Kui kosmoselaev rahulikult läbi atmosfääri murdis, oli
jahiärevus minus juba võimust võtmas.
Närviliselt kruttisin oma relva võimsusregulaatorit ja kujutasin
juba ette järgnevaid adrenaliini täis hetki. Sellest retkest
tõotas tulla põnevam kui kõikidest eelmistest kokku.
Eelmise jahindusalmanahhi andmetel oli Piranjumi tähesüsteemi 4
planeeti asustavate tableedide intelligentsustase ja tehnoloogiline areng
harukordselt kõrge.
Paar aastat tagasi oli ajakirjanduses sõna võtnud üks
hullumeelne teadlane, kes väitis, et tableedide näol on tegemist
meie enda liigikaaslastega, kes on arengus tuhandeid aastaid maas.
Teadlase väitele mõeldes hakkasin ma vaikselt naeru
kõkutama, jah, pidi ikka aastaid ajusid ragistama, enne kui sellisele
ajuvabale ideele tulla.
Laeva kapteni hüüe: «Summutav-väli
sisselülitatud!» tõi mind tagasi reaalsusesse.
Nüüd peaks paigal seisma kõik vähegi mehaanilised
objektid laevast 5 ruumiühiku raadiuses.
Aeglaselt liugles kosmoselaev mööda tasandikku. Ei kulunud kuigi
palju aega, kui silmasin oma esimest ohvrit. Kapteni kiituseks peab
ütlema, et tegemist oli tõelise oma ala asjatundjaga, liigselt
kiirustamata laskis ta mul nautida tableedi põgenemisponnistusi.
Elukas tajus lõpuks ise oma allajäämist, jäänud
seisma, keeras ta ennast ümber ja... ma lasin ta maha.
Kiirelt tuhastas kapten laserkiirega laiba ja jaht võis jätkuda.
Avamaal võtsin veel ühe tableedi õnneks. Kuna tegemist
oli eriti ilusa isendiga, siis soovisin teda trofeeks kaasa võtta,
kuid kahjuks oli relv liiga võimsaks reguleeritud ja ilusa
mälestuse asemel oli mul ainult hunnik verist putru.
Pikka aega ei juhtunud midagi põnevat. Lõpuks otsustasin
paluda kaptenil suunduda ühte juba varem väljaselgitatud
tableedide asupaika.
Võib-olla üks põhjuseid, miks hull professor selle
suguluse ideega välja tuli, oli tableedide elupaikade hämmastav
sarnasus meie endi omadega tuhandeid aastaid tagasi. Suur kunstlikult
ehitatud hoone, jagatud vaheseintega väiksemateks ruumideks. Ehk siis,
kui naljaga pooleks öelda võib, maja tubadega.
Kohale jõudnud, suunas kapten olendite elupaigale paralüseeriva
kiire ja ma väljusin laevast. Kuna selle kiire mõju on
kõikidel isenditele individuaalne, siis lülitasin igaks juhuks
sisse isikliku kaitsekilbi, polnud vähimatki tahtmist sattuda 2 korda
suurema tableedi ootamatu rünnaku ohvriks.
Hiiglaslik maja oli minu ootuste kohaselt jagatud väiksemateks osadeks.
Esimeses ruumis ei kohanud ma kedagi, teises see-eest märkasin kohe
ilusat, täiskasvanud isendit. Tableed oli ärkvel, tema pisikestes
silmades peegeldus ääretu hirm. Heitsin talle hindava pilgu, ise
juba mõeldes, millise üllatunud näo kõik tuttavad
teevad, kui ma sellise eksemplari siit planeedilt kaasa võtan.
Eemal nurgas märkasin lamavat veel ühte tableedi, kuna tegemist
oli pisikese, alles arenemisjärgus isendiga, ei kõhelnud mu
kollektsionäärihing päästikule vajutades hetkegi.
Silmad tagasi täiskasvanud tableedile suunates taipasin, et olin teinud
suure vea. Hirm oli asendunud meeletu vihkamisega. Tohutu tahtepingutuse
väel liikus tableed minu poole, ise tehes arusaamatuid
häälitsusi.
Külma närvi säilitades sihtisin otse pähe ja
tulistasin... relv ei läinud lahti. Teist lasku ma teha ei
jõudnudki, meeletu hooga paiskusin tableedi löögist vastu
seina. Olles täielikus paanikas, õnnestus mul kuidagi ennas
lahti rabelda ja tagavararelv haarata. Tulistasin umbropsu igale poole enda
ümber, ise tänades, et mul oli olnud taipu kaitsekilp peale
lülitada, ilma selleta poleks ma tableedi rünnakut
tõenäoliselt üle elanud.
Mu meelerahu naases koos laeva tagasi jõudmisega, ainult jahi
jätkamiseks enam soovi ei olnud. Andnud kaptenile käsu
tagasisõiduks mainisin ka ära seiga, et tableed oli minule
midagi karjunud. «Loomulikult,» nentis kapten, «keel on neil
suhteliselt hästi arenenud, huvitavaks teadmiseks sulle, et ise nad
kutsuvad oma planeeti Maaks ja ennast inimesteks.»
|