21.05.2003 |
Karmo Talts
Kõrtsus kisub asi küberpungiks |
Arvustused |
«Nõiutud toobi» baarimees nägi selle
koha jaoks liiga hea välja. Baarikülastajate juurde
tulen ma veel tagasi, aga baarimees oli nendega võrreldes
liig jahe oma nooruslikkuse säilitanud näo ja
vuntsidega, mis tekitasid küsimusi ta leti varjus olevate
püksisäärte laiuse kohta. Muidugi võisid
antud oletused ekslikud olla -ja noore näo illusiooni sai
tekitada ajutise maagia abil.
Niisiis, baarikülastajad... Leidus tätoveeringuid
ja arme, viimaste strateegiline paigutus tekitas kahtlusi, kas
need polnud mõnes töökojas raha eest tehtud.
Selliseid barbaarseid kaunistusi eelistavatel inimestel ja muude
rahvaste esindajatel olid kohe kindlasti maod ja paljad naised
sobimatutesse kohtadesse torgitud. See oli säärane
rahvas, et kui neil ka oli sepa juures hambakaart, siis nad
peitsid seda oma tuttavate eest.
Ühes lauas oli keelatud rohi just omanikku vahetamas,
kui järjekordne päkapikk sisse vajus. Läbipaistev
põiest kotike kadus kohe tagasi diileri põue.
Ostja ei hakanud teise käeproteesi, mis töötas
robustse maagiavariandiga, viipe peale kukrut välja
võtma. Lihtsas pruunis kuues siseneja tegi grimassi.
Diileri viletsalt nikerdatud käsi tõmbles sihitult.
Mustlase poolt sellele pandud loits ei kõlvanud kassi
saba allagi.
Viimase mõtte peale krimpsutas nurgalaualt pilgu
pööranud härjapõlvlane jälle
nägu. Mustlastel ja kassi sabaalusel oli paljugi tegemist.
Loodusmaagia, mida sellisel puhul küll loomusmaagiaks ei
saanud lugeda, nõudis igasugu imelikke vahendeid.
Päkapikk astus leti juurde. «Oi, vabandust,»
ütles baarimees, kes märkas teist alles pilku alla
pöörates. Ta näole ilmus naeratus, mis asendus
rõhutatud ükskõiksusega.
«See on Viiberilt,» ütles baarimees, aga
vaatas enne käe leti alla pistmist kahele poole.
Külalised olid kõik isiklike diilidega ametis:
siirdatud trollirindadega tibidele tehti välja,
manakalliskivide tolmu tõmbajad elasid läbi
plahvatusi oma peas ja manajad logisid end dekkide külge,
mille nikerdamine võttis härjapõlvlase
rahvuskaaslastel kuid ja loitsimine suure osa võlurite
elust. (Eriti suure osa sel juhul, kui nad midagi untsu
keerasid. Siis võeti neilt ära kogu see elu, mis
neil veel oleks võinud olla.)
See, mille kõrtsmik üle leti libistas, oli
pärgament. Midagi ei juhtunud, peale ühe manapulbri
tarbija pea lõhkemise sõna otseses
mõttes.
«Tead sa, kust pärineb väljend «paha
tripp»?» Kõrtsmik ei vaevunud
härjapõlvlase huvi kontrollima. «Esimene
üliannuse saanud kutt sõitis parajasti vankril, kui
see temaga juhtus.»
Ega päkapikk ei kuulanud. Tema põue oli
rännanud järjekordne vahend mõtleva
jääga toime tulemiseks. See meenutas talle korda, kui
ta tungis ühe lohe koopasse. Too elukas maksis neidudega
kaubitsemise eest kohalikule vürstile maksu ja oli sellega
toona hiljaks jäänud.
Lossi ümber kõrguv jääst sein sulas
vaid veidi, kui seda tabas vingelt kuum loits. Tule
manamaatriksid veiklesid, siis leek hajus ja jää
paiskas osa sulaveest taasjäätunud kujul
härjapõlvlase poole. Too sööstis purikate
teelt kõrvale, nähes lähedalt nende kummalist
struktuuri, mis peegeldas nad sünnitanud alamloitsu
andmeid. Ülejäänud vesi tatsas päkapiku
poole, kes ei võinud uuele loitsule aja raiskamise peale
mõeldagi. Kuival maal uppumine ei kuulunud nimelt
väikemehe plaanidesse. Veest venna loitsu käias
väike osa kogu manast, mis jääl oli. Sellest ei
piisanud pettemanöövrite vältimisstrateegiate
käivitamiseks. Kui vesi püüdis eest
põiklevat kogu tabada, lombistus ta loitsu kokku
jooksmise tõttu tekkinud pragiseva manalahenduse saatel.
Lombis ulpisid hetke külmunud tähed: e, r, r, o, r.
Seejärel saatis härjapõlvlane jõulise
loitsu juba kannatada saanud koha pihta seinas, purustades
jää kildudeks.
Häkker katkestas meenutamise ja tahtis kõrtsust
välja vajuda. Teda peatas baarmeni hääl:
«Muuseas, Lleeva astus eile läbi.»
Sellest neiust, keda käsivartele ja rindadele siirdatud
draakonisoomus ainult seksimaks tegi, oli saanud alguse mehikese
allakäik. Veel praegugi tõid mälestused
aegadest, mil manamine oli talle lapsemäng, vennale pisarad
silma.
Päkapikk ostis lohutuseks ühe dringi. Grokk
söövitas rõõmsalt kannuseinu, kui ta
kõrvalist lauda otsis. Häkker leidiski sellisse.
Siis toimus midagi, mis aitas tal lisaks rüüpele oma
muresid unustada. Kaugema seina ääres seisvale lavale
ilmusid küberid, kes nägid kummalised välja isegi
oma rassi kohta: selle esindajate naha muster meenutas
kõrgtehnoloogia saavutusi mõnes mõeldavas
maailmas, kus isegi ülikoolide õppejõud
poleks lihtsaimagi loitsuga maha saanud.
Härjapõlvalne peatas tualettide poolt tuleva
prostituudi, kellel oli puuleht kinga küljes. «Miks
neil juuksed harjas on?»
Libu vaatas esinema asutajaid, kellel olid hobuserauad
nahkkuubede küljes. Tema vaadet varjutasid uim tarbitud
kraamist ja hetkeks ka kellegi laiali paiskuvad ajud, aga ta
vastas siiski peaaegu kohe. Ta ütles:
«Kisub vist pungiks.»
|