30.07.1999 |
Jüri Kallas
Alfie kaks (kolm) lemmikeset |
Pühendatud TS-le.
Ise teab,
mille eest.
|
SEL soojal suveõhtul, mil Alfie astus usinalt mööda
tolmust maanteed, ei ennustanud küll miski
meeldejäävaid elamusi. «Astus» on ilus ja
neutraalne kirjakeelne väljend. Pigem Alfie tuikus, taarus
või kakerdas. Kõige õigem oleks öelda, et ta
kulges ning ajas suhteliselt rütmilist laulujoru. Kuidas
eespoolmainitud persoon välja nägi? Tuleks öelda, et ta
oli tähelepandamatu, aga sellega pole midagi öeldud. Seljas
kandis ta oma paremad päevad äranäinud halli kuube,
jalas tumesiniseid kottis velvetpükse ja sandaale, mille
õige värvus jäi neid katva paksu tolmukorra
tõttu saladuseks. «Kooperaatori» kaheksakant oli
uljalt kuklasse lükatud. Nokkmüts ja vormitus
võidunud portfellis kolksuv teeklaas kuulusid vaieldamatult
Alfie lemmikesemete hulka.
ALFIE tuigerdas laulujoru ajades mööda tolmust maanteed. Oli
öö. Ümberringi ei hingelistki... Või siiski.
Läbi hõreneva metsa paistis tulekuma. Alfie taarumine
muutus hoogsamaks ja edasipüüdlikumaks, laulujoru vaibus
sootuks. Ilmselgelt kulus kogu energia edasiliikumise peale.
TOLMUST helendavat maanteed pidi metsast välja jõudva
Alfie silm fikseeris silotornilaadse ehitise, millest kostis
lõbusat, joomakohale iseomast jõminat. Ukse kohal
säras tulikiri «Kolm Sõpra». Alfie
mõtles, et majas on kõrts, ja avas ukse.
AVANUD ukse, silmas ta trahterile iseloomulikku sisustust, kuulis
harjunud hääli ning haistis tavapäraseid lõhnu.
Publik oli erisugune. Suisa erinäoline. Tähendab, saalis
võis märgata ruudulisi rotte, arvukad sabad palmikuiks
punutud; keset ruumi konutas suur lapik loom, keda võinuks
nimetada okaspiibriks, ja tagaseinas asuva pika lauda anastasid
kollased soomuskarud. Iseäranis võigas näis emu,
eriti tema perfektselt pediküüritud inimjalad. Huvitav, kes
neid hooldab, lookles mõte läbi Alfie loidunud aju -- emu
enda küünistega pseudokäed ei paistnud küll
selleks võimelised olevat. Äärmiselt masendava mulje
jättis vibalik tokerja, osaliselt väljalangenud karvaga
urunugis. Sest Alfie mäletas kuulsat urunugist IlmetTM
-- ja eelkõige ta ümarat, suisa pontsakat, läikiva
tiheda karvaga, rahulolu kiirgavat kogu.* Kuid see häiris Alfiet
vähe. Ta meenutas nüüd pudulojust, kes on haistnud
joogikoha lähedust. Leidnud kärmelt vaba koha täpselt
väljapääsu ja leti vahel asuvas lauas, prantsatas Alfie
istuma. Ülelaudseks trehvas kahepealine mürkroheline lehm.
ALFIE maandus lehmale osavalt sabale. Kahepäine oli
jõminas ega solvunud. Lauanaabri segasest ininast noolis Alfie
välja, et ta viibib tulevikus, kus kõik on end seaks
joonud. See oli piltlik võrdlus. Tõestamaks oma juttu,
tegi veis sõraga viipe nurgalauas istuva roosa inglitiibadega
kesiku suunas, kes pidavat päevast päeva oma kärssa
õlles leotama, kuid on siga sünnist saati ning selleks ka
jääb.
MÜRKROHELINE kahepealine lehm toetas oma juttu agara
viinavõtmisega: parempoolne libistas jooki, vasakpoolne
rõhus rohkem suupistele. Mida aeg edasi, seda
arütmilisemaks see tegevus muutus. Lehma jutt hakkas üha
enam meenutama teadvuse voolu: inimkond jõi end põhja...
inimese uhkus ei kannatanud välja sarnasust loomaga... inimesed
surid välja... loomad... muutusid... moondusid...
deformeerusid... panevad veel vastu... loom on loom... välimus
pole oluline... dekadents... allakäik... langus.../.../... ikka
geniaalseid leiutisi (sõrg viipab loiult leti suunas)...
alkoholisüntesaator... teeb joovastavat märjukest
mittemillestki... alati... ei iial... ikka... veeeel...
LEHMA pead langesid kolksudes üksteise järel lauale.
ALFIE jõi järelejäänud joogi ära ning
vaatas ringi, vaagides, kellele nüüd kaela vajuda.
Kõigil oli tegemist. Tajunud oma hüljatust, tundis Alfie
endas hingevaeva tõusmas. Alkoholis loksuvad ajud pakkusid
välja pöörase plaani -- alkoholisüntesaator pihta
panna. Taarudes toredalt kaaberdaval kõnnakul letile ligemale,
silmitsedes (kuidas see küll võis võimalik olla?)
ühtaegu saali, ärastas ähmane Alfie
alkoholisüntesaatori ning suundus
võidurõõmsalt õhetades uksetagusesse
öhe. Üksipäini.
HOMMIK oli jube, julm ja juhm. Alfie tõusis istukile ning vajus
oiates tagasi sängi. Päike säras aknasse, mida kardinad
polnud kunagi varjanud. Toas oli tunda tuttavat hapukat lehka. Kodus,
mõtles Alfie õndsalt. See äratundmine ajas
ärkava joomari jalule, peagi suutis ta end köögi ukseni
lohistada.
ERUTATULT vajus ta käpakile: köögiukse ees vedeles
vormitu võidunud portfell, mille serva vahelt paistis...
alkoholisüntesaator. Nii, mõtles Alfie, olemas!!!
-----
* Urunugis IlmeTM on AS Eesti Rajamets registreeritud
kaubamärk.
|