Krobelise tahvli ees seisis Koorg ja sehkendas midagi
söepulgaga. Oma kritselduse valmis saanud, valmistus ta
käsi puhtaks pühkides pöörduma juba omavahel
lobisema hakanud kuulajate poole. Kostus isegi mõningaid
naeruturtsatusi, mida osa suurenenud vastutustundega
sealviibijaid kulmu kortsutama pani. Koorg pöördus ja
lasi pilgul ringi käia. Tema paksu võidunud
juuksepahmaka ja suurte kulmude all pilkuvad silmad vaatasid
rahulikult, kuid neis paistis ärritus. Nii mõnigi
oli omavahelist vestlust jätkanud ja ei pannud Koorgi
tähelegi.
«Mehed!!» karjus ta äkki. Vestluse sumin
kostus veel sekundi inertsist edasi, kuid lakkas ruttu.
«Ärge unustage, milleks me siia kogunesime.»
jätkas Koo nüüd pilku aeglaselt ühelt mehelt
teisele viies ja sealjuures igaühele silma vaadata
püüdes. «Täna ei ole aega lobisemiseks. Meid
ähvardab tõsine hädaoht, võiks
öelda, et lausa surmaoht ja te kõik teate
seda.»
Seltskonnas tekkis pinev vaikus. Hoolimata aga
ähvardavatest sõnadest oli tunda, et paljud suhtusid
neisse halvasti varjatud ükskõiksusega. Nii
mõnegi näol paistis nõustumine Koorgi
sõnavõtuga, tembitud aga seda liiki varjatud
põlgusega, mis küll paistab välja, kuid mitte
piisavalt otseselt, et reageerida. Ka Koorg ise mõistis
seda ning nõjatudes maast väljaulatuvale
postamendile ohkas vaevukuuldavalt.
«Hakkab peale ....», kostus kuskilt, kuid seda nii
vaikselt ja osavalt öelduna, et ka parima tahtmise juures
polnud võimalik ütlejat tuvastada.
Koorgi näole tõusis kerge puna. Ta surus end
tagasi hoides hambad kõvemini kokku, ja vaikis. See
vaikus kestis vaid mõne hetke ja Koorg jätkas.
«Jah, meie võitlus vaenlasega hakkab jälle
peale.» Hääl muutus enesekindlamaks ja keha
sirgus tolli võrra. Koorg oli tõusnud ja astus
aeglase sammuga pisut krobelise tahvli poole, millelt paistsid
lihtsad, kuid koosolijaile paljuütlevad skeemid ja
joonised.
«Nagu näete, pole asi ju sugugi hull.»
Näkku ilmus haeratus ning hõlmade lehvides
pöördus Koorg kuulajate poole. Kohe aga muutus
nägu dramaatiliseks ja otsustavaks. «Aga hullemaks
minna on võimalused väga-väga suured. Meil
varusid vähe ja vaenlane nii ees kui taga. Meid sestap ees
ootavad tõsised mured, sest vaenlane eales ei
maga.»
Selle peale kortsutasid osa kuulajaid jälle
tüdinult kulme ja kõige tagumises nurgas istuv mees
tumedates riietes ja kokkuseotud pikkade juustega köhatas
ning mainis justkui mokaotsast vaikselt «Hakka asjaga
peale, mis sa veiderdad». Sellesse ütlusse oli pandud
ka tigedat irooniat. Sellest said irvitavate näoilmete
tõttu ilmselt aru vaid tema ümber istuvad mehed, kes
koos ütlejaga moodustasid justkui eraldiseisva
seltskonna.
«Ja mis siis et veiderdan. Sinul Ho, koos oma
kaaskonnaga, on see kõik ju nagunii ükstapuha. Saaks
ainult õgida ja lõbutseda. Tööd teete ka
vaid selleks, et oma mõnuiha rahuldada ning oma ... oma
tatise nina otsast te kaugemale ei näe. Suured ideed ja
kaugemad ohud on teile ükstapuha. Ma ... ma ... mul ka
lõppude lõpuks ükstapuha mis teist saab. Kas
te tõesti ei näe, et ...» Rääkijal
näisid sõnad lõppevat. Näis nagu poleks
neid maailma veel piisavalt loodud.
«Ükstapuha, ükstapuha», veeretas Ho
öeldud sõnu irooniliselt suus. Tundus nagu oleks
mees võtnud kätte midagi ebameeldivat, mida ta
parema meelega seal hoida ei tahaks. «Hea küll
räägi edasi Koo mis sul öelda oli. Vaatame seda
asja siis.»
Ka Koorg oli rahunenud, lõi vaid tüdinult
käega ja jätkas, tegemata välja oma nime mitte
eriti lugupidavalt lühendamisest. «Nagu teate on
viimasel ajal oluliselt tihenenud krjoonide
külaskäigud. Esialgu on neid küll nähtud
vaid äärealadel ja põgusalt, kuid seda
niivõrd jultunud moel, et igaüks kellel on kas
või pisutki vastutustunnet ja perspektiivitunnetust,
tunnistab olukorra ohtlikkust. Eelkõige mina, pealikuna,
tunnen kõige suuremat muret meie ühiskonna
turvalisuse ja jätkusuutlikkuse suhtes. Hoolimata oma
positsioonist ühiskonnas on aga vajalik, et kõik,
viimse kui üheni meist saaksid meid ähvardavast ohust
aru.»
Siinkohal oli paljuütlev paus.
Koorg jätkas. «Ja nüüd jätkame sealt
kus pooleli jäime. Eelkõige pean ma tähtsaks ja
kordan veelkord, et laager tuleb üles lüüa
võimalikult lageda koha peal. See elimineerib ootamatu
rünnaku võimaldades seda õigeaegselt avastada
ja vastulöögiks valmistuda. Sellest johtuvalt
...».
Mees vehkis kiirelt ja entusiastlikult oma jooniste ees ning
kuulajad pidid kõvasti pingutama, et jälgida.
*
Lumises ja pea täiesti pimedas metsas valitses vaikus.
Aeg-ajalt kostus vaid kerges tuules liikuvate puude kahinat ja
väikeste lumemütside kukkumise potsatusi okstelt. Mets
oli tume ja ähvardav ning seda ääristasid raagus
lehtpuud, moodustades hõreda võsa. Puude
pikaajalisemal vaatlemisel võis märgata, et
mõni lumekuhil, mis paistis esialgu üsna kindlalt
oma kohal seisvat, oli sellelt vaid hetkeks pilgu
pööramisel ootamatult kadunud. Veidi ringi vaadates
võis seda sama küngast näha aga pisut eemal,
nagu oleks just seal tema õige koht.
Ühe sellise künka varjus kükitas paksu ja
samas elastse kaitseülikonna all O'Har, nagu talveunne
pugenud mardikas. Ainus teda reetev märk oli õrn
hingeaur, mis aeg-ajalt väikeste summutatud pahvakatena
katva riide alt tõusis. Lisaks temale varjasid riided ka
relvi, mis paiknesid nii osavalt paigutatud taskutes kui ka
käevarte ning jalasäärte külge kinnitatuna.
Ümbruskonnas oli temasuguseid mehi veel, kuid operatsiooni
hoolikas planeerimine ei lasknud neid kokku puutuda. Kogu
piirkond oli täpselt jaotatud.
Võitlejad olid jõudnud võsaveerele, kust
algas segitambitud ja mahajäetud lagendik.. Künklikku
maad katsid värsked lumevaalud, millest paistsid kuivanud
rohukõrte otsad, mullast määrdund heinatuustid
ja ajuti ka siia-sinna laialipillatud peenikesed valged
juurikad. Tundus nagu oleks mõni röögatu elukas
alles äsja siin madistanud ja lumi vaid mõne tunni
eest selle trööstituse kinni katnud. Saabuv hommik
polnud veel valgust toonud ning vaid külmast vilkuvad
tähted ja ahas kuusirp aitasid lumist välja
valgustada.
Üsna pea pidid kõik valmis olema ning operatsioon
«Kõrgem jõud» võis alata. O'Har
ootas, vaadates otse enda ees olevat pimedat ja lagedat platsi,
mille kahel ülejäänud küljel oli samuti
võsaribaga ääristatud mets. Lagendiku teine ots
kadus tumedasse hämusse
Raskerelvastuse kasutamisega ei tohiks probleeme olla,
mõtles ta. Silmi vidutades ning selja taha
pöörates aimas ta läbi võsa päikese
esimest juuspeent triipu horisondilt taevasse upitumas. Pead
ettevaatlikult tagasi keerates oleks silmanurgast nagu keegi
vilksatanud. Tähelepanelikult vaadates paistiski pisut
eemal üks valge küngas liikuvat. Kostus sahinat ja
peagi välgatas midagi tumedat. Har tardus paigale,
püüdes siiski säilitada nõtkust kiirelt
tegutsemiseks, kui vaja peaks olema. Südagi hakkas pisut
kiiremini põksuma, kuid rahunes kohe, nähes et
üks tema kaaslastest, kes oli eemal pisut
vääratanud suutis siiski märkamatuks
jääda ja tasakaalu taastada. Har tundis kergendust,
raskerelvastusega tegelemisel võis üksainus vale
liigutus lõpetada operatsiooni ning halvemal juhul tappa
enamuse neist või lausa kõik.
Ta pööras pilgu uuesti lagendikule ja silmitses
seal seisvaid massiivseid ja tumedaid kogusid.
*
Kõik magasid, vaid aeg-ajalt kostus nohinat ja
ähkimist. Ho oli aga ärkvel, vaid mõne minuti
eest oli ta tõusnud jubeda painaja peale. Tundus nagu
oleks maa järsku värisema hakanud ning rasked
mürakad kõrvukraapivalt pasundades tema suunas
tormanud, ähvardades teda tappa. Ta hakkas unes meeletu
pingutusega jooksma, kuid jalad ei viinud paigast. Mida rohkem
ta ponnistas, seda ahastavamalt aeglaselt ja liikus.
Ähvardav kõmin aga paisus üha ja lõpuks
oli see kõikjal tema ümber. Kostus metsikut
möirgamist ja vilinat. Nüüd märkas ta ka
teisi inimesi rabelevat ja nende hädakisa segunes
möödavihisevate mürakate tüminaga. Paljud
ümberringi kukkusid. Suured, massiivsed tükid, mis
paistsid elavat, veeresid ja trampisid puruks kõik oma
teel. Need, kes unesegaselt proovisid kõrvale
põigata, suutsid küll seda mõnda aega teha,
kuid lõpuks paiskusid siiski ümber ning muljuti
puruks. Enamik tapetuid lasi kuuldavale vaid lühikese oige
või summutatud karjatus, justkui poleks surmal olnud aega
lasta öelda oma viimane sõna.
Ho aimas kõike seda justkui äärmiselt
kaugelt, samas aga ka väga lähedalt. Ta rabeles
endiselt ja kuulis kuidas läbi katkematu mürina, et
surevate inimeste karjed muutusid üha harvemaks ja
kaugemaks. Hetkeks sähvatas pisike rõõmukiir
ja tekkis tunne, et ta on pääsenud. Tinased jalad
muutusid üha raskemaks. Peaaegu viimast jõudu kokku
võttes üritas ta lähenevast koletisest
kõrvale põigata, kuid tõugati siis metsikut
valu tegeva löögiga pikali ja jõudmata
karjatadagi ärkas Ho üles.
Süda peksis kiiresti ja hingeldus mattis kõri. Ta
pühkis käega üle näo ja püüdis
rahuneda. Mõne aja pärast oli hingamine taastunud ja
unenäoriismedki kadusid kiirelt mälust. Ho
püüdis küll meenutada, kuid mida rohkem ta
pingutas seda kiiremini unenägu ununes. Viimaks oli
järel vaid ähmane mälestus toimunust ja kerge
iiveldus, mis tõusis kuskilt keha keskosast. Mees ohkas
ning mõtles, et peaks telgist välja minema ja
valveposte kontrollima. Tal polnud eriti usku neisse Koorgi
tallalakkujaisse, kes väljas passisid ning ilmselt
rääkisid pikalt ja laialt oma pealiku vapratest
otsustustest ja ettenägelikkusest, mis lähemal ajal
neid kõiki suurele ja igavesele õnnele pidi
viima.
Mõne aja pärast aga võttis väsimus
võimust ja mees heitis uuesti magama. Paras teile,
mõtles ta endamisi meeste kohta kes väljas valvet
pidasid. Kui te midagi kihva keerate siis saab jälle
kõvasti naerda ja las siis suur ja tark pealik kaitseb
teid kuis suudab. Ho sulges silmad ja magas sekundi pärast
nohinal.
*
Hommik hahetas ja valitses päevastest tuultest veel
puutumata vaikus. Ootamatult kõlas selles peaaegu
märkamatu öökulli huige, mis näis olevat
stardipauguks järgnenud kohutavale lärmile. Üle
kogu lagendiku kostus metsik kisa ja tärin, mis metsa
tumedalt müürilt vastu kajades võimendus ja
tekitas mulje suurest hulgast täies relvis
sõduritest. Võsast jooksidki välja
võrdsete vahemaade tagant mehed, kes kõigest
jõust karjusid ja relvi üksteise vastu tagusid.
Nüüd läks ka lagendik ise liikvele. Siin-seal
paiknevad tumedad kobarad liigatasid järsku, hakates kisa
eest ehmunult pakku liikuma. Esialgu toimus see küllalt
aeglaselt ja uniselt, kuid juba mõne aja pärast
kihutasid need tombud aina suureneva kiirusega ja omavahel
ühinedes lagendiku selle serva poole, kust kära ei
kostnud. Peagi täitus kogu metsade vahel kulgev lage ala
justkui tumeda ja mässava jõega, mis endale
mürinal teed otsib. Kellegi võimuses ei olnud enam
järgnevaid sündmusi vältida.
***
Saabus hiline õhtu ning väsinud
ekspeditsiooniliikmed jõudsid mööda lagedat
orgu mäerinnakule. Pisut seisatanud ja puhanud asusid
kõik mehe järgi, kes kätega viipas ja midagi
seletas, ülesse sammuma. Peale esimese mineja liigutasid
kõik teised ennast üsna uimaselt ja ilma erilise
entusiasmita. Neil ei tulnud siiski kaua astuda. Veerandtunnise
kõmpimise järel leidsid kõik end murenenud
koopasuu eest, mis avanes madala võsa ja rohuga kaetud
mäenõlval. Seltskonda juhtiva mehe õpetuse
järgi võtsid kõik seljakotist seljast,
õngitsesid sealt välja taskulambid ning neid
põlema lülitades sisenesid aeglaselt koopasse,
jättes kotid mõned meetrid eemal murule. Meeste
lahkudes jäi koopaavaus mustama nagu oleks maa nad neelanud
ja ootamatust suutäiest suu lahti jätnud.
Pisut kõndinud, jõudis kogu seltskond koopa
laiemasse ossa ja neid koopasse juhatanud mees seisatas.
Kaasliikmete lampide sihitult veiklevas valguses paistisid
vaevuaimatavad kriipsud ja sirgeldused. Tundus, et kogu seinal
kujutatu on mitte ainult möödunud aegadest, vaid
justkui ka vanadusest ja väsimusest tuhmunud. Pikapeale
lakkas valgusvihkude kaootiline vehklemine ja ekspeditsiooni
juht alustas.
«Praegu ongi teil võimalus näha inimkonna
algusaegade meistritööd. Olen kindel, et selles
väevumärgatavast ja aegade puretud teosest kumab meile
kõigile endisaegsete inimeste kindlust ja tarkust, mis
suunas nad lõpuks arengule, mille tunnistajateks meie
teiega kõik oleme. Vaadake neid jooniseid ja
mõelge kas ...»
Pisut maad eemalt koopanurgast kostus pominat, mis küll
rääkija kõrvadesse ei jõudnud.
«No küll mõni teeb ennast targaks».
Ütleja kõrvalseisja ohkas vaikselt ja vastas,
«Jah, lollus on küll vist igavene».
|