11.10.1999 |
Meelis Friedenthal
Läänerindel muutusteta |
Arvustused |
Seti@Home projektist oli juba möödas mitu head aega. See oli
jäänud siiamaani kõige suuremaks katseks saavutada
kontakt maavälise intelligentsiga ning nagu paljud skeptikud olid
ennustanud, ei andnud see ühtegi konkreetset tulemust. Pärast
mitmekordset taeva läbikammimist Arecibo raadioteleskoobiga olid
ligi poolteist miljonit arvutit analüüsinud kõike, mis
võis sellest andmehulgast vähegi huvi pakkuda ning
sõelale jäi üsna vähe. Tegelikult ei leidunud
«vaikivas alas» ühtegi piisava perioodilisusega korduvat,
lühikest signaali -- oli vaid huvipakkuvaid ja lootustandvaid.
Nende deshifreerimiseks oli rakendatud kõiki teadaolevaid
mooduseid, mille tulemuseks oli ikka ja alati lootusetu mittemiski.
«Läänerindel muutusteta,» teatas mees arvuti tagant,
kui Lem kabinetti, nii nagu nad seda keldrit nimetasid, sisse astus.
Ta teadis ilma kommentaaritagi. Nad püüdsid juba mitmendat
päeva saada kõikidele ülikoolidele kättesaadavaks
tehtud signaalianalüüsi kuidagi kontrolli alla. See oli juba
ette nurjumisele määratud üritus, kuid kui aus olla, siis
nad teadsid seda isegi. Arvatavasti olid nendesugused friigid seda juba
aastaid proovinud ning siiamaani ei olnud kellelgi see
õnnestunud. Lem ohkas, luges omi e-maile ja otsis suitsu
välja.
«Kas sa arvad, et peaks selle ürituse siis päris
lõppenuks lugema?» küsis ta.
«Sellisel kujul jätkamine ei oma enam küll mingit
mõtet.»
«Tjah.»
Ingo, nii oli teise nimi, oli iseloomult pessimist, kuid sellest
hoolimata teatud piirini kangekaelne. Paistis, et nüüd on see
piir ületatud, vastasel korral ei oleks ta sedavõrd kergesti
nõus olnud. Ta oli siiski nende Seti andmete kallal juba 4 aastat
vaeva näinud -- võibolla ka seetõttu, et talle maksti
miskipärast sellise hulluse eest palka. Grandirahad, mida projekti
andmete avalikustamise päevil ikka jagati, olid aga üsna
viletsaks jäänud ning praegusel hetkel ei olnud enam mingit
lootust neid ka juurde lunida.
«Mul on kogu aeg neid signaale uurides tunne, nagu püüaks
pime suhelda kurdiga -- kui käega katsuda ei saa, siis pole sidet
ollagi.»
«Sa oled siis ikka veel kindel, et tegemist on mittelooduslike
helidega?» küsis Lem.
«Vaata, mina olen kogu selle asjaga, erinevalt sinust, päris
algusest peale tegelnud ning võiksin selliseid kalasid teada.
Lugu on selles, et me lihtsalt ei saa neist aru -- ega nähtavasti
ka nemad meist, kui nad kunagi peaksid meie signaalid kätte
saama.»
«Klassikaline draama.»
«Hetkel võiks pigemini öelda, et lausa kosmiline,»
püüdis Ingo oma kibedust sõnastada.
Ja muidugi oli tal õigus. Kui üldse kunagi inimkonna ajaloo
jooksul on draamat loodud või läbi elatud, siis enamasti on
see alguse saanud mittemõistmisest. Kui Sophokles sooviks
tõsta tragöödiaid täiuseni, siis peaksid tema
näitelaval seisma erinevate maailmade koturnidel kõikuvad
näitlejad. Praegu harjutas Maa just
tragöödianäitlejale vajalikku
hääletämbrit.
«Muide, mul pole küll sinu haridust, aga kas sa oled ikka
kindel, et seda binaarsüsteemi siinkohal üldse kasutada
maksab?» esitas Lem juba ei tea mitmendat korda sellesama
küsimuse.
«Sa tahad jälle vaielda või?»
«Ei, aga mul on vahepeal üks mõte tekkinud.»
«Mhm,» nõustus Ingo kuulama.
«Ma olen päris kindel, et selle peale on varem ka tuldud, aga
kas sulle ei tundu, et nii binaarne olla on pisut ülbe?»
«Misasja?»
«Noh, meil on siin kaks kätt ja kaks jalga, mida iganes, nii
et kahene sümmeetria tundub meile olevat loomupärane. Ja muide
üldse enamikule sellest planeedist.»
«Jah, ma olen sellest kuulnud küll, aga mismoodi see puutub
binaarsüsteemi?» ei saanud Ingo aru.
«Kui sul on hea ja halb, null ja üks, taevas ja maa, siis on
muidugi kõige loogilisem arvata, et lihtsaim ja arusaadavaim
kõigist ongi «ja» versus «ei». Ja
ära sega, ma kohe lõpetan,» kiirustas Lem.
«Matemaatiline loogika põhineb ikkagi vaid inimesel --
loogikal ei ole väljaspool inimest mingisugust eeterlikku
sfääri, millest kõik maailmad võiksid osa saada.
Kui sa nüüd paned ennast teise olukorda ja saadad maailma
signaali, siis sa ehitad selle kõige lihtsama, mida sa tead, ning
püüad näiteks nullide ja ühtedega joonistada
inimest.»
«Noh.»
«Kui nüüd kuskil mingid tegelased teevad sedasama ning
saadavad sulle triaadilise või Jumal-teab-millise
«lihtsa» loogikaga sõnumi, siis ole palun viisakas ja
püüa aru saada -- aga, nagu näha, ei saa.»
«Nii, ära nüüd põhjendamatult
rõõmsaks muutu, aga midagi sellist võiks hetkel
arvata küll.»
«Kas kuskil ei ole keegi proovinud tegelda mingisuguse muu
loogikaga masinate väljatöötamisega --
binaarsüsteem, olgem ausad, on pisut puine.»
***
Nii see vestlus sel korral ka jäi ning aeg läks edasi. Muidugi
ei suutnud erinevate ülikoolide muidufanaatikud ning isegi kasulike
teadusprojektide tegijad sellist arvutit välja töötada --
selleks on vaja looduse imelist juhust. Selleks, et ajus tekiksid
mingidki mõtted on vaja andmete sünteesi ja kuidas sa sunnid
kõigile seadustele alluvat käsutruud vaske fakte
hämustama ja üksteisega segi ajama?
***
Lem polnud kaua suitsu teinud ja seetõttu veidi närviline:
«Hakkame juba ükskord minema, mul on villand sest
passimisest.»
Ta töötas veel ülikoolis, aga ammu enam mitte Seti
projekti kallal. Sellest sai pea kolm aastat kui tema, Ingo ja grupi
ülejäänud liikmed igasugusest toetustest ilma jäid
ning igaüks pudenes sinna, kus teda kõige vähem vaja
oli. Sellistes olukordades on kõige olulisem ikkagi raha. Mingil
määral oli Lem neist natuke paremas olukorras -- tal ei olnud
kunagi raha olnud ning nii polnud tal ka midagi kaotada.
«Kuulsid või?» tõstis Lem tooni võrra
häält.
Lea, kellele see igivana küsimus mõeldud oli, pusis ikka
veel oma artikli kallal ning andis sellele viimast lihvi enne
ärasaatmist: «Oota, ma olen kohe valmis.»
Lem kui erialalt filosoofia-ajaloolane, oli suutnud ennast sokutada
arvutuslingvistide juurde tööle. Mitte et temast seal eriti
kasu oleks olnud, kuid teiselt poolt (nii oli Lem sageli mõelnud)
võiks tehisintellektil ka mingisugune üldkultuuriline taust
olla. Lea oli arvutuslingvistika kateedris tehnik -- ta oli seal ainuke
inimene, kes sai veel vähem palka kui Lem.
«Saadan selle ära ja tulen kohe,» kordas Lea oma eelmist
lubadust ja kirjutas saaja aadressi.
«Mail sent!» kostis hetke pärast arvutist
kauaoodatud reibas kommentaar.
«Lõpuks,» ütles Lem ja pani ruumi valve alla.
Majaesisel pimedal parkimisplatsil seisis Lemi auto vaguras
üksinduses. Nad istusid kerge võdinaga jahedasse autosse ja
suundusid kõrtsi poole -- see oli juba väljakujunenud
tööpäeva lõpetamise traditsioon.
«Nii et homme tulevad need ülemeretüübid meie
tööd vaatama,» ütles Lem, kui ta oli tellimuse
esitanud.
«Jah, ma tean, mida sa neist mõtled, kuid mõtle palun
ka sellele, et see võib olla just see koostöö, mida me
oleme oodanud.»
«Tegelikult ma ei olegi nii väga kriitiline, asi on pigem
selles, et ma ei taha kõlada lootusrikkalt. Masendav oleks, kui
mitte midagi välja ei tuleks... Vaatame, kas nende masin siis on
tõesti nii teistmoodi kui meie oma.»
«Ikkagi oled veel kriitiline,» kurtis Lea. «Ole
õnnelik, et just meie projekt välja valiti.»
«Muide, ma olengi -- see võib olla esimene asi, millel
tõepoolest mingi iva sees on.»
Rootslased olid juba mõnda aega katsetanud ajurakkude ja kiipide
omavahelist ühendamist, kuid kuni viimase ajani tulutult. Kogu idee
iseenesest on lihtne -- vastavas keskkonnas kinnituvad vabalt liikuvad
närvirakud loomulikust tungist protsessorite ja mälude
kanalite külge. Sellist asja pandi tähele juba pea kümme
aastat tagasi, kuid unistus luua mingisugune elektroonilis-bioloogiline
süsteem jäi alati toppama viletsa tehnoloogia taha. Siiani oli
asi selles, et katsetused lihtsalt ei andnud tulemusi -- oli ette
näidata ilus projekt, kuid mida polnud, oli reaalne rakendus.
Nüüd tundus, et midagi on siiski saavutatud.
«Kas sa arvad, et neid huvitab meie eetilis-religioosse
käitumise mudel?» küsis Lem.
«Küllap vist. See on alati päevakorrale tõusnud,
kui keegi tehisintellektist juttu teeb.»
***
Rootslased olid samasugused inimesed kui teisedki. Suhelda tuli muidugi
inglise keeles ja see oli mõlemale poolele suureks kergenduseks
-- juba mõnda aega oli piinlik vestelda erialastest teemadest
kaasmaalastega ning kasutada vaid ingliskeelset terminoloogiat.
«Meil on õnnestunud tekitada teatav juhuslike seoste
rakendamise süsteem olemasoleva materjali põhjal. Näib,
et BE-7 langetab mingisuguseid mitteprogrammeeritud otsuseid,» tegi
väiksearvulisel improviseeritud konverentsil algust rootsipoolne
projektijuht.
«Probleem on selles, et teda on vaja kuidagi suunata või
motiveerida.» BE-7st rääkides kasutas ta alati meessoo
vormi. BE-7, nagu kohe alguses selgitati, oli lühend
bioloogilis-elektroonilisest organismist. Miks nad seda just nii
nimetasid, ei olnud päris selge, kuid viisakusest ei hakanud keegi
selle kohta ka küsimusi esitama.
«Meil ei ole siiani vähimatki aimu tema intelligentsist --
arvutusvõimsuse poolest ületab ta meid miljoneid kordi, kuid
seda suudavad ka tavalised arvutid. Oluline on siinkohal, et ta teeb,
või näib, et ta teeb, ka omi valikuid. Motivatsiooni
küsimus seisneb selles, et kas meil ei oleks võimalik
niiöelda tema siseelu kujundada. Naljatamisi oleme mõelnud
siin Asimovi robootika seadustest.»
«Te tahate öelda, et olete loonud masina, mida te ei oska
programmeerida?» küsis Lem.
«Häbi tunnistada, aga nii see on. Või õigemini
see on pooltõde -- me saame edukalt programmeerida seda poolt,
mis koosneb üsna traditsioonilistest komponentidest. Noh, edastada
sinna andmeid nagu tavalisse arvutisse ja siiani oleme saanud vastuseid
ka traditsioonilisel moel. Ei midagi põrutavat. Kuid me oleme
tähele pannud, et ta paigutab andmeid oma suva järgi
ümber. Tegeleb sellega, mis on aegade algusest saadik olnud
kogenematu arvutikasutaja hirm -- «arvuti ise tegi».
Mingisugust kontakti selle poolusega me aga ei saa.»
«Nii et meie projekti valisite te välja selle pärast, et
äkki see mudel tekitab tas motivatsiooni suhelda,» proovis Lem
tööandja kiitust välja meelitada.
See oli tõesti rootslaste plaan, nagu ka Lem eelmisel
õhtul oli oletanud. Mismoodi see välja peaks nägema
või mis tulemused sellel võiksid olla, seda ei teadnud
mitte keegi.
***
BE-7 oli muidugi ise jäänud Rootsi, sest sellise masina
kaasatassimise riski ei saanud endale ükski
tervemõistuseline inimene lubada. Delegatsioon oli saabunud
maakuulajana ning nende peamine eesmärk oli tutvuda
eetilis-religioosse käitumismudeliga ning selle võimalike
rakendustega -- ja nad olid rahule jäänud. Nende rahulolu
tähendas aga seda, et kaubeldi juurde rahasid ning, nimetatud
operatsioon õnnelikult läbi viidud, kaasati BE-projekti uusi
liikmeid.
***
Pärast pikka sõitu oli kogu seltskond veidi kurnatud ja
peaaegu et hüsteeriliselt positiivselt meelestatud.
«Viisakas, et nad kõik meie projekti liikmed kutsusid,»
ütles Lea, kui nad väliskülalistele mõeldud
ühikas ennast sisse registreerisid.
«Igal juhul,» mõtles Lem ning kirjutas oma nime
näidatud lahtrisse.
Tema endine skeptitsism oli kadunud ning asendunud kiiva sooviga sellest
eksperimendist osa võtta. Esiteks oli see pagana huvitav teema
ning teiseks sai ta esimest korda elus teada, mis tähendab olla
osaline rahvusvaheliselt soositud teadusprojektis.
«Saame siis viieteist minuti pärast all kokku,»
ütles Lea ja läks üles asju lahti pakkima.
Lem järgis tema eeskuju ning kontrollis, kas toas on ikka aknad
pargi poole. Aknast paistis üksik kolletav vaher hallide
kivimüüride taustal. Mees muigas virilalt, viskas asjad
seljakotist kappi ning oli juba viie minutiga all tagasi, kus ta
sisustas teiste tulekuni aega pilves taevast vahtides. Ta oli
pärast rootslaste külaskäiku sageli mõelnud
Seti-projektile ning oma vestlustele Ingoga. See siin võib olla
vastus ka nendele unustatud küsimustele.
***
«Siin ta meil nüüd on,» ütles Jan, seesama, kes
oli olnud talvel toimunud improviseeritud konverentsi
eestkõneleja.
BE-7 ei olnud eriti imposantse väljanägemisega ning ei
erinenud suurt tavalisest serverist. Muidugi oli tema ümber
esiklapse oreool ning seetõttu oli õhkkond ruumis kuidagi
härdameelne.
«Arusaadavatel põhjustel ei ole me teda pärast
esialgsete instruktsioonide sisestamist kunagi välja lülitanud
-- las kasvab ja õpib,» muigas Jan.
«Muide, kas ta kuuleb meid?» küsis Lem.
«Me oleme küll pannud üles mikrofoni ja kõik mis
siin ruumis räägitakse ta -- või vähemalt tema
elektrooniline pool -- ka salvestab. Mingit märki sellest, et ta
nende terabaitidega midagi peale on hakanud, aga pole.»
Eesmärk oli siiski selles, et ta nendega midagi peale hakkaks.
Eelmisel päeval olid nad kõigis pisiasjades kokku leppinud
ning nüüd pidi see algama.
«Puhkus taastab jõu,» ütles Lea ja andis
käega märku BE-7 esimeseks shutdowniks pärast tema
sündi.
See oli uute instruktsioonide sisestamiseks ainuvõimalik samm.
Jäi üle ainult loota, et BE-7 ei säilitanud midagi
(või vahest õige vähe) oma bioloogilises osas --
vastasel juhul looksid nad skisofreeniku. Siiski, tema ehitajad olid
üsna kindlad, et juba varakult pidi BE-7 avastama, et mugavam on
hoida infot elektroonilistel andmekandjatel. Bioloogia on selleks liialt
kaootilise iseloomuga.
«Doktor Frankenstein ja tema meeskond,» muigas Lem endamisi.
***
Hoolimata tema mõttest eksperiment õnnestus ning BE-8
töötas laitmatult. See õppis uskumatult kiiresti, kuid
inimmaastaabis oli tegemist autistiga. Nimelt oli BE-8
maailmatajumisviis absoluutselt erinev inimlikust ning omavaheline
kommunikatsioon seisnes vaid küsimuste ja vastuste kuuldavale
toomises. Mis teha, tema IQ oli vaevalt 45.
***
«IQ ei ole veel intelligentsi mõõdupuu,» kordas
Lem kõigi selliste mõõtmiste vastaste lemmiklauset.
Nende projekt ei olnud veel lõppenud ning nüüd
püüdsid nad masina mina ümber ehitada natuke toekamat
struktuuri. Võibolla õnnestub neil teda ka pisut
nupukamaks muuta.
«Ma arvan, et üldhariduskooli programmi järgi ei saagi
kedagi palju targemaks õpetada,» jätkas Lem oma
mõtet. «Sa tead ju küll, kui palju intelligents
sõltub kasvatusest. Tal peaks ka muul viisil silmaringi
avardama.»
«Sa tahad teda reisima viia või?» muigas Lea.
«Iseenesest hea mõte.»
Tegelikult oli Lem juba pikemat aega hüpitanud oma peas ideed anda
BE-8le lahendamiseks Seti signaalid. «Kahju sellest ju ometi tulla
ei saa,» kordas ta pidevalt iseendale. Põhiline takistus
seisnes selles, et kas maksab üsna rumalale arvutile anda
võibolla lahendamatut ülesannet ning kas see ei või
tal tekitada liigset depressiooni. See oli muidugi BE-8 meeskonna
arvamus. Lem oletas, et nii reipast kretiinist (mitte halvas
mõttes) depressiooni oodata on pisut ülepakutud kartus.
«Ma tahaks ta teatrisse viia,» ütles Lem.
«Muideks, see kuluks mullegi ära,» vaatas Lea talle
tõsiselt otsa. «Ma pole juba Jumal teab kui kaua käinud
ühtegi normaalset etendust vaatamas. Muidugi välja arvatud
need sõnalis-tantsulised vaatemängud, mida meie projektijuht
ärritudes etendab.»
Ja projektijuhil oli ärritumiseks põhjust küll. Nad
olid selle BE-8ga üsna kuulsaks saanud ning avalikkus --
rääkimata ülikooli juhtkonnast -- ootas neilt enamat, kui
neil ette näidata oli.
Lem tõusis püsti ja läks dushi alla. «Lähme
laborisse, me oleme juba niigi hiljaks jäänud.»
Lea keeras ennast selili ja jäi lakke vahtima. «Kas
tõepoolest on viga meie piiratuses? Või on ikkagi nii, et
selline BE-organism ei olegi suuteline enamaks? Või ei saa meie
tast lihtsalt aru?»
***
«Lem, me oleme seda sinu ideed kaalunud ja võibolla see
tõesti ei tee kahju,» ütles Jan, keda BE-8 pidas
õigustatult oma isaks.
Tegelikult oli Jan vaid BE-8 füüsiline isa (kui nii tohib
öelda). Vaimses plaanis oleks ta oma isaks ja emaks pidanud Lemi ja
Lead -- kuigi alati ei olnud nad selle üle õnnelikud. Eriti
siis, kui naljatamisi tõmmati paralleele vanemate ja laste IQ
vahel.
«Noh, lõpuks on see siis nii kaugele jõudnud,»
ei suutnud Lem selle uudise peale õieti
rõõmustadagi.
***
«BE,» ütles Jan. «Vaata, ma annan sulle ühe
põneva ülesande. Siin on üks kosmosest tulnud sagedus,
millest meie midagi aru ei saa.»
«Vahva,» rõõmustas BE.
«Püüa seda uurida ja ütle siis, mida sa arvad.
Ütle kõik mõtted, mis sul sellega seoses on
tekkinud.»
BE-8 sai küll suurepäraselt kõikidest maailma keeltest
aru, kuid sellest hoolimata andis parimaid tulemusi ülesande
võimalikult lihtne ja täpne sõnastus. Antud juhul ei
tulnud täpne sõnastus muidugi kõne alla ning see
oligi üks põhjuseid, miks BE-8 meeskond sellest ideest eriti
vaimustuses ei olnud. Paraku aga oleks soovitatav täpne
sõnastus ülesannet liialt piiritlenud ning niipalju, kui
seda piiritleda osati, olid inimesed juba ise ära teinud. BE-8 aga
ei hiilanud üldjuhul loomingulisusega.
***
Tehisintellekt teatas muidugi kõigepealt tehnilised andmed --
kuid see ei huvitanud mitte kedagi. Need andmed olid juba 7 aastat olnud
pea kõigile asjast huvitatutele kättesaadavad. Mõned
püüdsid isegi sagedusest endast mingit salasõnumit
välja lugeda ja loomulikult ebaõnnestunult. Lem vaatas
närvilise, reflektoorse liigutusega kella, kui BE-8 pärast
esialgsete andmete teatamist tükk aga midagi ei öelnud.
«Midagi põnevat siin pole,» katkestas tehisintellekt
lõpuks vaikuse. «Ma tean seda kõike juba ammu. Jan,
sa ju ütlesid mulle, et see on põnev ülesanne.»
«Mis asi see on, mida sa juba ammu tead?» sõnastas Jan
ärevust taltsutades ettevaatliku küsimuse.
«Pii,» ütles BE-8.
***
Keegi muidugi ei uskunud seda. «Pii ei saa olla perioodiline,»
väitsid tõsised matemaatikud. Ometigi jäi BE-8 oma
sõnade juurde ning seletas oma loogikaga ja omas keeles midagi,
mida kokkuvõtvalt võiks nimetada «täiuslikuks
piiks».
***
Lem suitsetas ja luges omi e-maile. «Läänerindel
muutusteta,» ütles ta, kui Lea kabinetti sisse astus.
|