04.08.1999 |
Robert E. Howard
Olevus katusel |
(The Thing on the Roof)
Kogu öö nad kolistavad
Oma raskel sammul;
Tunnen hirmuvärinaid
Kössitades sängil.
Nad soputavad tiibu
Katuse kõrgel viilul,
Mis väriseb ja põrub
nende sõrasammul.
Justin Geoffrey
«Muistselt Maalt»
|
Algatuseks tuleb öelda, et olin üllatunud, kui Tussmann mind
külastas. Me pole kunagi omavahel hästi läbi saanud;
selle mehe omakasupüüdlikud instinktid on mulle alati vastikud
olnud; ning pärast seda, kui ta püüdis diskrediteerida
minu kolme aasta hoolika uurimustöö tulemusena valminud
«Tõendusi nahuade kultuurist Yucatanis», siis on
üsna raske meie mõrule vastasseisule veel mingeid
südamlikke jooni omastada. Igatahes kuulasin ma ta katkendliku ja
segase jutu ära ning kuigi ta eriti palju ennast ei avanud, sai
mulle selgeks, et teda valdab mingisuguse vägev kinnisidee.
Külastuse otstarvet ta ei varjanud. Tussmann vajas mu abi von
Junzti «Sõnulseletamatute uskumuste» esmatrüki
hankimiseks. Seda tuntakse veel ka kui Musta Raamatut ning seda mitte
kaanevärvi, vaid pigem raamatu sünge sisu tõttu.
Niisama hästi oleks Tussmann võinud minu käest
küsida «Necronomiconi» esimest kreekakeelset
tõlget. Kuigi Yucatanist tagasipöördumise järel
olin ma pea kogu oma aja pühendanud raamatute
kollektsioneerimisele, polnud ma siiski leidnud vähimatki vihjet,
et mõni selle raamatu Düsseldorfi väljaanne
võiks olla tänaseni säilinud.
Mõni sõna sellest haruldasest tööst. Teost peeti
pikka aega vaid haige inimese sonimiseks, seda eelkõige tänu
raamatu segasevõitu ilmutuslikkusele ning autor kuulutati
lihtsalt hulluks. Samas tuleb tunnistada fakti, et paljud autori
väited on siiani vastuseta, ning teada on, et enamuse oma
neljakümnest eluaastast veetis von Junzt veidrates paikades,
otsides ja avastades saladusi ning seletamatuid esemeid. Esimese
trüki tiraaz^ polnud kuigi suur ja paljud ärahirmutatud
raamatuomanikud põletasid oma köited, kui von Junzt leiti
mõistatuslikul moel kägistatuna riivistatud tornikambrist
ühel ööl 1840. aastal, kuus kuud pärast seda, kui ta
naases saladuslikult reisilt Mongooliasse.
Viis aastat hiljem avaldas üks Londoni trükkal -- keegi
Bridwall -- sensatsiooni taotleva, hulga grotesksete
puulõigetega, valetõlgendustest, tõlke- ja
trükivigadest kubiseva rahvaliku ning ebaakadeemilise odava
piraattõlke. See üllitis diskrediteeris originaali veelgi ja
kirjastajad ning üldsus unustasid selle raamatu 1909. aastani, mil
New Yorgis asuv Golden Goblin Press avaldas oma väljaande.
See väljaanne puhastati igasugustest vigadest sedavõrd
hoolikalt, et kaduma läks neljandik originaalist; raamat sai
nägusa köite ja kaunistati Diego Vasquezi oivaliste ning
üleloomulikult leidlike illustratsioonidega. Raamat kohe oli
määratud saama masside lemmikuks, aga kirjastajate kunstilised
taotlused pääsesid lõpuks võidule ning kuna
tootmiskulud olid üsna suureks paisunud, siis müüdi seda
sihilikult ülisuure hinnaga.
Ma seletasin kõike seda ka Tussmannile, aga ta katkestas mind
järsult, öeldes, et ta pole antud küsimuses mitte just
täielik ignorant. Golden Goblin Pressi väljaanne kaunistab ka
tema raamatukogu, teatas ta, ning just sellest leidis ta teatava
lõigu, mis temas huvi tekitas. Kui ma suudan talle hankida 1839.
aasta originaalväljaande, siis kataks ta loomulikult kõik
kulud ning teades, et raha pole mõtet mulle pakkuda, võiks
ta -- loomulikult vaid minu vaeva hüvitamiseks -- võtta
tagasi kõik minu Yucatani uurimistöösse puutuvad
arvamised ja avaldada kaitsekõne selle kohta «The Scientific
Newsis».
Tuleb tunnistada, et olin üllatunud; samas mõistsin, kui see
kõik on Tussmannile nõnda oluline, et ta on valmis
sellisteks järeleandmisteks, siis peab see küll midagi
ääretult erilist olema. Ma vastasin, et olen enda arust
piisava veenvusega lükanud ümber kõik tema
süüdistused ning et mul pole mingit põhjust teda
säherdusse ebamugavasse olukorda panna ja et ma teen kõik
endast oleneva, hankimaks seda, mida ta vajab.
Ta tänas mind oma järsul moel ning asutas end minekule,
vihjates ähmaselt, et ta loodab millelegi täieliku kinnituse
leida Mustas Raamatus, millelegi, mis hilisemad väljaanded on kahe
silma vahele jätnud.
Ma asusin tööle, kirjutades kirju sõpradele,
kolleegidele ning raamatukaupmeestele kogu maailmas ning avastasin
õige pea, et olin endale võtnud üsna võimatu
ülesande. Kolm kuud läks mööda, alles siis kroonis
mu jõupingutusi edu: lõpuks õnnestus mul --
professor James Clementi abiga Richmondis, Virginias -- omandada see,
mida soovisin.
Ma saatsin Tussmannile sõna, kes kohemaid saabus Londonisse
järgmise rongiga. Ta silmad põlesid apla leegiga, kui ta
vahtis seda paksu, roostetanud metall-lukkudega, raskes nahkköites
tolmunud raamatut ning tal värisesid käed, kui ta lappas
erutatult kolletunud lehti.
Ja kui ta röögatas ning lajatas rusikaga vastu lauda, siis ma
teadsin, et ta on leidnud selle, mida jahtis.
«Kuula!» käsutas ta ning luges mulle ette lõigu,
mis jutustas vanast, muistsest templist Hondurase dz^unglis, kus veider
jumal valitses iidset hõimu, kes elas seal ammu enne hispaanlaste
tulekut. Tussmann luges veel muumiast, kes oma eluajal oli kadunud rahva
viimane ülempreester ning kes nüüd lebas kongis, mis oli
raiutud kaljusse, mille külge oli omakorda ehitatud tempel. Luges
sellest, et muumia närtsinud kaelas rippus vasest kett ja keti
küljes suur punane juveel, millele oli antud kärnkonna kuju.
Juveel oli võti, von Junzt väitis, et see on võti
templi varanduse juurde, mis lebab sügaval templi altari all maa-
aluses krüptis.
Tussmanni silmad helkisid.
«Ma nägin seda templit! Ma seisin selle altari ees. Ma
nägin seda kinnipitseeritud sissekäiku kambrisse, kus kohalike
jutu järgi lebab preestri muumia. See on väga veider tempel,
see ei sarnane üldse eelajalooliste indiaanlaste ehitistile, pigem
sarnaneb ta kaasaegsetele Ladina-Ameerika ehitistele. Naabruses elavad
indiaanlased eitasid igasugust seost selle paigaga; nad ütlesid, et
rahvas, kes ehitas selle templi, oli hoopis teisest rassist ning nad
olid juba siin sel ajal, kui nende oma esivanemad sellele maale tulid.
Ma arvan, et nad olid mingid jäänused ammu hävinud
tsivilisatsioonist, mille allakäik sai alguse tuhanded aastad enne
hispaanlaste tulekut.
«Ma tahtsin minna sinna pitseeritud kambrisse, aga mul polnud ei
aega ega ka tööriistu. Tegelikult kiirustasin ma rannikule:
mind oli juhusliku kuuliga jalast haavatud ning templi juurde sattusin
ma lihtsalt tänu kokkusattumusele.»
«Mul oli plaan seda ehitist veelkord uurima minna, kuid asjaolud
kujunesid teisiti... praegu ei takista mind enam miski! Juhuslikult
märkasin ma raamatu Golden Goblini väljaandes seda
lõiku, mis kirjeldab templit. Kuid see oli ka kõik;
muumiat mainiti seal vaid põgusalt. Kuna mul tekkis huvi, siis
hankisin endale ka ühe Bridwalli tõlke, aga sattusin seda
lugedes veel suuremasse segadusse. Ärritamapaneva muretusega oli
tõlkija eksinud isegi Kärnkonna Templi -- see on von Junzti
pandud nimi -- asukohaga, selles raamatus asub ta Hondurase asemel
hoopis Guatemalas. Templi kirjeldus kubiseb vigadest, aga juveeli on
mainitud ja ka seda et juveel on «võti». Kuid mille
võti, seda Bridwalli raamatust ei selgu. Siis ma tundsin, et olen
tõelise avastuse jälil, kui von Junzt polnud just
hull, nagu paljud arvasid. Kuid et see mees oli kord
tõesti Hondurases, on kindlalt teada ning keegi ei suudaks
templit kirjeldada nii -- nagu tegi tema seda Mustas Raamatus -- kui ta
poleks seda ise oma ihusilmaga näinud. Kuidas juveelist rohkem
teada sai kui mina, seda ma küll öelda ei oska. Indiaanlased,
kes mulle muumiast rääkisid, ei öelnud midagi juveeli
kohta. Ma võin vaid oletada, et von Junzt leidis teise tee
pitseeritud krüpti... sel mehel oli jube võime varjatu
teadasaamiseks.»
«Nagu ma tean, on vaid üks valge mees, kes on peale von Junzti
ja minu näinud Kärnkonna Templit... see on hispaania
maadeuurija Juan Gonzalles, kes uuris neid paiku 1793. aastal. Ta
meenutab, põgusalt, veidrat ehitist, mis erineb tunduvalt
teistest indiaani varemetest ning jutustab skeptiliselt kohalike seas
ringlevat pärimust, et «miskit ebatavalist» on peidetud
templi alla. On ilmselge, et siin on juttu Kärnkonna
Templist.»
«Homme lahkun ma purjelaeval Kesk-Ameerikasse. Sa võid
raamatu omale jätta, mul pole seda enam vaja. Seekord olen ma
kõigeks valmistunud ja mul on kindel eesmärk leida see, mis
selles templis varjul on, isegi kui ma peaksin selleks ta maatasa
tegema. See ei saa midagi muud olla kui suur hunnik kulda. Hispaanlased
magasid selle millegipärast maha; kui nad Kesk-Ameerikasse
tungisid, oli Kärnkonna Tempel juba maha jäetud; nad otsisid
elusaid indiaanlasi, et neilt piinamisega kulla asukohta välja
pigistada; muumiad ja kadunud rahvad neid ei huvitanud. Kuid mul on
plaan see varandus endale saada.»
Nende sõnadega Tussmann lahkus. Mina istusin ja avasin raamatu
kohalt, kus ta oli lugemise katkestanud, ning istusin nõnda
hilisööni, mähkununa von Junzti veidratesse, metsikutesse
ja ajuti üsna ähmastesse seletustesse. Ja ma avastasin midagi
Kärnkonna Templisse puutuvat, midagi sellist, mis tegi
sedavõrd rahutuks, et ma püüdsin järgmisel
hommikul Tussmanniga ühendust võtta, aga avastasin, et laev
on juba läinud.
Möödusid mõned kuud ning siis sain ma Tussmannilt
kirja, milles ta palus mul veeta temaga mõned päevad
Sussexis; ta soovis ka, et ma Musta Raamatu enesega ühes
võtaksin.
Ma jõudsin Tussmanni üsna omaette asuvasse maavaldusesse
päris öö hakul. Tussmann elas otsekui feodaal: suurt
luuderohtu kasvanud maja ja avarat parki ümbritses kõrge
kivist müür. Kui ma hekiga ääristatud teed pidi
väravast maja poole astusin, märkasin, et peremehe
äraolekul pole kohale piisavat tähelepanu osutatud. Puude
vahel kasvas umbrohi, mis oli muru peaaegu välja tõrjunud.
Pügamata põõsaste vahel -- mis asusid
välismüüri ääres -- kuulsin ma hobust
või härga kobistamas ja kolistamas. Ma kuulsin selgelt,
kuidas ta kabi või sõrg vastu kivi kopsas.
Teener vaatas mind kahtlustavalt ning ma leidsin Tussmanni, otsekui
vangistatud lõvi, kabinetis edasi-tagasi tormamas. Ta hiiglaslik
kogu oli kõhnem ja nurgelisem kui siis, mil ma teda viimati
nägin; nägu oli tal troopikapäikesest pronksjaks
põlenud. Tema terava näo jooned olid veel julmemad ning
silmad leegitsesid segasemalt kui eales varem. Lõõskav,
aga talitsetud raev näis Tussmanni säherduse oleku
peapõhjus olevat.
«Olgu, Tussmann,» tervitasin ma teda, «millised on su
edusammud? Kas sa kulda leidsid?»
«Ma ei leidnud untsigi kulda,» urises ta. «Kõik
oli pettus... olgu, mitte päris küll kõik. Ma tungisin
pitseeritud kambrisse ning leidsin muumia...»
«Kuid juveel?» pärisin ma.
Tussmann võttis midagi taskust ja ulatas selle mulle.
Ma uurisin hoolega eset, mida hoidsin. See oli suur juveel, selge ning
läbipaistev, otsekui kristall, aga ähvardava purpurpunase
tooniga, ja lihvitud -- nagu von Junzt ka kirjutas -- kärnkonna
kujuliseks. Võpatasin tahtmatult, sest see konn oli
iseäranis eemaletõukav. Mu tähelepanu köitis
kalliskivi küljes rippuv raske ning veidra sepistusega vaskkett.
«Mis märgid need ketil on?» pärisin ma
uudishimulikult.
«Ei oska öelda,» vastas Tussmann. «Ma arvasin, et
ehk sina tead. Ma leidsin vaid väikese sarnasuse Ungari
mägedes asuva Musta Kivi poolkustunud hieroglüüfidega. Ma
suuda neid des^ifreerida.»
«Räägi mulle reisist,» pärisin ma ning viski ja
soodavee kõrvale alustas Tussmann, otsekui vastumeelselt oma
lugu.
«Templi leidsin ilma suurema vaevata, kuna see asus omaette ja
hõredalt asustatud aladel. Hoone on ehitatud vastu kaljuseina
nimeta orus, mida pole kantud kaartidele ning mida ei tea maadeuurijad.
Ma ei püüdnudki templi vanust määrata, kuid ta on
ehitatud iseäranis raskest basaldist -- sellist pole ma varem
kusagil näinud -- mida ilmastik oli ilmselt aastaid lihvinud.»
«Enamus fassaadi sambaid oli kokku varisenud, sammaste murenenud
alused turritasid otsekui mingi irvitava nõiamoori vanad ja
katkised hambad. Välimine müür on pude, aga sisemine sein
ning katust toetavad sambad näivad nõnda puutumatud, justkui
püsiksid nad veel mõni tuhat aastat. Sama heas korras on
siseruumide seinad.»
«Peasaal on suur ringikujuline ruum, mille põrand on tehtud
hiiglasuurtest kiviplaatidest. Saali keskel kõrgub altar,
üksainus tohutu suur, ümmargune, veidralt tahutud kivikamakas,
mis on samast materjalist mis põrandki. Otse altari taga asub
massiivsesse kaljusse raiutud ning kinnipitseeritud kamber, kus lebas
templi viimase preestri muumia.»
«Ma murdsin krüpti sisse -- see polnud kuigi keeruline -- ja
leidsin muumia, täpselt nagu kirjutas Must Raamat. Kuigi muumia oli
väga hästi säilinud, ei suutnud ma teda klassifitseerida.
Aimatavad näojooned ning kolju üldine kuju viisid mu
mõtted mõnedele Alam-Egiptuse degradeerunud
segaverelistele rahvastele ning üldse tundus, et preester on rohkem
sugulane kaukaaslastele kui indiaanlastele. Enamat ei suutnud ma
oletada.»
«Ning juveel oli samuti olemas, kett keerdumas ümber muumia
kuivetunud kaela.»
Sellest hetkest muutus Tussmanni jutt nõnda segaseks, et mul oli
üsna raske seda jälgida, näis et troopikapäike on ta
mõistusele mõjunud. Ta oli avanud kalliskiviga altarisse
peidetud salaukse... kuidas ta seda tegi, mulle ta seda ei seletanud
ning tundus, et ta ei saanud sellest isegi aru. Salaukse avamine avaldas
muljet isegi neile karastatud kelmidele, keda Tussmann oli endale
abilisteks palganud. Nad ütlesid, et ei järgne Tussmannile
sinna mustavasse avausse, mis tekkis nõnda saladuslikult
pärast seda, kui kalliskivi oli altarit puutunud.
Tussmann läks üksi, kaasas vaid püstol ja taskulamp ja
leidis kitsa kivitrepi, mis kadus pimedusse otsekui maakera sisemusse.
Ta laskus allapoole ning avastas kitsa koridori, mille sügavmust
pimedus otsekui neelas taskulambi kiire. Ta jutustas veel
kärnkonnast, mis olevat justkui tüütava
järjekindlusega ta ees -- valgussõõri piiril --
hüpanud, kogu selle aja, mil ta maa all oli.
Ekselnud rõsketes tunnelites ja trepikäikudel, mis olid
otsekui sünkmusta pimeduse kosed, jõudis Tussmann
lõpuks fantastiliste nikerdustega raske ukseni, mille taga ta
arvas peituvat iidsete usklike kulda varjavat krüpti. Tussmann
nühkis kärnkonnakujulist juveeli vastu ust ning lõpuks
see vajuski lahti.
«Ja varandus?» pärisin ma innukalt.
Tussmann naer oli õelalt mõnitav.
«Seal polnud kulda, ei pisematki kalliskivi... ei midagi...»
ta näis kõhklevat, «... ei midagi, mis oleks
kõlvanud kaasa tuua.»
Jutt muutus taas segasemaks. Sain vaid aru, et ta lahkus templist
äärmiselt kiiresti, otsimata enam mitte mingisugust oletatavat
varandust. Ta tahtis muumiat endaga kaasa tuua, kingituseks
mõnele muuseumile -- nagu ta seletas -- aga kui ta kivikaevust
välja pääses, siis ei leidnud ta seda ning Tussmann
arvas, et tema ebausklikud kaaslased, soovimata omada sedalaadi koormat
reisil rannikule, viskasid muumia kas jõkke või peitsid
mõnda koopasse.
«Ning nõnda,» tegi Tussmann kokkuvõtte,
«olen ma taas Inglismaal ja ei sugugi jõukam, kui ma olin
lahkudes.»
«Sul on ju juveel,» tuletasin ma meelde. «Kindlasti on
sel suur väärtus.»
Tussmann põrnitses tuimalt, aga samas peaaegu painajaliku
ahnusega kalliskivi.
«Tahad sa öelda, et see on rubiin?» küsis ta.
Raputasin pead. «Ma ei suuda seda kivi klassifitseerida.»
«Mina samuti. Aga vaatame, mida ütleb raamat.»
Tussmann keeras aeglaselt pakse lehekülgi, ta suu liikus, kui ta
luges. Aeg-ajalt raputas ta pead, otsekui lahendaks ta mingit
mõistatust, ning ma märkasin, kuidas ühele kohale
pidama jäi.
«See mees kaevus sedavõrd sügavale keelatud asjadesse,
et...» ütles ta, «ma ei imesta, et ta lõpp
sedavõrd kummaline ja mõistatuslik oli. Ta nägi
ilmselt oma otsa ette... näe, siin ta hoiatab, et inimesed ei
ärataks magavaid olendeid.»
Näis, nagu oleks Tussmannil hetkeks mõttelõng
katkenud.
«Jaaahh, magavad olendid,» pomises ta, «see, mis
näib surnud olevat, on vaid puhkama heitnud, oodates mõnda
arulagedat lollikest end äratama... ma oleks pidanud Musta Raamatut
rohkem lugema... ja ma oleks pidanud ukse sulgema, kui krüptist
lahkusin... aga mul on võti ning see jääb igatahes
mulle.»
Ta otsekui ärkas oma mõtisklustest ja näis, et ta
tahtis mulle midagi öelda, kui äkki vakatas. Kusagilt
ülevalt kostis iseäralik heli.
«Mis see oli?» Tussmann jõllitas mulle otsa. Raputasin
pead ning ta jooksis ukse juurde ja hüüdis teenrit. Viimane
jõudis mõne hetkega kohale ning oli äärmiselt
kahvatu.
«Sa olid üleval?» urises Tussmann.
«Jah, söör.»
«Kas sa kuulsid midagi?» küsis Tussmann karmilt, peaaegu
et ähvardades ja süüdistades.
«Jah, söör,» vastas teener segadusseaetud pilguga.
«Mida sa kuulsid?» Küsimus kostis kui urisev naer.
«Jah, söör,» naeris teener kaasa, «te
ütlete, et ma olen omadega segi läinud, ma kardan, aga kui
tõtt öelda, siis ma kuulsin, nagu oleks hobune kapjadega
katusel kopsinud.»
Tussmanni silmisse ilmus täielikult hullumeelne läige.
«Oh, sa loll!» röögatas ta. «Kao siit!»
Teener kargas üllatunult toast välja, Tussmann haaras kiirgava
kärnkonnaks graveeritud juveeli.
«Ma olin loll!» möirgas ta. «Ma ei lugenud
kaugemale... ma ei pannud ust kinni... aga võti on minu ning ma
ei kavatse seda jagada ei inimese ega põrgulisega.»
Nende veidrate sõnadega tormas ta toast välja ja trepist
üles. Hetk hiljem kolksus üleval uks; teener, kes aralt uksele
koputas, sai üsna karmisõnalise korralduse kaduda ning
kostis veel ilge ähvardus lasta maha igaüks, kes kavatseb
tuppa tungida.
Oli selge, et Tussmann on hulluks läinud ja kui aeg poleks
sedavõrd hiline olnud, siis oleksin ma majast lahkunud.
Seetõttu läksin ma tuppa, mille teener mulle juhatas, kuid
magama ma ei heitnud. Avasin Musta Raamatu kohalt, mida Tussmann oli
lugenud.
Hoolimata sellest, et Tussmann oli hulluks läinud, oli selge, et ta
sattus juhuslikult millelegi ebatavalisele Kärnkonna Templis.
Midagi ebaloomulikku seoses altariukse avanemisega hirmutas ta kaaslasi
ning maa-aluses krüptis leidis Tussmann midagi, mida ta ei
lootnud leida. Ning ma kaldusin uskuma, et see järgnes Tussmannile
Kesk-Ameerikast, ning just seetõttu nimetab von Junzt kalliskivi
Võtmeks.
Olles leidnud mingeid vihjeid, lugesin ma von Junzti raamatust uuesti
kõike, mis puudutas Kärnkonna Templit, kummalist
indiaanlaste-eelset rahvast, kes ohverdasid selles templis ja tohutu
suurest, itsitavast, kombitsatega ja kapjadega peletisest keda nad
kummardasid.
Tussmann ütles, et ta ei lugenud piisavalt palju, kui ta esimest
korda raamatut vaatas. Mõtiskledes templit kirjeldava
lõigu üle, märkasin märgistatud lauset -- Tussmann
oli selle pöidlaküünega alla jooninud. See näis
olevat üks järjekordseid von Junzti ilmutisi, selles
öeldi lihtsalt, et templi jumal ongi templi varandus. Siis
jõudis minuni öeldu sünge mõte ning hetkega
kattis mu otsaesist külm higi.
Selle Varanduse Võti! Templi varanduseks oli templi jumal!
Magavad olendid võivad ärgata, kui avatakse neid vangistav
uks! Hämaraist mõtteist ärevile aetuna kargasin
püsti ning just selsamal hetkel mürtsatas midagi vaikuses ja
inimolendi surmakarje lukustas mu kõrvad.
Hetkega olin ma toast väljas ning hetkel -- mil ma trepist
üles tormasin -- kuulsin helisid, mis oleksid igaühe enda
mõistuses kahtlema pannud. Tussmanni ukse juures ma peatusin,
lõgistasin linki ning pöörasin luku nuppu. Uks oli
lukus -- aga kuni ma kõhklesin -- kuulsin seestpoolt
võigast, iseäranis erutatud itsitamist ning seejärel
kuulsin vastikut lurtsuvat heli otsekui oleks tohutu suur z^eleetaoline
mass end läbi akna välja surunud. See heli lõppes ja ma
võin vanduda, et kuulsin vaikset hiiglaslike tiibade sahinat.
Siis jäi kõik vaikseks.
Kogusin end ja murdsin ukse maha. Jälk ja terav lehk voogas
välja otsekui kollane udu. Pigistanud nina kinni, astusin tuppa.
Tuba oli täielikult segamini, aga midagi polnud kadunud peale
kärnkonnaks graveeritud juveeli, mida Tussmann Võtmeks
nimetas, ning seda ei leitudki. Aknalaud oli määritud
jälgi limaga ning keset tuba lebas Tussmann, pea purustatud ja
lömastatud; kolju ja näo veristes rusudes võis
märgata selget jälge ebardlikust kabjast.
Tõlkinud Jüri Kallas
Värsi tõlkinud Veiko Belials
|
|