Pühendatud Margusele, suurimale sõbrale ja
parimale skeptik-realistist liitlasele, keda leida
võib.
Mehaaniline torumees Hanits elas kvartal Lagritsast
kaugemal. Kevad kvartalis sulas talvest välja kiiresti ja
enne kui keegi keelata jõudis, hakkasid kaagid
tänavatel sigadusi korda saatma. Oma mürgise
suhtumisega vihkasid nad kõike ümbritsevat ja selle
ilu, protesteerisid selle vastu jalahoopidega, piki tänavat
kisendamise ja rahumeelsete inimeste tüütamisega. Nagu
suur kombain võisid nad mõne hetkega tänavast
üle käies selle haledaks tühermaaks muuta. Hanits
hoidis neist heaga eemale, ta polnud seda tüüpi, kes
tüli norinuks, kuid mitte ka selline, kes sigatsejate
tegudesse ükskõiksusega suhtunuks. Koos Lagritsaga
aega surnuks lüües, kas veiniklaasi kõrvale
või pudeli valge viina juurde leidsid nad alati aega
mõneks vandesõnaks laamendavate jobude kohta.
Ööd möödusid kvartalis kiiresti. Hanits
lõi nii palju, kui tema tehisaru lubas, kombineerides
talle sisestatud sõnadest luulet, mis nii mõnegi
inimesest algaja oma üle trumpas. Vahel tegid nad seda koos
Lagritsaga. Vahel haarasid nad kampa Seegvard Mai, kes hea
meelega neile teed keetis ja aknalaual käsipõsakil
viilkatuste kohal rippuvat loojangukardinat imetles.
«Sa täna punasest kirjuta,» soovitas Mai.
«Punane värv on nii väljakutsuv,» arvas
Lagrits laua taga silmi kissitades.
«Punane on sõja värv, vere värv,»
ütles Mai veidi süngemalt. «Kuid see on ka
loojangu värv, nagu ma siit aknast praegu näen. See on
purpurne ja soe.»
«Kas ma peaksin sellest kirjutama?» küsis
Hanits. «Kuidas ma alustan?»
«Alustama pead nii, et hingel haiget saaks,»
seletas Mai. «Et saaks nii valus kui mul hetkel siin
jõllitades on. Kui ma mõtlen kõige selle
peale, mida ma tahaksin, et mul oleks. Kui ma vaatan siit
maailma ja näen kui kaunis see on. Kui ma nuusutan lille.
Selles ongi luule mõte. Luule mingu ikka hinge.
Igaüks sellest muidugi aru ei saa.»
«Mina ka ei saa,» ütles Hanits kurvalt.
«Päike läheb looja ja ma vaatan sellele otsa, aga
ei tunne midagi. See oleks nagu elusolendi raiskamine. Ma ei
suuda isegi ette kujutada endale, mida te tunda võite.
Mina näen ainult pilti. Suudan seda
analüüsida.»
Hanits kummardus oma metallist näoga laua kohale ja
vaatas tühja paberilehte enda ees. Võimalikest
ideedest pakatav paberileht oli ootel. Hanits mõtles
sellele, kuidas pihta hakata. Alustamine oli tema jaoks alati
igavene nuhtlus. Ei noh, ta oleks ikka suutnud sõnu ritta
seada, selles polnud asja uba, ta tahtis erineda nendest kelle
luulekogusid ta teadis. Just nimelt neid, mis tema
mälupankadesse sisestatud oli. Ja see polnud mingi
naeruväärselt kadumaminev hulk. Selle seas leidus juba
isegi häirivalt palju plagiaati, üksteist ahvivaid
inimesi, kelle ainus vabandus oli see, et need kelle pealt
kopeeriti olid juba eelmisel sajandil maamulda läinud. See
ei muutnud teadjate jaoks nende loomingut värskemaks.
Lugejatele meeldis just uusi asju proovida.
Hanits teadis, et robotite eelis on igavene kestmine, olek
sündmuste keskel. Ta ei osanud selle üle küll
rõõmu tunda, kuna surmahirm ei piinanud teda ei
pimedatel öödel, ega tuulistel
pärastlõunatel, aga ta teadis, et näeb oma elu
jooksul rohkem, kui inimesed, kes ta loonud on. Vahel vaatas ta
neid läbi oma toaakna tundide kaupa õues ringi
tuulamas. Ta muigas kurvalt oma plekkmeigi all ja ütles:
«Ma saan aru küll, miks te nii kiirustate.»
Hanits mõtles ka selle üle, miks inimesed ta
loonud olid. Hästi palju neid. Neil paistis isekeskis
päris hästi klappivat, ka ilma robotiteta, aga ta
nägi metalseid iga päev linnas ringi kõndimas.
Neid koheldi nagu igaüht. Võib olla oli neil oma
hallist maailmast lihtsalt kõrini saanud, võib
olla vajasid nad enda juurde veel kedagi, kelle peale
võis kindal olla. Inimeste poolt paberile pandud
fantaasiates rügasid robotid tööd või
tapsid oma loojaid. Eelmisel päeval oli Hanits näinud,
kuidas üks vanem mees rentslisse kukkunud roboti jalule
aitas ja tollele õlale patsutas. Nad olid nende vastu nii
sõbralikud, vastastiku.
Hanits avastas oma vanuse ühel esmaspäeval
peeglisse piiludes. See oli raiutud tema küljele,
12.12.2222. Ta arvutas ja avastas üllatusega, et on elanud
ligikaudu kolm inimpõlve. See oli tema jaoks saavutus. Ta
oli mõnes mõttes nende kõikide kuningas.
Isegi kooparott Mai ei saanud oma saja aastaga
ligilähedale. Üle saja punase õhtu olen ma
vana, mõtles Hanits ja pani idee paberile, vaatas seda
eemalt ja luges siis ette.
«Mulle see istub,» ütles Mai ja liigutas oma
nina, et haarata kõige õrnemaid hõnge
õhtuselt tänavalt. «Ma olen parandamatu
romantik, te ju teate seda kullakallid.»
Lagrits naeratas häbelikult. Ainsa inimesena seltskonnas
oli tal tunne, et ta pole inimese jaoks piisavalt elegantne,
piisavalt loominguline. Tal oli sõber rott, kes liikus
nagu vaim, hoolimata oma lühinägelikkusest, tal oli
sõber robot, kes meisterdas midagi sellist, milleks ta
ise võimeline poleks olnud.
«Kuidas on,» küsis Hanits Lagritsalt
ettevaatlikult, kartes inimese ees alati naeruväärsena
tunduda. «Kas sa teeksid seda samamoodi nagu
mina.»
«Sa ju tead,» ütles Lagrits. «Ma ei
luuleta. Ma ei kirjuta. Ma vean posti laiali. See on kõik
mida ma enne nädalavahetusi teen. See tundub mulle vahest
liialdusena, et ma millekski muuks võimeline pole. Aga
samas jälle...Ma vaatan sind Hanits ja mulle tundub, et
sinu sees on midagi, mis liialdusena tundub. Sa oled roboti
kohta liiga inimlik.»
«Seda ta on,» kiitis Mai saba keerutades takka.
«Ma olen juba ammu meie sõbras teatud inimlikkuse
algeid märganud.» Ta naeratas. «Mida kõike
ta ei tee peale torutöö. Kui kahju, et see on
kõigest ühe korraliku õllepudeli kummutanud
programmimeistri töö. Ikkagi meistriteos. Ma
mõtlen sellest hoolimata, et ta tegija sellist lurri
jõi. See, kelle juures mina elasin vähemalt
jõi. Kummalisel moel nimetaksin ma seda lõhna
lehaks ja see on minu juures midagi uut.»
Mai sibas aknalt alla ja kiljus: «Kõik. Pimedaks
hakkab minema. Ma toon oma märkmiku ja hakkan
lõhnade kohta kirjutama. Mulle tundub, et õhus on
midagi, mida keegi meist ei seedi. Midagi imelikku on
juhtumas.» Rott lippas Lagritsa jalgade vahelt läbi ja
kadus kööki, kust hakkas kulpide kolinat kostma. Ju ta
oli oma märkmiku taas nii ära pannud, et isegi lutikad
seda üles ei leidnud.
Lagrits heitis pilgu välja, ta kummardus nii kaugele
tänava kohale kui sai ja nuusutas.
«Pesu,» ütles ta. «Keegi on suures hulgas
pesu kuivama riputanud. Ma tunnen, aga ei näe. Võib
olla poleks see nii maitsev, kui näha ka oleks. Huvitav, et
nad ikka veel seepi kasutavad...»
Hanits noogutas ainult selle pärast, et teda polnud
sellistele süütutele väidetele vastu
väitlema õpetatud. Ta kirjutas nii kiiresti kui
käsi lubas, täitis mitu lehekülge ridadega. Luges
kirjutatut vaikselt endale ette ja analüüsis
sõnaseadmist, võrdles teiste töödega. Ta
leidis mitu sarnast rida ja ühe peaaegu samasuguse salmi.
Oleks siis veel et sama mõte, aga sõnaseade oli ka
samasugune.
«Ma pean tunnistama, et inimeste keelest täiusliku
luule loomiseks ei piisa,» ütles Hanits Lagritsa
kõrvale istudes. Lagrits oli pingi akna alla
tõstnud ja hingas sügavalt sisse välja. Nad
põrnitsesid mustjaspunast taevast. Mai naases
köögist ja ronis nende kahe vahelt läbi, sitsis
aknalauale ja pistis pastaka otsapidi hambusse. Lagrits
märkas, et tal on nii rahumeelse loomakese kohta
ääretu nõelapesa suus.
«Kuidas sa looduses hakkama said?» küsis
Lagrits nähtust julgust saanuna.
«Mis mõttes?» küsis Mai.
«Ma mõtlen, kas te kooparotid olete
võimelised ehitama, küttima. Ära sa valesti aru
saa. Ma ei pea sind lolliks, aga sa oled nii õbluke.
Veeämber litsuks su surnuks. Ja see ei peaks olema
kaheksaliitrine.»
Mai itsitas täiesti kohatult. «Kunagi ma teile
räägin,» ütles ta. «Kuidas kooparotid
elavad. Meie ja meie teravad hambad. Aga see veeämbri jutt
on küll puhta lollus. Me oleme igasuguste surnukslitsumiste
jaoks liiga väledad.»
Otsekui oma juttu tõestamaks heitis Mai ennast
järsku aknast välja ja ronis mööda seina
aknapiida alla, riputas ennas konksus tagakäppa pidi
nartsuks ja jäi mõnuga Lagritsa
järelesööstu ootama. Oli selge, et inimene temast
hoolis, siniseks võõbatud lakaga pea vupsas kohe
silmad suured ja vast isegi veekalkvel aknaaugust
välja.
«Kas sa tahad ennast ära tappa!» kurjustas
Lagrits. «Ühel ilusal päeval läheb su jalg
krampi ja sa tilgud tänavale. Ja siis nad tallavad su
otsas.»
«Oh sa poiss, mis ma sulle igasuguste litsumiste ja
tallamiste kohta just ütlesin,» nähvas pea
alaspidi rippuv Mai turtsakalt. «Ma pole
litsutav.»
«Seda ütles ka minu vanatädi, enne
maalihet,» ütles Lagrits. «Nad ei saanud selle
kivi alt isegi tema villaseid susse kätte. Mida see meile
ütleb.»
«Mida see meile ütleb,» ahvis Mai.
Lagrits ei pannud õpetussõnade vahele roti
ninakat käitumist tähele. Ta jätkas: «See
ütleb meile seda, et me oleme liiga enesekindlad. Vaata
Mai, kuigi maailmas valitseb rahu ja aamen sellega, ilmub siin
ja seal välja kurja. Loodusjõud, sa tead, needsamad
kaagid seal all. Kõik nad toituvad peamiselt liigsest
eneseusust. Väike tagasihoidlikkus ei teeks sulle paha
loom.»
«Kui jalg krampi läheb, siis on mul mu saba,»
jätkas Mai poolelijäänud teemat. Ta
lõdvestas lihaseid nii palju, et sai enda keha looka
ajada ja esikäppadega laudisele toetada, siis ronis ta
kibekiiresti üles ja peatus alles Lagritsa kuklal.
«Ja sa tead Lagrits,» ütles kooparott.
«Ma olen lihtsalt selline enesekindel tüüp. Sa
lihtsalt muretsed minu pärast liiga palju. Kas pole nii?
See saba, see on kassi kägistanud. Igavese suure
kräuna! Vanad head võitluspäevad!»
Hanits vaatas neid. Nad näisid üksteise peale
üsna vihased olevat, Lagrits kindlasti rohkem kui
väike, aga samas teadis ta, et kõik, mida tema
näeb ja analüüsida suudab, on võlts. Nad
olid talle seletanud seda 1+1 ei võrdu alati 2 reeglit.
Nii kummaline on see elus hing, mõtles Hanits. Neil on
tõepoolest keeruline päevast päeva nende
tunnetega hakkama saada. Hanits tundis vahepeal, et oma tarkvara
uuendamine ajab ta hulluks, mis siis veel mõttetulvadega,
mida elusolendid tunnevad, peale hakata.
Järgmisel päeval, tööd lõpetades
kohtas Hanits kvartalis lühikest kasvu meest, kes talle
pikalt otsa vaatas. Oli vaadanud juba siis kui Hanits
heitveetoru kallal kannatlikult opereeris. Võib olla oli
ta nii viisakas, et ei kippunud tegutsejat segama, kuid samas ei
läinud ta ka minema, millest võis oletada vaid
üht. Tal oli midagi hingel. Ja Hanits ei eksinud oletusega.
Kohe kui mees taipas, et robot enam tööga ei tegele,
astus ta kiirel sammul üle sillutise tema juurde ja
köhatas sunnitult.
«Minu nimi on Anatolys.»
«Kui meeldiv,» astus Hanits sammukese ette.
«Hanits. Võib olla olete juhtunud mõnda mu
lendluulelehtedest lugema.»
«Ei,» ütles mees. «Ei ole juhtunud. Ma
jälgisin teid juba enne.»
«Nägin, et jälgisite.»
«Te olete ju kuulnud, kes ma olen?»
«Meie kvartali ülemvõim?»
«Nojah, ma pean siin korda ja sean asju nii nagu
inimesed seda soovivad.»
«Kas ma saan neid kuidagi aidata. Te teate, et ma aitan
alati hea meelega.»
«Usun, et saate,» ütles Anatolys. «Seda
pole lihtne ütelda. Me oleme nõu pidanud. Terve
hoolekogu. Mitmel õhtul isegi.»
«Kas midagi on halvasti?» küsis Hanits. Talle
meenus Mai ninanuuskimine tänava kohal. Tema sõnad
selle kohta, et midagi imelikku on sündimas.
«Ma pean selle kohe välja ütlema, nii on
lihtsam.» Anatolys näis iga hetk kokku murduvat, nii
sirutas Hanits oma käed välja ja toetas teda. Kuna ta
polnud liigutusega midagi halba plaaninud tuli mehe reaktsioon
talle paraja üllatusena. Too lõi tema käed
endast eemale ja vandus: «Seda pole vaja. Nõrkust
pole vaja.»
«Ma ei mõista,» raputas robot pead.
«Me oleme otsusele jõudnud, et teid ei vajata
enam.»
Hanits ei mõistnud. Tema mõistus ei leidnud
selles lauses mingit loogikat. Inimesed olid roboteid vajanud,
nagu ka robotid inimesi. Aastasadu. Nad olid üksteist
aidanud, püüdnud ühtede kehakülmust ja
teiste külma hinge kohandada, luua sideme, milles
mõlemad saaks eksisteerida ja siiamaani polnud kumbki
rass teineteisele nii karmi lauset lausunud. Oleks seda teinud
robot, oleks Hanits teda rikkiminekus kahtlustanud, kuid
inimesed ei läinud nii kergesti rikki.
«Te lahkute siit juba täna, nii teie kui ka
kõik ülejäänud metallmehed,»
ütles Anatolys. «Sinnapoole. Võtke oma asjad ja
kaduge.» Ta osutas pärastlõunases kuumas
õhus virvendava mäenõlva poole linna taga.
Nõlvak! Hanits oli sellest kuulnud, eelkõige
pelgas ta seda, kuna seal ühtki inimest ei olnud. Vaid puud
ja pidevas tuules hõljuv heinamaa. Elutu ühtaegu nii
päeval kui ööl, nii suvel kui talvel.
«Ma ei saa aru,» ütles Hanits. «Kas me
oleme midagi halvasti teinud?»
«Te olete meie looming, meil on õigus teist
loobuda kui me tahame! Ja teie ei vaidle tobedal moel
vastu.»
«Kuid ma pole loodud seda tegema,» ütles
Hanits. «Ma olen siin, et teid aidata.»
«Kui te homseks läinud ei ole, siis lakkate te
olemast. Ma usun, et see pole teie jaoks võõras
mõiste. Te võite olla igavesed, aga on asju, mis
isegi teid uinutavad. Ma arvan, et ma tegin ennast ideaalselt
selgeks.»
Anatolys viskas pea kuklasse ja astus kõrgil sammul
eemale. Ta värises. Inimesed värisesid vihast, seda
Hanits teadis. Ja järsku taipas ta ka seda, miks inimesed
teda viimaste päevade jooksul imelikult vaadanud olid, need
vähesed, kes seda julgesid. Ülejäänud
vaatasid lihtsalt mööda, justkui olnuks rohulibled
roboti jalge kõrval maapinnal midagi enneolematut. Nad
olid neist väsinud. Inimene oli ka täna looja ja
hävitaja ühtaegu.
«Milline pettus,» kurises Mai pahaselt. «Ma
pakin asjad. Me sööme suppi ja ma pakin asjad. Tulen
sinuga kaasa.» Nad olid kahekesi roboti ja pisilooma
ühiselamus ja roti hing oli liiga väike selleks, et
kogu seda ebaõiglust, mida robot talle selgitada
üritas ära mahutada. Tema maailmast poleks ka selle
hoiulevõtmiseks piisanud.
«Sa ei saa,» ütles Hanits. «Sa ei saa
Lagritsat siia jätta. Ta hoolib sinust väga. Ega
inimesed sind minema ei aja. Ma rääkisin robotitega.
Meid on siin kokku kümme. Neist kõikidega on
räägitud. Kõikidega. Meid kõiki aetakse,
aga sind mitte. Nad ei hooli sellest, kas rotid jäävad
või lähevad. Lagrits pole sind ajanud.»
«Lagrits ei hooli minust. Ta on terve
pärastlõuna põõnanud. Oinas
selline.» Mai väristas vurre, nii et ninal
mõnus hakkas ja aevastas. «Ei, ma lähen pakin
asjad ja me jalutame loojangule vastu, nagu kangelased alati
jalutanud on. Mõelda vaid, et maailm on suur nagu mu
vanaema vats ja mina istun juba kolmandat aastat selles
kopitavas linnakeses. Kui Lagrits minust hoolib, tuleb ta mind
otsima. Ainult nii saab selgeks teha, kas ta on etem kui
kõik need ülejäänud inimloomad.»
Mai sibas oma elutuppa ja kondas seal asjades tuulates ringi
nagu pisike hullunud tornaado. Ta korjas kokku kõik
kauplustest varastatud teekotid, oma vanavanaisa sõrmused
ja kallas pisikese plastplasku vett täis. Kooparotid olid
õnneks kameeleonid. Nad ei armunud kunagi ühtegi
kohta nii põhjalikult, et neil sealt raske lahkuda
olnuks. Nad olid rändloomad, pika eaga rändloomad, kes
kogusid erinevatest situatsioonidest korjunud kogemusi, nende
jaoks oli elu üks helge sümfoonia, millele ei
paistunud ega paistnud lõppu tulevat.
«Kas mu nina pettis mind!» karjus kooparott oma
korterist lae peal tallavale Hanitsale võidukalt.
«Ma kohe aimasin, et selle roti saba läheb veel
mitmeteks klammerdumisteks tarvis. Küll me hakkama saame.
Tõtt öelda pole mulle inimesed kunagi meeldinud. See
kuidas nad nii hiiglaslikud olema peavad. Nende tavad ja kombed.
Naeruväärne ma ütlen.»
Mai ilmus üleni tolmusena oma elupaigast välja ja
lõi pisikese ümmarguse ukse pisipauguga igavseks
suletuks.
Nad sammusid mööda peatänavat sinna, kus
asfalt aegamisi rohu poolt üha enam söödud sai,
kus pajuvõsa lokkas ja pikad nurmenukuvarred oma kollaste
õitega kiitlesid. Nüüd,
õhtuhämaruses hakkas kogu see õiemeri enda
silmi sulgema. Ka Hanits oleks soovinud silmi sulgeda,
kasvõi korrakski loota, et see kiire lahkumine muutub
ühel ilusal hetkel lihtsalt mingi programmijupi poolt
kootud üllatusunenäoks, aga ta teadis, et nii ei
juhtu. Inimesed olid ta hüljanud sama kiiresti ja kindlalt
nagu nad kunagi ta omaks võtsid. Tema esimesel
päeval, siis kui ta nende lillepeenraid rohis ja mitmed
kiidusõnad teenis. Tema oli minekul, kuna ta oli
valmistatud käsku kuulama. Käsk hakkas tiksuma selle
väljaütlemisest peale. Seega polnud venitamisest
juttugi.
Nad läksid tõepoolest loojangu suunas, ei saa
ütelda, et külge külje kõrval, kuna vaid
Hanitsa siluett paistis taeva taustal. Pigem jalg jala
kõrval. Rott sibas nagu hull, seni, kuni hein kasteseks
muutus, siis tõstis robot ta endale õlale ja Mai
uinus magama.
«Ära sa plaskut maha pilla,» pomises ta enne
unne vajumist. «Ilma selleta ei pea me kaua vastu.»
Siis meenus talle, et robot joob vaid selleks, et joomist
imiteerida ja ta parandas ennast pudikeelselt: «Mbina ei
mbea kaua vastubb.»
Mai nägi unes taevast. Taeva taustal seisis terve rida
kujusid. Need mõjusid ühtaegu väga rahustavalt,
kuid samas ka ebamaiselt, nii et hiir korraks ärkvele
võpatas. Siis taipas ta, et oli lahtiste silmadega
unelema jäänud. Vaatepilt oli tõeline. Robotid
seisid puusadeni ulatuvas rohus ja vaatasid alla, linna poole.
Päike oli peaaegu loojunud, nad olid nüüd umbes
kümme kilomeetrit tõusnud ja kogu linn paistis veel
vaid tuletäpilise mudelina, mille tuul iga hetk laiali
kanda ähvardas. Justkui parv jaaniussikesi puhkas seal
allpool hämaruses.
«Vaata kus kurat puhub,» sisistas Mai pahuralt ja
puges Hanitsa kõrva taha varju. «Mida me vaatame.
Miks me ei liigu.»
«Ma ei tea,» ütles Hanits. «Midagi on
lahti.»
Oli erakordselt rahulik, isegi tuul puhus
vaevumärgatavalt. Korraga tundus Maile kogu hetk nii
pühalik, kasvõi see, et ta sai palverändurina
koos kümne võimsaga sellist panoraami jälgida.
Tõenäoliselt pakkus see küll ainult talle
sedalaadi naudingut, mida hingega olnend tunda võis, aga
see kuidas nad kõik allapoole vaatasid oli kirjeldamatult
kurb ja võimas ühtaegu.
Ja siis juhtus minevikumaailmaga midagi täiesti
kirjeldamatut.
Loojangu taustal muutus kogu linn korraga helendavaks
tulekeraks, põles korraks ereda leegiga, siis muutus
tundide jooksul hõõguvaks täpikeseks. Mai
vahtis silmakesed pärani ja ei suutnud sündivat
uskuda. Nad seisid nõlvakul järjest kolm
õhtut ja vaatasid linna poole. Päeval polnud midagi
erilist aru saada. Ainult rott haistis kirbet
suitsulõhna, mida tuul nendeni kandis. Õhtul
eristus pimedusest taas hõõguv palavikupunane
laik. Ja nii taas ja taas.
Mingil hetkel, vist kolmandal päeval, pööras
Hanits puudutuse peale pead. Tema vasakul käel seisis pikka
kasvu juhtrobot, üks esimeste valminute seast.
«Anatolys saadab sõna...»
«Jah?»
«Ta palus mul sulle ja kõikidele teistele edasi
ütleda, et te aru saaksite.»
«Milline mats,» puristas Mai, kes viimase
joogiveega parasjagu oma silmnägu pesi. «Visata enda
tööjõud ja linna parim romantiline rott
sedaviisi looduse rüppe. See on ausalt ennekuulmatu.
Mingi...pthüi, mingi inimliku eelistuse pärast. Kus on
minu rotilik eelistus kui ma sõnnikumardikate käest
päevauudiseid kuulamas käin?»
«Nad jäid haigeks, väga kiiresti,»
ütles juhtrobot. «Nad ei soovinud, et see leviks. Nad
püüdsid üksteist aidata, aga ainus, mis nad teha
said, oli selle levikut piirata.»
Hanits vaikis. Mõistmine võttis aega. Korraga
sai ta väga haiget ja tunne, et mingi juhe tema sisikonnas
rebenedes haiget teha võiks, pani ta võpatama.
«Nad ei suutnud sellega hakkama saada,» ütles
juhtrobot. «Inimene on üllas, nad saatsid meid
välja. Et me hukkuma ei peaks. Nad teadsid, et me kuulame
käsku, kuid ei lähe iialgi kui me teame, missuguses
hädas nad on. Anatolys programmeeris mind ümber. Ta
tahtis, et nende sõnum meie kõikideni
jõuaks. Nad teadsid, et linna põletamine on ainus
võimalus surma leviku takistamiseks. Ja nad tahtsid
säästa kõiki, kes ei nakatu.»
Arusaamise klaarselge läige sähvatas Mai silmades.
Rott nuuksatas ja sibas siis kiiresti Hanitsa õlalt maha.
Ta tormas läbi kõrge heina, kuni leidis nutmiseks
sobiva õletuti. Ta nägi uinunud Lagritsat oma
sängil. Tõenäoliselt juba liiga sügavas
unes ja tema teda hoolimatuses süüdistamas. Inimesi
mitte sallimas. Ja kus ta nüüd oli. Pisarad
pisikestest mustadest silmateradest voolamas, olukorra traagika
hinge sajaks karjuvaks tükiks rebimas. Mingi
sisehääl ütles talle siiski, et kõik
polnud veel kadunud. Ta oli endiselt õiges seltskonnas,
kaasas nendega, kes hoolisid, nendega, kelle nimel korraga nii
palju ohverdatud oli. Ta tundis sisimas suurt rahulolu selle
üle, et ei pidanud enam inimestes pettunud olema, mis sest,
et sellise hinnaga. Usalduse võitmiseks oli tarvis
kellegi hukku. Ta nuusutas õhku ja teadis, et masendav
lõhn on pärit tema enda pisaratest. Nutnud oma
nutmised lõpuni läks ta kõrvad lontis
robotite juurde tagasi. Ta ei lausunud sõnagi. Nad poleks
teda lõpuni mõistnud. Võib olla ainult vana
juhtrobot ja Hanits, aga ta ei riskinud oma tunnetest isegi
neile rääkida. Selle asemel, et südant puistata
tegi ta oma süldina tõmbleva hinge nii tugevaks kui
sai ja klammerdus sabaga Hanitsa kaela ümber.
«Ma pole kass, kas tead,» tuletas Hanits talle
meelde. «Kus sa käisid väike?»
«Nutmas,» ütles Mai. «Mõtlesin, et
ei hakka sind rooste ajama.»
«Kui põnev,» ütles Hanits. «Mis
sinu pisikese skeptikuhingega juhtunud on?»
«Ma ei tea,» tunnistas Mai. «Veel ei tea. Ma
tean, et kui me mägedesse jõuame kutsun ma oma
hõimu kokku ja me rändame kõik Suurlinna. Nad
peavad teadma, mis siin juhtus.»
Hanits noogutas. Midagi oli muutunud ja ta teadis
täpselt, mis. Inimene oli oma inmlikkust ületades
sellest mingi osa ka neile, robotitele, jaganud. Inimene teadis
täpselt, mida ta tegi. Hanits pöördus, vaatas
metallmeeste kolonni, mis aegemööda, justkui
hõljudes, mööda heinamaad
mäenõlvaku tipule lähenes ja seadis ka ennast
astuma. Mõttes noogutas ta tänulikult viimast korda
Lagritsele, Anatolysele ja kõikidele neile, keda tal au
tunda polnud, kuid kes kõik teda tundunud olid.
|