca!»

Tüdruk pööras pea. Kleidi sahin lakkas.

«Kas teate, see pole üldse jabur, mis te rääkisite. Sellest oli palju abi, olen teile väga tänulik.»

Naeratus. Nõrk, aga siiski esimene naeratus. Ma ei näinud hämaras seda hästi, aga ma tundsin, et tüdruk naeratas.

«Minu nimi on Bent. Jätke see palun meelde, kui me Luige juurde läheme. Ärge kutsuge mind teadlaseks! Te ei suuda oma tunnet kirjeldada. Saan aru. Aga öelge, kas te oskate sellest tundest skulptuuri teha?»

Ta astus mulle paar sammu lähemale. Minu ettepanek oli teda üllatanud. Sellest sai juba pisut rohkem kui kuu aega, mil minu ettepanek oli üht naisterahvast üllatanud. Yenonat. Ämbrijärve ürgmetsas.

«See oleks ju ainult minu skulptuur. Keegi ei saaks sellest aru. See poleks kunst.»

Ma ei olnud iialgi talunud perifeeria arusaamu kunstist! Uus-renessanss tähendas neile ainult Maa antiikmütoloogiast võetud tegelaste heroiseeritud kujutamist.

«See ei ole tähtis, Uca. Kui suudate ja saate, kas teeksite selle skulptuuri? Ainult mulle.»

Nüüd oli ta mulle piisavalt lähedal, et ma tema naeratust näeksin. Tüdruk vaatas mulle ainiti otsa. Tundsin ta juuste kuiva aroomi. Ta kummardus õrnalt, tahtes midagi küsida, kuid mõtles siis ümber.

«Jah, ma teen selle skulptuuri. Jääst. Kas saate selle kaasa võtta? Ma ei taha, et see siia jääks.»

«Saan.»

Uca ajas ennast taas sirgu ja hakkas ukse poole liikuma. Enne, kui ta käe ukselingile asetas, pöördus ta veelkord ümber. Ma ei näinud ta pilku, kuid tundsin, et selles oli õukonna jahmatavaist seksuaalkommetest legende kuulnud, üksildasel kolkaplaneedil neiuks sirgunud noore olevuse habras ja arglik küsimus. See oli kahekümneaastase kauni tütarlapse pilk, kes on just hotellitoas neljakümneaastasele võõrale mehele oma saladused avanud. Mehele, keda ta ei pruugi enam kunagi kohata.

«Head ööd, Uca.»

«Head ööd, Bent.»

Tõusin ja lukustasin ukse. Siis heitsin magama ja nägin unes, kuidas Uca lendas nõiana ningo seljas Ämbrijärve koobastest sisse ja välja ning vaatas ülevalt, kuidas mina ja Yenona pöörlesime hullunult kvaternaari valgepöögi lehtedel. Korraga muutus Yenona nahk minu käte all lumivalgeks ja sellele hakkas tilkuma verd. Uca oli ningole pussi kõrri torganud. Ja kõik ümberringi sai korraga valgeks ja punaseks.

Akadeemias töötas nelisada inimest, enamik neist olid kunstnikud, kes Ülemmeister ja Magister Girei käe all olid 30 aastat valmistanud gigantseid jääskulptuure. Ma ei teadnud, kui palju Girei oli neist kohtumiseks välja valinud, kuid kahtlustasin, et mitte üle viie. Girei lähimad abilised ja inimesed, kes ningodest palju pidid teadma.

Girei juhatas mind aulasse, milline ruum oli oma nimetuse kohta suhteliselt nigel, madalate lagedega harilik saal. Pidulikkust lisasid dooria-stiilis sambaimitatsioonid ning surnud kunstnike pildid seintel. Olin oodanud, et leian siit ka mingi tänuavaldusele Brommerile, kuid seda ei olnud. Taipasin, et asi pole Brommeri tagasihoidlikkuses, vaid pigem uhkuses. Sellisesse ruumi lihtsalt ei mahtunud ükski Brommeri suurust ja võimsust piisavalt edasiandev ese.

Kui aulasse olime sisenenud, istusid Girei poolt väljavalitud Akadeemia asukad poolringis ümber väikese poodiumi, millel polnud isegi veeklaasi. Ruumis oli väga vaikne, mind oli oodatud ja kordagi ei tekkinud mul tunnet, et kunstnikud oleksid enne meie saabumist ohjeldamatult lobisenud. Vaikus käis Akadeemia ja Galeriiga koos.

Girei hakkas inimesi tutvustama. Üldiselt oli see nagu kohtumine vanade tuttavatega. Fotode järgi teadsin kõik kohalviibijaid, keda kokku oli neli.

Viiekümnele lähenev kõhukas habemik, kes mind oma puhmaskulmude alt võõristavalt seiras, oli Bogdan Rulko, Galerii Peatehnik, himaajade isand ja kogu ürituse tehnilise poole aju.Võimekas insener, kes Excelsusel olevat oma joomatõvest lahti saanud, leides siit oma tõelise kutsumuse.

Zinelda Malgosja oli Magistri abiline, tema pilt ei olnud mulle millegipärast eriti mällu sööbinud. Nüüd mõistsin, et asjata. Naise juuksed oli lõigatud kergelt Vana-Egiptuse soengusse. Eriti siis, kui ta mulle otsa vaatas ja ma nägin ta nägu eestvaates, hoomasin temas mingit igatsust millegi vanema vastu kui renessansi-ajastu. Naise juuksed langesid laialt nurgelistena külgedele, moodustades otsekui loori ümber pea. Ja kui tema näo alumine osa poleks olnud nii lai ja suu ümbrusest tõmbumud kitsamaks, oleks Zineldat võinud pidada vägagi ilusaks. Mõtlesin, et kui naine oleks olnud kursis Terranoova uuemate moodidega, oleks ta kindlasti kandnud prille. Zinelda Malgosja oli tegelikult suur kunstnik, kes planeeris Galerii maketi ja oli ka Girei esimene abi.

Nüüd esitles Girei mulle Caspar o'Thulenust, keda teadsin vägagi hästi. O'Thulenus oli Brommeri magistraat, Galerii ja Akadeemia majandusjuht, kes pidas Brommeriga sidet ja ilmselt kandis talle kõigest siin toimuvast ette. Ühesõnaga oli Caspar minu kolleeg. Mees oli noorepooolne, kuid tema kergelt upsakas ja uljas hoiak ei tohtinud kedagi segadusse ajada. Teadsin, et Brommer hindas o'Thulenust väga kui ülimalt võimekat magistraati ja head spiooni. Lisaks oli noormees ka andekas kunstnik.

Neljas kohalviibija oli Uca.

Võisin vaid arvata, miks tema siin oli. Ilmselt mitte ainult sellepärast, et tüdruk oli suurepärane kujur. Tõenäoliselt oli Girei taibanud tema erilist sidet ningodega. Uca silmad olid magamatusest punased ja ta kandis ergavalt valget kostüümi. Excelsuse paradigmad punase ja valge vahel hakkasid mulle vaikselt närvidele käima. Ma otsisin sekundi jooksul Uca pilku, kuid see oli naelutatud Magistrile.

Girei palus mul istuda ja andis märku, et võin alustada. Nii ma tegingi. Sirutasin jalad pikalt välja ning lastes pilgul üle kohalviibijate lennelda, alustasin oma juttu.

«Konservatoorium saatis mu siia auaväärse Magistri korduvate kutsete peale. Selles, et minu tulek nii kaua viibis, pole süüdi Magister, vaid planeet nimega Capaneus, millest te olete kõik kuulnud. Te teate, et Capaneusilt avastati hiljuti mõistuslik elu, inimestega hämmastavalt sarnased koopainimesed. Capaneus on võrreldes paljude tuntud planeetidega väga noor maailm.Tema kaugus oma päikesest on umbes sama, mis kunagi oli Maal, inimkonna hällil. Samuti on sarnased tema ellipsoid, mass ja tiirlemisperiood ümber oma tähe. Kuna ka Capaneus asub süsteemis teiste planeetidega, on geoloogilised andmed tal üldjuhul Maaga sarnased. Seega ei peakski üllatuseks olema, et Capaneusilt leiti inimesi.

Meie Konservatoorium on juba standardsajandeid kogu Ruumis tegelnud mõistusliku elu otsimise ja uurimisega. Pole vajadust öelda, et seda pole leitud. Inimene on olnud ainulaadne mõistuslik olend mõistuseta Ruumis. On leitud erinevaid, kuid vähehuvitavaid zooloogilisi eluvorme. Inimene pole veel kunagi kohanud endasarnast rassi, kes oleks võimeline arendama tsivilisatsiooni, lendama tähtedele ja koloniseerima ilmaruumi.

Capaneusilt aga leiti maailm, mis on kõigi oma andmete kohaselt äärmiselt sarnane Maale, inimkonna hällile. Ja seal olid ka inimesed. Inimesed, kes Maa ajastutega võrreldes asuvad oma arengus umbes kvaternaari pleistotseenis.»

Tegin väikese pausi ja jäin ootama. Ma polnud seni veel rääkinud midagi, mida siinviibijad ei teadnud. See ei paistnud neid aga üllatavat. Kui võõrad on Excelsusel harvad, siis ilmselt ei maksa ka oodata, et neile kiputakse küsimusi esitama. Jätkasin.

«Nüüd aga ütlen midagi sellist, mida te ilmselt varem ei teadnud. Konservatooriumil on õnnestunud leida mitmelt planeedilt vihjeid teisest ja suurest mõistusest. Need on üksikud ja tihti ka seosetud killud kellegi inimese-sarnase viibimisest. Meil ei pruugi kindlasti õigus olla. Ehk pakume vaid enestele soovitut tõe pähe, kuid moreeni põlenud eeldatava tundmatu kosmoselaeva vajutusjälg Hundil, pronksitükk Titus III-l, laserisarnasest relvast kahjustatud puud Ingolil, tehislik ksenoonijälg MS-769 atmosfääris ja mitmed muud sarnased leiud on algatanud teooria, et ilmaruumis pesitseb veel kuskil mõistuslik kõrgrass. Ma rõhutan, see on vaid teooria, ei enamat. Seda rassi pole kohatud. On vaid vihjed ja oletuslikud arvamised. Selle rassi välimusest ja võimetest on Konservatooriumis mitmeid erinevaid käsitlusi, ma ei hakka neist kõigist ülevaadet tegema. Ütlen vaid niipalju, et ühtset vaatepunkti ei ole, samuti nagu ka konkreetseid tõendeid. Paljud märgid võivad olla jäetud inimese poolt. Pole mingeid andmeid, et inimsed oleks mainitud planeetidel viibinud. Nii Titus III kui MS-769 avastati puhtjuhuslikult ja Avastuslaevade esimesed retked nendele planeetidele on raudselt ja dokumentaalselt tõestatud. Puudub igasugune informatsioon, et enne Avastuslaevu oleks ükski inimene neil planeetidel viibinud. Tõsi, pronksi ega ksenooni ei tuvastanud Avastuslaevad, seda tegid Tema Majesteedi Teaduste ja Tehnoloogia Ameti ekspeditsioonid. Võltsinguid ei saa seega välistada, kuid rõhutan, et võltsingute tõenäosus on lähedane nullile. Mis puutub tundmatu ehitusega kosmoselaeva jälge Hundil, siis selle kohta eksisteerib teooria, et tegu on looduse vingerpussiga. Moreen on tavaliselt segakoostisega hajutatud osadest koosnev aine, mis kujuneb liustukule varisenud kivimeist, mida jää liikudes pidevalt purustab ja peenestab. Kuidas sellele ainesele võis sattuda absoluutselt mõistetamatu ehitusega kosmoselaeva jälg? Ärge küsige.»

O'Thulenus nihutas end Rulkole lähemale ning sosistas viimasele midagi kõrva. Rulko vastuseszhest pidi tähendma õlakehitust, mida ta vaid oma näoilmega näitas. Magistraat oli otsustanud ilmselt kontrollida mõnd tehnilist detaili. Malgosja ja Uca vaatasid mulle üksksilmi otsa ja kummagi pilgust ei leidnud ma midagi muud kui siirast huvi.

«Põhjamoreen tekib liustiku hõõrdumisel vastu liustiku all olevaid kivimeid,» päris siiski Rulko, «kas ma võin teha järelduse, et Hundil on kunagi valitsenud jääaeg?»

Loomulikult ei osanud ma Peatehnikule midagi vastata. Rääkisin edasi.

«Inimesed Capaneusil olid tähelepanuväärsed kolmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et nad seal üldse olid. Teiseks seepärast, et ka Capaneusilt leidsime me tundmatu elutegevuse jälgi, milliste jätmine kohalikule elanikkonnale oleks selgelt üle jõu käinud. Nimelt avastati Capaneusil sümfooniaorkester. Kolmandaks, leidsime Capaneusilt koopajooniseid, millel kujutatud olendid hämmastava täpsusega sarnanevad Excelsuse ningodele. Ja viimast kahte fakti te ei teadnud, sest selle informatsiooni on Konservatoorium Tema Majesteedi nõudmisel salastanud. Ühtlasi aktsepteerin ka praegu teie kõigi nõusoleku neid andmeid salajas pidada.»

«Meie ningod? Aga miks...» See oli Uca. Aga miks sa mulle seda öösel ei öelnud, oli ta tahtnud küsida, kuid vakatas, saades aru, et tal on mõjuvaid põhjuseid meie tutvust salajas hoida.

Girei vaatas mulle küsivalt otsa.

«Konservatoorium on siis ningosid varemgi leidnud. Hämmastav! Olen alati arvanud, et üks konkreetne eluvorm saab tekkida ainult ühel planeedil,» pomises ta siis.

O'Thulenus oli endiselt vait, kuid Rulko päris tusaselt: «Arvate, et ksenoon on nende võõraste raketikütuse jäänukaine?»

«Meie ei oska üldiselt midagi arvata,» kostsin. «Ksenooniühendi jäljed olid liiga nõrgad, et selle päritolu selgitada.»

«Sümfooniaorkester?» küsis Malgosja ja raputas oma Kleopatra soengus pead. «Kuidas sellest aru saada?»

«Sümfooniaorkester ei ole Capaneusi mõistatuse kohta sugugi palju öeldud,» jätkasin. «Capaneusil on maakoore nihete, vulkaanilise tegevuse, karstumise ja seni veel anomaalseteks arvatud astenosfääri tektooniliste häirete tulemusel tekkinud väga palju koopaid. Seni suurim teadaolev Capaneusi koobas on 1860 kilomeetrit sügav ja ulatub kihtidesse, kuhu kohalikud poleks saanud ealseski tungida. Veel enam, mandril, kus koobas asub, ei ole inimesi. Ja selles koopas on sümfooniaorkester. See niinimetatud orkester kujutab endast uuretega ripp-basaldi skeemi. Koopa sügavusse on loodus valmistanud hiiglasliku ripp-basaldi lademe. Kõik basaldipurikad on «võimelised» kuuldavale tooma erinevates helistikes ja erinevate kõrgustega noote. Selleks on kellegi tundmatud käed uuristanud basaldiripmete kohale kanalid. Kui üheaegselt lasta kanalisuudmesse teatava massi ja tihedusega metallist (pange tähele, metallist, mida looduses puhtal kujul ei esine), kuulikesed, kuulete te midagi imelist ja vapustavat. Tuul, metall ja basalt mängivad oma omadustega viise ja teemasid, mida loodusel on oma ratsionaalsuses võimatu luua. Kõigile inimestele tuntud kaanonite järgi on tegu sümfooniaga, kusjuures kunstiliselt äärmiselt kõrgel tasemel oleva sümfooniaga. Mitte keegi ei suuda vastata küsimusele, miks oleks pidanud meiega võrdsel, kuid vahest ka kõrgemal arengutasemel olev tundmatu rass, ehitama sellessse raskesti ligipääsetavsse koopasse orkestri. Meie ekspeditsioon avastas selle täiesti juhuslikult, kaardistades Capaneusi pikimat ja sügavamat koobast.»

«Kuidas see koobas ja orkester meiega seonduvad?» päris nüüd o'Thulenus. «Ma sain nagu ennist aru, et need Capaneusi koopajoonised olid need, mis teid siia tõid?» Tabasin Uca kergelt etteheitva pilgu. Olin öösel tüdrukul lasknud aina rääkida, ise tema hirme ja oletusi kuidagi heidutamata ega toetamata.

«Just see leid tegi Capaneusi Konservatooriumile nii huvitavaks. Seda rohkem me keskendusime ka koopainimestele, kes näisid oma arengus kordavat inimkonna eelajalugu. Lootsime nende eluviisi juures leida midagigi, mis viitaks kontaktile kõrgema rassiga. Nagu ütlesin, on Capaneus väga kooparohke planeet. Inimsed elavad loomulikes koobastes ja üldiselt näeb kogu olustik välja kui holoaktiivne ajalooõpik. Capaneus on suletud planeet, oleme ta konserveerinud, sellest ka osaliselt meie asutuse nimi. Mitte midagi ei tohi segada inimese sugulase loomulikku arengut. Pole põhjust mainida, et igasugused kontaktid meie ja Capaneusi inimeste vahel on ülirangelt keelatud. Me ei tohtinud isegi jalajälgi jätta. Capaneus peab arenema looduse soovi kohaselt.

Nüüd siis ningo-sarnastest joonistest Capaneusil. Sellel planeedil on hulgaliselt mahajäetud koopaid, peaksin lisama, et meile mitte teadaolevail põhjuseil mahajäetud koopaid. Kahes kõige suuremas neist, kuhu oleksid pidanud mahtuma umbes paari tuhande pealised hõimud, avastasime joonistused, mis meenutavad hämmastaval kombel ningosid. Joonistused ei olegi nii amatöörlikud, kui võiks arvata, kuid täiesti äratuntavalt on nad valmistatud kohalike inimeste, mitte meie poolmüütilise kõrgema rassi poolt. Joonistused kulgevad mõlemas koopas mööda seinu umbes kahe kilomeetri pikkuselt. Ühes koopas on kujutatud kolme ningo elutsükkel. Kaks neist langevad võitluses inimestega, olles enne seda saavutanud oma populatsioonis võrdlemisi kõrge positsiooni. Kolmas ningo ei sure, vaid kasvatab endale tiivad ja lendab ära. Teine koobas, mis esimesega võrreldes asub suhteliselt raskete kliimatingimustega paikkonnas, kujutab inimeste jahti ningodele.

Huvipakkuv on see, et vastavalt joonistele, on esimeses koopas selgelt kujutatud sõjastseene inimeste ja ningode vahel. Tegemist pole jahiga, selleks on ningosid kujutatud piisavalt lahingrivvi organiseerituna. On ka sadade meetrite pikkusi pilte nõupidamisest, ütleme siis, ningode peakorteris. Kõik pildid on edasi antud väga elavalt ja tasemel, mis ületavad inimese sama arengujärgu joonistused Maal. Teine koobas seevastu kujutab konkreetselt jahistseene. Kui esimese koopa järgi võib teha järelduse, et Capaneusi inimesed pidasid eluruumi pärast pidevaid sõdu ningodega, siis teine ütleb meile, et sellele hõimule olid ningod pelgalt jahiobjektiks.»

«Kas ma saan õigesti aru, et need võrdlemisi rasked kliimatingimused, milles teine koobas asub, meenutavad jääaega?» päris Rulko.

«Mõneti küll. Capaneusil on olnud kunagi jääaeg. See teine koobas aga asub polaarvöötmes. Alal, mis ulatub kõige kaugemale põhja oma ülisuurel mandril. Tingimused on seal küllaltki sarnased Excelsuse omadega, arvestamata muidugi kahte Sindicet.»

Uca väsinud silmad jälgisid mind endiselt etteheitvalt. Tüdruk oli solvunud, et ma talle öösel Capaneusi ningodest ei rääkinud. Aga ma ei saanud. Olin öösel tundnud, et mul on vaja tugevat emotsionaalselt läbitunnetatud arusaama Excelsuselt, ükskõik, kui mõistatuslikult või maagiliselt see ei kõlanud. Ratsionaalne arutelu ja faktid Capanesuilt poleks Ucat õhutanud oma salajasi tundmusi paljastma. Pealegi ei suutnud ma ühte hotellituppa mahutada Ucat ja mälestust Yenonast.

«Miks peab Konservatoorium ningosid mõistuslikeks olenditeks ja milliste parameetrite järgi te tõmbate füsioloogilise sideme Capaneusi ja Excelsuse ningode vahele?» tundis nüüd Girei huvi.

«Esiteks pean rõhutama, et olen siin teie ees rekognissaaszh-missioonil ja lõplikke vastuseid seetõttu anda ei saa. Teiseks tulete siinkohal mängu teie ise, Magister Hassim Dumar Girei, kes te saatsite Konservatooriumisse oma tähelepanuväärsed andmed ningodest. Kolmandaks, ja võib-olla kõige olulisemaks seigaks, on ningode triibulisus, mis on üksikasjadeni sarnane nii Excelsusel kui Capaneusil. Selline sarnasus ei saa olla juhuslik. Kuid kõigest järjekorras.»

Tundsin vajadust kohvi järele, milline jook Akadeemias paistis olevat tundmatu. Minu kuulajaskonda polnud kerge jahmatada, kuid see polnud ka minu eesmärk. Siin istusid inimesed, kes teadsid ningodest palju ja mul oli vaja need teadmised kätte saada.

«Excelsus on talveplaneet, millel valitseb jääaeg. Excelsuse orbiit asub kahe sõsartähe mõjupiirkonnas. Sageli on arvatud, et Excelsuse jääaeg on tingitud ainult astronoomilisest faktoritest ja nimelt Excelsuse tähtede konstantide perioodilises muutumises ja planeedi asetumises vastavalt nendele. Kuid ei Excelsuse orbiidi ekstsentrilisus, ei tema pöörlemistelje kaldenurk Sindice 1 tiirlemise tasandi suhtes ja ammugi siis pretsessioon, ei saa seletada Excelsuse jääaja mõningaid aspekte, kõige rohkem, ningode mõistatuslikku ilmumist.»

«Kas te ei seletaks veidi lähemalt, vris Zeman?» palus nüüd Rulko, kes paistis ainsna mu jutust aru saavat. «Mis siis veel, peale astronoomiliste mõjurite, võivad jäätumist põhjustada?»

«Heal meelel. Vaadake, ma ei nimetanud Excelsust juhuslikult talveplaneediks. See keha elab praegu oma talvetsüklis, mille kestus võib ulatuda kuni 20 000 aastani. Vastavalt Excelsuse orbiidi ekstsentrilisusele, tema kaugus Sindice 1-st muutub ja see toob kaasa ka planeedi periheeli ja afeeli asukoha kõikumise. Kõik need tegurid kogumina toovad kaasa Excelsusel leiduva neelduva kiirgusenergia muutumise. Lihtsalt öeldes, on planeet praegu Sindice 1 suhtes elu tarbeks vajaliku soojusenergia jaoks ebasoodsa nurga all kaldu. Kuid ikkagi on sellest vähe kogu planeeti katva ühtlase jääkeltsa seletamiseks. Astronoomilised mõjurid toovad reeglina kaasa vaid planeetide osalise jäätumise. Excelsus on aga ainult jää ja lumi.»

Malgosja hääl oli äkitselt erilisel kombel mahe ja soe. Tajusin, kuidas nii Girei ja Rulko pead kiivalt skulptori poole pöördusid, kui viimane mind oma malbel toonil kõnetas.

«Siin on mingi seos ningodega, eks? Te tüürite sinna poole, et seletada Excelsue jääaega ningodega? Muidu ei pakuks ju meie planeet teile huvi?»

Kõigepealt oli Uca kasutanud väljendit «meie ningod» ja nüüd ütles Malgosja «meie planeet»! Naisterahvaste tundlikkus ümbritseva suhtes ja selle absorbeerimine oma tundemaailma omastatavateks osadeks on mulle alati meeldinud. Terranooval ega muudel renessansi all kannatavetel planeetidel seda ei kohta.

«Peaksin siinkohal naasma Magister Girei küsimuse juurde ja üritama vastata, miks me peame ningosid mõistuslikeks olenditeks,» jätkasin, olles kinkinud Malgosjale oma valvenaeratuse. «Kuid proovigem siiski lahendada esmalt kasvõi osa Excelsuse jääaja mõistatusest. Konservatooriumi oletuste kohaselt ei tekkinud praegune jääaeg Excelsusel ainult astronoomiliste tegurite mõjul. Kaugus oma ematähest, Sindice 1-st, on muidugi oluline ja seda tuleb arvestada. Paraku pole ühegi planeedi glatsiaalaeg seletatav ainult astronoomiliste mõjuritega. Enese rahustamiseks ja lepitamiseks arusaamatu tegelikkusega võib seda muidugi teha, kuid see annab ainult teadusaadlike tiitleid ja raha. Tõde aga mitte. Excelsuse jääaja kohta on Konservatooriumis välja töötatud teooria, mis üritab seletada siin ningode olemasolu. Õigemini, neid kahte asja omavahel tasakaalustades ühitada.»

«Seda vist nimetatakse teaduslikuks metodoloogiaks,» lõikas Rulko sarkastiliselt. «Kui on kaks tundmatut, milliseid olemasolevate faktide najal pole võimalik seletada, võtkem appi kolmas tundmatu ja kõik saab selgeks! Nii see vist käib. Usun, et te toote nüüd mängu oma müstilise ja saladusliku võõra rassi.»

Peatehniku habetunud näol mängles võidukas irve, kui ta küünitles ettepoole ja vaatas koosviibijatele otsa. Mulle meenus nüüd, et Rulko üks jalg on biosilikoonist, seesama, mille ningo talt otsast hammustas. Brommer oli see, kes saatis Excelsusele parimad meedikud, keda Ruumist võis raha eest leida, et need mehele operatsiooni teekisd, sest Rulko oli Excelsuse Galeriile asendamatu. Vaid see habemik võis eksimatult juhendada laserit ja himaajasid, kes tema loodud tehnoloogia alusel jääplatoolt Kujude tarbeks jääd sulatasid.

Uca oli endiselt vait ja seiras mind oma ripsmete alt solvunud pilguga. Kummati hakkas tütarlaps mulle sellest veel enam meeldima. Tema etteheites polnud silmakirjalikkust, vaid siiras solvumine. Vahest pelglikkuski, sest alles nüüd hakkas tütarlaps hoomama, et oli andnud nii palju, ise midagi vastu saamata. Siiski olin talle omal kombel selle pilgu eest tänulik.

Pöördusin Rulko poole.

«Üldiselt on teil õigus. Kolmas tundmatu võib olla siin täiesti omal kohal. Kuidas te ise seletaksite ningode ilmumist planeedile, mille praegust tsüklit pole õnnistatud ühegi elusõbraliku tingimusega? Peale ningode pole siin täheldatud ühti muud eluvormi.»

Nüüd tuli Girei oma kolleegile appi.

«Mingid elusolendid peavad siin ikkagi olema. Kuidas muidu ningod saaksid elus olla? Peavad nad ju ometi midagi sööma.»

Kõik vaatasid jälle minu poole.

«Üldiselt ma arvan, et teie peaksite ningodest palju rohkem teada kui mina. Kuid olgu. Miks me peame ningosid mõistuslikeks olevusteks? Ma seletan.» Seadsin end mugavamini plastistmes sisse.

«Excelsus on imeline planeet selle sõna kõige otsesemas mõttes. Kord tuhande aasta jooksul satub Excelsuse põhjapoolkera oma kahe tähe kiirte ristumisse. Kahelt poolt illumineerivad Excelsuse pinda kõige võimsamad soojusenergiaallikad selles Galaktika osas. See teebki võimalikuks Festivali. Teie teate minust paremini, millise Sindice 1 ja Sindice 2 kiirte valgusemängu käes heidavad Kujud end valgusefektide kütkeisse. Kolmkümmend aastat olete loonud Ruumi suurimaid jääkujusid, et need paariks standardpäevaks omandaksid kõige kujuteldamatu valguse ja vormi ühtsuse. Ja siis elustuvad hetkeks gigantlikumad skulptuurid, mida inimkäed eales loonud. Luik tõuseb kiirtevihus taevasse, Laps nutab oma jääpisaraid, Poseidon upub vahustesse lainetesse, Maalt tõuseb Gondvana, koloniseerimaks Ruumi, üle Veenuse ahvatleva keha libiseb looduse enda poolt loodud valguse ja varju mäng, mis peab ülistama erootikat, tema kõige üllamas tähenduses. Jah, teie mentor Petrus Brommer avastas skulptuuride jaoks kõige parema maailma kõikidest võimalikkudest. Ja õnnelik juhus juhatas talle kätte ka koha, kus Excelsuse igikeltsa toetab oma atlaslikel kätel ürgne graniidilademik. Siin asub jääplatoo, millest auväärse Bogdan Rulko konstrueeritud tehonologiaga laserkiired ja himaajad eraldavad liustikesuurusi kamakaid, millistest siis skulptuurid vormitakse. Parimat kohta Galeriile pole terves Ruumis, vaid siia ja ainult siia saab kerkida suurim kunstiteos inimkonna ajaloos.»

Mind kuulati vaikides.

«Ometi on seda loovuseparadiisi tuhmistanud üks ettenägematu tegur. Kuskilt planeedisügavustest uuristatud üüratuist käikudest on ilmunud selle planeedi võib-olla ehk pärisasukad, ningod. Veidrad loomataolised olevused, kes ründavad inimesi, kuid ei söö neid. Miks me peame ningosid mõistuslikemaks kui tavalisi loomi, keda Ruumis leidub külluses? Vastus on lihtne. Ningod suhtlevad omavahel. Suhtlevad mitte nagu Terranoovale asustatud vaalad ja delfiinid või nagu näiteks planeet DG-900 karvikud. Ei, nad «räägivad» üksteisega tasemel, mis suudab edasi anda informatsiooni ja emotsioone. Peamine põhjus, miks neid mõistuslikeks võib pidada, seisneb nimelt selles, et tegelikult ningod ei «räägi», vaid mõtlevad üksteisega.»

Nägin Uca näos kerget tundevälgatust, mis tema etteheitvale ilmele lisas lapseliku ehmatuse ja uudishimu varjundi. Malgosja, o'Thulenus ja Rulko jõllitasid mulle tummalt otsa, kui Girei, ilmselt tunnetades oma Magistri-rolli, päris:

«Telepaatia? Ma olen arvanud, et teie kaalutlused nende mõistuslikkusest tulenevad nende tapmisviisidest?»

Korraga hakkasid mulle selginema Uca siinviibimine ja tüdruku öine külaskäik, õieti selle võimalikuks saamise põhjused. Kust tüdruk teadis, kus ma elan ja millal ma üksi olen? Vaevalt Girei minu saabumise üksikasju üle Konservatooriumi laialt teatavaks tegi.

«Ningod tapavad tõesti kuidagi kummaliselt,» seletasin, argsi Uca poole uurivat pilku heites. «Te olete raporteerinud 26 surmajuhtumist, mis on teoks saanud ningode läbi. Viis tapmist on jäänud ka teie filmidele. Need tapmised pole meie arvates mitte lihtsalt kahe võõrelu vaheliste kokkupuudete ja konfliktide läbi sündinud juhuslikud intsidendid.»

Mulle kerkis elavalt silme ette himaajajuht Brion Galles' surm. Tema käest pudenenud kaamera jäädvustas detailselt, kuidas kolm ningot oma küünistega vanameest kinni hoidsid. Neljas, kõige suurem ja pikemate küünistega ningo torkas Galles'l esmalt silmad välja ja seejärel «eemaldas» suguelundid ning alles siis, kui valushokist vaikinud mehe meelemõistus taandus, andis ningo surmava torke Galles' südamesse.

«Ningod hukkavad,» rääkisin edasi. «Teie tähelepankud, Girei, nende tapmisviiside kohta on õiged. Ningod ei tegutse kaitse- ega jahiinstinktist ajendatuna. Nad tegutsevad kui asassiinid või inkvisiitorid, kes rituaalselt oma ohvreid valusurma saadavad. Nende poolt toime pandud tapmised on liiga lähedased inimlikele, et ningosid pelgalt territooriumi kaitsvaiks loomadeks pidada. Ja ilmselt teate seda teie kõik minust paremini.»

«Kuid ikkagi, kuidas seostab Konservatoorium Excelsuse jääaja ja ningod,» ei jätnud Rulko mind rahule. «Kus on see teie kolmas tundmatu?»

«Kas te teate, mis on süsinikdioksiid?» pärisin vastu.

Rulko ühmatas ja jäi hetkeks mõttesse.

«Peate silmas süsinikdioksiidikihti Excelsuse atmosfääris?» küsis ta siiski ettevaatlikult.

«Õieti selle puudumist,» vastasin. «Excelust ei kaitse süsinikdioksiidi kiht ja selle planeedi pinnalt ei kiirga soojusenergia tagasi. Küsimus on selles, miks kadus Excelsuselt see ühend ja kas ta siin üldse kunagi on olemas olnud? Üldiselt võib siin olla tegu saatuslike juhuste kokkulangemisega, kuid lõplikku vastust ei saa ma veel praegu anda.»

Paistis, et Rulko hakkas midagi taipama, kuid ta otsustas selle enda teada jätta, sest o'Thulenus soovis midagi öelda.

«Ma olen läbi senjoor Petruse saatnud mitu palvet Excelsusel Edikt vähemalt osaliselt tühistada,» sõnas magistraat. «Siiani pole ükski palve saanud Konservatooriumilt heakskiitu. Peate aru saama, lugupeetud vris Zeman,» o'Thulenus isegi kummardus kergelt, mis andis tunnistust ka tema vananenud arusaamadest õukonnakommetest, «et raske on kinni pidada reeglitest, kui su enda elu on ohus. Ärge palun saage meist valesti aru, aga ningode rünnakud on liiga sihikindlad ja ohustavad Galerii valmimist sel määral, et Edikt kaotab oma mõtte. Siin, Excelusel, on küsimus selles, kas meie neid või nemad meid.»

Loomulikult noor o'Thulenus liialdas. Hoolimata ningode rünnakuist oli Galerii peaaegu valmis saanud. Ningod olid suutnud loometööd vaid edasi lükata. Tema Majesteedi Edikt Võõrelu Kaitsmise kohta ei olnud asi, mida osaliselt saanuks ühel või teisel planeedil tühistada või leevendada. Uus-renessanss oli kaasa toonud humaansuspuhangu, mille kogu Ruum heaks kiitis. Inimene ei tapa ega hävita võõrelu, olgu see nii tähtsusetu kui tahes. Jahipidamiseks olid eraldatud vaid mõnede üksikute planeetide väheväärtuslikud elud. Mujal võis tappa vaid erandjuhtudel ja enesekaitseks. Ningod aga ründasid kunstnikke, kel relvad puudusid. Koloniseerimiseks on avatud vaid planeedid, kus inimeste ja kohaliku fauna vastasseisud ei omanda kriitilisi piire. Konservatoorim oli kategooriliselt keelanud Brommeril laserrelvade saatmise Excelusele. Ningode rünnakute eest pidid aitama varjuda kiired heljukid. Me ei uskunud Terranooval, et galeriilaste relvastumine oleks võinud tuua murrangu jõudude vahekorda Excelusel. Edikt oli ülim eetika, mida uus-renessaanss suutis pakkuda vastutasuks barbaarsuste eest Ruumi hõivamise algusaegadel. SB-407 mammutid, Titus I junakid, Fabuluse tuttpiilud... kas vähe oli võõrfaunat hävitatud pelgalt jahi- ja tapmisajel?

«Edikt on jõus ja väga jõus,» ütlesin rõhutatult. «Ja jääb jõusse. Heal juhul võite saada litsentsi uimastusrelvade kasutamiseks. Aga see on ka kõik. Vähemalt praeguses staadiumis.»

«Pidage, Zeman,» ütles Girei. «Jätame selle Edikti. Kuidas see telepaatia siis toimib?»

«See polegi tegelikult telepaatia,» seletasin edasi. «Õieti ei tea keegi, mis on telepaatia. Telepaadid ei saa üksteisega hästi suhelda, sest telepaadiks peetakse üldjuhul inimest, kes on võimeline kiirgama tugevdatud mõtteenergiat. Paraku aga on täiuslik telepaat see, kes suudab ka vastuvõtjana tegutseda, antennina, kui soovite. Selliseid inimesi aga pole me leidnud. Mis puutub ningodesse, siis õnnestus meil Konservatooriumis tuvastada ühelt Girei poolt saadetud kõrgsagedusega heliülesvõttelt mingi kummaline lainepikkus. Sel sagedusel edastati ja võeti vastu niivõrd tundlikke ja kõrgeid helisid, mida inimesed pigem mõteteks nimetavad. Nende loogilisus aga, samuti nende helide süsteemsus, vastab reeglina inimestele arusaadavale suhtlemisele skeemis küsimus-vastus.»

Võtsin taskust kaks ülesvõtet ja panin nad üksteise kõrvale lauale.

«Ma arvan, et ka see huvitab teid. Vaadake palun!»

Viis silmapaari küünitasid piltide poole, millest ühel oli kujutatud momentkaadrit ühest Girei viimasest filmist ja teisel fragmenti Ämbrijärve-äärsest koopajoonisest.

«Näete sarnasust?»

Nad nägid, sest keegi ei lausunud sõnagi. Ülesvõtetel kujutatud horisontaalsesse kolmnurka koondunud ningod ei jätnud mingit kahtlust nende kummalise formatsiooni eesmärgist.

«Lahingrivi...» sosistas siis Uca.

Uca jooksis kiiresti, tema nõtke ja hüplik rütm ei olnud põgenemine, sellest õhkus eneseteadlikkust ja uhkust. Pigem säästis tüdruk mind mu vabandustest, mida ta kohmakateks ja otsituteks arvas. Mul oli hea meel, et ta aula ukse juurest kohe pärast väljumist oma eluruumide poole tormas. Ma ei pidanud temaga praegu rääkima, lasin tal minna.

Alles hiljem sain ma teada, et Uca jooksis oma skulptuuri tegema. Ja see oli kõige targem asi, mida tüdruk tol hetkel teha sai. Me ei läinud kunagi koos Ucaga Luige kuju vaatama.

Malgosja palus end vabandada ja teatas, et tema ei tule meiega Galeriisse. Tal oli vaja mõelda.

Jäime neljakesi Rulko, o'Thulenuse ja Gireiga. Keegi kolmest ei paistnud selle üle eriti õnnelik olevat.

«Lähme sööma,» pakkus Girei. «Laua taga küsite.»

Rulko noogutas, meil kõigil oli kõht tühi. Heljuk pidi lendama pärast keskpäeva, mil Galerii oli «ülevaatuseks» valmis seatud ja kõige paremini valgustatud.

Meile serveeriti bioparti mündikastmes keedetud sibula ja sularasvaga. Pidin järjekordselt tõdema, et ka Terranoova toitumusharjumuste suhtes oldi Excelsusel ligi kolmkümmend aastat maha jäädud. Kõige veidram oli see, et kohalik kokk oli pidanud vajalikuks bioparti ka luud sisse kloonida.

«Kas te arvate, et Festival toimub?» küsis Rulko pardikondiga ragistades, kui Girei ja o'Thulenus aplalt sibulat rasvas ujutasid, endal silmad eelseisvast naudingust põlemas.

«Kõik sõltub ningodest,» vastasin, ise tülgastavalt oma pardirinda seirates.

Girei ütles sibulat rasvast tühjaks luristades: «Te ei tea ningodest veel palju asju, Zeman.»

«Rääkige mulle Käikudest,» palusin ja püüdsin kangekaelselt biopardi praelõhna tunda.

«Me ei tea, kust nad tulevad,» hakkas Magister sibulat nautides seletama. «Oleme proovinud Käikudesse kaameratega varustatud himaajasid lasta. Himaajad on kõik tagasi tulnud, aga ilma kaamerateta. Oleme vaid suutnud selgitada, et Käigud ulatuvad pinnasesse kümnete, vahest isegi sadade kilomeetrite pikkuselt.»

Rulko: «Seal all on elu, vris Zeman. Seal peab olema vett, sest ilmselt söövad ningod mingeid vee-elukaid.»

«Kust nad õhku saavad?» Tahtsin, et nad selle ise välja ütleksid.

Kostis raksatus, kui Rulko biopardi koiva läbi hammustas. Siis vaatas ta võidukalt minu poole ja ma ei saanudki aru, kas ta tahtis mulle kuulutada oma hambumise vägilasjõust või geodeesia-alastest teadmisest.

«Jääkristallid tekivad vees vahetult külma õhuga kokkupuutuvates kihtides. Sellise jää tihedus, vris Zeman, on suurem kui vedelal veel...»

Ka seda tünderlikku tegelast, kes meile nüüd veini tõi, nimetatakse Excelsusel himaajaks, olgugi, et ta jää ega lumega otseselt kokku ei puutu. Tünder ammutas endast kannutäie valget veini ja sõidutas selle lauale. Girei asus pokaale täitma.

«Senjoor Brommeri isiklikest varudest,» tähendas o'Thulenus rahulolevalt. «Mahedamekine destillriisling, ideaalne lauavein. Oodake, Magister Girei, see peab viis minutit hingama.»

O'Thulenus jättis ära sõna «palun», kuid vaevalt peale minu sellele keegi tähendust osutas.

«Excelsusel on ookeanid,» jätkas Rulko teatava halvakspanuga veinikannu silmitsedes, «või vähemalt on olnud. See tasandik, mis jääb Galeriist põhja, ulatub oma kõige laiemalt kohalt seitsmeteistkümne tuhande kilomeetrini ja see ongi ookean. Sellises üüratus veekogus ei lase ülemiste kihtide halb soojusjuhtivus soojusel alumiste veemassideni jõuda. Jääga vahetus kokkupuutes oleva veekihi temperatuur jääb küll võrdlemisi madalaks, kuid asi pole mitte temperatuuris, vaid tiheduses. Jää tihedus on väiksem kui veel ja seepärast jääbki jää vee pinnale. Külmem vesi, see, mis õhuga kokku puutub, liigub pealispinnalt põhja poole, surudes soojema vee ülespoole. Jää on, kas teate, halb soojusjuht ja seepärast ei kaota tema all olev vesi kuigi palju soojust. Nii on lood.»

«Seega?»

«Seega võib seal all kihada meile täiesti tundmatu elu,» nentis Rulko. «Fütoplankton võib olla pimeda veealuse elu toitumisahela allikaks. Seda sel kombel, et erinevad koorikloomad toidavad oma ihuga kalamaime, kes omakorda lähevad juba teatavate hammasloomade saagiks.»

«Ilmselt siis ningode?» küsisin, ise elavalt ette kujutades, kuidas koorikloomad hammaste all krõmpsuda võivad.

«Mitte ilmtingimata,» kostis Rulko. «Toitumisahel võib veel sisaldada mitmeid erinevaid lülisid. Võtame näiteks selle biopardi, kelle igi-eellane pidi olema aretatud tõust, mis...»

«Kuid kust saavad ningod ikkagi õhku? Ja nad ei ole ju päriselt veeloomad?» ei mallanud ma Rulko gastronoomilist heietust lõpuni kuulata.

«Suure tõenäosusega võivad seal all olla meile tundmatud õhureservuaarid, mis täiendavad endid esiteks läbi ningode Käikude ja teiseks läbi ookeani idaserva jäävate, nüüd juba endiste vulkaanide kraatrite kaudu. Kunagi on sealt välja purskunud laavat, mis on moodustanud ookeani veerde need põrgulikult kaunid ahelikud. Kuid sööge ometi parti, vris Zeman!»

Tegelikult ma juba mälusingi biopardi rinnatükki. Söömiseks ei saanud seda siiski nimetada. Girei kallas nüüd veini välja. Minu pokaal täitus sogase kollase vedelikuga, millest õhkus läppunud vesiheina hõngu. Märkasin, et Rulko jättis oma annuse puutumata, samal ajal, kui Girei tõstis pokaali.

«Meil pole veel Excelsusel päris oma tooste, kuid lubage siiski see pokaal tõsta ja...»

Girei pikk jutt läks mu kõrvust mööda. Mõtisklesin Rulko uitarvamuste üle. Konservatoorium ei teadnud ningodest üldsegi nii palju, kui võis jääda mulje minu esinemisest. Käigud, mida uuristatakse sügavustest planeedi pinnale? Ningode algkodu ei saanud olla Excelsuse mägedes vaid kuskil igi- ja jääkeltsa all.

Rüüpasin riislingut ja mõistsin Rulko põlgust selle joogi suhtes. Või mahedamekine lauavein? Tegemist oli kõige ehtsama kärakaga, mis veinist samapalju erines kui ningod kaisuloomadest. Mõtlesin oma hellitatud mao kannatuste peale ja palusin talt andeks kõigi sigaduste eest, mida üks luuraja ülesande õnnestumise nimel peab seedetrakti kallal korda saatma. Rulko sööstis aga nüüd kõikeunustavalt jälle oma pardikoiva kallale ja kergelt õhetav Girei nentis:

«Millegipärast ei meeldi meie naistele see hiiglama hüva märjuke. Aga uskuge mind, Galeriis on ilma riislinguta tihti raske hakkama saada.»

Üritasin pehkinud puskarimaiku unustada ja end taas ningode lainele lülitada.

«Millal te Suure Ningo kujuga alustasite?»

Girei vidutas oma pilusilmi ja üritas meenutada.

«Oijah, see oli ikka väga ammu. Oli olnud suur torm. Himaajad rabasid tööd teha, et jääpinda puhtaks teha. Kas suudate ette kujutada, kuidas Galerii lume all välja näeb? Ilmselt mitte, arvan. Kõik paistab äärmiselt grotesklikult, hiiglaslike lumepatjade alt on aimatavad Kujud. Kui te ei tea, mis seal all on, siis parem ärge oma kujutlusvõimet üldse pingutagegi. Te näete vaid mingeid lumiseid mügarikke.»

«Suur Ningo?» tuletasin Gireile meelde.

«Galerii oli hakkama pandud, kui tuli üks tugev torm,» jutustas Girei teistkordselt oma pokaali täites. «Siis nähti neid esimest korda. Jälgede järgi võis aru saada, et paar veidrat olendit on jõlkunud Galerii läheduses.»

«Kas himaajad töötasid siis?»

«Loomulikult! Himaajad lükkasid täiel hool Kujudelt lund maha, kui esimesed ningod Galeriini jõudsid. Himaajad ei reageeri ju millelegi muule kui oma programmile. Neid triibulisi rulle ei saanud nad üldse tähele panna. Et keegi oli Galerii lähedal kolanud, selgus alles hiljem, kui me jäljed avastasime.»

Rulko keskendus järgmisele pardikoivale ja o'Thulenus nautis endiselt rasvast nõretavat sibulat, samas hoolega kuulates, kuhu Girei oma jutuga tüürib.

«Me ei teadnud, kust need jäljed tulid ja hakkasime siis nuhkima. Galeriist viisid jäljed läände ja ma kihutasin heljukil nagu sõge edasi-tagasi, enne kui leidsin mingi koha, kust jäljed alguse olid saanud. Nende põrguliste tee ei olnud kuigi loogiline. Nad olid kolistanud igale poole, siia-sinna, enne kui Galeriini jõudsid. Edasi muutus nende rada enam-vähem mõistetavaks -- Galeriini ja tagasi.»

Girei ohkas ja tühjendas oma riislinguklaasi.

«Ja nähtigi neid esimest korda täiesti juhuslikult ühelt heljukilt. Siis sattus vana Roydeedt koos Ucaga ühele ningole peale. Ilmselt Vender oligi see, kes tegi ettepaneku Suur Ningo ehitada, parem, kui selline jabur mõte poleks talle pähe löönud. Selle kuju kallal nokitsedes ta hiljem oma otsa ju leidiski. Aga kui ma õigesti mäletan, siis tuli uus torm ja kattis jäljed kinni ja me ei näinud neid peletisi enam üsna pikka aega. Võimalik, et nad isegi unustati. Kuid vana Roydeedt käis peale nagu uni, et tehkem Excelsusele ka Ningo kuju, et seda on vaja ja nii edasi. Noh, nagu selgus, polnud talle enesele seda küll vaja.»

«Nagu ma aru saan, siis jäi Suure Ningo kuju ehitamise alguse ja ningode taasilmumise vahepeale teatav paus?» küsisin edasi, tundes mingit äkilist inspiratsioonipuhangut, mis mu pärimisele ükskõiksuskõla lisas.

«Vist küll,» kostis Magister. «Uus torm tuli peale. Suure Ningo ehitamisega oldi aga vahepeal algust tehtud ja selle planeedi kapriisid tegid siiagi ühe suure pausi sisse. Pärast tormi ilmusid ningod uuesti ja siis sain ma neid ka esmakordselt filmida.»

«Tähendab, et Suurt Ningot alustati vaid visuaalsete vaatluste alustel? Mingeid joonised ega anatoomilisi ükskikasju teil alguses teada ei olnud?»

«Mis ükskikasju, pagan neid võtaks! Me teadsime ainult midagi umbmäärast nende kihvadest ja triipudest. Proportsioonid olid kah mingil määral paigas, aga kogu dünaamikast ja graatsiast polnud meil enne minu salvestusi aimugi. Istusime mitu ööd Venderiga stuudios ja püüdsime ningode vorme jääolemusse üle kanda.»

«Kas selleks ajaks, kui ningod uuesti ilmusid, oli Suure Ningo kuju oma esialgse ilme omandanud?»

«Jah, aga see algne välimus oli ikka väga pinnapealne. Isegi skemaatiline, võiks öelda.»

«Kui ningo Roydeedti ründas, mis seisus Suure Ningo kuju siis oli?»

«Vender alustas oma teist päeva kuju kallal. Ta oli juba eelmisel päeval hoolega kuju täiendanud. Himaajad lükkasid aga lund ja Vender vormis detaile tõepärasemateks. Ta oli kogu ihu ja hingega asja juures, täpselt nagu see ningogi, kui ta Venderi tappis. Uca vaatas seda kõike pealt... vaene tüdruk.»

Rulko ja o'Thulenus olid oma biopardi lõpetanud ja ootasid kannatamatult magustoitu. Magistraat saatis seda pikalevenivat aega mööda riislingut trimbates, Rulko aga näitas kõigiti välja oma põlgust selle sogase märjukese suhtes ja passis hoolega hetke, et meie vestlusesse sekkuda. Arvestades riislingu maitseomadusi ja tuletades sellest Akadeemia üldised kvaliteedinõuded siin tarbitava vägijoogi meki kohta, polnud raske mõista, miks insener oli just Excelsusel oma joomatõvest lahti saanud. Tundsin sisimas habemikule sügavalt kaasa.

«Kas Vender Roydeedti varitseti?»

«Sedamoodi võib küll arvata. Millegipärast ma mõtlen, et see mõrtsuk oli Venderi välja valinud ja passis seal hetke, et tal kõri läbi lõigata.»

«Ühesõnaga näisid toonased sündmused välja niimoodi,» lükkasin lõpetamata biopradi rinnatüki eemale ja märkasin Rulko ahnet pilku, «et kui te esimest korda üldse nägite ningosid, tuli Vender Roydeedtile pähe mõte luua Suure Ningo kuju. Ta alustas tööd, toetudes ainult esialgsetele vaatlusandmetele. Siis tuli järjekordne lumetorm ja tööd katkestati...»

«Mis te siis ise mõtlete?» sekkus nüüd Rulko, «lumetormiga ei saa ükski kunstnik töötada. Ta mattuks lume alla sedavõrd ruttu, et ei jõuaks isegi piipu süüdata!»

«Hea küll,» jätkasin. «Neid esimesi ningosid, kelle alusel kuju loomist alustati, oli vaid mõni üksik, eks? Te ei tundnud veel siis ningode füsioloogilisi ükskikasju. Te alustasite töödega ja saite mingi mudeli valmis. Ningosid polnud pikka aega näha. Siis tuli uus torm ja tööd katkestati. Himaajad asusid Kujude puhastamisele ja ningod ilmusid uuesti välja. Te filmisite neid ja saite täiendusi, Vender asus neid parandusi sisse viima. Oli nii?»

«Jah, üldiselt küll. Kuid kuhu te sihite?» ei saanud Girei minust aru ja vaatas abiotsivalt oma kolleegide poole. Need aga s i h t i s i d oma pilkudega läheneva kelnerroboti poole. Ma ei saanud esmalt aru, kas tegemist oli sellesama tündriga, kes meile mõni hetk tagasi Akadeemia lemmikjoomat oli serveerinud või mitte. Kui aga magustoidukandikut andev tünder oli meile lähemale jõudnud, taipasin, et luksusega Brommer oma unistuste teoks tegemisel ei koonerda. Veini ja desserti serveerisid erinevad himaajad. Õõnsa himaajahääle saatel soovis kelner meilt teada, kas kõik senjoorid söövad geelglasuuri. Girei jõudis minust ette ja käskis hõrgutise kõigile ette anda. Miski ähmane ja tühi kõhutunne ütles mulle, et Terranoova jäätis (mida ma tegelikult üliharva süüa suutsin) oleks antud olukorras minu maoga kergemini kokkuleppele jõudnud.

«Ningode rünnakud õieti Venderi tapmisega algasidki,» sõnas siis Rulko. «Neid hakkas ilmuma üha rohkem ja rohkem. Tõsi, suurte vaheaegadega. On juhtunud, et neid pole aasta otsa näha, siis tulevad aga mitmekümnese kambana. Praegu on näiteks vaikus -- ningosid pole 63 päeva Galerii ümbruses olnud.»

«Oleme püüdnud nende Käike avastada ja neid sulgeda, tappa ju ei tohi,» porises o'Thulenus. «Käikude tekkimisi on aga võimatu ette teada; kui oleme ühe sulgenud, ilmub neid mõne nädala pärast hoopis teises kandis.»

«Kõige kentsakam on see, et me ei suuda ningode retkede juures tuvastada mingisugust loogikat või süsteemi,» jätkas taas Girei. «Nüüd täna te viitasite sellele, et nad võivad olla lahingrivis. Kas meil on siis sõda oodata?»

«Miks nad meid tapavad, vris Zeman, miks?» küsis Rulko. «Kas nad peavad meid sissetungijaiks või? See on ju absurd, nende maailm on seal kuskil all.»

Ma ei teadnud. Galerii pidi andma vastused või vähemalt ütlema mulle minu siiatuleku põhjuse. Capaneusi inimesed olid ningodega sõdinud ja nendele jahti pidanud. Siin, kunstimaailmas jahtisid ningod inimesi. Oli see kättemaks oma esiisade eest?

Tema Majesteedi Kaunite Kunstide Muuseum Terranooval on terves Ruumis ainulaadne -- sinna on koondatud vähemalt mingi vihje või aimdus kõigest inimese poolt erinevatel epohhidel ja maailmades loodust. Renessansitung tõi kaasa tehnilise progressi ja realismi ohjeldamatu hülgamise ning tõstis muusade ja rikaste lemmikuks kunstnikud, kes näitasid inimest sellisena, millisena ta paljude arvates oleks pidanud uus-renessansiajastu lävele jõudma. Suurte tähtedega INIMESENA, kes on jäänud selleks ka Ruumis, kes ei proovi ületada aega, kes usub ennastsalgavalt oma voorustesse peegeldusena ühiskonnas ja ammutab vitaalsust oma kõige iidsemast kehastusest -- puhtast ja Ruumist rikkumata alginimesest -- ja on sellisena hüljanud oligarhilise demokraatia kui materiaalselt kõige rikastavama valitsusvormi.

Kui ma nägin esimest korda Galeriid (ja ma nägin seda heljuki illuminaatorist tõeliselt elusana), sain aru, et Excelsusel on Petrus Brommer esitamas väljakutset kõigele, mis sunnib teda valitsema ainult tema enda poolt o s t e t u d maailmu, kus ühiskonda on võimalik hoida nii väiksena, et see ei huvitugi ühestki valitsusvormist.

Brommer lasi siia Ruumi parimatel kunstnikel ehitada kõige kaunimat kunstimuuseumi, mida on üldse võimalik ette kujutada. Olin teinud õigesti, et ei proovinudki seda tehismaailma fotode ja filmide järgi endale vaimusilma varem ette manada. Galeriid tuli kogeda -- elusana, vahetuna. Uus-renessanss ei piirdunud siin pelgalt antiigi retseptsiooniga -- Brommer näitas, et ainult raha on see, mis suudab ka kõige andekamaile kunstnikele juurde anda veel midagi -- tehnoloogia. Ja tehnoloogiaga on võimalik kunst elama panna. Kuid elu ei tulnud Kujudesse vaid inimese oskuse tulemustena, ei, vaja oli veel midagi, mida ainult Loodus ise suutis pakkuda. Antud juhul said selleks Excelsuse kaks tähte Sindicet, mis oma astronoomilise anomaaliaga suutsid pakkuda Brommerile rõõmu heita vaid pelgaks hetkeks väljakutse kõigele, mida seni oli peetud Kaunite Kunstide Muuseumi pärusmaaks.

Esimesena nägin ma Luige kaela, ta kõrgus üle väikese künka ja Luige nokal väreles kelmikas kutse. Ma istusin esiistmel, olles rõivastatud külmakindlasse skaftoogasse ja pigistasin kramplikult peos jääprille. Mind saatvad Rulko, o'Thulenus ja Girei olid kogu tee lakkamatult ningosid põhjanud ja vaikisid alles Galerii lummavasse lähedusse jõudes. Ma teadsin, et kõigi Kujude juurde olid ehitatud vaateplatvormid, kuid need olid vaid pealiskaudsematele kunstinautlejatele. Ainult Kujude ümber ringi jalutades võis avastada kõige kirgastavamaid vaateid, millised ootamatu nurga alt pakkusid võimaluse osa saada Kuju dünaamikast kogu tema täiuslikkuses. Milline tunne võis olla inimesel vaadata luigele alt üles?

«Ka kõige paremal juhul on see, mis te nüüd näete, ainult pool kõigest võimalikust,» kuulutas mulle Girei, kui olime laskunud Galerii fuajeesse. «Kui Sindice 2 kah välja ilmub, alles siis saate aru, mida me tegelikult siin korda oleme saatnud.»

Jah, ma teadsin seda. Teadsin, et Kujud hakkavad kahe tähe kiirte vastasmõjus elama. Selleks on nende jääkristallide kooslusi vastavalt muudetud ja Kujude sisse konstrueeritud kolmemõõtmelises ruumis hoomamatud jääplokkide kuupsüsteemid.

Jalutasime Kujude vahel. Kui Girei oligi tahtnud mulle kogu seda ilu kommenteerida, siis nüüd sundis mu pilk teda vaikima. Soovisin ise ja vahetult enesesse imeda jää ainulaadset graatsiat ja kujundlikkust. Minu selja taga kuulsin Rulko lõõtsutamist, kui ta oma miniatuurse aparatuuriga kontrollis, kas ningosid läheduses ei ole. Peale meie nelja polnud Galeriis ühtki inimest, see oli minu palve, mille Girei oli lahkelt täitnud.

Me jalutasime ja tunnid möödusid. Skaftooga peletas külma ja jääprillid ei seganud vaadet tegelikult üldse. Olles jääd külma sümboliks pidanud, pidin nüüd möönma, et sellest soojemat ja sõbralikumat ainest pole olemas. Ka marmor jääb alati kiviks aga jää imeb soojuse endasse ja kiirgab ta sealt tagasi, lastes samal ajal endaga tehtud imetrikke lummavalt välja paista. Ma armusin jäässe.

Jõudsime Suure Ningo kujuni. Uca oli selle lõpuni ehitanud, hoolimata, et siinsamas oli ningo tema isa tapnud. Tapnud külmavereliselt, kunstiteosel tema loojat varitsedes ja siis põgenenud. Kas oli see kuju mälestusmärk Vender Roydeedtile? Või oli see kapseldumine tüdruku noorusaja kõige kohutavamasse elamusse, kujutades endast katset hirm ületada või isegi surmata?

Suure Ningo kuju oli elavam kui kõik Girei poolt saadetud filmid kokku. Suur Ningo oli tõstnud esimese, pika käpa ja selle küünised kiindusid ähvardavalt Excelsuse valge taeva poole. Oli see nüüd poos, mis Ucale kõige rohkem oma isa mõrtsukast meelde oli jäänud?

«Kus Roydeedt oli, kui ta... tapeti?» pärisin vaikselt Girei käest.

Magister näitas vasaku tagajäseme küüniste suunas. «Seal. Himaaja oli ta just üles tõstnud.»

«Kas ningod on kunagi himaajasid ka rünnanud?» Miks see küsimus mulle äkki pähe tuli?

«Kummaline küll, aga mitte kunagi. Nad pole himaajasid puutunud ja...» Girei kõhkles.

«Miks siis?» õhutasin Magistrit.

«Ja see on veider, sest himaajad paistavad ju väga elusolendite moodi olevat, mõned neist on võimelised rääkima ja võivad jätta üpris inimesesarnase mulje.»

Pöördusin Bogdan Rulko poole. «Mis teie arvate? Miks ningod ei katsu tappa teie alluvaid?»

Rulko kehitas õlgu, milline zhest nägi skaftoogas väga naljakas välja. «See on imelik jah. Ega need peletised või ometi teada, et himaajad on praktiliselt haavamatud. Olen heljukist näinud ningosid himaajadest isegi eemale tõmbumas, kui nad on kokku juhtunud. Ningod nagu uudistaksid himaajasid, küll aga alati eemalt ja rahulikult. Kui nad aga inimest näevad, muutuvad ningod silmnähtavalt erutatuks. Hakkavad kihama ja tõmblema.»

«See on õige küll,» ütles nüüd Girei, «Inimene mõjub ningole väga ärritavalt.»

«Äkki nad hakkavad seda oma kurikuulsat lahingrivi moodustama, kui inimest näevad?» pakkus o'Thulenus. «Tunnetavad vaistlikku vajadust rünnata?»

«Aga miks siis mitte himaajasid?» küsis Rulko. «Eh, ma tean küll,» jäi ta äkki mulle vaimustunult otsa vaatama. «Te ütlesite Trapeezhis, et ningod suhtlevad mingil mõttetasandil. Miks siis ei võiks nad ka inimese mõtteid lugeda ja sellest järeldada, et meie oleme ka mõistuslikud olendid ja neile vaenulikud!»

«Kas olete?»

«Mõistuslikud või vaenulikud?» irvitas o'Thulenus. «Siin jõlgub igasugu rahvast, kas teate. Kadunud Galles'd mina küll eriti mõistuslikuks ei pidanud.»

«Jätke lollused,» läks Rulko üha enam hoogu. «Himaajad ei suhtle omavahel, nad täidavad ainult käske, mida mina või keegi teine on neisse programeerinud. Ainult mõni üksik neist räägib. Oskar räägib näiteks. Aga vaid lumepühkurid teavad ise, millal koristama minna ja millal mitte. Neil on sünoptlised radarid ja nad laevad ennast mitu päeva ette, kui lumetorm on tulemas. Aga ikkagi, mõelge nüüd ise, kui näiteks ningod on tuvastanud mingi inimeste mõtlemise sageduse ainult neile ulatuvas mõõtmes, siis on ju täiesti võimalik, et nad saavad aru, et himaajad on ainult robotid ja neid pole mõtet rünnata!»

See oli muidugi jabur versioon, aga mingi iva selles peitus. Ainult hetkel ei saanud veel aru, milline täpselt. Oskar oli Rulko lemmik-himaaja, Girei oli mulle temast rääkinud ja öelnud, et vahest on talle tundunud, et Rulko peaks Akadeemiast endale tõelise naise leidma ja lapsi saama. Inseneri haiglane kiindumus Oskarisse oli hakanud Magistrile närvidele käima. Ma ei öelnud talle, et Magistri enda kiindumus Ucasse oli sama haiglane.

«Kui te juba lumepühkur-himaajasid mainisite,» alustas Girei, «siis pean ütlema, et mulle on jäänud mulje, et nendega on ningodel mingi erisuhe.»

«Milline?» päris o'Thulenus ninakalt, «Mina pole küll midagi sellist märganud.»

«Lumepühkur-himaajadest hoiavad nad erilise innuga eemale. Võib-olla sellepärast, et nad puhuvad kuuma õhku ja see tekitab ningodes teatava hirmu või ettevaatlikuse,» täpsustas Girei.

«Kuulge,» hakkas mulle midagi koitma, «kas lumepühkur-himaajad võisid olla üldse esimesed olendid, keda ningod Galeriis märkasid?»

Girei tõstis käe ülespoole, nagu tahaks kukalt kratsida, mis skaftoogas on paraku võimatu.

«Täiesti võimalik. Ma mäletan hästi, et enne esimest ningode ilmumist oli suur lumetorm olnud ja tööd teha ei saanud...»

«Kas te olete hakanud Kujusid mustast jääst vormima või?» tundis o'Thulenus huvi jääprillide teravust reguleerides. «Miskipärast paistab see Gondvana skulptuur mulle kahtlaselt mustalt kihavat,» pomises magistraat.

«Mida kuradit,» ehmus Rulko ja samal hetkel hakkas tema aparatuur häälitsema. Ilmselt oli insener neid hääli masinasse programeerides üritanud häiresignaali matkida. Tulemus oli võigas.

«Ningod, raisk,» sisistas Rulko läbi hammaste, kui kuvarit vaatas, «ja neid on palju.»

Vaatasin Gondvana, esimese hiiglasliku Maa tähelaeva kuju suunas. Niipalju kui teadsin, pidi Gondvana olema ainus objekt Galeriis, mida kunstnikud olid pidanud v ä h e n d a m a, sest selle originaalsuuruses taasloomine oleks isegi Gireile ja Brommerile üle jõu käinud. Tähelaeva alumine osa mustas.

«Kes need tondid on?» ei saanud Girei aru, «nad on üleni mustad.»

«Need on ningod, kurat võtaks, ja ilmselt siis mustad ningod, mis tähtsust sel on. Kutsuge heljuk välja!» peaaegu karjus Rulko.

«Ta ei saa siin laskuda, see kahjustaks Kujusid. Me peame jooksma,» ähkis Girei. «Me jõuame küll, nad pole meid veel märganud.»

«Aga tõstuk-himaajad?» küsisin.

«Nad on praegu baasis laadimisel, aga baas on heljuki platvormi kõrval fuajees, te ju nägite. Himaajad ei jõuaks nii ruttu siia.»

O'Thulenus ja Rulko noogutasid. See oli minu idee olnud, et ei mingeid üleliigseid inimesi ega himaajasid, kui ma Galeriid vaatan. Gondvana kujult hakkasid eralduma mustad rullid -- jääprille võis väga edukalt ka binoklina kasutada. Selgelt suutsin nähe kolme ning mulle tundus, et mustad isendid olid kopsakamad kui triibulised. Jah, ka triibulised olid juba välja ilmunud.

«Jookseme!» röögatas o'Thulenus.

Rulko kohmitses midagi oma ekraani kallal. «Neid on nii kuradi palju. 47, nüüd 51, 56 ja tuleb aina juurde. Nad on siia päris Galeriisse Käigud uuristanud!»

Sellepärast siis polnudki ningosid pikka aega näha olnud! Nad ei saanud end graniidipõhjast läbi murda ja pidid tulema ringiga põhja poolt, et jääkeltsani jõuda.

Magister hakkas jooksma, o'Thulenus samuti. Rulko jooksmine oli veidi naljakas, kuna inseneri tehisjalg polnud sportimiseks mõeldud.

«Rulko, kas te saate lumepühkur-himaajadega ühendust?» kargas mulle äkki mõte pähe. Iga kuju jaoks olid omad himaajad ja nende «pesad» asusid skulptuuride kõrval hoolduslaos. Kui lumepühkimist ei olnud, siis himaajad oma nina välja ei pistnud.

Rulko pöördus ümber. Inseneri silmades välgatas äratundmine. «Te mõtlete, kas ma saan nad välja kutsuda?»

«Jah. Mis oleks, kui prooviks neid kasutada elava kilbina? Kui Girei tähelepanekud on õiged, siis ningod pelgavad pühkureid. Katsuge himaajadest meie ümber ring moodustada!»

Rulko seisatas ja koukis skaftooga elastsest taskust miniatuurse paneelikese.

«See võtab aega, aga võib meid päästa. Aga teie jookske!»

«Tulge juba!» hõikas Girei eemalt. Magister ja magistraat olid jõudnud meist poolesaja meetri kaugusele.

Mustad ningod! Kolmnurksed ningonoidide lahingrivid Capaneusi koobaste seintel -- ka neil võis kohata isendeid, kes olid teistest suuremad ja üleni mustad. Keegi polnud seni osanud seletada, miks olid aborigeenid pidanud vajalikuks osad figuurid üleni söestada. Seda erinevust oli enamasti peetud juhuslikuks.

Ningosid võis olla kokku umbes saja ümber. Nüüd võis juba selgelt näha, kuidas veel rohkem pirakamaid ja süsimusti loomi asus Gondvana kujult alla ronima. Nad tegid seda kiiresti, kuid vilunult. Kuidas olid nad aga kuju otsa sattunud? Mustadele järgnesid triibulised. Nagu sõdurid ohvitseridele. O’Thulenus ja Girei seisatasid.

«Mida te t e e t e?» karjus Girei. «Kas teile oli ühest jalast vähe, Rulko!»

Rulko töötas sidepaneeliga. «Ma ei saa neid lihtsa töökäsuga äratada, siis nad hakkavad ainult lund pühkima. Ma pean neile gruppide kaupa koordinaadid andma. Kaduge juba ükskord minema!»

«Äratage nad parem lihtsalt üles, pärast sisestate koordinaadid. Me võime niimoodi kasvõi natukene aega võita.» Ma ei saanud Rulkot üksi jätta. Esiteks olin mina peale käinud, et tuleme Galeriisse kõige väiksema võimaliku seltskonnaga ja ilma himaajadeta. Teiseks võis ningode massiline äkkilmumine mustade juhtide saatel olla saladuse võti. Kolmandaks oli mul püstol. Nagu oli olnud ka Capaneusil.

Me matsime ta Yenonaga antropogeeni niiskesse ja huumuseküllasesse mulda. Ta oli osanud olla väga vaikne, kuid ta polnud kindlasti oma suguharu parim jahimees, sest ei teadnud, et ka pealtnäha mädanenud valgepöögi oks võib raksatada. Valgepöök mädaneb aeglaselt. Mida võis ta olla meid nähes mõelnud? Ta oli meid kaua jälginud, seda oli näha ta ilatsevast suust ja jäigastunud peenisest. Konservatooriumi direktiiv Cap876m, lisa-B. Mu reaktsioon oli olnud ülikiire, ma ei sihtinud üldse, aga ta ei surnud kohe. Valgepöögi lehtedele voolas auravat verd, mille lõhna ma kunagi ei unusta. Yenona oli arst, tema sai minust kiiremini aru, et mees oli tumm.

Olen talle tänulik, et ta mulle seda kunagi öelnud pole.

«Zeman!» see oli Girei, «me ootame teid heljukis. Näete, nad tulevad!»

«Kas te jooksu pealt ei saa...» tahtsin Rulkolt küsida, kui esimesed himaajad otsekui jää alt välja heljusid. Tündritaolise keha kahel pool olid sooja õhku paiskavad torustikud, mis lähedalt paistsid kui miniatuursed kahuripatareid eestvaates. Torustikud moodustasid ristkülikukujulised tiivad. Tundsin näol tugevat sooja õhu pahvakut. Skaftooga kraeosa oli varustatud näokaitseekraaniga, mis ei lasknud Excelsuse külmal inimese nägu kahjustada. Himaaja reaktiivjõud aga murdis sellest siiski läbi.

Kolm musta ningot olid jõudnud maapinnale ja ajasid end tagajäsemetele püsti. Siis nad märkasid meid ja nende ronkmustad kehad tardusid Gondvana taustal. Jääprillide tabloo andis objektide kauguseks 205 meetrit. Hetkeks seisidki nad niimoodi veidras kivistunud asendis. Tahtsin, et Uca oleks siin olnud. Polnud mingit kahtlust, et praegu käis sideseanss.

Pigistasin skaftooga taskus püstolit. Tuli meelde, et enne tulistamist peab tülikast kindast lahti saama. Girei ja o'Thulenus eemaldusid. Himaajad lähenesid meile vaikse undamise saatel. Nägin kokku viit himaajat, kes rippusid meist umbes kümne meetri kõrgusel.

«Tooge nad allapoole, Rulko!»

«Oodake, ega nad päris idioodid ka ei ole. Selle sitase Suure Ningo kuju brigadir-himaaja ei suuda kuidagi teistele selgeks teha, mida neist tahetakse, nad tahavad minu käest kinnitust.»

Nüüd laskusid trobikondadena triibulised ningod. Sõdurid. Gondvana elas. Kuigi mitte sellist elu, nagu Girei plaanid sellele kujule kunagi ette olid näinud. Kriiskava jää taustal libisesid sajad mustad triibud. Laskuti kolmnurkades -- lahingrivi oli juba sisse võetud. Mustad ningod olid selleks hääletu käskluse andnud. Need, kes end Gondvana servalt üle libistasid, hakkasid kolmnurkadesse formeeruma, alumised aga laskusid juba maapinnale täies rivis.

Nüüd tuli ka himaajasid juurde. Seitse või kaheksa neist olid maapinnast vaid mõne meetri kõrgusel ja moodustasid ahelikku -- nende jaoks tundmatut ja arusaamatut struktuuri. Galeriid kattev õhuke lumekiht hakkas himaajade sooja reaktiivtuule kohal lendlema ja sulama. Meist kahel pool olid Kujud -- vasakul Suure Ningo kuju ja paremal täismõõtmetes Constantinus Suure triumfikaar. Eespool olid mõlema kuju vaatlusplatvormid, mille vahele jääva koridori laius võis olla kolmkümend meetrit. Halvimat strateegilist positsiooni oli raske ette kujutada, minu püstolist ei saanud suuremat kasu olla.

«Korras,» hõikas Rulko, «nad tulevad nüüd, mu kullakesed. Vaadake... vris Zeman!»

Kurat, ka kõige ohtlikumas olukorras pidi insener mind tiitlitpidi kõnetama. Rehmasin Rulkot õlale ja me sööstsime paigalt.

Kas ma olin millestki aru saanud? Olid need mõned minutid kahesaja meetri kauguste ningodega mulle avanud nende seose Capaneusiga ning seletanud mulle nende mõistuslikkuse ja mõistuse taseme? Ma jooksin. Skaftooga naeliksaapad paiskasaid üles jääkilde ja ma hingeldasin, sest Excelsuse raskusjõud oli ikkagi natuke harjumatu.

«Ma käskisin himaajadel liikuda mööda koridori heljuki platvormi suunas ja seda nad teevad. Kui ningod neist läbi murravad, ei võta nad midagi ette, ningosid ei ole mu kullakeste jaoks olemas, Oskar aga on eespool, ma palusin tal seal oodata -- tema saab meid kaitsta küll,» ähkis Rulko minu ees. Vaistlikult olin lasknud liipava inseneri enda ette ja pidin seetõttu aeglasemalt jooksma.

Seisatasin, et pead pöörata ja vaadata, mida mingod teevad. Meie taga oleva koridori keskosa kattis himaajade ahelik, jõudsin märgata ka mõningaid himaajasid külgedel, Kujude varjus. Rulko oli siiski suutnud neile anda korralduse moodustada meie taganemistee ümber ringaehelik.

Ainuke probleem oli selles, kas himaajad peatavad ningod. Nägin, kuidas kõige suurem must ningo t u i s k a s mööda koridori. Girei filmide järgi poleks kunagi võinud aimata, et need karvarullid on tegelikult nii kiired. Musta ningo taga tõusis lumepilv -- ningode hord oli asunud meid jälitama ja selle vahemaa taganevate himaajadega vähenes üha.

Miks ma olin nii kindel, et himaajad suudavad ningod tagasi hoida?

«Kas saate neid veel madalamale lasta,» hõikasin Rulkole, «nii et himaajad ningodele sooja õhku otse vastu vahtimist uhaksid?»

Insener aeglustas sammu. Ta käsi küünitas jälle tasku poole, nagu minu omagi. Võtsin püstoli välja, Rulko jõllitas seda hetkeks sõnatult, kuid hakkas siis oma paneeli kallal töötama. Nägin, kuidas esmalt laskusid meile kõige lähemad himaajad, siis ka kaugemad.

«Madalamale enam ei saa,» kurtis Rulko, «pind on liiga lähedal, neile on õhkpatja alla vaja.»

«Väga hea, Bogdan, paneme edasi!» Hakkasime taas jooksma.

Meist sadakond meetrit eespool nägin o'Thulenuse ja Girei kujusid, mehed olid ilmselgelt väsinud, Girei hakkas silmnähtavalt maha jääma ja vaatas tagasi.

Knidose Afrodite oli kuju, mille vahelt himaaja välja tuhises ja jäi meie kohale rippuma.

«Oskar!» kuulsin Rulkot ähkimas. Nägin, kuidas lonkav insener tõstis taas oma paneeli suu juurde ja röökis sellesse. «Kaitse mind, kontakt 34. Isand hädaohus, kontakt 67. Hädaoht -- soojuskiirgus, kontakt 4Y.» Rulko vaatas üles, himaaja poole, komistas ja kukkus. Pidin talle peaaegu otsa jooksma, tegin äkilise pöörde ja skaftooga naeliksaapad ei suutnud mindki enam püsti hoida. Põrutasin põlvega Rulkole selga.

«Mina võtan elu, kes sind hädaoht, isa,» see oli õõnes himaajahääl, mida ülevalt kuulsin, kui hange kukkusin.

Kui ennast püsti ajasin ja Rulkot käsivarrest üles tarisin, jõudsin märgata, et meid kattev himaajade ahelik oli jõudnud ningodega peaaegu kohakuti. Eestpoolt lähenes Girei, kes oli meie kukkumist tähele pannud.

«Mis... himaajad? Kust...? Teie, Rulko, kas kutsusite nad...» korises Girei läbi raske hingeldamise. Tema pilusilmad olid veelgi kitsamaks tõmbunud ja Magistri nägu oma peenete vurrudega meenutas mulle isakassi.

Sikutasime Rulko üles, meie kohal undas kuuma õhku pahviv himaaja. «See on Oskar, minu esimene,» pobises Rulko, «tema... kaitseb. Ainuke, kes saab aru...» Insner ajas ennast jalule. Toetasime teda küünarnukkidest ja püüdsime leida kolmele sobivat ühist tempot. Ka o'Thulenus oli seisma jäänud ja viipas meid närviliselt. Ta hüüdis midagi, aga ma ei kuulnud teda.

Ningod ei hakanud himaajade alt läbi roomama. Nende kolmnurksed kogumid peatusid üksmeelselt kümmekond meetrit enne himaajade undavat ahelikku. Himaajad aga liikusid mööda koridori tagasi, meie poole. Ningod ei pidanud üksteise poole päid pöörama, et nõu pidada. Mõte liigub kiiresti. Nad hakkasid hargnema.

Platvormini ei saanud enam palju maad jääda, ma ei orienteerunud Galeriis kuigi hästi, kuid tundsin seda Girei kiirenevast sammust, kes kui koer enne kodu hakkab tugevamalt rihma sikutama. Paremal oli Petrarca kuju, kelle kümnemeetrine väljasirutatud käsi igatses ja embas nähtamatut armastatut. Ningo hüppas Petrarca käelt ja maandus otse Oskarile -- ningo ei osanud õigesti arvestada himaaja liikumiskiirust. Nii ningo kui himaaja kukkusid meie ette raske raksatusega maha.

Edasi juhtus kõik väga kiiresti.

Kui ningod ei suutnud himaajade ahelikule väga lähedale minna ja nende alt läbi roomata, siis olid nad hargnenud koridori külgedele -- r o n i n u d üle Kujude, et himaajasid vältida. Oskariga alla sadanud ningo oli mängust väljas. Alles hiljem sain ma teada, et Oskar oli jõudnud ningole reageerida -- kui himaaja radar Petrarca käelt sügavikku sööstnud ningot oli haistnud, lülitus pühkurroboti kuumarezhiim end maksimaalsele tugevusele. Ningo nägu oli söestunud juba enne seda, kui ta Oskarile kogemata otsa lendas.

«Oskar!» röögatas Rulko ja tormas maas lebava himaaja juurde, kärssavale, kuid siiski veel tõmblevale ningole ei pööranud ta üldse tähelepanu. Ka meie Gireiga peatusime ja vaatasime jahmunult uppis himaajat ja nüüd juba loomulikku musta ningot. Mingi seitsmenda meelega tajusin, et ningod olid roninud ka teistele Kujudele. Sõnagi vahetamata hakkasime Gireiga Rulkot üles rebima. Ninna jõudis vastik ja imal põleva liha hais.

«Oskar!» halas Rulko endiselt ja kummardus lemmikroboti kohale. Insener rapsis oma käed meist lahti, kui teda Oskarist eemale tahtsime lohistada.

«Raisk, jätke see oma kuradi Oskar,» karjus Girei. «Ta on surnud, saate aru!»

«Himaajad ei sure,» ingus Rulko vastu. Olin kindel, et ta oleks mind enda vabastamiseks küünistanud, kui mitte skaftooga kindad poleks takistanud. «Tal on varuakumulaator. Ningo tabas teda vastu sensorit ja lülitas ta välja. Laske mind lahti, ma ei saa teda...»

Silmanurgast nägin Petrarca kuju jalamilt laskumas musta ningot, tema järel tulid kolm triibulist. Tõenäoliselt pöörasin ma pead nii kiiresti kahes suunas, et tajusin toimuvat, kui oleks seda vaadanud kahe silmaga erinevates suundades.

Meeleheitliku jõupingutusega rebis Rulko ennast lahti ja sööstis suriseva himaaja juurde tagasi.

«Ma pean ta tööle saama,» kuulsin teda ahastusega karjumas, «ningod ei puutu mind, kui ma olen Oskari juures. Nägite ise, nad hoiavad himaajadest eemale. Oskar, kallis!»

Girei oli samuti märganud musta ningot ja kolme sõdurit. Ta lõi käega ja hakkas heljuki platvormi poole jooksma. Ta hüüdis mulle midagi.

Ma tõstsin püstoli ja tulistasin ningode suunas. Yenona oleks mind mõistnud. Üks triibuline langes matsatuse saatel. Ningod tardusid. Oskar ja Rulko olid minu kõrval kolme meetri kaugusel, ningodeni jäi kümmekond meetrit. Langenud ningo ei toonud kuuldavale ühtki häälitsust, tema veri valgus kitsa joana lumele ja korraga hoomasin, nagu Ucagi kümme aastat tagasi, et veri ja lumi ei sobi kokku.

Järgneva kümne sekundi jooksul sain ma kõigest aru.

Vasakul pool asuvalt kujult ronisid kribinal alla veel viis ningot. Olime piiramisrõngas -- himaajade ahelik asetses korraga meie ja ningode taga.

Rulko tegi nüüd midagi sellist, mida ta poleks pidanud kunagi tegama. Ma sain ta kavatsusest aru siis, kui oli juba hilja. Peaaegu nuttes a v a s Rulko Oskari tündrikujulise keha kaane ja hakkas vilkuvate lülitite kallal askeldama.

«Ei, Rulko, ei...!»

Meid piiravate ningokolmnurkade juhid tõusid sekundi murdosa jooksul tagajäsemetele ja nüüd nad näitasid oma pikemate esikäppadega Oskari ja Rulko suunas.

Pühaduserüvetaja tuli tappa.

Ma ei jõudnud mitte midagi teha. Korraga hüppasid Rulko peale mitukümmend ningot, kes hetk varem olid Kujude õnarustest välja roninud. Kuulsin küüniste vihinat õhus. Pikergused mustvalged kehad nooldusid hüppel surmavateks sähvatusteks. Laserpüstol tappis ningodest vähemalt viis, kuid selleks ajaks oli Rulkost alles ainult verine tomp. Nad ei hakkanud isegi oma rituaali läbi viima! Himaajale kallale tunginud mees ei väärinud seda.

Kellegi küünistelöök oli rebinud Rulko lõua koos luu ja habemaga. Punane, nõretav osa Rulko näost lendas vastu minu skaftoogat.

See oli viimane asi, mida ma mäletan. Siis olin ma heljuki trapil ja o'Thulenus ja Girei vinnasid mind sisse.

Me olime lennanud madalalt üle Galerii ja näinud, kuidas ningosid lisandus ühe uutest ja uutest Käikudest. Suured mustavad avaused olid uuristatud Kujude vahele ja külgedele, neist voogasid range korrapäraga mustvalged olevused, kes ummistasid koridori oma triibuliste kehadega ja küünitlesid üle Kujude. Kogu Galerii sai ningosid täis. Iga Kuju kõige kõrgema osa peale olid roninud eebenipuukarva ningod ja vibutusid meie heljuki poole poosis, mis rääkis ainult ühest -- surmavihast. Heljusime üle koha, kus oli toimunud lahing, ningode kehadest voolanud verejoad moodustasid peene võrgustiku ümber punase tombu, mis kunagi oli olnud Bogdan Rulko. Oskar lebas lebas endiselt maas ja tema ümber sagisid leinavas poosis ningod.

Himaajade ringahelik piiras fuajeed, jättes katmata ainult heljuki platvormi. Galerii uued peremehed tõmbusid viirgudesse, nende esiridadest eraldusid mustad ningod, kes roomasid alandlikult lumekoristusrobotite poole. Ma mäletan, et küsisin Gireilt midagi himaajade programeerimisest. Vist midagi sellist, et kui kaua himaajad veel õhus saavad heljuda. Girei suutis vastata vaid, et ta ei tea, millised käsud Rulko oma orjadele andnud oli. Kuid Magister oli kindel, et kui himaajade energia otsa hakkab saama, lähevad nad baasidesse laaduma.

Me ei saanud Rulko laibajäänustega midagi ette võtta, sestap pöördusime tagasi Akadeemiasse.

Mina ja Uca. Paanika, segadus, hirm ja teadmatus. Kuid ikkagi, mina ja Uca. Tüdruk oli mind Akadeemias valitsevast sagimisest üles leidnud, sest teadis, et ma vajan praegu kõige enam just tema seltsi. Ta võttis mul sõnagi lausumata käest ja viis kuhugi, mööda koridore tormasid inimesed, kes ei suutnud taibata, mis oli juhtunud. Õigemini vist ei tahtnud aru saada, et Galerii oli neilt röövitud. Uca talutas mind edasi, tema väikese sooja käe õhkõrn haare juhtis mind ootamatult turvalisse maailma, ma ei tahtnud sealt väljuda, soovisin olla juhtitud Uca poolt veel kaua ja kaua.

See ei olnud surma nägemine, mis oli mind tasakaalust välja viinud. Ei olnud ka tapmine -- tulistasin enesekaitseks, samaaegselt selle katse lootusetust tunnistades. See oligi olnud lootusetuse ja abituse tunne -- liiga lähedalt olid ningode kihvad minust mööda tuhisenud. Mind ründas võõras mõistus, mille raev oli oma meeleheitlikkuses küllalt inimlik ja arusaadav. See oli olnud sihikindel, plaanipärane tapmissoov.

Ilmselt oli see Uca korter, kuhu nüüd sisenesime. Tüdruk suunas mu tugitooli ja hetke pärast ulatas mulle klaasi. Jõin, kuid ei tundnud joogi maitset -- see polnud alkohol, kuid rahustas mind. Tundsin, kuidas südame pekslemine aeglustus ja higipiisad voolasid üle lauba. Uca istus mu kõrvale, väga lähedale. Tundsin taas ta juuste hõngu, sedasama, mis meie eelmisest vestlusest nii sügavalt mällu oli sööbinud.

«Te ei pea rääkima, mis juhtus. Ma tundsin seda juba siin, Akadeemias. Nad tahtsid teid lihtsalt tappa, eks?»

Noogutasin, kuid ei öelnud midagi.

«Teie skaftooga oli verine, kuid teil pole haavu. See oli Rulko veri, jah? Tema ei tulnud ainsana tagasi.»

Rulko ja ningod armastasid liiga palju roboteid. Nad ei suutnud oma tunnet jagada. Ja ei pidanudki saama.

«Bent, miks te mulle alguses kohe ei öelnud, et ningod suhtlevad mõtte teel? Siis poleks need enam ähmased viirastused, vaid ningode s õ n a d, mida ma tunnen. Miks te varjasite... Bent?»

«Mul oli tarvis teada, mida te ise tegelikult tundsite. Andke mulle palun andeks, Uca.»

«Ma mõtlesin, et oleme sina peal.»

«Anna andeks,»

«Annan küll. Aga räägi mulle nüüd ningodest, millest see vihkamine?»

«Sa tead ise juba piisavalt palju. Jõua oma tundmustes selgusele. Seleta endale ise.»

Tüdruk isegi naeratas. Mõte, et tema isa mõrtsukad räägivad temaga, tundus talle lapselikult põnev. Kuid tema oli ainuke inimene Akadeemias, kes ei vihanud ningosid.

«Ma tundsin kohe, et ningosid pidi olema väga palju -- muidu poleks nende lained minuni ulatanud. Ma suutsin isegi nende mõtetest midagi taibata, aga see oli liiga kole. Vihkamine. Liiga palju vihkamist korraga. Miks, Bent? Miks nad meid niimoodi vihkavad?»

«Uca...» Kuidas talle seletada? Ja kas tal oligi vaja seda mõista? «Uca, kas sa tead, miks sa ningode mõtteid tajud?»

«Ju ma olen siis telepaat. Nad tahavad mulle oma vihkamisest teada anda, et ma seda kõigile räägiksin. Ja ma suudan ningode mõtteid vastu võtta.»

«Ei, Uca. Sa ei ole telepaat. Sinu saladuse võti on selles, et sa oled siin sündinud. Sa oled ainuke inimene, kes on Excelsusel sündinud ja siin kasvanud. Sa kuulud sellele planeedile, oled tema laps, jagad tema saatust. Ja see on ka ningode planeet.»

«Sellepärast ma siis kuulengi neid? Et ma olen siin sündinud -- nad teavad seda ja seepärast räägivadki minuga?»

«Mitte päris nii. Nad ei räägi sinuga, sa ei huvita ningosid. Sa oled nagu nemadki osake sellest maailmast ja sul on selle maailma nägu. Uca, sa oled lihtsalt juhtunud ningosid p e a l t  k u u l m a. Juhuslikud katked võõrast jutuajamisest, ei enamat. Ningodele oled sa võõras, aga Excelsusele oma. Igasugust elu ükskõik millisel planeedil mõjutavad miljonid erinevad tegurid -- päike, orbiit, kaugemad tähed, õhumolekulid, magnetväljad, atmosfääri kooslus, pretsessioon, tähtede seis sinu sünnihetkel. Ühesõnaga, kõik, mis annab planeedile tema hinge. Pole mõistlik arvata, et need pea hoomamatud asjad ei suudaks meie tajuorganeid muuta või mõjutada. Sa oled ainuke inimene sellel planeedil, kes on võimeline, tahtmatult küll, ennast tema keskkonnaga kohandama. Kas sa tead, mida see tähendab?»

Ei, ta ei teadnud veel. Aga tema eneseuhkus pidi vastu võtma raske löögi. Ma ei tahtnud seda lüüa, aga Uca oli esimesena minu juurde tulnud. Olla sõnumi vastuvõtjaks on midagi enam kui olla juhuslikuks pealtkuulajaks. Nüüd pidi ta saama vastused. Olla Roydeedti tütreks ja sidepidajaks ningodega -- seepärast ta ei tulnudki meiega Galeriise! Ta pidi lõpetama oma skulptuuri -- Suhtleja skulptuuri.

«Ma olen siis ainuke, kes võib neid pealt kuulata?»

«Ainuke Excelsusel sündinud inimene. Ja sellepärast saad sa nende ajulaineid tajuda. Aga pikk tee on veel ees.»

«Minul? Minul on pikk tee veel ees?»

«Meil kõigil -- sinul, minul, Konservatooriumil.»

Nüüd sai ta aru. Ja ma teadsin, et talle meeldis see. Andekas kujur ja Vender Roydeedti tütar, kelle edu Galeriis peeti Akadeemias paljuski sündinuks tänu tema vahekorrale Gireiga. Tunnustus, mida alati varjutas miski andest sõltumatu. Suure Ningo kuju -- kõige pretensioonikam skulptuur Galeriis kui austusavaldus kohalikule mõistatusele ja talenditõestus hirmu ületamise näol. Kuid ikkagi oli kõigest väheks jäänud. Ma olin ammu aru saanud Girei hoiatusest, et ma Terranoova Õukonna seksuaalkombeid Akadeemiasse kaasa ei tooks. Girei ju teadis, et Teadlane Õukonnast on ju see, mida Uca vajas... ja tahtis. Tüdruku arglik koputus mu uksele, kui Girei oli magama jäänud...

«Konservatoorium tuleb siia?» päris Uca ärevil ilmega. «Te konserveerite planeedi? Aga Festival?»

«Kuidas saaks Festival toimuda, kui Galerii kuulub ningodele?» küsisin vastu. «Ningode massitapmiseks on vaja Tema Majesteedi erisanktsiooni. Seda ei anta aga enne Konservatooriumi täismahus ekspeditsiooni.»

«Kas Hassim teab?»

«Girei? Aimab ja ilmselt otsib mind igalt poolt taga. Mis üldse sünnib praegu, Uca?»

«Kui te tagasi tulite, tormas Girei kohe sideruumi. Brommeriga ühenduse saamiseks võib kuluda tunde.»

Ära kiirusta, Uca Reydoodt. Ära kiirusta, mulle ei meeldi see.

«Kas teie ei pea oma Konservatooriumile teatama, mis juhtus? Teid ju rünnati ja taheti tappa.»

«Varsti on see ka sinu Konservatoorium, Uca. Kuid niikuinii lendan ma homme tagasi. Ma ei hakka s i i t Konservatooriumiga ühendust pidama.»

«Kardate, et Brommer...»

«...kuulab pealt? Nagu sina ningosid? Jah, see on üks põhjus. Kuid mitte kõige tähtsam, sest varsti saab ta niikuinii teada. See planeet ei kuulu varsti enam talle. Asi on tegelikult selles, et ma ei ole teadlane, vaid luuraja. Ja luuraja läheb oma ülema juurde ja raporteerib talle isiklikult, silmast silma. Mul ei ole edastada teaduslikke andmeid, on ainult emotsioonid, nähtud pildid, läbitunnetatud ja tuntud elamused ja lõpuks arvamus. Ja see arvamus, Uca, ongi kõige tähtsam. Minule pole see muidugi arvamus, vaid teadmine. Teadmine sellest, miks ningod meid ründavad ja kas nad on mõistuslikud olendid. Aga Konservatooriumile sellest piisab.»

«Te siis teate?» Tüdruk nihkus mulle lähemale ja ta silmis põles siiras uudishimu. «Ja te ütlete mulle? Ütlete ju, eks?»

Ma oleksin öelnud, ausõna, oleksin. Sideseansiks Brommeriga ei kulunud aga ilmselt nii kaua aega, kui Uca arvas. Uks lendas lahti ja Girei sööstis tuppa. Ilmselt ei pidanud ta mind eriti kaua otsima, sest paljud olid näinud, kuidas Uca mind heljukilt maha aitas ja eemale talutas. Range ja küsiv pilk Ucale. Siis pöördus Magister minu poole.

«Zeman, tulge. Brommer soovib teiega rääkida.»

Me seisime Gireiga jälle laskurjaamas ja endiselt sadas kerget ja mahedat lund. Laskur oli valmis oma lükanduksed avama ja lennutama mind ruumiterminali. Konservatoorium ootas mind, kuid teadis juba Brommerilt, mis siin juhtunud oli. Seepärast polnudki mul tarvidust Akadeemiast sidet võtta. Kujutasin ette Brommeri ehmatust, kui ta uudist kuuleb -- Tema Majesteet on osutanud suurt au ja otsustanud Petrus Brommeri kingituse -- planeedi Excelsuse -- vastu võtta. Senjoor Brommerile on tänutäheks omistatud markii tiitel ja kuulutatud ta igaveseks ajaks Õukonna sõbraks. Ja ka rahasumma, mis harilikult markii tiitliga kaasas käib, on igati Brommeri vääriline. Kindasti mitte aga Excelsuse vääriline (arvestamata muidugi seika, et Brommeri vaheltkasu on kahekümnekordne; aga mind ei huvitanud Brommer ja tema üleelamised, nii olingi talle sideruumis öelnud, nähes, kuidas Girei nägu ehmatusest pikerguseks venis).

Girei takseeris mind oma kitsaste laugude alt ja ootas. Ootas vastuseid, mida ei kuulnud mind Brommerile ütlemas, kuid mida tal oli vaja teada.

«Festivali niisiis ei tule?» päris ta lõpuks mornilt. «Ta vajute siia kohale ja kogu Galerii muutub laboriks?»

«Kogu planeet, Magister, muutub laboriks, kui teile meeldib just seda sõna kasutada.»

«Ja seda ei juhtuks, kui me poleks siia Galeriid ehitanud, kui ningod poleks välja ilmunud ja oma rünnakuid alustanud?»

«Ningod oleksid siin alati olemas olnud, ilma Galeriita poleks me nende olemasolust midagi teada saanud. Aga kõik tähtsad avastused tehakse ju juhuse läbi, Magister.»

«Kes siis teid rohkem huvitab -- kas ningod või see tundmatu ja suur Võõras Rass?»

«Me otsime mõistuslikku elu, kellega inimene saaks suhelda. Teate seda vana laulu -- Hei, on siin kedagi veel? Tahame leida oma partnerid mõistuses ja loodame, et nad ei ole vaenulikud.»

«Kes siis ningod on?»

«Ningod on vaheaste looma ja inimese vahel. Nad on kõige sarnasemad inimesele oma emotsioonides, nad kannatavad samade tungide ja ihade käes, mis inimesedki. Neile on omane teadmis- ja otsimishimu, kuid mitte loomisiha. Loodus on nende füüsilisele vormile andnud piisavalt palju, et nad saaksid keskenduda ainult vaimule.»

«Tahate öelda, et nad on mingid ülivaimsed olendid, kes elu säilitamiseks ei peagi midagi looma ega ehitama?»

«Jah, ja nii haiglasel kujul, kui see ka meile ei paista. Neil on mõistus, Girei, ja see mõistus on enda jaoks juba teadvustanud sellised mõisted nagu ilu, puhtus, religioon, huvi ümbritseva vastu. Me ei tea veel, millised omadused said nad Capaneusilt kaasa ja millised arendasid siin. Selleks tulebki Excelsusele ekspeditsioon. Aga meid huvitab igasugune mõistus. See, mida me kõige rohkem otsime, on muidugi see Suur Võõras Rass, nagu te neid nimetasite.»

«Ja jõudsite siin nende tundmisele lähemale? Millised nad siis on?»

Ühe naisterahva suu läbi pead sa... Kui Uca oma öistes heietustes oli mulle öelnud, et esmapilgul paistsid ningod talle armsad, olin endalt automaatselt küsinud, millised võisid ningod paista meie Suurele Tundmatule.

«Ma ei tea veel. Ehk ei saagi me kunagi teadma, ilmaruum on otsatu. Et oleme nende jälgi kuskil ääremaadel hooti leidnud, ei kinnita veel, et nendega kunagi tõeliselt kokku puutume. Aga võite proovida ise ette kujutada, millised nad võivad olla, kui...»

«...kui nad ningod siia ümber asustasid?» lõpetas Girei mu lause. «Sellele paistab ju kõik viitavat.»

Tõmbasin sügavalt hinge. Ma polnud kunagi kahelnud Girei taiplikkuses ja oskuses lugeda ridade vahelt. Magister astus heljuki juurde ja sättis midagi selle juhtpaneelil.

«Meil on veel aega, Zeman. Ma kuulan teid.»

«Capaneus ja koopainimised. Loodus oli sellel planeedil mänginud ühe vingerpussi -- ta oli sinna asetanud kaks mõistusliku elu vormi. Ehk oli see olnud ka kunagi kellegi eksperiment, need võisid olla ka meie tundmatud, kuid ma ei suuda selleks mingit põhjust leida. Ükskõik. Capaneusil arenesid kõrvuti kaks rassi -- inimesed ja protoningod. Ja nad hakkasid sõdima halastamatut sõda, milles vaid üks võis ellu jääda. Ju siis on kaks mõistust ühele planeedile liiga palju.»

«Excelsuse jaoks küll,» pomises Girei.

«Koopainimeste nuiad ningode kihvade vastu -- tundub ebavõrdsena, mis? Kuid jooniste järgi kippusid inimesed peale jääma. Inimesi oli palju rohkem ja inimene kasutas juba algseid relvi. Ningod olid määratud väljasuremisele. Ja seda taipas Võõras Rass, kui ta kunagi Capaneusil maandus. Miks ningod neile meeldisid? Miks otsustasid nad ningode populatsiooni kaasa võtta ja siia ümber asustada? Põhjuseid võib olla mitmeid. Esiteks võis see rass olla võimeline suhtlema ningodega samas keeles -- läbi mõtete. Teiseks olid ningod neile armsad. Ningod olid nende ideaalne ettekujutus lemmikloomadest.»

«Kuidas te võite selles nii kindel olla?»

«Intuitsioon. Uskuge, see on võimas relv deduktsioonis. Neil hakkas ningodest kahju ja nad võtsid nad kaasa -- kes ei tahaks omada lemmiklooma, kellega saab suhelda? Nad päästsid ningod hävingust, kuid hülgasid koopainimesed.»

«Seega pole see Võõras Rass eriti inimesesarnane?» küsis Girei.

«Proovige ise ette kujutada elu, kes on võimeline suhtlema mõtte teel ja pidama ningosid lemmikloomadeks.»

«See on keeruline. Inimene on teistsugune.»

«Just nimelt ja pange tähele, me ei leidnud Capaneusilt ühtki märki, et sealsed inimesed oleksid tulnukaile huvi pakkunud. Nad ehitasid selle niinimetatud sümfooniaorkestri sügavale maapõue, sinna, kus Capaneusi inimesed poleks sellele iialgi ligi pääsenud. Nad «tõstsid ningod taevasse» -- nii, et sellise toimingu mehhanism inimesele märkamatuks jäi ja kadusid planeedilt.»

«Miks siis sümfooniaorkester, Zeman? Mis tähendus sellel on? Aga kui nad oskavad hinnata muusikat, kas see omadus ei tee neid inimesele sarnaseks?»

«Mingil määral kindlasti. Aga ma arvan, et orkester oli Võõrale Rassile teatav mälestusmärk, mille nad ehitasid ningodele. Ehk oli see reekviem? Kes teab.»

Mul ei olnudki aega Ucaga hüvasti jätta. Kui teda Akadeemias viimast korda nägin, sosistas tüdruk oma pilguga, et jääb mind ootama. Ta ei teadnud, et järgmisel korral tulen ma koos Yenonaga ja nii ongi parem. Kuid Uca oli jõudnud minu pagasisse poetada väikese konteineri.

«Miks siia, miks Excelsusele?» päris Girei nukralt. Talle oli valus teadmine, et keegi on juba varem selle planeedi jäise ilu avastanud ja ma ei pannud seda talle pahaks.

«Nad otsisid ningodele kõige sobivama elukeskkonna. Excelsus võis neil aegadel juba läheneda esimesele jääajale. Ma rääkisin teile ennist, et Excelsuse jääaega ei saa seletada ainult astronoomiliste mõjuritega. Capaneus elab praegu ja elas ka siis, kui ningod sealt oma reservatsiooni toimetati, kvaternaaris -- ajastus, mis jääb jääaegade vahele. Ningodele aga sobib külm kliima. Kuid kui Võõra Rassi laev Excelsuse orbiidile jõudis, polnud siin veel jääaega, planeet alles lähenes sellele -- siin oli juba väga külm. See oletus sobib kõigi faktidega. Pidi juhtuma midagi, mis kiirendas jääaja saabumist ja ühtlasi seletaks ningode väljailmumist alles nüüd.»

«Ma ei mõista,» ütles Girei, «muidugi pole ma küll füüsik, aga ikkagi ma ei mõista.»

«Vaadake, me ei tea millist tehnoloogiat see Võõras Rass kosmoselendudeks kasutas, peale selle, et kuidagi võivad nad ksenooniühendeid sünteesida. Kuid on võimalik, et neil pole ruumiterminale ja nad kasutavad väheke robustsemat tehnoloogiat kui meie. Nende hiigelsuur kosmoselaev võis pärast hüperruumist väljumist ja Excelsuse anomaaliasse sisenemist (pean silmas siin tema kahe tähe seni veel täielikult läbiuurimata vastasmõju) katastroofi sattuda. Midagi juhtus ja nad põrutasid kõige täiega Excelsuse ookeani.»

«Kuid ningod jäid ellu.»

«Ningod jäid ellu, vähemalt mõned üksikud neist. Ilmselt seetõttu, et ningosid hoiti tähelaevas mingis turvasektsioonis, ma ei tea tõesti, aga ellu nad jäid. Igal juhul põhjustas hiiglasliku võõrkeha sattumine Excelsuse maailma keemilise ja füüsikalise reaktsiooni, mis tõi kaasa nende protsesside kiirenemise, mis viisid jääaja tekkele.»

«See tähelaev, see... on siis ikka veel seal all?»

«Või see vrakijäänus, mis temast järele jäänud. Võib-olla kunagi me avastame selle.»

«Ja kõike seda saite te Galeriist teada?» ei tahtnud Girei mind uskuda.

«Ma pole veel midagi teada saanud. See on vaid versioon, mis üritab seletada kõiki fakte. Aga Galerii aitas siin kõvasti kaasa -- ningode eriline kiindumus Gondvana kujusse oli äärmiselt tähendusrikas. Ja Maa esimene ruumilaev kasutas justnimelt sellist robustset tehnoloogiat, mis võib ökosüsteeme perversselt mõjutada. Nad võisid märgata mingit tehnilist sarnasust, nad ju mäletavad. Ningode mõte ei ole alginimeste papüürus. See ei kulu -- mõtete kujul edasi antud pärimus suudab palju mäletada. Kuidas te ise seletaksite ningode hardust Gondvana ees?»

Girei ei vastanud, küll aga hakkas laskur piiksuma. Ruumiterminal oli kanali avanud ja kuulutas nüüd oma soovist mind vastu võtta. Tabasin Girei anuva pilgu ja rääkisin edasi.

«Süsinikdioksiidi kaitsev kiht, Girei, kadus Excelsuse ümbert. Kujutage ette endale gigantset katastroofi, mille tagajärjel mattub planeedi süsinikdioksiidi õhkav floora mingi aine alla. Geodeetiline keskkond elab üle suure muutuse, planeedi pind saab kahjustada ja toimub midagi, mis ummistab vulkaanilise tegevuse. Vulkaanipursked aga täiendavad iga planeedi atmosfääri süsinikuga väga märkimisväärsel hulgal. Oluline võib olla ka see, et katastroofi tulemusel muutus dramaatiliselt Excelsuse orbiit ja vähenes õhu metaanisisaldus, metaangi vangistati plahvatuse alla. Nii võis see kõik toimuda.»

«Aga ningod jäid ellu.»

«Jah, ningod jäid ellu, kuid elasid sajandeid vangistatuna jääkeltsa alla. Nad elasid algselt neis jäänukites, mis Võõra Rassi ruumilaevast alles jäid. Kas te suudate nende vitaalsust ja elu ette kujutada? Mina ei suuda. See pidi olema pime ja võigas elu. Ehk ainult mõned üksikud suutsid mingi looduse ime tõttu ellu jääda. Galerii andis mulle need vastused, Magister. Ningode käitumine Galeriis võimaldas mul koostada versiooni, millega ma Konservatooriumi ette ilmun.»

Laskur tegi taaskordselt häält. Minu lahkumine Exceluselt polnud nii vaikne kui siia saabumine. Mõtlesin Uca kingitusele ja tundsin kahetsust, et see võetakse Konservatooriumis arvele kui Meediumi esimene füüsiline kontakt, ka direktiivi numbrit suutsin juba aimata -- Ex2a. Direktiiv Ex1a läkitas mu siia.

«Mustad ningod!» taipas äkki Girei.

«Just nimelt, mustad ningod. Preestrid, juhid ja need, kes kõige rohkem teavad ja mäletavad. Elu pimedas tumendab pigmenti. Capaneusilt saabunud ningode järglastest on saanud siinsete ningode juhtiv klass. Ajapikku, kui ningod uuristasid oma Käike planeedisügavustest valgusrikkamatesse kihtidesse, hakkas uute ningode pigment taas heledamaks muutuma. Võimalik isegi, et siin on tegu teatava mutatsiooniga, nende geneetilisse ahelasse võis seguneda mõni kohalik eluvorm. Kuid ilmselt väga tähtsusetul määral -- enamus füüsilisi parameetreid säilisid. Sodomiitlik akt vaid tilgakese uue ja tugeva vere nimel. Pealegi on raske ette kujutada mõistusliku elu paaritumist loomaga, arvestades eriti veel geneetlist sobimatust. Kuid nagu ise nägite -- mustad ningod on neil ülemkiht -- triibulised, niiöelda reaningod, on need, kellest moodustatakse avastusrühmad ja sõdurid.»

«Avastusrühmad?» ei saanud Magister aru.

«Tuletage nüüd meelde ningode ilmumisega seotud üksikasju. Te saatsite meile filme ja tegite äärmiselt olulisi tähelepanekuid, kuid ei suutnud neid ise lugeda, nende sisu endale avada. Ningode käitumine oli ju täiesti loogiline ja Galerii on kõige võti. Just Galerii seletab meile ningode mõistuslikkuse ja emotsionaalse mentaalsuse. Mõelge himaajadele, Magister, ja mõelge Vender Roydeedti surmale. Tuletage lõpuks meelde, kuidas Rulko hukkus!»

Magister Girei jäi mõttesse, püüdes fakte loogilisse järjestusse seada. Ta oli lubanud, et kui Galerii taas kunstnike valdusse saab, siis ehitavad nad kindlasti kuju Bogdan Rulko ja Oskari mälestuseks. Olgu Rulko haiglane kiindumus himaajadesse nii veider kui tahes, kuid see oli mind ja Gireid lõpuks päästnud.

«Avastusrühmad,» pomises ta siis. «Esimesed ningod olid maadeavastajad?»

«Aga loomulikult. Ningod on mõistusega olendid. Õieti ongi nende ilmumine ja tegevus Galeriis nende mõistuse tõestuseks. Te ju ise rääkisite mulle kõik, mida oli vaja teada ningode saladuse avastamiseks.»

Ja siis Girei naeratas. Üle ta kavala pilusilmse näo valgus arusaamine ja ma olen kindel, et see tunne leevendas oma veidral moel Magistri kaotusevalu Galerii pärast.

«Ma näen, et saite aru,» jätkasin. «Kujutage endale ette elu pimedas jääpõues, seda algset ningode elu. Hirmus ja kole elu suletud ruumis. Ometi on nad leidnud keskkonna, mis neid toidab, ja sootsium areneb. Neil on mälestused elust Capaneusil, kuid ilmselt väga ähmased, sest põlvest põlve edasi antud mõttekujutelm vananeb samuti. Ehk on teadvuses säilinud avaruse kui sellise dimensioon. Nad mäletavad ka tähelaeva, mis neid siia tõi, aga mäletavad samuti väga umbkaudu. Kuid ningodele on omane teadmistejanu ja vajadus tunda oma elukeskkonda. Nad avastavad kanalid läbi vulkaanikraatrite, mis toovad õhku ja valgust. Teele asuvad esimesed avastusrühmad, selgitamaks, kus siis õieti asutakse. Milline on see maailm, mis meid ümbritseb? Tuleb tuttav ette, mis? Täpselt nii oli ka kunagi inimesega. Ja siis jõuavad esimesed rühmad jää alt planeedi pinnale. Õhk, avarus, valgus! Kujutage ette, millise pildi nad sellest edasi annavad. See oli aeg, millal te märkasitegi esimesi ningosid. Sihitud ja ärevad jäljed lumel -- mis kuhugi ei viinud, umbes nii te ütlesite. Esimesed konkistadoorid sebivad jahmunult lumes ringi ja lähevad siis tagasi, sest saabus lumetorm, mäletate?»

«Surm ja põrgu, nüüd ma saan aru -- himaajad. Vot, miks nad himaajasid pelgasid!»

«Ei, Girei, ei peljanud. Nad austasid ja kummardasid neid. Te olite alustanud Suure Ningo kujuga just natuke aega pärast seda, kui olite ningosid esimest korda näinud ja lumetorm oli peale tulnud. Ningode maadeavastajad -- nende Kolumbused, da Gamad, Amundsenid, Carpinid, Ter-Mnacakjanid ja Olcoechead -- jõudsid Galeriisse millal?»

«Siis kui Suure Ningo kuju oli oma esialgses suuruses valmis ja himaajad puhastasid neid lumest.»

«Ja pärast lumetormi on Excelsus eriliselt ilus. Ningod olid elanud juba piisavalt kaua aega Excelsuse jääalustes valgustatud maailmades, et jää ilu tunda. Nad tulevad jää alt ja näevad, kogevad teie poolt loodud Kujusid! See on neile täielik shokk, Girei. Sillerdav jääilm, oma ülevate ja gigantlike Kujudega, midagi absoluutselt erinevat kõigest sellest, mida ningod varem olid teadnud. Nad tulid oma maailma avastama ja leidsid Galerii. Galerii ja Suure Ningo kuju. Te lõite nende jaoks Universumi, võtke seda nii, kui soovite.

Väike Uca hoiab isalt käest kinni ja imetleb oma kaunist Luike. Sealsamas vaikuses on ka ningo, keda nad algul tähelegi ei pane, sest aeglaselt sadanud helbed on jääaluse asuka oma pehme vaiba alla matnud. Ka ningo imetles Luige Kuju...»

«Ningod ei pidanud seletama ja jutustama, et neid usutaks. Mõte oli piisav,» ütles Girei.

«Ja nad andsid edasi mõtte sellest, kuidas nad tulid Galeriisse ja nägid veel ühte uut Kuju, mis nagu te ise mulle ütlesite, paistab lume alt vaid hiiglasliku mügarikuna. Siis aga tulid himaajad ja ningode silme all lükkasid kuju lumest puhtaks. Ningod nägid Suure Ningo kuju -- ka planeedi pinnal on ningo! Ja kuidas vaatemäng nende jaoks toimus? Himaajad, Magister, himaajad, olid need, kes nende jaoks Suure Ningo lõid. Kuid siis tuli inimene, hetkel oli see olnud õnnetu Vender Roydeedt, ja asus mingi peitliga -- peitelhimaaja on ju väga erinev lumepühkur-himaajast -- Suurt Ningot lõhkuma. Tõstis oma käe ningode jumaluse külge.»

«Siis s e e oli teie jaoks lõplik vastus, Zeman?»

«Jah, lõpliku kinnituse ningode mõistuslikkusest andis mulle stseen Galeriis, kus Rulkol tuli oma elu ohverdada. Galerii on ningodele ülalpoolne maailm ja kõik, mis seal sees, on nende jumalad. Peajumal on siis ilmselt Suur Ningo. Ja eilne rünnak Galeriis oli ristisõda, krusaad oma pühamu vabastamiseks räpasest inimesest, kellest mingi ähmane kujutis ilmselt Capaneusi-päevist veel säilinud on -- kujutis igipõlisest vaenlasest. Ristisõda juhtisid preestrid -- mustad ningod. Nad ilmusid kõige viimasena, siis kui sõjavägi oli koos, kui avastusrühmad ja muiduseiklejad olid oma töö teinud. Kui luurajad olid selgitanud strateegilised läbipääsukohad, kui eelväeosad olid uuristanud kanalid põhigrupeeringule. Siis tuli armee ja vallutas Püha Paiga.»

Girei silus jahmunult oma vurre ja arendas mu mõtet edasi: «Järelikult on himaajad ningode jaoks jumalate valvurid.»

«Pigem inglid. Ma ei tea täpselt. Igal juhul seostavad nad himaajasid millegi pühaga ja inimesi nende vaenlastena. Rulko kirjutas oma hukkamiskäsule alla, kui Oskari kere avas. Sellest piisas.»

«Aga pidage -- Galeriis on ju ka inimeste kujud!»

«Just nimelt -- deemonid, lutsiferid, kurjuse, hävingu ja surma jumalad. Ka vastaspoolt on vaja täisuliku eetilise süsteemi loomiseks.»

Laskur tõi kuuldavale heli, mis pidi tähendama viimast kutset. Astusin lükanduste vahelt pardale ja surusin Girei kätt.

«Kohtumiseni, Magister.» Paistis, et rohkem polnud mul Gireile midagi öelda.

«Kohtumiseni, Bent vris Zeman.»

Lükanduksed tahtsid sulguda, kuid Girei oli kiirem ja jõudis oma jala ukse vahele seada.

«Kuulge, ma just mõtlesin, et... siis olen ma ju ise jumal. Mina ja Akadeemia ju ehitasime Galerii,» küsis ta äkki lahvatanud idee valgusel.

Muigasin mõtlikult. «Ei, Girei. Te pole jumal, te olete midagi vägevamat kui jumal. Teie lõite jumalad. Hüvasti!»

Ja laskur tõusis, jättes Girei mulle jahmataval pilgul järele vaatama. Ma ei tea, kui kaua Magister platvormil seisis ja oma mõtteid mõlgutas. Mul oli kahju nii temast, Ucast, kõigist kunstnikest ja Galeriist. Nad olid loonud oma teoseid inimesele, kuid selgus, et kellelegi oli nende loomingut rohkem tarvis. Rohkem kui kaheks päevaks, mil Excelsuse tähed oma kirgastavas kiirtemängus ilmaruumi ülevaimat kunstisaali illumineerivad.

Minust oli Excelsus aga teinud mehe, kes oli tapnud mõlema võõra mõistusliku rassi esindajaid, keda inimene kunagi kohanud.

Uca hermeetilise konteineri avasin ma esimest korda Konservatooriumis. Selle sees oli pisike jääskultpuur, mis kujutas... ma polegi kunagi täpselt aru saanud, mida. Kuid ma arvan, et see on jääle valgunud aurav veri.

Tallinn, detsember 1998 -- veebruar 1999