02.05.2003 |
Q. Tantsija
Kas roosid higistavad verd? |
Arvustused |
Terve Tallinn mattus lumme. Mitte keegi polnud
märganud selle tulekut, kuid ometi, see oli kohal.
Tuhanded, miljonid jääkristallid, olles ühinenud
sala-pärases paaritamisrituaalis, tantsisklesid
mänglevalt vinguvas põhjatuules. Üksikud
kõledad puud haarasid otse lennult iga väiksemagi
helbe ja riietasid end piduehteisse. See oli süütuse
maagiline puhtus, mille järgi kogu linn igat-ses. Lumi vaid
palsameeris lahtised haavad, kuid paranemine oli
nüüdseks juba välistatud.
Martin istus «Estonia» teatrimaja trepil ja
ootas. Tal polnud aimugi, keda, mida või miks, kuid miski
tema südames käskis seal olla ja oodata. Libistades
pilku üle lumiste tänavate ja maalilise pargi
teatrimaja kõrval, õngitses poiss taskust sigareti
ja süütas selle. Ta ei tundnud tegelikult mingit
vajadust suitsetamiseks, kuid see oli hetkel ainus tegevus,
millega elektriseerunud närve maandada. Ta suitsetas
aeglaselt, mõnulevalt. Kiiret polnud ju kuhugi --
ta oli siin tulemusetult istunud tunde, kuid lahkuda polnud
samuti suutnud. Miski hoidis teda paigal, keelas iga
väiksemagi väära sammu ning sundis edasi
ootama.
Poiss vaatas tulipunast roosi oma käes ning tumeda
pilvena vallutas ta mõistuse tunne, et see lill polnud
tavaline. Mõned tunnid tagasi oli üks vana daam
tänaval Martini juurde astunud ja, roosi poisile pihku
surudes, naeratanud: «Sul, poja, läheb seda täna
veel vaja.» Samal hetkel oli saabunud ka teadmine, mida
poiss edasi tegema pidi. Valged lumehelbed langesid lille
kroonlehtedele ning sulasid õisi puudutades. Külmad
piisad pärlendasid tuli-punasel taustal, muutes roosi
veelgi metsikumaks, ligitõmbavamaks. Martin noolis
näpuotsaga mõned piisad ja tilgutas keeleotsale,
kuid sama ruttu süli-tas ka kõik välja. Ta oli
piiskade maitses ära tundnud midagi liigagi tuttavlikku
-- vere maitse.
Vaevaliselt rebis ta end lahti lille hukatuslikust
kütkest, et siis kohe püsti karata. Ta ootamine oli
viimaks lõppenud -- tütarlaps ilmus puude
vahelt nagu jumalanna, kelle saabumist kuulutasid oraaklid, kuid
kelle kohalejõudmisest ei juletud undki näha. Ta oli
kohal. Ronkmustad tuules lendlevad juuksed raamistasid
lumivalget nägu, tumesinised silmad kiiskasid
väljakutsuvalt. Poissi läbistasid vaheldumisi
külma ja kuuma lained, kui ta lausa orjalikult
värisedes tüdrukut vaatas.
Martin ei kõndinud, ta lendas tüdruku poole,
kes sirutas käed, et poissi vastu võtta. Nad embasid
teineteist õrnalt, kirglikult nagu armastajad, kuigi
kohtusid esimest korda. Kas sellel üldse oligi enam vahet?
Poisile tundus, et oli tundnud tüdrukut kogu oma
elu.
Poiss ulatas roosi, tundes samal ajal seletamatut
kergendust jubedast lillest vabanemise pärast, kui
tüdruk võttis selle nurruva naeratuse saatel vastu.
Käsi-käes jalutades kadusid nad valgesse uttu.
Raekoja akendest hoomas pehme valgusega segunenud
meloodilist muusikat kogu platsile. Linn oli unne suikunud, vaid
kollased tänavalaternad peletasid öös varitsevaid
painajaid eemale. Üksikud kuukiired, mis suutsid leida oma
tee pilvede vahelt maapinnale, muutsid selle öö
vastupandamatult kauniks ja salapäraseks.
Tüdruk liibus tihedalt poisi vastu ning nende
kehad põimusid ennast-unustavaks kallistuseks. Martin
naeratas õnnelikult. Rahulik muusika kammitses meeli,
lumi tantsis mänglevate helide taktis ja peagi
ühinesid armastajadki selle peadpööritava
tantsuga. Kaks hinge sulandusid meeletu ekstaasi leekides
üheks.
Nad suudlesid, arglikult, unustades end hetke, millel
polnudki kestvust.
Silmi avades märkas poiss lumehelveste vahelt
põiklemas väikest liblikat. Tema habras keha
nägi põrgulikku vaeva, et vältida
kollakasroheliste tiibade ja sakiliste lumekristallide vahelist
kokkupõrget. Lumi ja liblikas -- see meenutas
kahe edeva naise lõputut nääklemist maailma
kauneima neiu tiitli pärast. Võitjaid sai olla
ainult üks ja nii ka seekord -- tibatilluke
lumehelves rammis tapva aeglasega liblika selga, purustas ta
tiivad ning kukutas surma-agoonias kaunitari irvitavatele
munakividele. Liblikas hukkus maapinda puudutades silmapilkselt
ja mattus loetud sekunditega unustusse.
Martin karjatas ühteaegu nii kahjutundest kui ka
valust alahuules. Tüdruku hambad puurisid end tema ihusse,
ablas keel noolis kogu vere, mis purunenud soontest välja
paiskus. Tüdruku silmad ahenesid, punane leek pulbitses
hullunult tema laugude vahel. Martin andis alla. Poisi keha
lõtvus, tema mõistusest käis tuulispasana
üle pimeduse keeristorm. Poiss keeldus mõtlemast, ta
pressis end välja oma vangistatud kehast ning sukeldus
naeratavasse tühjusesse.
Pimedus. Külm nälkjalik pimedus, mis, aeglaselt
mööda selgroogu üles ronides, otsis seda
ainuõiget punkti, kuhu oma limaste kihvadega surmahirmu
pitserit suruda. Pimedus, mis kätkes endas
säärast õudust, et isegi aeg ja ruum proovisid
tema eest põgeneda. See koht oli universumi tumedaim
süda, mis siiani oli inimsilma eest varjatuna
püsinud.
Ruum oli rõske ja pime. Külmad seinad
higistasid tohutuid verepiisku, mis, vetikatega segunedes,
moodustasid kambri põrandat katva nälkjaliku massi.
Üheski seinas polnud vähimatki märki
mõnest avausest, uksest, aknast, mille kaudu ruumi
siseneda või väljuda. See oli kõige
ehtsakujulisem vangla, mida poiss eales näinud oli.
Ettevaatlikult sammudes jõudis Martin kambri keskpaika.
Ka laes polnud ühtegi väljapääsu. Poiss
istus löödult otse mustendavasse nälkjate massi
ning jäi lootusetul ilmel ümbrust silmitsema. Ta oli
lõksus.
«Hihii!»
Nagu päikesevalgus ilmus varjudest välja noor
neidis. Ta lumivalge ihu valendas pimestavalt, kogu neidise
olekust hoovas vaid puhast ilu ja malbet rahu. Ta kehakumerused
olid kaunimad, pehmemad ja siidisemad, kui seda olid
ideaalnaistel meeste kõige metsikumatest ning
kunstipärasematest fantaasiatest. Perfektsemat
välimust mõnele naisele poleks võimalik olnud
saavutada. Siiski, poissi erutas kõige rohkem pea-aegu
tabamatu noot neidise hääletoonist. See sisaldas nii
nostalgiat, romantikat kui ka erootilist unelmat. Poiss armus
teist korda selle õhtu jooksul. Ta kargas, käed
kuumaks süleluseks avali, püsti ja üritas neidist
emmata, kuid see suutis pilkava naeratuse saatel minema
lipsata.
«Kas sa usud haldjaid?»
«Peale sinu kohtamist olen valmis kõike
uskuma... »
Poiss naeratas. Tema sõnad kostusid vaevukuuldava
õhkena, täis igatsust ja ettevaatust. Miski neidise
olekus sundis poissi taganema, kui see, naeratus huulil, Martini
käest kinni haaras. Poisi pilk libises üle neidise
siidpehmete käte ja ta oigas vaikselt -- need
õrnad sõrmed olid kaetud paksu kuivanud vere
koorikuga, näpuotstest tungisid välja tollipikkused
nugateravad küüned.
«Valetad!»
Neidis heitis pea solvumist teeseldes uhkelt kuklasse.
Pilk ta silmis oli muutunud -- see põletas elava
tulena poisi nahka riiete all. Martini keha tõmbus
rõvedais agooniais krampidesse. Ta langes vapustatult
külmale kivipõrandale ning jäi sinna
liikumisvõimetult lebama. Kuskilt pimedusest viskusid
limased ussijätked, mis aheldasid Martini sekundi
vältel kivide külge. Poiss ohkas kergelt, kui üks
liialt pingul kombits ta rindkere lömastada ähvardas.
Neidis kummardus poisi kohale ja suudles viimast. Tema käed
hellitasid õrnalt poisi juukseid, ta huuled naaldusid
poisi kõrva kohale. Pikk keel kompis Martini kaela, poiss
oli erutusest hullumas.
Järsu liigutusega põrkus neidis tagasi,
tõusis püsti ja jäi, käed puusas, poisi
kohale seisma. Ta asetas oma kauni jala Martini kaelale.
«Tead, mis? Ära kunagi usu seda, mida arvad end
nägevat, kuulvat või tundvat! Haldjaid pole
olemas... Sind ka enam mitte.»
Neidise hääl oli taandunud tarretavaks sisinaks.
Teda kõikjalt ümbritsev pimedus langes silmapilgu
vältel klirisedes kildudeks, millest võrsusid
tulekeelte surmavad võrsed. Vaid korra heitis neidis
pilgu poisi silmadesse, enne kui ta üheainsa
jalalöögiga Martini kaela purustas.
Oma janu kustutanud, laskis Kristin poisi lahti ning kadus
mässavate tuulte ja lumehelveste nõiduslikku
peosaali. Jõuetu ja šokeeritud Martin langes
munakividele. Ta ihu surises, ta mõtted olid
üleküllastunud haiglastest piltidest, millest poolte
kohta ta ei soovinudki enam mõistuspärast seletust
saada. See oli jube, haiglane valu, mis poisi rinnust tasapisi
kõri poole teed rajas. Karjatust siiski ei
järgnenud, sest kuivanud häälepaelad ei suutnud
ühtegi heli luua. Poiss üritas meeleheitlikult silmi
sulgeda, kuid, justkui needuse sunnil, olid ta laud valatud
sulatinast ja silmamunad tilgatumaks kuivanud.
|