11.06.1999 |
Marek Simpson
Olukord delta red |
Kolonelleitnant Baxley ahmis kramplikult õhku.
Oh ei, ta polnud astmaatik ega midagi sellist. Kaugel sellest --
kolonelleitnant oli täie tervise juures parimais aastais mees,
kelle tegelikku tööd mitte keegi peale tema väheste
alluvate ei teadnud. Segane, mis?
Asi on selles, et Baxley oli ülisalajase organisatsiooni MJ12
juht, mille ülesandeks oli tegelda maavälise
mõistusliku elu probleemiga selle kõige kõrgemal
tasemel. Selliseid asju pole avalikkusel lihtsalt vaja teada.
Ta oli näinud nii mõndagi -- filmi 1947. aastal Roswellis,
New Mexicos katastroofi üle elanud lendavast taldrikust ja seda
juhtinud nelja tulnuka lahkamisest ning miljoneid kaadreid tundmatutest
lendavatest objektidest. Ta oli külastanud salajasi
sõjalisi baase, kus lendavaid taldrikuid ja nende
jõuallikaid hoiti ning nendega katseid läbi viidi. Ja veel
paljut muud, mida isegi siinkohal mainida ei saa.
Midagi sellist polnud ta aga veel näinud.
Tohutu suur, vähemalt kolme kilomeetrise
läbimõõduga rohekalt hõõguv ketas
hõljus otse ta ees. Jumal tänatud, mõtles
Baxley, et nad kõrbes maandusid, seda oleks mõne linna
kohal väga raske ilmastikunähtusena seletada. Ta ahmis
veel ühe suutäie kuuma kõrbeõhku.
«Kuulutage välja olukord delta red,» ütles ta siis
leitnant Biggsile otsustavalt. «Ja ärge veel presidendile
teatage.»
***
Szeg'wwz'ooo Impeeriumi Ülimjuht Baaagh seisis, käed
ähvardavalt külgedele surutud, oma sõjalaevastiku
eliitristleja lahingruumis ja lasi oma arvukatel silmadel ümbrust
hinnata. Taamal seisid ristleja meeskonnaliikmed, kes hirmunult
Ülemjuhti piieldes värisesid.
«Mu väärtusetud alamad,» käratas Baaagh
meeskonna poole pöördudes. «Öeldu on tõeks
saanud. Me oleme Sinisel Planeedil. Sellest hetkest alates peab
kõik sujuma nagu mullitatult. Alistuge ja alluge!»
«Alistume ja allume!» sosistas ristleja meeskond kui
ühest suust maani kummardudes.
Baaagh maigutas võimukalt suud. Kõik sujus Plaani
kohaselt.
***
«Midagi toimub,» teatas leitnant Biggs telki tormates. Baxley
järgnes talle tõtlikul sammul.
Rohekalt hõõguvasse kettasse oli tekkinud nelinurkne
avaus. Sealt rullus välja midagi, mis kaudselt paksu rohekassinist
vaipa meenutas ja välja astusid kolm tundmatu eluvormi esindajat.
Baxley kulmud tõusid üllatunult juuksepiirini.
Võõrad olid umbes meetripikkused rohekalt kallerdavad ja
tudisevad kogumid, millel ometi humanoidsed tunnused kaudselt aimatavad
olid. Üks neist, arvatavasti delegatsiooni juht, võdises
teistest paari meetri jagu eespool.
«Lähme vastu või?» kõhkles Biggs Baxleyt
kergelt müksates.
Nad astusid peopesasid lahtiselt eneste ees hoides tundmatute poole ja
peatusid neist mõne sammu kaugusel. Pooled uurisid teineteist
tähelepanelikult.
«Tervitame teid kõigi planeedi Maa elanike poolt,»
tegi Baxley jutuotsa lahti.
Võõrad ei paistnud ta sõnu tähelegi panevat.
Vaid hetke enne seda, kui kolonelleitnant oma tervitust märkide
keeles korrata tahtis, astus võõraste juht talle veelgi
lähemale, otse nina alla, ja ütles krudiseva ning piiksuva
häälega: «Alistuge ja alluge!»
«Kuidas palun?» ei suutnud Baxley end tagasi hoida. Vaatamata
eemal õhus rippuvale tohutule õhulaevale oli see
meetripikkuse tatikogumi poolt öelduna nagu pisut pretensioonikas
nõue, või nii.
«Alistuge ja alluge!» kordas võõraste juht
endiselt piiksudes ja krudisedes veelgi ähvardavamalt ning
võdises üle kere nagu taldrikutäis tarretist.
Biggs tegi tahtmatu liigutuse, nagu oleks tal süda äkitselt
pahaks läinud ja Baxley heitis talle tauniva pilgu. «Ehk
oleks meil põhjust seda asja pisut arutada?» küsis ta
siis võimalikult mesimagusa häälega.
«Arutada. Ei arutada. Tingimusteta alistuda ja alluda. Kohe.»
Situatsioon kippus piinlikuks kätte minema. Baxley vaagis
mõttes võimalikke variante vestluse elavdamiseks, kuid
tarretisehunnik võttis talt initsiatiivi üle.
«Alistuda ja alluda!» kordas ta vihaselt. «Mina
Ülimjuht Baaagh. Nõudma kohest alistumist. Muidu teie
planeet hävitab. Kohe teie planeedi suurimad kangelased pantvangi
andma. Meile.»
«Suurimad kangelased...» ei suutnud Baxley päris
hästi jutujärjel püsida.
Tatikuul tõi kuuldavale krigiseva häälitsuse, mida hea
ettekujutuse korral ehk naeruks võis pidada. «Te kavalad
olema,» teatas ta siis. «Aga Baaagh kavalam veel. Me ammu
teid jälgima. Teie televisiooni vaatama. Baaagh teie suurimaid
kangelasi teadma. Baaagh nemad pantvangi võtma ja ära
lendama. Kui pärast tagasi tulema. Teie kaitsetud olema. Saab
aru?»
«Ja milliseid... eeee... kangelasi teie kõrgeaulisus silmas
peab?» küsis Baxley ebakindlalt sõnu valides.
«Nii,» teatas Baaagh oma alluvate poole viibates, kellest
üks ta ette pärgamenti meenutava rulli tõi. «Ma
ette lugema. Me tahtma neid kangelasi. Jõuluvana. Batman.
Ämblikmees. Krahv Dracula. Superman. Kohe tahtma. Me ootab.»
Võõraste delegatsioon pöördus Baaaghi
juhtimisel ümber ja marssis oma laeva poole. Nelinurkne avaus
selle keres kadus nende sisenedes, nagu poleks seda kunagi olemaski
olnud.
«Kas ma nüüd teatan presidendile?» küsis
Biggs, kui ta end pisut kogunud oli.
«Ei,» vastas Baxley ja astus kiirel sammul minema.
«Kuhu sa lähed,» hüüdis Biggs talle
järele.
«Kangelasi otsima.»
***
Vaid mõned loetud tunnid hiljem tõusis
võõraste laev peaaegu hääletult õhku ja
kadus uskumatut kiirendust üles näidates pilvede taha. Enne
seda olid kosmoseristleja pardale astunud Jõuluvana, Batman,
Ämblikmees, krahv Dracula ja Superman. Baaagh oli veelkord
üle kere tudisedes «Alistuge ja alluge!» krudisenud ja
rahulolevana kadunud.
Baxley ja Biggs seisid kõrbeliival ja vaatasid taevasse, kus
tegelikult enam midagi vaatamist väärivat näha polnud.
«Igal juhul oli see kõige kummalisem esimese astme
lähikontakt, mis mul siiani olnud on,» teatas Biggs nina
sügades. «Jumal tänatud, et mina sellest Vanale Peerule
ette kandma ei pea.»
«Jah,» nentis Baxley ohates. «See on kahjuks minu
privileeg.»
«Kust sa need... kangelased üldse üles korjasid?»
küsis Biggs.
«Mis sa ise arvad? Kust võib tänapäeval leida
üht Jõuluvana, Batmani, Ämblikmeest, krahv Draculat ja
Supermani. Vähemalt oli mul päris hea valikuvõimalus.
Kahju, et nad Napoleoni ei tahtnud -- mul oleks neile üks
täitsa vahva vend pakkuda olnud.»
«Ei noh, täitsa hull lugu,» teatas Biggs ja ta
näole kerkis halvastivarjatud irve. «Ma loodan, et neil on
seal üleval vähemalt lõbus.»
«Kindel see. Muide, kas see Jõuluvana ei tundunud sulle
kuidagi tuttav?»
«Ja-jah. Nüüd tuleb mulle meelde küll. Kaks aastat
tagasi... Kuidas nad teda kutsusidki? Mõrvar-Jõulumees?
Ma mõtlesin, et nad saatsid ta elektritoolile.»
«Ei. Ta oli süüdimatu.» vastas Baxley, kelle
nägu nüüd samuti lõbusalt särama
löönud oli. «Huvitav, kas Baaagh on ka oma issile ja
emmele hea laps olnud?»
***
Kaugel kaugel avakosmoses eksles sihitult üks umbes kolme
kilomeetrise läbimõõduga ristleja. Vaatamata
sellele, et laeval väliselt vähimatki viga ei näinud
olevat, rääkis ta kaootiline liikumisviis selget keelt, et
kõik pole mitte päris nii, kui olema peaks.
«Ma ütlen sulle viimast korda, sa loll masin,»
röökis Ämblikmees eliitristleja juhtimisruumi arvukaid
kange tõmmates ja nuppe vajutades. «Ma tahan
õunapirukat ja limonaadi, kurat sind võtaks.»
Teised kangelased jõllitasid tühjade pilkudega, sülg
suunurgast tilkumas, ta meeleheitlike ponnistusi toitu hankida. Vaid
Batman näris isukalt tarretist meenutavat rohelist lärakat,
mille ta nurgas lebava sültja massi küljest rebinud oli.
Kusagilt ristleja sügavusest kaikus võimas
«Hõu-hõu-hõu». Hullumeelselt
säravate silmadega Jõuluvana eksles, tundmatust metallist
kang löögivalmis käes, ristleja koridoride
labürindis ja otsis neid pisikesi kallerdavaid põngerjaid,
keda ta varem põgusalt silmanud oli.
«Kas siin häid lapsi ka on?» karjus ta tohutust
jõulurõõmust vahutades ja kangi viibutades
sõjakalt.
Ei olnud.
|