Õnnal saabus Jäälinna teise täiskuu ajal
pärast polaaröö algust. Välisringi piiril andis
ta oma väsinud põdrarakendi, raudrelvad ja muu varustuse
ühe harjuski kätte hoiule ning palus küüti
väärikaks sissesõiduks. Peagi istus ta mugavas
linnasaanis, mida harjuski noorem vend juhtis mööda
kaubatänavat Püha Mäe poole. Kuu ja virmalised
valgustasid kustunud vulkaani ja seda ümbritsevat
Välisringi, mille laiadel tänavatel kees elev liiklus.
Paljud inimesed kogunesid kaubatee äärde, et hingeauru
pahvakutena üles paisates hüüda ikka ja jälle
kangelase nime. Õnnal leidis, et nii on päris hea surma
minna. Talle meenus sentimentaalne teelesaatmine koduhõimust
Hallneemel, meenusid omaste pilgud -- isal ja enamikul teistel
hõimlastel uhked, noorematel vendadel austavad-kadestavad ja
pruudil äraseletatud. Vähemalt ühe inimese ees polnud
Õnnal suutnud suletuks jääda... Siin,
võõraste linnainimeste seas, tundus üsna kerge
minna ja oma töö ära teha. Juba seitsmeteistaastasena
pidi Õnnal teoks tegema iga Põhjala sõdalase
unistuse -- viima murtile oma käega tapetud knjaz'i südame.
See oli suurim au, mis võis talle eales osaks saada.
Nüüd oli aeg teha midagi Hõimude heaks ja praegu
olnuks üks teatav mõrv Jäälinnas, mis
võrdus Hõimude päästmisega, tähtsam kui
pool tosinat kangelastegu Taigapiiril. Polnud primaarne, et ta ka ise
seejuures surma pidi saama; hoolimata kõigest, mis talle
nüüd kättesaadavaks sai -- võim, rikkus, naine
--, tundis Õnnal viimasel ajal, nagu oleks pea vastu lage
ära löönud.
Sedamööda, kuidas tee mäkke tõusis, jäid
Välisringi kojad ja koopad selja taha. Viimaks peatus saan
mäeküljes haigutava koopasuu ees. Harjuski vend pakkus end
teejuhiks, aga Õnnal palus tal ainult natuke maad kaasa tulla.
Nad jätsid öövalguse selja taha ja hakkasid, kummalgi
rasvalamp käes, minema mööda jäätunud
kaljutunnelit. Õnnal polnud varem Jäälinnas
käinud, aga nagu iga teinegi Põhjala elanik, tundis ta
s^amaanide jutustustest igat selle soppi. Esimest sihtpunkti --
Maaema Pisarate Allikat -- oli imelihtne leida. Teine käik
vasakule, vaevalt paari minuti tee. Jõudnud kivisele pervele,
pani Õnnal kandami maha, võttis seljast oma kulunud
põdranahksed rõivad ja ulatas need saatjale, kes
seejärel lahkus. Õnnal kahlas igikülma vette ja
tassis kõik asjad teisele kaldale. Seejärel võis
rituaalsele kümblusele pühenduda. Õieti oli see
lihtsalt üks pesemiskord, sest hingelt puhtaks saada polnud
Õnnalil ju praegu võimalik. Niisiis küüris ta
mõnda aega oma turdtugevat ja väga kõhna keha,
vallandas juuksed soojast sõdurisoengust ja loputas ka neid.
Lõpuks ronis Õnnal vastaskaldale ja pani ennast
teekonna jätkamiseks valmis.
Nüüd nägi ta välja nii nagu nõuti sellelt,
kes läks kohtuma murtiga Iidsete Hiidude Karjamaal. Palja
ülakehaga ja paljajalu, ainsaks kehakatteks teravate
puusakontide ümber pingutatud jääkarunahk, niudekatte
ülaservani ulatuvad juuksed lahtised. Kaelas rippus
Õnnalil väike loomakolju knjaz'i südamega, vasakule
õlale oli toetatud hallneeme hõimu tunnusrelv harpuun -
- kuna tema suurtegu oli sõjalist laadi, võis ta selle
isegi audientsile kaasa võtta. Korjanud ka rasvalambi maast
üles, jätkas Õnnal teed.
Keha tulitas külmast veest ja peaaegu paranenud haav paremas
küljes kipitas, sest Maaema pisarad olid soolased, aga kuna
Keskmises Ringis oli võrdlemisi soe, asendusid mõlemad
tunded peagi surinaga. Seegi kadus enne, kui hakkas paistma
Sõtkeli tootemiga nahk ühel kõrvalisel koopasuul.
Õnnal peatus, kui ta teele astus sulgehte ja pika odaga
keskealine mees.
«Tervist sulle N'ules-murti nimel,» sõnas see.
«Et ta seitsmendas allmaakihis mädaneks!»
«Julged sõnad, vahimees,» kostis Õnnal.
«Täpselt õiged tolle s^amaaninäru kohta.
Ära vahi ringi, täna ei kuulata pealt. Kas Lumetaguse
kangelane on kartma löönud? Äkki võtsid seekord
liiga suure suutäie?»
Õnnal pidas aru, kuidas oleks Jäälinnas kohane
solvangule vastata. Selle probleemi lahendas hääl koopast:
«Räägi vägimehega aupaklikult, Inalemb, ja juhata
ta sisse!»
Käsu peale vedas Inalemmaks hüütu nahkeesriide
koopasuult kõrvale, sisenes Õnnali järel ja kattis
läbipääsu jälle hoolikalt kinni.
Keset ruumi, mille ainsaks sisustuseks oli seinaprakku pistetud
tõrvik, seisid kaks meest. Neist üks oli umbes
Õnnali vanune rohkete ehetega nooruk, teine uhke rühiga
vana sõdalane. Ainsa autunnusena mustendas ta valgetes juustes
Iidsete Hiidude karvadest nöör, kuid Õnnal taipas,
et see ongi kuulus Sõtkeli, kes oli paari aasta eest oma
kõrvalisest hõimust Jäälinna tulnud ja siin
kohe väga mõjukaks saanud.
«Ole tervitatud, vägilane,» lausus Sõtkeli.
Õnnal tänas sügava kummardusega ja asetas harpuuni
respekti märgiks ukse kõrvale.
«See on mu poeg Tõngõr,» osutas
Sõtkeli.
Poiss Sõtkeli paremal käel ei meeldinud Õnnalile
juba esimesest pilgust. Juba siis otsustas ta, et ehkki nad on
võibolla ühevanused, läheb piir poisi ja mehe vahel
just nimelt tema ja selle teise vahelt. Liiga ülbe oli see
s^amaaniõpilase välimusega volask. Ka ei kandnud ta
trummi ega tunnusrelva, nagu sisemistes ringides üldiselt
tavaks, vaid suurt raudsaablit, mille kohta Õnnal kahtlustas,
et see on suisa sisse töötamata. Nolgi kaelas rippus
Õnnali arvates mammutikee -- ja kust võis
säärane nii tähtsa autunnuse saada? Õnnal arvas
olevat kuulnud, et tähtsad mehed annavad neid oma
lemmikkatamiitidele. Muud kasulikku polnud see jumbu küll teha
saanud. Mõlemad noorukid kummardasid üksteisele jahedalt
ja vaatasid seejärel mujale.
«Ehkki ma ei kahtle sinu sõnas ega selle tooja
omas,» sõnas Sõtkeli, «küsin ma ikkagi:
kas sa oled tõesti nõus seda tegema?»
«Ma teen seda,» vastas Õnnal tumedalt,
«ükskõik mis rahvas minust pärast
rääkima hakkab.»
«Rahvas teeb sust päästja, poju!» pahvatas
Inalemb. Sõtkeli vaatas talle pahaselt otsa -- oli ju valvur
käsku eiranud -- ja küsis edasi:
«Tead sa, miks tuleb N'ules-murt tappa?»
«Tean.»
«Mõned peavad teda heaks valitsejaks. Arvatakse, et kui
praegune valitseja oleks võimul viisteist aastat, viiks ta
nende jooksul põdrakarjade arvukuse Ngorouin-murti aja
tasemeni. Aga neid viiteteist aastat meile ei jääks, sest
muus osas on ta hull. Ta esines Suure Sõjalõkke
ääres kõnega, milles mainis, et malevatelt tuleks
raudrelvad ära korjata ja nad kivikirvestega Taigapiirile
sõdima saata. Ta mõtles seda tõsiselt.»
«Nii räägitakse.»
«Peale selle,» sekkus Inalemb «valitseb ta hullemini
kui mõni inimsööjast sõdalane. S^amaan
murtiks! Eelmise vürsti sajatas ta surnuks, pärast seda on
iga kuu valitsejale vastuhakkamise eest tapetud vähemalt
üks ülik. Jäälinna käigud on täis musta
udu, sääseparvi ja vari-salakuulajaid -- ainult mitte
täna. Sinu auks vist, poju. Muidu me ei saaks siin laterdada.
Igal öösel teevad mingid elukad Siseringis mürglit,
vahel traavib N'ules linnas ringi ja kargab kõiki naisi, kes
ette juhtuvad.»
«Kargab naisi?» imestas Õnnal «Ta on ju
vana.»
«Mis see loeb, kui sinu käsutada on kolme taevakihi
vägi,» muigas Tõngõr. «Inalemb annab
kadedusest otsad, sest ta ise ei jõua üldse.»
«Vait, me räägime tõsistest asjadest,»
nähvas Sõtkeli. Seejärel pöördus ta
surmtõsiselt Õnnali poole: «Üks põhjus
N'ules-murti tapmiseks on veel. Sa muidugi tead, milleks vajab
s^amaan oma trummi?»
«Et suhelda kõrgemate ja madalamate tasanditega.»
«Põhimõtteliselt... jah. Trummi kaudu võib
s^amaan saada kasutamiseks teiste maailmade energiat või
rääkida sealsete vaimude või s^amaanidega, kui on
vaja, ütleme, midagi kooskõlastada. Muidugi saab loitsida
ka ilma arbuta, aga siis peab s^amaan oma nõu ja jõuga
hakkama saama.
Aga N'ules-murt on väga võimas s^amaan,» ütles
Sõtkeli koopasuu ette astudes. «Ma arvan, et enne teda
pigem ei suudetud kui ei tahetud ühtegi murti surnuks loitsida.
Tal on eriline arp. Nagu see.» Sõtkeli tõmbas
uksekardinat paar korda edasi-tagasi. «Läbipääs
maailmade vahel, selle kate või kes teab mis. N'ules käib
sageli läbi oma trummi teistes maailmades, aga sagedamini kutsub
endale sealt võõruselisi.»
«Võõruselisi?» imestas Õnnal.
«Teisiti ei saa seletada seda, mis öösiti siseringis
toimub. Mõned räägivad, et ta laseb Iidsed Hiiud
Karjamaalt välja, aga need pole Hiidude hääled.»
«Ja kui oleksid, oleks terve Linna asemel juba ammu ainult
moreen,» lisas Tõngõr.
«Põhilisest saad sa ju aru?» küsis
Sõtkeli «Me ep vaja murti, kes on sobingus teiste
maailmade värdjatega.»
Õnnal vaikis. Sõtkeli tõlgendas seda omamoodi:
«Ükskõik kui hea s^amaan ta on, sina saad hakkama.
Ära ainult ta arpu vahtima jää, sellel on palju
kavalaid nõidusi küljes. N'ulesile on räägitud,
et sa oled fundamentalist ja tõenäoliselt pooldad
kivikirveste-sõjaplaani. Ma ei usu, et ta eriti ette vaatab,
aga võibolla püüab ta sind värvata.»
«Värvata?»
«Kuna arvab, et sa oled tema poolel. Selliste vägitegude
eest, nagu sinu oma, on mõnikord inimesi Suure
Sõjalõkke äärde valitud ja
räägitakse, et sa... noh... lähed oma eesmärgi
nimel lõpuni. Nagu sa ju nüüd teedki. Selline
liitlane kuluks N'ulesile hädasti ära. Ta oskab inimestega
manipuleerida. Palun ära mõtle ümber, muidu on see
Hõimude lõpp.»
«Uskuge, isand, ma ei lähe kivikirveste-plaanist arust
ära,» surus Õnnal läbi hammaste. Ta oli ette
kujutanud, et tapmine saab olema midagi peaaegu sakraalset, aga need
inimesed suhtusid temasse nagu musta töö tegijasse.
Tõngõr ja Inalemb irvitasid talle otse näkku, see
Sõtkeli aga lihtsalt ei langenud nii madalale, et oleks midagi
puhtast südamest öelnud. Talle hakkas tunduma, et elu
tipptunni asemel seisab tal ees oma kõige räpasem
mõrv.
«Sul on veel natuke aega,» sõnas Sõtkeli.
«Anna andeks, et ma ei saa seda veeta sinuga koos. Pean vaatama,
kas kõik on valmis... Tõngõr, hoolitse
vägimehe eest! Hüvasti, Põhjala
päästja,» lisast ta lähemale astudes ja
Õnnalit emmates. «Kohtume Toorumi kojas.»
«Hüvasti, mu isand,» lausus Õnnal, kui
Sõtkeli ja Inalemb väljusid. Siis pööras ta
pilgu Tõngõri poole, kes parajasti eesriiet kinni
tõmbas. Ka jäälinlane pöördus ümber.
Kui nad olid üksteisele mõne hetke silma vaadanud,
kortsutas Õnnal, keda miski teise vaates häiris, kulmu ja
heitis pilgu mujale.
«Kas tahad Lumetaguse tulivett?» küsis
Tõngõr. «Lähker on tagaseina orvas.»
«Võibolla hiljem. Jäta mind parem üksi.»
«Sinu jaoks ei tule «hiljemat».»
«Mh,» tegi Õnnal ja mõtles, et teine
läheb juba väga ülbeks, kuni märkas tolle
saatanlikku pilku ja võitlusasendis saablit. Samuti seda, et
Tõngõr seisis ukse ees Õnnali ja ta harpuuni
vahel.
«Ära karda,» irvitas Tõngõr. «Sa
saad kätte kõik, mis tahad -- murti ja ka surma. Ainult
väheke teises järjekorras. Meile paistis, et sa hakkasid
pika peale ikka kahtlema või nii... ja me teame, mis selle
vastu teha.» Tõngõr irvitas jälle. «Tead
sa, mulle täitsa meeldib teie maailm. Nii et.. las käia!
Kohalike kommete järgi!»
Neid viimaseid tundis Tõngõr kahjuks halvasti. Ta
ründas relvitut vastast kuidagi kõhklevalt, kartes
võibolla ust valveta jätta. Märksa kogenum
Õnnal sai ehmatusest üle, taganes esimeste hoopide eest,
haaras seinapraost tõrviku ja tungis ägedalt peale. Nii
õnnestus tal läbi murda peaaegu ukseni, kuid hooletus
harpuuni järele küünitamisel oleks äärepealt
saatuslikuks saanud -- tugev mõõgahoop õnnestus
tõrjuda kukkumise ja tõrviku murdumise hinnaga.
Tõngõr urahtas rahulolevalt ja tõstis saabli
surmahoobiks. Samal ajal tõmbas Õnnal tal jalad alt
ära, kukutades teise üle oma keha näoli koopasuu ette.
Silmapilguks kadus Tõngõril mõõgapide
käest.
Selle hetke esimest poolt kasutas Õnnal tõusmiseks,
teise jooksul virutas sama üritavale vaenlasele jalaga selga,
paisates ta tagasi. Ta haaras harpuuni ja lõi peaaegu
hoovõtuta, lootes tabada selja tagant südamesse. Samal
hetkel nihutas Tõngõr end vasakule, nii et hoop polnud
täpne, kuid harpuun tungis siiski noorukile selga ja jäi
sinna pidama.
Õnnal kukutas end vastasele otsa, haaras kinni tolle juustest
ja hakkas ta pead vastu põrandat taguma. Tõngõr
rögises ja liigutas abitult mõõgapidet. Taibates,
et raiskab nii vaid aega, tõusis Õnnal, asetas jala
lamaja kuklale ja tõmbas harpuuni välja. Rohkete kidade
otsa jäi üsna suur tükk kopsu, millest nirises heledat
verd. Õnnal tõmbas selle ära, pühkis käe
vastu seina puhtaks ja jäi mõttesse.
Tõngõrilt kuuldust sai ta aru nii, et Sõtkeli ja
teised vandenõulased tahtsid teda muuta elavaks laibaks, mis
täidab oma peremeeste ülesandeid. Sellistest asjadest oli
Õnnal varemgi kuulnud, aga teostada suutsid seda igatahes
ainult eliits^amaanid. Kõik sellised olid aga N'ulesi
fanaatilised pooldajad -- Sõtkeli rakukesse kuulusid ainult
sõdalased. Kes pidi siis Õnnalist hulkuva laiba tegema?
Õnnal mõtles, kas Sõtkeli oli ikka see, kellena
teda üldiselt tunti. Tema kaugest koduhõimust Muromas
teati ju nii vähe... Ja veel Tõngõri jutt
maailmadest! Õnnalil polnud aega pikalt mõelda, aga
ilmselt huvitas tema vandenõukaaslasi just see TEINE
põhjus murti tapmiseks. Võibolla olid nad koguni tolle
konkurendid. Sel juhul peaks Õnnal hoidma murti poole.
Ta tegi mõned hädavajalikud toimingud -- sidus
võitluses kaotsi läinud trofee uuesti kaela, pühkis
harpuunitera verest puhtaks -- ning astus ukse juurde. Tuld ta ei
võtnud, kuna lootis ilma selletagi tee siseringi leidvat.
Vaikselt nihutas Õnnal naha veidi kõrvale ja libises
nõtkelt koridori, sama nõtke relv kogu aeg
löögivalmis. Vaevalt oli ta aga astunud esimese sammu, kui
oda talle vasakult kõrri tungis.
Õnnal ei tundnud enam, kuidas Inalemb ta jalgupidi koopasse
lohistas. Sõtkeli, kes hoidis eesriiet, oli juba avastanud
näoli vereloigus lamava Tõngõri ja selle
kõrvale tõstnud. Siis hakkas vanem mees loitsima,
käed otsekui pateetiliseks z^estiks laiali sirutatud.
Mõne hetke pärast ühines temaga Inalemb, nii et
lausumine kõlas kahehäälsena. Varsti tekkis
mõlema mehe käte ümber pühapaiste sarnane
hiilgus. Sõtkeli põlvitas Õnnali kõrvale
ja libistas sõrmed ettevaatlikult üle kõrihaava,
mis hakkas kohe kiirelt kokku tõmbuma. Ta puudutas surnu
otsaesist ning hetke pärast selle laud tuksatasid.
Samal ajal oli Inalemb Tõngõri pea sülle
tõstnud. Nooruk elas veel, ta hingas ning tema silmad
välkusid verises purustatud näos. Näis, nagu tahaks
Tõngõr midagi öelda, kuid suutis ainult verd
köhida. Viimaks kähistas surija: «Ära tee must
zombit, lollakas!!!» ja langetas oma pea teadvusetult teise
rüppe.
«Oled sa hull?» Sõtkeli sööstis nende
juurde. «Ta oli meie sõber.»
«Kolmandat kätepaari läheks vaja,» ajas Inalemb
vastu.
«See kätepaar on seal,» osutas Sõtkeli
aegamööda elustuvale Õnnalile. «Palju parem
kätepaar, nagu paistab!»
«Saab ta ikka hakkama?»
«Miks mitte? Kuidas teisiti me seda teha võiksime. Ei,
laseme kahekesi jalga, küll ta teeb, mis vaja.»
«Ja siis ei pea kartma, et mingi drummie siit maailmast
tõelisi maage torkima tuleb?»
«Neisse kahe sabaga katserottidesse seal kraatris on
akumuleeritud 60% selle maailma väest ja mahult kolm korda
rohkem teiste oma. Kui N'ules enam tõkkeid üleval ei
hoia, hakkavad kuradi londilised märatsema või teevad
sääred. Mõlemal juhul on terve dimensioon omadega
läbi. Aita mul Õnnal koridori tõsta, ta ei tohi
seda lihapoodi näha.»
***
Ülistuslaul sangarile oli lõppenud, ainult väikesed
s^amaanitrummid tümisesid veel. Kui mannetu oli nende
hääl N'ulesi trummi võimsa vibratsiooni
kõrval, mis vaid kaks korda oli tseremoonia jooksul Karjamaalt
siia kostnud! Vaikses vigilias põlvitasid Siseringi viimases
saalis need vähesed, keda oli juba varem järgmises ruumis
vastu võetud. Küllap arvas enamus neist, et tänanegi
mineja hakkab tulevikus koos nendega palves minejaid teele saatma.
Harpuun õlale seotud ja trofeesüda väikeses
ohvrinõus kokkupandud pihkudes, sammus Õnnal
mööda järsku kaldteed üles, vastu koopasuust
paistvale lapikesele sillerdavast jääseinast, vastu Iidsete
möirgamisele. Siis avaneski tema pilgule Karjamaa.
Erksinine jääkuppel kaardus väga kõrgele,
lõppedes väikse avaga kraatri keskosa kohal. Sellest
sisse langev virmalistevalgus küütles maagilistel
jäävõlvidel. All sirutus sädelev
jääpurre kaljupangani, millel ootas murt. Kahel pool silda
tunglesid Hiiglased, kõik kohad olid nende selgi, lonte ja
võhku täis. Hiiud pasundasid inimese poole, kes polnud
murt, aga kõndis ikkagi mööda keelatud teed,
märgiks, et hoolimata asjaoludest on see sild talle vaid kord
elus lubatud. Meeletu külmus muserdas halastamatult
Õnnali poolalasti keha, muutes meeleolu veel
pühalikumaks. Vaevu suutis noormees uskuda, et just tema on see,
kes läheb vastu võtma au ja vabastama Hõime
hullumeelsest valitsejast. Ta meenutas õilist Sõtkelit,
keda oli Jäälinnas kohanud, ja mõtles, et elu on
selle kõige eest väga madal hind.
Murt vaatas enda poole kõndivat laipa ja ohkas. Kui
ebaõiglane võis Saatus mõnikord olla!
Jõudnud paari sammu kaugusele valitsejast, asetas Õnnal
oma anni maha ja põlvitas. Ta nägi enda ees vormitut
väga kortsus inimkogu, kelle silmad, olgugi
mõõdukalt kaetunud tundusid kirkad ja sügavad.
Meenutades Sõtkeli õpetust, vältis Õnnal
pilku s^amaani vasakule puusale toetatud trummile.
N'ules-murt arbus ühe korra ja kohe jäid Hiiud natuke
vaiksemaks. Siis hakkas ta jõulise falsetihäälega
rääkima: «Õnnal hallneeme hõimust, sa
oled suur sõdalane. Sa tapsid Severski knjaz'i ja tõid
ta südame siia. Nii noorelt pole keegi midagi sellist teinud
pärast seda, kui Vennad Surmajäärakult Ngoruin-murti
ajal tapsid kuus Ljodomiri ülemdruz^innikut. Kas sa tead sellest
suurest teost?»
«Tean küll, isand murt.»
«Sinu hõimu s^amaan on sulle sellest jutustanud,»
nentis murt ja jätkas siis raevukalt, veelgi kõrgema
häälega: «Aga ega sa ometi arva, et mina sinuga
sajanditagustest asjadest rääkima hakkan! Ei, sinusuguse
vägilasega peab rääkima Hõimude olevikust ja
tulevikust!»
«Olen vaid lihtne sõdalane ega oska neist asjadest midagi
arvata.»
«Sa pole tavaline sõdalane! Kas sa arvad, et kui sa seda
oleksid, räägiksin ma sinule esimesena kõike oma
sõjaplaanist, mille Sõjalõke paari vihje peale
maha karjus? Käisid hiljuti Severskis, räägi mulle,
milline oli sealne ilm.»
«Ehkki neil oli veel suvi, oli maa sügavalt külmunud,
vili ei võrsunud ja taigas surid loomad. Inimesed olid
näljas. Mõned olid päris jõuetud,
mõned võitlesid nagu hullud, aga me ei jätnud
neile isegi laipu.»
«Mina sajatasin talve vaenlase peale! Aasta on see seal olnud,
aastaks jääb veel. Kas sa ei taipa, milleks seda vaja
läheb? Külm taiga peab olema Hiidudele talutav. Nooremate
Hiidude seljas ratsutab malev lahingusse nagu esimese murti ajal,
vanadelt saame väge. Loitsud käivad ees, vaenlased
mädanevad oma niisketes kivikindlustes... Hiiud trambivad
pilbasteks nende majad ja patused kirikud. Kättemaks...
Põhjapoolne taiga saab meie omaks, ükski vaenlane ei astu
enam iialgi Tundrasse ega Külmkõrbe! Rääkimata
muudest plaanidest, mis mul on... Õnnal, sa pead andma suurema
panuse oma rahva heaks!»
«Ma ju annangi,» ütles kuuldust pahviks
löödud Õnnal väga vaikselt «Ja loodan, et
teen õigesti.»
Kiire, kuid pühaliku liigutusega tõstis ta harpuuni ja
heitis selle murti pihta.
Järgmisel hetkel kärgatas helkivas polaartaevas kõu,
kuid isegi see hääl mattus kupli all Hiidude
möirgesse. Sinisesse kuplisse tekkisid praod,
jäätükke sadas Õnnali langetatud pähe.
Näis üsna õigesti, nagu oleks tulekul
maailmalõpp.
Õnnal märkas, et N'ules polegi surnud ja kobab trummi
järele ringi. Ta tõusis, et töö lõpule
viia, kuid siis sattusid ta silmad Arbule. Samal hetkel taipas ta, et
midagi muud vaadata poleks enam niisama lihtne.
Vanale mammutinahale joonistatud inimesed ja loomad helendasid
punaselt, vähe sellest, nad isegi liikusid. Kuigi figuurid ei
erinenud eriti Põhjala kaljujooniste omadest, tundus
Õnnalile, nagu jälgiks ta läbi ümmarguse
vaateava tõelisi olendeid. Teise maailma olemasolu mammutinaha
taga oli lausa füüsiliselt tajutav. Kas need olevused
sööstavadki nüüd trummist välja?
Aga ei. Inimeste ja loomade siluetid hoopis kadusid vaateväljast
trummi äärise taha, otsekui põgeneksid millegi eest
kõrvale. Samal ajal hajutas Hiidude orkaaniks paisunud
möirgamine Õnnali tähelepanu. Ta märkas otsekui
unest ärgates, et üle rahnu servade ulatub lonte ja
võhku. Nii kõrgele poleks Hiiud tohtinud isegi
tagajalgadele tõustes küündida. Kas mõned
nooremad olid surnuks tallatud ja teised turnisid nüüd
nende laipadel? Kõige tõenäolisemalt polnud
põhjus siiski nii mõistuspärane. Ja korraga
Õnnal taipas. Täna ei kavatse keegi läbi trummi siia
maailma tulla, vaid siit lahkuda! Hiiud kavatsesid Hõimud maha
jätta! Aga mis saab siis Põhjalast? Õnnal
nägi, et s^amaan oli leidnud trumminuia ja kopsis sellega
nüüd ringi, lootes kaugele veerenud arpu tabada. Noormees
lükkas selle talle ette.
Kõlasid kaks lööki. Esimese, väga nõrga
peale, sulgusid kohutava kriginaga praod kuplis, aga Hiiud olid juba
peaaegu üleval. Teine löök jäigi pooleldi
hiljaks. Lõpptulemust Õnnal ei näinud, sest ta
viskus esimese rahnule jõudva Hiiglase kihvade otsa.
***
Mööda piiritut lumelagendikku vaarus hiiglasuur mammut.
Läbi kleepuva lume rühkimine nõudis tohutut vaeva,
pilvisest taevast langev lörts tekitas karvadele
jääkooriku. Mammut möirgas jõuetult selle taeva
poole ja püüdis vabaneda võha otsas rippuvast
pikajuukselisest inimlaibast. Viimaks see õnnestus. Verine
tomp jäi sügavatesse, nõrgalt helendavatesse
jälgedesse tühjal pilgul lamama.
|