Algernon
Jutt
09.09.1999
Veiko Belials

Ja lööb Kell ja Kurjus pääseb valla...

«Ja lööb Kell ja Kurjus pääseb valla. Ja Maailm saab hukka, sest nii on seatud, kui Kell lööb, et Kurjus neelab ära kõik ja ei jää mitte midagi...»

Rüütel Reginald kannustas hobust kiiremale sõidule. Tüdinud sirgetest tolmunud teedest, juhtis ta ratsu metsa ja kihutas jämedate puude vahel suunda valimata edasi. Tuul vihises kõrvus, puud vilksatasid mööda ja sir Reginald naeratas.

Viimased nädalad olid ta täiesti ära vaevanud. Ei ühtki kangelastegu, ei ühtki kahevõitlust, isegi lihtlabastesse kõrtsikaklustesse polnud ta sattunud. Ta raius puude oksi, et elada välja käsivartes pulbitsevat energiat.

Lõpuks pidas ta hobuse kinni. Mets oli muutunud tihedaks ja läbitungimatuks, puud kõrgusid ähvardavalt ta kohal, sirutades tema poole luidraid oksi. Ümbrus oli võõras.

Eksinud! Seegi asi, mõtles sir Reginald. Ikkagi mingisugune vaheldus. Ta ronis hobuse seljast maha ja asus looma ratsmeidpidi talutades endale mõõgaga teed tegema.

Elu oli talle õpetanud, et kui piisavalt kaua mingis suunas minna, jõuab lõpuks ikka kusagile välja. Ja kuna tal oli ükspuha, kuhu jõuda, läks ta huupi, tungides aina sügavamale padrikusse.

Siin võib veel mõnda Seiklust kohata, arutas sir Reginald omaette, silmitsedes aina süngemaks muutuvat maastikku. Mõni lohe või hiiglane... Kasvõi troll, lõpuks... Ja et saaks kedagi päästa või aidata...

Ilm tõmbus pilve, hämardus. Kusagilt tuli tuul, rappis puid ning virutas oksapuru ja prahi rüütlile näkku. Sir Reginald jäi seisma. Mets oli hiirvaikne. Tundus, et ta hoiab hinge kinni ja kuulatab midagi või kedagi.

Reginald, vapper rüütel, sidus hobuse puu külge, haaras mõõga kindlamini pihku ja astus ettevaatlikult edasi. Sajakonna sammu pärast jõudis ta avarale lagendikule ja peatus.

Keset lagendikku seisis iidne kellatorn. Ta vana, samblassekasvanud keha sihtis Saatuse krobelise sõrmena madalat rasket taevast. Jäi mulje, et torn ulatub pilvedeni. Hetkel, kui rüütel lagendikule astus, sähvatas välk ja selles tontlikus valguses nägi sir Reginald Teda -- Koletist.

Koletis laskus torni katuselt, silmitsedes rüütlit hõõguval pilgul ja urises ähvardavalt. Ta ei kiirustanud ründama, ta paistis hoiatavat -- mine oma teed, rändaja, ja ära tülita mind. See torn on minu!

Kuid sir Reginald ei kavatsenud minna, ei, nüüd enam mitte. Ta polnud ju nii ammu kedagi päästnud, nii ammu kellegagi võidelnud! Ja nüüd korraga torn, mida valvab Koletis. Tühja torni Koletis ei valvaks! Seal peab midagi olema, midagi valvamisväärset. Mõni printsess näiteks, keda vabastada. Või varandus, mis on isegi veidi etem variant, kui järele mõtlema hakata.

Sir Reginald tormas rünnakule. Koletis möirgas ja lagendik sai möirgamist täis ja möirgamine summutas kõuekärgatused, kuid vaprat rüütlit see ei peatanud. Ta tungis aina edasi ja tema mõõk sähvis välkudega võidu.

Viimaks Koletis langes ega liigutanud enam. Verine mõõk käes, astus rüütel kellatorni ja ahhetas ootamatusest -- torn oli tühi! Ta uuris kõledaid seinu ja tõstis siis pilgu. Kusagil kõrgel aimus hiiglaslik kell. Kellanöör rippus käeulatuses. Sir Reginald vaatas veelkord üles ja talle tundus, et kellatila asemel ripub kella sisemuses tilluke mehike, pea alaspidi. Hetkeks vilksatas mälusoppides mingi teadmine, mingi tabamatu ohutunne, mis aga kohe kadus. Midagi mõtlemata haaras ta nöörist ja tõmbas. Mehike kella sisemuses lõi kõikuma ja alles siis, kui ta pea vastu kella kõmahtas, taipas rüütel õudusega, mis ta oli teinud.

Kell lõi helisema. See oli kume hääl, mis kuulutas kadu. Raske ja rusuvana vajus see peale ja pani hirmust värisema. Kumin kasvas, täitis kogu torni, lüües sellesse ühe mõra teise järel. Mehike, kes kellast lahti pääses, lendles loperdades allapoole, meenutades rohkem nahkhiirt kui inimest. Ta kasvas aina suuremaks ega meenutanud varsti enam üldse midagi. Hiiglasliku musta varjuna pressis ta pragunevast tornist välja ja mähkis maailma võikalt naerdes pimedusse.

Maa vappus nagu palavikus ning torn varises kokku. Enne, kui raske kell teda tabas, lahvatas ulja rüütli mälusoppidest teadmine, sedakorda selge ja kohutav. Talle meenus iidne pärimus...

«Ja lööb Kell ja Kurjus pääseb valla ja Metsaline, kes Kurjust valvas, on surnult maas ega liiguta ennast mitte. Ja meri tõuseb üles oma asemelt ja maa sülgab tuld ja suur pimedus on kõige üle, sest Kurjus on tagasi maa peal...»

Avaleht | Arhiiv | Autorid
© Eesti Ulmeühing 1998-2003

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies