29.06.2003 |
Indrek Hargla
Püha Graal - 1984 |
Berenger St-Jean-de-Colé ei määranud 1984.
aasta 13. mai hommikuks ühtegi kohtumist, ei tundnud huvi
börsiteadete vastu ega lugenud poliitilisi ettekandeid, ta
nõudis, et talle ei ühendataks ühtegi
telefonikõnet ja et mitte kedagi tema juurde ei lastaks.
Mitte kedagi, kes ei tuleks otse kuninga juurest. Ta arvestas,
et marssal -- ja see peab olema marssal de
Bonaguil -- jõuab kohale ennelõunal ja
arreteerimised ei alga enne õhtut, kui tema on juba
isoleeritud, maailmast ära lõigatud ja
musketäride valve all.
Ta istus oma lossi rõdul, jõi väikeste
sõõmudega jaava kohvi, suitsetas pikki peenikesi
sigareid, ja lehitses aeglaselt riigilehe hommikunumbrit.
Esilehekülge täitis Guillaume'i pilt ja lömitav
artikkel kuninga tarkusest, headusest ja rahvaarmastusest. Kui
Berenger'l oleks olnud mingeid kahtlusi oma saatuse suhtes,
oleks pidanud artikkel neid vaid õhutama. Aga tal ei
olnud. Juba ammu ei suutnud ükski Prantsusmaa kuningas
astuda ainustki sammu ilma tema või tema eelkäija
teadmata. Ei ühtki salaplaani ega poliitilist
manöövrit polnud võimalik kuningal teha ilma,
et ordu poleks sellest teada saanud.
Mis antud juhul ei muuda midagi. Kuningas on kuningas ja tema
kuningriik püha.
Teist lehekülge täitsid nagu alati mõttetud
ja tühised teated õukonnast -- seal oli
pikem lugu Anjou' hertsogi esiklapse raskest silmaoperatsioonist
Badenis (jääb nägijaks); lõbusalt pilav
artikkel krahv Beaudolais' äpardunud duellist (ilmselt
liigse veinisõõmu tõttu oli krahv duellil
komistanud ja püstoli käest pillanud); sõnumeid
printsess Juliette'i mesinädalatest Uus-Indias ja muud
seesugust. Berenger ei lugenud lehte, ta lihtsalt sirvis seda
huvita, maitses kohvi ja ootas.
Rõdult avanes kaunis ja meeliülevdav vaade
Hautefort'i pargile, sinikollasele liiliamerele otse lossi ees,
mille keskel lehvis maheda juulituule käes punase ristiga
lipp, graniidist müürile ja tihedale alati varju
pakkuvale tammesalule, mis ulatus kuni väravateni. Taamal
kõrgus kabelitorn, kuhu aastasadu maetud St-Jean-de-
Colé'sid. Neid, kes polnud langenud kaugetes maades, kes
ristisõdades, kes Inglismaal, kes kolooniates. Neid, kes
olid surnud kodumaa pinnal, käes mõõk,
meeltes Prantsusmaa ja huulil jumala nimi.
Berenger silmitses just nukra uhkustundega kabelit, kui
kuulis selja tagant hästi vaikset köhatust.
«Mis on, Valmy?» küsis ta leebelt.
«Telefon,» kostis Valmy ettevaatlikult.
«Ma ju ütlesin, et...» alustas Berenger.
«Kuningas,» vastas Valmy napilt. «Kuningas
helistab teile, monsignor.»
«Kas ta helistas juba ammu?» küsis Berenger
edasi istudes ja pead pööramata.
«Ei, just praegu. Ma ütlesin, et te olete
hõivatud, aga ta nõudis siiski teid kohe
telefonile.»
«Nõudis või palus?»
«Nõudis,» kostis Valmy pärast hetkelist
kaalumist.
Mis olekski olnud kummaline, kui Berenger poleks juba
teadnud. Mitte kunagi varem pole Guillaume oma suurmeistrit
nõudnud telefonile; ta on alati palunud -- jah,
kuninglikult küll, aga siiski palunud, oodates oma hetke ja
rünnakut samm-sammult ette valmistanud. Nüüd
kuningas nõudis.
Aeglaselt Berenger tõusis, pikk sitke kogu, hallis
siidülikonnas, rüütlirühiga,
laiaõlgne, lühikeste heledate juustega.
«Ma räägin kuningaga, Valmy,» ütles
ta.
«Üks hetk, monsignor.»
Kuni Valmy raske musta aparaadiga kohale jooksis, hoolikalt
kaablit järele andes, kustutas Berenger sigari ja
rüüpas veel ühe lonksu kohvi. Vaistlikult silus
ta käega üle juuste, otsekui oleks ta olnud
päriselt majesteedi vastuvõtul. See oli kummaline
segu austusest ja vastikusest, mida ta Prantsuse kuninga
Guillaume'i vastu tundis. Guillaume oli kuningas, noor veel, aga
siiski Püha Prantsuse Impeeriumi kuningas, Katoliku usu
kaitsja, kogu kristliku maailma monarhia helgeim tipp, nagu olid
seda olnud kõik Prantsuse kuningad juba Philippe IV
aegadest alates. Aga oli ka teine Guillaume, keda Berenger
põlgas ja vihkas: rahvakuningas, kodanlaste kuningas,
Fronde'i kuningas, reformide kuningas, demokraatlik kuningas,
kes mehkeldas Generaalstaatidega, lõhkus impeeriumi
feodaalset võrgustikku, ei mõistnud Poussini
maale, võõrandas aadlike maid riigile, kärpis
maaisandate privileege, taipamata või soovimata aru
saada, et end populismile ohvriks tuues saeb ta oksa, millel ise
istub. Berenger vihkas seda rahvakuningas Guillaume'i, kes on
ilmunud Pariisi tänavatele isegi teksapükstes,
lühikeste käistega särgis ja
päikseprillides, Guillaume'i, kes on mänginud
avalikult jalgpalli, seda kodanlaste vääritut
mängu, Guillaume'i, kes kõneleb
«parlamentaarsest printsiibist» ja on nõustunud
Flandria provintside iseseisvumisega, loovutanud Burgundia
hertsogite iidsed tiitelmaad kaupmeestele valitseda...
Guillaume'i, kes mitte kunagi ei oleks vastanud püssidega
Louvre'i ees vehkivate kodanlaste räuskava massi
«Vabaduse, vendluse ja võrdsuse petitsioonile»
Louis XVII hajameelse haigutusega «Aga miks ometi?»,
vaid entusiastliku hüüatusega «Oh, aga
muidugi!» Jah, seda Guillaume'i Berenger St-Jean-de-Colé,
Templirüütlite ordu suurmeister, põlgas ja
vihkas kogu hingest. Ometi polnud sellest tema hääles
märkigi, kui ta telefonitoru võttis, Valmy'le
tänutäheks noogutas ja aupaklikult sõnas:
«Jah, monsieur?»
«Berenger.» Kuninga hääl kaugel Pariisis
oli külm ja kalk. «Ma pidin teie kannupoisiga
vaidlema, et teiega rääkida saada.»
«Ma karistan teda, monsieur.»
«Ma kardan, et teil pole selleks aega,
suurmeister.» Viimane sõna oli öeldud
irooniaga, mõnitavalt. Isegi verega päritud
prantsuse kuningate kuulsat sarkasmi kasutas Guillaume valel
aadressil, alati oma kõige truumate aadlike kohta, mitte
kodanlaste suhtes.
«Ma olen teie majesteedi teenistuses,» kostis
Berenger end irooniast mitte häirida lastes.
«Oh, ka selleks pole teil enam aega.» Tundus, et
kuningas itsitas sealjuures.
«Majesteedil on mulle kiireloomuline
ülesanne?»
«Kui nii võtta, kui tõesti nii
võtta, siis isegi võiks öelda, et jah,
on.» Kuningas tõepoolest itsitas!
«Ma kuulan, Teie Kõrgus.»
«Ja mis teil muud üle jääbki, eks ole?
Muuseas, ega te ei aima, mispärast ma helistan?»
Ei, ma ei aima, ma tean, mõtles Berenger ja
ütles: «On see ehk seoses uue parlamendihoone
ehitamisega?»
«Otseselt mitte. Kaudselt, ainult kaudselt. Ja teie
Graali templi pärast ma ka ei helista. Kuulake siis
hoolega, Berenger! Mul on siin üks paber, millele ma
hiljuti alla kirjutasin ja siis lõi Strasberg sellele
ühe suure ja raske pitsati alla, riigipitsati. Teate, mis
paber see on?»
«Ei, majesteet, ei tea.»
«Vaadake, Berenger, see on selline paber, ma
ütleksin isegi, et see on lausa kuninglik
käsk.»
«Kas tõesti, monsieur,» vastas
Berenger, olles kindel, et Guillaume tema
hääles kõlavat irooniat tabada lihtsalt ei
oska. Siiski jättis ta lisamata, et tema arvates
võiks see paber vabalt olla ka «l´Humanité»
aastatellimus.
«Jah, on küll. Ma käsin selle paberiga...
Moment, palju kell on? Ahhaa, siis palun, Berenger, kas te ei
läheks akna juurde ja ei vaataks oma ilusa lossi
väravate poole?»
«Ma seisan rõdul, majesteet, ma näen siit
hästi Hautefort'i väravaid.»
«Enchante, seda parem, siis kindlasti näete,
et nende ette on saabunud üks korteezh?»
Jah, Berenger nägi nüüd. Tema vahtkond oli
jooksnud väravate juurde ja avas neid parasjagu, et lasta
lossiteele pikk must sedaan, mille järel veeres kuninglike
musketäride värvides veoauto. Kõik täpselt
nii, nagu ta oli ette kujutanud. Mustal sedaanil lehvis
kuningriigi julgeolekuteenistuse pealiku, marssal Bonaguil'
lipp; veoautotäis musketäre kandsid oma sinikollaseid
taktikamundreid ja olid relvastatud vintpüssidega.
Jõudemonstratsioon. Kuningas pidi teadma, et Berenger ei
hakka vastu, et ta ei anna käsku tulistada kuninga
jõude.
«Nägite, Berenger? Nüüd ma ütlen
teile, mis paber see on, millele ma alla kirjutasin. See on
vahistamiskäsk.»
Berenger vaikis, pigistas kramplikult telefonitoru ning
jälgis aeglaselt ja ähvardavalt lähenevat
korteezhi.
«Bonaguil loeb selle teile ette. Vahistamiskäsu
loeb ette. Prantsusmaa süüdistab teid reetmises,
suurmeister. Ja teie templirüütlitega on
nüüd lõpp. Paneme poe kinni. Te vaikite?
Mõistan, olete jahmunud.» Kuningas Guillaume
kõkutas naerda. Templirüütlite suurmeister aga
vaikis tõesti jahmatusest. Prantsusmaa kuningas ei suuda
öelda isegi paari lauset ilma oma matslust paljastamata.
Prantsusmaa süüdistab mind reetmises? Mitte
Prantsusmaa, vaid kuningas, ja nii oleks öelnud iga teine
peale Guillaume'i. Minu templirüütlitega on
lõpp? Need on majesteedi templirüütlid,
Püha Trooni ja tema vasalli paavsti poolt loodud ordu, mis
aastasadu on tegutsenud Pax Franconica auks ja kuulsuseks. Jah,
see kuningas pole tõesti muud kui üks
vürtspoodnik. Templirüütlid pole pood, neid ei
saa «kinni panna».
«Te süüdistate mind reetmises,
majesteet?» küsis Berenger siiski külmalt.
«Jah. Te olete Prantsusmaa maha müünud, te
olete salasobinguis tema vaenlastega, te olete kelm,
vandenõulane ja reetur!» prahvatas Guillaume,
suutmata oma raevu taltsutada.
«Ma kaitsen ennast,» sõnas siis Berenger.
«Ma annan end teie voli alla, ent ma hakkan ennast ja ordut
kaitsma.»
«Te ähvardate mind?» kriiskas kuningas.
«Ei põrmugi. Lihtsalt märgin, et mul on
õigus kaitsele. Teie ründate ja mina kaitsen. Ja
mina võidan, majesteet. Prantsusmaa võidab ja teie
kaotate. Lihtsalt tahtsin, et te teaksite seda.»
«Te võite endale osta kas või kõik
Prantsusmaa advokaadid, Berenger St-Jean-de-Colé, aga see ei
päästa teid.»
«Ma vajan ainult ühte,» tegi suurmeister oma
teise löögi. «Ainult ühte, majesteet. Minu
advokaat on Henri de Lauzun.»
«Oi kui kahju,» kostis vastuseks kuninga õel
itsitamine. «Kui kahju, sest ka teie seneshalli kohta on
välja antud vahistamiskäsk.»
«Tõesti kahju,» sõnas Berenger
vääramatult. «Juhuslikult pole de Lauzun enam
templirüütlite seneshall. Üleeile ma vabastasin
ta sellest ametist ja kohustusest. Tal on nüüd
Pariisis erapraksis, ta on lihtsalt üks advokaat. Ma
kardan, et sellistel tingimustel on teie vahistamiskäsk
tühine ja kehtetu allakirjutamise hetkest.»
Ja nüüd oli kuningas mõned sekundid vait.
Lahingu avalöök oli antud. Guillaume teadis
nüüd, et Berenger oli valmis olnud. Marssali korteezh
veeres lossi ette; Bonaguil astus autost välja,
musketärid haarasid relvad ja rivistusid. See oli
eriüksus, treenitud võitlema omasuguste
kõrilõikajatega.
«Hüvasti, Berenger,» sisistas siis kuningas.
«Ma ei näe teid enne kui tapalaval. Ma ei tahagi teid
enne näha. Vereimejaga on lõpp tehtud. Ärge
arvake, et teid aitavad Vareilles' tankidiviisid või
Guildenstrandi langevarjurid. Nad kõik saavad kohe
vahistatud.»
«Hüvasti, Teie Majesteet, Louis Guillaume Saint-
Mary Alencon de-Cadec Bourbon, hüvasti,» vastas
suurmeister. Kuningas katkestas ühenduse, samal hetkel
valgusid rõdule musketärid ja veidi
süüdlasliku ilmega marssal. Ta tahtis midagi
öelda, kuid Berenger vangutas nukralt pead ja lausus:
«Ära vaevu, Luc, pole mõtet seda mulle ette
lugeda. Kuningas ise viis mind asjadega juba kurssi.»
Marssal kehitas õlgu. «Me oleme kõik vaid
tema teenrid ja selles pole midagi isiklikku, eks. Mul on
käsk su käed raudu panna, Berenger. Täiesti
ülearune abinõu, ma tean, aga siiski pean sind
paluma.»
Suurmeister sirutas hämmingus käed ette.
«Milleks?» Küsis ta. «Kuhu on mul siit
põgeneda?»
«Ma kardan, et sa ei saa siia jääda. Kuningas
ei lubanud koduaresti... Mul on tõesti kahju, Berenger,
aga ma pean su Bastille'sse viima.»
Rappudes ülejäänud osa päevast veoauto
kastis, käed raudus ja üleoleval ilmel
musketäride püssitorusid silmitsedes, mõtles
Berenger St-Jean-de-Colé, et kuninga kodanikuvabaduste
kampaanial on ka omad head küljed. Vähemalt ei hakata
teda piinama.
***
Henri de Lauzun -- tuliuue Pariisi
advokaadibüroo omanik -- lubati Berenger' juurde
järgmise päeva õhtul. Tema ülikond oli
kortsus, punased juuksed sassis ja näost paistis magamata
öö. Advokaat virutas paberitest pungil portfelli
lauale, põlvitas ja suudles suurmeistri kätt.
Berenger naeratas talle julgustavalt ja osutas silmadega
toolide poole. Tema kamber koosnes kahest toast ega erinenud
palju Pariisi kehvemast korterist. Trellitatud aknad avanesid
õue poole, sisustus oli askeetlik, ent talutav.
«Tegelikult ei peaks ma siin olema, vaid korrus
allpool,» lausus Lauzun.
«Sa oled täpselt siin, kus sa pead olema,»
vastas Berenger. «Vabaduses on sinust meie üritusele
rohkem kasu ja selle pärast ei pea piinlikkust tundma. Sinu
eemalolek ordust on ainult ajutine.»
«Kuidas ma tahaksin sind uskuda! Paraku on asjaolud
traagilised.»
«Hea küll, kanna mulle ette. Sa näed, et
raadiot, televiisorit ega ajalehti mul siin pole. Mitte et neist
just palju kasu võiks olla. Valgusta mind, mis
toimub.»
«Arreteerimised. Üle kogu maa. Ile de France'i
pretseptoorium on täies koosseisus -- peale
Reynard'i -- Bastilles's.»
«Ja Reynard?»
«Ta lasti maha.»
«Lollpea!» käratas Berenger allasurutud
häälel. «Ma ju käskisin mitte kellelgi vastu
hakata. Kui rumal!»
«Ta suri auga.»
«Musketäri kuulist langemine pole
templirüütlile mingi au... Olgu, räägi
edasi.»
Lauzun tõmbas hinge ja kobas paberite järele.
«Me lasime momendi käest. Eile õhtul oleks
olnud õige aeg, siis kui sinu arreteerimine teatavaks
tehti. Provence'is ja Dauphine'is olid kõige suuremad
rahutused... oli tulistamisi. Toulouse'is ja Marseilles's oli
rahvas tänavatel, kuigi uudistes sellest midagi ei ole.
Anjou'd pildusid üliõpilased Pariisi tänaval
tomatitega. Linnas oli miiting, mille musketärid laiali
ajasid. Aga eile õhtul oli kogu maa segaduses ja just
siis oleks õige aeg olnud. Vareilles' tankid oleksid
jõudnud Pariisi kahe tunniga; me oleksime viinud rivist
välja kaardiväe juhtkonna, ja rahvas, või
vähemalt mingi osa sellest lõuna pool, oleks meiega
kaasa tulnud.»
«Kodusõtta? Kuninga vastu?»
«Seda on varemgi juhtunud.»
«Aga praegu pole 1936. aasta. Lauzun, Lauzun...»
ohkas Berenger. «Sa oled mu advokaat. Anna andeks, aga
ära tegele poliitikaga. Või kahtled sa
minus?»
«Ei hetkekski.»
«Aga kahtled ju. Me peame arvestama, et see kuningas
mängib suuresti rahvarämpsu toetusele. Praegu ta
julgeb, sest on rahva seas populaarne. Rohkem, kui meie. Kui
palju vendi on välismaale põgenenud?»
«Minu hinnangu järgi umbes üks neljandik. See
oli nende vaba valik?»
«Nii ma lubasin. See on oluline, et mitte kõiki
ei arreteeritaks korraga.»
«Nad ei läinud mitte
rõõmuga.»
«Saan aru. Aga see on praegu meie ainus tee. Jätka,
palun.»
«Juriidiliselt on meie olukord mitmetahuline.
Templirüütleid pole kunagi varem likvideeritud, nii et
kuninga juristid alles otsivad õigeid võimalusi.
Põhimõtteliselt annaks see meile ju aega, aga
propagandaga on juba alustatud ja see on üsna vastik.
Kõik puha väljamõeldised muidugi, aga pori
jääbki ju kõige rohkem külge loopides.
Kuningas allkirjastas sinu süüdistuskokkuvõtte
ja sai sellele kohe paavsti kaasallkirja. Puhas formaalsus
muidugi. Mis on praegu oluline, on see, et ordu eksisteerib veel
kui juriidiline isik. On välja antud arreteerimiskäsud
kõigi Prantsusmaa templirüütlite kohta in
corpore, ent ordu likvideerimine on tehniliselt keerulisem.
Ja neil on vaja teha seda puhtalt, et saada diplomaatiline
nõusolek samasuguse aktsiooni läbiviimiseks
välismaal ja et...» Lauzun kõhkles hetke.
«Ja et pääseda ligi pankadele
Helveetsias.»
«Mis nendes süüdistuses veel on?»
«Kõiksugu väljamõeldisi. Me kavandame
vandenõu kuninga kukutamiseks. Me oleme riisunud
Prantsusmaa riigikassat ja saadud raha protsentide peale
välja laenanud. Me oleme riigi rahast tühjaks imenud
ja tegeleme liigkasuvõtmisega, samal ajal kui kuningal
pole raha, et ehitada koole, haiglaid ja kasarmuid. Me oleme
müünud riiklikke saladusi Hispaaniale ja
Brandenburgile. Me oleme korraldnud salamõrvu. Oma
initseerimisriitustel sunnime me rüütlikandidaate
pederastlikku vahekorda.»
«Puudub veel, et me sülitame ristile ja kummardame
Bafometti,» muigas Berenger. «Ühesõnaga,
neil pole midagi kindlat?»
«Seni veel mitte. Aga aja jooksul nad joonistavad midagi
kokku. Kui me oleksime andnud kohe
vastulöögi...»
«Lauzun!» peaaegu käratas Berenger.
«Milles meid süüdistatakse? Riigireetmises. Kui
me oleksime alustanud kodusõda, rünnanud kuningat,
tõstnud mässu, siis ei küsi enam keegi, mis
nendes süüdistustes täpselt oli. Siis me olemegi
mässajad, kes ei allunud oma kuningale. Tõstes relva
kuninga vastu, tõstame me relva ka Prantsusmaa ja ordu
harta vastu. Me oleksime võitnud mõned lahingud,
me oleksime ajanud riigi pankrotti ja jõudnud siis
patiseisu. Aga ikkagi kui mässajad. Kuningas jutlustab
Generaalstaatidele vabadusest ja võrdsusest, tehes meid
patuoinaks kõigi riigi hädade eest. Meie oleme
vastutavad kaotuste eest Dalmaatsias ja Lousianas. Rahvas
tõuseb meie vastu; Brandenburg, London ja Madrid
müüvad meid maha -- lõpuks. Sest
kaotades Prantsuse trooni, kaotame ka autoriteedi
välismaal. Me oleme tugevad ainult koos trooniga, sest me
oleme osanud end teha talle vajalikuks.»
«Troon ei vaja meid enam.»
«Ja troon eksib siinjuures rängalt. Aga
sellele kuningale pole mõtet seda seletada.
Guillaume'i nõunikud on kodanlased, kes ei tea isegi oma
vanavanaisa nime, kuid meie mäletame oma sugupuud tagasi
Charlemagne'i aegadesse. Rahvakuningas! Talle pole mõtet
rääkida, et kui mitte suurmeister Jacques de Molay
pingutused, ei oleks Philippe IV 1306. aastal kunagi suutnud nii
hästi ära kasutada Habsburgide nõrkust ja
kuulutada Prantsuse kuningas Rex Christianissimus'eks,
tehes nii lõpu naeruväärsele alemannide
impeeriumile, millele mingi vääritu vürst kunagi
sõna «püha» juurde kleepis. Kui mitte de
Molay, poleks Philippe iialgi suutnud muuta paavsti Prantsusmaa
sõltlaseks, ja paavst oleks endiselt Roomas. Püha
jumal, Pax Franconica poleks sündinudki! Kas on
mõtet rääkida sellele kuningale, et kui mitte
meie poleks ostnud inglastelt tagasi Gascogne'i 1340.aastal,
klaarinud suhteid inglastega Flandrias, oleks mõni
inglise kuningas pretendeerinud Prantsuse troonile ja valla
päästnud Prantsusmaa jaoks hukutava sõja, mis
oleks kestnud kas või sada aastat! Twdorid ja Glyn Dwr'id
ingliase troonil ei oleks praegu Prantsuse vasallid. Kas mitte
meie ei aidanud maha suruda hugenotte? Kas mitte meie ei
korraldanud alianssi ja Katoliiklikku Liigat, et purustada
igaveseks Brandenburgi ja Saksi ketserid? Milleks
rääkida «rahvakuningale», et ainult meie
raha ja veenmisjõu tõttu suutsid Euroopa monarhid
ühineda Prantsuse trooni püüdlustega
revolutsioonide lämmatamiseks? Kes seisid Pariisi
barrikaadidel rahvarämpsu vastu? Ja kes on hoidnud
alemannide vürstid lahus ja eraldi, siis, kui see on
vajalik olnud? Ilma meieta oleksid alemannid koondunud ühe
valitseja alla ja purustanud Pax Franconica. Ja nii edasi, ja
nii edasi. Meie tegime Prantsuse trooni selleks, mis ta on, ent
meid ei oleks ilma Prantsuse troonita.»
«Ma tean seda,» nõustus Lauzun noogutades.
«Aga vaikselt ja tasahilju tehtud heategusid kiputakse
tihti unustama.»
«Vaikselt ja tasahilju? Ei, vastupidi -- me
oleme tegutsenud liialt avalikult! Neetud! Kõik teavad ja
tunnevad templirüütleid. Meid pildistatakse ajakirjade
esikaantele... Oh, see neetud edevus! Me oleme unustanud
esimeste templirüütlide kõige olulisema
printsiibi -- sellel, mis on tehtud salaja, on suur
jõud.»
«Mida saab üldse tänapäeval teha
salajas?» Advokaat ohkas.
«Siiski. Me oleksime pidanud rohkem kasutama avalikkust
tühiste asjade ülistamiseks, et olulisi asju
nõnda varjata. Nagu ütles meie suurmeister Roland
des Containgnourt: «Ära kunagi lase oma raha üle
lugeda!» Ahnuse pärast on ennegi valitsejad rumalusi
teinud. Aga olgu, meil pole mõtisklusteks aega! Mida nad
tahavad, mida kuningas tahab?»
«Raha,» ohkas advokaat veelkord.
«Mitte ainult. Ta tahab meiega igaveseks lõpu
teha; tahab igaveseks kaotada rüütelluse alustoe
trooni alt ja viia riik «demokraatlike reformide
teele». Teda toetab suuresti rahvamass, sellele ta tugineb,
mitte seisustele. Rahvaga aga on manipuleerida lihtne, kuid
ohtlik. Rahvas tahab efekte, verd ja dramaatikat, ning kui ta
neid ei saa, muutub kärsituks.»
«Me peame kuninga ümber veenma.»
«Hilja,» lõikas suurmeister järsult.
«See on lastetuba. Guillaume on absoluutselt mõttetu
kuningas. Prantsusmaa ei vaja teda. Aga ta on visa, ülbe ja
jultunud ning sellepärast ohtlik. Me ei veena teda
ümber.»
«Ta ei pääse Helveetsia pankadele ligi. Nad
võivad mõne aasta jooksul konfiskeerida
kõigi orduvendade maad ja varandused, ent summad kokku
lüües saavad nad aru, et raha peab olema palju, palju
rohkem.»
«On pangandus ja on helveetsia pangandus,» muigas
Berenger mornilt. «Need vennad, kes kunagi seal mägede
vahel esimesed pangad püsti panid ja --
ümberpööratud kujul -- templi risti oma
lipule seadsid, oleksid otsekui praegust olukorda ette
näinud. Kuningas ei saa mitte ühtegi sou'd, kui
ta just Helveetsiat ei okupeeri -- aga ka see ei annaks
talle suurt midagi. Pealegi lööks see segi
rahvusvahelised rahaturud ja hävitaks meie, õigemini
Guillaume'i diplomaatilise autoriteedi, niipalju kui tal seda
veel üldse järel on. Nii et Helveetsia pangad on meie
garantii.»
«Kui me ei suuda teda ümber veenda,» noogutas
Lauzon, «võime ta ära osta. Paari kuu
pärast põrkub ta ordu likvideerimisel juriidiliste
takistuste ja Helveetsia pankade vastu. Siis on aeg küps
kompromissideks.»
«Kahtlen. Ta tahab verd. Ta tahab anda poliitilist hoopi
ja konfiskeerida raha. Ta üritas mind telefonikõnega
enne arreteerimist provotseerida vastuhakule, aga lõi
mööda. Ärritunult lobises ta välja, et tahab
mind näha tapalaval. Nii et see pole ainult
väljapressimine, Lauzun. Midagi peab neil olema. Mingi
kindlam süütõend, midagi, mille peale nad
mängivad. Rahade liikumist ei saa nad tõestada, ent
äraostetud kohtunikud võivad finantsdokumentides
näha just seda, mida kuningal vaja on. Riigireetmise
tõestamine on tahtmise asi -- neil võivad
olla mõned salalindistused minu kohtumisest Hannoveri
vürstiga või muud sellist. Aga see kõik on
võrdlemisi udune. Ei, neil peab olema midagi kindlat,
midagi julma ja järsku. Muidu poleks Guillaume
söandanud. Me peame teadma, mis see on. Uuri see
välja, Lauzun.»
«Ma üritan, suurmeister.»
«Hästi. Veel üks asi. Meil on vaja liitlast.
Kedagi, kes poleks seotud orduga, keegi, kes poleks aadlik, ent
oleks nii kuninga kui rahva jaoks suur autoriteet. Pooljumal. Me
ei tohiks teda ära osta, ma tahan, et see mäng oleks
puhas. Mõtle, kes see võiks olla. Täna on
teda veel raske leida, ent kui shokk üle läheb ja
propaganda muutub rutiinsemaks, rahvas väsib ja hakkab
küsima, et kas tõesti on vaja meid hävitada,
vaat siis võiks sel mehel olla juba piisvalt julgust meid
toetada.»
«Kuidas?»
«Vaata punkt «üks». Otsi üles, mis
neil on. Jäta mind nüüd palun üksi, ma pean
puhkama. Need ajaloolised päevad on mõnevõrra
kurnavad.»
«Berenger?» Advokaat kraamis oma paberid kokku ja
vaatas tõsiselt oma suurmeistrile silma. «Meil on ju
plaan? Me ju võidame.»
«Jumala abiga, mu armas Lauzun, jumala abiga.»
***
Prantsusmaa kuningas Guillaume Saint-Marie Alencon de-Cadec
Bourbon tundis end sel päeval meeletult üksi.
Varahommikul oli ta käinud ratsutamas, vaimustumata
kiirusest ja värskest õhust, oli olnud
rõhutud ihukaitsjatest ja saabuvast äikesest raskest
õhust, milles oli raske hingata. Ka tema hobune tunnetas
ratsaniku ärevust ja atmosfääri rõskust,
lasi tuimalt ja rõõmuta galoppi. Kohe pärast
hommikusööki oli Constance põgenenud oma
ruumidesse, saates mehe poole vaid pahura pilgu, milles
peegeldus põlgus üksinda veedetud ööde
eest. Siis oli Bonaguil tüüdanud teda mõttetute
detailidega arreteerimiste käigust, suutmata kuningat
petta, et operatsioon kulgeb plaanitust palju aeglasemalt ja
vähemate tulemustega. Kantslerid ja kardinalid ja
nõunikud kiitsid marssalile vaid takka, targutasid
juriidilistest peensustest. Nad ei vaadanud talle silma, vaid
oma paberitesse, vältisid kuninga pilku ning jahvatasid, et
ennetada küsimust -- «Kus on raha!»
Generaalstaatide president Goujon pidas sütitava
kõne palavast armastusest, mida rahvas oma kuninga vastu
tunneb, ent seegi ei suutnud peletada Guillaume'i tuska. Ta oli
operatiivnõupidamise laiali saatnud, oli eraldunud lossi
Tuileries' tiiba, kus ta oli end alati kodusemalt tundnud. Siia
oli ta lasknud sisustada ajastu moenõuetele vastava
kabineti, loobunud liigsest luksusest ja Poussini maalidest,
mida tema eelkäijad olid üle Louvre'i kuhjanud.
Guillaume vihkas Poussini, seda klisheeantiiki vihtunud
kunstnikut. Kunagi puhastab ta kindlasti kogu lossi sellest
kõntsast, kunagi... Siis kui on sobiv aeg.
Nüüd aga kanti ette, et vana Le Mercier on juba
kolmandat päeva taotlemas audientsi ja lubanud
näljastreigi välja kuulutada, kui teda kohe kuninga
juurde ei lasta. Muidugi ei tahtnud Guillaume vana ajaloolast
staabi koosseisus näha, sest see tema õpetaja oli
ainuke, kes julges talle neil päevil veel tõtt
rääkida. Aga mitte tõtt polnud talle praegu
vaja; kuningas vajas mõistmist, et keegi siiralt ja
südamest toetab tema võitlust, ega ei teeks seda
mitte kasuahnusest või kohusetundest. Jah, kõik
nad tahtsid templirüütlite raha, uskusid, et kuningas
jagab saaki nendegagi ja sellest johtuski nende pühendumus
ja usinus. Aga tegelikult, sisimas ja sügaval, oli neil
ükskõik, kas see kõrgfeodaalkorra igand imeb
endiselt Prantsusmaa verd või mitte. Nad olid nõus
aadli privileegide kärpimisega, kuni see ei puudutanud
nende endi pärusmaid; nad olid nõus
kodanikeõiguste ja dekoloniseerimisega seni, kuni
kuningas ei saada laiali õukonda. Nad ei näinud
seda, mida nägi kuningas. Et on vaja astuda ajaloost
tänapäeva. Nad uskusid, et kuningas teeb kõike
seda trooni kindlustamiseks. Nad uskusid, et kuningas usub
tsentraliseeritud monarhia vajadusse Prantsusmaal... Mon
dieu, mõtles Guillaume, ka mu naine usub sellesse.
Berenger' kõrvaldamine on nende jaoks vaid üks
järjekordne õukonnaintriig, favoriidi ebasoosingusse
langemine. Nad ei võta seda viimase takistuse
kõrvaldmisena Prantsusmaa ja kogu Euroopa viimisel uude
ajastusse.
Kuningas leidis, et on joonistanud paberilehele
võllapuu ja sellesse kõlkuma mehikese.
Ärritunult kortsutas ta paberi kokku ja viskas minema, et
siis kohe uus haarata. Nüüd tuli mehike suurem ja
kangekaelselt üritas Guillaume kriipskujule Berenger'
nägu joonistada. Ta irvitas, kui talle tundus, et need
kõrged kulmukaared ja peen nina on tal nüüd
lõpuks õnnestunud. Siiski tundus talle, et ta
oskab ka paremini. Ta haaras suurema paberi järele ja
püüdis nüüd juba hoolikamalt Berenger'
näojooni järele aimata. Kuidagi see rahustas
-- näha vihatud vaenlast abitult paberisse
köidetuna võllas siplemas.
Guillaume ei pooldanud hukkamisi, talle ei meeldinud nendel
osaleda, kuid Berenger' puhul ta teadis -- tuleb teha
erand. Tuleb teha suur ja rahvarohke hukkamine, tuleb teha
meediasündmus. Berenger' mahalaskmine peab minema
telepildis üle kogu maailma, jõudma helesiniselt
ekraanilt luubi tagant kolooniatesse, jõudma kõigi
edumeelselt mõtlevate inimesteni. Kuigi kahtlemata ei
avalda mustvalge kitsuke telepilt rahvale sellist muljet, nagu
tegelik sündmus Pariisis. Sinna tuleb kokku ajada massid,
see peab olema nagu Prantsusmaa meistrivõistluste
finaalmäng, mõtles kuningas, kui tabas silmanurgas
punase tulukese vilkumise. Kabineti ukse juures vilkuv tuli
andis märku, et keegi tahab kuninga audientsile
pääseda.
Ärge segage mind, ma tahan üksi olla, mõtles
Guillaume. Või ei, tegelikult tahan ma olla koos oma
rahvaga staadionil ja näha, kuidas «St Germaine»
purustab mõne Brandenburgi lollaka klubi. «St
Germaine» oli kuninga lemmikmeeskond, aga ta ei saanud seda
nii tihti välja näidada kui tahtis; ei saanud kanda
kuninglikul tribüünil sinist klubisärki ja
röökida koos rahvaga: «Rossy, Rossy!»
Tuli ei kustunud.
Tigedalt vajutas ta kommutaatori nupule. «Jah, Remy, mis
seal jälle on?»
«Majesteet, see on le Mercier, ta karjus minu peale,
lubas näljastreigi välja kuulutada. Ta väidab, et
tal on midagi väga tähtsat.»
Ülemkammerteenri hääl oli tulvil
nördimust.
«Kas on kunagi olnud midagi sellist, millega le Mercier
on tegelenud ja mis pole talle väga tähtis? Olgu, las
tuleb.»
Las tuleb, las ta õiendab minuga, las noomib.
Äkki on tal siiski mõte? Olgu, kuidas on, aga le
Mercier pole loll, ta pole mulle kunagi pugenud. Ta on üks
tüütu ja agar vanamees, kuid see-eest on ta
vähemalt siiras.
Kabineti uksed löödi valla ja mustas ülikonnas
lühike hallide lokkidega vanamees lausa lendas sisse. Ta
lips oli viltu ja nägu leemendas higist, kogu ta olek
pakatas solvumisest ja ärritusest, olles samas
demonstratiivselt teadlik, et tal on õigus seda kuninga
juuresolekul näidata. Kuningliku Prantsuse Ajalooakadeemia
rektor, kõikvõimalike ordenite kavaler, markii
Raoul Marechal le Mercier, kuninga kunagine eraõpetaja,
Prantsuse kuningriigi väljapaistvamaid teadlasi ja
mõtlejaid, üks austatumaid mehi maal, lausa
värises nördimusest, mille tõttu tema kummardus
majesteedile oli pigem lühike episood teel ukse juurest
lauani ja siis tooli prantsatamisel. Luba küsimata ja
taludes endal Guillaume'i kannatlikku pilku valas ta endale
karahvinist vett, jõi selle ära, siis veel teisegi
klaasi ja lõpuks, hingeldades, suutis öelda:
«Guillaume, Guillaume, Guillaume... Kolm
päeva!»
«Mis kolm päeva?» ei saanud kuningas aru.
«Kolm päeva ei lasta mind juba sinu juurde!»
käratas vanamees. «Kolm päeva tegutseb riigis
mingi salanõukogu, kuhu mind pole kutsutud. Kolm
päeva võtab kuningas vastu pöördelisi
-- ja ma ütleksin riigi jaoks lausa hukatuslikke
otsuseid -- ja markii le Mercier? Kus on markii le
Mercier? Ta istub kodus, teda ei lasta oma kuninga juurde, nagu
ei olekski ta riiginõukogu liige, nagu polekski Louis oma
surivoodil teda vannutanud kandma oma poja eest hoolt ja lausa
nõudnud temalt oma viimaste hingetõmmete juures,
et ma peale passiksin, et poiss mingeid lollusi ei
tee.»
«Raoul, kogu minu lugupidamise juures...»
«Palun, majesteet,» tõstis le Mercier
käe, «palun, ära katkesta mind! Las ma
lõpetan. Ma olen Riiginõukogu liige. Mul on
õigus kuningale nõu anda. Seaduslik õigus.
Ja kohustus! Aga sellest olulisem veel on Louis'le antud
sõna. Miks sa ei kutsunud mind oma salanõukokku?
Millega sa hakkama oled saanud, Guillaume?»
«Templirüütlite asja korraldab operatiivstaap.
Saa palun aru, et ma ei vaja akadeemilist dispuuti, vaid
energilist tegutsemist, ning mulle pole vaja
riiginõukogult mingeid lisavolitusi.»
«Akadeemilist dispuuti, mon dieu!»
hüüatas le Mercier. Värisevi käsi koukis ta
taskust filtrita sigarette, ei vaevunud ootama, kuni kuningas
talle oma massiivsest arkebuusikujulisest tulemasinast tuld
pakub, vaid krapsas tikke ja süütas sigareti kolmandal
katsel. Kibedet suitsu välja puhudes ja läkastades
-- le Mercier tõmbas alati Berry' segatud
tubakat, mitte puhast asumaade oma -- suutis ta
lõpuks rahuneda.
«Akadeemilist dispuuti,» kordas ta siis, kui
kuningas oma vana õpetajat peaaegu et hella pilguga
jälgis, kannatlikult tema suitsetamisrituaali lõppu
oodates. «Kas sa tahad öelda, et mul pole midagi peale
pikkade teaduslike traktaatide Prantsusmaa jaoks pakkuda? Kas sa
väidad, et minu nõuanded on ebavajalikud?»
«Ei. Aga me tegeleme julgeolekut puudutava
operatsiooniga. Salanõukogu -- nagu sa seda
nimetad -- koordineerib arreteerimisi, valmistab ette
protsessi. Sinna kuuluvad inimesed, kel on vahetult voli
käsutada niisugusi jõude.»
«Ja kes seal siis on?» muigas vanamees tigedalt.
«Las ma arvan. Musketäride kapten Montmorency,
kindlasti; marssal Bonaguil, Guojon, see vürtspoodnik;
kantsler Strasberg; Van Houdjink. On mul õigus? Muidugi
on! Needsamad sinu semud, kellega tee koos jalgpalli vaatate,
mehed, kes teavad ajaloost sama palju kui mina veterinaariast.
Ja kes on sinu peanõuandja?»
«Erwin,» ütles kuningas ettevaatlikult ja
muiet alla surudes. Ärritunud le Mercier oli teda alati
lõbustanud.
«Van Houdjink! Muidugi! See flandria raamatupidaja!
Hugenott!»
«Ta on Prantsuse Kuningriigi rahandusminister ja
võttis katoliikluse juba kümme aastat tagasi
vastu.»
«Hugenott jääb hugenotiks!» raius le
Mercier. «Olgu. Nüüd on sul võimalus
kuulata minu nõuannet.»
«Ja milline see oleks?»
«Lõpeta see operatsioon!» pahvatas le
Mercier. «Võta tagasi kõik oma käsud,
lase Berenger' vabaks, jäta templirüütlid
rahule!»
Kuningas tõusis aeglaselt, pead sinisest suitsusambast
mööda vedades, pani käed seljale ning
kõndis mööda kabinetti ringi. Vanamees
süütas uue sigareti ja jälgis kuningat mornil
pilgul. Lõpuks seisatas Guillaume ühe seinal rippuva
kuldraamis foto ees. Le Mercier teadis seda pilti hästi,
sellel oli jäädvustatud templirüütlite
suurmeister Berenger, kuningas Guillaume ise ja tema
nõbu, Hispaania kuningas, noor ja
rõõsailmeline Charles Antoine. Nad seisid
Bayonne'i raudteejaama ees, taamal elegantselt kiiskamas
hispaania ja prantsuse värvidega maalitud esimene
vedelküttel töötav vedur maailmas, voolujooneline
iludus, mis kohe asub sooritama esimest raudteereisi San
Sebastiani, Püreneede ja Biskaia lahe vahel, et
ühendada kahte kuningriiki raudse sidemega mööda
iidset palverändurite teekonda Santiago de Compostelasse.
Juba Guillaume'i isa oli asunud ehitama rohkem raudteid,
palganud teadustööde hoogustamiseks insenere. Oli
loodud kahe riigi vaheline kuninglik konsortsium raudtee
ehitamiseks, kuid alles siis kui Berenger St-Jean-de-Colé
eestvedamisel olid templirüütlid tunnistanud, et tegu
on püha ja olulise üritusega ning doteerinud
projekti kuussada miljonit luidoori... Jah, kuussada miljonit
luidoori, mis olid tekkinud suurmeistri sõrmede vahele
otsekui õhust võlutult ja mida kuningad poleks
ealeski suutnud ühe korraga välja käia, jah alles
siis olid ehitustööd nõiaväel edenema
hakanud. Raudtee ja uut tüüpi rongid oli valminud
kolme aastaga. Enam ei tossuta Euroopas auruvedurid, vaid
vuravad hõbedased kiirrongid, Pariisist Calais'sse
jõuab seitsme tunniga, kuningas reisib nüüd
alati oma erarongis, mitte rappuvas ja kolisevas pikas bussis.
Kuninga alamad reisivad kiiremini ja mugavamini. Ja Berenger
pole iial kuuesaja miljoni luidoori eest ühtki teenet
palunud.
«Ei,» lausus Guillaume. «See on
võimatu.»
«Miks?» nõudis le Mercier jonnakalt.
«Esiteks -- kuningas ei võta kunagi oma
käsku tagasi. Teiseks, ma ei soovi seda.
Templirüütlitega, nende impeeriumiga, tuleb
lõpp teha.»
Esmakordselt oligi ta seda Bayonne'is tajunud, selgelt ja
üheselt, kui oli naeratades Berenger' kätt surunud.
Kuussada miljonit luidoori oli olnud templirüütlite
jaoks vaid tilk, mille kadumist nad ei märkagi. Nad
kinkisid kuningale raudteed, mõelda vaid! Et siis taas
eralduda oma maavaldustesse, korraldada
rüütliturniire, pidada oma salakoosolekuid, meelitada
prantsuse parimaid sõjaväelasi oma ordusse,
jutlustada rüütellusest, kammitseda Prantsusmaa vaba
mõtlemist oma feodaalsete luuludega.
«Ma teadsin, et sa tuled mind ainult keelitama,
Raoul,» jätkas kuningas, kui jõudis pildi
juurest laua juurde tagasi. «Seda oleks sa teinud ka
operatiivstaabis. Otsused on juba tehtud, mehhanism on
käivitunud, seda ei saa enam tagasi
pöörata.»
«Guillaume,» ohkas le Mercier, «sa oled teinud
suure vea.»
«Ma olen toiminud Prantsusmaa parimate huvide kohaselt.
Ma lõikan tema ihult mädapaise. Me ei saa
jätkata reforme, kui templirüütlid minu rahakotti
hoiavad. Ja rahvas toetab mind.»
«Rahvas, rahvas,» osatas markii. «Rahvas
toetab sind alati, kui sa ütled, et võtad
Berenger'lt ja annad neile. Sa loodad liiga palju rahvale, mitte
seisustele, Guillaume. Tule, kuula mind palun, kuula mind kordki
ära ja katsu mõista.»
«Mul pole mingiteks loenguteks aega,» sõnas
kuningas tõrksalt.
«See pole loeng. Ma tahan, et sa näeksid asju
laiemalt kui lihtsalt päevapoliitilises plaanis. Ja sa
oleksid neid juba varem näinud, kui sa tugineksid oma
otsustes rohkem seisustele, kirikule, kuulaksid oma kuninglikku
verd.»
Guillaume tegi mingi suurejoonelise sarkastilise zhesti.
«Jajah, kuninglikku verd,» jätkas vanamees.
«Kõik vastused on seal olemas. Ma ei räägi
praegu sinu reformidest, sest usun, et need tulevad nooruslikust
keevalisusest ning lõpuks seab elu ise sind lihtsate
faktide ette... hoolitsus oma alamate eest on
kiiduväärne, ent pööbli tahe jääb
pööbli tahteks.»
Kuningas tõstis sõrme. «Mulle meeldib
neist mõelda kui mitte pööblist ja minu
alamatest, vaid kui Prantsusmaa kodanikest. Prantslased olgu
Prantsusmaa, mitte kuninga subjektid.»
«Olgu peale,» ei lasknud markii end segada.
«Mitte selles pole praegu asi. On midagi, mis on püha,
mis moodustab riigi selgroo, ja selleks, Guillaume, ei saa olla
mingid kodanlikud ideoloogiad, kodanikuõigused,
vabaduspetitsioonid, vaid ainult monarhia, usk ja ustavus neile.
Ilma kuningata poleks Prantsusmaad, ilma Avignoni-Pariisi
liiduta poleks katoliiklikku usku. Ma tean, et usuasjad sind
eriti ei huvita ja sa lased nendega rohkem tegeleda kardinalidel
ja paavstil... mis siis ikka, seegi on kuninga õigus. Ent
ma ei taha kõrvale kalduda. Ma tahan, et sa
mõistaksid, et poliitika, mille punus Philippe IV 1306.
aastast alates, on andnud meile Prantsusmaa, Euroopa ja maailma
sellisena, nagu nad praegu on. Ja templirüütlitel on
olnud selles oluline, ma ütleksin isegi, et
määrav roll.»
«Mulle on seda õpetatud,» naeratas kuningas
ülbelt. «Aga see on ajalugu. Sel pole enam
tähstust.»
«Ka Philippe IV oli reformaator,» jätkas
markii. «Ja veel millise inspiratsiooniga reformaator!
Temal õnnestus -- templirüütlite abiga
-- ühendada Prantsuse kroon ja katoliku usk, tema
angazheeris krooni teenistusse templirüütlid,
mõistes, millise ainulaadse, novaatorliku rahvusvahelise
organisatsiooniga on tegu. Temagi oleks võinud Jacques de
Molay põletada ja üritada rüütlite
varandusele käppa peale panna, ent vaevalt oleks see tal
õnnestunud ja vaevalt ta sellega midagi saavutanud oleks.
Tema ajast alates on fleur-de-lys'i kõrval
väike punane rist ja templirüütlite lipul
kuninglik liilia...»
«Mitte enam kauaks,» irvitas kuningas.
Le Mercier raputas pead ja rääkis kiiresti edasi.
«Kui meile ajalugu midagi õpetab, siis seda, et
autonoomsed, kuid trooniga ustavusvandega seotud
templirüütlid, on osutanud Prantsusmaale neid teeneid,
milleks pole olnud võimelised diplomaadid, väejuhid
ega pankurid. Nad on Prantsuse emissarid, suursaadikud ja
-- kui tarvis -- ka salakuulajad. Nemad hoidsid
ära sõja Plantagenet'de ja Valois'de vahel, mis
oleks Prantsusmaa rüütelkonna ja kuningavõimu
võinud paisanud sada aastat tagasi. Nemad on korraldanud
meie suhteid Briti saartega ja nii, et seal pole iialgi tekkinud
ühtset kuningavõimu ja et London ümbritseti
Glyn Dwr'i dünastiaga Wales'is; Stuartite ja meie Auld
Alliance'iga Skottiast ning iirlaste omavalitsusega. Glyn
Dwr'id, Theodore'id ehk Tudorid Londonis on meie kuulekad
sõbrad ja vasallid, kõnelevad prantsuse keelt ja
seda tänu templirüütlite rahapumbale. See
tasakaal on püsinud sajandeid -- hoolimata
revolutsioonidest ja sõdadest. Sa tõukad
templirüütlid eemale Prantsuse troonist ja nad kaovad
ka Saartelt.»
«Georges on minu sõber,» vastas Guillaume
mornilt.
«Aga järgmine kuningas? Aga Skottia Jacques?
Brandenburgi Louis? Meie parimad ja olulisemad saadikud
Brandenburgis ja Londonis on olnud alemannid ja inglased, mitte
prantslased. Templirüütlid aitasid maha suruda
protestantide mässe ja jätkuvalt hoida nende kirikuid
Avignoni ja Pariisi küljes. Minu monograafia, mida sa vist
pole viitsinud lugeda, armas Guillaume, räägib, et
ainult tänu templirüütlite rahakotile ja
veenmisjõule likvideeriti hullu Henri VIII
reformatsioonikatsed Inglismaal, ja mis veel olulisem --
tänu templirüütlitele ei sattunud Briti saared
isolatsiooni mandrist, mis oleks neid sundinud otsima uusi
sidemeid muu maailmaga, ja nad oleks abi leidnud
väliskaubandusest, meresõidust, avastusretkedest ja
koloniseerimisest.»
«Sa vaatad minevikku,» sõnas kuningas.
«Mina vaatan tulevikku.»
«Sa ei vaata, sa ei näe tulevikku. Sa purustad meie
suhted Madridi, Briti saarte, Brandenburgi ja Itaalia riikidega.
Sa rikud tasakaalu, sa peaksid hakkama looma uusi alliansse,
kuid sa oled muutunud paariaks. Võib-olla osalt see sul
õnnestubki, ent siis oled sa pööranud maailma
etteaimamatu arengu teele. Tugev Prantsuse monarhia, Rex
Christianissimuse eestvedamisel ja Templiordu toel on taganud
tänapäeva poliitilise tasakaalu.»
«On see kõik?»
Vanamees lihtsalt maigutas suud.
«Sa ei öelnud mulle midagi uut, Raoul. Seda
kõike ma tean. See on ajalugu. Las ma räägin
sulle nüüd tulevikust. Templirüütlid on
rikkad ja seda tänu liigkasuvõtmisele ja
pangapidamisele prantsuse rahva arvelt. Nende raha oskab rahvas
paremini kasutada ja rahval on sellele rahale õigus. Me
võtame nende üüratud maavaldused ja jagame maa
rahvale ning riigimõisadele. Sama tehakse ka
välismaal -- jah, ma tean, et alguses aeglasemalt,
ent siis meie edukal eeskujul juba rõõmsamini.
Templirüütlite relvalaod lähevad
musketäride, kuningliku kaardiväe ja rahvuskaardi
kätte; kõik nende turkopoleed ja seersantvennad
liituvad kaardiväega. Nad ei hakanud vastu --
tõtt-öelda oli see üllatus, kuid meeldiv, kui
järele mõelda, sest näitab, kui vähe oli
Berenger'l tegelikult autoriteeti. Nii et mis välja tuleb?
Templirüütlite ressursid lähevad riigile, kes
kasutab neid otse ja ilma ebavajaliku orduta. Ja ära tule
mulle rääkima, et troon seeläbi nõrgemaks
jääb. Nende ordu kuulus ju riigile? Kui mina selle
likvideerin, kuuluvad kõik tema varandused mulle. Lihtne?
Ja hämmastav, et ükski kuningas varem selle peale ei
tulnud.»
Le Mercier raputas lootusetult pead ja süütas
järgmise sigareti. «Ja raha?» küsis ta siis.
«Kui kaugel sa sellega oled?»
«Rahaga tegeletakse. Van Houdjink uurib praegu nende
finantsskeeme... Varsti on see meil käes. Pole ordut, pole
ka rahal peremeest. Helveetsia pangad toovad selle mulle
kuldkandikul,» lausus kuningas enesekindlalt. Liialt
enesekindlalt.
«On pangandus ja on helveetsia pangandus,» vastas
Le Mercier. «Vähe sellest, et sa hävitad
prantsuse rüütelluse ja sõjaväe alustoe,
sa ei saa selle eest isegi raha. Sa alustad pikki kohtuprotsesse
ja takerdud juriidilistesse nüanssidesse. Ordu
likvideerimine võtab aega ja sa oled rumal --
anna mulle andeks -- väga rumal, kui sa arvad, et
nad vastulööki ei kombineeri.»
«Nad ei hakanud vastu. Ja nüüd on juba
hilja.»
Markii lõi tüdinult käega. «Sa oled
ikka veel pime. Olgu peale, ma olen sind hoiatanud. Ma ei hakka
sind enam veenma. Ma kardan, et sa kaotad. Sul peab olema nende
vastu midagi väga kindlat, mingi ühene
süütõend.»
Kuningas mõtles hetke, naeratas siis, avas laualaeka
ja viskas hooletult vanamehe ette ühe paberi. «Kuidas
oleks vastuhakuga kuninga soovile anda võim Prantsusmaal
prantslaste kätte. See on ju mäss?»
Le Mercier lahkus Louvre'ist endamisi tigedalt pomisedes.
***
Avalikkuse jaoks märkamatult oli kuningas enne kuulsat
templirüütlite kohtuprotsessi algust andnud edikti, et
riigireetmissüüdistustes ei või kohtus
kaitsjana esineda keegi muu kui Prantsuse kuninga alam. Edikti
viimane lõige sätestas, et riigi julgeoleku
seisukohalt tuleb sellised protsessid ka võimalikult
kiiresti lõpule viia. Uurijate ja kohtunike
käitumine, nende arrogantsus ja maneerlik üleolek, ei
tekitanud Berenger's mingeid illusioone.
Templirüütlitelt pinniti ülestunnistust. Nad on
vandenõus Prantsuse riigi vastu, on varastanud riigi
raha, nad on vastu astunud kuningale. Nad on reeturid. Üle
terve riigi oli arreteeritud kolm tuhat venda ja enamik neist
polnud sugugi Bastille's, vaid maakonnavanglates, kus
ülekuulamist toimetasid Sardiiniast, Korsikalt või
Normandiast uurijad -- karmid mehed, kes sülitasid
tiitlite peale ja kohtlesid aulike vendi kõige
tavalisemate mõrtsukatena. Imbusid kuuldused esimestest
ülestunnistusest. Ka peksmistest ja piinamisest. Katoliku
kirik paavstiga Avignonis eesotsas oli ordust lahti
öelnud.
Berenger'd nad ainult hirmutasid. Tema elutingimused
Bastille's jäid järjest kehvemaks. Lauzuni lubati
kliendi juurde harvemini. Süüa anti kaks korda
päevas. Ülekuulamistel kostis kõrvalkambritest
valukarjatusi. Suurmeistri ülekuulaja oli keegi
pealtnäha viisaka välimusega provaanslane Peca.
Kõneka sisustusega ülekuulamiskambris ajas ta kuue
seljast, kääris käised, võttis prillid
eest ning tema kiilaspeal olid näha allasurutud raevust
laienenud veresooned.
«Te sunnite oma riitustel noori rüütleid
astuma pederastlikku vahekorda!»
«See pole tõsi. Ja see pole ka korrektne
küsimus.»
«Te olete reetnud oma kuninga!»
«Ei iial.»
«Te valmistate ette vandenõud kuninga
kukutamiseks?»
«Ei.»
«Salakoosolekutel olete arutanud
võimuhaaramist.»
«Mitte kunagi.»
Keegi röögib naaberkambris, röögib
valust, nagu väänataks tal sõrmi.
«Kes ordus peab arvet kuningalt varastatud raha
üle?»
«See küsimus eeldab, et templirüütlid on
varast...» üritab Lauzun sekkuda.
«Sina,» prantsatab raske rusikas lauale, «oled
vait. Tema -- vastab. Selge!»
«Me pole midagi varastanud.»
«Meil on ülestunnistused teistelt teie vendadelt,
et te olete käskinud neid lahti ütlema oma
kuningast.»
«See on vale.»
«Tõestage seda!»
«Teie tõestage.»
«Meil on juba tõendused.»
Berenger kehitab õlgu.
«Te olete kavatsenud mürgitada Anjou'
hertsogi.»
«Ma pole seda iilagi kavatsenud.»
«Tema söögist on leitud mürki.»
«Ma pole tema kokk.»
«Teid on kuuldud ütlemas: «Me peame sellest
kuningast vabanema.»»
«Ma pole kunagi midagi sellist öelnud.»
Siis jäävad advokaat ja tema kaitsealune kaheks
tunniks pimedusse ja kõrvalkambris keegi ainult
röögib, röögib, röögib. Ja nii
kümmekond päeva järjest.
7. juunil ülekuulamist ei olnud. Lauzun sai tunniks oma
kaitsealuse juurde. Suurmeistri nägu oli auku vajunud, ta
oli jäänud kõhnemaks, kuid ikkagi mitte
kaotanud rüütlirühti, kindlameelset pilku, ja
ehkki ta käed värisesid kurnatusest (Lauzun tundis
seda huulte all), näis Berenger
rõõmsameelne.
«Kohtuistung on määratud 15. juunile,»
teatas advokaat. «Meile on jäänud nädal.
Kuningas ei kavatse venitada.»
«Mis neil on?»
«Neil on ülestunnistusi. Kohtunikel on teada
kuninga tahe, ent näopäästmiseks vajavad nad
siiski midagi lihtsat ja ilusat, millest kinni hakata.»
«Ja selleks on...»
«Jätkuvalt sinu keeldumine rahastada uue
Generaalstaatide hoone ehitamist. Nad on sellele külge
õmmelnud võrdlemisi veenva skeemi, et keeldumine
on osa pikemast vandenõust jätta kuningas rahata ja
prantslased poliitilisest esindusõigusest. See paber on
kuninga käes, sinu keeldumine... ja Van Houdjink oskab
näidata, et raha, mida sa kuningale ei andnud, oli
tegelikult riigi oma.»
«Ametlik casus belli,» ümises Berenger.
«Tegelikult oligi rahanõue van Houdjinki plaanitud,
sooviga meid pankrotti ajada, Generaalstaatide hoone oli
lihtsalt algus. Tuli mul Colbert välja!»
«Olgu, kuidas on, aga rahvas on raevunud. Pariislased,
sa ju tunned neid.»
«See on kuninga poolt muidugi efektne käik,»
möönas Berenger ohates. «Pööbel tuleb
sellega kaasa. Midagi sellist võis kahtlustada. Ja meie
kaitse peab vastu?»
Advokaat laiutas käsi. «Kohtunikud teavad, millise
otsuse nad peavad langetama. Kui kuningas oma kaardid peenelt
välja mängib; kui pariislased kisavad kohtuhoone
akende taga: «Berenger -- varas! Tempel
purustada», ja seda samasuguse entusiasmi ja verejanuga
nagu nad näiteks jalgpallivõistlustel skandeerivad,
siis...»
«Pariislased tahavad alati verd, neid ei muuda miski.
Välismaa?»
«Lahtiütlemine ordust ja altkäemaksud, ei
mingit poliitilist tegevust. Vastutasuks varjupaik. Kõik
teavad, et Guillaume ei pääse Helveetsia pankadele
niipea ligi. Aga summad on suured. Samas nad hoomavad
Guillaume'i resoluutsust ja pühendumust. Stuartite
pakkumine on kõige jumekam...»
«See oleks pakkumine kaotajatele.»
«Ja me oleme kaotamas.
Tõenäoliselt.»
«Me pole veel võitnud.»
«Lõpuvile on lähenemas, kuningas juhib kolm-
null, kohtunik on ära ostetud,» muigas Lauzun mornilt.
«Mis võimalusi...»
«Stopp!» lausus Berenger äkki ja langetas
käe endise seneshalli õlale. «Stopp.»
Mõnda aega valitses kambris vaikus. Siis suurmeister
küsis. «Kuidas selle pooljumalusega on, keda ma
palusin sul otsida?»
«Le Mercier ütles, et avalikuks konfrontatsiooniks
kuningaga on ta liiga nõrk. Liiati kardab ta infolekke
ilmsikstulekut...»
«Le Mercier on tubli mees, rüütel. Aga ta on
akadeemik. Pealegi veel markii.»
«Ma olen rääkinud -- salaja --
kümnekonna Prantsusmaa tublima inimesega; Prantsuse
patriootide ja ordu sõpradega. Nad kardavad. Või
vähemalt seni, kuni meil pole midagi kindlat
pakkuda.»
«Ma arvan, et meil on,» sõnas Berenger.
«Saab olema. Sul tuleb üles otsida Euroopa parim
dokumendivõltsija.»
«Just nii, suurmeister.»
«Teiseks,» naeratas suurmeister, «on aeg
mängu tuua Püha Graal.»
Advokaadi nägu väljendas mõistmatust.
«Üsna otseselt on aeg mängu tuua,»
jätkas Berenger. «Meil on ju olemas paber, milles
kuningas lükkas tagasi meie ettepaneku ehitada Pariisi
keskele Graali Tempel. Meile oli see vajalik puhtpopulaarsetel
eesmärkidel... Niipalju kui ma seda ka ei vihkaks, aga
meiegi peame ajaga kaasas käima ja imidzhile
mõtlema, tähelepanu köitma ja nii
edasi.»
«See oli ju surnult sündinud projekt?»
«Jah. Mis tulebki asjale kasuks. Kuidas vihane Guillaume
oma kuningliku resolutsiooni sõnastaski?
«Prantsusmaa ja mina ei vaja teie idiootlikku
karikat.» Mida olekski loota kuningalt, kes põlgab
Poussini maale. Oli nii?»
Advokaat noogutas, ilmselt endiselt segaduses olles.
«Ent Püha Graal, Sangreal, see on ju...»
«Just nii, mu armas Louzon, see on müüt.
Või kuidas võtta?»
Berenger St-Jean-de-Colé nõjatus ebamugavas toolis
seljatoele ja meenutas. Jah, müüt. Enam pole keskaeg
ja katoliiklik sümboolika ning müstitsism ei huvita
masse. Ei huvita ka usuasjades leiget Rex Christianissimust
Guillaume'i. Ometi on legendid visad kaduma ja aeg-ajalt
spekuleeritakse ikka veel selle üle, kas
templirüütlite valduses on Püha Graal, karikas,
millest Kristus pakkus Viimasel Õhtusöömajal
veini ja millesse koguti pärast ristilöömist tema
veri. Graal, mis annab surematuse ja mille otsimine on inimliku
pingutuse jumalikuim, ülim vorm. Nagu seisab Robert de
Boron'i raamatutes «Joseph» ja «Estoire del
Saint Graal» tõi Joosep karika Inglismaale koos
Maria Magdalenaga, asutas selle hoidmiseks Glastonbury kloostri
ning sealt on karikas sattunud kuningas Arthuri
müütidesse. Ent on ka palju teisi legende ja
müüte, ja üks levinumaid nende seast väidab,
et karika leidsid templirüütlid ja see on siiani nende
valduses.
Ordul tõepoolest oli karikas.
Selle ajalugu on ähmane, kuid Pühalt Maalt ta
teiste aarete seas ära toodi. See asus Küprosel ja
sattus sealt koos Jacques de Molay'ga Pariisi. Ükski ordu
dokument ei maini karika algupära ega omista sellele
religioosset, veel enam müstilist tähendust. Kaks
korda -- 1567. ja 1910. aastal on suurmeister lasknud
teha karika kohta analüüsi. Viimase sisu on
lühidalt, et maagilist ja tervendavat elujõudu omav
Graal on legend, milles on segunenud kristlikud müüdid
ja paganlik viljakusekultus. Iseäranis on Graali legendi
levikut õhutanud keldi folkloor. Ordu valduses olev
hõbekarikas on küll selgelt Püha Maa
päritolu, ilmselt juudi käsitöö, ent
puuduvad igasugused tõendid, et seda oleks kasutanud
Jeesus Kristus. Pigem võib tegu olla de Molay'
lauahõbedaga. Siiski pole templirüütlid
väga innukalt avalikkuse ees karika päritolu
kommenteerinud, lastes pühal müüdil ordule aeg-
ajalt maagilist salapära heita. Mitmed kuningad on karikat
käes hoidnud ja uurinud, mõned sellest isegi joonud
(mis pole neid loomulikust surmast sammuvõrdki kaugemale
viinud või tervendanud), ent nemadki pole söandanud
välja tulla lõpliku väitega, et see ongi
Püha Graal. Parem on lasta hõljuda legendil, kui
demonstreerida, et Graalil pole maagilist jõudu. Siiski
oli Berenger otsutanud ehitada Pariisi Graali Templi ja karikas
seal välja panna. Lõppeks ei kuulu karika elustav
jõud ju katoliiklikku kanoonikasse, kuna inglise kirik
oleks siis ju vanem kui rooma oma ja enda imidzhi eest tuleb
võidelda. Guillaume oli -- mõistetavatel
põhjustel -- projekti otsustavalt ära
keelanud.
«Ma ei näe, kuidas Graal võiks meid
aidata,» sõnas nüüd Lauzun.
«Mitte Graal üksi,» vastas Berenger.
«Vaid ka dokumendivõltsimine ja mees nimega Michel
Rossy.»
«See itaallane? See pajats?»
«Ainult tema. Ta on rahva jaoks pooljumalus. Pealegi
veel impulsiivne ja aus. Pea meeles, et rahvas tahab
dramaatikat, tsirkust ja verd. Kuningas arvestab rahvaga,
kuningas toetub rahvale. See teebki ta tugevaks, ent
ühteaegu nõrgaks. Pariisi pööbel
-- temas on läbi aastate peitunud suurem
jõud kui Louvre'is. Ma arvan, et hakkan kuningaga selles
osas üksmeelele jõudma.»
«Dramaatikat ja tsirkust? Seda on kuningas küllalt
korraldnud. Ent verd?»
«Ka verd saab,» ütles Berenger kindlalt.
«Mine nüüd, ma tahan palvetada.»
***
1984. aasta 13. juuli, reede. Päev, mille kuningas
Guillaume oli juba ette ajaloolisena ära märkinud.
Prantsusmaa astub täna uude ajastusse, kuigi ta ise seda
veel ei tea. Kuningas ei pööranud hommikul
tähelepanu oma naisele, kes nutetud silmadega palvetas. Ta
ei uskunud halbu endeid. Ta uskus oma nõunikke, uskus
Bonaguil'd, et mingit mässu pole karta, Pariis on
kõrgendatud valve all ja kõik
templirüütlite üksused on desarmeeritud; kuningas
uskus Van Houdjinki, et raha saadakse Helveetsia pankadest
kätte -- kui ordu on likvideeritud ja tema
finantsasjad ümber korraldatud. Ja uskus ka vana Le
Mercier'd, et täna on pöördeline päev
Prantsusmaa ajaloos.
Kuningas võidutses, kuningas rõõmutses.
«Vive la France!» ümises ta mõttes,
kui oma venna Anjou' hertsogi saatel mööda Louvre'i
koridore liikus, seintel Bourbonide ja Valois'de portreed teda
jälgimas. Luksusauto ja mootorratturite spaleer toimetavad
nad nüüd hukkamispaika.
Berenger St-Jean-de-Colé' hukkamispaika.
Pariisi tänavad olid sel päeval elevil; rahvast oli
linna kokku sõitnud kaugemaltki, palju oli turiste,
iseäranis inglasi, kuna avalikud hukkamised olid Saartel
keelatud, mis britoonide verejanu muidugi ei vähendanud.
Hotellid olid nädalaid ette välja müüdud ja
rongidele oli kohti võimatu saada. Rikkamad eurooplased
olid kohale vuranud muidugi oma autodega ja tahtsid
tänavaid ummistada, mistõttu Boulogne´i ehitati
kiirparklad.
Algselt hukkamiskohaks valitud Ile St. Louis tuli väikse
mahtuvuse tõttu ära muuta ja nii pidi Berenger
surema oma viimaste kuude kodu, Bastille'i ees
väljakul.
Guillaume nautis iga hingetõmmet, kui ta seisis
lahtises kabrioletis ja skandeerivale rahvamassile tervituseks
lehvitas. Musketäride mootorrattad veeresid aeglaselt auto
kõrval. Bonaguil oli soovitanud veidi ohutumat marsruuti,
kui mööda Rue de Rivoli'd otse Bastille'
väljakule, ja muidugi soomustatud autot, ehk isegi tanki,
ent Guillaume oli need mõtted maha laitnud. Ta uskus
pariislasi, täna ta uskus ja usaldas neid ning isegi
salamõrvari kuul ei hoiaks ära
pöördumatut. Berenger' hukatakse täna.
Vägisi üritas kuningas väärikat ja
tõsist nägu ette manada; lahke ja võidutsev
naeratus ehk ei sobi nii sünge sündmusega. Sellest
hoolimata ta teadis -- Pariis pidutseb täna.
Berenger ärkas 13. juulil kohutava peavaluga. Valulained
ründasid ta kolpa ja kusagilt selle tagant kohises
kohtuniku hääl, «süüdi, surma...
mahalaskmise läbi...» ja siis tema enda, «ei,
teie ausus, ma ei kavatse armu paluda... ma ei tunnista ennast
süüdi.»
Sõnu öelda on kerge, teada, et täna sa
sured, raskem.
Tema keha teadis seda ette, teadis ja tundis, kuidas kuulid
rebestavad naha, rebivad lõhki koed ja liha, purustavad
siseelundid. Ajule on see teadmine raske, talumatult raske,
mõistus protesteerib sellise teadmise vastu, sellest ka
valu.
Kohtus oli lihtsam.
Kõigepealt see ainuke ja õige kaitse --
sa ei tunnista end süüdi mitte millestki. Sa pole
reetnud Prantsusmaad, tema kuningat ega rahvast, sa pole
Prantsusmaad ostnud ega müünud, sa pole võtnud
tema raha.
«Kas te tunnistate ennast süüdi...?»
«Ma olen süütu.»
Jah, kohtus oli lihtsam. Ka surmaotsus oli ainult
sõnad, millega see veninud farss pidigi lõppema.
Berenger mäletas hästi üha kaastundlikumaks
muutunud kohtunikku, kelle pilgust võis lugeda: «No
tunnistage end süüdi, Berenger, kasvõi milleski
tunnistage end süüdi, siis ehk...» ning üha
verejanulisemaks muutunud kuninglikku süüdistajat,
keda vääramatu võidu eelaimus sundis tagant
aina jõhkramalt ründama.
«Kas te tunnistate end süüdi, et olite
vandenõus Prantsuse kuninga vastu?»
«Ei, teie ausus.»
«Kas te tunnistate end süüdi, et varastasite
kuningale kuuluva raha?»
«Ei.»
«Kas te tunnistate end süüdi, et te keeldusite
andmast kuningale temale endale kuuluvat Prantsuse riigi raha,
et ehitada Generaalstaatide uus Palee?»
«Mul polnud seda raha. Me tahtsime prantsuse rahvale
kinkida Püha Graali Templi. Nii kiiresti polnud
võimalik -- rahandusmaailma olusid teades
-- seda summat hankida.»
«Templit?»
«Me nimetasime seda Püha Graali Templiks.
Dokumentides on selles lähemalt, küsige kuninga
käest.»
«Teie olete süüpingis! Me küsime teie
käest.»
«Kuningas ei soovinud templit.»
«Sest rahvale pole vaja uut pühakoda, vaid rohkem
poliitilisi õigusi. Kas tunnistate end süüdi,
et olite vandenõus koos Prantsuse riigi vaenlastega, et
seista vastu kuninga reformidele tõhustada rahva
esindatust riigivalitsemises.»
«Ma pole osalenud üheski vandenõus. Ma olen
kuninga ustav alam.»
«Ma väidan, et see on vandenõu Prantsuse
rahva ja kuninga vastu.»
«Ma ei kommenteeri teie väidet.»
Aga lõpuks mängis süüdistaja
kõik oma kaardid välja --
templirüütlite keeldumine rahastada Generaalsteetide
Paleed, salakohtumised Hannoveri vürstiga ja Ottomanide
saadikuga, Louisiana kaotus mässajatele, aina tühjenev
riigikassa ja templirüütlite täienevad arved
Helveetsias.
Berenger ei vaielnud vastu, ta ainult eitas, laskmata
süüdistajal minna detailidesse.
Fotoaparaadid plõksusid, telekaamerad surisesid, kogu
Prantsusmaa ja maailm jälgis templirüütlite ordu
purustamist. Kusagil -- Berenger' oli selles kindel
-- jälgis seda heitlust ka Michel Rossy.
Kohtusaalis nägi ta aeg-ajalt teiste oma potentsiaalsete
liitlaste nägusid, nägi ka vana le Mercier'd
-- ilmselt ainsat templirüütlit Prantsusmaal,
keda pole vahistatud, sest keegi ei tea salajasest riitusest
Hautefort'i kabelis, nägi markiid vaevuga pisaraid tagasi
hoidmas, ent Berenger ei süüdistanud teda milleski. Le
Mercier'l on oma ordu heaks veel üks tähtis
ülesanne täita. Teised vaatasid teda kaastundliku
pilguga, otsekui andeks paludes. Kuningas tahab verd ja ta peab
seda saama.
Veri ja Püha Graal on alati koos käinud.
Kõigest hoolimata Berenger' pea valutas, keha ei
kuulanud sõna ning vangivalvurite hoolitsus tundus pigem
mõnitamisena. Kõik toimus nii, nagu ta oligi seda
ette kujutanud -- rikkalik hommikusöök,
ähmis preester, Bastille' komandant, notar, viimane soov ja
kõik see läbi sinaka uduvine, nagu poleks see sina
ise, nagu ei toimuks miski sinu endaga.
Ta sõi tuimalt ja isuta, rohkem mingist
ebamäärasest kohusetundest. Ta pihtis kiiresti,
korrektselt ja asjalikult, rüütli kombel, kelle jaoks
pihtimine on rutiin enne lahingut. Ta kordas notarile üle
oma testamendi põhipunktid, mis oli Lauzuni käes,
ega teinud välja notari jahmatunud ilmest, sest tema
meelest testamenteeris Berenger juba kuninga vara. Siiski pidas
mees paremaks kohusetundlikult küsida: «Abikaasa,
lapsed? Kas nemad jäävad välja?»
«Ma olen munk,» vastas Berenger ning notar punastas
ja vabandas.
«Viimane soov?» küsis Bastille' komandant ja
Berenger palus sigarit.
Bastille' ette väljakule oli ehitatud spetsiaalne
hukkamismüür, selle kõrvale kuninglik
tribüün. Ülejäänud nähtavat osa
väljakust täitsid istekohad jõukamatele
kodanikele, nende taga oli pööbel. Lõputu
pariislaste, prantslaste ja turistide mass. Telekaamerad,
musketäride turvajõud, liilialipud, kõrgel
õhus kuninglikes värvides dirizhaabel.
Valvemeeskond talutas Berenger' väljakule. Tema on
esimene. Siis tuleb veel kümme templirüütlit,
ordu juhtkond ja kindralid. Sõbrad. Need, kes midagi
omaks ei võtnud ja nõustusid koos oma
suurmeistriga täna Prantsusmaa heaks surema.
Berenger kissitas ereda valguse käes silmi ja tundis,
kuidas rahvahulgast käis läbi ohe, millele
järgnes hauavaikus, et mõne minuti pärast saaks
alata tseremoonia. Hukkamistseremoonia, mõtles Berenger.
Nad ei julge mind isegi ilma tsirkuseta tappa. Veri ja
dramaatika tulevad hiljem. Praegu on kõige tähtsam
mitte tunda peavalu, mitte kokku vajuda, vaid püstipäi
minna... sinna, müüri ette, kuhu juhatavad mind
sõdurid.
Ta astus mööda treppe alla, nägi ähmaselt
enda ees telliskivimüüri, sinna valmis pandud
mikrofoni ja preestrit. Seal seisis ka kirjutuspult mingite
paberitega. Ilmselt ülestunnistus ja armuandmispalve. Kas
kuningas on tõesti nii loll? Kirjutaks ta alla, oleks
orduga lõpp. Prantsusmaa jääks ilma oma aust ja
jõust.
Valjuhääldist kostsid mingid sõnad, kellegi
monotoonne hääl luges midagi ette, ent Berneger ei
suutnud keskenduda. Ta otsis pilguga kuninga loozhi eest
üht heledat ülikonda. Jah, seal see oligi, ustav
Lauzun, valges suveülikonnas, nii kohatu hukkamisel,
märgiks, et «saadetis» on teel.
Pariisi timukas Godfroi Gennard toimetas nüüd
Berenger'ga edasi. Timukas oli äärmiselt viisakas,
palus tal jalge ette vaadata, et ta ei komistaks. Selgitas, et
vastavalt kohtuotsusele lasub just temal see kohustus Berenger'
kõigi prantsuse kuninglike seaduste kohaselt teise ilma
saata.
«Kas te, palun, ei tutvuks nüüd
armuandmispalve sisuga. See esitatakse otsekohe
kuningale.»
Berenger' lasi pilgu üle rahvahulga. «Ma ei saa ju
neid etendusest ilma jätta.»
«Ma pean teid siiski paluma.»
Suurmeister astus kirjutuspuldi ette, kõik kaamerad
edastasid sel hetkel teda suures plaanis ja ilmselt vaheldumisi
kuningliku loozhiga. Ta vaatas teksti, ent ei lugenud seda.
«Ma olen süütu,» teatas ta siis
õlgu kehitades Gennard'ile. «Mul pole kuningalt
millegi eest armu paluda. Kui, siis ainult jumalalt.»
«Mikrofoni, palun. See lindistatakse. Teie viimane
sõna, monsignor.»
Tsirkus. Kohe tuleb dramaatika ja veri.
Sajad tuhanded inimesed üle Euroopa vaatasid, kuidas
pikk ja rühikas Berenger St-Jean-de-Colé mikrofoni ees
seisatas, oma küünarnukilt timuka toetava käe
eemale lükkas ja siis -- nagu oleks tegu
kõige harilikuma kõnega -- kergelt
köhatas.
«Öelda seda, mis on vale, on kuritegu nii jumala
kui inimese ees,» sõnas siis Berenger rahuga.
«Mitte keegi meist pole reetnud ei jumalat, kuningat
või oma maad. Mind on saadetud kõrgema
kohtumõistja ette ning jäägu tema karistada,
kui ma pole olnud piisavalt vapper, omakasupüüdmatu ja
jumalakartlik võitluses Prantsusmaa eest. Elagu
Prantsusmaa, elagu templirüütlid, elagu
kuningas!»
Bastille' väljakut täitis vaikus. Ainult timukas
Gennard sosistas Berenger'le kõrva: «Ma esitlen
teile nüüd isa Balzac'i; tema on teie viimane
teelesaatja.»
Preestri ladinakeelne pomin ei jõudnud suurmeistrini.
Tema pead täitis paks udu, milles kuskilt kaugemast sopist
immitses uudishimu.
«...Berenger St-Jean-de-Colé quam de hoc saeculo
migrare iussisti, in pacis ac lucis regione constituas et
Sanctorum tuorum iubeas esse consortem. Per Christum Dominum
nostrum. Amen.»
«Amen, isa, kas te usute Püha
Graali?»
«Kuidas, mu poeg?»
«Pole tähtis. Ma olen nüüd
valmis.»
«Jumala palge ees küll.»
«See polnud küsimus, isa.»
Isa Balzac eemaldus kiiresti endale risti ette
lüües. Tavaline preester kuskilt Pariisi kirikust,
mitte kardinal, kes seisusekohaselt oleks pidanud tema hingele
viimase palve lugema. Ta annab ka selle kuningale andeks.
Timuka pea pöördus nüüd kuningliku loozhi
poole. Silmanurgast tabas Berenger, et väljakule oli end
asutanud trummilööjate salk. Tsirkus jätkub, kuid
mitte enam kauaks.
***
Guillaume oli meelekindlus ise, kui ta tõusis, et
rivistuvale hukkamiskomandole käsk anda. Valitud mehed,
Bonaguil ise valis nad eriüksustest välja, sellised,
kes lasevad täpselt, kiiresti ja ükskõik keda.
Ta tõusis, tundes endal kümneid kaamerasilmi, ja see
oli hea, sest tänase päeva kangelane on ikkagi tema,
kuningas, mitte see Berenger. Väljak tardus vaikuses ja
ootuses, hukkajad seisid tikksirgelt, püssid käes,
trummarid valmistusid põristama, tuhanded ja tuhanded
inimesed üle maa hoidsid hinge kinni. Guillaume seisis ja
nautis hetke. Ei, hukkamistel, tseremoniaalsetel hukkamistel on
siiski oma võlu. Kuningliku õigusemõistmise
tahte lõplikkuses ja vääramatuses näiteks.
Iga detail preestrist trummideni süvendab pühalikkust.
Tema all loozhis istusid Prantsusmaa väljapaistvamad isikud
-- kunstnikud, teadlased, sportlased, kirjanikud,
aadlikud, sõjaväelased, filosoofid. Ka nende osalus
annab praegusele hetkele kordumatu tähtsuse. Inglased on
rumalad, et keelasid avaliku hukkamise, püssikuul kuskil
kambris või võllapuu vanglahoovil ei asenda
legitiimsust, mida hukkamisele suudavad anda ainult riigi
koorekiht ja rahvamassid.
Guillaume nägi, et Berenger keeldus silmasidemest. Samal
hetkel tõusis kuninga käsi, et hooletu viibutusega
kustutada maailmast templirüütlite suurmeister ja
saata ta jumala juurde. Ta pilk, täis halvasti varjatud
vihkamist, ei tabanud kerget liikumist all loozhis. Ta ei
näinud, et markii le Mercier kammerteener oli isandale
toonud mingi ümbriku, mille vana teadlane nüüd
hämmeldunult avas. Kuningas ei näinud, kuidas le
Mercier nägu jahmatuses kivines, ta püsti
tõusis, sammukese kuninga poole tegi, kuid siis otsekui
ümber mõeldes hoopis enda kõrval istuva
Michel Rossy, Prantsuse jalgpallimeeskonna kapteni ja maailma
parima kesktormaja poole pöördus.
Samal hetkel, kui kuningas lausus mikrofoni:
«Nüüd!» ja langetas laskmise alustamise
märgiks käe, kargas Rossy, pikk ja peaaegu et
rüütellik kogu püsti. Ta hüüdis midagi,
kuid trummarid juba tegutsesid ja tema hääl kadus
surmakuulutavasse põrinasse.
Tapamüüri ees seisev Berenger, kellele tundus, et
kõik juhtub kellegi teise, mitte tema endaga, nägi
enda ees hukkajate kindlaid, kalke nägusid, vaatas otse
püssitorudesse, ent ometi jõudis ta märgata
talle lehvitavat seneshalli Lauzuni ja tuules lehvivate mustade
lokkidega Michel Rossy'd.
«Mu jumal, ma tulen,» pomises suurmeister, kui
üheksast püssitorust pritsis üheaegselt tuld ja
tina. Ta uskus veel vaimusilmas nägevat seinalt rasket
kahekäemõõka kangutavat viieaastast
poisikest, kes ilmselt oli ta ise, kuigi ta ei mäletanud
seda, ning aeglaselt, ent vääramatult läbi
õhu lähenevat püssikuuli, mis kohe --
selles oli ta kindel -- on just see, mis läbistab
ta südame.
Tal oli õigus, ent ta ei saanud kunagi teada, et ka
ülejäänud kuulid tabasid südant, et tema
rindkere kisti lõhki, kui õõnsana
kõlav kogupauk rebestas Bastille' väljaku vaikuse ja
et ta seisis peale tabamust veel kolm sekundit püsti.
Neid kolme sekundit, mida teleekraanid veel aastaid aegluubis
näitasid, täitis ka Michel Rossy meeleheitlik karje:
«Pidage, majesteet!»
Kui rahvamassid endiselt hinge kinni pidasid, oli Rossy juba
jõudnud hüpata üle tõkke ja
tõusmas kuninglikku loozhi, mida kaitsvad musketärid
polnud Prantsuse rahva ebajumala seesuguseks rünnakuks ette
valmistatud. Mõne hetkega oli «St Germaine'i»
kesktormaja kuninga ees, vehkis paberi ja mikrofoniga ning sealt
üle väljaku ja üle Euroopa kõlasid tema
sõnad:
«Majesteet! Majesteet! Siin on dokument... Püha
Graal!»
Musketärid olid astunud sammu, ent nähes, et
kuningat ei ähvarda mingi oht, nad peatusid, pealegi
julgemata Rossy'd puudutada. Ja enne kui ähmis kuningas
jõudis midagi ette võtta, röögatas
Rossy: «Arsti! Arsti templirüütlile! Ta hukati
ebaõiglaselt, ta on süütu! Siin on dokument, et
Berenger tahtis kinkida üheksasada miljonit luidoori
Püha Graali Templi staadioni ehitamiseks ja kümne
staadioni ehitamiseks üle maa ja panna mängu Püha
Karika, Graali, kõigi kristlike rahvaste vahel.
Arsti!»
Arsti järgi polnud enam vajadust. Berenger' surma
võis tuvastada loozhiltki.
«Prantslased!» röögatas Rossy uuesti.
«Sellel dokumendil on kuninga allkiri ja tema sõnad:
«Prantsusmaa ja mina ei vaja teie idiootlikku
karikat.» Ja siis, pärast lühikest
hingetõmmet: «Püha Graali tempel on
staadion!»
Ja siis lausus surnukahvatu kuningas need kuulsad kaks
sõna, mis teda igaveseks rahva mällu jätsid,
troonilt tõugatava kuninga sõnad, millest aimdus
juba kuninglik vaist oma lootusetu saatuse suhtes: «Jah,
aga...»
Ent juba selleks hetkeks oli Guillaume fikseerinud hetkeks
kangestunud rahvamassi, tema armsatest pariislastest, nii
impulsiivsetest ja kirglikest, läbinud värina,
ettevalmistuse massiliseks ühes taktis
õõtsumiseks, et siis solidaarse massina edasi
paiskuda; oli tajunud -- jällegi selle kuningatele
ainuomase vaistuga -- külmalaine, mis tekkis tema
ja õukondlaste vahele ja mis sinna alati tekib, kui
kuninga kohale on kirjutatud tagandamise märk. Ja veel oli
märganud kahjurõõmsat, ent tulevikku suunatud
naeratust oma venna, Anjou' hertsogi näol.
***
Esimese Püha Graali võitis loomulikult
Prantsusmaa, alistades finaalis Brandenburgi. Kõik kolm
vastuseta jäänud väravat lõi Michel Rossy.
Püha Graali Templi Staadionil ulatasid talle
templirüütlite karika kuningas Philippe VII ja
suurmeister Henri de Lauzun. Pagendatud Guillaume «Jah
aga...» püüdis sel päeval Sardiinia
lahesopis kala. Pariisi tänavatel ja üle Prantsusmaa
skandeeris juubeldav rahvamass: «Vive la France, Vive
les Templars, Vive le Roy!» Staadioni ees seisis
Berenger' marmorkuju, kes hoidis ühes käes jalgpalli
ja teises Karikat, Püha Graali, mis oli kinkinud talle
surematuse.
Indrek Hargla
Kopenhaagen; märts-aprill 2002
|