28.12.1999 |
Karen Orlau
Hirmu suured silmad |
Lõpuks ometi hakkasid paistma bensiinijaama tuled. Andra ohkas
kergendunult ja heitis silmanurgast kiire pilgu näidikule, mis juba
mõnda aega punases alas tiksus. Osuti oli peaaegu põhjas.
Oli ka viimane aeg!
Ta oli ise samuti parasjagu väsinud, sest selja taga oli üle
kuue tunni sõitu ja sellest tervelt neli tundi kottpimedat
käänulist maanteed, kus ei leidunud ühtegi bensujaama,
rääkimata siis baarist või muust toidukohast, kus
vägisi pealetükkivat und kange kohviga eemale ehmatada.
Pimedad teeveered ei kutsunud peatuma, sest ümberringi laiuv
inimestest hüljatud kõnnumaa oli sügiseselt
kõle. Novembriöö, millesse ta auto tuledevihk ainult
kitsa siilu lõikas, oli rõske ja põhjatu nagu
pimedus akendeta keldris. Teeveered, puud ja lauged künkad, mis
hetkeks tulede valgusesse sattusid, elasid päevasest hoopis
erinevat elu ja olid pimedast hetkeks väljalõigatutenagi
varjurikkad ja pahaendelised nagu pildid halvast unenäost. Raagus
puud sirutasid pikki vihmamärgi oksi üle mantee ning Andra
ehmatas iga kord, kui nende luised tipud auto külge riivasid. Iga
kurvi taga ootasid üha uued ja uued raagus võsapuhmad ning
ikka ja jälle võpatas ta ootamatut kriipimist kuuldes.
Pikka aega ei olnud isegi mitte ühtegi autot vastu sõitnud.
Andra kirus mõttes, et oli maki maha unustanud, sest selles
kõrvadelehakkavas vaikuses tundus lõputu pimedus eriti
rusuvana. Väsimus ja vaikus üheskoos mõjusid
kujutlusvõimele halvasti -- mõtteisse vajunud naine
ehmatas tõsiselt korraga peeglis kummalist kaamet liikumist
silmates ning avastas siis pahaselt, et oli ehmunud oma otsaesise
peegelduse peale. See paistis peegli süsimustas ristkülikus
tõepoolest kummituslik. Andra ei tahtnud ennastki eriti vaadata,
sest kahvatus näos, mille ta küll peale esimest ehmatust
kergendusega enese omaks tunnistas, paistsid silmade asemel vaid mustad
koopad ning see mõjus võõrastust tekitavalt.
Kõhedus tikkus ligi ja vägisi tekkis tahtmine üle
õla piiluda ega keegi ometi selja taga ei istu. Juba ainult
mõte, et see nii võiks olla, äratas vaikset
magamatusest rabedat paanikat. Ta oli tõesti liialt väsinud,
et edasi sõita.
Andra mõtles, et tanklas peab kindlasti vähemalt paar tassi
kanget musta kohvi jooma. Juba paljas mõtegi tulisele joogile
mõjus virgutavalt ja pani vere soontes kiiremini tuikama.
Bensiinijaama laternate kaitsvas valguses oli isegi väike tukastus
mõeldav, kuigi mitte liiga pikalt, kui ta tahab hommikuks
pärale jõuda.
***
«Texaco» erekollane valguslaik mõjus sooja ja
sõbraliku oaasina keset lauskmaa lõputut pimedust. Jaama
ligiduses olid ka mõned madalad majad, kuid kuna ükski aken
ei olnud valge ega ükski latern ei põlenud, siis paistsid
need lihtsalt pimedusse sulavate teravaharjaliste küngastena.
Andra ronis autost välja ja sirutas mõnuga pikast
sõidust äravajunud selga. Klaasmaja paistis täiesti
tühi olevat: ilmselt magas müüja kuskil tagaruumis.
Ta lasi paagi pilgeni täis ja astus siis jaama sisse. Uksekell
kõlises tasakesi, kuid keegi ei tulnud asja uurima.
«Halloo!» hüüdis Andra ja koputas letile. Veidi aja
pärast hallootas ta palju valjuhäälsemalt, kuid ka
sellest ei olnud kasu. «No kuulge!» hõikas ta
väsimusest veidi rabedamalt kui tavaliselt. «Ma ei taha just
pealetükkiv olla, aga MA TAHAKSIN KÜTUSE EEST MAKSTA!!»
Ta prõmmis rusikaga tüdinult letile, kuid ka see ei
äratanud mitte kedagi. Andra kaalus, kas lihtsalt raha letile
panna, kuid paari sajalist sinna vedelema jätta tundus kuidagi
ebakindlana. Siis mõtles ta tassi kange kohvi peale ja leidis, et
see tasub unekotist müüja ülesajamist.
Lõppkokkuvõttes oli müüja kohustuseks
töö ajal üleval olla ja tema oli väsinud ja vajas
kohvi.
Ta turnis üle lukustatud vahelati leti taha ja koputas kitsale
«Personali»-sildiga uksele.
«Halloo! On seal keegi?» Vaikus. Ta proovis linki. Uks
polnudki lukus -- link langes kergelt alla ja uks paotus. Andra seisis
viivu kõheldes -- veidi veider tundus niiviisi personaliruumi
sisse murda, kuid siis lükkas ta ukse ikkagi lahti.
Tilluke ruum oli tühi. Nagis rippusid kellegi teksad ja ruuduline
särk, riiete all seisid kantud olemisega «Adidase»
tossud, sokid sees rullis. Veider... Polnudki kedagi. Väikese laua
peal oli väike kimp longuvajunud lilli.
Müügiruumist kostus kolinat. Andra ehmatas ootamatu
hääle peale ning pistis pea ukse vahelt välja.
Kaubariiulite vahel ei paistnud aga samuti kedagi olevat -- ainult paar
küpsisekarpi olid põrandale kukkunud ja lebasid kohatus
korratuses otse leti ees maas. Ettevaatlikult puges Andra leti tagant
välja ja sirutas käe küpsisekarpide poole, et neid
riiulisse tagasi panna.
Korraga kostis otse ta selja taga kõrvulukustav lajatus. Andra
kiljatas ja poetas karbid käest. Tagaruumi uks oli kinni langenud.
Selge, see oli ju kõigest tõmbetuul! Naine hingas
kergendunult pahinal välja ja väristas õlgu: polnud
ime, et peale sellist öist sõitu närvid ülearu
pingul olid.
Ta kummardus asjalikult küpsisekarpide järele, sest näotu
oleks neid olnud põrandale vedelema jätta.
Kerge tuulehoog puudutas ta paljast kukalt, mis oli kummardudes pingule
tõmbunud, ning mängis poisipeast väljaulatuvate pikkade
juuksesalkudega. Talle tundus pisut kummaline, et «Texaco»
ultramoodsas klaasist ja metallist karbis, mis silmale täiesti
veatu vaakumpakendina tundus, oli nii tugev tõmbetuul. Andra
oletas, et kuskil tagaruumis oli ilmselt olnud mingi väike
õhuaken, mida ta polnud märganud.
Mõistlikust põhjusest hoolimata tundus nii tugev tuul
veidi kõhedana, tuuletõmbus või mitte. Need
puudutused kuklal olid kuidagi reaalsed -- elavad ja tahtlikud, nagu
oleks keegi oma sooja hingeõhku talle vastu kaela puhunud.
Tahtmatult judistas ta õlgu ja kuulatas. Ümberringi valitses
täielik vaikus. Samasugune kõrvulukustavalt sügav
vaikus nagu maanteelgi, selline, mis tekitas tunde, et on tahtlik ja
eesmärgipärane, et kuskil on keegi, kes iga ta liigutust
hoolega jälgib. See tunne muutus vastu Andra tahtmist üha
tugevamaks ning see tegi ta tigedaks. Lollus kõik! Ometi ta
kiirustas, kui kotist raha välja otsis. Oma auto tundus hoopis
turvalisemana, hoolimata sealgi valitsevast hirmutavast vaikusest.
Vähemalt andis auto võimaluse kihutades hirmust vabaneda.
Ta püüdis oma kiirustamist tahtejõuga ohjeldada --
selles peitus üks salakaval oht, mida ta väga hästi
tundis. Juba lapsepõlvest. Kui ta oli hirmu täis
sellepärast, et pidi üksinda läbi hämara metsatuka
koolist koju tulema. Mets tundus ohtlikuna, täis salakavalaid
varitsejaid, kes teda hääletult puude varjus jälitasid,
nii et ta neid ise ei näinud. Mida kiiremini ta kodu poole tormas,
seda rohkem kartis ja seda kiiremini järgnesid jälitajad.
Mõnikord tundis ta neid otse kuklas. Vanaema oligi siis talle
triki õpetanud, millega kolle eemal hoida. Tuli ainult rahulike
sammudega mööda teed kõndida ja mitte mingil juhul kogu
aeg selja taha vahtida, ükskõik, kas praksus seal ootamatult
oksaraag või kujutles ta kurja koletist endale kannule
jõudvat. Ta pidi rahulikult edasi astuma ning mitte mingil juhul
ärevalt ümberringi piiluma, sest see andvatki hirmule
jõudu. Kui ta aga endast jagu saab, ei saa jälitajad talle
midagi teha. Isegi, kui ta arvab, et nad tal täiesti sabas
sörgivad.
Andra oli seda kaua harjutanud, enne kui päriselt välja tulema
hakkas. Sageli lõi hirmulaine üle pea, nii et jalad hakkasid
iseenesest kiiremini käima, veel hullem oli, kui ta mõne
ootamatu praksatuse peale kartlikult pead pööras. Siis
päästsid ainult kiired jalad, sest siis ei suutnud hirmutulva
enam miski peatada.
Kui ta aga lõpuks enesest jagu saama hakkas ja kogu pika tee
rahulike mõõdetud sammudega maha kõndida suutis,
tundis ta ennast kangelasena. Ta ju teadis, et koletised on otse ta
selja taga, sörgivad seal häbistatud karjana, suutmata midagi
teha. Ta ei kavatsenudki kartlikult ringi vahtida või samme
kiirendada -- just tema hirm oli see, millest kollid toitu said, ning
tal oli kindel plaan neid edaspidi näljas hoida.
***
Nii oli ka nüüd: ta sundis käed rahulikuks ja valis
rahakoti vahelt hoolikalt välja täpse arvu kupüüre,
koputas need siis korralikuks virnaks kokku ning asetas letile.
Tõmbetuul hingas ta kuklas nagu elusolend, kuid ta ei lasknud
ennast eksitada. Rahulikult kritseldas ta väikese kirjakese, mis
seletas, mille eest raha on jäetud, pani pastaka kotti --
märkmiku tagakaane külge nahkaasakesse -- ning tõmbas
kotiluku kinni.
Tuul mängis reklaamiplakatitega, pannes need plagisema, kuid Andra
ei pööranud pead -- ta ju teadis, et seal pole kedagi.
Rahulikult avas ta ukse ning astus välja. Rahulikult sammus ta auto
poole... Pingutusest hakkasid ta reielihased värisema, kuid ta
astus väga rahulike ja mõõdetud sammudega edasi.
Arutule paanikale EI TOHTINUD voli anda. See oli tõmbetuul. Keegi
ei hinganud talle kuklasse. Ta oli seal täiesti üksi.
Täiesti turvaliselt üksi. Sealsamas seisab ta auto. Aeglaselt
võtab ta võtmed taskust välja, avab ukse ning istub
sisse. Rahulikult keerab ta süüte sisse...
Mootori vaikne surin, monotoonne, ootuspärane heli, mõjus
turvaliselt ning paanikaängistus hakkas tasakesi leevenema. Ta
lükkas käsipiduri maha, pani käigu sisse ja vajutas
gaasipedaalile -- harjumuslikud turvalised tuttavad liigutused. Krambis
kaelalihased lõtvusid ja kurgust kadus hirmu metalne maitse.
Kergendusega, kuid sõitu vaid hästi sujuvalt kiirendades
heitis Andra peeglist pilgu kõhedusttekitava «Texaco»
kaugenevatele tuledele.
Korraga vajutas ta gaasi. Põhja.
Seal, kus oleks pidanud särama «Texaco» tibukollane
valgusoaas ning mõned magavad majad, paistis pimedusse uppuv
väike lagunev kabel, ümbritsetuna vanadest viltuvajunud
raudristidest. Valge udu taustal paistsid need eriti selgelt.
Lahtilendav raudvärav tõi kuuldavale luusselõikava
kriiksatuse.
Vana Honda lendas maanteele nii kiiresti, kui ta pooleteistliitrine
mootor lubas. «Püha jumal! Püha jumal!» habises
Andra ja kihutas kaelamurdval kiirusel edasi. Pilk riivas veelkord --
kõigest autojuhi alateadlik liigutus -- tahavaatepeeglit ning ta
nägi... Ta poleks iial tohtinud selja taha vaadata. Mitte iialgi.
Kümne hirmust hullunud sekundi pärast sai bensiinipaak
tühjaks. Andra rebis reetliku tahavaatepeegli eest ja virutas
autopõrandale, kuid see oli asjatu. Kabuhirm oli juba
sündinud. Koletised, keda ta nii kaua oli näljas hoidnud, olid
ta lõpuks siiski kätte saanud. Joosta ei jaksanud ta ammugi
enam nii kiiresti kui kunagi tüdrukuna.
|