05.05.2003 |
Kristjan Sander
Avaldamata kirjatöö jälgedes |
Praeguseks peaks juba olema avaldatud 5 teost, mis laekusid
1. maiks ning mida toimetus otsustas avaldada. Aprilli jooksul
laekus «Algernonile» ka kaks kaastööd, mis
jäävad jutuna avaldamata. Siinkohal võtab
toimetus endale vabaduse avaldada ühe neist koos
kommentaaridega artikli vormis, kuna selles esinevad vead on
suuremale osale vähekogenud autorite töödest
äärmiselt omased. Õpetliku näitega
tutvumist soovitame soojalt igale algajale autorile.
Konkreetse autori nimi jääb saladuseks, ka on
toimetus arvamisel, et antud tööd ei ole
võimalik ümbertegemisega oluliselt parandada.
Kaldkirjas on esitatud algtekst, tavalises kirjas
kommentaarid.
Salapärane koht
Pealkirja valik ebaõnnestunud. Pealkiri peab
küll sisule vihjama, kuid mitte nii primitiivselt.
Oli jahe oktoobrikuu. Henry Stiles, 26 aastane
Eesti keeles kirjutatakse 26-aastane.
arhitekt, istus bussis, mis lähenes linnale nimega
Strangewitch. Õhtu oli kätte jõudnud ning
väljas oli juba päris hämaraks läinud.
Üksikud kauguses säravad väikelinna tuled, mida
Henry bussiaknast jälgis, jõudsid
aegamööda aina lähemale.
Ta pani silmad kinni ning hakkas mõttes oletama, kaua
võiks veel umbes peatuseni aega minna, kui buss jäi
äkitselt seisma ning uksed avanesid. Nad olid juba linna
jõudnud.
«Strangewitch !»
Kui inglased-ameeriklased oma stailsidest ja
streindzhvitshidest kirjutavad, siis kirjeldavad nad oma
kodumaiseid kohakesi. Zhanr, mida üritatakse viljeleda,
eeldab, et lugejas tekitatakse mingi äratundmine, et seni
on kõik talle tuntud, kuni üleloomulikud jõud
vahele segavad. Järeldus: eesti lugejale kirjuta Eesti
väikelinnast.
ütles priske bussijuht kõva häälega,
seejuures ise ikka otse vaadates.
Henry tõusis kärmelt oma koha pealt üles,
võttis oma seljakoti ja liikus lähima ukse suunas.
Bussis valitses vaikus. Kõik istusid oma kohtade peal ja
vahtisid Henryt hirmunud pilgul.
Miks vahtisid hirmunud pilgul? Ainult sellest, kui kirjutada,
et kõigil on nüüd kole ja hirmus, ei piisa, et
lugejas samu tundeid tekitada.
«Ärge nüüd üle ka pingutage,
võite veel kogemata püksi teha. Oh, kus see
bussijuht siis suurest rõõmust püsti kargab
!»
Loll ja lame kild, nagu allpool jäätise omagi.
hoiatas ta neid lõbusalt ja astus bussist
välja. Bussiuksed sulgusid ta järel koheselt
Esiteks öeldakse eesti keeles «kohe». Teiseks,
mida selle lausega öelda tahetakse? Pole nagu
põhjust arvata, et buss lahtiste ustega tal veerand tundi
selja taga seisaks?
ning sõiduk hakkas temast kiiresti eemalduma. Henry
seisis liikumatult oma koha peal edasi ning jälgis
eemalduvat bussi, mis varsti õhtuhämarusse ära
kadus.
Täiesti ebaõnnestunud lause. «Seisis oma
koha peal edasi» ja «õhtuhämarusse
ära kadus» ei kõlba puhtstilistiliselt kuhugi.
Lisaks sellele on buss valgustatud ja kaob pigem künka
või puude taha kui lihtsalt hämarusse.
Puhus jahe tuul.
Ta kõndis paar sammu edasi, kuid kedagi ei
näinud.
Miks ta peakski öösel kohe bussipeatuses kedagi
nägema?
Ümberringi seisid vanad puust hooned.
Selliste stseenide kirjeldamisel tuleks ka öelda, palju
oli valgust ja kust see tuli.
«See paik tekitab mul judinaid ! Peaksin kiiresti
mingi hotelli üles otsima või muidu võib kohe
endale nööri kaela tõmmata.» muheles ta
endamisi,
Sellised mõtteuiud tapavad mistahes loo... Esiteks
jälle see tobe killutsemine, teiseks, kui tahetakse
õudusjuttu kirjutada, on üsna nõme
peategelane esimeste sammude ajal panna endale ütlema, et
«see paik tekitab mul judinaid»... Pinge peaks
järkjärgult kasvama, algama enamvähem normaalse
oleku, mitte judisemisega.
samal ajal liikudes nüüd üle tee
tänava teise otsa. Seal paistis mingi baaritaoline asutus
olevat. Akendest paistis valgust ning seest kostusid nimeste
hääled.
Kuidas? Lahtise akna kaudu? Muusika oleks muide
loogiline.
Henry jõudis hooneni ja astus sisse.
Nagu ta oli oletanud, osutuski see mingisuguseks
baariks,
Tuleks visata «mingisuguseks» välja.
mis meenutas rohkem küll mõnda Metsiku
Lääne salooni.
Loogiline oleks öelda, et oli disainitud Metsiku
Lääne stiilis, vankrirattad seina peal ja muu
selletaoline kitsh. Päris autentset saluuni vaevalt et
kuskilt enam leiab...
Ruumis viibis paarkümmend inimest, kes kõik
veetsid lõbusalt aega. Mõnede laudade peal
mängiti kaarte, teiste taga lihtsalt istuti ning
räägiti maast ja ilmast, viskipudel laual. Ka
baarilett oli olemas.
Arvata võib et oli... Kirjeldada baari sisustust
lausega «baarilett oli olemas» on sama, kui öelda
metsa kohta, et «metsas olid ka puud olemas».
Selle juures seisid kaks meest, keda teenindas habemikust
baarmen.
Henry astus ka baariletile ligi: «Tere päevast
!
Tere õhtust?
Ma võtaksin ühe kannutäie õlut,
palun.»
«Ühe õlle» oleks mu meelest
loomulikum...
lausus ta rõõmsalt teisel pool letti olevale
mehele. Baarmen seisis seljaga Henry poole pööratult
ning ei teinud kuulmagi.
«Kas ma võin endale ise valada või ?»
pöördus Henry uuesti selle mehe poole.
«Meil ei ole õlut. Ainult vett ja viskit
saab.» vastas habemik leti tagant ning keeras
nüüd näoga Henry poole.
«No vala siis üks pits viskit, mis seal ikka. Pole
just eriti kangema kraami austaja aga vahel harva võin
korra võtta küll.» arvas Henry. Baarmen
võttis oma selja taga olevast riiulist ühe pudeli ja
valas Henryle väikese klaasikese.
Viskit ei jooda pitsidest... Ütle parem, et
«väikese sõrme jagu» või midagi
muud.
Nüüd juba alustas tema vestlust:
«Siitkandist sa küll pole. Räägi,
külaline, miks tulid siia üldse, kui küsida tohib
muidugi ?»
Esiteks on see »Hello, stranger» klishee
ekspluateerimine, mis kuhugi ei kõlba. Teiseks on selline
pärimine ülim pealetükkivus, oleks loomulikum,
kui baarmen tundmatut tyypi pigem ignoreeriks (minu kogemus IRL
baarmenidega seda igatahes kinnitab). Parem oleks, kui
peategelane ise teda kiusama hakkaks küsimustega, kus siin
hortell on jne. Oma sinnasõitmise eesmärgist
võiks ta natuke jokki jäädes ka siis
rääkida.
«Sain töölt just kahe nädalase puhkuse
ning sellisel puhul ma tavaliselt reisin kuhugi. Juba nagu
väike traditsioon mul selline. Igatahes, ma uurisin siis
kodus kaarti, no et kuhu sõita, kui silm jäi
järsku pidama ühel punktil, mille kohale kirjutatud
-- Strangewitch. Imelik, aga polnud varem selle koha
peal seal midagi märganud.
Ja siis? Oli tal kaart peas või? Idee iseenesest hea,
aga sellist segadust tavaliselt väheke häbenetakse,
mitte ei minda esimesele ettejuhtuvale võõrale
jutustama. «Tulin siia, sest see teie linn ilmus
järsku mu kaardi peale» -- selle peale oleks
baarmeni poolt kõige loomulikum reakstioon sõrmega
otsaette koputada.
Nii otsustasingi, et tulen ja vaatan, mis koht see on
selline, mis üleöö järsku kaardile ilmub.
Just äsja jõudsingi bussi pealt maha.» jutustas
Henry.
Nagu öeldud, ta peaks miski ettekäände
leiutama. Näiteks võiks tast kunstniku teha, las
tuli maalima.
«Mingit elukaaslast tundub, et sul pole siis jah ?
küsis baarmen nüüd mõne aja
pärast.
Järjekordne täiesti sobimatu küsimus.
«Ei ole, ega otsi ka.» vastas Henry
lühidalt ja jätkas kohe: «Tead, ma otsisin just
parasjagu hotelli, enne kui siia sattusin. Ikkagi mõne
päeva võiksin siin ju veeta.» ütles ta ja
jäi kuulama, mida baarmen talle nüüd selle peale
vastab. Nähes, et teine hakkas juba muid asju toimetama
ning ei kavatsegi suud lahti teha, lausus siis ise: «Muide,
mu nimi on Henry. Kuidas sind kutsutakse ?»
«Ted !» vastas too kiirelt. Ta pani viskipudeli
tagasi sinna, kust oli võtnud ja sõnas siis:
«Siin linnas pole mingeid hotelle. Ega ole ka muid
ööbimispaiku, kuhu sind sisse lastaks. Kuid kuna sa
paistad selline tore sell olevat, võin ma sulle niipalju
öelda, et linnast mõne kilomeetri kaugusel
lõunas, asub üks kahekorruseline puumaja. See seisab
tühjana seal juba mitu aastat. Sa võid
ööseks sinna minna. Kui julged muidigi.»
«Kui julged» on sobimatu, muidu oleks loogiline
küll, kui hotelle pole ja baarimees üritaks talle oma
maja välja üürida, miskiks nädalaks
näiteks. Sellisel juhul peaks baarmen ise pakkuma ennast
teda kohale viima.
Henry jäi mõneks hetkeks mõttesse ning
küsis seejärel: «Kui sa räägid et, see
on seal juba mitu aastat tühjana seisnud, siis vist ei
juhtu midagi, kui ma sinna paariks päevaks sisse kolin, ega
?»
«Sa võid olla seal nii kaua kui tahad.»
vastas Ted kindlalt.
Henry jõi oma klaasi tühjaks ja küsis siis
veel: «Seal kindlasti kummitab ja puha, jah?»
«Eks mine ja vaata. Sinna viib linnast ainult üks
tee, mööda minna pole võimalik.»
Mis suunas?? Keegi ei juhata niimoodi teed esmaskordselt
linna sattunule.
kõlas jälle Tedi kindel hääl. Henry
vaatas hetkeks kõrval oleva akna poole. Väljas oli
kottpime.
«Kuule, kas siin kellelgi linnas auto või siis
kasvõi mingi hobune vankriga
Me elame 21. sajandil. Võiks jätta hobused ja
vankrid ära.
on või ? Võibolla saaks mind mõni
sinna ära viia, sest ega ma jalgsi sinna praegu küll
minna taha. Sellises pimeduses ma jäängi seda kohta
otsima, ükskõik mitu teed sinna ka ei vii. Ma ei
leiagi seda ! Täna igatahes mitte.» pöördus
Henry jälle baarmeni poole.
Ted vilistas ühele uksepoolse laua taga istuvale mehele
ning hüüatas läbi jutusumina: «Hei Phil,
tule siia korraks !» Mispeale laua tagant tõusis
üks pikakasvuline mees ja astus ligi.
«Mis mureks Ted ?» küsis ta.
«Kas sa võiksid mõni aeg siin minu asemel
seista ? Mul üks tegu vaja teha. Kõigest pool tundi
ja olen tagasi ! « ütles ta mehele.
Phil vaatas Henry poole, mõtles siis hetke ning
vastas: «Muidugi Ted ! Vaata ainult, et sa ikka tagasi
jõuad, eks.» Ted noogutas ja tuli leti tagant
välja. Teine mees läks sinna tema asemele.
«Tule, ma viin su ise ära.» ütles Ted
Henryle ning mehed väljusid majast. Õues
pöörasid nad vasakule, kõndisid siis
mõni minut, kuni jõudsid ühe maja juurde,
mille ees seisis vana kaubik. Nad istusid autosse ja asusid
teele.
Paari minuti pärast oli auto linnast välja
jõudnud. Henry vaatas autoaknast, kuidas linn neist
pidevalt kaugenes, kuni lõpuks polnud midagi enam
näha.
Noh, kui nad kuhugi metsa vahele keerasid, pidid tuled
päris äkki ära kaduma.
Masin sõitis nüüd mööda
konarlikku metsavahelist teed, mis ei paistnudki otsa saavat.
Mõlemalt poolt ümbritses autot tihe mets.
«Kas sa kummitustesse usud Henry ?» küsis
rooli taga olev Ted ootamatult.
Mis seal ootamatut on -- tüüp ise tegi ju enne
kummituste teemal nalja?
«Ma olen midagi kuulnud küll neist jah, aga, et
vot kohe päris usuksin neisse, seda vist küll mitte.
Kui näen mõnda, siis mõtlen selle üle.
Miks sa küsid ?»
«Niisama, tahtsin teada lihtsalt, mis puust mees sa
oled.» vastas Ted.
«Aga mis sa ise arvad, on nad siis ikkagi olemas,
või on see kõik puhas väljamõeldis
?» jätkas Henry teemat. Sõiduk oli vahepeal
paremale pööranud ning sõitis nüüd
aeglasemalt.
«Tead, ma usun, et nad on olemas küll, maailmas
toimub ju ikkagi palju seletamatuid asju. Kuid ma arvan, et
inimesed ei peaks neisse nii kartlikult suhtuma. Ilma
põhjuseta ei tohiks nad midagi halba teha.»
ütles Ted ja jätkas kohe: «Oleme nüüd
varsti kohal.» Auto jõudis metsast välja
suurele lagendikule ja lisas jälle kiirust.
Kaugel ees hakkas paistma üksik hoone, mis ei olnud
kuigi suur, kuid sellele vaatamata nägi väga
hirmuäratavalt välja.
Mille poolest hirmuäratav? Mille valgel seda kaugelt
näha oli?
Ümberringi laiutas tühi maastik, kus peale
mõne üksiku raagus puu ei kasvanud enam midagi
«See pidi ikka küll püstihull olema, kes
sellises paigas varem elas. Mul juba praegu kananahk peal.»
sõnas Henry,
Totrus.
kui oli näinud seda maja ja selle ümbrust.
Kaubik jõudis nüüd majani ja peatus selle
ees vaikselt.
«See oli mu ema, kes siin elas.» ütles Ted
tõsiselt. Ta vaatas sünge näoga Henry poole,
kes seepeale väljus autost.
Miks sünge näoga? Mis siis emas niiväga
sünget oli?
«Näeme veel !» lausus ta
hüvastijätuks Tedile ja lõi autoukse kinni. Ted
ei pannud seda enam tähelegi, ta vaatas süvenenult
enda ette. Pööras siis auto ringi ja Henryst
möödudes, hõikas talle: «Ma tulen sulle
veel järele !»
Totrus.
Auto kadus varsti vaateväljast ja Henry jäi
nüüd täitsa üksi. Kõikjal valitses
pimedus ja vaikus. Puhus väike tuuleiil, taevas oli
pilvine.
Maja lahtisest esiuksest sisse astudes, lohutas Henry end
vaikselt: «No keegi on kindlasti praegu kusagil veel
täbaramas olukorras kui mina, nii et, pole mul siin vinguda
midagi ! Katus vähemalt pea kohal.»
Ise ronis keset ööd võõrasse linna,
olgu tõepoolest õnnelik, et katus pea kohal.
Sees oli veel pimedam, kui väljas, kuid Henryl
õnnestus mõne minuti möödudes,
süüdata mõned küünlad, mis ta oli
taskulambi abiga üles leidnud. Suures toas oli veel ka
tolmunud kamin, kuid seda Henry ei puutunud.
Kuigi hoone polnud väljast vaadates eriti suur tundunud,
oli selle sees päris ruumikas.
Ja kõik? Rohkem ei olegi midagi sisevaate kohta
öelda?
«Noh, polegi nii hull, kui ma alguses arvasin. Peaks
nüüd üleval veel kusagil korralik voodi olema,
siis võib isegi mulle siin natuke meeldimagi
hakata.» rääkis Henry endamisi. Ta oli
nüüd juba terve alumise osa majast läbi
käinud ning sammus siis kitsa trepi poole, mis viis
ülemisele korrusele. Mõne aja pärast oli ta ka
seal valguse üles seadnud.
Üleval asus üks magamistuba ja vannituba. Majas oli
ka pööning, kuid sinna otsustas Henry homme vaatama
minna. Ta seadis end magamistuppa sisse ja laskus siis uuesti
trepist alla, et seal nüüd küünlad ära
kustutada.
«Huvitav, millal see Ted kavatseb mulle järgi tulla
? Kas ta mõtleb, et viib mu siit ära, millal tahab
või ? Oleksin pidanud talle vastu hõikama, et ta
jäätist ei unustaks kaasa võtta, kui
tuleb.» arutles Henry vaikselt naeratades ning
trepiastmetest jälle üles astudes.
Totrus.
«Ma igatahes loodan, et ta ei solvunud eriti selle
peale, mis ma tookord autos ütlesin, muidu järsku
tulebki tagasi, kirves käes.»
Eriline totrus.
Ta loputas vannitoas käed külma veega
puhtaks
Seismajäänud majas oleks vesi pidanud olema
kinni keeratud. Talvel külmuvad muidu torud ära.
ja läks siis magamistuppa. Tuba ei olnud suur, selles
oli üks voodi, mis asus akna juures ja keskmise suurusega
öökapp toa nurgas. Voodi kõrval asetses veel
väike lauake, mille peal seisis petrooleumlamp ja rohkem
seal midagi polnudki.
Henry puhus lambis tule ära.
Miks seal vesi oli, aga elektrit ei olnud? Kust vesi sai
üldse miskisse maamajja keset põldu?
Ta vaatas korraks veel aknast välja, heitis siis
voodisse ja jäi magama. Terves maja mattus pimedusse.
Kätte jõudis järgmise päeva hommik.
Päike paistis aknast otse Henryle näkku,
mistõttu too ka kohe üles tõusis. Enamus
päevast veetis ta majas, seal koristades ja seda
korrastades. Mõned katkised mööbliesemed said
ka parandatud. Päev möödus kiiresti ning
kätte oligi jõudnud jälle õhtu.
Näib, et ta eesmärk oligi tulla vana maja
kõpitsema. Miks mitte, täitsa võimalik, aga
sel juhul peaks tal mingi tihedam isiklik side selle paigaga
olema. Õhtul igatahes oli ta eesmärk veel tundmatut
linna vaadata ja üldse oleks loogiline, kui ta tondilossi
asemel endale läheks siva mingit normaalsemat elamist
otsima. Sattus ta sinna ju häda sunnil siiski eelneva
põhjal.
Kust ta tööriistad sai?
Väsitav päev selja taga, heitis ta jälle
voodisse.
Kust ta süüa sai?
Näib, nagu autor oleks tahtnud mingi päeva vahele
kirjutada, aga ei oma mingit selget ettekujutust, mis sel
päeval sündida võiks. See on kurjast. Baarmen
oleks võinud teda selsamal ööl millalgi hiljem
kollitama tulla.
Henry ärkas järsku keset ööd
üles. Talle tundus, et õuest oli kostunud mingit
imelikku heli.
«Kostnud mingi imelik heli» öeldakse eesti
keeles.
«Mis jama see nüüd oli ??»
sõnas ta voodis selili edasi lamades.
Henry lesis veel mõne hetke, tõusis siis
voodist püsti ja võttis oma seljakotist väikese
pudeli mineraalveega. Ta jõi sealt ühe
lonksu
Enese julgustamiseks ei ole mineraalveest abi. Proovitud.
ja astus siis kärmelt akna juurde. Kaugel ees
metsaserva juures paistsid kaks väikest valget tulukest,
mis lähenesid tema suunas. Oli kuulda tasast
mootorimüra.
«Kas ta tõesti tuleb sel kellaajal siia
või ? See mees on küll peaga vastu seina
kukkunud.» ütles ta ning võttis kotist
väikese binokli. Astus siis uuesti akna juurde, tegi selle
lahti ja tõstis binokli silme ette.
See oligi Tedi kaubik, kuid auto esituled olid välja
lülitatud. Väikesed valged tulukesed olid hoopis juhi
silmad, mis helendasid pimeduses nii kaugele. Sõiduk
lähenes kiiresti.
Esiteks ma arvan, et ka binokliga polnud võimalik
vahet teha, mis seal põles. Teiseks, autotuled asetsevad
üksteisest tunduvalt kaugemal kui inimese silmad, silmad
oleks pidanud üheks valguseks kokku sulama, kui nad muus
osas autotulesid meenutasid. Ja põlevate silmadega
koletis on muidugi igitobe mõte.
Henryl jäi peaaegu süda seisma. Ta pani kiirelt
akna kinni ja astus sellest kõrvale, et teda näha
poleks. Sinna jäi ta paariks minutiks hirmust kangena
seisma.
«Seisma» kordub liiga palju. Ja mulle tundub, et
autor ei tea, mis tunne on südame rütmihäirete
korral.
Siis, paar korda sügavalt sisse-välja hinganud,
piilus ta hästi ettevaatlikult aknaservast välja. Seal
polnud enam midagi. Selle vaatamata, värises ta ikka veel
üle terve keha. Ta ei teadnud enam mida teha, lihtsalt
seisis vaikselt edasi.
Toas oli muutunud järsku väga külmaks, Henry
võis oma hingeõhku näha.
Mis valguses?
Ta puges kiirelt tagasi teki alla,
Ei ole loogiline -- kuskilt ligineb koll, mees hirmu
täis ja poeb teki alla tagasi. Oleks veel voodi allagi
pugenud, ma saaks aru...
kui äkitselt kostus alt, esimeselt korruselt, kassi
näugumist, mis mõne aja pärast vaibus.
Nüüd võis Henry kuulda, kuidas keegi all
liigub, sest vana puupõrand krigises.
«Oi, kui ma seda kassi homme ainult näeksin
!!!»
Milles kass süüdi, et tüübil närvid
läbi? Ja kui miski libakass, siis homme päise
päeva ajal ringi loivama ta küll ei hakka.
ütles Henry vaikselt, kätt rusikasse surudes.
Möödus mõni aeg, kui vaikust segas ootamatult
all olev vana seinakell, mis lõi kolm korda.
«Ootamatult» näib ka mingi parasiitsõna
olema.
«Ainult nii vähe või ??! lausus Henry
imestunult.
Ta oli nüüd juba voodis mingil määral
maha rahunenud ning proovis uuesti sõba silmale
saada.
Loogiline oleks, kui ta eelnevalt nähtule enda jaoks
mingi seletuse välja mõtleks.
Ta pani silmad kinni ja lamas rahulikult, kui talle tundus
äkki, et toas on miskit imelikku. Oli selline tunne nagu
keegi viibis koos temaga seal. Henry tegi aeglaselt silmad
lahti, kuid toas polnud kedagi näha. Valged kardinad akna
ees lehvisid justkui oleksid nõrga tuule meelevallas,
kuigi aken oli kinni. Henry süda lõi rinnus aina
kiiremini.
Ta surus õrnalt silmad jälle kinni, ise seejuures
jäädes jälgima tuba.
Siis ei «surunud õrnalt silmi jälle
kinni», vaid jättis pilukile.
Äkki ta märkas, kuidas tuppa sisenes aknast
mingi salapärane tume vari,
Enne polnud öeldud, et ta tule põlema
jälle pani. Mille valgel ta varju nägi? Oleks
ühtlaselt pime pidanud olema.
mis libises aeglaselt mööda seina üles
laele. Olles katnud juba poole toa laest, kadus see järsku
ära.
Pööningult hakkasid kuulduma mingid imelikud
hääled, mis meenutasid pilkavaid naeratusi.
Naeratus ei tee häält.
Igale naeratusele järgnes ka selle kaja, nagu oleksid
need kuskil suures tühjas ruumis kõlanud.
Paari minuti pärast naeratused vaibusid ja Henry hakkas
vaikselt voodist üles tõusma, lausudes: «Nonii,
mulle aitab. Võtan oma seitse asja ja kaon siit nagu
keravälk !»
Ta tõusis püsti, pani end riidesse ning oma
seljakotti selga pannes,
Tuld põlema ei pannud, kotti ei pakkinud...
väljus kiirelt toast. Laskus siis ettevaatlikult
pimedas trepist alla ja tormas välisukse poole.
Pimedas tormates võib jalaluu murda.
Selle lahti teinud, jooksis ta majast eemale. Selja taha
jäävast hoonest oli kosta jälle neid
kõhedust tekitavaid naeratusi.
Henry oli nüüd jõudnud juba paarikümne
meetri kaugusele majast ja vaatas korraks tagasi. Teisel
korrusel olevas magamistoas süttis iseenesest valgus.
Läbi kardinate oli näha, kuidas toas liikus tume kogu.
Henry võttis seda nähes maast kivi ja viskas selle
vihaselt akna poole. Aken purunes kildudeks, valgus toas kustus
momentaalselt. Ta pööras ringi ja jooksis kiirelt
edasi.
Paari päeva pärast jõudis Henry imekombel
koju.
Ta oli tookord öösel mööda teed joostes
ikkagi linnani jõudnud ning sealt auto
varastanud.
Päris idioot. Oleks võinud ju maanteele jalutada,
hommikuni võsas istuda ja sealt minema
hääletada. Või bussipeatuse jälle
üles otsida. Mingit imet pole selleks vaja. Ja ei käi
see autovargus nii kergelt midagi.
Selles siis terve tee koju sõitnud.
Kodus laua peal vedelenud kaardi põletas ta
ära.
Kokkuvõtteks, lugu lugedes jääb mulje
seosetust tõmblemisest, miks üks või teine
asi juhtub, pole võimalik aru saada ning
lõpustseen, mis peaks õudne olema, on täiesti
läbikukkunud. Kirjeldatakse mõnehetkelisi episoode,
mingit tervikut ei moodustu ja vähimalgi määral
õudne ei ole. Tegevus toimub täiesti loogikavabalt,
lugejal pole võimalik ennast ühegi tegelasega
samastada.
|