25.06.2003 |
Karen Orlau
Hunt, madu ja põrgu perenaine |
Astrid vaatas peeglisse ja andis näolihastele
käsu: naeratage. Kanavarbad silmade ümber paistsid nii
veel rohkem välja ja huulenurkadega ristuvad vaod muutusid
teravamaks. Huulepulk oli väsinud ja lähedalt vaadates
oli näha, et värv valgus huule kontuurjoonelt
imetillukeste punaste kreemiojadena nahapooridesse.
Juuste värv oli veidi kulunud ja kolme millimeetri
võrra välja kasvanud. Alt aimusid mõned
hallid juuksekarvad -- aga ainult siis, kui väga
lähedalt vaadata.
Astrid uuris end halastamatult.
Asi ei olnud väga hull, no tõepoolest. Ta oli
ikka veel ilus. Veel. Aga see «veel» paistis
silma.
Astrid sulges silmad ja kujutles Freyat: virsikutaoline
värske ja sametine nahk, hallid, alati veidi üllatunud
silmad, pikkade sõrmedega tundlikud kunstnikukäed...
Kogu tüdruku kehast õhkus nooruse lõhna ja
ilu iseenesestmõistetavust.
Ta avas silmad ja süvenes uuesti oma peegelpilti.
Martinile ta meeldis, selles oli võimatu eksida. Kui
nad taas kokku said -- nende järjekordne
romantiline kohtumine -- oli see midagi enamat, kui
Astrid oma teistest armukestest mäletas. Martin isegi
vaatas teda teistmoodi kui teised. Ta julges vaadata nagu isand:
nagu šeik haaremi esinaist. Juba ainult sellisest pilgust
muutus Astrid nõrgaks, rääkimata sellest
oimetuseni sügavast, turvalisest rahulolust, mida Martini
tugevus pakkuda suutis. Mehe seljatagune oli ainus paik
maailmas, kus Astrid suutis end lõdvaks lasta ja
unustada.
Nende suhte algus oli eelkõige ihulik. Kuna mees pidi
arvestama, et mõni perekonnatuttav võib neile
peale sattuda, jäid baarid ja klubid ära. Hotellitoad,
kämpingud, mõnikord auto tagaiste -- nagu
armunud teismelistel. Astrid oli rahul, kuna mees näis teda
ihaldavat rohkem, kui tema meest, ning see mõjus
enesetundele hästi. See oli aga petlik algus...
Nad leppisid kokku, et kohustusi ja sidemeid sellest suhtest
ei tule. Ainult nii palju, kui mõlemale meeldib. Mida
sagedamini nad kohtusid, seda raskem oli Astridil kokkulepetest
kinni pidada.
Kord laenas mees sõbra käest suvila. Suvemaja
Arhipelaagis, Hansholmil, väikesel saarel, mis oli
põhjast lõunasse vaid nelisada meetrit lai, kuid
täis maalilisi kaljusid, tillukesi metsatukki ja platvorme.
See kuningriik oli nende kahe päralt terve
nädalavahetuse ning kui nad saare varjatud soppide
sihtotstarbelisest kasutamisest väsisid, lebasid nad
suvemaja ees päikesest kuumaksköetud kiviplatvormil,
nautisid veini ja värskeid krevette ning vaatasid, kuidas
hiiglaslikud laevad hääletult saarte vahelt läbi
libisevad.
Martin peesitas päikeselaigus nagu suur isalõvi.
Talle meeldis krevettidega mässata ja ta puhastas neid
Astridile. Suudles naise rinnalt saiapudemeid. Viskas siis
selili ja lõi hääletult nurru.
Üks väiksem laev sõitis mööda
vaevalt paarikümne meetri kaugusel. Mõned reisijad
lehvitasid neile ja Astrid lehvitas vastu, teades, et nad
jätavad möödujatele mulje õnnelikust,
puhkepäeva nautivast perekonnast. Isegi suvemajake tundus
sel hetkel päriselt neile kuuluvat.
See oli esimene kord, kui Martin Astridi kaitsekihti
mõra sisse sai.
Neid tuli veel. Astrid teadis aga, et kui ta oma kiindumust
tunnistaks, peletaks see mehe eemale. Ta vaikis ja mängis
oma rolli, kuid nende kohtumised omandasid tema jaoks uue
salajase tähenduse.
Martini teised naised hakkasid haiget tegema. Kuni rivaalid
olid kehvemad, võis jagamist veel kuidagi välja
kannatada. Siis aga asus Martin jahtima ühte
kahekümneaastast tüdrukut ja seda oli raske
taluda.
Ühel päeval, kui nad Astridi väikeses elutoas
diivanil varaõhtust kohvi nautisid -- Martin
armastas kanget türgi kohvi ohtra suhkru ja vahukoorega -,
näitas mees Astridile tüdruku pilti, ise veidi
kohevil, nagu sõbra ees kiideldes.
«See, et ma saan sinuga kõigest vabalt
rääkida, on parim, mida ükski naine pakkuda on
suutnud,» oli Martin kunagi öelnud ja Astrid oli
valmis üle oma varju hüppama, et see nii ka
jääks.
Niisiis ei rebinud ta tüdruku pilti sealsamas ribadeks,
vaid süvenes sellesse. Naeratades.
Pikad heledad peaaegu vööni juuksed, sihvakas
figuur ja ehmatavalt lopsakad rinnad, isikupäraselt ilus
nägu...
«Sul on hea maitse!» ütles ta, nagu oodatud,
ja ulatas pildi tagasi. Martin ei aimanudki, et Astridi
hingamine kippus armukadedushoos kinni jääma. Tal ei
olnud sellele tüdrukule peaaegu midagi vastu panna.
Freya. Tüdrukul oli kummaline arhailine nimi, aga see
sobis ta nisublondide juuste ja naiivselt lopsakate rindadega
hästi. Freya... Astrid veeretas nime aeglaselt keelel ja
õppis vihkama iga üksikut tähte selles. Fre-
ya... Frrrrreeeeyyaa...
«Ta on selline pehme... värske ja rikkumata,»
kirjeldas Martin nende viimast kohtumist. «Ja need juuksed
ajavad hulluks.» Astrid kuulas vaikides ja piinles, kuid
imiteeris siiski oma tavalist särasilmset ja veidi pahelist
huvi, sest see oli just see, mida Martin ootas.
«Ta on natuke oskamatu, sina igatahes tead, mida sa
teed...»
Seda polnud palju, aga leevendas ikkagi. Veidi. Astrid oli
sellegi eest tänulik.
«Aga sina oled, noh, ausalt öeldes veidi
kopsakam.»
Martin ei märganud, kuidas Astridi nägu
moondus.
«Ja suudelda on temaga hea. Virsik, mitte
tüdruk.»
Iga sõna põletas end Astridi mällu.
Läbi Martini kirjelduste jõudis aga osa tüdruku
veetlusest temanigi. See süvendas kadedust. Kriiskavat
armukadedust, millel ei olnud kaine mõistusega midagi
pistmist.
Martin ei aimanud ta suhtumist, vastasel korral ei oleks ta
seda ettepanekut teinud. Õieti ei olnudki see ettepanek,
sest Astrid ei olnud talle kunagi milleski ära
öelnud.
Mehe idee oli ühtaegu hirmutav ja ahvatlev: tema, Martin
ja Freya kolmekesi. See tundus ohtlik.
Ja oligi. Freya oli lihtsalt liiga ilus. Astridi hoolika
ettevalmistuse kiuste. Mis on solaariumijume, oskuslik
kehahooldus või isegi kõige meisterlikum make-up
selliste jalgade kõrval? Naeratava näoga ning
Martini meeleheaks tüdrukut isegi suudelnud Astrid oli
üksainus juudalik vihkamine. Martini käed ümber
tüdruku -- ja Astrid surus küüned pihku.
Õhtust salvestusid mällu piinarikkad kaadrid: tema
ise hellitamas Martinit ja Freyat -- ta tahtis
ühtaegu erutada ja tappa; Martin silitamas tüdruku
nägu, ta tundlikud ja oi kui teadlikud käed imemas
endasse iga puudutust, nautimas... Astrid kahetses kogu hingest,
et oli nõustunud, aga enam ei olnud midagi parata.
Martin ei märganud midagi. Kui ta hiljem küsis:
«Oli sul hea?», Astrid ainult naeratas. Martin luges
sealt välja seda, mida tahtis, ja naeratas samuti,
rahuldatult ja meelitatult, oskamata oletadagi, et tegelikult
oli Astrid lihtsalt hambad paljastanud ja lõrisenud.
***
Ingrid ei mäletanud, et tal oleks kunagi nii halvasti
vedanud. Võib-olla muutis lähenev ümmargune
tähtpäev ta kergemini haavatavaks, kuid aeg oli
üks nendest asjadest, millele ta oli otsustanud mitte
mõelda. Seekordse pettumuse ainsaks põhjuseks oli
uus osakonnajuhataja.
Ingrid oli raudkindlalt uskunud, et teatepulk antakse talle
üle. Ta oli selle ära teeninud. Et see nii ei
läinud, tegi ta lisaks muule kõigi silmis narriks ja
see oli veel eriti vastik.
Ta oli töös laitmatu. Sama korrektne, kui valemid
ja statistika, millele suur osa nende igapäevarutiinist
tugines, ning niivõrd hea intuitsiooniga, et see oli
peaaegu üleloomulik. Võib-olla oligi.
Ingrid tundis end käske jagades ning nende täitmist
kontrollides nagu kala vees. Eksimusi ta ei kannatanud ning
karistuste -- täiesti õiglaste ja
väljateenitud karistuste -- jagamine oli
iseenesestmõistetav osa tööst. Kas võis
keegi öelda, et ta nautis seda rohkem kui tunnustamist?
Ka Ragnar oli naise karistava käega leppinud.
Lõtv ja iseloomutu, nagu ta oli, väljaveninud
teksades elutoa diivanil lösutamas... Ta kuulus Ingridile
sama vastuvaidlematult nagu nende spanjelgi, selle erinevusega,
et koerale ei antud piitsa.
Ingrid mõtles vahel, et kui Ragnariga peaks midagi
juhtuma, kui näiteks osa ta ettevõtlikkusest mingi
ime läbi taastuks ning ta end Ingridi residentsist kokku
pakiks, võtaks keegi samasugune koha üle ja tema ei
pruugiks isegi vahet märgata. Jalutuid juurvilju oli liialt
palju, et nii mugav vegeteerimiskoht tühjaks
jääks.
Lateksmaskist ei paista nägu nagunii eriti
välja.
Pealegi oli see töö kõrval tühine
meelelahutus. Kui ta Ragnari lahkumist poleks märganudki,
siis uue osakonnajuhataja määramine oli
maailmalõpp. See, et väljavalitu osutus plikanatiks,
lõikas eriti valusalt hinge. Ly Petersson, Peterssonide
pangaklanni noorim liige, kellel oli mitmel põhjusel nii
mugavale tööpostile esimese klassi pilet kaugelt
üle kõikide self-made-lady'de
küünteulatuse. Iroonilise lisanüansina oli
Petersson veel viis aastat tagasi olnud üks Ingridi
innukamaid õpilasi. Nüüd olid osad vahetunud,
kuulekas õpilane näitas iseloomu.
Nende viimane kokkupõrge lõppes Ingridi
täieliku lüüasaamisega, rohkem ta oma seniseid
võimupiire kaitsta ei julgenud.
«Ebaloogiline?» Ly surus lõua õige
kergelt ette -- vastik liigutus, mis mõjus just
nii, nagu oligi mõeldud: agressiivse ja ründavana.
«Sul ei ole volitusi otsustada, kas minu antud käsk on
loogiline või mitte! Väljendasin ma end
arusaadavalt?»
«Täiesti!» pressis Ingrid kriipsuks surutud
huulte vahelt, jättes ütlemata, mis plikanatt oleks
võinud oma märgade kõrvatagustega teha.
«Mul on selle üle erakordselt hea meel!»
Ingrid ei olnud allaandja tüüp, aga muud ei
jäänud üle. Ta kõndis naeratava näoga
mööda osakonda ringi nagu viitsütikuga pomm, mis
võis igal suvalisel hetkel plahvatada.
Seda, kuidas teiste respekt tema vastu kadus, võis
kuklakarvadega tunda.
Ühel esmaspäeval jäi Thornson jälle
tervelt tunni võrra hiljaks. Ta viskas mingi segase
vabanduse ja istus laua taha, nagu poleks midagi lahti.
Ingrid astus lähemale ilmega, mis oleks iga ametniku
veel mõned nädalad tagasi hinge kinni hoidma pannud.
Mees aga ei tõstnud arvutiekraanilt pilkugi enne, kui
Ingrid peaaegu vastu ta lauda seisis.
«Jah, preili?» küsis ta kuidagi liiga
rahulikult.
Ingridi selja tagant kostis turtsatus. Ta tundis kuklaga, et
kogu kontor jälgib neid.
«Tunnete te ennast hästi? Te olete nii
kahvatu,» sõnas Jonas võltsi
murelikkusega.
See oli viimane piisk.
«Kas teate, mis ma teen?» küsis Ingrid
häälel, mis kuulutas ühtaegu ette
jääaega ja vulkaanipurset. «Ma ei kavatse sellist
lohakust enam kannatada! Võite oma asjad kokku
korjata.»
Jonas ei liigutanud kulmugi. Näis, nagu ootaks ta, et
Ingrid veel midagi ütleks.
Alles siis tajus naine lõksu. Nad olid ta sisse
meelitanud!
Kostus tasast kihistamist, kui ta mehele selja
pööras ja oma boksi vuhises.
Ta vältis avatud ala nii kaua kui võis ja suutis
terve päeva Peterssonist hoiduda. Järgmise päeva
hommikul põrkasid nad siiski keset kontorit kokku.
Petersson oli oma urust välja roninud ja teda
varitsenud.
«Ahjaa, preili Björk!» peatas Petersson ta
magusal häälel. Järgnes see, mis tulema pidi.
«Palun teil edaspidi oma töökaaslaseid
ennatlike ähvardustega mitte traumeerida. Ma mõistan
muidugi, et varem tegelesite distsipliiniprobleemidega teie, aga
tegelikult on see ikkagi minu töö. Võiksite
juba kohaneda.»
Klahviklõbin ümberringi oli vaikinud, kõik
kuulasid kikkiskõrvu, ehkki pingutada polnud tarvis, sest
Petersson rääkis valjemini, kui tegelikult vaja oleks
olnud.
«Thornson oli eile varahommikul minu juures
nõupidamisel. Ta on teie rünnakust
äärmiselt häiritud, peate tema ees
vabandama.»
Ingridil ei jäänud midagi muud üle.
Kõik kuulsid ta vabandust, mis hoolimata toonist ja
sõnade tühjusest oli ikkagi vabandus, ja
võtsid teadmiseks, et karja vana juht on maha kantud.
Sel ööl kaalus Ragnar esimest korda, kas asi on
ikka seda väärt, sest naine oli täiesti
pöörane ega jätnud enne, kui veri väljas.
Tõtt öelda, ei jätnud ka siis mitte.
Vere lõhn leevendas Ingridi raevu ja meenutas talle
üht unustatud sügist.
Nad arvasid, et temaga on lõpp, aga nad eksisid
rängalt! Nad oleksid pidanud kartma. Väga
kõvasti kartma.
***
Kui Sigrid auto hoovi keeras, tundis ta end peaaegu
õnnelikuna. Ta ei armastanud lennukisõitu, see
tekitas temas kõhedust ning pinge omakorda väsitas.
Nüüdki valutasid jalad, nagu oleks ta kogu tee
Washingtonist Uppsalasse jalgsi maha kõndinud.
Ta astus autost välja ja sirutas end mõnuga.
Uuris uudishimulikult aeda. Roland oligi jätnud
rododendronid kinni katmata. Õnneks polnud külm neid
eriti näpistanud. Natukene tuleks kuivanud oksi aga
lõigata küll.
Sigrid tegi aiale tiiru peale ja tundis, et on
tõepoolest kodus. Väikesed dekoratiivkirsid
õitsesid, nagu ta lootnud oligi, ja see tegi heameelt.
Kiviktaimlat oleks tarvis veidi puhastada. Sigrid tundis, kuidas
käed kevadise mulla järele kibelevad.
Enne tuli siiski kotid tuppa viia, asjad lahti pakkida ja
juua üks tassike head kohvi. Olgu, mis oli, Ameerikas
maitses kohv teistmoodi kui kodus ja ta polnud kindel, et see
talle meeldis. Pikapeale küll harjus, aga kodust kohvi
igatses ta sageli taga.
Ta sasis kohvrid käe otsa. Sigrid oli laia kondiga ja
veidi üle meeter kaheksakümne pikk.
Ta heitis aiale veel ühe pika pilgu ning astus trepist
üles.
Võti ei läinud sisse. Muidugi -- Roland
võis ju kodus olla. Selle peale polnud ta
mõelnudki. Roland oli... kuidagi nii
iseenesestmõistetav, et ta oli mehe peaaegu
unustanud.
Sigrid katsus linki. Uks oligi lahti.
«Tüüpiline.» mõtles ta laisalt.
«Millal ta varem on viitsinud ust korralikult lukus
hoida?»
«Hei, kas sa oled kodus?» hõikas ta ja pani
kohvrid maha. Köögist levis suurepärast
kohvilõhna.
Korraga tardus Sigrid soolasambaks.
Köögist tatsas välja keegi täiesti
tundmatu naine. Kes tundis ennast Sigridi siiraks
hämminguks tülgastavalt koduselt -- roosas,
odavas satsilises hommikumantlis ja sigaret suus tossamas.
«Kes kurat on see hoor, kes julgeb minu maja täis
suitsetada?!» Sigridi ärritunud häält
kuuldes ronis tagatoast välja Roland, kelle segastest
selgitustest mõistis Sigrid, et teda nii varakult
lihtsalt ei oodatud.
See oli nii labaselt anekdootlik olukord, et võttis
lausa sõnatuks. «Mees tuleb komandeeringust koju,
naine on armukesega voodis» stiilis anekdoodid polnud talle
kunagi meeldinud, sest need olid lihtsalt nõmedad. Antud
olukord oli seda samuti. Absoluutselt intelligentsisolvav.
Peale paari täiesti emotsioonitut mõtet sai
Sigrid aru, et ükskõiksus oli lihtsalt suure raevu
eelmänguks. Ta nägu värvus tumepunaseks ja ta
kartis hetkeks, et saab kohapeal infarkti.
Mõni teine oleks Rolandi näo täis
sõimanud, stseeni korraldanud, nutnud ja ähvardanud.
Sigrid aga haaras kohvrid kaenlasse, keeras kannapealt ringi ja
tuhises omaenda majast välja.
Roland patsutas hommikumantlis naise käsivart:
«Küll ta maha rahuneb, Sigrid on mõistlik
mutt.»
Mõistlik mutt lennutas samal ajal pagasi orkaani
hoolimatusega tagaistmele ja lõi autoukse kinni pauguga,
mis pani vagunisuuruse Volvo rahulolematult küljelt-
küljele kõikuma. Kui Roland oleks seda näinud,
oleks ta olnud oluliselt murelikum.
See naine oli elanud tema majas! Maganud tema voodis! Ja mis
kõige hullem, tema tumesiniste itaalia linade vahel.
Askeldanud Sigridi köögis! Võibolla isegi
sorinud ka tema pesukapis! No ja siis muidugi maganud tema
mehega ka veel!
Sigrid ei kahelnud hetkegi, mida edasi teha. Sellises
olukorras oli ainult üks koht, kuhu minna -- ema
juurde. Sõita tuli vaid sadakond kilomeetrit --
mõnikord oli see häirivgi, et lapsepõlvekodu
asus nii käeulatuses. See tekitas kiusatust.
Ema võttis ta vaikides vastu, ükskõikne ja
äraolev, nagu tavaliselt.
«Eks ma öelnud sulle kohe, kui sa Rolandi
võtsid...» kehitas ta Sigridi tõrksate
seletuste peale õlgu.
Muidu igirahulik Sigrid ei kannatanud aga enam ühtegi
viltust sõna.
«Mis kuradi ajast sa meie asjust üldse midagi
arvama oled hakanud, ah? Mu nime ikka mäletad üldse?
Äkki olen hoopis Astrid? Või Ingrid äkki?
Ära tule ütlema, et meie nimed sul nüüd
korraga meeles on? Võta oma pudel ja kao mu
silmist!»
Ema maigutas ehmunult, ta polnud Sigridit kunagi sellisena
näinud. Ta jooksis trepist üles, nii kiiresti kui
kanged jalad lubasid, ja keeras ukse enda järel lukku.
Hetkeks häbenes Sigrid oma jõhkrust, kuid ainult
hetkeks. Ema polnud teda lihtsalt piisavalt õpetanud. Ema
polnud kedagi neist õpetanud. Alkohoolik. Nagu
Rolandki... Raisk!
Uus tuline vihalaine lõi Sigridil silme eest
mustaks.
Mantlit seljast võtmata helistas ta õdedele.
Astrid ja Ingrid elasid Stockholmis, kuid nädalavahetuseks
võisid nad suurema vaevata vanematekoju tulla. Kuigi nad
ei olnud seda peaaegu kunagi teinud. Kõik koos veel mitte
kordagi.
Õed olid üllatavalt kergesti nõus.
***
Ingrid ja Astrid saabusid laupäeva
pärastlõunal, nagu kokku lepitud. Sigridit valdasid
segased tunded, kui ta nägi Ingridi punast Volkswagenit
õue keeramas. Nad ei olnud kolmekesi juba kaheksa aastat
kohtunud. Ta ei tundnud õdedest just eriti puudust; oligi
palju parem, kui nad olid eemal.
Sigrid kortsutas mälestusi peletades kulmu -- ei
olnud ju ometi õdede süü, et nad kolmekesi
ühist lapsepõlve jagasid.
Ta lootis kardina servast õue piiludes, et vahepeal
möödunud aastad on neid mõistlikumaks
muutnud.
***
«Milleks sul meid siis vaja läheb?» asus
Ingrid asja kallale veel enne, kui Sigrid kohvi jõudis
välja valada. Noorim õde istus diivaniserval, selg
sirge, ja trummeldas tumepunaste küüntega klaasist
lauaplaadil. Arvukad kuldsõrmused klõbisesid vastu
klaasi nagu väikesed piredad kastanjetid.
«Sa ju ei kutsunud meid selleks siia, et oma
reisimuljeid jagada, eks ole?» Ingridi hääle
rabedus sundis Sigridit kuulatama: õekesel paistis
jälle stress olevat.
Ta ei suutnud kiusatusele vastu panna. «Las ma arvan:
meie kaunitar on pisut vanaks jäänud? Nooremad tulevad
peale?» päris ta toonil, nagu küsinuks: soovid
veel suhkrut? Noorim õde võpatas ja surus huuled
kokku, nii et ta heledakspuuderdatud näos paistis vaid
läikiv triip.
Astrid pahvatas naerma.
«Räägi parem ise uudiseid, Astrid,» valas
Ingrid magusal häälel oma viha keskmise õe,
nende traditsioonilise peksupoisi peale välja. Sigrid
kergitas kulmu.
«Sinu armuseiklusi on alati huvitav kuulata. Kui sul
neid enam muidugi on, nooremaid tuleb ju tõesti, nagu
Sigridki ütles, kogu aeg peale.»
Milline kaastundlik toon!
Astridi naer muutus võltsiks ja vaibus siis
sootuks.
Sigrid seisis, kohvikann käes, vaadates kord ühte,
kord teist ja hakkas siis naerma. «Näib, et teiegi elu
pole kerge olnud, õekesed?» Ta põimis
käed oma aukartustäratava kõhu kohal risti ja
tundis end olukorra peremehena.
«Mitte, et sinu häda meie omadega võrreldes
just kõige väiksem oleks...» ütles Ingrid
häiritult.
«No selge, selge,» lõikas Sigrid.
«Õhtul istume siis kokku -- või
mis?»
***
Sigrid kadus vanaema raamatutuppa ja keeras ukse enda
järel lukku. Ingrid läks välja jalutama. Astridit
rõske ilm õue ei meelitanud, parema meelega
jäi ta elutuppa kamina ette kaasavõetud ajakirju
lehitsema. Ema astus korraks sisse ja küsis, kas Astrid
vajab midagi. Eitava vastuse peale noogutas ta, nagu oleks seda
oodanudki, ning sulges tasakesi enda järel elutoa raske
ukse. Astrid kuulas, kuidas trepiastmed vaikselt nagisesid, kui
ema üles oma tuppa läks ja ukse lukku keeras.
Täpselt nii, nagu tookord kolmkümmend aastat
tagasi...
***
Oli hilissügisesene õhtupoolik, kui nad kolmekesi
rõske ilma eest tuppapugenuna end kaminatule ees
soojendasid, Ingrid ja Sigrid kisklemas nagu tavaliselt. Astrid
istus õdede vahel, ema punane pleed ümber, ja
õed nügisid teda mõlemalt poolt,
püüdes üksteist küünistada.
Lõpuks tüdisid nad togimisest ning jäid mossis
nägudega tulle põrnitsema.
«Ma vihkan seda vanameest!» ütles Sigrid
korraga.
Astrid väristas õlgu -- talle ei
meeldinud sellest inimesest mõelda.
«Ta lihtsalt ei salli mind!» ei jätnud Sigrid
juttu Astridi meelepahaks sinnapaika.
«Siin pole tema kodu, vaid meie oma!» See oli juba
vana jutt, aga nad ei tüdinenud sellest iialgi. See oli
võimalus hetkeks omavahel vaherahu sõlmida, sest
kuigi onu Erik, nagu ema teda kutsus, eelistas silmatorkavalt
kenasid õdesid inetule Sigridile, ei sallinud
sissetungijat nemadki.
«Kas ta pole lihtsalt tore!» Sigrid sisistas
tulivihaselt ning ta kissitõmbunud silmad ei
tõotanud midagi head.
«Sul pole midagi viga,» arvas Ingrid, kes oli
nõus ühise vaenlase vastu liitu sõlmima.
«Sinuga ta lihtsalt ei räägi, ole õnnelik,
et ta sind sülle ei tiri! Tahad sa onu Eriku sülle
või?! Mina igatahes istuksin parem kärnkonnale
otsa.»
«Ole vait, lollakas!» sähvas Sigrid ja
tõmbus veelgi enam turri. «Sa lihtsalt ei tea,
milline viha minu sees praegu on...»
«Vaat kus tuli välja! Minu oma on igatahes suurem!
Kui ma saaksin, siis ma... siis ma... tapaksin ta ära! Ja
ise ainult naeraks selle peale!» Võidukalt vaatas
Ingrid Sigridile otsa ja Astrid tõmbus nende kahe vahel
hirmunult kössi. Sigrid aga ei pööranud silmi
ära. Ta avastas endas mingi kummalise salavoolu, milles oli
õe pilgus peituva vihkamise väärilist tugevust
-- võib-olla ehk vaiksemat, kuid sügavamat.
Sigrid mõõtis oma uut avastust, kuid nägemus
hajus enne, kui ta seda tervenisti haarata suutis. Ainus selge
ja arusaadav teadmine oli, et temal ja ta õel oli ometi
kord olnud midagi ühist.
«Ja sina, Astrid?» küsis ta peale pikka, pikka
vaikimist.
«Mis mina?» küsis too mõistmatult.
«Kuidas mis? See olid ju sina, keda ta... mäletad
ju küll?»
Sügav puna tõusis Astridi kaelale ja sealt
üles põskedele, kuni keskmine õde näost
lausa tulitas.
«Vastik värdjas!» sisistas ta, meenutades
õlgu väristades hetke, kui ta üksinda
lastetuppa jäänult laua alla kummardas, et
laialikukkunud koolikoti sisu kokku korjata, ja korraga kahara
kooliseeliku all neid puudutusi tundis. Ühtaegu jälke,
vastikuid ja samas kummaliselt nõrgakstegevaid.
«Ole tasa, ole nüüd tasa... see meeldib
sulle,» sosistas Erik hingeldades, Astrid oli aga
hääle täiesti kaotanud. Ka ta käed ja jalad
ei kuulanud sõna ning ta kartis, et on nüüd
karistuseks eluks ajaks halvatud. Keset paanikahoogu tabas teda
aga kohutav valu: ta rebiti tükkideks, jalge vahelt kuni
kaelani välja. Ta tundis liha kärinat ja vere metalset
lõhna, tahtis karjuda, aga kurgust ei tulnud
häält -- nagu õudusunenäos.
Esimesel hetkel arvas ta, et ka onu Erik sureb, sest mehe
punetaval näol oli hirmuäratav valugrimass. Siis sai
Astrid aru, et see oli hoopis «see»...
«Värdjas!» hüüdis ta kiledalt,
püüdes end pealetükkivate mälestuste eest
ema pleedi sisse peita.
«Ma mõtlen, et... kui keegi teada ei saaks, kui
keegi kunagi teada ei saaks...» sosistas Sigrid
ärgitavalt, sest õde oli ju nii neetult
jänespüks. Ta alahindas Astridit -- keskmise
õe suurimas nõrkuses peitus jõud, mis
võistles Sigridi enda omaga. Argusest sündinud
halastamatuses on midagi eriti hirmuäratavat. Pilk, mille
ta Astridi silmades tabas, oli lõikav nagu samblasse
peidetud žiletitera. Ehmunult tõmbus ta tagasi ning
ta alateadvus jättis igaveseks meelde: Astridist hoia heaga
eemale! Ära lase kunagi argpüksi enda selja
taha...
Sigrid konutas veidi aega üksisilmi tulle vaadates ja
tundes, kuidas seniaimamatud teadmised ta peas vormi
võtavad. Äsja avastatud hingepõhjavoolus pani
varjusurmast ärganuna ennast valjuhäälselt
maksma, muutis ta endisest Sigridist nii erinevaks, et too
tundis ennast kõigest pealtvaatajana.
«Ma tean, mis me teeme!» ütles ta
lõpuks, kui Ingrid oli kasvava õõvatundega
juba pikemat aega silmanurgast jälginud üht
jäledamat sorti naeratust, mida ta Sigridi näol kunagi
näinud oli. Sõnad pidanuks süvenevat lummust
raputama, kuid vastupidi -- noorimale õele
näis, nagu vajuksid nad kolmekesi veelgi sügavamale
akvaariumitaolisesse ebareaalsusesse.
Sigrid paistis tõepoolest teadvat, mida teha: ta
marssis elutoast nii otsustavalt välja, et õed
lihtsalt pidid järgnema. Sigrid läks otsejoones
keldrisse, kivitrepilt vastu löövast rõskusest
väljagi tegemata. Nooremad õed tõmbusid oma
õhukestes puuvillastes kleitides kössi, Sigrid aga
ronis alla ning asus keldris energiliselt ringi tuustima.
Õed nägid, kuidas ta lõpuks riiuli tagant
mingi pambu välja sikutas ja seda rahulolevalt lahti
harutama hakkas. Kõdunevate kaltsude seest läigatas
midagi tuhmilt ning mõne aja pärast tõmbas
Sigrid võidukalt välja karika -- vanadusest
musta hõbekarika, mille suust paistis siiski viiruke
haljast metalli.
«Ahaa! Teate, mis asi see on?» päris ta
võidukalt, hoides karikat kahe käega ülal nagu
tõrvikut. «Vanaema karikas! Ma nägin, kuidas
ema selle siia peitis!»
«Ja mis asja me sellega peale hakkame?»
nõudis Ingrid kärsitult, sest trepil oli külm.
«Ema ei luba meil nagunii vanaema hõbenõusid
puutuda -- nagu sa ei teaks. Ja miks ta selle üldse
siia peitis?!»
«Hmh, totakas!» väljendas Sigrid oma puhast
üleolekut. «Muidugi peitis ta selle siia, sest...
sest... see on vanaema nõidumise karikas!»
«Kust sa tead?» ohkas Astrid hirmunult ja surus
käe suule. Tondijutte kartis ta üle kõige.
Surnud vanaema kartis ta samuti ja ei oleks neidsamu
hõbenõusid, mida Ingrid mõnikord
näppimas käis, isegi siis puutunud, kui seda oleks
lubatud.
«Nojah, ütleme, et ma tean,» kuulutas Sigrid
«Lisaks tean ma veel, kuidas ta seda kasutas. Ma
lihtsalt... piilusin. Siis, kui teie veel tited olite.»
Isegi Ingrid vaatas Sigridit nüüd varjamatu imetlusega
-- temagi tajus vanaema asjades mingit seletamatut
lumma.
***
Nad istusid kamina ees nagu väikesed vandeseltslased
ning jälgisid sügavas vaikuses, kuidas tuleleegid
karika tuhmil pinnal hubisesid. Sigrid oli vanaema kapist
-- sellest nii väga keelatud panipaigast --
näpanud tillukese hõbenoa, nende kõige
kuumemalt ihaldatud ja kõige karmimalt keelatud
mänguasja. Just noa miniatuurne täiuslikkus tegi selle
nukumängude tarbeks nii ihaldusväärseks, kuid see
oli lastele mängimiseks liiga terav ja ka täiesti-
täiesti keelatud.
Vaikuse purustas veider hirmuhäälitsus, mis polnud
õieti ei karjatus ega ohe, vaid midagi vahepealset,
summutatud ja ahastav nagu lämbuva linnu
appihüüe. Tüdrukud pöördusid ehmunult
hääle poole ning nägid ukselävel seisvat
ema, käsi kaelale surutud, tumedad silmad alasti hirmus
pärani. Hetke pärast oli ukseava tühi ning kui
trepp ei oleks ebakindlate sammude all nagisenud, oleks
tüdrukud võinud arvata, et nägid viirastust.
Lõpuks lõi ema oma toa ukse pauguga kinni, alla
oli kuulda, kuidas ta vana luku raginaga kinni keeras... siis
jäi üleval kõik vaikseks. Tüdrukud
vaatasid üksteisele sõnatult otsa -- neid
ehmatas kaitsetu liigutus, millega ema oli katnud vanu arme
kaelal.
Sigridi käsi värises vaid õige natuke, kui
ta noa järele sirutas ja selle siis tugevasti pihku surus.
Õige õrnalt põrandat kriimustades joonistas
ta maha kolmnurga: tema ise ühte nurka, Ingrid teise ja
Astrid kolmandasse. Siis istus ta oma nurka maha ja joonistas
keskele veel ühe kolmnurga ning selle nurkadesse enese ja
õdede jaoks tähised. Maa, vesi ja tuli... Sigrid
tundis, et ta oli teinud õiged valikud: kolmnurk hakkas
elama -- piir sidus nad omavahel kokku ja väikest
kolmnurka, katelt, läbis hetkeline impulss ning õhk
selle kohal hakkas liikuma nagu tule kohal. Vanaema oli
joonistanud ringi -- ainult ringi -- ning
jõumärgid ümber iseenese... Sigridil oli
kummaline tunne, et iga sammuga, mis talle meelde tuli ning mida
ta täitis, meenus järgmine ja järgmine, millest
tal varem aimugi ei olnud. Nagu tahaks rituaal end ise tema eest
ära teha.
Ta asetas karika keset väikest kolmnurka,
võrdsele kaugusele igast jõumärgist. Elav
õhk keerdus hetkeks spiraalina karika ümber, siis
värelus kadus. Karikas ise paistis sellevõrra
säravam: lõke ja katel ühekorraga.
Järgnevat mäletas Astrid eredalt: ta lihtsalt
vihkas igasuguseid torkimisi, liiatigi siis ise endale meelega
sisselõikamist. Aga Sigrid oli selles asjas
kõigutamatu ning Ingrid asus vastuvaidlemist
välistaval toonil Sigridi poolele. Astrid ohkas alistunult
ja püüdis vastikustundest võitu saada, kui
endale noaga näpuotsa lõike tegi. Sealt tilkus
tumepunast verd otse karikasse. Rutakalt andis ta noa Ingridile
edasi. Too limpsas peaaegu aplalt noateralt vere ära ning
lõikas siis endale põlglikult huult
kõverdades randmest veidi kõrgemale sellise haava,
mida Astrid ealeski poleks julgenud oma kätte
lõigata. Vere tase karikas tõusis nüüd
hoopis kiiremini.
Ka Sigrid lõikas endale lihuniku asjalikkusega
käsivarde, nii et Astrid tundis ennast eriti
naeruväärsena, kui püüdis sõrmeotsast
veel paari veretilka välja meelitada.
Nad istusid ja vaatasid, kuidas veretilgad mööda
heledat ihu voolavad ja vaikse plopsatusega karikasse kukuvad.
Tilgad langesid ikka aeglasemalt ja aeglasemalt. Ingrid
tõstis käsivarre üles ja noolis punase nire
ära.
Karikas oli kolmandiku jagu tumedalt läikivat, paksu
vedelikku.
Sigrid segas noaga verd. Ta lai inetu nägu oli pinevil
ja keskendunud ning kui ta karika kohale kummardudes suud
matsutas, nägi ta välja nagu verejooja konn. Ingrid
judises... tema meelest pidi nõid olema ilus. Jah,
eelkõige ilus ja ohtlik, nagu näiteks vanaema oma
pikkade hallide juuste, taevasiniste silmade, terava ninakaare
ja kõrgete sünkmustade kulmukaartega. Tema ise
sarnanes vanaemale kõige rohkem... Aga see padakonn
Sigrid paistis lihtsalt paremini teadvat. Sellega tuli leppida
-- vähemalt esialgu.
«Millise surma me talle nõiume?» küsis
Sigrid lõpuks, olles segamise tulemusega rahule
jäänud.
Ingrid kehitas õlgu: «No lihtsalt...
surma.»
«Ma tahan, et ussid ta ära sööksid!»
sisistas Astrid ootamatu kirglikkusega. «Väikesed,
pimedad, kurjad ussid, kes tal suust ja ninast sisse ronivad ja
seal hammustavad ja siis... ja ma tahan, et ta hästi kaua
tunneks, kuidas nad teda söövad. Ja kõige enne
söövad nad ära ühe... ühe koha ja alles
siis käed ja... keele ja..»
Õed vaatasid talle vaikides otsa: Ingrid pigem
üllatunult, Sigrid aga öeldut kainelt vaagides.
Temalgi polnud ju kaugeltki ükskõik, kuidas see mees
surma saab, ka tema vihas oli selleks liiga palju
kättemaksuhimu. Mitte, et ta oleks nii väga onu Eriku
tähelepanu tahtnud, aga ikkagi... Õdedele pakuti
midagi keelatut ja põnevat, mis kuulus otsapidi
täiskasvanute maailma, ja tema jäeti sellest ilma.
Pealegi oli see äärmiselt alandav, kui mees, kes
läikivate silmadega ta ilusaid õdesid vahtis, suhtus
temasse, vanemasse tüdrukusse, kes juba
«sellestki» üht-teist teadis, nagu
tüütusse kodulooma.
«Ussid on VÄGA hea,» leidis ta lõpuks
ja naeratas tasakesi. Ussid oli tõesti päris hea...
Hetkeks mõtles ta tuleviku peale ja sellele, et oli
Astridit õieti hinnanud -- ta oli
tõepoolest ohtlik, ohtlikum kui võinuks aimata ja
seetõttu veel eriti kardetav.
«Kui vanaema karikast kinni võttis ja sealt
jõi, siis mõtles ta selle peale, mida ta
nõiduda tahtis. Kui meie ka nõiduda tahame,
siis... peame me mõtlema nagu üks inimene --
mõtlema ja TAHTMA peame ka, selge? Ja mõtlema
ainult sellele, mitte mingil tingimusel millelegi muule,
vastasel juhul...» Sigrid vaatas õdedele hoiatavalt
otsa, kuigi hoiatus oli tarbetu: nad tajusid isegi olukorra
ohtlikkust, sest selline taju on nõidadel veres. Iga
nõidumine on niisama ohtlik nagu köieltants
kuristiku kohal -- vääratad korraks ja oled
kadunud. Nad lihtsalt teadsid seda, pididki teadma --
Sigridil ei oleks vaja olnud nii... enesestmõistetavat
asja üle rääkida. Ometi tabas neid hetkeks
kahtlus -- kas nad on ikka üheskoos ja ühe
asja eest väljas? Aga teisiti ei saa, kui kolm vajalikku
jõudu on kolme õe vahel jaotatud, kas nii
või üldse mitte.
Tüdrukud võtsid igaüks parema käega
karikajalast kinni ning sirutasid selle kõrgele
üles. Õhk suures püramiidis, mille sees nad
istusid, hakkas liikuma. Soojad õhukeerised silitasid
õdede paljaid käsivarsi ning mängisid nende
heledate juuksesalkudega. Keskendumise kuumuses tundus
kõik see, mis jäi õhupüramiidist
väljapoole, tuhmi ja hägusena nagu igivana maal. Aeg
liikus ainult nende ümber. Tasakesi lasid nad karika
allapoole, justnagu prooviks, kas püramiid püsib ka
ilma karikata tipus. Püsis küll.
Sigrid torkas vasaku käe nimetissõrme karikasse
ning vajutas omale verise jälje otse kahe kulmu vahele.
Ingridi otsaette joonistas ta pöidlajälje ja tegi
vasaku käe keskmise sõrmega punase laigu Astridi
heledate kulmude vahele. Sooja vere jälg laubal vabastas
nad vajadusest säilitada vähemalt väliseltki
eneses keegi, kes nad tegelikult enam ei olnud, pani nad
ussidena kesta ajama. Viimased kahtlused, ebakindlus ja hirm
pudenesid maha kui vana nahk, mille alt koorusid välja
kalgid miniatuursed harpüiad.
Sigrid joonistas kõigi pihupesadesse
jõumärgid -- ta tundis, et see on vajalik
ning õed alistusid talle samasuguse
enesestmõistetavusega nagu siis, kui ta neile
tapjamärgi kulmude vahele vajutas.
Kordamööda tõstsid nad karika huultele ning
rüüpasid sealt tillukese sõõmu.
Verekarikas lummas oma keelatuse ja pahelisusega, mustjaspunase
joogi soolases maitses oli aga lihtsalt uskumatut vabadust,
kiusatusele järeleandmise patust magusust ning peidushoitud
kirgede vallalaskmise jõudu.
Veri värvis nende huuled ja hambad punaseks ning
õed tundsid, kuidas kõrist alla valguv metalne
maitse meeli joovastab.
Nad asetasid karika ettevaatlikult väikese
püramiidi sisse tagasi, võtsid üksteisel
veristest kätest kinni ning mõtlesid oma ohvrile.
Nõiakatel hakkas mõttele tõelist elu sisse
puhuma. Väike püramiid muutus aegamisi uduseks.
Õed ootasid kannatlikult. Kui udu lõpuks hajus,
vahtisid nad hinge kinni hoides karikasse. Tume verepind
peegeldas esialgu vaid nende nukunägusid, kuid pilt
hägunes peagi ning siis nägid nad seda, mida
ootasid.
Avatud aknast paistis tuppa viiruke kuuvalgust. Toa
hämaras nurgas oli nikerdatud võrega vanamoodne
voodi. Selles magas ristseliti keskealine mees. Ta rahulik ilme
ja ühtlane hingamine rääkisid sügavast,
unenägudeta unest.
Õed ootasid. Ise seda märkamata olid nad
kaitsetut ohvrit nähes üksteisel tugevamini käest
haaranud ja karikale veelgi lähemale kummardunud.
Korraga hakkasid kardinad kergelt liikuma. Tuulehoog keerutas
põrandal prahti ja lendas üle voodi, sasides magaja
juukseid. Too tõstis käsivarre näo ette ja
ohkas läbi une. Veidi aja pärast keeras ta külge
ja ägas sügavalt -- rahulik uni oli
lõppenud.
Tüdrukud jälgisid hinge kinni hoides magaja
peegeldust verepinnal. See, et nemad teda nägid ja teadsid,
mis nüüd toimuma hakkab, ning see, et tema ei teadnud
mitte midagi, isegi mitte seda, et nad teda piiluvad, oli nii
elevileajav.
Mitmeid kordi rahutult külge keeranud, jäi magaja
selili, käsivars üle näo, ning püüdis
painava unenäoga võidelda. Ta hingas ärevalt
ning ta otsaesine läikis higiselt. Veidi aja pärast
liigutas ta end taas -- lükkas teki pealt, justnagu
oleks see muutunud raskeks ja ebameeldivaks.
Nüüd nägid õed, et mees oli
täiesti alasti. Nad vahtisid teda üllatusest
ümmarguste silmadega: mehe keha oli tegelikult hoopis
teistsugune, kui see tema korralikus hallis ülikonnas
paistis. Ülespunnitav pallikujuline kõht ja pikad
peenikesed jalad olid lihtsalt pentsikud ning ta oli üleni
karvane nagu ahv. Sellest kasukast ulatusid välja ainult
nägu, käelabad ja jalad. Midagi sellist ei olnud
õed varem näinud. Isegi Astrid mitte, sest
õigupoolest ei saanudki ta tookord eriti midagi
näha, peadpidi laua all nagu ta oli.
Ingrid kihistas tasakesi, kuid vaikis, kui Astrid talle
tigedalt küüned pihku surus. Sigrid uuris magajat pika
uudishimuliku pilguga.
Magaja oigas läbi une pikalt ja piinatult. Miski
välgatas ta pundunud kõhu all olevas karvastikus.
Süsimustade karvade vahel läikisid limaselt
mõned pisikesed valged idud, mis vääneldes ja
omavahel põimudes taas karvapadrikusse kaevusid ning
ennast pehmesse lihasse uuristasid. Üha enam lihavaid
ussikesi näitasid oma päid. Nad ilmusid magaja lihasse
nagu vaglad raipesse ning asusid seda näljaselt uuristama.
Mehe kubemekarvastik liikus seda märgatavamalt, mida enam
nahaalune ussidest kihama lõi.
Tüdrukud jälgisid toimuvat ainiti. See oli ropp ja
keelatud ja kohutav ja nemad suutsid seda ja mitte keegi ei
saanud neid karistada. Nende nukulikel nägudel oli parastav
võidurõõm, millesse segunes janu veelgi
ropuma, keelatuma ja kohutavama järgi. Vihatud ohver oli
täiesti abitu ja nad võisid temaga teha, mida iganes
tahtsid.
«Ärka üles!» sosistas Astrid.
Magaja pomises paar arusaamatut sõna ja avas silmad.
Hetke võitles ta painava unenäoga, mis ei tahtnud
teda vabaks anda. Valu, mida ta unes nägi, kestis edasi
lausa hirmuäratava teravusega ning meeli halvas mingi
seletamatu ebareaalsuse tunne. Lõpuks mõistis ta
vähemalt seda, et on ärkvel ja et valu on reaalne.
Ehmunult haaras ta käega piinatekitavast kohast ning
jäi, suu ammuli, jõllitama pihkujäänud
karvaseid naharäbalaid, mis kihasid väikestest
valgetest rammusatest ussikestest. Pärani silmadega vaatas
ta omaenese vakladest kihavat liha, millelt oli naha pealt
ära tõmmanud. Ussid olid sügavale ihusse
kaevunud ning uuristasid end alakehast üha kõrgemale
üles.
Kui toimuva reaalsus temani jõudis, hakkas mees
pöörasest hirmust karjuma. Ussid pudenesid ta
värisevast käest tema õlgadele ja karvasele
rinnale, asudes kohe sealt üles näo poole ronima. Mees
püüdis tõusta, kuid ussid olid ta
kõhualuse õõnsaks õginud ning ta
vajus voodi ette põrandale. Nahk ta jalgadel lainetas
õõvastavalt: ussid olid reitel leidnud uue
rikkaliku söögikoha. Mees röökis loomalikus
hirmus.
Ussid jõudsid mööda kaela ronides ta
näoni ning pudenesid avatud suhu. Mees läkastas ja
püüdis neid välja puristada, kuid ussid haakusid
ta keelde ning asusid end sisse kaevama. Neid oli liiga palju ja
nad olid liiga väikesed... Mees püüdis keelt
otsast ära hammustada, kuid see oli juba niigi pudedaks
ussipuntraks muutunud. Ta ei suutnud hammastega piisavalt
kiiresti hekseldada, et kõiki usse katki hammustada. Osa
neist oli juba põskedesse kaevunud.
Ta tundis talumatu õudusega, kuidas ussid
mööda põsekoopaid silmade poole vingerdasid. Ta
nühkis paaniliselt silmi, kuid ussid tulid ju naha alt...
Valu silmakoobastes muutus peagi meeletuks. Mees peksis algul
ulgudes ning seejärel vaid jõuetult inisedes pead
vastu põrandat, kuni ussid viimaks ajuni
jõudsid.
Õed tantsisid ümber karika nagu
pöörased.
***
Peale tapmise eufooriat tabas tüdrukuid
tühjusetunne. Hiljem kogesid nad midagi sarnast peale
mõnest suuremast ohust pääsemist.
Väikestena ei osanud nad selle üle arutleda, vaid
püüdsid tehtule lihtsalt mitte mõelda. See
võis olla kaasasündinud instinkt, mis tajub ohtu ka
seal, kus mõistus seda ei leia. Õed kuuletusid
instinktile, nagu ainult lapsed ja metsloomad ning võib-
olla ka nõiad seda oskavad, ja unustasid selle
õhtu kiiremini, kui keegi oleks arvanud. Või
arvasid, et unustasid.
***
Astrid võpatas, kuuldes uksekella närvilist
trillerdamist. Aeg oli nii kiiresti möödunud...
Ta judistas õlgu, püüdes mälestustest
virguda. Lihtsalt veider, kui teravalt kõik korraga
meenus.
Ta lasi Ingridi sisse. Õde oli erakordselt
napisõnaline, kuigi tavapäraselt halvas tujus. Ka
Astrid tundis vaikimisest kergendust. Nad olid liiga
võõraks kasvanud, kuid ühes ja ainsas asjas
ometi niivõrd lähedased, et selle üle
rääkida polnudki vajadust.
Sigrid tuli trepist alla. Samuti vaikiv. Ühes käes
hoidis ta karikat, teises tillukest hõbenuga.
Ingridile meenus kunagi kuuldud lause: «Kes tapab
ühe korra, on alatiseks tapja.» Ka peeker ja nuga
näisid seda teadvat. Nende külm hõbedane
läige säilitas väikeste tüdrukute verejanu
ja kättemaksurõõmu ning tuletas neid
nüüd täiskasvanud naistele meelde.
Kes tapab ühe korra, on alatiseks tapja. Ainult
vihkamine oli aja jooksul kasvanud, muutunud kirjeldamatult
kibedamaks ja sügavamaks kui siis, kolmkümmend aastat
tagasi.
***
Sigrid imestas, et nende veri karikas segunedes happena ei
kihisenud. Kolm verd liitusid vähimagi vastupanuta
üheks, samal ajal, kui õed ise üksteise pilke
vältides vaikisid.
Üksteisel kätest kinni võttes,
veremärgid otsaesistel ja peopesades, sulgesid nad kogu
aastate jooksul kogunenud vihkamise nõiakatla ümber
ringiks. Sellest jätkus kolme ohvri jaoks enam kui
küll.
Sigridil kui kõige vanemal oli eesõigus.
Lummatult vaatasid õed, kuidas ühe suvilasauna
leiliruumi uks kõmatades kinni lendas ning Rolandi ja
tema armukese väikesesse akendeta ruumi sulges.
Ükskõik, kui palju nad vastu ust ei tagunud, ei
liikunud see sentimeetritki. Kui ukse alt hakkas suitsu sisse
imbuma, viskusid nad kogu keharaskusega vastu ust, kuid seegi ei
aidanud.
Nad jõllitasid uskumatult leeke, mis sõid end
läbi seinte, ilma et lauad oleksid oma tugevust kaotanud.
Roland viskus appi karjudes vastu põlevat ust. Leegid
limpsasid ta higimärga nahka, see sisises ja mullitas nagu
lakk põlevatel seinalaudadel. Naine kriiskas, surudes
kabuhirmus endale küüsi näkku.
Leegid miilasid põrandast üles, kõrvetades
ohvrite jalataldu, nii et nad kargasid lavaastmetele, mis samuti
kohe süttisid. Nad karglesid ringi, püüdes tule
käest pääseda, kuid see oli võimatu: nii
seinad, lava kui põrand põlesid madala
leegiga.
Naine komistas ja kukkus vastu seina, kriisatas hullunult,
kui ta juuksed tuld võtsid, ja kargas uuesti püsti,
hoolimata põletushaavades jalgadest.
Nad tantsisid iiveldamaajavat tantsu ning see kestis kaua,
sest Sigrid hoidis leeke madalal. Valust hullunud ohvrid
püüdsid üksteise najale ronida. Roland oli
tugevam, tõukas naise pikali ja astus talle peale, et
taldu tulistest leekidest päästa.
Sigrid naeratas rahulolevalt, lausa heldinult. Roland ei
petnud ta lootusi.
Lõpuks oli see pigem nooremate õdede
kärsitus, mis tule täiel jõul põlema
õhutas, nii et ohvrid õlekubudena süttisid,
pärani suud leekides paistmas.
***
Ingridi vaenlast näitas peeker lõbustuspargis.
Veider, kuidas riided inimest muuta võivad --
teksades ja tossudes Ly Petersson, juuksed hobusesabasse
kinnitatud, tundus väikese ohutu naabriplikana. Kui mitte
märgata ta teravat lõuga ja enesekindlat
naeratust.
Ta polnud üksi, vaid koos noore heledapäise mehega.
Nad seisid piletiputka ees ja sõid jäätist.
Ingrid kortsutas kulmu. Ta ei olnud plaane teinud; ta tahtis
kindlalt vaid seda, et Petersson tunneks end täielikult
abituna, piinleks võimalikult kaua hirmu käes.
Toidumürgitus, mis jäätise söömisel
võiks ju tekkida, oleks kaugelt liiga lihtne ega pakuks
mingit erilist naudingut... Korraga saabus selgus --
ilmaratas! Rohkem kui kahekümne meetrine
raudkonstruktsioon, mis kõrgus uhkelt üle
karusellide ja ameerika mägede.
«Kui sa esimesest hirmust üle saad, on see
täielik kaif!» veenis heledapäine
jäätisesööja kaaslast. «Mina kardan ka
kõrgust. Kui ei kardaks, poleks pooltki nii lahe.
Proovi!»
Ly vaatas ilmaratast ühtaegu ihalevalt ja
kartlikult.
«Ah, okei, see kestab ju ainult mõne
minuti,» ütles ta kõhklevalt.
Nad mahtusid järgmisele ringile. Piletipoiss juhatas nad
vabadesse kabiinidesse ja kinnitas turvarihmad. Oli näha,
et Ly oli närvis. Ratas alustas aeglaselt liikumist.
Kabiinidest kostis ootusärevaid hüüdeid. Üks
väiksem tüdruk kiljus hirmunult. Ratas kogus kiirust
ja tõusis üha kõrgemale ning nüüd
oli kiljujaid teisigi. «Appi!» karjus üks naine,
hääles ehe hirm. Kostus naeru ja hasartseid
hõikeid. Kui ratas püstloodi tõusis, karjusid
kõik, kes kõrgusest alla vihisesid: peaaegu vastu
asfalti, et siis jälle üles, otse vastu taevast
lennata.
Ly oli näost valge, aga surus huuled kriipsuks kokku ega
kiljunud. Kui ratas aeglaselt alla vajuma hakkas, paistis ta
näolt ilmselge kergendus.
Ingrid naeratas. Või väljendas see ilme midagi
hoopis ürgsemat ja ta lihtsalt lõrises, hambad
irevil.
Rattast kostus metalne raksatus ja kõigi
sõitjate südamed jätsid löögi vahele.
Ratas kukkus allapoole, nii et rõnga alumine serv peaaegu
maad puudutas, ja lendas siis uuesti püstloodi.
Sõitjate hüsteerilised kriisked summutasid paanikas
piletipoisi appihüüded. Ratas hakkas keerlema, kogudes
üha enam kiirust. Konstruktsioon raksus ja vabises ning
sõitjad, kes alla vuhisedes peaaegu näoga maad
puudutasid, hullusid hirmust.
Ly silmad olid pärani, pisarad jooksid mööda
põski alla ja ta suu oli üksainus ümmargune O.
Ta karjus, aga teiste karjete hulgast ei olnud seda kuulda.
Ratas lisas kiirust ja vajus veel veidi madalamale.
Sõitjate nägusid lahutasid maast üksikud
sentimeetrid. Appijooksnud tehnikud olid paanikas, sest ratas ei
allunud enam juhtimisele ja elekter keeldus mingil täiesti
arusaamatul põhjusel välja lülitumast.
Veel kümmekond jubedat, uskumatult kiiret tiiru,
hüsteerias sõitjad elu eest karjumas... Siis kostis
kõrvulukustav raksatus ning ratas lendas vastu maad.
Konstruktsioon hoidis seda hiiglasliku hularõngana minema
veeremast ja nii kündis see inertsist umbes kolmandiku
sõitjatest asfaldisse, enne kui seisma jäi.
Õed kehitasid õlgu. Kui Ingrid nii otsustas...
Jälgede segamiseks oli isegi hea, et hukkunuid oli palju.
Kuigi jälgede segamine oli vaevalt üldse vajalik. Nad
olid sama karistamatud kui kolmkümmend aastat tagasi.
Nüüd oli Astridi kord.
Martin ja Freya jalutasid kahekesi Norrmalmis. Tüdruk
oli Martini võlujõu mõju all ja nautis
seda. Kiired intiimsed pilgud, pooljuhuslikud puudutused,
naeratused...
Astrid hammustas huulde ja jälgis, kuidas Martin kiirelt
kahele poole vaadanult Freya majadevahelisse hoovi
tõmbas. Ta teadis seda hoovi -- kitsas käik
ei ennustanud romantilist, väikese purskkaevu ja
mõnusate pinkidega siseõue, kus armastajad olid
uudishimulike pilkude eest kaitstud. Peaaegu.
Martin põlvitas pingile istunud tüdrukul
kätest hoides ta jalgade vahele. Freya naeratas mehele otsa
vaadates -- nad olid üksteisega nii
hõivatud, et ei märganud midagi muud. Isegi mitte
Martini mobiili helinat, mis nõudis jonnakalt
tähelepanu. Lõpuks vajutas mees teatraalselt ohates
kõneklahvile. Juba esimeste sõnade peale muutus ta
nägu tõsiseks.
«Ma tulen kohe. Kümne minutiga olen kohal!»
ütles ta häälel, mis tõi Astridile
külmavärinad üle selja -- ta jumaldas,
kui Martin oli nii konkreetne ja asjalik. See hääl
ütles: «Jätke kõik minu hooleks ja
ärge muretsege, kõik saab korda.»
«Freya... » sosistas mees hoopis teisel toonil.
Toonil, mis kuulus Astridile.
«Sa ju ootad mind? Ma olen poole tunni pärast
tagasi... Kohtume «Operas»?» Ta suudles Freya
silmi ja hellitas tüdruku pikki lahtiseid juukseid.
«Ma ei jõua seda ära oodata.» Siis oli ta
läinud. Freya saatis teda naeratava pilguga ja lehvitas
armunult.
«Opera» asus sealsamas ümber nurga, aga tal
polnud kiiret. Õhtu oli nii soe, lausa vahemeremaine, nii
et ta ei raatsinud tasakesi vuliseva purskkaevu kõrvalt
lahkuda, vaid jäi sinna meelisklema.
Veevulin summutas pehmed sammud. Freya ei jõudnud
piiksatadagi, kui talle kloroformilapike näole suruti.
Mõne hetke pärast talutas kannatliku, veidi
vabandava ilmega mees autosse pealtnäha purupurjus naist,
kellel jalad hästi ei kandnud. See oli Norrmalmis nii
tavaline pilt, et keegi ei pööranud neile
tähelepanu.
Mees ei sõitnud kaugele -- vaid
mõnikümmend kilomeetrit linnaservast ja keeras siis
metsavaheteele, mis viis üksildase, metsatukaga
ümbritsetud majani.
Ta võttis teadvuse kaotanud Freya sülle ja viis
keldrisse. Madala ruumi nurgas oli musta kummiga kaetud lavats,
seina küljes kett ja koera kaelarihm, mille mees uimase
naise kaela ümber tihedalt kokku tõmbas. Istus siis
tema kõrvale ja ootas.
Kloroformi mõju hakkas kaduma ja Freya niutsatas.
Liigutas pead. Avas silmad ja püüdis aru saada, mis
oli juhtunud ja kus ta asub.
Mees jälgis ahnelt ohvri ärkamist. Ta ammutas
endasse iga emotsiooni, nautis teise kasvavat hirmu ja enese
võimutunnet. Erutav, hingematvalt erutav. Pealegi, kui
naine on nii ilus. Ilusatega oli alati see häda, et ta ei
suutnud end pidurdada ning nauding ei kestnud piisavalt
kaua.
Kolm harpüiat kummardusid huuli lakkudes peekri
kohale.
Freya anus: «Palun laske mind lahti! Ma ei
räägi kellelegi, ma luban. Fuck, ma ei teagi ju, kus
ma olen või kes te olete! Ma ei ole teile midagi teinud!
Palun! Palun!»
Mees ei lasknud end segada. Ta tõmbas Freya käed
kettidega abitult laiali, jätmata nende liigutamiseks kuigi
palju ruumi, võttis siis riiulilt steriilse pikliku karbi
ja klõpsatas selle lahti.
Freya karjus. Ta karjus, kui skalpell ta riiete alla libises
ning neid monotoonse aegluse ja järjekindlusega tal seljast
lõikas. Ta karjus ka siis, kui ta oli riiete seest
ainsatki kriimu saamata välja lõigatud ja lamas
mustal kummil täiesti alasti nagu kooritud banaan.
Mees istus lavatsile, vaatles kunstniku süvenenud pilgul
tüdruku laitmatut sametist nahka ja silitas seda hellalt ja
uurivalt.
Astrid pigistas küüned õdede kätesse,
nii et need hoiatavalt sisistasid.
Tundus, et mees ainult puudutas skalpelliga tüdruku
käsivart, kuid siis punsus piki noa teed nahast esile
tumepunane joon ja veri nirises kummist matile. Mees vaatles
vereniret, laskmata end Freya kõrvulukustavatest
karjetest põrmugi segada. Sellest keldrist ei kostnud
välja ainsatki heli, talle meeldis, et tüdruk karjus.
Ja värises. Meeldis see, kui nahk ta käsivartel ja
rindadel kananahale tõmbus. Meeldis see, kuidas skalpelli
süütutest silitustest tekkisid naise valgesse nahka
üha uued punased lõhed, kuidas ta keha kattus
õlise, kuuma ja märja punasega. Ingel muutus
pattulangenud naiseks. Ta limpsas üle erutusest kuivaks
tõmbunud huulte. Jah, patune, rõve, ligane keha!
See sa oled! See on su tõeline olemus, mitte see, millega
sa petta tahad! «Lirva! Hoor! Lipakas!» Ta pominat
saatsid süljepritsmed.
Värisevate kätega pusis ta püksiluku lahti ja
ronis Freyale peale, ise lakkamatult pomisedes. Tüdruku
õlgu ja rindu pigistavate sõrmede vahelt, kui need
lahtilõigatud lihasse kaevusid, tõusis
veremulle.
Astrid elas sellele kaasa, nagu oleks ta ise Freyat
vägistanud. See oli õiglane, jah, see oli
ääretult õiglane! Nii see pidigi olema. Ka
Freya pidi tundma seda käristatud liha ja vere
lõhna.
Lõpp oli sadistlik. Mees surus küüned naise
haavadesse ja nad karjusid üheskoos. Freya kaotas valust
teadvuse, kuid klaasitäis külma vett tõi ta
peagi tagasi.
Peale pattulangemist tuli karistus. Nüüd skalpell
enam ei hellitanud, vaid karistas, tasus pattu, langes kiirelt
ja vihaselt ning seda saatsid verepritsmed ja hakitud
lihatükid.
Ometi oli mees meister: Freya suri, kui ta kätest ja
jalgadest enam peaaegu midagi alles ei olnud.
***
«Välja!» karjus Sigrid.
«Välja!» Vihkamine ei rahuldunud, vaid janunes
endiselt. Janunes nagu kiskja, kes ei tapa enam nälja
pärast, vaid lihtsalt tapmislõbust.
Astrid kuuletus, kuigi oleks tahtnud veel vaadata... teadmata
isegi, kaugele siis veel. Ta ohkas ja asus koos Sigridiga end
unenäolisest maailmavahest välja rebima.
Ingrid võpatas Sigridi käskivast
hääletoonist. Vanem õde kamandas teda sama
iseenesestmõistetavalt kui lapsepõlves. Oi, kuidas
Ingrid seda vihkas. Vihkas!
«Ingrid!!!» Sigridi hääl tõi
noorima õe mõistusele tagasi, ent oli juba hilja.
Kontrolli alt hetkeks vabanenud viha plahvatas. See lendas
läbi nende ühendatud ringi ja õed kukkusid
kokku nagu marionetid, mille nöörid on läbi
lõigatud. Nende silmad tuiutasid lage, irevil huuled
valugrimassis. Ometi nad hingasid.
***
Trepp kägises, kui ema ettevaatlikult alla tuli,
ühes käes martinipudel, mille kaelast ta tundus tuge
saavat, teises käes nuga. Hea tugev terav kokanuga, millega
juurvilja hakkides peab olema hoolas, et sõrme ei
lõika.
Ta lükkas ukse tasakesi lahti ja piilus tuppa. Nii ta
oligi arvanud. Koletised lamasid, suud-silmad pärani,
ajutises koomas. Ta ju teadis, et kord nad selleni
jõuavad. Ta tundis oma tütreid. Oli nad selliseks
kasvatanud.
Tema, kes ta oli ainult oma ema vereohver, kui seda tarvis
läks. Emis, kelle ainukeseks ülesandeks on
sünnitada tugev järglane. Ja kellel seegi
äpardus.
«Sinust ei ole iial midagi kasu olnud! Ja isegi selle
lihtsa asja oled sa ära vusserdanud!» käratas
vana nõid südametäiega ja käskis karika
peale oma surma puruks taguda. Laskis tütrel vanduda. Mis
on üks murtud vanne selle kõrval, mida tema aga juba
siis plaanitses?
Tütred olid liiga ohtlikud ja liiga vägevad, ta ei
julgenud. Julgus ei olnud kunagi ta tugevam külg. Ta kartis
ema nagu surma... ja hiljem kartis juba tütreid. Tuli
lihtsalt oodata.
Õnneks polnud nad aimanud, miks ta Eriku enda juurde
elama võttis, ja piirdusid tookord üheainsa ohvriga.
Plaan oli õnnestunud... Lapsed pidid vihkama
õppima ja Erik oli neid hästi õpetanud.
Vanaeit pani pudeli põrandale ja võttis noa
tugevamini pihku. Kallis pluusikangas käristati hoolimatult
eest, kui ta vanema tütre rinnakorvialuse tugeva hoobiga
lahti lõikas, käe sealt sisse surus ja tuksuva
südame välja tõmbas.
Süda tuli ära süüa, kuni see veel
elas.
Vanaeide lõug ja rinnaesine nõretasid, kui ta
kolmanda südamega lõpule jõudis. Kogu
põrand lainetas verest, see muutis kriidiga joonistatud
ringi märkamatuks, kuid see oli endiselt alles.
Peale südameid tulid silmad -- kolm paari
teravate kunsthammaste all prõksatavaid kerakesi.
Ta röhitses, köhatas siis daamilikult ja
võttis lonksu martinit. Lükkas laibad nurka ja istus
ise keset ringi.
Temas polnud ta ema teatraalsust: halle nõiasalke
või teravat ninagi, ta juuksed olid lõigatud
lühikeseks, värvitud ja keemiliste lokkide käes
väsinud nagu tuhandetel vanadel naistel. Nägu
martiiniga liialdamisest tursunud ja nina veidi punetav. Ei
mingit musta ürpi, vaid mugav t-särk ja vanad
teksased. Prillid -- otsatust telekavaatamisest.
Vaikselt omaette ümisedes joonistas vanaeit tarduvas
veres jõumärgid üle ja sulges ringi enese
ümber. Ta lasi oma lõdvast käsivarrest
peekrisse veidi verd ja segas seda süvenenult, justkui
oleks tegu esimese õhtuse kokteiliga.
Peeker ärkas ellu.
Oojaa... see oli palju parem kui seebikad. Näod, mis
verepinnalt vastu vilksatasid -- hirm, valu, meeleheide,
vägivald, veri, haigused, surm, vältimatu ja
kõikevõitev surm.
Ta nihutas pudeli lähemale ja võttis taskust
vardad -- vana harjumus midagi näppude vahel
klõbistada, samal ajal, kui ta ise telekat vaatas.
Ta ei tundnud neid inimesi, pilt hulkus pimesi. Juhuslikult.
Sel polnud tähtsust -- näitemäng oli
joovastav ja põnevam kui ükski seriaal.
Mõnedest nägudest said ta lemmiknäitlejad,
kelle juurde ta üha tagasi tuli... kuni lõpuks
tüdines ja nad tappis.
Kudumine ei nõudnud vähimatki tähelepanu:
sõrmed lugesid silmi ja liigutasid vardaid, tema aga
tappis, juhuslikult ja naudinguga nagu vihkamise jumalanna.
Kes ta tegelikult oligi.
|