11.06.1999 |
Marek Simpson
Kõik need üksikud inimesed |
Ma vajutasin end sügavale nahksesse tugitooli, mis imes mind
endasse kui näljane vaalaskala ning manasin näole vaoshoitud
enesekindla naeratuse. Ma vaatasin oma kliendile otse silma. See
mõjub alati -- meelas adrenaliinipuhang Surma lähedusest.
Mu vastasistuja oli jõudnud vanusesse, kus avastatakse keskea
suurim viga. Nimelt see, et ta läheb mööda. Mehe halliks
tõmbuvad meelekohad särasid niiskelt. Taolise ameti juures,
nagu seda minu oma on, hakkad sa varem või hiljem taolisi
pisiasju märkama.
Sel hetkel ma juba teadsin, kuidas meie kokkusaamine lõppeb.
Teadmine ei muutnud mind kurvaks ega rõõmsaks, ei
tekitanud vähimaidki emotsioone. See oli lihtsalt teadmine.
Ma katkestasin vaikuse, mis kippus ületama piinlikkuse piiri.
«Nagu ma teie telefonikõnest aru sain, on teil lahendamist
vajav probleem?»
«Esmalt peaksime ehk kindlaks tegema, kas ma olen teist ikka
õieti aru saanud.»
Oli näha, et ta oli oodanud teistsugust algust. Arutlust viimaste
päevade vihmasest ilmast või Kesk-Ameerikat tabanud
taifuunist. Arutlust üldinimlikel teemadel, et siis justkui
muuseas asja kallale asuda.
Põrgusse, mul polnud nii palju aega.
Ma kaotasin näolt kasutuks muutunud naeratuse.
«Jah,» vastasin ma võimalikult veenva
häälega. «Te olete minust õieti aru
saanud.»
Ta pööras vaistlikult võpatades pilgu mu silmadest
ning tõstis lauale avatud ümbriku. Sealt seest leidsin ma
umbes neljakümne aastase naise pildi ja tsheki meeldivalt
ümmargusele summale. Mu tulevasi jõupingutusi oli selgelt
üle hinnatud.
«On see piisav?» Ta häälest kostunud ebakindlus oli
asendunud ärimeheliku asjalikkusega.
Ma noogutasin.
«Teie naine?» küsisin ma rohkem kohusetundest kui
uudishimust.
Ta mühatas jaatavalt.
«Kui kiirelt te... töö ära teete?»
«Kiirelt,» vastasin ma lakooniliselt ja tõusin, et
lahkuda.
Ta kerkis toolilt ja haaras mu varrukast. Ma lugesin ta pilgust
välja kõhkluse ja valu. Ja küsimuse, mis pidi kohe
huulile jõudma.
«Vabandage...,» ta meelekohad higistasid soolaseid pisaraid.
«Ma tahtsin ainult küsida... me oleme kaua koos elanud...
kuidas te seda teete?»
Miskipärast tundus mulle, et ta teadis, mida ta palve
tähendab. Ent see polnud tegelikult oluline. Minu jaoks oli ta
lihtsalt üksik vananev mees, ei enamat.
Ma näitasin talle.
Väljudes heitsin ma oma tööandjale viimase pilgu.
Tühjalt enda ette põrnitsedes avas ta kirjutuslaua
ülemise sahtli ja võttis sealt välja püstoli.
Kaalutletud liigutusega surus ta relva oma huulte vahele ning vajutas
päästikule.
***
Ta istus varjulises tänavasopis paikneva kohviku ees ning lobises
kahe sõbrannaga. Naine oli märksa ilusam, kui pilt seda
oodata lubas. Ta enesetapublondid juuksed läikisid päikese
käes ning naeratades piilusid ta huulte vahelt välja
säravvalged hambad.
Ma istusin vestlejatest mõned lauad eemale.
Nad rääkisid meestest, ilmast, moest ja seltskonnakroonikast.
Ma polnud sunnitud selle kõige kuulmiseks kõrvu teritama
-- naiste jutt oli muretult vali ja piisavalt väljakutsuv, et
mõista, mis mängu nad täna õhtul mängivad.
«Soovite midagi tellida,» küsis kohalerutanud kelner
rõhutatud viisakusega. Kui ta oleks öelnud seda, mida ta
tegelikult mõtles, siis oleks see kõlanud umbes «kui
te ei kavatse tellida, siis kaduge kus kurat» ent ma ei hakanud
sääsest elevanti tegema. Ilm oli piisavalt palav, et endale
üks lahja õlu lubada.
Pilku tõstes märkasin ma, et naine on jäänud
üksi. Ta silmavaade oli eemalviibiv ning jälgis kiirustades
eemalduvaid kaaslasi. Ta oli nii kaunis ja tundus nii mahajäetud,
et mul hakkas tast peaaegu kahju. Ma tõusin ja astusin ta laua
juurde.
«On siin vaba?» küsisin ma vaikselt.
Ta vaatas mulle üllatunult otsa ja noogutas. Ma võtsin
istet ja süütasin sigareti.
«See on halb komme,» nentis ta ning avas oma paki. Ma andsin
talle tuld.
«Laias laastus on kõik meeldiv kas seadusevastane,
amoraalne või paksukstegev,» vastasin ma kusagilt kuuldud
lausega ning paiskasin õhku paksu suitsupahvaka.
Naine naeris pigem viisakalt kui spontaanselt.
«Vahest on seda väga raske meeles pidada,» ütles ta
peaaegu tõsiselt.
«Jah,» nõustusin ma. «Vahest on.»
Me istusime mõnda aega vaikides ja süvenesime jookidesse.
Minul oli mehhiko õlu laimitükikesega ja temal Martini
oliiviga. Ma teadsin, et just nüüd on parim aeg asjaga peale
hakata, ent ei suutnud endas alustamiseks jõudu leida.
Kohviku kõlaritest paiskus välja mingisugune Lou Reed'i
lugu. Naine õõtsutas end hajameelselt rütmi taktis.
Laul rääkis armastusest ja surmast. Selles oli midagi
sümboolset. Ma võtsin end kokku ning alustasin
eelmängu.
«Kummaline asi see elu. Pisut magamist, veidi tööd ja
võib-olla armastust ning kõik ongi läbi. Tundub nagu
veidi ebaõiglane, või kuidas?»
«See on üks viis elu defineerida. Mina isiklikult eelistaksin
midagi lootustandvamat. Midagi stiilis «õieti elatud
elu» ja nii edasi.»
«Eks see ole maitse küsimus. Võimalik, et mu
töö on mind lihtsalt küüniliseks muutnud. Teate
küll, professionaalne kretinism.»
Ta kortsutas kulmu. Oli arusaadav, et ta soovib uudishimutseda, ent ei
pea seda sobivaks.
«Te tahate teada, millega ma tegelen?» aitasin ma teda
abivalmilt.
«Jah.»
«Ma kardan, et seda on üsna raske seletada,» ma
kehitasin õlgu. «Mõnes mõttes võib mu
elukutset probleemide elimineerimiseks nimetada.»
Naine vaatas mind pingsalt nagu ohtu tunnetav uluk. Ma jätkasin
eelmängu.
«Teate, meie elu probleem seisneb selles, et on vaid üks viis
siia ilma tulemiseks ja liialt palju viise siit lahkumiseks. Mina
tõstangi lahkumise mitmekesisust.»
«Kes te olete?» küsis ta pingule tõmbudes. Ta
häälest kostus halvasti varjatud hirmu.
«Enamuse jaoks olen ma mittekeegi,» vastasin ma lauale
nõjatudes. «Teie jaoks olen ma kahjuks saatus.»
Naine vaatas mind pärani silmadega. Ma otsustasin kaardid avada.
«Teie mees palkas mind teid tapma.»
Hirm ta silmades kasvas paanikaks ja viivuks kaotas ta oma emotsioonide
üle kontrolli. Selsamal hetkel suutsin ma läbida ta
mõttebarjääri ning tungisin ta alateadvusse. Naise
hirm muutus valulikuks agooniaks.
Kogu elu pakituna halastavasse unustuse vatitekki -- selline on
alateadvus tegelikult. Aastakümnete jooksul kogetud valu,
kõik pettumused ja kaotusekibedus, räpased saladused,
kõik painavad tegematajätmised. Kõik see, mida sa
meeleheitlikult olematuks üritad unustada, on varjul su teadvuse
sügavaimais soppides.
Kes meist poleks vahest pimedatel sügisõhtutel end
möödunu meenutuste rünnaku eest kaitsma pidanud.
Ootamatu õudussööstuga kerkib kogetu meele
sügavikust esile just siis, kui sa seda kõige vähem
kahtlustad. Tehtu paratamatus kägistab su kainet mõistust
ja toob kaasa unetu öö.
Niit niidi järel lasin ma vabaks peidetud emotsioone. Noapistetena
lõid nad valusaid haavu ohvri hinge. Viimaks leidsin, et olen
teinud piisavalt. Naise suu oli avanenud hääletuks
karjatuseks, ta pärani silmadest õhkus õudust. Oli
aeg agoonia lõpetada.
Inimene on võimeline taluma uskumatut vaimset survet. Ka kogu
alateadvuses peituv piin ei suuda teda sundida koheselt mürki
neelama. Alati võib ka süngeimate pilvede tagant
päikest aimata. Uskumatu järjekindlusega klammerduvad
inimesed vähimagi lootusesädeme külge.
Ent on olemas üks tunne, mis saadab meid läbi kõikide
päevade ja mida me teadvustame vaid murdosana ta suurusest. See
tunne on üksindus -- inimese igavene kaaslane selles pimeduse
sähvatuses, mida me eluks kutsume.
Üksindus sunnib meid looma unelmaid igavesest elust ja
üllatest tunnetest. Üksindus sunnib meid ennast eitama ning
taotlema võimatut. Üksindus sunnib meid otsima teise
inimese lähedust. Ent ka intiimsemail hetkil kallima embuses on
inimene tegelikult üksi. Alati, igas olukorras ja
kõikjal.
Sel hetkel, kui me kohtume palgest palgesse üksinduse
tõelise olemusega, kaotame me kogu lootuse. Sel tõega
vastamisi olemise viivul jääb meile vaid üks
pääsetee. Üks ja ainus võimalus üksindus
selja taha jätta.
Ma vabastasin naise ja pöörasin pilgu kõrvale.
Silmanurgast märkasin ma ta eemale viskuvat keha. Siis kostus
pidurite krigin ja kume mütsatus. Kostus naiste karjeid ja meeste
hõikeid. Sündmuskohale tekkis arvukas uudishimutsev
rahvasumm.
Keegi puudutas mind õlast. See oli mind teenindanud kelner. Ta
oli vapustusest kaame ning ta kätte ununenud kandik värises
ohtlikult.
«Kas te tundsite seda naisterahvast. Te istusite samas lauas ja ma
mõtlesin...»
«Ei,» katkestasin ma. «See oli lihtsalt keegi väga
üksik naisterahvas. Te ei suuda arvatagi, kui palju taolisi
üksikuid inimesi siin ilmas on.»
|