27.04.2000 |
Taivo Rist
Vabatahtlikult teise riigi koosseisu |
Sergei Lukjanenko novellis «Täidetud kerakala» on Venemaa
referendumi tulemusel ühinenud Jaapaniga.
Iseenesest pole see enneolematu, et üks riik referendumi tulemusena
ühineb teise riigiga. Ma ei pea silmas mitte ainult Austriat 1938,
vaid ka Vermontit 1791 ja... Rohkem tõesti ei tule meelde, kuid ma
ei kahtle, et nende näidetega ajalugu ei piirdu.
Järelikult pole eriti imestada, et ka ulmes pole see idee enneolematu.
Ja tõesti: ka Mart Raudsaar on kirjutanud jutu «Ameerika
kangelane», kus Eestist on saanud referendumi teel USA 51. osariik.
Ning juba 1996. aastal. Et jutt ajakirjanduses ilmunud pole ning
võrguski vaid eesti keeles, ei saa see ka olla Lukjanenkot
mõjutanud.
Lukjanenko väide, et 97% rahvahääletusel käinutest
hääletas Jaapaniga ühinemise poolt, tundub siiski üle
mõistuse liialdatuna. See annab plussi Raudsaarele, kes protsente ei
maini, ainult Valge Laeva kutset.
Raudsaar märgib ka, et uut tähte USA lipule ei lisandunud.
Prohvetlik ettekuulutus! Mõne aja eest toimus
rahvahääletus Puerto Rico staatuse määramiseks. Kui
Puerto Rico otsustanuks saada USA 51. osariigiks, poleks USA lipule
tähte lisatud.
Nii Lukjanenko kui Raudsaar kirjutavad, et ühendatud alal hakkab
kehtima kakskeelsus. Sealjuures ütleb Lukjanenko, et isegi Tokios
muudetakse kõik sildid kakskeelseteks. Raudsaar kirjutab, et eesti
keelest saab teine riigikeel, kuid pole aru saada, kas ainult Eesti
osariigis või kogu USA-s.
Lukjanenko järgi saab mandriprefektuuride etteotsa jaapanlane;
Raudsaare järgi valivad eestlased kuberneriks Siim Kallase.
Jällegi tunduvad mõlemad võimalused usutavad.
Mõlema autori meelest tulvab vastühinenud territooriumile
rikkureid emamaalt koos tohutute investeeringutega. Ja, ime küll, nad
on usinad õppima kohalikku keelt. Kuna jaapani keeles pole
l-häälikut, ütlevad nad selle asemel «r» -- see
aitab eristada uus- ja põlisjaapanlasi.
Mille poolest jutud siis erinevad?
Kõigepealt zhanri poolest. Lukjanenko on kirjutanud
komöödia, Raudsaar kangelasdraama. Arvestades, et Eesti (seda
enam Venemaa) vaevalt et teise riigi koosseisu minna tahab, on Lukjanenko
valik loogilisem. Teisest küljest -- mida siis Raudsaar tegema pidigi,
kui komöödiat kirjutada ei mõista? Hea komöödia
kirjutamine ongi raskem. Seda tõendab ka «Algernon», kust
leiab paljusugust kraami, aga head komöödiat (ma ei
räägi anekdoodist) mitte.
Mida Venemaa Jaapanilt üle võtab? Nii veider kui see ka ei
tundu, eelkõige viisakuse ja vägivallatuse. Isegi
mittejaapanlastest mafioosod kõnelevad peategelasega
üliviisakalt, kuigi nad talle enne ja pärast vestlust mingi
toruga vastu pead annavad.
Veel tuleb mainida luule- ja loodusearmastust. Jaapani klassikuid
tsiteeritakse ees ja taga. Teatud kogemuse olemasolul võib ka ise
klassikute luuletusi välja mõelda, sest jaapani luules pole
riimi.
Kolmandaks -- au. Selle ümber suur osa loost keerleb. NSV Liidus
sündinud kirgiisid ja tuvalased, kes jaapanlastena esinevad, ilmselt
ei ole ausad. See-eest on autunne hästi arenenud jaapanlasel, kes
pärast pettuse ohvriks langemist võtab noa ja ütleb:
«Ma ei ole süüdi, kuid ma tahan teile näidata oma
südant.»
Loo lõpp võib tunduda ülearune. Au annab sellele siiski
tähenduse. See võib olla peategelase enesetapukatse.
«Loomade elu» andmetel sisaldab kerakala, kui amatöörid
seda toiduks valmistavad, 60% tõenäosusega surmavat mürki.
Mida Eesti USA-lt üle võtab? Pilvelõhkujad, rikkuse,
kõrge tootlikkuse ja NATO väed. Ning getod. Piirkonnad, kuhu ei
sõida ühissõidukid ja kuhu vabatahtlikult normaalsed
inimesed ei lähe. Kopterilt heidetakse sinna narkootikume, et neid
kuritegelikul teel hankima ei peaks. See annab aimu ühiskonna varjatud
tahust: äärmisest materiaalsest ebavõrdsusest.
Eesti võtab USA-lt üle ka Invar Brassi. Täpsemalt
öeldes Robert Ludlumi raamatust «Chancellori käsikiri».
Seal nimetati seda küll Inver Brassiks. Iseenesest on see anakronism,
sest «Chancellori käsikiri» lõpeb Inver Brassi
kõigi liikmete surmaga. Ning Inver Brass on Shotimaal asuv
järv, mitte oja. Invar (olgu siis nii) Brass on ärimeeste
salaorganisatsioon, mis suunab Eesti (ja teiste riikide) arengut raha
pumpamisega vajalikesse kohtadesse ning võitleb Venemaa analoogilise
rühmitusega.
Veel erinevad mõlemad jutud tekitatava meeleolu, üldise
tonaalsuse poolest. «Täidetud kerakala» tekitab helge tunde,
et võib-olla muudakski Jaapaniga ühinemine Venemaa elu
paremaks. Hoolimata surmajuhtumitest. Vähemalt hakkaks ta oma naabreid
austama.
«Ameerika kangelane» masendab. Hoolimata surmajuhtumite
puudumisest. Sest kangelase ellujäämine mõnekümne
meetri kaugusel neutronpommi plahvatuse tsentrist on äärmiselt
usutamatu. On mulje, et kui USA-ga (igaüks võib USA asemele
mõelda NATO või Euroopa Liidu) ühinemine on selline,
siis ei ole SRÜ alternatiivina sugugi hullem. Eriti kui Venemaa
Jaapani alla läheb.
|