09.01.2003 |
Maiken Arutalu
Võluri saatus |
Arvustused |
Tume ja hall oli maa. Ehkki kolm valitsejat olid
juba Võluri poolt hävitatud ei tundunud lootust
märgatavalt rohkem olevat. Kaks, tasandike isand ja soode
isand, nemad olid ikka veel elus.
Mitte väga heas seisukorras, seda küll. Kummalgi
oli neid kaitsmas veel viimane rüütel, Valge
rüütel ja Must rüütel, kes olid küll
tugevad, üksteise vastu võitmatud. Ent kas nad
suudavad Võlurile midagi teha?
Nende isandad uskusid, et suudavad.
Must rüütel
Ta väljus soodest, valge kilbiga must
rüütel. Ta oli viimane, viimane neljast
rüütlist, kes kord olid Sooisanda poolt loodud.
Ta oli viimane kõigist, kes kord isandat valvanud ja
maad vallutanud olid. Teised olid hävitatud kas
Võluri või ülejäänud valitsejate
poolt. Tõsi, valitsejad ise olid oma lossis ja suunasid
vallutusi, valitsejad ise olid võidelnud seni vaid
Võluriga. Kõik kolm, kes olid pidanud seda tegema,
olid hävitatud.
Must rüütel otsis Võlurit. Kuhugi siia,
Valge ja Musta valduste piirile pidi ta tulema, siia, kust nii
valge kui must loss paistsid. Ühest neist pidi ta
alustama.
Tasandikult lähenes mingi kogu. Kas juba? Ei, see oli
ratsanik. Võlur käis jala. Inimesed aga ei julgenud
oma küladest, fortidest, tornidest, oaasidest ega
teekõrtsidest väljuda. Huvitav, millest need
teekõrtsid elasid?
See pidi olema üks Püha Valitseja, nagu tasandike
isand end nimetada lasi, rüütlitest. Ka neid oli omal
ajal olnud neli. Palju neid nüüd oli, seda teadsid
vist vaid Võlur ja tasandike isand.
Must rüütel suunas oma energia ja tahte Valge
poole. Valged rüütlid ja kõik muud elukad, kes
tasandike isandat teenisid olid samamoodi vaenlased nagu
Võlur.
Samamoodi? Võlur polnud mitte ainult Sooisanda
vaenlane, mitte ainult viie valitseja vastane, vaid ka
Ragareni vaenlane, Ragareni, kes nad kõik oli
võimalikuks teinud.
Inimesed tahtsid elada omasoodu, oma väikeste
võlukunstidega, inimesed ei olnud tähele pannud kui
rikas on nende maa ja mida see kõike
võimaldab.
Niisugused mõtted libisesid kiirelt ja pooleldi
tabamatult läbi Musta Rüütli. Temani
jõudis vaid järeldus, et olend, kes mägedest
tasandike ja soode poole ronis, vääris enam
tähelepanu. Pealegi oli Valge Rüütel
seisatanud.
Kartis ta Võlurit ?
Võlur, sest see ta oli, lähenes tasasel,
kuulmatul sammul. Pikad tumedad juuksed lebasid ta seljal,
üle õla oli tal väike pruun kott. Rohelistes
pükstes jalad mõõtsid tasapisi maad. Kui ajad
oleks olnud teistsugused, oleks teda lihtsaks ränduriks
võinud pidada.
Sest nii kaugelt polnud Võluri silmi näha.
Must rüütel pööras oma ratsu
Võluri poole ja suundus talle vastu. See võitlus
tuli maha pidada, seega polnud mõtet oodata kuni
Võlur temani jõuab.
Võlur jäi seisma. Ta ootas süvenenud
ilmel.
Must rüütel lõi odaga. Võluri
ümber tekkis ootamatult poolläbipaitsev must kera, mis
oda kinni peatas. Ta ei saanud viga.
Võlur sirutas käed ette, neile tekkis väike
punane pall. Võlur vaatas selle tagant rüütlit,
silmad säramas. Pall sööstis Rüütli
poole.
See oli elav tuli, mis Musta Rüütli randmeid
kõrvetas. Kui hea, et mäed olid nii kaugel,
mägedest tuli tulejõud, mis oleks võinud
laastada kogu ümbruskonna.
Nüüd oli vaid Musta Rüütli üks
käsi kasutamatu.
Ta ründas uuesti, üritades lasta oma loomal
Võlurit jalge alla trampida kui ka teda odaga
rünnata.
Oda oli kasutu. Ent Rüütli ratsu suutis
Võlurit vigastada. Too taganes ja saatis Musta
Rüütli poole veel ühe tulepalli.
Kui palju suudab? vilksatas läbi Musta Rüütli
mõtete. Tavaliselt ei suudetud üht ja sedasama
võlukunsti mitmeid kordi kasutada. Eriti niimoodi, otse
järjest.
Must Rüütel taganes omakorda. Võlur oli
keerulisem vastane kui ta oli arvanud.
Ja Rüütel oli üksi.
Mitte kauaks. Valge Rüütel ei seisnud enam, vaid
ruttas võitlejate poole.
Must rüütel aistis seda ja asus uuesti
ründele. Kaks tulepalli järjest --
Võluril ei saanud olla nii palju mana järel, et oma
kaitsekilpi ehitada.
Oda tungis Võluri õlga. Valge oda. Must
rüütel üritas Võlurit jalgelt maha
rabada.
Esimest korda võitlesid nad Valge Rüütliga
koos.
Nad olid kiired nagu mõte, kui nende vastas oleks
tavaline olend -- draakon või hiidämblik
või varjuloom -- ei oleks need jõudnud
reageerida enne kui juba oda neisse tunginud oli.
Võlur oli teistsugune. Ja tugevam.
Välk lõi rüütlite vahel maasse ja
halvas nende liikumisvõime mõneks ajaks.
Võlur kasutas seda ära. Ta sirutas välja
käed ja mõlemalt kerkis kummaline vine, vine, mis
rüütliteni jõudes neid tasapisi algosakesteks
lahutama hakkas.
See oli kõik. Häving.
Musta Rüütlini jõudsid vaid võluri
kurvad silmad. Tema nägi neis küsimust: miks
küll? Miks sa võitlesid, kui nii kurvaks osutus su
lõpp?
Rüütel tajus ka oma vastust, ja just enne tema aju
lahutumist ja annihileerumist avanes temast see:
Võitlus ei vaja põhjust ega eesmärki.
Võitlus on iseenda eesmärk. Sa ju ei küsi, miks
põld läheb põlema või katk levib
üle maa. Ära küsi, miks ma võitlen.
Valge Rüütel
Ta seisis Tasandike ja Soode piiril, valge ja
särav, musta kilbiga rüütel. Temal oli veel
võimalus viia oma isand võimule, vallutada maa.
Selleks oli veel vähe teha. Võlur oli enamuse
tööst tema eest ära teinud. Ja teised
olendid.
Nüüd tuli veel Võlur ise hävitada. Ja
Must Rüütel.
Valge rüütel oli kord varem Võlurit
näinud. See oli aga temasse meeletu hirmu sisendanud, nii
et ta ei suutnud enam liikuda ja siis ise uttu kadunud.
See võitlus läheb keeruliseks.
Valge Rüütel oli lootnud, et keegi teine saab
Võluriga hakkama ja temale jääb vaid
külade, võõrastemajade, tornide ja muude
inimeste kogunemispaikade vallutamine.
Kõik oli teisiti läinud. Võlur oli tugevam
kõigist senistest. Kui ta võitles ta ei kaotanud.
Viimasel ajal oli ta hakanud läbi saama võitlusteta,
vastased kaotasid seletamatul kombel pea ja põgenesid,
need kes olid olnud kord inimesed loobusid tihti oma uuest
rollist ja läksid sünnipaikadesse tavalistena
tagasi.
Aga Võlur oli noor. Liiga noor, et olla vallutaja.
Valge Rüütel nägi Musta tema poole suundumas.
Niisiis alustada tuleb temast. Valge rüütel seisatas.
Oma isanda valdusest oli tema tugevam.
Siis nägi ta Musta Rüütlit
pöördumas. See oli liiga ootamatu. Võitlust
katkestada suutis ainult Võlur.
Võlur see oligi. Ta ronis alla mägedest, mis
tasandikkudele ja soodele tõid.
Must Rüütel suundus kartmatult tema poole.
Valge hämmastus.
Ka siis, kui sa oled üksi jäänud, kaitse
oma positsiooni. Kohe leidub veel keegi, kes astub su
kõrvale ja teid on juba kaks.
Nüüd pidi siis tema olema see
kõrvaleastuja. Ta nägi tulepallisähvatust ja ei
kõhelnud enam.
Valge Rüütel sööstis Mustale appi. Kui
nad on hävitanud Võluri on lihtsam omavahel hakkama
saada.
Ta heitis oda. See tabas. Rõõm voogas Valgesse
Rüütlisse. Võlur ei ole surematu.
Välk lõi tema kõrvale. See tegi ta
uimaseks. Pisut liiga kauaks, ta hoomas veel Võluri
väljasirutatud käsi ja seda et ta jalad hävivad.
Valge Rüütel annihileerus, kadus olematusse.
Võlur
Pärast rüütlite surma olid nende
isandad kaitsetud. Kui mõnel valitsejal olid
hävitatud kõik tema alamad oli ta kõigile
nõidustele kättesaadav ka kaugelt.
Võlur kutsus esile loitsu, mis sööstis
läbi lossikoridoride ja haaras Sooisanda ning aheldas ta
kaheks tuhandeks aastaks maa alusesse koopasse.
Ka tasandike isand jäi tumedas koopas ilma oma
pühast särast. Kaks tuhat aastat. Igavik.
Võlur tekitas enda ümber peidukookoni.
Kui sa oled hävitanud kõik viis valitsejat,
siis ära jää unistama. Ragaren ei kõhkle
sind ründamast.
Nii oli talle ütelnud vana tark ühes
külas.
Ma ei tea miks ma võitlen, oli Must
Rüütel talle ütelnud. Võlur ka ei teadnud.
Võlur oli õppinud loitse ja nüüd kasutas
neid. Maa tema selja taga andis tugevust.
Mis siis saab, kui Ragaren on surnud?
Võlur ei kahelnud endas.
Mis siis saab?
Ta peab elama maailmas, mis sõja loitse, sõja
haaravat kunsti ei vaja. Rahulikus ja tavalises maailmas. Oma
nukruste ja vihadega, aga ilma Võitluseta.
Võlur kahetses, et ta nii tugev oli.
Aga ta ei tahtnud surra.
Ta tahtis võidelda, levida nagu katk või siis
tuli üle põldude. Ta oli küll võidelnud
maa vabastamise eest, aga ta ei tahtnud vabastatud maal
elada.
Peab ta laskma Ragarenil võita? Aga siis kaotab ta
elu. Võluri iga rakk tahtis elada. Elada, elada!
Kõik läks pimedaks. Kookon ei kaitsnud teda.
Võluril oli vaid viimane hetk, siis viimane
võitlus ja siis elu tühjuses.
Ragaren
Keegi oli jõudnud.
Kera sees keegi.
Ragaren ei mõelnud ei surmast, võidust ega
kaotusest.
See ei päästnud teda. Ta ei mäletanud, et ka
tema oli kaks tuhat aastat tagasi olnud Võlur.
|