I peatükk
Kõik kohalviibijad käisid kordamööda
kuninga krooni kallal, kivikesed käes. Kardinal kahtles,
katsudes kaelas kõlkuvat Kristuse kuju. Kuningas
Gotthard, kroon käes, kõõritas kardinali
kurjalt. Kardinal kõhkles, kuid kõndis kuningani,
kergitas kämbla, kukutades kivist kuulikese krooni.
«Kõik,» kinnitas kuningas. «Kohe
kontrollime.»
Kuningas keeras krooni kummuli. Kuulikesed kõrisesid
kenasti, kui kukkusid kullast kandikule. Kõik kummardusid
kandiku kohale.
Musti kuulikesi oli palju. Valgeid oli üks... kaks...
kolm... neli... viis... kuus.
«Ettepanek on tagasi lükatud häältega
9:6,» teatas kuningas.
«Mis nüüd saab?» küsis kardinal
Hildebrand.
«Seda peamegi nüüd arutama.»
«Kuradi kusepead!» karjus korraga keegi.
«Kodumaa kupeldajad! Kardate kolmemeetrist kivisisalikku,
kolmesajakilost konna! Kuningriik käib kuradile, kuid
kehkenpüksid kardavad kõhu...»
«Vait!» röögatas Gotthard.
«Või ma panen su Rüütlite Kogu solvamise
pärast trellide taha!»
«Istu maha ja ära mölise,» ütles ka
Wolfram.
Nad istusid: 12 rüütlit, lord Wolfram, kardinal
Hildebrand ja kuningas Gotthard V, keda rahvas pärastpoole
Viimaseks kutsuma hakkas.
«Esialgu tundub, et lohemao tingimused tuleb vastu
võtta,» arvas Gotthard, «ja igas kuus talle
üks neitsi saata. Nüüd selline
piinlikuvõitu küsimus: kuidas me talle selle neitsi
valime? Kas on ettepanekuid?»
«Muinasjuttudes on siiamaale liisku tõmmatud
riigi kõigi neidude vahel,» meenutas Adolf.
«Nendes muinasjuttudes on liisk lõpuks langenud
kuningatütrele,» raputas Gotthard pead. «Aga mina
oma tütreid talle sisse sööta ei taha!»
«Asi on väga lihtne,» ütles Ebert.
«Teeme nii, et printsessid ei kuulu nende hulka, kelle
seast loosi tõmmatakse.»
«See on üsna hea mõte,» arvas Wolfram.
«Ent see võib aadli seas nurinat tekitada. Kui
linnapea või hertsog oma tütrest ilma
jääb, on ka tema väga õnnetu. Võib-
olla lepiks kokku, et aadlikud jäävad üldse
välja.»
«Talupoja perele on see samuti suur õnnetus, kui
ta oma tütre surma peab saatma,» väitis Egon.
«Muidu võiks ta ehk mehele minna ja saada kümme
last, kellest kasvaksid kuninga alamad, aga lohe kõhus ei
tule muidugi midagi.» Egon oli talupoja perest
pärit.
«Kah asi, mille pärast muretseda,» arvas
Adolf. «Talupojad -- need ju sigivad nagu
kärbsed.»
«Ja seda pean ma kuulma mehe suust, kellel on 8
õde-venda,» imestas Egon.
«Noo, kusagilt peavad need tüdrukud ometi
tulema,» ütles kuningas. «Mida sina, Hildebrand,
sellest mõtled?»
«See kõik ei meeldi mulle mitte üks
põrm,» teatas kardinal. «See on suur
õnnetus, et lohe neitsit tahab. Sest kõik
tüdrukud, kes on oma elu pärast hirmul, tahavad
nüüd oma neitsiaust lahti saada niipea, kui nad
vähegi naisterahva moodi välja hakkavad nägema.
See mõjub hukutavalt rahva kõlblusele.»
Maad võttis sünge vaikus.
Joakim upitas ennast püsti ja kähistas:
«Kuningas... Luba mul selle peletise vastu minna. Anna
mulle kuuskümmend kartmatut meest ja ma lasen tal haisvad
soolikad välja!»
«Ma olen niigi palju mehi kaotanud,» nurises
kuningas. «Läheb nagu eelmiselgi korral. Sinu plaani
me juba arutasime ja hääletasime selle maha.»
«Ma ei taha kedagi vägisi,» palus Joakim
edasi. «Las tulla ainult vabatahtlikud!»
«Ma ei anna sulle enam ühtki meest, olgu nad
vabatahtlikud või mitte,» kinnitas Gotthard
otsustavalt. «Ja ka sinul keelan ma uut sõjaretke
tema vastu korraldada!»
«Äkki annab lohega neitsite koha pealt läbi
rääkida,» pakkus Ebert. «Ma võin seda
ise teha.»
Adolf lubas: «Ma söön oma raudrüü
ära, kui lohe sulle järele annab. Nad tahavad alati
neitseid. Räägitakse, et need maitsevad
paremini.»
«Vähemalt tegi Ebert esimese mõistliku
ettepaneku,» märkis Gotthard.
«Vabatahtlikud, vabatahtlikud,» pomises Wolfram.
«Äkki me leiame vabatahtlikke naisi, kes on
nõus laskma end ära süüa.»
«Hull peast,» imestas Egon. «See meenutab
kahtlaselt enesetappu.»
«Iga kuu tapab end niigi keegi ära.»
Kardinal ütles: «Ei lähe läbi. Inimesed
tapavad end sageli siis, kui nad on midagi
häbiväärset korda saatnud. Avalikkuse
tähelepanu on kõige viimane asi, mida nad
tahavad.»
«Võib-olla saaks siiski aeg-ajalt
vabatahtlikke,» arvas kuningas aeglaselt. «See on
teine väärt mõte.»
«Vabatahtlikkust võib rahaliselt
stimuleerida,» mainis Ebert.
«Õige jutt. Korraldame avaliku
vähempakkumise,» taipas Wolfram.
Kuningas nurises: «See läheb väga palju
maksma. Mulle meeldiks rohkem, kui ma saaksin mõnele
öelda: lähed lohele söödaks -- ja ei mingit
kobinat!»
«Ma arvan, et saan aru, mida sa mõtled. Lohe kui
kurjategijate hukkamisviis,» venitas Wolfram.
«Mul langes kohe kivi südamelt,» sekkus
Sigbert. «Litse, mustlasi ja muid kurjategijaid meie riigis
ometi jätkub.»
«Litsid ei kõlba,» märkis Hildebrand,
«sest nende seas on neitseid imevähe.»
«Eelmisel korral me arutasime, mida teha selle naisega,
kes purjuspäi oma ema ja isa kirvega maha lõi,»
meenutas Sigbert. «On õnn, et me teda veel hukanud
pole. Ainult kas ta ka neitsi on, on teadmata.»
«Selle mulje põhjal, mis ta mulle kohtus
jättis, küll erilist lootust pole,» ütles
Ebert.
«Ma mõtlen, mis saab siis, kui me viime talle
naise, kes mitte neitsi ei ole,» ütles Egon.
«Kuidas ta pettusest aru saab? Kas ta sellest üldse
aru saab?»
«Torkab sarvega,» ilkus Adolf.
«Mida sina ette paned?» küsis Gotthard
Egonilt.
«Et me viiksime lohele esimesena just selle isatapja. Ja
vaatame, mis juhtub.»
«See on tark mõte,» otsustas kuningas.
«Ja kui läbi läheb, saadame talle edaspidi noori
naiskurjategijaid, kaasa arvatud litse, olenemata
perekonnaseisust. Sellega peaks ka kardinal rahul
olema.»
Oli küll rahul.
II peatükk
Kolm kuju kõndisid kaljude keskel. Keskmine komberdas
kuidagiviisi, kadakane kepp käes, kaaslaste käed keha
kaisutamas.
«Kohe kukun,» kurtis keskmine.
«Kannata kaks kaabeltaud,» kostis kurakätt
kõndija.
Kuid keskmine kaotas kepi, kukkus kõhuli kividele.
Krambid kiusasid keha, kõrist kukkusid kuremarja karva
klombid.
«Kas kõik?» küsis kõhukam
kõrvalseisja kohkunult.
Kaks kogu kannatasid, kuni krambid katkesid. Kõhetum
kükitas, kostis kaastundlikult, kuid käega kukkunut
katsumata: «Kuule, katsu kergitada.»
Käed-koivad kandsid kehvasti. Kukkunu käputas
kividel, küündimatagi kõrgemale. Kepp
külitas kasutult käeulatuses.
Kükitaja kargas kohkunult kõrvale, kui kopsuhaige
köhis. Köhis korduvalt, kuid kuivalt,
kõõritas kaaslast, küsis kurvalt: «Kas
kardad ka kopsuhaiguses küüsi kukkuda?»
«Pelgan tõesti,» vastas Egon.
«Mina mõtlesin, et rüütlid ei karda
midagi.»
«Need, kes mitte midagi ei karda, läksid koos
Joakimiga surma.»
Egon tõstis neiu õrnalt sülle. «Aga
katsu enam mitte köhida.»
Udu naeratas. «Mind pole aastaid keegi sülle
võtnud. Jaksad ikka?»
«Sa ei kaalu ju mitte midagi. Oled nagu linnupoeg.»
Udust oli tõesti järel ainult suurte silmadega luu
ja nahk.
Rada keeras ümber kaljunuki. Egon pani neiu maha,
Wolfram andis talle kepi ja küünla. «Siit algavad
lohe valdused. Me ei tohi kaugemale tulla.»
Edasi läks Udu üksi. Sammhaaval. Ta oli väga
nõrk. Istuks veidi ja puhkaks? Aga kui ta maha istub,
siis sinna ta ka jääb. Pealegi oli koobas
tõesti lähedal.
See ei kesta kaua, oli Egon rääkinud. Üksainus
hetk, tulesähvatus -- ja kõik on lõppenud.
Egon ja Wolfram olid seda näinud. See on parem kui
nädalaid voodis vireleda.
Siis sööb lohe ta ära. See ei ole valus, sest
ta ei saa enam midagi tunda. Pisikesed, nähtamatud
haigusetekitajad tema kehas teevad lohe sama haigeks kui ta ise.
Kui veab. Niisugune on ainus kasu, mida ta veel tuua
võib.
Wolfram ja Egon piilusid kaljunuki tagant välja, kuni
neiu koopasse kadus. See oli ohtlik, aga lohe polnud
näha.
«Tähtsamad haigused on nüüd läbi
võetud,» ütles Egon. «Tiisikus,
rõuged, pidalitõbi, tüüfus,
arseenimürgitus...»
«Kõik peale katku ja koolera,» katkestas
Wolfram.
Egon lõi risti ette. «Kuningriigis ei ole katku
ega koolerat.»
«Ja see ongi ainus põhjus, miks nad veel
järele proovimata on.»
«Mul on temast kahju,» ütles Egon.
«Inimesest on ikka kahju.»
«Ma ei osanud arvata, et selle mõne päevaga
võib üks inimene niivõrd südame
külge kasvada. Kas sa teadsid seda?»
Wolfram ei teadnud, aga ta oli armastusest kuulnud ja
lugenud, nii et ta noogutas.
«Ära sellest mu naisele räägi,»
lisas Egon häbelikult. «Ta võib sellest valesti
aru saada.»
Lohe koopas haises kohutavalt. Lohe ei armastanud puhtust.
Udu mäletas, et rebase koobas on sama kasimata. See oli
ajast, kui ta veel terve oli. Neiu tundis iseäralikku
kurbust, et ta enam kunagi rebase mitme
väljapääsuga koobast ei näe, nagu oleks see
kõige tähtsam maailmas.
Hais pani Udu pea ringi käima. Ta oli alles koridoris,
eeskojas. Ta ei või siin kokku kukkuda!
Paremale hargnes kõrvalkäik, liiga kitsas, et
lohe sinna mahtuda võiks, aga tema poeks praost
läbi. Ent milleks? Ta peab edasi minema. Wolfram oli talle
selgitanud, kuhu minna. Wolfram oli koopas käinud, enne kui
lohe sinna elama asus.
Paremale avanes suur saal. Küünal ei valgustanud
selle tagaseina. Saali keskel lamas lohe, pea käppadel. Ta
oli jälk.
«Noh, lohe,» ütles Udu kõlatult.
«Siin ma olen.»
Lohe ei kõssanudki. Ta magas. Neiu astus
lähemale. Küünlavalgus tekitas tontlikke varje.
Lohe suunurgas olid poised nagu sägal ja ta lehkas; tema
kehal olid inetud soomusteta laigud.
«Tõuse üles,» ütles Udu ja suskas
teda kepiga.
Mitu soomust varises põrandale nagu okkad kuivanud
kuuselt. Soomuseid oli lohe ümber ka mujal põrandal.
Siis tundis Udu plekid ära.
Need olid pidali plekid.
Kepp ja küünal pudenesid põrandale. Neiu
taganes ja pöördus pimeduses, otsides
väljapääsu. Välisvalgust, mis seintel
tugevasti hajus, paistis väga vähe. Ometi
põgenes ta, vahel vastu seina põrgates, eest
paistva valgushämu poole, aina rutemini ja rutemini,
jõudis säravvalgete pilvedega sinise taeva alla ja
lippas edasi -- jah, enne suutis ta vaevu jalga jala ette
tõsta, nüüd lippas ta mingi abita nagu tervena
aastate eest, teisel pool lohe maa-ala piiri nägi eespool
paistmas mõlemat meest ning hüüdis
valjusti:
«Egon! Wolfram! Ta on surnud! Surnud!»
(Märkus «Algernoni» toimetusele: Siia
võib ka lõpu panna.)
Wolfram suutis valitsejale selgitada, et emanda tiitlist on
Udule sama palju kasu nagu lehmale tengelpungast. Ent millegagi
oli tahtmine Udu autasustada, millegi enamaga rahast.
Sõjaliste teenete eest ette nähtud aumärgid
hästi ei sobinud, sest Udu polnud teda ju tapnud.
Koidutähe orden, millega autasustati Egonit ja Wolframit,
oli liiga tähtis. Ütlematagi on selge, et anda ei
saanud tähtsaimat autasu Isamaa Päästmise eest,
mida terve riigi ajaloos tänapäevani on välja
antud ainult 5 tükki -- nende seas mõni aasta varem
Wolframile.
Nõnda asutas Gotthard Viies Puhta Südame ordeni.
Esimesena pälvis selle, puhtast hõbedast
südame, talurahva hulgast pärit Udu. Seitse
nädalat hiljem viis Udu ordeni endaga hauda. Sellest ajast
tänapäevani annetab valitseja seda teenete eest,
millele ei vasta muid autasusid, mitte sagedamini ühest
ordenist aastas.
Sügis 2000
|