Naat rähkles rahutult asemel. Kell oli just oma kolm nätakat ta
kõrvadesse vajutanud ning tuksus nüüd laisalt oma
igaöist vaikset tukset edasi. Väljas kardina taga
võimutses pimedus ning hommikuvalguseni jäi veel oma 5-6 tundi
tühja ja nukrat muremõlgutust. Naat pööras taas
vasaku külje alla. Ikka tuhkagi. Tundus, et mees nimega Mati, Une
Mati, on ta oma listist jäädavalt kustutanud. Ka pööre
vasakule ei aidanud. Loomulikult ei aidanud, seda teadis Naat tegelikult
niigi. Ta oli ju seda proovinud. Nii tuhat korda või nii.
«Ja Kati ka,» Naati mõte jõudis taas kõige
valulisemasse sfääri, «lollakas vanaeit!» Viha, mida ta
oli püüdnud viimaste tundide jooksul alla suruda hakkas vaikselt
rinda ette suruma. «Mul pole raha, sul pole raha! Kurat, kellel seda
raha ikka nii väga on!? Sel Semjonirajakal pole ka sittagi!»
Kõige rohkem vihastaski Naati see neetud jama Kati ja Semjoniga.
Peale Naati vabastamist piimakombinaadi valvuri kohalt oli Kati närv
üles öelnud. «Mida kuradit!» oli ta kriisanud,
«nüüd pole sul enam tööd ka! Mitte midagi sul
pole! Ei tööd, ei raha! Mitte midagi!»
Ja läinud ta ühel heal päeval oligi. Semjonil nägu
peeretas peas, kui tänaval vastu tuli. Jälk rida! Sellele
totakale nässile naine nii ära anda. Aga Naatilt ju ei
küsitudki, nii et andmiseks ei saagi seda protsessi nagu hästi
lugeda. Pigem oli tegu võtmise või vaba valiku või
kurat teab millega.
«Pagan, kas ei ole siis mingit lahendit asjale olemas,» Naati
mõte hakkas avarduma. «Kas pole olemas mingit soodsat kohta
või maad, kus ka mul võiks hea olla! Mingit õnnemaad
või asja! Sõidaks sinna, seal hakkaks hea!» Ilmselt pidi
see olema mingi välismaa, millest Naat mõtles. «Raha
poleks vaja, süüa saaks, mingite kupongide eest, mida
jagatakse,» oli arusaadav, et mees hakkas uneilma jõudma.
Mõtted läksid üha selgemaks ning teadvus üha
ähmasemaks. See on sellisel puhul alati kindel asi.
***
«Vaata!» Zoop vaatas õhinküsival näol Roobi
poole, «keegi mõtleb meist!» Tõesti, ekraanil,
mille kohale kaks rohelist pead kummardusid, paistis violetne täpike.
«Aga see on ju võimatu, siinkandis ei tea keegi meist
midagi,» Roobi silmaplangud muutusid kergelt roosakaks, «me oleme
esimene laev, kes siiani jõudnud on, see on kindel!» Zoop
põrnitses talle otsa ning ka tema silmaplangud hakkasid omandama
roosakat vinet, mis andis märku kergest erutusest. «Sul on
õigus, mis jama see nüüd siis on!» Lugu tundus
tõepoolest võimatuna. Läbitud oli ju mitmeid
kümneid galaktikaid, jõutud siiani teadaolevatest
võimsaima laevaga «Roop&Zoop» enneolematusse
kaugusesse koduplaneedist ja äkki palun, teie ees seisev näidik
ütleb, et keegi mõtleb teile. Näidik oli konstrueeritud
väga peenel põhimõttel ning pidi koheselt teavitama,
kui kellegi mõte on suunatud grongidele (Zoobi ja Roobi
päritolu). Ja nüüd näidik teavitas! Mingi mõte
oligi suunatud neile. Nii võimatu kui see ka ei tundunud, oli see
ometigi tõsi, sest olles aparaadi kolm korda restartinud, jäi
info samaks. Keegi mõtles siin, kaugel planeedil neile, grongidele.
Ning et tegu polnud juhusliku uitmõttega tõestas tulukese
püsivus ja värvi intensiivsus. Keegi oli nende olemasoluga
kursis.
Mehikeste silmad olid juba tulipunased ning pead, mis
mõttetööd alustades suurenema hakkasid, juba
mõnusalt pirakad, ületades tunduvalt olendite kogusuurust.
Praegu olid nad oma vaimse võimekuse tipul. Zoop polnud Roopi nii
suure peaga veel näinudki! «Kimame kohale, mis?» ning
nõusolekut ootamata võttis Zoop laeva suunaks
mõtteallika asupaiga, mis jätkuvalt neile pühendus.
***
Unenägu läks üha paremaks. Naat oli jõudnud
tõelisele õnnemaale. Kõik oli just nii, nagu ta oli
mõelnud. Süüa sai kupongide eest, mida jagas
sõbralikult sumisev kollane nelinurkne kummiaparaat, ja magada,
magada võis seal, kus soovisid. Kliima oli antud maal ülimalt
soosiv ning sellist asja nagu külmus ei tuntud. Muud eksistentsiks
vajalikku Naat ei vajanud ja ega muud unenäos pakutudki. Üks
häiriv moment siiski asja juures oli. Nimelt puudusid sel maal
inimesed. Ta polnud neist veel ühtegi kohanud. Aga ka see ei
morjendanud teda. Oli lihtsalt hea olla.
***
«Nii, veel veidi allapoole,» Zoopi hääles oli tunda
tohutut erutust. Kas on avanemas uus maailm? Kas leitakse uus kontakt kahe
mõistuseni jõudnud tsivilisatsiooni vahel?
Tõenäosus oli äärmiselt suur. Laev tegi veel
viimaseid spiraale läbi pimeda ruumi. Oli tarvis mõtlema hakata
maandumispaigale. «Näed, Roop!» Zoop peaaegu karjatas seda,
«tal on pea ja nina ja muu, nagu meil!» Äkiline avastus pidi
mehikesed rõõmust segaseks muutma. Anatoomiline sarnasus
olenditega sel planeedil pidi suhtlemisprotsessi hõlbustama ja
muutma lävimise sedavõrd kergeks, et pea ainult vaikselt naeru.
«Maandu nina juurde,» Zoop näitas ekraanil asuva hiiglasliku
nina peale, «vasakust sõõrmest ajamegi sondi sisse ja
loome kontakti!» Kogu asja kulg tundus liigagi lihtne olevat. Juba
oligi laev maandunud ja sond väljas. Aeglaselt limasesse massi kaduva
juuspeene sondi pöörlemine rahustas mõnusalt. Roop hakkas
vaikselt ümisema -- nii mõnus oli olla suure kontakti kindlas
ootuses.
***
Unenäkku oli löödud mingi mõra! Miski segas!
Unesegaselt liigutas Naat end ja kergitas pea padjalt. Ilus unenägu
oli kui peoga pühitud (samal hetkel kustus laevas
«Roop&Zoop» violetne tuluke ekraanilt) ja karm reaalsus
tungis taas mehe ajju. «Kuradi jama iga öö!» Naat oli
tõeliselt närvis, «no ei saa magada! No ei lasta,
noh!» Tundus et nina all kiheleb ja «faking nohu» on taas
platsis. Naat tõmbas alukate vahelt taskuräti, vaatas esimese
kahvatu hommikuvalguse paistel selle kergelt klimpjat sisu, otsides vaba
nurgakest (ta ei teadnud midagi sellest, et samal ajal jälgisid sama
pilti veel kaks silmapaari, õudusest mustaks tõmbunud
silmadega, millel puudus vikerkest) ning nuuskas. Nuuskas sügavalt ja
totaalse põhjalikkusega. Kaks korda (kuigi ka ühest oleks
piisanud)...
|