20.12.1999 |
Roger Zelazny
Lorraine |
(Katkend romaanist «The Guns of
Avalon»)
Selle maa nimi oli Lorraine -- ja tema nimi ka. Kui oleks vastav meeleolu ja
ma tahaksin loba ajada, siis ma räägiksin, kuidas me kohtusime
lossi taga aasal, kus tema korjas lilli, mina aga tegin tervisejooksu ja
hingasin värsket õhku. Jama, muidugi.
Viisakas nimetus oleks ehk laagrikaaslane. Ma kohtasin teda raske, peamiselt
mõõga ja nuia seltsis veedetud päeva lõpus. Kui ma
teda märkasin, seisis ta tee ääres ja ootas kedagi. Ta
naeratas, mina naeratasin, noogutasin, pilgutasin silma ja läksin
edasi. Järgmisel päeval nägin ma teda jälle, tervitasin
ja möödusin. See oli kõik.
Noh, aga me sattusime mitmel korral niiviisi kokku. Teise nädala
lõpus, kui mu lihased enam ei valutanud, kaal oli üle
üheksakümne kilo ja ma tundsin end päris hästi,
korraldasin ma asjad nii, et ta ühel õhtul minu päralt
oleks. Siis ma juba teadsin tema ametit ja mul ei olnud selle vastu midagi.
Kavatsetud tegevus jäi sel õhtul aga ära.
Selle asemel me rääkisime ja siis juhtus midagi hoopis muud.
Ta juuksed olid roostevärvi, üksikute hallide salkudega. Ma
oletasin siiski, et eluaastaid on tal alla kolmekümne. Väga
sinised silmad. Kitsas lõug. Puhtad, ühtlased hambad -- ja
huuled, mis mulle meelsasti naeratasid. Ta kõneles
ninahäälega, ta juuksed olid liiga pikad, väsimust varjav
meik liiga paks, nahk liiga tedretähniline, ta eelistas liiga kitsaid
ja värvikirevaid riideid. Aga ta meeldis mulle. Teda selleks
õhtuks enda poole kutsudes polnud ma arvanud, et ta mulle meeldima
võiks hakata, sest, nagu öeldud, polnud mu eesmärgil
meeldimisega vähimatki pistmist.
***
Meil polnud kuhugi mujale minna kui minu kambrisse ja sinna me
läksimegi. Mulle oli antud kapteni aukraad ning seda kasutades lasin
õhtusöögi -- koos täiendava veinipudeliga -- kambrisse
tuua.
«Mehed kardavad sind,» ütles ta. «Nad
räägivad, et sa ei väsi kunagi.»
«Usu mind, väsin ikka küll,» vastasin.
«Muidugi,» naeratas ta oma liiga pikki lokke raputades. «Eks
me kõik ju?»
«Aga muidugi.»
«Kui vana sa oled?»
«Kui vana sina oled?»
«Härrasmees niisugust asja ei küsi.»
«Ja daam võib küsida?»
«Kui sa siia tulid, arvati, et sa oled üle viiekümne.»
«Ja nüüd?»
«Nüüd ei osata öelda. Nelikümmend viis?
Nelikümmend?»
«Ei,» vastasin.
«Ma ei arvanudki. Aga su habe pettis kõik ära.»
«Habemetega on sageli nii.»
«Sa näed iga päevaga parem välja. Suurem...»
«Tänan. Ma tunnen end paremini kui saabudes.»
«Sir Corey Cabrast,» lausus ta. «Kus on Cabra? Mis on Cabra?
Võtaksid sa mu sinna kaasa, kui ma ilusti paluksin?»
«Ma ütleksin, et võtan, aga valetaksin.»
«Ma tean. Ometi oleks seda kena kuulda.»
«Hea küll. Ma võtan su kaasa. Aga see on närune
koht.»
«Oled sa tõesti nii hea, kui mehed räägivad?»
«Võib karta, et ei. Aga sina?»
«Vaevalt küll. Tahad sa nüüd voodisse minna?»
«Ei. Räägime parem. Võta klaas veini.»
«Tänan. Sinu terviseks.»
«Sinu terviseks.»
«Kuidas sa mõõgavõitluses nii hea saad olla?»
«Loomulik anne ja head õpetajad.»
«Ja sa kandsid Lance'i kogu selle maa ning tapsid need elukad...»
«Jutud kasvavad rääkides.»
«Aga ma olen sind jälginud. Sa oled parem kui teised.
Seepärast Ganelon pakkuski sulle seda, mida ta pakkus -- ma ei tea,
millise lepingu te tegite. Ta tunneb ära, kui keegi on milleski hea.
Mul on sõdurite hulgas palju sõpru olnud, ma olen vaadanud
nende harjutusi. Sina lõikaksid nad kõik tükkideks. Mehed
ütlevad, et sa oled hea õpetaja. Sa meeldid neile, kuigi nad
pelgavad sind.»
«Millega ma neid hirmutanud olen? Et ma olen tugev? Maailmas on palju
tugevaid mehi. Et ma suudan tükk aega püsti püsida ja
mõõgaga vehkida?»
«Nad arvavad, et sinuga on seotud midagi üleloomulikku.»
Ma naersin. «Ei, ma olen lihtsalt paremuselt teine kõigi
võimalike mõõgavõitlejate hulgas. Vabandust,
võibolla kolmas. Aga ma püüan paremaks saada.»
«Kes sinust parem on?»
«Võimalik, et Amberi Eric.»
«Kes ta on?»
«Üleloomulik olend.»
«Kas tema on kõige parem?»
«Ei.»
«Kes siis?»
«Amberi Benedict.»
«Ja tema on ka...»
«Kui ta peaks veel elus olema, siis jah.»
«Kummaline oled sa igal juhul,» ütles ta. «Aga miks?
Räägi mulle. Kas sa siis oled üleloomulik olend?»
«Võtame parem veel veini.»
«See hakkab mulle pähe.»
«Tore on.»
Valasin klaasid täis.
«Me kõik saame surma,» ütles ta.
«Varem või hiljem.»
«Ma mõtlen, siin ja õige pea, selle asjaga
võideldes.»
«Miks sa nii ütled?»
«See on liiga tugev.»
«Miks sa siis siin oled?»
«Pole kuhugi mujale minna. Seepärast ma Cabra kohta
küsisingi.»
«Ja seepärast tulid täna õhtul siia?»
«Ei. Ma tahtsin näha, milline sa oled.»
«Ma olen sportlane, kes praegu treeningrezhiimi rikub. Oled sa
siitkandist pärit?»
«Lähistelt. Metsast.»
«Miks sa sõdurite seltsi sattusid?»
«Miks mitte? Ikka parem kui päevast päeva sõnnikus
trampida.»
«Endal pole sul meest olnud? Püsivat, ma mõtlen?»
«Oli. Ta on surnud. Tema oligi see, kes... Haldjaringi leidis.»
«Mul on kahju...»
«Minul mitte. Alati, kui tal õnnestus kusagilt raha laenata
või varastada, tõmbas ta nina täis ja tuli siis koju, et
mulle peksa anda. Mul oli hea meel, kui ma Ganeloni kohtasin.»
«Nii et sa arvad siis, et Ring on liiga tugev ja me kaotame?»
«Jah.»
«Võimalik, et sul on õigus. Aga ma arvan, et sa
eksid.»
Ta kehitas õlgu. «Võitled sa koos meiega?»
«Võib karta küll.»
«Keegi teine ei taha seda tunnistada. Aga see võib huvitav olla.
Ma tahaks näha, kuidas sa selle kitse-elukaga võitled.»
«Miks?»
«Paistab, et ta on nende juht. Kui sa ta tapaksid, oleksid meil paremad
võimalused. Sa võid sellega hakkama saada.»
«Pean saama,» ütlesin.
«On sul mingi eriline põhjus?»
«Jah.»
«Isiklikku laadi?»
«Jah.»
«Õnn kaasa.»
«Tänan.»
Ta jõi klaasi tühjaks, nii et ma valasin juurde.
«Ma tean, et tema on üleloomulik olevus,» ütles
ta.
«Vahetame õige teemat.»
«Hea küll. Lubad sa mulle midagi?»
«No räägi.»
«Pane homme soomusrüü selga, hangi piik ja hobune ning
tõuka sadulast suurt kasvu ratsaväeohvitser Harald.»
«Miks?»
«Sest ta peksis mind eelmisel nädalal -- just nagu omal ajal Jarl.
Suudad sa seda?»
«Jah.»
«Teed sa seda?»
«Miks mitte. Võid arvestada, et ta on põrmu
langenud.»
Ta tuli lähemale ja nõjatus minu vastu.
«Ma armastan sind,» ütles ta.
«Jama.»
«Hea küll. Kas kõlbab, kui ma ütlen -- sa meeldid
mulle?»
«Käib kah. Ma...»
Just siis tundsin ma, kuidas külm ja kangestav hoovus mööda
mu selga liikus. Tardusin ja puiklesin vastu, tühjendades teadvuse
täielikult kõigest.
Keegi otsis mind. See pidi olema keegi Amberist, keegi minu sugulastest, kes
kasutas trumpkaarti või midagi sellelaadset. Tunnet ei saanud
millegagi segi ajada. Kui see oli Eric, siis oli tal rohkem julgust, kui ma
arvata oskasin, sest eelmise säärase kontakti käigus mul
peaaegu õnnestus tal ajud läbi kõrvetada. See ei saanud
olla Random -- vähemalt ma ei uskunud, et ta oleks vangist välja
pääsenud. Julian ja Caine võisid põrgusse kerida.
Bleys oli tõenäoliselt surnud, samuti Benedict. Jäid veel
Gérard, Brand ja meie õed. Neist võis ainult
Gérard mulle midagi head teatada. Nii et ma vältisin avastamist
ja osutusin edukaks. Selleks kulus umbes viis minutit, pärast ma
värisesin ning higistasin ja Lorraine vaatas mind kummalise pilguga.
«Mis juhtus?» küsis ta. «Sa pole ju veel purjus ja mina
samuti mitte.»
«Lihtsalt üks neist hoogudest, mis mul vahel peal
käivad,» ütlesin. «Tobe haigus, mis mulle saartelt
külge jäi.»
«Ma nägin üht nägu,» ütles ta.
«Võibolla põrandal, aga võibolla oli see ainult
minu peas. Vana mees. Rüü kaelus oli roheline ja ta näis
üsna sinu sarnane, ainult ta habe oli hall.»
Siis ma andsin talle laksu. «Valetad! Sa ei saanud seda...»
«Ma ütlesin, mida ma nägin! Ära löö mind! Ma
ei saanud aru, mida see pidi tähendama! Kes see oli?»
«Ma arvan, et see võis mu isa olla. Jumal küll, see on
kummaline...»
«Mis juhtus?» tahtis ta teada.
«Haigushoog,» ütlesin. «Need käivad mul vahel peal
ja inimestele tundub, nagu näeksid nad mu isa -- kas siis
põrandal või kindlusemüüril. Ära muretse. See
ei ole nakkav.»
«Jama. Sa valetad.»
«Ma tean. Aga palun unusta see ära.»
«Miks peaksin?»
«Sest ma meeldin sulle -- mäletad? Ja seepärast, et homme
tõukan ma Haraldi sinu pärast sadulast.»
«See on tõsi,» nõustus ta, ma hakkasin jälle
värisema ja ta võttis voodilt teki ning asetas mu
õlgadele.
Ta ulatas mulle veiniklaasi ja ma jõin. Ta istus mu kõrvale ja
toetas pea mu õlale, nii et ma võtsin tal ümbert kinni.
Tuul hakkas kurjakuulutavalt ulguma ja ma kuulsin sellega kaasnenud
vihmapiiskade kiiret rabinat. Hetkeks tundus, nagu peksaks keegi vastu
aknaluuke. Lorraine niuksatas vaikselt.
«Mulle ei meeldi, mis siin täna õhtul toimub,»
ütles ta.
«Mulle ka mitte. Mine pane uks riivi. Praegu on ainult haagis.»
Kuni ta seda tegi, pöörasin istme nii, et olla näoga oma
ainsa akna poole. Tõmbasin voodi tagant Grayswandiri ja võtsin
tupest välja. Siis kustutasin toas kõik muud tuled peale
ühe küünla, mis seisis mu ees laual, paremal pool.
Seadsin end istuma, mõõk põlvedel.
«Mida me teeme?» küsis Lorraine, istudes minust vasakule.
«Ootame,» vastasin.
«Mida?»
«Ma ei tea, aga päris kindlasti on see just niisugune
öö.»
Ta võpatas ja nihkus lähemale.
«Tead, võibolla on parem, kui sa lähed,» ütlesin.
«Tean küll, aga ma kardan välja minna. Kui ma siia
jään, siis sa suudad ju mind kaitsta, eks ole?»
Raputasin pead. «Ma ei tea, kas ma ennastki kaitsta suudan.»
Ta puudutas Grayswandiri. «Ilus tera! Ma pole kunagi sellesarnast
näinud.»
«Niisuguseid rohkem polegi,» ütlesin ja iga kord, kui ma end
veidigi liigutasin, langes valgus mõõgaterale erinevalt, nii
et ühel hetkel näis see olevat kaetud ebamaise, oranzhika verega,
järgmisel aga helevalgena nagu lumi või naiseihu --
mõõk vappus mu käes, sest külmavärinad
raputasid mind endiselt.
Mõtlesin, kuidas võis olla võimalik, et kui keegi
minuga kontakti püüdis saada, nägi Lorraine midagi niisugust,
mida mina ei näinud. See oli nii tõelähedane, et ei saanud
olla vaid ettekujutus.
«Sinus on ka midagi kummalist,» ütlesin.
Küünlaleek jõudis mitu korda võbeleda, enne kui ta
vastas.
«Mul on pisut selgeltnägemisvõimet,» ütles ta.
«Emal oli rohkem. Ja vanaema, räägitakse, oli nõid.
Mina ei tea sellest värgist midagi. Või, noh, mitte eriti palju.
Ma pole seda juba aastaid kasutanud. Alati juhtus nii, et ma kaotasin rohkem
kui võitsin.»
Ta jäi jälle vait ja ma küsisin: «Mis siis juhtus?»
«Ma kasutasin oma esimese mehe saamiseks loitsu ja ma
rääkisin sulle, milliseks ta osutus. Ilma loitsuta oleks mul
paremini läinud. Ma tahtsin ilusat tütart ja siis juhtus
see...»
Ta vakatas ja ma sain aru, et ta nutab.
«Mis juhtus? Ma ei saa aru...»
«Ma mõtlesin, et sa tead.»
«Ei, kardan, et ei tea.»
«Väike tüdruk keset Haldjaringi oli minu tütar. Ma
arvasin, et sa tead...»
«Mul on kahju...»
«Ma soovin, et mul poleks seda võimet. Ma ei kasuta seda enam.
Aga see ei jäta mind rahule. Toob mulle unenägusid ja endeid ning
alati asjade kohta, mida mina ei suuda muuta. Ma tahaks, et see lahkuks ja
painaks kedagi teist!»
«Seda ei juhtu, Lorraine. Ma kardan, et sa ei vabane sellest.»
«Kust sa tead?»
«Ma olen sinusuguseid inimesi varem kohanud, muud ei midagi.»
«Ja sinus endas on ka midagi niisugust, eks ole?»
«Jah.»
«Siis tunned sina ka, et väljas on praegu midagi, eks ole?»
«Jah.»
«Mina ka. Kas sa tead, mis ta seal teeb?»
«Vaatab mind.»
«Jah, mulle tundub ka nii. Miks?»
«Küllap uurib, kui tugev ma olen. Ta teab, et ma olen siin. Kui ma
olen Ganeloni uus liitlane, siis teda huvitab, kust ma tulen või kes
ma olen...»
«Kas see on sarviline ise?»
«Ma ei tea. Ma arvan, et ei.»
«Miks mitte?»
«Kui ma olen tõesti see, kes võiks ta hävitada,
oleks temast rumal otsida mind oma vaenlase kantsist, kus ümbritsevad
jõud on minu poolel. Ma pakuks, et ta saatis mind otsima mõne
oma alama. Võimalik, et seda mu isa vaim tahtiski... Ma ei tea. Kui
ta teener leiab mu ja annab mulle nime, siis ta teab, milliseid
ettevalmistusi teha. Kui teener saab minust jagu, siis on probleem
lahendatud. Kui mina hävitan teenri, saab ta selgema pildi mu
jõust. Igal juhul on temal kasud sees. Nii et miks ta peaks praegusel
hetkel oma sarvilise kolbaga riskima?»
Ootasime varjudesse mähkunud kambris, vahaküünal põles
ja minutid möödusid.
«Mida sa sellega mõtlesid -- et kui ta annab sulle nime?»
küsis Lorraine. «Kelleks ta peaks sind nimetama?»
«Selleks, kes peaaegu poleks siia sattunud.»
«Sa arvad, et ta võib mingist varasemast ajast sind kuidagi
tunda?»
«Arvan, et võib,» vastasin.
Ta tõmbus eemale.
«Ära karda,» ütlesin, «ma ei tee sulle
haiget.»
«Kardan küll ja sa teed mulle haiget! Ma tean seda! Aga ma tahan
sind! Miks ma sind tahan?»
«Ma ei tea,» vastasin.
«Nüüd on seal midagi!» ütles ta närviliselt.
«Lähedal! Väga lähedal! Kuula hoolega!»
«Ole vait!» Külm, ärritav tunne klammerdus mu kaela ja
kukla külge ning kippus kurku pitsitama. «Mine kaugemale, toa
teise otsa, voodi taha!»
«Ma kardan pimedas,» kurtis ta.
«Tee kähku, muidu ma löön su uimaseks ja tassin sinna.
Siin jääd sa mulle ette.»
Ta kuuletus ning eemaldus ja samal ajal kuulsin ma akna tagant
tiivaplaginat, siis kivide kraapimist.
Ning siis vaatasid mulle vastu kaks kuuma, tulipunast silma.
Pöörasin pilgu ruttu kõrvale. Elukas seisis väljas
aknalaual ja põrnitses mind.
Ta oli ligi kaks meetrit pikk ja laubalt kasvasid välja laiad,
haralised sarved. Riideid ta ei kandnud, ihu oli tuhakarva hall. Tema soole
ei osutanud miski. Hallid nahksed tiivad selja taga sulasid öösse.
Paremas käes oli tal lühike, raske, tumedast metallist
mõõk, mille tera katsid ruunimärgid. Vasaku käega
klammerus ta aknavõre külge.
Ütlesin valjusti: «Tule, kui julged,» ja tõstsin
Grayswandiri, nii et see osutas ta rinnale.
Ta itsitas. Lihtsalt seisis seal, itsitas ja irvitas minu poole.
Püüdis veel korra mu pilku tabada, aga ma ei lasknud. Kui ta saab
piisavalt kaua mulle silma vaadata, tunneb ta mu ära, nagu
põrgukass oli tundnud.
Kui ta kõnelema hakkas, kõlas see, nagu puhutaks sõnu
läbi fagoti.
«Sina see ei ole,» ütles ta, «sa oled väiksem ja
vanem. Ometi... See mõõk... See võib olla tema oma. Kes
sa oled?»
«Kes sina oled?» küsisin vastu.
«Mu nimi on Strygalldwir. Kui sa seda manama peaksid, söön ma
su südame ja maksa.»
«Kuidas ma seda manama peaksin? Ma ei suuda seda väljagi
öelda. Aga mu maksatsirroos rikuks sul seedimise ära. Mine
minema.»
«Kes sa oled?» kordas ta.
«Misli, gammi gra'dil, Strygalldwir,» ütlesin ja ta
hüppas, nagu oleks jalaga tagumikku saanud.
«Sa tahad mind nii lihtsa loitsuga peletada?» küsis ta, kui
oli tasakaalu tagasi saanud. «Ma ei kuulu väiksemate hulka.»
«Paistis, et pisut ebamugav tundus see sulle siiski.»
«Kes sa oled?» küsis ta jälle.
«Pole sinu asi, Charlie. Lepatriinu, lepatriinu, lenda koju...»
«Ma pean neli korda küsima ja sa pead neli korda vastamast
keelduma, enne kui ma võin sisse tulla ja su ära tappa. Kes sa
oled?»
«Ei,» ütlesin ma püsti tõustes. «Tule sisse
ja põle.»
Siis rebis ta võre akna eest ning tema sisenemist saatnud tuulehoog
kustutas küünla.
Sööstsin edasi ja kohta, kus Grayswandir ning tume
ruunimõõk kohtusid, märkisid sädemed. Lõime
mõõgad kokku, siis hüppasin tahapoole. Mu silmad olid
hämarusega harjunud, nii et valguse puudumine mind ei häirinud.
Aga ka tema nägi pimedas hästi. Ta oli tugevam kui inimene, aga
seda võib ka minu kohta öelda. Liikusime kambris ringiratast.
Meie ümber puhus jäine tuul ja kui me aknast möödusime,
piserdasid mu nägu külmad vihmapiisad. Kui ma teda esimest korda
tabasin, tõmmates pika kriimu üle rinna, ei öelnud ta
midagi, kuigi haava servadel tantsisid tillukesed leegid. Teine tabamus,
sedapuhku käsivarde, pani ka vanduma.
«Täna öösel,» kuulutas ta, «imen ma su
kontidest üdi välja. Siis kuivatan need ära ja meisterdan
vilepille. Ning kui ma neil mängin, väänleb su hing kehatus
agoonias!»
«Kenasti põled,» vastasin.
See aeglustas teda mingiks sekundi murdosaks ja see oli mu oodatud
võimalus.
Lõin tumeda mõõga kõrvale ja mu
edasisööst oli täpne. Olin sihtinud ta rinda ja torkasin
selle läbi.
Ta ulgus, kuid ei kukkunud. Grayswandir rebiti mul käest, haava
ümbert tõusid leegid. Ta seisis, mõõk rinnas, ja
põles. Astus siis sammu minu poole, ma tõstsin maast
väiksema tooli ja hoidsin seda meie vahel.
«Ma ei hoia oma südand seal, kus inimesed,» ütles ta.
Siis sööstis ta lähemale, aga ma tõrjusin tooliga,
suutes ühe toolijalaga tabada ta paremat silma. Heitsin tooli
kõrvale, astusin sammu ettepoole, haarasin ta parema käe ja
väänasin. Lõin serviti, nii kõvasti kui suutsin,
vastu küünarnukki. Kostis raksatus ja ruunidega mõõk
kõlksatas põrandale. Siis tabas ta vasaku käe
löök mu pead ja ma kukkusin.
Ta kiirustas mõõka võtma, ma haarasin ta jalast ja
tõmbasin. Ta kukkus, heitsin end talle peale ja leidsin kõri.
Surusin lõua rinnale ja püüdsin pead õla varju
peita, sest ta vasak käsi otsis mu nägu.
Kui mu surmahaare tugevnes, otsis ta jälle mu pilku ja sedapuhku ei
hakanud ma kõrvale pöörama. Tundsin oma peas
võpatust, kui me mõlemad teadsime seda, mida teadsime.
«Sina!» suutis ta kähistada, enne kui ma tugevasti pigistasin
ja elu punastes silmades kustus.
Tõusin püsti, toetasin jala ta kerele ja tõmbasin
Grayswandiri välja.
Kui mu mõõk vabaks sai, hakkas keha maas põlema ning
põles nii kaua, kuni maha jäi vaid kõrbenud jälg.
Siis tuli Lorraine lähemale, ma võtsin tal ümbert kinni ja
ta palus, et ma saadaksin ta ära, tema voodisse. Seda ma ka tegin,
seal ei juhtunud aga midagi muud peale selle, et me lamasime
kõrvuti, kuni ta end magama nuttis. Nii kohtasin ma Lorraine'i.
|