02.08.1999 |
Veiko Belials
Kas te usute tondijutte? |
«Tonte pole olemas!» põrutas Novacek rusikaga vastu
lauda. «Vampiire seda enam.»
Pan Houba naeratas leebelt. Novacek oli enda sõnul linnas koolis
käinud ja siiakanti juhuslikult sattunud. Maaelust ei teadnud ta
järelikult tuhkagi.
«Kui Lonkur-Karli neid sõnu kuuleks... Mäletad veel
Karlit?» pöördus pan Houba kõrtsmiku poole, kes
neile õlut tõi.
«Või veel!» hüüatas kõrtsmik ja
sättis end pingiotsale istuma. «Nii nagu tema, ei osanud
siinkandis keegi tondijutte pajatada. Isegi sepp Vlada ei julgenud
ükskord koju minna, vaid jäi kõrtsi öömajale,
kuigi elab siinsamas lähedal.»
«Karli oli tõesti meister lugusid vestma,»
nõustus pan Houba. «Kuid see, mis tema endaga juhtus, annab
kõikidele lugudele silmad ette. See oli siis, kui ta rahapaja
leidis...»
«Rahapaja?» Novacek nihutas ennast lauale lähemale, tema
silmad särasid.
Pan Houba noogutas.
«Rahapaja jah. Ei tea, mis tal küll pähe tuli, et ta
täiskuuneljapäeva öösel lossivaremetesse läks,
aga sealt ta selle välja kaevas, otse vana krahvi hauasamba alt.
Välja küll kaevas, aga kätte ei saa. Justkui kinni hoiaks
keegi. Hakkas siis vaatama ja nägigi, et luine kämmal ulatub
hauast välja ja otse ümber rahapaja sanga. Nii nad seal siis
tirisid, Karli ühele, surnud krahv teisele poole.
«Kurat sind võtaks!» karanud Karlil lõpuks hing
täis. «Lase pada lahti, vereimeja!»
Ja ennäe! Käsi kadus, kuid selle asemel ronis hauast
välja surnud krahv ise, kõhn kui luukere, silmad peas
põlemas, ja otsejoones Karlile kallale.
Kuidas vaene mees sealt tulema sai, ei tea keegi. Hommikul leiti ta
teadvusetult vana Tomeki sauna tagant, peast puhta segi ja halliks
läinud. Ajas aina, et krahv olla vampiir ja tahtnud teda verest
tühjaks imeda. Kael oli tal puru küll, aga kordnik arvas, et
ta pimeduses lihtsalt kuskil kukkus.
Sestsaadik ei julge ükski normaalne inimene öösiti
lossivaremetes käia.»
«Aga rahapada?» kibeles Novacek.
«Rahapada?» kordas pan Houba ja lõi käega.
«Eks ta seisa seal siiani. Kui just krahv teda maa alla tagasi pole
tirinud.»
***
«Näkkas!» hõõrus pan Houba kuuvalgel
käsi. «Nägid, kuidas tal silmad kiiskama lõid, kui
ma rahapada mainisin?»
«Küsid veel...» muigas kõrtsmik. «Kergest
saagist ei ütle keegi ära, isegi temasugune rahamees
mitte.»
«Palju tal õigupoolest seda va krabisevat oli?» uuris
pan Houba.
«Ei tea,» sügas kõrtsmik kukalt. «Kui ta toa
eest maksis, paistis ta rahakott õite ümmargune olema.»
«Hea noos, hea noos,» kihistas pan Houba. «Saatsid sa
Frantis^eki varemetesse?»
«Koos seatapupussiga, nagu alati.»
«Ma ju hoiatasin teda, et öösiti on varemetes
ohtlik!» laiutas pan Houba käsi ja mugistas naerda. «Hea
küll, lähme!»
Vaikselt hiilisid nad varemete poole.
«Nägid, kui kõhn ta on?» sosistas korraga
kõrtsmik.
«Kes?» ei mõistnud pan Houba.
«Noh, see Novacek. Ja mida ta küll sööb, et ta nii
kehv välja näeb? Nagu koolnu, tõesõna.»
«Söögu, mida tahab, mis see meie asi on!»
kähvas pan Houba. «Kahju hakkas tast või?»
«Ei, aga...» alustas kõrtsmik, kuid ei
lõpetanud. Võigas karjumine lõhestas öist
vaikust.
«Kuradi kobakäpp!» vandus kõrtsmik. «Mida ta
seal omaarust teeb? Siga tapab või?»
Pan Houba muigas.
«Pole viga. Vampiirilegend saab sellest vaid värve
juurde.»
Nad lisasid sammu. Karjumine lõppes. Tuttavat rada
mööda jõudsid nad avauseni lagunevas müüris.
Krahvi haual seisis keegi.
«Hei, Frantis^ek, mida see lärm tähendas?»
nõudis kõrtsmik.
Kuu, mis pilve varjust välja ilmus, valgustas Novacekki, kes,
seatapupuss pidemeni seljas, kalmul seisis. Pikkamisi pööras
ta nende poole oma koolnunäo ja nad nägid kollakalt
lõõmavaid silmi ning verest nõretavat suud, mis
teravaid kihvu paljastades muigele tõmbus.
«Krahv!» pomises pan Houba ja pani teed valimata jooksu.
«Neitsi Maarja, päästa meie patused hinged!» vingus
kõrtsmik.
Frantis^eki elutu keha vajus hauale ja musta mantli lehvides tormas
vampiir neile järele.
|