04.08.1999 |
Jüri Kallas
Barbar Cross Plains'ist |
Eellugu
Tänapäeval on vist üsna raske endale ette kujutada aega,
mil polnud olemas veel fantaasiakirjandust. Vähemasti
ulmefännile võib selline aeg tunduda tõelise
õudusunenäona.
Suures osas on fantaasiakirjanduse sünd ühe mehe teene. Ning
ta nimi on Robert E. Howard. Muidugi võib selle üle
vaielda... Sageli on peetud fantaasiakirjanduse algatajateks küll
lord Dunsany't, küll William Morrist, küll George MacDonaldit.
Neid nimesid rõhutavad iseäranis akadeemilise kallakuga
ulmeuurijad. Samas peab märkima, et lord Dunsany kirjutas pigem
(ulmelisi) valme, George MacDonald muinasjutte ning vaid William Morrist
võib fantaasiakirjanduse (fantasy) loojana pisut arvesse
võtta, kuid tal pole Howardi populaarsust. Howardi kaasaegsetest
võiks veel mainida Clark Ashton Smithi ja kuigi ma olen Smithi
loomingu suur austaja, pean siiski tunnistama, et Smith jätkas vaid
Dunsany' rada jõhkramal ning rikutumal moel.
Pisut eluloolist
Robert Ervin Howard sündis 22. jaanuaril 1906. aastal Peasteris,
Texases. Tema kauged esivanemad olid s^oti-iiri päritolu ning
saabusid Georgiasse ja Lõuna Carolinasse juba XVIII sajandil.
Howardi koolipõlvest pole mul just palju teada. Ning see
vähene, mida ma tean, on omajagu mõjustatud hilisemate
uurijate hinnanguist. Väidetavalt oli Howard koolipõlves
kehva tervisega väetike, vähemasti ütlevad seda paljud
uurijad, et rõhutada autori nõrkust tugevate kangelaste
vastu. Samuti on vihjatud sellele, et Howardi suhtlus naissooga polnud
kõige edukam. Mõni naisuurija on kirjanikku suisa
impotendiks nimetanud. Noh ei tea, kas see ka tõsi on...
Igatahes, tuleb märkida seda, et feministid on fantaasiakirjandust
sageli rünnanud kui ilget pseudomehelikkuse kuulutajat. Samas, kui
paradoksaalne see ka pole, on paljude naissoost ulmekirjanike tippteosed
kangelasfantaasiad. Samuti on mitmed radikaalsemat feministlikku ulmet
esindavad tekstid just naissugu ülistavad fantaasiaraamatud.
Mis puutub nõrka tervisesse ja kehva füüsisesse, siis
täiskasvanuna oli Howard suurepäraselt treenitud atleet.
Kuigi, ka see on tõsi, et oma kangelased mõtles ta
tõesti välja murdeeas. Ka on mainitud, et kirjavahetus
jätab autorist märksa tõsisema ja erudeerituma mulje
kui ta tekstid.
Samas tuleb tunnistada, et heitliku psüühikaga oli Howard vist
küll: kuulnud, et ta ema on suremas, laskis Robert E. Howard 11.
juunil 1936 end maha. Ta oli vaid 30-aastane.
Esimesed jutud
Oma esimese jutu kirjutas Robert E. Howard 15-aastasena.
Kaheksateistkümneaastasena kirjutas Howard jutud «Oda ja
kihv» (Spear and Fang), «Kadunud rass» (The
Lost Race) ja «Hüään» (The Hyena).
Ning aasta hiljem -- 1925 -- kirjutas ta ühise peategelasega seotud
lood «Villefére'i metsas» (In the Forest of
Villefére) ja «Huntpea» (Wolfshead).
1925. aastal sai ajakirja «Weird Tales» juulinumbris teoks
Robert E. Howardi trükidebüüt jutuga, milleks oli
eelpoolnimetatud «Oda ja kihv». Jutu tegevus toimub kiviajal
ning lugedes aimdub, et kirjanikule on eeskujuks olnud Jack Londoni
lühiromaan «Enne Aadamat» (Before Adam; 1906) ja
Edgar Rice Burroughsi romaan «Igavene armastaja» (The
Eternal Lover; 1914).
Juba järgmises (s.t. augustikuises) numbris ilmus Howardi
märksa omanäolisem jutt «Villefère'i metsas» -- lugu
sõjamehest nimega de Montour, kes tapab libahundi. Kuna libahunt
sureb osaliselt inimesena, siis jääb ta vaim de Montouri
jälitama. De Montouri lugu leidis oma lõpu 1926. aasta
aprillinumbris ilmunud «Huntpeas», mis omab Howardi loometeel
tähendust ka veel paaril muul põhjusel.
«Huntpea» oli kirjaniku esimene kirjutatud (ja ka ilmunud)
jutustus (novelette). Ka on see jutt oma stiililt ja pikkuselt
omane hilisemale ja populaarsemale Howardile.
Siin tulekski pisut lahti rääkida Ameerikas käibivat
ilukirjanduse liigitamise skeemi. Meil Eestis on jutt ja jutustus
tavalised lood, novell jämedalt võetuna puändiga jutt
ning romaan on pikk jutt, kus sirgjoonelise loo asemel on pildiline
esitus. Ameerikas on (vähemasti ulmes) liigituse aluseks vaid
teksti pikkus: lühijutt (short story) -- kuni 7500
sõna, jutustus (novelette) -- 7500-17 500
sõna, pikem jutustus või lühiromaan (novella)
-- 17 500-40 000 sõna ja romaan (novel) --
üle 40 000 sõna.
Solomon Kane ja...
1927. aastal lõpetas Howard kolledz^i ning nüüd sai ta
pühenduda täielikult kirjandusele. Tulemused olid ka
silmnähtavad, sest juba järgmise (s.t. 1928) aasta augustis
ilmus «Weird Talesis» jutustus «Punased varjud»
(Red Shadows), mille kangelaseks oli Solomon Kane, inglise
puritaanlik härrasmees ning Francis Drake'i kaasaegne. Solomon
Kane'i lood on pigem õuduslood kui kangelasfantaasiad ning
kirjaniku eluajal ilmus seitse juttu sellest sarjast. Ka võib
Solomon Kane'i pidada autori enim õnnestunud kangelaseks Conani
järel.
Ajakirja «Weird Tales» 1929. aasta oktoobri-, novembri- ja
detsembrinumbris ilmus Howardi esimene romaan «Luine
nägu» (Skull-Face). Kuna ma ise seda romaani lugenud
pole, siis pole mul selle kohta ka mingisugust isiklikku arvamust ning
ka pealkirja tõlge on samuti vaieldav. Romaani on üsna
üksmeelselt peetud kehvapoolseks Sax Rohmeri jäljenduseks.
Samas andis H. P. Lovecraft sellele kõrge hinnangu ja nimetas
seda tekstiks, millist vaid vähesed suudavad unustada.
Esimesed kangelasfantaasiad
Ajakirja «Weird Tales» 1927. a. jaanuarinumbris nägi
trükivalgust lühijutt «Kadunud rass» (The Lost
Race) -- Howardi esimene jutt piktidest ja nende juhist Bran Mak
Mornist.
1929. aasta augustinumbris ilmus «Weird Talesis» jutustus
«Varjude kuningriik» (The Shadow Kingdom) -- esimene
lugu Valuusia kuningas Kullist. Näib, et see kangelane oli ka
autorile meelepärane, sest juba järgmisel kuul ilmus uus lugu
sama kangelasega. See lugu jäi ka viimaseks. Ajakirja toimetaja
Farnsworth Wright ei hinnanud Kulli lugusid ega soovinud neid avaldada.
Kuningas Kull oli veel korra tegev jutustuses «Öö
kuningad» (Kings of the Night; «Weird Tales» 1930;
november), aga selle loo kangelane oli siiski pigem Bran Mak Morn.
1931. a. oktoobris ilmus ajakirjas «Weird Tales» esimene
jutustus Turlogh Dubh O'Brianist «Bal-Sagothi jumalad» (The
Gods of Bal-Sagoth). Sama kangelase teises loos, milleks oli juba
järgmisel kuul avaldatud «Must mees» (The Dark
Man), mainiti möödaminnes ka Bran Mak Morni. Viimasena
ilmus sellesse sarja kuuluvatest lugudest jutustus «Maaussid»
(Worms of the Earth; «Weird Tales» 1932; november),
kangelaseks taas kord Bran Mak Morn.
Conan
Juba järgmisel kuul ilmus «Weird Talesis» aga esimene
barbar Conani lugu: «Fööniks mõõgal»
(Phoenix on the Sword). Ning siit kuni oma enesetapuni oli
Howardi ainus kangelane Conan. Seda toonitas ta rohketes kirjades ning
samuti oma märkmetes.
Just lood metsikust Conanist on kaasaegse fantaasiakirjanduse
nurgakiviks. Tõsi, tänapäeva seisukohast võib
neile paljutki ette heita. Et autor pole vaevanud ennast kangelaste
karakterite ja tegevusmotiividega ning et neid jutte täidab
(ebaloogiliselt) lõputu tegevus. Kõik see on õige,
aga Howard oli siiski kirjanik, kes elatus täielikult oma
loomingust, ning seega pidi ta arvestama toimetajate ja lugejatega. Tal
oli juba negatiivne kogemus kuningas Kulli lugudega, mis olid
märksa nutikama ülesehitusega, kuid mis toimetajale ei
meeldinud. Ja tegelikult ajas autor Conani lugudega edasi sedasama asja
mida ta alustas Kulliga: «Fööniks
mõõgapidemel» on avaldamata Kulli jutustuse «By
This Axe I Rule!» ümberkirjutatud variant.
Ka meeldis Conan lugejatele -- iga loo avaldamise järel tulvas
ajakirja toimetusse järjest suurenev kiidukirjade laviin. Conan oli
sedavõrd populaarne ja hinnatud, et juba neljas ilmunud lugu
«Must koloss» (Black Colossus; 1933; juuni) oli
ajakirja kaanelugu. Ning sellele järgnes veel kaheksa kaanepilti
Conani lugudele.
Howard avaldas «Weird Talesis» kuusteist juttu ja ühe
romaani Conanist ning võib täie kindlusega öelda, et
kui ta poleks ridagi rohkem kirjutanud, oleks ta ikkagi sama kuulus.
Muu looming
Kuigi neli viimast aastat Howardi loomeelust hõivas barbar Conan,
kirjutas ta siiski ka muud: traditsioonilisi õudusjutte, Metsiku
Lääne lugusid, spordilugusid, ajaloolisi seiklusjutte jne.
Ühesõnaga kõike, mida avaldati ning mille eest
maksti.
Ning sellest muust tuleks pisut rohkem esile tõsta Howardi jutud,
mis kuuluvad H. P. Lovecrafti loodud Cthulhu müütide sarja.
Esile tuleks neid tõsta just seetõttu, et reeglina neid
eriti ei hinnata.
Howardi kõige silmnähtavam panus Cthulhu müütide
sarja on von Junzt ja tema Must Raamat -- «Sõnulseletamatud
uskumused» (Unaussprechlichen Kulten) ning hull poeet Justin
Geoffrey. Kuid mitte ainult...
Minu meelest suutis Howard neisse juttudesse tuua rohkem tegevust kui
Lovecraft ning juba sellega on ta sama oluline Cthulhu müütide
reformija kui Ramsey Campbell, kes viis nende lugude tegevuse
kaasaegsele Inglismaale ja tõi sisse popkultuuri. Ka ei
kirjutanud Howard võimsaid lõike teemal, et kui kole see
õudus ikkagi oli, mis vaatleja silmadele avanes -- aga just seda
on uurijad sageli Lovecraftile ette heitnud.
«Olevus katusel» (The Thing on the Roof) ilmus ajakirja
«Weird Tales» 1932. aasta veebruarinumbris ning lisaks Cthulhu
mütoloogia märkidele on selles jutus ka see, mida Lovecraft
kõige enam Howardi loomingus hindas: iidse ehitise (antud juhul
Kärnkonna Templi) võimas kirjeldus.
Järellugu
1946. aastal avaldas kirjastus Arkham House mahuka Robert E. Howardi
valikkogu «Luine nägu ja teised» (Skull-Face and
Others). Tagantjärele on olnud üsna moekas kritiseerida
August Derlethi ja Arkham House'i tegevust, aga siiski oli antud kogumik
esimene tõsine katse võtta ühtede kaante vahele kokku
Robert E. Howardi jutuloomingu paremik. See mahukas kogumik, mis
pehmekaaneliste valjaannetena hõlmas kolm köidet, annab ikka
ilusa ja põhjaliku ülevaate Robert E. Howardi jutuloome
erinevatest tahkudest.
1950. aastal avaldas kirjastus Gnome Press raamatu «Vallutaja
Conan» (Conan the Conqueror), mis oli tegelikult romaani
«Draakoni tund» esimene raamatuväljaanne. Selle
köitega alustas see väikekirjastus uljast Conani lugude
kordustrükkide programmi. Järgnesid jutukogud «Conani
mõõk» (The Sword of Conan; 1952),
«Kuningas Conan» (King Conan; 1953), «Conani
tulek» (The Coming of Conan; 1953) ja «Barbar
Conan» (Conan the Barbarian; 1954). Kogumik «Conani
lood» (Tales of Conan; 1955) sisaldab neli L. Sprague de
Campi poolt kirjutatud lugu, mille aluseks olid Howardi seiklusjutud
ning millised de Camp siis Conani lugudeks ümber kirjutas. Viimane
raamat selles sarjas oli rootsi fänni Björn Nybergi kirjutatud
(ja de Campi toimetatud) originaalromaan «Conani tagasitulek»
(The Return of Conan; 1957).
Gnome Pressi väljaanded polnud alguses kuigi populaarsed, aga aja
jooksul on nad üsna hinda läinud ning praegu peab fänn,
kes tahab osta nende raamatute suhteliselt normaalses seisukorras
eksemplare, lauale laduma juba üsna astronoomilise summa. 1960ndate
aastate lõpus andis Gnome Pressi Conani sarja välja
kirjastus Lancer. See pehmekaaneline nn. unifitseeritud Conan ongi
tänapäeval nende barbarilugude kanooniline väljaanne.
Sõna unifitseeritud viitab sellele, et L. Sprague de Camp ja Lin
Carter kirjutasid Robert E. Howardi suhteliselt lünklikku saagasse
vahele hulga «puuduvaid tekste», püüdes anda sarjale
niimoodi tõelise saaga mõõtmed. Just Lanceri poolt
taastrükitud Conani seeriat ja J. R. R. Tolkieni triloogia
«Sõrmuste isand» Ameerika esmatrüki populaarsust
tavalugejate hulgas võib pidada põhjusteks, miks suured
kirjastajad julgesid hakata avaldama fantaasiakirjandust.
Tänaseks eksisteerib tohutu hulk raamatuid Robert E. Howardi
kangelastega, kuid kirjutatuna teiste poolt. Seda on teinud paljud
kirjanikud ja lisaks eelpoolmainitud L. Sprague de Campile ja Lin
Carterile peaks kindlasti ära märkima Poul Andersoni, Karl
Edward Wagneri ja Andrew J. Offuti kui esimesed ja kuulsamad. Ka on vist
avaldatud viimane kui rida, mida Howard kirjutas, ning tundub, et paljud
postuumselt ilmunud lood on tegelikult Howardi pärandi haldaja
Glenn Lordi ja kaasaegsete kirjanike kompilatsioonid Howardi visandite
põhjal. Kahju, et see sekundaarne toodang (järjed ja
«avaldamata tekstid») kipub varjama kirjaniku
originaalloomingut, sest tegelikult pole ühelgi jätkajal
õnnestunud täiuslikult matkida Robert E. Howardi nn.
primitiivseid teoseid.
Vaata ka Robert
E. Howardi eesti tõlgete bibliograafiat!
|