09.09.1999 |
Veiko Belials
Ja lööb Kell ja Kurjus pääseb valla... |
«Ja lööb Kell ja Kurjus pääseb valla. Ja
Maailm saab hukka, sest nii on seatud, kui Kell lööb, et
Kurjus neelab ära kõik ja ei jää mitte
midagi...»
Rüütel Reginald kannustas hobust kiiremale sõidule.
Tüdinud sirgetest tolmunud teedest, juhtis ta ratsu metsa ja
kihutas jämedate puude vahel suunda valimata edasi. Tuul vihises
kõrvus, puud vilksatasid mööda ja sir Reginald
naeratas.
Viimased nädalad olid ta täiesti ära vaevanud. Ei
ühtki kangelastegu, ei ühtki kahevõitlust, isegi
lihtlabastesse kõrtsikaklustesse polnud ta sattunud. Ta raius
puude oksi, et elada välja käsivartes pulbitsevat energiat.
Lõpuks pidas ta hobuse kinni. Mets oli muutunud tihedaks ja
läbitungimatuks, puud kõrgusid ähvardavalt ta kohal,
sirutades tema poole luidraid oksi. Ümbrus oli
võõras.
Eksinud! Seegi asi, mõtles sir Reginald. Ikkagi mingisugune
vaheldus. Ta ronis hobuse seljast maha ja asus looma ratsmeidpidi
talutades endale mõõgaga teed tegema.
Elu oli talle õpetanud, et kui piisavalt kaua mingis suunas
minna, jõuab lõpuks ikka kusagile välja. Ja kuna tal
oli ükspuha, kuhu jõuda, läks ta huupi, tungides aina
sügavamale padrikusse.
Siin võib veel mõnda Seiklust kohata, arutas sir Reginald
omaette, silmitsedes aina süngemaks muutuvat maastikku. Mõni
lohe või hiiglane... Kasvõi troll, lõpuks... Ja et
saaks kedagi päästa või aidata...
Ilm tõmbus pilve, hämardus. Kusagilt tuli tuul, rappis puid
ning virutas oksapuru ja prahi rüütlile näkku. Sir
Reginald jäi seisma. Mets oli hiirvaikne. Tundus, et ta hoiab hinge
kinni ja kuulatab midagi või kedagi.
Reginald, vapper rüütel, sidus hobuse puu külge, haaras
mõõga kindlamini pihku ja astus ettevaatlikult edasi.
Sajakonna sammu pärast jõudis ta avarale lagendikule ja
peatus.
Keset lagendikku seisis iidne kellatorn. Ta vana, samblassekasvanud keha
sihtis Saatuse krobelise sõrmena madalat rasket taevast. Jäi
mulje, et torn ulatub pilvedeni. Hetkel, kui rüütel
lagendikule astus, sähvatas välk ja selles tontlikus valguses
nägi sir Reginald Teda -- Koletist.
Koletis laskus torni katuselt, silmitsedes rüütlit
hõõguval pilgul ja urises ähvardavalt. Ta ei
kiirustanud ründama, ta paistis hoiatavat -- mine oma teed,
rändaja, ja ära tülita mind. See torn on minu!
Kuid sir Reginald ei kavatsenud minna, ei, nüüd enam mitte. Ta
polnud ju nii ammu kedagi päästnud, nii ammu kellegagi
võidelnud! Ja nüüd korraga torn, mida valvab Koletis.
Tühja torni Koletis ei valvaks! Seal peab midagi olema, midagi
valvamisväärset. Mõni printsess näiteks, keda
vabastada. Või varandus, mis on isegi veidi etem variant, kui
järele mõtlema hakata.
Sir Reginald tormas rünnakule. Koletis möirgas ja lagendik sai
möirgamist täis ja möirgamine summutas
kõuekärgatused, kuid vaprat rüütlit see ei
peatanud. Ta tungis aina edasi ja tema mõõk sähvis
välkudega võidu.
Viimaks Koletis langes ega liigutanud enam. Verine mõõk
käes, astus rüütel kellatorni ja ahhetas ootamatusest --
torn oli tühi! Ta uuris kõledaid seinu ja tõstis siis
pilgu. Kusagil kõrgel aimus hiiglaslik kell. Kellanöör
rippus käeulatuses. Sir Reginald vaatas veelkord üles ja talle
tundus, et kellatila asemel ripub kella sisemuses tilluke mehike, pea
alaspidi. Hetkeks vilksatas mälusoppides mingi teadmine, mingi
tabamatu ohutunne, mis aga kohe kadus. Midagi mõtlemata haaras ta
nöörist ja tõmbas. Mehike kella sisemuses lõi
kõikuma ja alles siis, kui ta pea vastu kella kõmahtas,
taipas rüütel õudusega, mis ta oli teinud.
Kell lõi helisema. See oli kume hääl, mis kuulutas
kadu. Raske ja rusuvana vajus see peale ja pani hirmust värisema.
Kumin kasvas, täitis kogu torni, lüües sellesse ühe
mõra teise järel. Mehike, kes kellast lahti
pääses, lendles loperdades allapoole, meenutades rohkem
nahkhiirt kui inimest. Ta kasvas aina suuremaks ega meenutanud varsti
enam üldse midagi. Hiiglasliku musta varjuna pressis ta pragunevast
tornist välja ja mähkis maailma võikalt naerdes
pimedusse.
Maa vappus nagu palavikus ning torn varises kokku. Enne, kui raske kell
teda tabas, lahvatas ulja rüütli mälusoppidest teadmine,
sedakorda selge ja kohutav. Talle meenus iidne pärimus...
«Ja lööb Kell ja Kurjus pääseb valla ja
Metsaline, kes Kurjust valvas, on surnult maas ega liiguta ennast mitte.
Ja meri tõuseb üles oma asemelt ja maa sülgab tuld ja
suur pimedus on kõige üle, sest Kurjus on tagasi maa
peal...»
|