17.04.2000 |
Kristjan Sander
Indrek Hargla «Algernonis» |
Indrek Hargla on «Algernoni» üks viljakamaid autoreid ning
üks neist vähestest, kelle loomingul ka mingi kirjanduslik
väärtus on. Teda on nimetatud «Algernoni» esiautoriks
ning hetkel on ta ilmselt üks peapretendente Eesti Ulmeühingu
auhinnale Stalker lühijutu kategoorias. Lõviosa IH loomingust
on ilmunud just «Algernonis» ning käesolev
analüüsikatse põhineb just nimelt sel osal, mis annab
allakirjutanu arvates hea pildi nii autori arenguteest kui ka praegusest
tasemest. IH loomingut on avaldanud ka ajakiri «Mardus», praegu
peaks tema järjejutt ilmuma ajalehes «Lääne Elu».
IH on omadanud ladusa kirjutamisviisi ning stiilitunnetuse, eksimused
näiteks dialoogi alal jäävad üha harvemaks. Teatud
edasiminek on märgatav ka tegelaskujude osas.
Kokku on IH «Algernonis» avaldanud 10 juttu aastatel 1998-2000,
st. ajakirja teisest numbrist alates. Seni viimane IH teos ilmus 2000. a.
jaanuarinumbris. Nende lugude seas tõuseb kõigepealt esile
õuduskirjanduse ning teadusulme*
sugemetega neljanovelliline tsükkel, milles peategelaseks Pan Grpowski
ning mis on «Arvustuste» rubriigis saanud suhteliselt kiitvaid
hinnanguid. Kuues ülejäänud loos eksperimenteerib autor nii
puhta muinasjutumaailma kujutamise («Kõik võimalused
maailmas»), suhteliselt stiilipuhta teadusulme («Gondvana
lapsed», «Deja-vu», «Õnnekosk») kui ka
õuduskirjandusega («Uskmatuse hind», «Nad tulevad
täna öösel»). Alljärgnevalt vaadeldakse nimetatud
teoseid zhanride kaupa, alustades pan Grpowski sarjast.
Pan Grpowski -- Ghostbuster või isa Brown?
Väikest kasvu silmatorkamatu välimusega poolakas, kes peab
raamatuantikvariaati kuskil Varssavi tänavatelabürindis.
Tavainimestega võrreldes tohutute võimetega meedium, kes
suudab hävitada või vähemalt väärata
Teispoolsuse tumedaid jõude, mis ikka ja jälle erinevates
paikades ennast ilmutavad. Iidse ektsortsistide salaorganisatsiooni liige,
mees, kelle elukutse traditsioonid ulatuvad aastatuhandete taha. Ilmselt
üks IH lemmikkangelasi. Ning ka IH enda nimi seondub kõigepealt
pan G. tsükliga.
Kõnealune tsükkel koosneb üksteisega lõdvalt, vaid
peategelase kaudu seotud novellidest, mille ajalist paiknevust
üksteise suhtes pole võimalik tuvastada. Kõigis neist
põrkub peategelane mingis vormis Kurjuse ilminguga ning astub
sellega võitlusse -- võitlusse, milles tema tervis ja elu
ripub sageli vaid juuksekarva otsas. Selles võitluses kasutab ta nii
iidseid tarkusi, loitse ja amulette kui ka moodsa tehnika viimase
sõna järgi konstrueeritud seadmeid. Saavutuseks on
omapärane segu nii teadusulmest kui ka õudusest, mille
atribuutika esmapilgul tegelikult kõige rohkem meenutab 1990-ndate
alguse USA märulifilmi «Ghostbusters». Kuid pan Grpowski
pole mingi laia lõuaga jänki, kes imevidinaid
täisriputatud autoga kihutab mööda New Yorgi tänavaid
ning tontide pihta plasmakahurist tuld annab, oh ei. Pan G. tegutseb
varjatult, liigub silmatorkamatult, ei armasta liigset tähelepanu.
Tema veendumused on humanistlikud, tegemist on haritud ning intelligentse
inimesega, kes tunnetab oma võimetega kaasaskäivat hiiglaslikku
vastutusekoormat. Ma olen veendunud, et ulme pole õige koht, kust
otsida sellise tegelase juuri -- see tüüp on omane hoopis teisele
zhanrile, detektiivkirjandusele. Just siit tuleb otsida leebe Poola
härrasmehe algupära ning justnimelt detektiivkirjandus on
võti, mis avab pan G. sarja ülesehituse.
Esiteks, pan G. isik sarnaneb paljude detektiivjuttude peategelastele. Nii
on ka detektiivi töö seotud konkreetse juhtumiga ning
võitlusega selle vastu, mis ohustab inimühiskonda -- vahe
seisneb ainult selles, et kurjus, millega võitleb detektiiv, on
inimlik, kurjus, millega võitleb pan G., aga üliinimlik. Nad
mõlemad kasutavad tehnikavahendeid koos igivanade võtetega,
nende mõlema amet on vana aastatuhandeid. Nii detektiiv kui ka pan
G. väldib tavaliselt avalikkuse liigset tähelepanu, mis
võib tema tegutsemist segada, kuid ometi on just nende käes
niidid, mis määravad süzhee edasised käigud. Kergelt
veidrikena igapäevaelus omandavad nad peaaegu üliinimlikud
võimed, kui asuvad tegutsema oma erialal.
Teiseks järgib pan G. lugude ülesehitus klassikalise
detektiivjutu skeemi. Iga jutt moodustab üksikjuhtumi, mida
sõidab uurima detektiiv või eksortsist. Ta uurib inimsuhete
või üleloomulike jõudude skeeme, millesse ta algul valge
lehena siseneb, kusjuures lugejal lastakse osa saada nii tema edusammudest
kui eksitustest, tuvastab lõpuks faktori, mis algsüsteemi oli
tasakaalust välja löönud, ning kõrvaldab selle, antud
juhul kas mõrvari või tondi. Lugu on suurelt osalt üles
ehitatud lugeja pinevil hoidmisele eelseisva lahenduse ootuses ning
lahendus asetab «kõik paika», annab vastuse loo alguses
püstitatud küsimustele. Sarnaseid skeeme kasutab ka teadusulme,
milles tihti antakse loo alguses ette mingi tulevikutehnoloogiast tulenev
probleem ja lastakse see siis peategelasel elegantselt ning asja
füüsikalise olemusega kooskõlas lahendada (puzzle),
kusjuures lahendusevõimalus tuleneb juba probleemist enesest ega
kujuta endast midagi fundamentaalselt uut. Nimetagem sellelaadseid teoseid
käesoleva artikli raames mõistatuskirjanduseks,
pööramata tähelepanu formaalsetele tunnustele, mille alusel
saaks teose liigitada kas ulme või detektiivkirjanduse valdkonda.
Kuivõrd on IH-l õnnestunud rakendada kriminulliskeem
ulmevankri ette? Kui võtta aluseks detektiivkirjanduse
ülesehitusest tulenevad nõuded, peab märkima, et pan G.
tsüklis on neist olulisel määral kõrvale kaldutud.
Üks olulisemaid nõudeid mõistatuse puhul on, et lugeja
peab suutma selle lahendaja iga sammu jälgida. Kriminull, milles
detektiiv saab lugeja eest varjatud kirja, milles on lahenduse seisukohast
olulised faktid, on halb kriminull. Selle nõude vastu eksib ka
Hargla. Lugejal ei võimaldata jälgida iga tema sammu
võitluses kurjaga, ta saab kirju, mille sisu jääb ainult
tema teada, uurib paiku, kus tema tegevust jääb varjama
saladuseloor jne. Tulemusena ähmastub peamine tegevusliin, lugeja
tunneb ennast justkui millestki ilmajäetuna, süzhee on
katkendlik.
Teiseks, mõistatuskirjanduses peetakse heaks tooniks, kui lahendus
annab võtme kõigi ülestõstetud probleemide
mõistmiseks, ei jäta otsi, on justkui emapuu, mis ühendab
laevakaared tervikuks. Ses osas on eriti hull IH jutuga «Pan G.
jõulud», mis ilmselt on sarja nõrgim, ühendades
endas kõiki sarja puudusi võimendatud kujul. Kui
mõistatusliku nähtuse olemus on tavatult lihtne
võrreldes ülejäänud pan G. lugudega, siis lisatud
kõrvalliine, mis lugejat segadusse ajavad, on tavatult palju:
vanurid, mongolid ja Värav jne. Neis esile tõstetud
küsimused jäävad lahendamata, nende seos tegelikult
lahendatud probleemiga segaseks ning vägisi jääb mulje, et
pan G. peab veel mitu korda selles külas ära käima, et see
enam-vähem normaalseks paigaks muutuks. Nagu eelpool juba öeldud,
on põhiliin, probleem, mis tõesti lahendatakse, olemuselt
ülilihtne -- tegelikult piisab asja olemuse tabamiseks mõista
nähtuse perioodilist iseloomu, seda võiks võrrelda
kriminulliga, mille lõpus detektiiv äkki avastab, et mingil
saarel toimuvad mõrvad alati sel nädalapäeval, kui teatud
sadamast laev saabub, või teadusulmenovelliga, milles ruumilaeva
kapten lõpuks jõuab järeldusele, et tema mingi
kõrgtehnoloogilise vidina streikimise põhjuseks on lihtsalt
Päikese perioodiline aktiivsus. Kõigil neil juhtudel on
lahenduse lihtsus jõudnud labasuseni.
Pan G. lugudele, eriti «Pan G. jõuludele» saab ette heita
ka kompositsioonilist nõrkust. Tegemist on suurelt osalt
«turistikirjandusega», milles lugejat püütakse rabada
ebatavalise või eksootilise atmosfääri kirjeldusega, kuid
mille süzhee jääb selle kõrval kahvatuks. Olmeliste
detailidega liialdamine on väga paljude teoste suur puudus ning on
väga palju teoseid, kus lehekülgedepikkuste kirjelduste asemel
paar juhuslikult pillatavat repliiki annab lugejale kogu teabe, mida ta
vajab süzheeliini jälgimiseks ning teosele kaasaelamiseks.
Piisavalt pingelise süzheeliinita veab liigne kirjeldav ballast loo
päästmatult tasakaalust välja.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et pan G. sari järgib
formaalselt mõistatuskirjanduse traditsioone, kuid autor ei ole
suutnud selle skeeme korralikult tööle panna. Kui vaadata sarja
mõistatuskirjanduse seisukohalt, on teostus selgelt alla keskmise,
skeemid pole intrigeerivad ning lahendus ei moodusta probleemiasetusega
orgaanilist tervikut. Kui vaadata sarja ulme seisukohalt, on ulmekirjanduse
võimalusi vähe ära kasutatud, atribuutika halvasti
põhjendatud ning väheveenev. Kui vaadata sarja
üldkirjanduslikult seisukohalt, on tegemist stiilse vormiga, mille
sisu jääb paraku kesiseks ning mis on koormatud asjasse
mittepuutuva ning süzhee seisukohalt ebaolulisega.
Hargla ja teadusulme
Kolm teadusulme zhanri kuuluvat teost «Õnnekosk»,
«Deja-vu» ning «Gondvana lapsed» olid esimesed IH lood
«Algernonis». Neist esimesed kaks on selgelt algaja autori
katsetused, mis teatud filosoofilise ambitsiooni olemasolust hoolimata ei
küüni eriti üle «Algernoni» keskmise.
«Gondvana lapsed» on nendega võrreldes kvalitatiivselt
selgelt kõrgemal tasemel. «Gondvana laste» põhiline
nõrkus peitub seal, kus «Pan Grpowski jõuludelgi»
-- võimsale kultuurikontaktidealasele tulevärgile, mida on
õnnestunult seostatud tagasivaadetega inimkonna ajalukku,
järgneb eelneva tasemele mitteküündiv ning mannetu
lõpp. Sel hetkel, kui lugeja ette tuuakse loo lõpplahendus,
heidab ta selle pettunult kõrvale ja pomiseb: «Palju kära
eimillestki!» 20. sajandi lõpus ei tohiks enam kedagi olla
võimalik üllatada kannibalismi kui nähtusega ning eriti
piinlikuks teeb loo see, et «Gondvana lastes» laseb ennast
sellest faktist kohutada professionaalne ajaloolane. Inimkonna ajalugu
tunneb loendamatu hulga juhtumeid, kus liigikaaslaste söömine oli
ainus viis ellujäämiseks -- laevahukud kõigil maailma
meredel, lumetormides eksinud, maavärina või laviini
tõttu muust maailmast äralõigatud jne. Kui ehitada kogu
lühiromaan kultuurikonfliktist üles vaid ühe sarnase seekord
kosmoses toimunud fakti nentimisele, saame midagi sarnast varblase
tapmiseks aatompommi konstrueerimisele. «Gondvana lapsed» on
kindlalt esikohal IH teadusulmealastest tekstidest «Algernonis»,
kuid ka sellisena lootusetult tasakaalust väljas.
«Uskmatuse hind» ja «Nad tulevad täna
öösel»
Neid kaht IH õuduskirjanduse hulka liigituvat teksti on raske
võrrelda -- juba stiilildasa erinevad need teosed üksteisest
suurel määral, «Uskmatuse hinna» lopsakas,
kirjeldusterikas stiil vastandub selgelt «Nad tulevad...»
lakoonilisusele. Eraldi võetuna võiks nende kohta öelda
järgmist.
«Uskmatuse hinnas» on autor katsetanud klassikalise
õudusloo väga levinud võtetega, loo tugevaimaks
küljeks on ilmselt Lõuna-Eesti arhailisevõitu
atmosfäär. Peamotiiviks on inimesele lähedases elusolendis
või asjas peituv deemon. Väga levinud motiiv, ohuallikaks
osutub tihtipeale koer ja kass kui levinuimad ning armastumad koduloomad,
aga ka laps, õuel kasvav vana puu, maja, pilt vms. IH puhul koer,
tegemist on absoluutselt ilma originaalsuseta ideega. Ka siin on kurjale
jälile jõudmine liialt lihtsustatud, ebatavalist uuriv tegelane
on varustatud kõigi kirjalike allikatega, mida hing vaid võib
ihaldada. Autor on selgelt kasutamata jätnud pakutavad
võimalused, loos on liiga vähe salapära ning pinget ja ka
tegevustseenid ei täida tihti oma eesmärki -- liialt
värvikad on need, et sobida rahvaliku õhkkonnaga, liialt suurt
lõivu on makstud germaani mütoloogiale, mõtlemata, kas
see ka sobib vaiksesse Eesti maakohta. Ka ei köida loo aluslegendi
esitamine jutustavas vormis kellegi suu läbi -- selle info peaks
lugeja saama kätte tükk-tükilt, vihjamisi, alles
lõpplahendus peaks avama tema jaoks kogu tõe, kirjandus pole
malemäng, kus eelnevalt peavad mängijad reeglites kokku leppima,
kirjanduses on lubatud, et autor mängib oma mängu ja lugeja oma.
«Nad tulevad...» põhineb samuti sajanditevanusele
motiivile, vahetisele, mis mõnes variandis kombineerub inimese
lähedal peituva kurja motiiviga, millest oli juttu eelnevas
lõigus. Kuid traditsiooniline alus on ka ainus, mis neid jutte seob.
«Nad tulevad...» stiil on lakooniline, nähtavasti tahtlikult
lakooniline. Tegelikult teenib selline stiil oma eesmärki. Küll
aga peaks sellise stiili kasutamine tingima pikema teemaarenduse, et lugu
jõuaks pinget koguda, et sellest ei jääks mällu
ainult ebamäärane mälestus mingist laastust, kus vahetis on
moodsasse ühiskonda toodud. Praegusel kujul on novell pretensioonitu,
talle pole eriti midagi ette heita, kuid samas pole ta ka kuigi
meeldejäävaks kirjanduslikuks elamuseks. Allakirjutanu arvates on
see muidugi parem variant, kui lugeja petmine liigse pretensioonikusega,
mille taga on vaevalt rohkemat kui tühi õhk, nagu see on
«Pan G. jõulude» ning «Gondvana laste» puhul.
«Nad tulevad...» sarnaneb stiili poolest pigem Karen Orlau
«Hapra imega», kuid jääb sellest allakirjutanu arvates
omajagu maha.
Kokkuvõtteks
Väljaspool kahtlust on tõsiasi, et IH on omandanud korraliku
kirjeldamisoskuse ning on suuteline ka tõepoolest tööd
tegema oma loomingu kallal, mis enamikule «Algernoni» autoritest
raskusi paistab valmistavat. Paljudel juhtudel tuleb siiski ilmseks autori
kompositsioonilise mõtte nõrkus, suutmatus otsustada, mida
tuleks oma teosest pärast esmast valmis kirjutamist eemaldada,
nõrkus ülemäärase ballasti vastu. Samuti on puudulik
autori fabuleerimisoskus, kandva süzheeliini leidmine,
lõpplahendused ei teeni oma eesmärki. Kõige vähem
on neid puudusi vast novellis «Nad tulevad...» ning siin
lähemalt vaatlemata jäänud teoses «Kõik
võimalused maailmas», mille muinasjutulik süzhee on
suhteliselt hästi õnnestunud ning mille kõik osad
moodustavad orgaanilise terviku. Kuna käesoleva kirjatüki autor
ei pea ennast absoluutselt pädevaks zhanri osas, mida see teos
esindab, piirdub ta siinkohal toodud repliigiga.
IH teosed on kahtlemata heal tasemel, kui neid võrrelda
ülejäänud eesti noorkirjanike ulmega, kuid jäävad
siiski kaugele maha sellest tasemest, mida üldiselt
väärtuslikuks kirjanduseks peetakse. Allakirjutanu on seisukohal,
et millegi olemasolu õigustuseks pole ainult selle
esileküündivus mingis kitsas taustsüsteemis ja seda eriti
kirjanduse puhul. Küll aga on selliseks õigustuseks autori
pidev areng, püüe ennast täiendada ja edasi minna, väga
vähe tuntakse autoreid, kes kohe küpsete teostega on avalikkuse
ette astunud. Usun, et IH looming ei jää mingil juhul peatuma
praegusele maailmakirjanduse seisukohalt ikkagi kesisele tasemele ning et
autor suudab ületada oma praegused nõrkused süzhee ja
kompositsiooni osas.
Jään huviga ootama järgmisi IH teoseid ning soovin autorile
jõudu uute originaalsete ideede ja käsitluslaadide leidmisel.
* Artikli autor kasutab «teadusulme»
mõistet «teadusliku fantastika» sünonüümina
-- toimetaja märkus.
|