Galaktika äärealadel, ühe pisikese kollaka tähe läheduses tekkis aegruumi pragu. See laienes ning prahvatas kilde laiali paisates avaks, millest vupsas aegruumi umbes jalgpallisuurune rohekalt helendav kera. Kera paisus kiiresti ja omandas üpris soliidsed mõõtmed. Sakiliste servadega ruumiaugust eemaldudes pulseeris ta mõned korrad heleroheliselt ning võttis siis suuna kollase tähe suunas. Ruumi murtud avaus krigises natuke aega ja vedas ennast siis tõmblukuga kinni. Igaks juhuks.

Rohekas objektis, mis oli iseenesestki mõista kosmoselaev, istusid lavatsi moodi asjadel kolm pruunika kortsus nahaga olevust. Kõik kolm järasid süvenenult mingit pruuni roheliste triipudega ilast massi, nii et põrand lavatsite ümber tatine. Olendid sügasid ennast ja kujutasid ajaviiteks ette, et nad on sinised. Üks molluskitest paistis olevat piloot. Aeg-ajalt näppis ta mingeid kange, mis põrandast välja turritasid ja rääkis iseendaga. See tuli tal päris hästi välja. Suurel ekraanil nende ees paistis kollase tähe üks planeetidest, sinakas pilvetriibuline Maa.

«Pidurda, kurat küll!» krääksatas vanim kolmest tulnukast ja virutas tähelaeva piloodile kombitsaga pähe. «Ega sa täherallit sõida,» lisas ta, kui tähelaev Maa atmosfääri ülakihtides lõpuks pidama sai.

«Ega igal pool pole sel planeedil nii inimtühi kui Tunguskas, kuhu sa oma eelmise laeva põrutasid.»

Piloot tõmbus näost tumeroheliseks ja pobises midagi heitunult. Rohekas kera pidurdas vaevalt mõned kümned meetrid ülalpool Ostankino teletorni ja põrkas hooga teisele poole maakera. Lömastades kogemata mõned side-, teaduslikud ja sõjalised satelliidid, jäi kosmoselaev pidama enam-vähem stabiilsele orbiidile ümber Maa. Olgugi et alatasa ujus akna tagant mööda mingit veidrat träni. Mõni rikkis tehiskaaslane, rakettide kosmosesse hulpima jäänud astmed ja igasugust muud paska. Ühe suurema rauatüki läheduses (selle küljel ilutses veider ja arusaamatu tähekombinatsioon MIR) tabas kosmoselaeva lausa pisiesemete sadu.

«Räim tomatis, made in estonia,» luges piloot ühelt prügiplönnilt. «Uhh, milline jälkus!»

«Uhh, vobla!» kisas ta, kui märkas orbitaaljaamast välja hulpiva sodi sees uut konservikarpi.

Suurel ekraanil paistsid Eestimaa kontuurid. Sel hetkel asuti paika panema kahe Vaigamaa mehe edasist elusaatust.

Kolmest olendist kõige pruunim, paksem ja kortsulisem sügas kombitsaga punnis kõhtu.

«Meil on pihus oluline missioon. Me peame sellel planeedil elavate olevuste mõtlemisorganite sisse viima omaenda põhjusmõtted. Noh selleks, et oleks jälle kusagil kanda kinnitada, kui mõni hull piloot tuumakatastroofi peaks korraldama.»

Vanim tulnukas vahtis tigedalt kosmoselaeva piloodile otsa. Too puges lavatsi alla peitu.

«Selleks tuleb meil kasutada üht või kaht siinset olendit, kes suudaks meie Vaimustava Ajutarkuse kogu rahvani viia.»

«Aga mulle meeldib siinne asustus, nigu ta on. Lahe. Kunagi ei akka igav, kui siit mööda sõidad,» ütles piloot lavatsi alt vaikselt. «Alati toimub midagi lõbusat. Plahvatab tuumapomm või reaktor.»

«Ah sulle!» katkestas vanem tulnukas ta jutu. «Kurat, on nende Universumi kategooria pilootidega alles häda! No ehtsad folkloristid! Võibolla võtame mõne kohaliku kaasa kah? Saad omasugustele ehtsat aborigeeni näidata. Saate koos midagi õhku lasta. Võibolla annad oma laeva talle kah sõita? Ongi nagu planeete nagu liiga palju, sõitke mõni lömaks ka ikka. Sinu kujutlus NENDE Ajutarkustest või kuidas seda loba nimetada, mida sinu aborigeenid ise kohutavalt targaks näivad pidavat, on lihtsalt ülespaisutatud idealism.»

«Hõi sina sabaga mees, otsi mulle Eestimaa pealt kaks sobivat kandidaati,» hõikas ta kolmandale tulnukale.

Kolmas tulnukas lõi kombitsad lätsudes põrandale, vehkles sabaga ja pingutas vaimujõudu. Tähelaeva ekraanile ilmus rohekas sodipodi. Puder selgines ja pilt näitas kahte kadjakat, kes vedelesid pikali maas, hulka õllepudeleid nende ümber ja kustunud lõket sogase jõe ääres.

«Kas midagi paremat polegi?» kirtsutas vanem tulnukas kärssa.

«Ä-kä,» häälitses sabaga tulnukas ja peksis kombitsaid vastu põrandat. «Need kaks käivad sulle küll.»

Kaks ninast varvasteni õlut täis vaigalast, kes rahumeeli Pedja kaldarohus pikutasid, ei aimanud midagi. Parasjagu tundus neile mõlemile, et maailma asjad on hetkel ebanormaalselt hästi paigas: õlut oli veel pisut järgi, oli ka nimetatud märjukest juba pruugitud ning hing täitus õndsuse ja laiskusega. Päike paistis ja puha...

Kuid mis juba kõrgel Maa kohal otsustatud, pidi ka täide minema. Miski varjutas päikese. Enne kui peesitavad vaigalased millestki aru said, vajus nende tajudele must kae. Nad tundsid endid kokku pressitavat ja õhku tõstetavat.

«Kurat, õlu jäi maha,» pomises lühem vaigalane, kui ta juba käpuli kosmoselaeva pardal oli. Ta silm ei seletanud hästi ümbrust (parem silm miinus poolese nägemisega) ning purjus oli ta ka. Talle viirastus, et on jälle Riigikaitse Osakonnas ja ta saadetakse uuesti piiri valvama.

Vanem tulnukas tatsas mehe ette.

«Noh, kas ufosid usud?» küsis ta ja pani mehele kombitsa kaela ümber.

«Hõk... nämm-nämm...» pudistas too ja läks näost siniseks.

«Tubli!» karjatas tulnukas, «edusammud, äh?»

«Tema sugupuu ulatub tagasi Vale-Dmitri I-ni,» teatas sabaga tulnukas.

«Vahi, vürstisoost lontrus!» kõõksus vanem tulnukas ja lasi mehe kaela lahti.

«Ja sina,» pöördus ta teise maalase poole, kes juhmi näoga ümber vahtis.

«Baltisaksa päritolu. Järelikult...» lausus sabaga tulnukas.

«Ei, põrguvärk, mehed, te meeldite mulle,» kaelustas vanem tulnukas maalasi ja puuksus naerda.

«Antropofiilist tulnukas, kosmiline pervert,» mõtles Vale-Dmitri pärast kaelustamist õudusega. Maalased vahtisid teineteisele otsa ja üritasid kõigest väest midagi taibata. Kahjuks edutult.

«Nii! Ja nüüd asjalikult!!» kisendas vanem tulnukas paatosega ja tagus lätsudes kombitsaid kokku.

«Sina,» toppis ta oma kortsus lõusta lühema vaigalase nina alla, kes iiveldust tundes taganeda püüdis, «oled nüüdsest Vale-Dmitri. Ja sina...» Tulnukas mõtiskles natuke aega. «Hühüü, näiteks Maniakkide Tänav. Sellega peaks läbi lööma küll, eriti kui selgub, et nime taga on õrnatundeline tõejutlustaja,» vatras tulnukas tatti pritsides.

«Hakkate kirjameesteks ja moosekantideks. Elimineerite Kohaliku Tarkuse ja Tõe. Viite meie Suure Ja Laheda Tõe iga vaigalase pealuu sisse ja veel kaugemale.»

«Hä... hõm... seda, et...» mõmises vastne Maniakkide Tänav.

«Kuhu see kõlbab,» solvus tulnukas, «nad on ju juua täis, kuradi aborigeenid. Kainestage nad ära!»

Tähelaeva piloot sirutas maalaste poole punakalt helendava toki.

«Pikali!» röögatas Vale-Dmitri. Ta oli sõjaväes aega teeninud ja teadis, kuidas seesuguseid käsklusi kisendada. Vaigalased viskusid kõhuli. Helendavast tokist sähmas punakas välk, põrkas maalasi leidmata vastu seina ja sopsas lõpuks sabaga tulnukale vastu kärssa. Nõrga viuksatusega haihtus too õhku.

«Jälle,» oigas vanim tulnukas ja peksis kombitsaid vastu külgi. «Alati juhtub mingi jama. Alati! Kogu aeg! Neetud. Aitab mehed, no nüüd küll aitab,» tõstis ta maas kõhutavad vaigalased püsti. «Ma ei viitsi teiega enam pikalt jamada. Kohe anname teile teada Kosmilise Headuse projekti ja katsuge te sellest kõrvale hiilida!»

Maalaste juhme nägusid vaadates lisas ta:

«Ma ei usu, et teile Siiriusel eriti meeldiks...»

Maakad läksid näost valgeks.

«Ja üleüldse, tehke nii, nagu meie käsime, siis olete elu lõpuni ja natuke pärast sedagi ilmatu kuulsad mehed. Ainult üks asi! Meie instruktsioone tuleb täpselt täita!! Küsimusi on?»

«On,» lausus Vale-Dmitri.

Tulnukas ajas suu laiaks nagu lestakala.

«Jah?»

«Kus sa maakeelt õppisid?»

«See on telepaatia, sa lollpea,» vihastas tulnukas. «Too mulle projekti salvestus!» hõikas ta tähelaeva piloodile.

Piloot vantsis minema ja naasis veidi aja pärast siniste tennisepalli-mõõtu kuulidega.

«See, see,» pomises ta, «on kuskil siin hunnikus. Salvestasin, tead, Maa folkloori või nii ja...» Tulnukas vakatas.

Vanem tulnukas pööritas silmi.

«Sa kuradi töllmokk, meil on aega ilgelt vähe ja sa keerad ikka mingi pasa kokku,» karjus ta ja üritas pilooti kägistada. «Tead isegi lõpp hästi, et Md-süsteemi laevukesed nagu näiteks ka sinu parsa, ei pea kuigi kaua reaaluniversumis vastu!!!»

Piloot käitus nagu ehtne sült -- voolas vanema tulnuka kombitsate vahelt välja ja lärtsatas põrandale. Sinised kuulikesed veeresid laiali.

«Tuleb kasutada alternatiivseid meetodeid,» teatas vanem tulnukas maakatele otsa vahtides.

«Oletame, et need siin on õiged,» korjas ta maast kolm kuuli ja toppis need mingisugusesse masinasse. Masin käivitus. Maakad langesid transsi. Nende vaimusilma ees rullus lahti mingi kirjeldamatu segapuder. Lõigud õudusfilmidest, leheküljed raamatutest, Boris Vallejo ja Salvador Dali fantaasiapildid, mingid näod, elukad... Millegipärast vilksas iga veidikese aja tagant vahele kas Rotten või Vicious. Kõige selle taustale luges rögisev hääl pikka joru, millest vennikesed mõhkugi aru ei saanud. Kõik kokku meenutas natuke Rotteni lauldud laulu Johnny B. Goode/Roadrunner. Kosmilise Headusena see küll ei tundunud. Maakate seisukohast oli jällegi enam-vähem ükstapuha, mis neile sisse topiti. Mõne minuti pärast tulid Maniakkide Tänav ja Vale-Dmitri teadvusele.

«Noh, kuidas oli?» pinnis tulnukas.

«Mõm... mõjus...» suutis Vale-Dmitri pobiseda.

Masin sülgas kuulid välja. Need veeresid Maniakkide Tänava jalgade juurde. Maniakkide Tänav korjas nad salamahti üles ja toppis tasku.

«Kohe kontrollin, kas kõik läks õigesti,» lausus tulnukas ja läks masinat näppima.

«Vot nii peabki,» keksis tulnukas pärast kontrollimist ühelt kombitsalt teisele. Nähtavasti toppis ta nüüd kogemata õiged kuulid masinasse.

«Teadke, et teid jäävad valvama meie biomehaanilised automaatlaevad, mis praegu said needsamad salvestused. Pidage meeles -- kui te korraldate 1999. aastal pungikontserdi ja see lõpeb politseihaaranguga, on kõik tegelikult korras. See on märk, et meie järelevalve toimib ja hoolimata sellest, et teile võib haarang tunduda ebameeldivana, tähendab see meie heakskiitu teie tegevusele. Selge?»

Tulnuka jutu lõppedes kaotasid maalased teadvuse, tundsid end kokku volditavat ja kuhugi allapoole kukkuvat.

Ruumilaev eemaldus kiiresti Maast ja kahanes jalgpallisuuruseks keraks. Lartsatusega murdis ta aegruumi uue ruumiaugu, mille killud Universumisse laiali lendasid.

«Ptüi,» ütles Vale-Dmitri ennast jõekaldalt üles ajades, «vastik unenägu.»

«Aga kui see tõsi on?» küsis Maniakkide Tänav. «Mina nägin sama und, mis sinagi.»

Ta mõtles kuulidele, mis ta püksitaskuid venitasid.

«Üldiselt on teada, et kuulsuse vastu pole mul midagi,» kehitas Vale-Dmitri õlgu. «Sellest «projektist» ei saand ma küll suurt sittagi aru, aga kelle asi see on.»

Oli kuidas oli, aga tõesti korraldas keegi pahatahtlik 1999. aastal Jõgeva linnas kontserdi, mille lõpetasid vaprad korrakaitsjad.

Niipalju siis sellest.

HOIATUS ARMSATELE LUGEJATELE!

Selles loos on kasutatud täiesti tõeseid fakte; täiesti valesid fakte; fakte, mis on natuke valed; fakte, mis on natuke õiged; fakte, mis pole ei õiged ega ka mitte valed ja fakte, mille kohta fakt ütelda oleks ilmne liialdus.