Aelin istus kööginurgas ja puhastas juurvilja. Ta oli seda tööd teinud juba kolm kuud iga päev, sest juurikad olid kasarmutoidu põhikomponendiks. Samamoodi oli ta iga päev põrandaid pesnud ja linu vahetanud, aga ta ei olnud nendest töödest tüdineda jõudnud. Ta teadis, et sarnaste asjadega tegelesid kõik kodukatid ja ta ei osanudki end ette kujutada lennukiroolis või tööpingi taga. Aelin leppis sellega, et inimesed tasusid tehtud tööde eest kodusoojusega.

Aga üks asi tegi talle muret: ta oli näinud ka teisi inimesi teenivaid katte, ent kõik nad olid Aelinist nooremad või temavanused. Kui ta pereisa käest selle kohta küsis, ei osanud too midagi ammendavat vastata ja paari päeva pärast toodi Aelin linna sõjaväelennuväljale kasarmuteenijaks. Siin ei paistnud ühtki teist kodukatti ja kui Aelin järele mõtles, ei olekski neil siin midagi teha olnud. Kasarmukomplekse oli kõigest üks, ülejäänud hooned sisaldasid vaid masinaid, relvi ja tööpinke, millega oskasid ümber käia ainult inimesed. Kasarmu kasimise ja söögikeetmisega sai Aelin suurepäraselt hakkama, aega jagus isegi lillepeenarde ja hekkide hooldamiseks. Ta arvas, et temagi saaks mõne masinaga hakkama, kui ta seda õpiks, aga ta ei olnud sellest eriti huvitatud.

Tänane päev erines teistest: juurikaid toodi mitme päeva normi jagu ja need pidi peale koorimist mingitesse kummalistesse kastidesse pakkima. Peale selle oli ootusärevust tekitanud jutt mingist pikemast lennust kuhugi kaugele põhja, millest rääkisid omavahel lennuki Q47 meeskonnaliikmed. Q47 meeskond oli Aelini arvates kõige toredam ohvitseride grupp: pardamehaanik Edi oli alati söögi eest viisakalt tänanud, teine piloot ja radist olid lõbusad ja heitsid nalja. Kapten Mahnile meeldis vahetevahel Aelini silitada ja patsutada, ta kohtles katitüdrukut eriti hellalt. Aelinis tekitas selline kohtlemine sooje ja segaseid tundeid. Äkki võtab kapten ta lennule kaasa?

Aelinil tekkis soov üha rohkem kaptenile meeldida. Ta pesi viimased juurviljad, pakkis nad sisse ning võttis kapist ämbri ja põrandapesuharja. Aelin keerutas lõbusas tujus ning sööklapõranda kuiv osa kahanes pööre-pöördelt. Kati tegutsemishoo katkestas kapten Mahn, kes ootamatult sööklasse saabus.

«Nii. Köögitoimkonda tulevad nüüd noorsõdurid, sul on aeg midagi keerulisemat õppida. Tule, ma näitan,» kutsus kapten.

Aelin ruttas kapteni järel väeosa sellesse piirkonda, kus seisid lennukid. Q47 oli vanemapoolne keskmise suurusega transpordilennuk, milliseid kasutati ainult tagala varustamiseks. Lennuki ümber sagisid erariietes tursked mehed; nad tassisid lennukisse tööriistu. Aelinile hakkasid silma mitmesugused mootorsaed.

Aelin pressis end kapteniga sammu pidada püüdes meeste vahelt läbi, hädaldades ise samal ajal: «Kleit kisub üles, väikseks on jäänud.»

Kaptenile anti alati teed, aga kodukatti ei pidanud töömehed miskiks.

Lennuki kabiini taga asusid meeskonnaruum, tualett ja panipaik. Mahn näitas Aelinile kappe ja seletas: «Sinu ülesanne on toidukonteinerid köögist siia kappi tuua. Pärast tule õppekabinetti, kus komandör meie ülesannet tutvustab. Käed külge!»

Aelin mõtles hetke ja jooksis kaptenile järele. Too oli juba sammud õppekabineti poole seadnud.

«Mul on kleit väikseks jäänud,» kaebas Aelin.

«Pärast lendu mõõdame su üle ja laseme midagi militaristlikku õmmelda. See praegune kleit on sul liiga kirev ja see hakkaks õppustel silma,» vastas Mahn asjalikult. «Muide, sa võid kasutada seda käru, mis seal lao kõrval seisab, siis saad kiiremini hakkama.»

Katt peatus hetkeks ja hakkas käru poole minema. Kapten Mahn hoolis temast tõesti rohkem kui noortest ajateenijatest. Ta oli korduvalt näinud, kuidas kapten mõne noorsõduri peale kärkis, aga Aelin ei olnud seniajani temalt ühtegi käredat sõna kuulnud. Isegi mitte nüüd, kui ta käsu viivitamatu täitmise asemel oma kleidi pärast hädaldama hakkas.

Töö käis kiiresti: Aelin ladus kõik konteinerid kärule ja lükkas selle maandumisplatsile. Ta ei olnud kaugeltki mitte nõrk, nagu tema kasvuga daamid tavaliselt olid. Nojah, inimestest daamid ei teinud tavaliselt nii palju tööd, sest kodukatid tegid nende eest kõik ära. Ainult tsivilistidest töömehed lennuki ümber ei suutnud harjuda asjaoluga, et nad on kohustatud kitsas lennukis kodukatile teed andma. Reeglina ei küsinud keegi kodukati arvamust, sest inimese jaoks ei olnud sellist arvamust olemaski. Aga Aelin kuulus justkui väeosa isikkoosseisu. Okastraataia taga kehtisid teistmoodi reeglid.

Õppekabinetis olid vaid Q47 meeskond ja väeosa komandör, kes jalutas laia ekraani ees edasi-tagasi. Mehaanik Edi noogutas Aelinile sõbralikult.

«See ei ole argus vaid lihtne tõde, et me oleme praegu hiidkärpidest sõjaliselt nõrgemad. Seepärast vältige intsidente ja ärge piiri rikkuge. Piiriks on Voki oja, mis suubub Koje jõkke, Meeria jõe lisajõkke. Piirkonnas elab laanekatte, kes inimesi tavaliselt väldivad. Siiski on nad ohtlikud kiskjad, relvad hoidke alati laetult,» rääkis komandör, vedades kaardikepiga mööda ekraani.

«Mida need metsamehed tegema peavad, mis õigused neil on?» küsis kapten Mahn.

«Lennukis kamandate muidugi teie, nemad peavad istuma trümmis ja valvama oma varustust. Hiljem, kui te olete juba Voki luhal laagris, panevad nemad üles oma telgi ja hakkavad tööle, teie ülesandeks jääb ainult lennuki eest hoolt kanda ja baasiga sidet pidada. Nende ülesanne -- maha võtta ja palkideks lõigata 2 hektarit metsa, et teha plats ehitustehnika jaoks. Riik plaanib sinna maagikaevandust rajada. On teie uudishimu rahuldatud?»

«Jah,» vastas kapten pärast mõttepausi.

«Ja veel: süüa teevad teile metsamehed, aga toiduained on meie poolt. Hakake pihta!»

Aelin lahkus kabinetist viimasena, koon norus. Tema unistus pilvede kohale tõusta varises kokku. Tujutul ilmel vantsis ta kööki ning asus hommikusi nõusid pesema. Ent norutada jõudis ta vaid loetud minutid, sest kööki marssis kapten Mahn, kes hüüdis: «Aelin! Kuhu sa kadusid, me lendame kohe välja!»

«Aga mis ma seal teen?» virises Aelin käsi kuivatades.

«Süüa muidugi! Mingi tsivilist ei hakka ohvitsere toitma,» vastas Mahn minekule seades.

«Aga kes nõud peseb, pärast saan ma pragada,» kaebas Aelin järele rutates.

«Ajateenijad pesevad. Me oleme ju vähemalt kaks nädalat ära.»

Rohkem Aelin midagi küsida ei jõudnud, sest tal oli tegemist kiiresti marssivale ohvitserile järelejooksmisega. Lennuki mootorid juba töötasid, lennuki lähedal ei olnud enam võimalik midagi küsida. Kabiini kostis vaid vaikne vilin, ent seal oli kapten Mahnil nii palju tegemist, et tal ei oleks olnud aega vastata. Tüürimees avas õrnalt maandumismootorite kontrollerid ja lennuk tõusis puulatvade kohale. Sellises olukorras ei olnud Aelin varem olnud. Ta seadis end mugavalt põrandale ja vaatas läbi kabiini klaasseina möödalibisevat linna. Varsti jõudis lennuk põldude kohale.

Kabiini haaras rutiinne miljöö, millest Aelin ei olnud varem osa saanud. Sööklas olid mehed rääkinud enamasti kodustest probleemidest, sest nad olid kõik elukutselised sõjaväelased ja elasid väljaspool väeosa. Aga siin rääkisid nad enam lennuki juhtimisest ja sõjaasjandusest, kodused probleemid olid jäänud koos linnaga selja taha. Aelini ründetaktika ja tuumarelvad ei huvitanud, ta eelistas mööduvat rohelust imetleda.

«Ja Edil on Aelinist kahju?» küsis tüürimees.

«Arvata võib, ta on ju Edi naisega nii sarnane,» naeris radist.

Edi istus mornil ilmel. Nad olid mitu tundi õhus olnud, lennuki all laius ääretu laas. Aelin vaatas endiselt välja ega pannud tähele, millest mehed rääkisid. Lõpuks hakkas tal põrandal lesides ebamugav ja ta läks panipaika, kontrollimaks, ega toidukonteinerid õhkutõusul paigast ei nihkunud.

«Tegelikult on minul ka Aelinist kahju,» ütles tüürimees, kui oli veendunud, et Aelin vestlust pealt ei kuula.

«Ma ei ole varem näinud nii kena ja terast kodukatti. Mäletate ise, milline uimerdis see eelmine oli,» vastas radist.

«Ega keegi meist ei taha seda teha,» sekkus kapten.

«Kas laseme mõnel metsamehel asja ära teha?» küsis radist. «Osa neist paistsid küll parajate kaakide moodi välja. Pimedal tänaval sellistega kohtuda ei tahaks.»

«Me jätame Aelini rahule ja võtame kursi selle tasandiku peale, mis seal põhjas paistab. Sealt võib isegi rohtlakatte leida. Aga sina võta saatja kaitse välja, siis kaome me tsiviilradarite vaateväljast. See rohtla on juba kärbiriigi piiri taga, töötava saatjaga võib meil seal probleeme tulla,» käsutas kapten kuulipildujate juhtimist sisse lülitades.

«Aga äkki hakatakse järele pärima, et kuhu me kadusime?» muretses mehaanik Edi.

«Mis neil ikka pärida. Meil on õigus piiri lähedal lennata ka ilma radarisignaalita. Kui küsima hakkavad, seletame pärast, et saatja juhe kukkus välja ja me ei märganud seda.»

Aelin naasis kabiini ja nõjatus teise pilooditooli seljatoele, otse mehaaniku istme ette. Tõepoolest, kodukati figuur tuletas Edile oma naist meelde.

«Ma käisin kunagi Kapitooliumi supermarketis, seal oli ka rohtlakati liha müügil. Oleks te hinda näinud!» jutustas tüürimees.

«Meiesugused reaohvitserid võivad suu puhtaks pühkida, rohtlakatt on eluaeg ainult ülikute toidulaual olnud,» vastas radist kaitset välja lülitades.

«Nagu laanekati nahkki, millest lihtinimene võib vaid unistada,» jätkas tüürimees.

«Varsti unistavad sellest ka ülikud, sest laanekattide jaht keelati kärpide survel ära. Nad on täieõiguslikud mõistusega olendid. Aga lihast me suu puhtaks ei jää,» vastas kapten kuulipilduja päästikut silitades.

«Viimasel ajal räägitakse, et rohtlakattidel on ka mõistus, põhja põlluharijad pidid nendega suhtlema,» pistis Edi vahele.

«See on lasteraamatute teema, teadlased on selle ammu selgeks teinud.»

«Ma soovitaks küttida antiloope,» jätkas Edi.

«Ei ole neil mingit vahet,» ohkas kapten tüdinult.

Aelin kõhutas jälle põrandal ja vaatas klaasi taga mööduvat rohelust. Puude vahelt vilksatas korra oja, mõne minuti pärast lõppes mets ja lennuki ees avanes laialdane rohtla. Tüürimees lülitas midagi, pomisedes: «Infrapunasihik...» Vaatas siis aknast välja ning avastas: «Seal vasakul paistab mingi tume puru!»

«Pane siis teleskoop tööle ja zoomi välja,» käskis kapten Mahn. Tüürimees tegi, mis kästud, ja palja silmaga märgatud tumedad punktid osutusidki rohtlakattideks.

«Ilusad loomad,» leidis tüürimees teleskoobiekraani silmitsedes.

«Mina ründan ja sina vaatad tulemust,» käsutas kapten lennukit laskumisele viies.

Sihik libises üle rohu ja kui see rohtlakatikarjani jõudis, vajutas Mahn päästikule. Kuulipildujad tärisesid ja Aelin litsus end vastu põrandat, kattes silmad kätega. «Kaks jäid maha,» kandis tüürimees ette.

«Korjame nad siis peale,» vastas kapten uuesti kõrgust võttes.

«Ei ütleks, et nad lollid oleksid, nad jooksid kõik diametraalselt laiali. Katsuge nüüd neid ükshaaval küttida,» rääkis Edi.

Siis kostis krapist dispetšeri hääl: «Q47, kuhu te kadusite?»

«Kurat küll!» kirus kapten. «Me peame saatja sisse lülitama, aga enne peame kärpide õhuruumist välja jõudma!» Ning ta tõmbas gaasi põhja. Kaks rohtlakatti jäidki elutult lebama.

Tagauksest ilmus meeskonnasektsiooni tüse habemik vanamees, kes küsis: «Loksutate meid veel kaua või?»

«Ei, me maandume kohe, varsti saate tööle hakata,» vastas kapten. Krapist kostis jälle: «Q47, kus te olete? Q47, miks te ei vasta?»

Voki oja vilksatas lennuki alt läbi, Mahn hakkas lennukit luhale maandama. Nüüd võis ka raadiosaatja taas sisse lülitada. Kapten võttis mikrofoni ning teatas: «Meil kukkus jälle saatja juhe lahti. Muidu on meiega kõik korras.»

«Aitäh, teatan komandörile,» kostis krapist vastus.

Aelin vedas ninaga õhku ning jalutas läbi kõrge rohu oja äärde. Okste vahel sädistasid linnud, rohu sees sabistas keegi väike loom. Aelin võttis peoga värsket vett ning jõi.

Ta vaatas nüüd tagasi lennuki poole. Mets oli nii suur ja kõrge, et lennuk, mis muidu tundus päris pirakas, paistis väikse mänguasjana. Suurte ja jõhkratena meelde jäänud metsatöölisedki tundusid ohututena. Pärapõrgusse lennanud tsivilisatsioonisaareke oli põlismetsa mõnusasse õhustikku ära uppunud.

Mehed panid telke üles ja pakkisid varustust lahti, kõik olid lõbusas tujus ja heitsid nalja. Enamik neist unistas õhtulõkkest, ojas ujumisest ja õllejoomisest. Aelin aitas Edil telgi vante pingutada, varsti kandis ta vett ja tegi välikatlale tule alla.

Päike oli loojunud ning lennuki meeskond telki kogunenud. Tüürimees ja radist istusid seina ääres, kapten pani lambi põlema, Edi nõjatus uksevaia najale. Aelin astus keset telki, käed puusas, ning ütles: «Me unustasime liha maha. Meil ei ole liha.»

Kapten lükkas Aelini jalge ette kausi, haaras tal käsivarrest ning küsis: «Kes ütles, et meil ei ole liha? Tubli 80 kilo miinus rupskid!»

Tüürimees naeris, mehaanik Edi vaatas kangestunult Aelini veekalkvel silmi. Mahn pani lauale pussnoa ja hakkas sõrmega Aelini neelu kõrvalt tuikavat kohta otsima, püüdes samal ajal katitüdrukut rahustada: «Ära karda, see ei ole väga valus, kohe on kõik möödas.»

Aelin oli sellist saatust kunagi kartnud: ta oli tähele pannud, et kõik teised kodukatid, keda ta tänaval nägi, olid temavanused või nooremad, aga ta ei osanud siis arvata, kuhu kadusid vanemad kodukatid. Aelin ei suutnud uskuda, et inimesed neid selle pärast kasvatavad. Ta oli sedavõrd šokeeritud, et ta ei hakanud isegi karjuma. Edi ei suutnud sellist pilti vaadata -- jälle meenus talle oma naine -- ja ta keeras selja.

Ehataeva taustal paistis liikumist. Edi ootas natuke aega, kartes iga hetk, et selja tagant kostab Aelini valukarje ja veresolin. Ent metsa kohale tõusid kaks väikest lennumasinat, suunaga otse laagripaigale. Nüüd keeras Edi end välkkiirelt ringi, haaras Aelini käest ja karjus: «Ruttu varjuda, meid rünnatakse!»

Kapten Mahn oli juba noa võtnud ja selle tera Aelini kurgutaguse vastu pannud, nüüd lasi ta käed laiali. Ta arvas, et Edi üritab sellise käitumisega katitüdruku elu pikendada. Samuti arvasid ka teised meeskonnaliikmed ega liikunud paigast. Edi rühkis üle luha oja poole, lohistades surmahirmus kägarasse hoidvat Aelini käsivartpidi enda järel, lootes kuulda selja tagant sõprade samme. Ainsad helid, mis kõrvu kostsid, olid linnulaul ja kauge ioonmootorite undamine. Siis peegeldusid lehtede pealt sinakad sähvatused ja plahvatuste lööklaine virutas Edi näoli ojja.

Ta kahlas veest välja ja heitis katitüdruku kaldale. Aelin hoidus endiselt kägarasse ja halises läbi nutu midagi arusaamatut, ta hakkas šokist üle saama. Ent nüüd pidi Edi šoki saama, kui ta laagri poole vaatas. Lennuk oli üleni leekides, põlev kütus laiali pritsitud; telk oli pikali ja põles osaliselt, keegi üritas riide alt välja püherdada. Kostis oigeid.

Suurivaevu säilitas Edi meelekindluse ja hakkas laagri poole astuma, lootes kedagi veel päästa. Ent jälle langes laagrile valang sinakaid plasmalaenguid ning Edi viskus pikali. Plahvatused muutsid ta peaaegu kurdiks, selga sadasid mullamättad ja varustuse säilmed. Edi tõstis pea ja nägi tulemöllu. Puudelt peegeldus vaid oranž võbelev kuma, tume suitsusammas tõusis mühinal sinitaevasse, kus süttisid esimesed tähed. Päästa polnud enam kedagi.

Läbi virvendava õhu paistsid eemalduvad lahingulennukid, sinakas helendus mootoridüüsides. Need olid ioonmootorid, seega oli tegemist kosmoseaparaatidega. Relvi Edi tundis, ta teadis et sellist sinakat plasmat tulistavad annihillaatorkahurid, milliseid kasutatakse enamasti kosmoselennukitel. Mis häda oli kärpidel neid rünnata?

Pärast pikka mõtlemist Edi tõusis ja läks Aelini otsima. Katitüdruk, läbimärg, prahine ja haledalt nutta ulguv, oli endiselt ojakaldal keras. Edilegi jõudis uus olukord nüüd lõplikult pärale. Miskipärast hakkas tal paha, tasakaal kadus ja ta varises Aelini kõrvale istuli.

Sõbrad olid teda nõrganärviliseks nimetanud ja neil oli olnud õigus. Aga sõpru ei olnud enam. Ei olnud ka raadiosidet. Ent homseks pidi lennuväljal olema Q47 saatus teada -- kõige hiljem homme õhtul oli päästjaid oodata.

Edi pilk langes Aelini vappuvale kogule. Seadus oli selline, et kodukatt ei tohtinud oma saatusest midagi teada. Kui mõni neist hakkas kahtlaselt palju pärima või muul moel oma tulevikku aimama, saadeti ta kohe tapale. Aelin oli kõige rohkem 5 aastat vana, ta oleks võinud veel aastakese inimestele rõõmu valmistada. Hiljem oleks ta juba liigselt rasvunud. Nii või teisiti oli Aelinil väga vähe aega elada jäänud.

Edi istus puu najale ja vedas katitüdruku endale otsekuti sülle. Ta kummardus ning sosistas Aelini kõrva sisse: «Ära nuta enam, me oleme elus.»

«Ma ei taha...» eristas Edi kati nuuksete hulgast sõnu. Aelin rahunes vähehaaval ja varsti hingas ta ühtlaselt. Edi vaatas veel tükk aega okste vahelt paistvat tähistaevast.

Magamiseks oli selline asend ebamugav; peatselt varises Edi näoli samblale ning ärkas. Aelin oli kadunud. Edi kõndis läbi pimeda laane ja hüüdis Aelini, komistades langenud tüvedele ja kändudele. Pea kohalt okste vahelt oli aimata tumesinist valgust, kuskilt kostis justkui Aelini nuttu... Selja tagant kostis ragin ja kellegi käpp haaras Edi käsivarre nagu pihtide vahele. «Laanekatt,» mõtles Edi, kui maapind jalge alt kadus. Lehed sahisesid vastu märga sõjaväevormi, korra tundis Edi tugevat rebimist, seejärel kaaluta olekut. Tema vangistaja hüppas puult puule. Siis koksatas ta pea vastu jämedat oksa.

Edi ei lõpetanudki laanekati pesas poegade toiduna, nagu ta arvanud oli. Ta tundis vett vastu nägu voolamas ja kui ta silmad avas, nägi ta sinitaevast ning pea kohale kõrguvat hiidkärpi, kes kuulutas: «Ehhee! Ma sain selle tsivilisatsioonlase käima!»

Selja vastas oli kõva betoonpind, kusagilt kostis raudtee müra. Edi vaatas ringi ja nägi kanalil seisvat kosmoselaeva ning igivana auruvedurit, mis maagikonteineritega koormatud vaguneid kosmoselaeva alla lükkas. Kosmoselaeva juures askeldanud kärbid lähenesid Edile. Veduri poolt ligines suur ja tüse katitüdruk, kolmnurksete klaasidega päikeseprillid koonu peal. Eluka jämedaid sääri ja suurtele kiskjatele omaseid nõtkeid liigutusi hinnates aimas Edi, et see ei ole kodukatt, vaid oranži kleiti riietunud laanekatt.

Viimasena saabus paks ja süsimust emakärp, värskelt avanenud silmadega rotisuurune poeg õlal. Teine aastavanune poeg surus end emakärbi külje vastu ja ütles: «Emme, see tsivilisatsioonlane on ju täpselt inimese moodi!»

«On jah,» kostis emakärp.

«Aga miks ta on tsivilisatsioonlane?»

«Sul on veel vara selliste asjade peale mõelda,» vastas emakärp minekule seades.

«Nonii, nüüd saame me targemaks. Mag, kas see džunglikatt on juba rahulikum?» küsis laanekatt.

«Jah, ma sidusin ta haava kinni,» vastas sihvakas emakärp. «Ta isegi rääkis minuga, ta ütles, et ta on Aelin.»

«Kas ta on elus?» küsis mehaanik Edi elavnedes.

«Jah, aga teda on tappa tahetud,» vastas laanekatt prille eest võttes. Edi nägi leebeid ja intelligentseid daamisilmi, ettekujutus laanekatist kui verejanulisest kiskjast kadus ta mälusopist. Ent jämedaid randmeid ja leopardikihva suuruseid küüniseid hinnates sai Edi aru, et see daam võib ta sisikonna ainsa hetkega betoonile laiali puistata. Vastuhakk oleks võrdunud enesetapuga.

«Alustame siis sellest. Kas see on sinu nuga?» küsis laanekatt kleiditaskust pussnuga võttes.

Edi kompis arusaamatul ilmel relvavööd. Ta avastas, et püstol oli alles, ent noatupp oli tühi. Edi mõtles pikalt ja vastas koostöövalmilt: «Siis peab see minu nuga olema, kaaslased jäid ühes relvadega tulle.»

«Aga miks sa seda katitüdrukut tappa tahtsid?» küsis laanekatt hiilival sammul lähemale tulles.

Edil jäid sõnad kurku, kärp Edi pea juures ütles: «Jäta, Kariine, mehike laseb ennast niimoodi täis! Limu ütles, et ta leidis noa selle džunglikati juurest, aga tsivilisatsioonlane uitas neist mitmekümne meetri kaugusel, kui Erje ta kätte sai.»

«Kuhu Erje ja Limu läksid?» küsis sale emakärp.

«Metsa tagasi,» vastas Kariine.

«Mina pole kunagi Aelini tappa tahtnud. Ma tahan Aelini näha,» rääkis Edi alandlikul ilmel end püsti ajades. Kärp võttis püstoli kabuurist ära.

«Lähme siis,» kutsus Kariine minekule seades.

«Ra,» tutvustas end isakärp. «Kes sa oled?»

«Edi, Q47 mehaanik. Miks meid rünnati?»

«Li ja Gad tulevad varsti tagasi, küll nad siis räägivad. See on teievaheline probleem. Õigupoolest peaksid sa seda väga hästi teadma, miks teid rünnati.»

Aelin istus kosmodroomi juhtimiskeskuse ees pingil, koon norus. Kleit oli verine, kaeluse vahelt paistsid sidemed. Paks emakärp kössitas ta juures, püüdes teda lohutada.

«Kes sind tappa tahtis?» küsis Kariine Aelini koonu tõstes.

«Ma vannun, et nägin teda viimati tervena,» ütles Edi väriseval häälel.

«Ma ise... Ma ei taha enam elada. See kapten... Ma arvasin, et ma tähendan talle midagi: me ju isegi... Ei! Ma ei taha teda enam näha! Ja neid teisi ka mitte, kui nad sellised on!» halises Aelin.

«Kassanäe, või et kapten oli pervert ka veel!» kommenteeris Ra.

«Eks näita mulle mõnd tsivilisatsioonlast, kes seda poleks,» ühmas Kariine.

«Miks sa siis seda lõpuni ei viinud?» pöördus Ra uuesti Aelini poole.

«Mida?»

«Seda enesetappu muidugi.»

«Valus oli!» purskas Aelin uue hooga nutma.

«See on džunglikatt. Saba on tal raiutud, samuti ka tagakäppade pöidlad. Selleks, et talle saapad jalga läheksid. Ta on üsna paks, džunglikatt peab poole peenem olema. Millega teda söödetud on?» küsis Kariine.

«Ta on kodukatt,» täpsustas Edi.

«Kodukatt on kodustatud džunglikatt, inimeste ori. Millega teda söödetud on?» küsis Kariine uuesti.

«Pudruga...»

«Vot pudruga! Džunglikatt peab toituma vaid mahlastest puuviljadest, jahukörti süües peaksid nad lausa silmnähtavalt paisuma. Ära arva, et ma teist midagi ei tea, ma veetsin enda plikaea Kotli kosmosekoolis ja ma nägin kodukatte küll ja veel. Aga ikka -- miks nad kõik ülekaalulised olid?» nõudis Kariine.

«Inimesed nuumavad ja söövad neid!» alustas Edi. «Aelin oli meil toiduks kaasas...» Ja ta jutustas kogu loo, alates sellest, kui Aelin väeossa kasarmuteenijaks toodi.

Kariine oli neid näinud küll koristamas, küll sööki keetmas, isaseid kodukatte oli kohanud ta laos kaste tassimas ja kaablikraavi kaevamas. Nende lõplikku saatust olid inimesed Kariine eest kiivalt varjanud, tõe teadasaamine võttis Kariinegi tummaks. Mis siis, et ta oli laanekatt, tsivilisatsiooniinimeste arvates planeedi kõige ohtlikum kiskjaline.

«Vaata aga vaata. Kõrgesti arenenud tsivilisatsioon, ent söövad muudkui teineteist,» muigas Ra. Samal hetkel kostis õhus ioonmootorite ulgumine, kosmodroomile lähenes kaks väikest lahingulennukit. Edi tõmbus pingule, sest ta tundis lennukite siluetid ära. Lennukid maandusid kõrvuti komandokeskuse ette, klaasluugid tõusid ja betoonile astusid... rohtlakatid!

Edi ei julgenud end liigutada, rohtlakatid astusid nõtkel sammul otse tema poole. Üks neist, sihvakas ja helehall, pistis koonuotsa kohe mehaaniku lõua alla ning küsis: «Kes teist päästikule vajutas?»

«Mahn tulistas! Mina käskisin tal antiloope lasta, aga ta ei kuulanud mind!» hädaldas Edi.

«Jah, ma tunnen, et sa ei valeta,» ütles rohtlakatt hoone fuajee poole kõndides.

Edi tahtis tõusta ja loomale järgneda, ent siis tundis ta kõri vastas kellegi niisket koonuotsa, mis ta tagasi pingi seljatoe vastu surus. Koonu omanikuks osutus sinakashall ja paks rohtlakatt, kelle silmist paistis ühtaegu nii lein kui ka kättemaksuhimu. Edi teadis, et see loom on võimeline tapma isegi leopardi, keda inimene luges ohtlikuks kiskjaks ja kes oli toidulaua jagamisel rohtlakati peamine konkurent. Vale liigutus oleks lõppenud läbinäritud kõriga.

«Te tapsite Maje Ehje, Maje Li tädi. See on isiklik asi. Me ei hakka kunagi hästi läbi saama,» sõnas sinakashall rohtlakatt hoiataval toonil. Looma pilk oli läbitungiv, Edi tundis, et valetamine oli praegu äärmiselt ebasoovitatav. Samas tundis ta kergendust, et ta ei ole kapten Mahn, kes lennukit juhtis ja rohtlakatid tappis. Kapten oleks sellises olukorras kindlasti veretasu tunda saanud.

Pingi teises otsas arenes vestlus, Kariine oli Aeliniga jutule saanud.

«Aga mis mul enam teha on? Minu rahvast kasutatakse ja tapetakse armetult. Mida ma enam teha saan?» hädaldas Aelin.

«Tahad, ma avaldan sulle ühe saladuse. Näe, mina kogun siin sügiseti rasva ja magan talveund, sinusugused lasevad džunglis mööda puid ringi ja otsivad puuvilju. Aga tegelikult oleme me üks liik, ainult eri tõud. Sa võid siit omale mehe leida, vaat mis!» ütles Kariine. Aelini tuju tõusis märgatavalt.

«Aga mis minust saab?!» karjus Edi Lile järele vaadates.

«Eks mine tagasi koju,» vastas Kariine.

«Mis ma seal teen? Kas räägin komandörile, et rohtlakatid lasid meie laagri õhku? Kes mind usuks? Mind eraldataks ühiskonnast!»

«Loomulikult eraldatakse sind ühiskonnast, sest rohtlakati liha on ülikute toit. Ükski inimene ei tohi arvata, et rohtlakatt on mõistuslik elusolend, teadlastelgi on kästud suu pidada,» teatas Ra.

Aelin küsis seepeale: «Aga kas mina ei olegi mõistuslik elusolend?»

«Oled küll. Aga sa oled nende koduloom ja teie söömist põhjendatakse kindlasti silmakirjalike reeglitega. Kindlasti räägitakse sel puhul mitmesajaaastastest traditsioonidest,» vastas Kariine. «Nii võib tsivilisatsioonlastest arvata.»

«Aga mida ma siin peale hakkaks?» küsis Edi uuesti.

Ukse vahele ilmus paks kärp, kes kutsus: «Mis sa karjud siin, tulge parem sööma!»

Aelin ja Kariine läksid, viimane viipas ka Edit neile järgnema. Rohtlakatid ja kärbid olid juba toidu kallale asunud. Ra nookas laua otsast Edile: «Mida sa nüüd siis teha kavatsed? Pead ilmselt valima, kas lähed kodu juurde hullumajja või hakkad siin möllama. Me leidsime Garti aheliku alt nikli- ja koobaltimaagi lademed, kaevandamine kogub hoogu. Töökäsi on siin igal juhul vaja. Ma sain aru, et sa oled mingi lennukimehaanik? Äkki leiad isegi kosmoselaevade juures rakendust.»

Edi tundis kergendust. Kõik tema ettekujutused põhjakolkast olid kokku varisenud: laanekatid ei kiskunudki teda esimesel võimalusel lõhki, kärbid ei paistnud kaugeltki mitte reetlikud ja salakavalad välja ning rohtlakatid ei olnud labased lojused, vaid hoopiski intelligentsed ja muinasjutuliselt ilusad olendid.

Kui rohtlakatid oleks inimesi niimoodi rünnanud, nagu kapten Mahn seda tegi, oleksid inimesed karistusaktsiooni käigus tapnud terve karja pisikestest sälukestest kuni hallikarvaliste isenditeni välja. Ent Li ja Gad tundsid vaid huvi, kas nad on tegeliku ründaja hävitanud. Nemad ei tulnud selle pealegi, et tappa viimane kui inimene, kes selles ründajate lennukis olema juhtus. Mis siis, et nad olid metsikud kiskjad. Tapsid nad ainult asja pärast, mitte hobikorras, nagu tsivilisatsiooniinimestel tihti kombeks oli. Siin oli esmatähtis elukvaliteet -- see «kolgas» sisaldas tervet mõistust kaugelt rohkem kui tsivilisatsioon.

«Noh, mis sa lõpuks välja mõtlesid?» küsis Ra.

«Ma mõtlen, kuidas sellelt priskelt rohtlakatilt andestust paluda. Ma tõesti ei tahtnud neile halba, aga rünnak ei olnud minu otsustada,» vastas Edi.

(c) Soobel Characters 01040321