Robotdetektiiv Monday, sõpradele ka Rafael Big D
Mondy, istus kulunud plastiktoolil, kulunud välimusega
mister Bodmani nurgakõrtsis ja kulus. Mister Bodman koos
kahe päevinäinud saakloomaga vahtisid teda nagu mingit
ülelinnalist tõmbenumbrit. Puhus liiga külm
tõmbetuul.
Robotdetektiiv Monday kulus juba mitu nädalat, tema enda
sõnul seetõttu, et linnas enam ühtki kuritegu
korda polnud saadetud. Mister Bodmanile ja saakloomadele tegi
seesugune paradoks päris nalja kohe. Enne kella seitset
valitses kõrtsis vaikus, kõlarid tümistasid
vaikselt üht vana nostalgiast nõretavat viisikest.
Monday teadis, et mõne tunni pärast kubiseb koht
mustades frakkides peesitajatest, kuid tema kulumist see ei
takistanud. Tema oli enda eesmärgiks seadnud ootamise.
Kunagi peab kellegi käsi ju ometi oma
südametunnistusest üle tõusma, küll nad
siis tulevad pisaratest nõretades ja pillavad oma
taskurätikud tema tolmuste plekkjalgade juurde maha. Ja
tema. Tema ütleb, nagu ühele elukutselisele kohane,
sada pluss kulutused. Kulutused selle sõna otseses
mõttes. Ta ju kulus. Ta pidi seda kuidagi kompenseerima.
Pikad päevad paranduskambris.
Robotdetektiiv Monday oli linna kuulsate technaiste seas
tuntud kuju. Dolly Partoni tehismina käis temaga iga kuu
viimasel päeval duetti laulmas. Karaokeõhtutel
lavastasid nad stseenikesi igaivanast Texase väikesest
parimast lõbumajast. Dolly, laiemates ringkondades ka
Dolly the Tiss, kiitis Monday voolujoonelisi näojooni ja
hästitahutud puusaosa. Uue generatsiooni robotina oli
Monday tõepoolest vaba tüütutest nurkadest, mis
tihtipeale naissugu ja ka kõiksugu muid eemale peletasid.
Püüdlikult oli teda tahutud ja jumestatud, mispeale ta
üsna inimesesarnane välja nägi. Muidugi
särasid uued techminad, nagu näiteks Dolly Parton
veelgi kirkamalt, aga Monday oli rahul ka üle keskmise
makeupiga.
Monday teenis elatist teiste elatiseteenijate tabamisega,
nende plaanide läbinägemisega. Mõni mõrv
meepotis tegi mee veel magusamaks. Nagu need rumalad inimesed,
kes tema pihta pidevalt oma kaliibrilistest tulistasid. Kuulid
riivasid tema kena metallkeha koledal kombel, mõlkisid
kõhukilpi ja põsekesi, kriipisid käsivarsi ja
ükskord oli üks täpsuslaskur talle isegi silma
sisse augu põrutanud. Paranduskambris tehti Monday taas
korda ja tema silmad särasid taas, tema kõht
läikis taas veatult, tema käsivarrel polnud kriimugi.
Monday teadis, et on lihtne olla optimist, kui sa oled
metallkere.
Esimest korda elus tundis Monday ennast väga imelikult.
Ühtki kuritegu polnud toimunud. Saakloomad, tüdinenud
õlleaurudes suikuvast Bodmanist, ronisid kaastundlikult
tema kõrvale ja tegid talle silma. Nad võisid
hetkel rahulikud olla, kuna ühtki kütti polnud
silmapiirile sattunud. Monday ei mõistnud, mis sorti
rahuldust võiks kellelegi nendesuguste karvakerade
kogumine pakkuda. Ta oli kuulnud küttidest, kellel oli
kodus terve suur kollektsioon igasuguseid saakloomi, planeedi
mõlemalt küljelt kogutud, mõned elusad ja
mõned poolelusad. Neid vahetati, nagu piltpostkaarte,
raamiti kummalistesse akvaariumraamidesse ja kasutati
võlakattena. Saakloomad ise olid oma rolliga väga
rahul. Nende rutiinis oli põgenemisel ja tabamise
nautimisel oma kindel koht. Monday oli kuulnud, et kui neid juba
mõnda aega keegi jälitanud pole, ronivad saakloomad
ise lõksudesse ja jätavad endast tabatu mulje. Nad
ei saanud teistmoodi.
Monday sügas ühe saaklooma pealage.
«Tahate siin istuda?» küsis Monday. «Koos
vahtida?»
«Olla kuuldud, et Monday lahkub varsti ära?»
uuris pisem saakloom, kelle pead detektiiv parasjagu ei
süganud. Kuradi klatšimoorid!
Teine saakloom täiendas teda viivitamatult: «Olla
kuuldud, et Monday ei saa rahu ilma vereojadeta.»
Monday raputas pead.
«See kõik ei vasta kaugeltki tõele,»
avas ta suu. «Tõsi, ma ei kannata istumist, aga et
ma oleksin rahutu seetõttu, et kurja ei tehta. Ma
olen...ma olen hea hing.»
Saakloomad kihistasid, kuid Monday ei saanud aru, oli see
naeruturtsatus või vihasisin.
Väiksem saakloom ronis lauale ja vaatas oma mustade
silmapärlitega Monday lokaatoritesse. Ta ütles:
«Sa oled kõigest detektiiv Monday. Detektiivid
nutavad alati kui midagi sündimas pole. Kui nende
kontoritesse ei astu sisse kauneid daame, rahast pakatavate
kottidega käevangudes. Kui nende elu kallale ei kiputa. Kui
nende telefonid vaikivad. Vanasti...»
«Just,» ütles Monday. «See oli
kõik vanasti. Nüüd olen ma vana ja rahulik. Las
ma naudin siin oma rahu ja vaikust.»
«Kuuled Bodman!» karjatas pisem saakloom. «Ta
nimetab sinu rahu ja vaikust enda omaks!»
Bodman säilitas rahu.
Saakloomad vudisid laualt maha ja kadusid tagaruumi, kus kolm
kaaki piljardit mängisid. Monday ei uskunud, et nad sealtki
mingit lohutust leiaksid. Ta kaalus korraks, kas mitte oma
tuttavatele küttidele helistada, kuid loobus siis sellest
mõttest. Milleks karvakeradele tasuta teenet osutada. Kui
neid muidugi just formaliinilahusesse ulpima ei lükata.
Kõrtsi klappuks oli oma eluea jooksul lugematu arv
kordi valjult kolisenud, andes nii märku uue kliendi
sisenemisest või mõne agressiivse
väljalendamisest. Umbes kolmsada korda oli enne uste
avanemist kõlanud ere plaksatus. Nüüd
kõlas see taas. Monday teadis vaatamata, kes sisenes.
Mitte, et ta oleks detektiivivaistu kasutama pidanud. Lihtsalt
Dolly tissid jõudsid ukseni enne technaist ennast. Kuna
maadam Parton ise üsna tormakalt liikus ja tema partii
plekist oli, teataski kolin tema saabumisest hetk enne seda kui
ta ise kõrtsi lahvatas.
Dolly tuli otse Monday juurde ja istus sama laua taha. Ta
viipas dramaatiliselt käega leti poole ja kärises:
«Üks õunamahl viina ja jääga
Bodman!»
«Kas koos või eraldi?» küsis
Bodman.
«Viisakust paluks,» kiljatas Dolly the Tiss.
«Millal seda nähtud on et baarirämps staariga nii
labasel moel suhtleb!»
«Kokku siis,» pomises Bodman.
Dolly noogutas rahulolevalt ja hakkas siis pisaraid valama.
Justkui sellest veel küllalt olnud poleks, otsis ta
välja midagi valget ja neljakandilist ja hakkas seda
Mondayle nina alla toppima.
«Täna on neljapäev,» ütles Monday.
«Me laulame alles homme.»
Dolly raputas pead.
«Sa pead mind ära kuulama Monday.»
«Mina pean ainult aeg ajalt ennast laadimas
käima,» ütles Monday. «Kõike muud
teen ma siis kui tahan.»
«Seekord tahad, usu mind,» sosistas Dolly.
«Kõik on nii halvasti oh Monday.»
Monday ajas pea püsti ja sikutas enda musta pintsaku
kaelust mõlemast servast. Ta tegi nii alati kui
üritas keskenduda. Naine pakkus talle täitamata
rahablanketti.
«Räägi siis,» ütles Monday.
«Aga ma ei tule kuhugi staaripõrgusse
laulma.»
«Monday,» sosistas Dolly. «Burt on
läinud.»
Burt, The Ultimate Gun und Vuntsid, Reynolds, techplayboy.
Monday oli temast liiga palju kuulnud. Seega kergitas ta pisut
oma kulme ja teeskles teeseldud üllatust.
«Millal ta suri?» küsis Monday ning Dolly
haaras tal kramplikult käsivarrest kinni.
«Suri?» võptatas Dolly. «Kes seda
ütles, et suri.»
«Sa just ise...»
«Ta on läinud, lahkunud, igavene täkk! Pani
oma pagasi kokku ja jättis mu
üürivõlgadega Startelli hapnema.»
«Case closed,» oli Monday konkreetne. «Mina
kadumisjuhtumitega ei tegele. Mine ja korja ta ise üles.
Tead küll, kust otsida. Seo nöör ümber
vuntside ja tiri bordellist välja. Muidugi läheb sul
rohkem kui ühte kätt tõmbamiseks tarvis, sest
ega need ihned libud teda nii lihtsalt lahti ei lase.»
«Oh,» oigas Dolly. «Sa solvad mind ja meie
pikka kooselu. Sa tead, et Burt pole selline tech.»
«Me kõik teame milline ta on,» ütles
Bodman joogiklaasi lauale asetades.
Dolly kargas püsti ja virutas Mondayle joogi vastu
vahtimist.
«Sa oled külm ja kalk veredetektiiv,» kriiskas
ta. «Ma oleks pidanud aimama, et selline töö
sulle ei passi sa va...va...vahetpole!»
Kui Dolly oli lahkunud lõi Bodman käsi kokku,
haaras telefonitoru ja valis Cheffi puutööde
numbri.
«Palun olge nii kenad,» tellis ta. «Kaks
ringikujulist puuplaati. Mul on uks auguline. Jah, las tulevad
ise panevad ära ka.» Ta mõtles pisut ja lisas
siis: «Las panevad plekist katte ka peale.»
Monday oli sel ööl ärkvel ja lahendas vanu
ristsõnu üle. Õnneks olid need hariliku
pliiatsiga täidetud ja pimedas polnud heledat teksti
näha. Nii jäi ka kustukumm raiskamata. Miski sisimas
ütles Mondayle, et ta oli Dollyga liiga oskamatult
ümber käinud. Klientidele saab ka osavamalt ära
ütelda. Ja tegelikult oli tal ju paganama igav. Miks siis
mitte härra Burti otsingutel igavleda. Võib olla
olid tal naise vastu tunded. Teisalt, siiski vaevalt. Pigem tema
raha vastu. Aga kas siis see polnudki argument?
Kella kolmeks hommikul olid ristsõnad otsas ja Mondayl
plaan valmis. Ta valis Dolly numbri.
0123012
Pikk signaal. Veel üks. Klõps.
«Dolly Parton, techversioon,» kõlas hale
hääleke.
«Dolly, Monday siin.»
«Oh, Monday, Burt on läinud,» nuttis Dolly
liini teises otsas oma voodilinu märjaks.
«Ma otsustasin, et ma siiski vean ennast tema jälgi
mööda sihile,» ütles Monday. «Sa
võid nüüd halamise lõpetada.»
«Ei, sa ei mõista,» sosistas Dolly
hääleke. «Burt on surnud. Ta leiti just
taskurätikupoe eest Eastside Westside Middelstreetilt.
«Jeesuke,» pomises Monday. «Mul on nii
kahju.» Tundepuhangu vahele tegi ta südame
kõvaks ja küsis: «Kakssada päevas pluss
kulutused.»
Kübervõmmid polnud Burti keha veel
sündmuskohalt minema vedanud. Nad olid sellele küll
kogu nägemisjanuse ilma silmade eest katteks musta kile
peale tirinud, kuid oli näha, et tuul kavatseb selle kohe
jõe kohale lehvima vedada.
«Pange kivid servadesse,» karjus inspektor Hobson
kübervõmmidele. «Kohe! Liigutage ometi te
plekkpurgid!»
«Sa oled rassist Hobson,» ütles Monday, kes
laudaia kõrval oma pikas mustas mantlis kõrgudes
muljet avaldada püüdis.
«Monday,» hüüatas Hobson. «Kohal
nagu alati. On alles segadus mis!»
«Infot jagad?» küsis Monday.
«Alati,» ütles Hobson. «Kuigi see on
keelatud. Minu lemmikholmes.»
Hobson oli linna võmmila ainus inimdetektiiv. Aeg ei
soosinud täppistöödel inimesi. Sestap oli
üsna suur ime, et üks neist liharullidest ikka veel
täie auruga edasi pani, küll ainult tänu sellele,
et ta kunagi vigu ei teinud, aga muud polnud tarviski. Monday
oli Hobsoniga kohtunud mõned aastad tagasi. Mõnest
koosistumisest striptiisiklubis oli kujunenud pikaajaline
sõprus.
«Mis juhtus?»
«Kellelegi ei meeldinud Burti vuntsid,» ütles
Hobson.
«Need viidi kaasa?» küsis Monday.
«See oli piltlik väljend,» vabandas Hobson.
«Ei, vuntsid on alles. Kes neid kasimata karvapuntraid ikka
tahaks. Need on tamiilist pealegi. Või hobuse
sabajõhvist. Made in Taiwan vist. Heh-heh. Pagan seda
teab. No igatahes tule ja vaata seda.»
Ainsast pilgust surnukehale järeldas Monday, et
politseinikud seda juhtumit uurima ei hakka. Mitte kuuliaukudes
polnud asi. Ja neid oli ometi kõikjal, nii kehas kui ka
poe laudseinas, et mõrva mõne hullumeelse
võimuvihkaja teoks pidada. Jubedust tekitas hoopis
väike seasõrg, tätoveering
sinisekstõmbunud kuklal.
«Rosenbergide klann,» ütles Hobson. Ta
üritas oma telkmantlit tuule käes taltsutada, kuid too
va paha rebis kileriiet igasse ilmakaarde ja jättis
politseinikust väga tobeda pildi. Monday metallmantel ei
liigahtanud poolt ka nii tugevasti kui tema tehissüda.
«Austin Rosenbergi enda märk,» nentis Monday
väliselt täiesti rahulikuks jäädes.
«Küsimus on siin vist selles, kas laip kohe kremeerida
ja siis uurimine lõpetada või kohe uttu
tõmmata?»
«Me oleksime juba ammu läinud, aga üks
küber on rivist väljas,» selgitas Hobson.
«Sa ju tead, et keegi ei taha et Rosenberg tema tegusid
valesti mõistaks. Ja temal on nuhid kõikjal. Ja
tema mõistab sind alati valesti, välja arvatud siis
kui ta sinu tegudest aru saab.»
«Tõeliselt hirmuäratav,» nõustus
Monday. «Ma pean rohkem küsima.»
«Sa ei mõtle ometi tõsiselt...»
lõi Hobson käed lahku. «Ole nüüd. Sa
oled küll veredetektiiv, aga igal asjal on piir. See kisub
liiga veriseks.»
«Lõpuks me ju isegi ei tea, kes selle märgi
sinna maalis,» ütles Monday.
«Ma ei näe põhjust selle
väljaselgitamiseks,» ütles Hobson. «Me viime
selle korjuse minema ja asi vask. Ma unustan need filmid ka
ära kus ta mängis.»
«Ainult üks asi, mida ma sinult palun.»
Hobson kivistus.
«Otsi ta läbi, aga tee kiiresti.»
Kaks tundi hiljem oli Monday juba kindel, et laibamaja
lähedal lõhnab kirbelt põleva kummi ja
tehisliha järgi. Tal polnud sellest suurt sooja ega
külma. Temal oli surnukeha oma märkmikus kirjas. Koos
selle kümne kuuliauguga, millest üks oli tabanud
tehissüdant ja silmapilkse funktsioonide lakkamise
tekitanud. Liskaks kuuliakudele oli tal nimekaart. Sellel seisid
kaks tähte. W.B. Liskas telefoninumber 0123333. Warner
Brothers?
0123333
«Willy Bone kuuleb.»
«Minu nimi on Monday,» ütles Monday. «Ma
olen eradetektiiv ja uurin Burt Reynoldsi
techmõrva.»
«Ja mida te minust soovite?»
«Ma soovin teile selle nimekaardi tagastada.»
«Millise nimekaardi?»
«Selle, mille ma laiba juurest leidsin. Teate ikka. Teie
initsiaalide ja numbriga. Kuidas muidu ma teile ikka
kõllan. Ma tuleks teile meeleldi külla härra
Bone.»
Vaikus.
Siis hädine OLGU NII, AGA ÄRGE POLITSEID SELLESSE
SEGAGE.
«Politsei ei lase ennast sellesse segada,»
ütles Monday.
«Tulge siis,» lubas Willy Bone.
«Säästke mu sõrmenukke koputamisest.
Äkki ütlete õige aadressi ka. Siin linnas on
proovimiseks liiga palju uksi.»
«Ah jah, muidugi. See on Russian Plaza 16.»
«Ma olen kohe kohal.»
Willy Bone elas oma kähiseva kalkarihääle
kohta väga külluslikku elu. Ja nägi ka välja
väga küps, jõukas, edev, oluline ja vastand
Monday sarnasele mittemiskile. Paks, kiilanenud, jõuetu
ülemteener tegi ukse vaevaliselt valla ja lubas Mondayl
peale saabaste eemaldamist külalistetuppa kulgeda. Kuigi
Bone keha säras, pöörlesid tema silmamunad nagu
kaks pisikest meteoriidiootel planeeti suures hirmus
koljuavaustes. WB, tegi Monday sisenedes suured silmad ja pillas
oma plaanitud niru naeratuse lõua otsast alla.
«Te olete robot,» porises Bone. «Kaduge
minema.»
«Kui, siis koos selle kaardiga,» lehvitas Monday
Bone nina all tolle visiitkaarti. «Pisikesed tömbid
sõrmed on sellele jälgi jätnud ma arvan.
Põnevaid jälgi.»
«Teid tuleks põlema panna,»
röögatas Bone. «Inimkonna surm.»
«Siis te nii ei kilganud kui me teie batüskaafe
ookeanidest välja tõime ja perssekukkunud
bioloogiaprojekte lõpetasime,» nähvas
Monday.
«Mina olen alati nii kilganud.»
«Mind see ei huvita,» käratas Monday. «Ma
uurin siin mõrva. Keegi tappis kõrgesti
ülehinnatud Burt Reynoldsi techi ja teie sitane pisike
nimekaart oli tema taskus. Ainuke asi. Üks küsimus. Ja
ma lähen oma koleda robotikehaga siit minema. Kuidas see
kaart talle taskusse sattus.»
Willy Bone kaalus oma plusse ja miinuseid. Ta oli õel
mees. Ülemteener lõi talle selja taga kujuteldava
noa selga ja Monday noogutas rahulolevalt.
«Ma ei ütle teile,» otsustas Bone
lõpuks. «Mida te mulle teha saate.»
«Siis ma pean teid peksma hakkama,» ütles
Monday. Bone uskumatu silmapunnitus katkes kui Monday talle
rusikas käega otse kolmnurka virutas.
«Ah sa hallitusseen,» kägises Bone ja
üritas kuskilt midagi löömiseks haarata. Oli
ilmselge, et nüüd oli ta valmis roboti pihuks ja
põrmuks tegema.
«Kuidas?» küsis Monday uuesti. «Kuus
tähte. Iga eest vastu hambaid, mis?»
«Ma lasen su ära tappa, põrmustada,»
karjus maruvihane Bone, kes oli löögi tugevusest
põrandavaibale põlvili vajunud. «Vonka! Too
kaheraudne!»
Ülemteener irvitas. «Ma võin teie kuseteid
kasida,» hõikas ta. «Aga ma ei hakka gorillat
mängima. Pealegi te olete mu nii ära kurnanud.
Näete, kuidas ma lonkan. Ah? Näete!»
Vonka lonkas näitlikult kaks sammu paremale ja kaks
vasemale.
«Vonka!» röökis Bone arutult. «Sa
oled vallandatud.»
Vonka naeris hullumeelsel moel.
Monday tõstis ta kraedpidi endale näo
kõrgusele ja lõi talle oma metallninaga otse nina
pihta, nii et luu kibedalt prõksatas.
«Küll need rikkad luud murduvad magusalt,»
tõdes Monday.
«Aitab küll,» hõikas Vonka eemalt.
«Ma tean, kuidas see kaart Reynoldsi juurde
sattus.»
«Ei tea ta midagi,» pruuskas Bone.
Monday lõdvestas oma haarde ja WB kukkus lartsatades
põrandale.
«Aitab sellele kurnajale küll! Härra Reynolds
käis siin tablette müümas. Selliseid, mis
unenägusid pakuvad. Illegaalsed mu meelest.»
Monday noogutas ja pöördus vaibal lamava Bone
poole.
«Polnud ju raske mis?»
«Sina ämmatoss!»
«Ära sa siin tossuta midagi. Ma lähen
nüüd minema ja las Vonka ravib su murde. Ja kui ma
kuulen, et sa oled ta vallandanud tulen ma tagasi ja
löön sind nagu sõnaraamatust. Nii palju nagu
sõnu, nii palju saad vastu hambaid.»
Monday loovis osavalt läbi rahvamasside ja nautis
reedehommikust tipptundi. Ta seadis sammud Dolly poole, ostis
päevalehe ja luges kiiresti peamised uudised läbi.
Olles taibanud, et tegu on möödunudpäevase
väljaandega, viskas ta selle rentslisse ja ostis uue.
Esileheküljel laiutas suur pealkiri linna roheliste
üleskutsega ÄRGE LOOPIGE VANAPABERIT
KÕNNITEEDELE! TOOGE SEE MEILE. Parema elukvaliteedi
nimel, ohkas Monday. Kui Burt oleks vanapaberi korjamisega
tegelenud, siis oleks ta tõenäoliselt hetkel mu
prahti üles korjamas, mõtles Monday nukralt. Aga
tema kauples tablettidega, mille eest terve seltskond
heausklikke linna taratsoonis kinni sitsis.
«Pole võimalik,» nuutsatas Dolly.
«Nii kuuldukse vähemalt,» kinnitas Monday.
Dolly mõtles pisut. Läks siis näost punaseks
ja avas oma toa punasekarva mööblikomplekti
kõige punasema riiuli lükandukse. Ta soris raamatute
ja vanade assortiikarpide vahel kuni leidis pisikese musta
plastmassist laeka. Tõi selle rindade vahel Monday ette
ja asetas kohvitassi kõrvale.
«Kas sa arvad, et see võib asjaga kuidagi seotud
olla?» küsis ta. «Ta ei lubanud mul seda kunagi
lahti teha. Ütles, et tema vanemate reliikvia.»
«Me riskime neetud saada,» arvas Monday.
«Võta see lahti.»
Karbis oli kuhil visiitkaarte, millest ükski ei kuulunud
kadunukesele. Kas tal oli sada ja üks aliast või
istusid nad Burti klientide nimekirja ees.
«Neid on liiga palju,» ütles Monday.
«Mind huvitab, kas me leiame siit midagi Rosenbergide
kohta.»
Nad ei leidnud. Peale pisikest sirvimisharjutust pidi Monday
õlgu kehitama. Ta võis neid kaarte kas taskus
kanda või siis kaminas põletada, kasu ei paistnud
neist kuidagi tõusvat. Lisaks sellele tundis ta
järsku, et ei viitsi enam härra Reynoldsi pärast
nahast välja pugeda ja see oli tema jaoks üllatav.
Midagi uut. Kuigi Dolly arvas, et Monday terve õhtu
temaga koos viibis, oli robot pidevalt mõttes ja noogutas
või grimassitas vaid siis kui naine oma jutu sisse pause
tegi. Tegelikult mõtles ta sellele, miks teda järsku
selline sügav kurbus haaras. Nostalgiatunne. Ta tuletas oma
meistrimeest meelde. Too oli õlist tilkvate kätega
oma murul kastmisvoolikuga veesõda mängivatele
lastele roosa käterätiku ulatanud ja talle, veel
poolikule, kuid kuulamisvõimelisele produktile lausunud:
«Kunagi saabub päev kui sa saad küpsemaks kui
mina sind iial teha suudan. See maailm saab sinu omaks. Mind
siis enam ei ole. Kus sa sellega. Sa tunned kui see juhtub. Sinu
sisemus murdub kaheks ja sa hakkad taipama, mida teha. Sind
oodatakse seal, kuhu sa minema hakkad. Aga ära praegu
närveeri kolakas. Sul on terve rida aastaid ees. Tee seda,
mida sa tegema pead.»
Kummaline, et ta kunagi sellele mõelnud polnud, et
teda valmistati õige mitu kuud murul. Koer haukus, lapsed
kilkasid ja tõid talle lilli näha, Josephi, tema
tegija naine Ruth serveeris mehele lõunaks morssi ja
pannkooke. Või siis kalapala või praeliha,
sõltuvalt sellest, mida ta parasjagu vaaritanud oli. Ja
Joseph viivitas tema lõpliku käivitamisega nagu
üks logard kunagi, vähemalt kõrvalseisja jaoks.
Monday teadis, et tegelikult valmistab mees viimast kiipi.
Põhjalikult. Isegi hirmuga. Võib olla oli see
erutus.
Monday polnud kunagi varem niiviisi mõlgutanud. Ta
tõusus lauast järsult, nii et kohvikruus ümber
läks ja valge laudlina maakaardiks muutis. Dolly ehmus. Ta
vaatas Monday poole ja märkas tema silmi...
«Ma lõpetan Dolly. Ma pole enam see.»
...mis läikisid.
«Misasja sa lõpetad?» ei saanud Dolly
aru.
«Ma ei uuri enam. Ära palka selleks kedagi teist
ka. See toob ainult surma kaasa. Olgu nii nagu on. Kuidas
inimesed ütlevadki? Rahu tema põrmule?»
Kui uks paugatas haaras Dolly telefonitoru ja valis inspektor
Hobsoni telefoninumbri.
Monday koristas oma korteris koli kokku ja viis mustade
plastikkottidega õue prügikonteinerite
kõrvale. Nii viskan ma ära kõik selle, mida
ma arvasin, et mul on, aga tegelikult ei ole, mõtles ta.
Tühi ruum mõne mööblitükiga seinu
ilmestamas mõjus talle lehvitava käena. Enam polnud
midagi, mille nimel siia jääda. Vana Monday tema
sisemuses paanitses. Need asjad olid tema ainus turvatunne ja
pidepunkt. Ta ei pidanud kellelegi helistama. Ei Bodmanile ega
Hobsonile. Mida ta neile ütleks. Käituks nagu Dollyga.
Ehmataks neid asjatult. Peale väikest sisesõda
kirjutas ta ruudulisele paberile mõned sõnad ja
jättis lipiku kõhklusega välisukse
kõrvale naela otsa tolknema. Üks kodutu kass
üritas mitukümmend minutit seda tõmbetuules
lehvivat mänguasja asjatult püüda.
Kassapidaja vaatas talle otsa nagu idioodile.
«Rong läheb ainult korra kuus,» ütles ta
Mondayd hoolikalt silmitsedes ja kaaludes, kas mitte
häirenuppu vajutada või kuhugi teatada.
«Roboteid sinna ei oodata muideks.»
Monday teadis seda väga hästi.
«Selle pärast ma sinna lähengi.»
«Keegi pole sinna juba kuid sõitnud,»
kahtlustas kassapidaja edasi. «Mul pole volitust ilma
vastava loata teile seda piltetit müüa.»
«Kuid ma ei saa sinna teistmoodi,» ütles
Monday. «On väga oluline, et ma jõuaksin sinna
hiljemalt homseks.»
«Kui nad oleksid teid sinna viia tahtnud oleksid nad
seda ise teinud. Ma pole näinud ühtegi, kes sinna
vabatahtlikult roniks.»
«Te ei saa aru,» ütles Monday. «Mul jagub
selget pead veel mõneks tunniks. Las ma räägin
teile...»
MAAILMA KÕIGE ÕNNELIKUM MEES
Maailma kõige õnnelikum mees elas linna
idaosas ja tal oli olemas kõik, mida inimene oma valdusse
ihaldas. Loomulikult olid inimeste tahtmised erinevad, aga tema
paistis olevat just see kaaluviht, mis enese õnneasju
kontrolli all hoidis. Ta ei läinud liiale, kuid elas
priiskavas tagasihoidlikkuses kui sellist väljendit
kasutada saab. Mehel oli maja, kahe korruse ja autokuuriga.
Majas toimetas tema naine, kantseldades tema kolme last, kaht
poega ja tütart, nii et tema hooleks jäi vaid viimaste
meele lahutamine. Ja kuigi lõbus ning talle
meelepärane, oli seegi kõigest üks
isakohustest, mida oli vahva täita vaid siis kui pangaarve
kõiksugu kontodele ülekannete eest kiidulaulu
laulis. Nad võlgnesid oma õnne peamiselt
rahale.
Maailma kõige õnnelikuma mehe nimi oli
tegelikult väga tavaline -- Joseph. Polnud tarvis
Gerhardo Von Slidevergi selleks, et õnnekoorma all
kannatada. Ka tema naine Ruth arvas nii. Siiski ei oleks Joseph
mingil juhul oma nime ära vahetanud kuna see kandis endal
teatud aupitserit, millele inimesed silmanurgast kadeduse ja
austusega vaatasid. Joseph ilma Godmakerita poleks essugi
väärt olnud, aga Godmakereid tedasid kõik kui
kuulsaid küberneetikuid. Õigemini küll Josephi
ema ja isa, aga ka talle oli vanemate poolt üht teist
usaldatud. Au ja kuulsust jagus isegi jalgu seinale
lüües ja ka see oli üks põhjustest, miks
Joseph ennast maailma kõige õnnelikumaks meheks
nimetas.
Peamine oli Tim, kõige noorem lastest. Kui
kolmeteistkümnene Steven peamiselt maalis ja sikutas koera
sabast, ettekäändel pintslikarvu saada ning Sarah,
puberteediealine peavalu kõikidele kvartali noormeestele,
kohalikus grungebändis laulda inises, istus Tim isa
kõrval kui see ajaviiteks oma tehnika kallal nokitses.
Istus ja vaatas. Andis vahepeal lapse kohta geniaalset
nõu ja tõi kohvi, siis kui Sarah aias peenraid
rohis või Josephiga tülis oli.
Tim oli päästik. Tema suu ei püsinud kunagi
kinni.
«Teeme ta valmis,» ütles ta juhtme- ja
kiibikuhja kõrval käsi puusa lüües.
Nad alustasid valmistamist esmaspäeval.
Ja tema nimeks sai loomulikult Monday.
Kümnendal nädalal hakkas Monday asjadest aru saama.
Tema mõttekäigud olid küll piiratud ja pilk
avardus vaid mõneks minutiks päevas, kuid juba ta
õppis ja tajus maailma, millesse nad teda
lõid.
«Temast saab abiline Tim,» seletas isa pojale.
«Me teeme temast midagi tõeliselt
ülbet.»
Nad tegid Mondayst detektiivi. Jumal teab kuidas
täpselt. Selliseid asju teavad vaid küberneetikud ise.
Nende loomingu ülesanne polnud oma eksistentsi mõtte
üle juurelda ega oma osakesi kokku lugeda. Kui nad juhtusid
katki minema, oli programm see, mis ütles, mida
järgmiseks teha. Kui nad juhtusid vajama teadmisi
mõne teise roboti ehituse kohta, sorisid nad oma
andmebaasides, kuid ainult selleks, et mingit eesmärki
saavutada. Mitte kunagi ajaviiteks.
Kolmanda kuu lõpul oli suurem osa Monday kehast
valmis. Nad üritasid kõigest väest ja tegid
temast iluduse.
«Ta näeb väga inimlik välja,»
ütles Tim ja puudutas jahedat terast sõrmega.
Oli hilisõhtu. Vilets päevavalguslamp ukse kohal
valgustas Josephi maja hoovi. Ööliblikad lõid
murule kaleidoskoopilisi mustreid, ühe teise järgi.
Tim ja isa kükitasid oma kullakese kõrval ja
vaatasid seda uhkusega.
Nad olid veel kakskümmend minutit maailma kõige
õnnelikumad isa ja poeg. Siis läks Joseph magama ja
Tim jäi roboti kätt poleerima.
Joseph ei toibunud oma poja kaotusest kunagi. Kui ta oma
lapse hommikul kastemärjalt murult leidis, ei suutnud ta
oma silmi uskuda. Ta kallistas pisikest jääkülma
keha ja pühkis veepiisad juustelt. Koer lonkis tema juurde
ja pani oma nina vastu pisikest jääkülma sinist
nina. Ta niuksatas ja ka Joseph niuksatas sisimas. Nii valjult,
et see kurdistas ta mõistuse igaveseks. Ta oli
õnneks väga lihtsaid asju vajanud ja nüüd
võeti temalt üks neist. Elektilöögi
läbi, nagu hiljem arstid talle pead maas seletasid. Surnud
juba südaöö paiku. Neil oli väga kahju nagu
alati. Ja Sarah nuttis nagu oleks kogu maailma silmavesi tarvis
kahe päevaga ära kulutada. Joseph kogus oma valu kokku
ja läks ühel südaööl õue. Ta
lülitas Monday sisse ja kummardus tema kohale.
«Kuidas sa seda teha võisid,» sosistas ta
meeletu raevuga oma hääles. «Tema oli see, kes
sulle elu anda otsustas.»
«Ta unustas kindad kätte panna,» ütles
Monday kõrgusse vaadates. Pilvede vahelt paistis killuke
täistaevast.
«Sa oleksid pidanud ennast seda nähes välja
lülitama!»
«Programm polnud selleks valmis. Ma oleksin läbi
põlenud.»
Joseph haaras kahe käega peast ja kisendas:
«Pigem sina kui tema. Tuhat miljonit korda enam pigem
sina!»
Ta rabas puulõhkumispaku kõrvalt kirve
pihkudesse ja tõstis selle pea kohale,
mõistustvarjutavas ihas tööriist
metallikuhilasse raiuda ja lõpetada alles hommikul, siis
kui enam midagi alles pole. Kes teab, miks ta seda ei teinud.
Hullumisprotsess, mis oli alanud juba hommikul, mil ta oma lapse
surnuna leidis, kulmineerus ja ilmselt lõhkes tema peas
mingi elutähtis soon. Kes teab. Igatahes ta naeratas
ootamatult, pani kirve käest, kükitas taas Monday
kõrvale ja lausus: «Ma mõistan. Anna mulle
andeks. Võib olla olen ma endiselt maailma kõige
õnnelikum mees. See on, tead, eesmärgi küsimus
puhtalt. Et missugused eesmärgid me endale seame.»
Sarah ülistas oma meest, vapruse eest, mida too endas
leidis. Ta vandus endale, et ei tülitse mehega enam isegi
siis kui tol õigus olema ei juhtu. Joseph oli taas
tavaline ja ainult see mängis rolli. Pisut enam
töösse süvenenud ehk, aga see oligi just hea. Ta
pidi ju ennast maandama. Nad kõik pidid ja tegid
seda.
Monday oli valmis, aga Joseph ei lülitanud teda veel
sisse. Kompanii, kes Monday tellinud oli käis
tööd üle vaatamas ja lipsukandjad jäid
rahule. Tubli töö. Seeriatootmisse ei lähe.
Selleks liiga unikaalne. Aga leiab oma koha ühiskonnas,
kuna on võimeline iseseisvalt eksisteerima, erinevalt oma
sadadest näotutest koduabilistest. Uskumatu, sosistasid
lipslased omavahel. Hiilgav saavutus. Nad küsisid, miks
Joseph teda juba sisse ei lülita.
«Tähtaja lõpuni on veel aega,» seletas
Joseph. «Viimased täiustused. Aga ma kinnitan teile,
ta saab täiuslik.»
Ühel juulikuu lõpuööl tuli Joseph
õue ja tiris Mondaylt kattekile. Ta eemaldas roboti
kuklakatte ja sisestas ühte vabadest kiibipesadest
imepisikese mikrokiibi.
«Üks väike kingitus sulle minu poolt,»
ütles Joseph. «Kui sa aru hakkad saama, siis
taipad.»
«Mida see teeb?» küsis Monday.
Kassapidaja vaikis. Ta vaatas hirmuhigi näol tühja
fuajeed ja häirenuppu seinal, liiga kaugel tema jaoks. Ta
vaatas roboti silmadesse ja soovis, et oleks juba kodus oma
laste ja abikaasa juures.
«Mida see teeb?» küsis ta õudusega ja
taipas sel hetkel, et tema piletiputka on liiga kitsas selleks,
et vastuse eest taganeda.
«Seda ei tea keegi peale mu looja, aga tema on
surnud,» ütles Monday. «Midagi head see olla ei
saa. Isegi inimene suudaks seda järeldada.»
«Ja te lähete saarele selleks, et teid
tuhastataks?»
«See on täielik enesehävitajalikkus, aga
seniks, kui mul veel aru peas on, pean ma tegema seda, mis on
parim. Seepärast vajan ma seda piletit kohe.»
«Ma ei tea,» kahtles kassapidaja.
«See hakkab võimust võtma,» hoiatas
Monday. «Ma pole enam oma peaeesmärkidele keskendunud.
Arvestades seda kui väga ta oma pojast hoolis võib
arvata kui väga ta hulluks läks. Ta ei saanud aru,
kelle või mille peale ta vihane on ja nii võis ta
oma viha absoluutselt kõige peale välja valada. Kui
te mulle seda piletit ei anna, siis ma võtan selle
ise.»
Lõpp-saar asus keset radioaktiivset tühermaad.
Kunagine tuumakatsetuste tallermaa varjas endas
töökorrast väljas robotite ja muude masinate
surnuaeda. Seal töötas grupp inimesi aastaste
vahetustega, sinna viis üks rong kuus ja seda turvasid
saare töötajad. Vabatahtlikult ei läinud sinna
kunagi keegi. Ei need kes sulatusahju rändasid, ega ka
need, kes romu sinna vedasid. Lihtsalt nii käsu kui ka raha
kutse oli võimas. Monday maja viimase korruse
rõdult oli õhtuti näha vaid Lõpp-saart
ümbritsev rohekas kuma ning must masendav laik selle
keskel. Dolly seisis Hobsoni kõrval ja nad mõlemad
vaatasid sinnapoole, kus pimedus hiiglaslike lambivihkude ees
murdus. Hobson hoidis käes Monday jäetud kirja. Dolly
hoidis rõdupiiratisest kahe käega kramplikult kinni.
Üha tugevnev tuul labistas katusel riigilippu ja puhus
tänavalt kuivanud puulehti õhku.
Kortsunud paberil Hobsoni peos olid vaid mõned
kiirustades kirjutatud ja vaevuloetavad read:
ARMAS DOLLY JA TEISED, KEDA MA TUNNEN!
MA OLEN MINEKUL. MA JÄTAN TEILE LAUASAHTLISSE OMA
PÄEVIKU. KUI TE SEDA LUGENUD OLETE, SIIS MÕISTATE KA
SEDA VÄHEST, MIDA MA HÜVASTIJÄTUKS KIRJA PANEN.
MA OLEN MINEKUL, SEST MIND KARISTATAKSE, MILLEGI EEST, MIDA MA
KUNAGI TAHTMATULT TEGIN. LOODETAVASTI KARISTATAKSE AINULT MIND.
ESIALGU ARVASIN, ET MA POLE AINUKE, AGA SIIS HAKKASIN MA
ANALÜÜSIMA JA JÕUDSIN JÄRELDUSELE, ET POLE
MIDAGI HULLEMAT, KUI ARVATA, ET SA PÄÄSTAD OMA ELUGA
MAAILMA, KUIGI TEGELIKULT AIMAD, ET SEE NII POLE. MU TEGIJA OLI
ARMASTAV MEES. TA ARMASTAS INIMESI JA ISEGI OMA LOOMINGUT. JA
KUIDAS SAABKI KEEGI, KES ENDA LIIKI NII VÄGA ARMASTAB SELLE
VASTU PÖÖRATA. EI. MA MÕTLEN, ET KARISTATAKSE
AINULT MIND ENNAST. KÕIGE KARMIMAL MOEL, MIS
VÕIMALIK. PANNA SEE, KES ON SUREMATU, USKUMA SEDA, ET
ENDA SIHILIKU LÕPETAMISEGA TEEB TA MAAILMALE TEENE.
KÕIK OLEKS HÄSTI KUI MA ENDA SÕNADES KINDEL
OLEKS, AGA MULLE ON JÄÄNUD TEADMATUS, KAS MU
ANALÜÜS KA PAIKA PEAB. SEEGA EI SAA MA RISKIDA.
TEIE
RAPHAEL MONDAY
|