Valge furgoon keeras suurelt teelt ära. Sotsiaalametis
töötava juhi kõrval istus brünett naine,
kes vaatas aknast välja. Marianni ees avanes vaade
külale. Peagi keeras auto majade vahele, mis ei asetsenud
väga tihedasti koos. Mitmegi maja juures oli lisaks aiale
kartulimaa.
Ühe maja taga oli põllulapp, kus kasvas
kõrge umbrohi. Kasvas otsekui märk, et kartuleid
polnud seal mitu aastat olnud. Masin keeras sellesse aeda.
Vanatädi majal oli kaks korrust ja veranda. Värv
seinalaudadel oli luitunud mälestus hiilgeaegadest. Mariann
ei vaadelnud seda kaua. Sotsiaaltöötaja avas
koputamata ukse. Pimedus selle taga oli päikeselise
maailmaga võrreldes jahe tuttava lõhna puhang.
Kõhedalt tuttavalõhnaline; naise alevivanaema
külmkapi ravimtaimede lõhn oli ehk sarnane.
Koda oli kitsas; selle järel tuli köök.
Köögikapid olid valget värvi; puiduimitatsioon
sellesse kööki ei kuulunud. Muud detailid libisesid
läbi köögi astuvast naisest kirjeldamatu
virrvarrina mööda .
Mariann astus magamistoa ukselt edasi, kui sotsiaalameti
töötaja teda tutvustas. Tädi teki kott oli
lapseliku mustriga. Kirju kui Marianni põrandakalts..
Tädi vaatas talle otsa. Tema nägu ei paistnud
niivõrd vana kui vaevatud. «Sina oled siis Annemari
tütar?»
Ta vastas, et Annemari on tema isa õde.
Tüütu tädile sülletoppimine silme ees,
ütles Mariann, et Annemari oli tema lemmiktädi.
Elsa naeris ja vestlus jätkus. Rääkisid
küll peamiselt tädi, keda Mariann teietas, ja
sotsiaaltöötaja, kelle hääle oli sama ilmetu
kui mees isegi. Vanatädi oli seevastu aukartust sisendav.
Piisavalt, et tema möödunud aegadest
rääkivate juttude ühest kõrvast sisse ja
teisest välja laskmine ei läinud
süümepiinadeta.
Lõpuks jäid nad kahekesi. Mariann tegi
süüa, pesi nõusid ja tõi ravimeid
tädile voodisse kätte. Töö ja Elsa juttude
kuulamisega päev mööduski. Kuivkempsus käis
«teie» kepile toetudes ise.
Marianni magas ühes kolmest alumise korruse toast.
Riidest lahti võttes mõtles ta, mis saab
vanatädist siis, kui tema kuu aja pikkune puhkus
lõppeb. Meeste võrgutamiseks mõeldud
pitspesu, mis siin sootuks otstarbetu, tripid rippusid
nõutult..
Hommikul riietudes mõtles Mariann, kas ta polnud
öösel näinud üht veidrat kogu istumas ahjul.
Ta pilk liikus sinna; ahi oli madalam kui raudahjud
enamasti.
Söögi viis Mariann vanatädile plastkandikul,
mille pleekinud toon oli ehk kandiku kriibitud pinda
väärt.. Lõunaga lõpule jõudnud,
andis tädi ta vabaks. «Lähed ehk jalutama, peale
sööki on see kasulik.» Mariann viis kandiku
ära ja tõstis enda tooli voodi eest laua alla.
Sellel oli raadio, mis poleks praeguseid jaamu vastu
võtnud. Disainiime klaviatuuriklavhidena neljakandilised
nupud jäid seega sisse vajutamata.
Küla Marianni eriti ei tõmmanud. Ta nägi
metsa tagant tõusvat suitsu ja läks eksimist
kartmata metsatuka poole. Ümber selle minnes jõudis
ta vana surnuaeda sülelevale välule, kallistavaks
käeks seesama ühte otsa pidi kalmuaia tagusesse metsa
suunduv tukk, mille «sõrmedest» Mariann
mööda tuli.
Autoteed polnud. Jalgteel ilmselt käidi, sest päris
hooletusse jäetud see polnud. Sama aga ei saanud öelda
surnuaia madalast kivimüürist väljaspool seisva
maja kohta. Võibolla oli see puust hoone kabel. Katusel
risti polnud ja uks rippus hingede peal; vilets kui maamehe
salalootus.
Värava kohal oli kivikaar. Mariann avas ja sulges
roostetanud värava. Ta pühkis kätt
taskurätikuga.
Tee ääres lokkas rohi unustuse
iseenesestmõistetavusega. Sellesse kadusid ka vanemad
hauad. Mõnel puudus hauakivi, teistel paistis ainult kivi
selg rohelusest, mis varjas ühtlasi eelmise aasta lehtede
kõdu. Naine tundis selle tumepruuni hõngu.
Üks perekonnanimedest tundus tuttav. (Kas Antsla kandis
ei elanud ühed Madlid?) Mariann hakkas põnevaid
haudasid otsima. Kui ta pööras väravapoolse
müüri äärde viivale teele, nägi ta
meest. Hauakivid ununesid, sest Mariann ehmus.
Seljaga surnuaia poole seisjal olid jalad kergelt harkis.
Mariann oleks arvanud, et mees on purjus. Aga
ülikonnastatud tüüp ei tuikunud oma positsioonil
kabeli kõrval, ja naine ei söandanud talle ja
ehitisevarele läheneda. Sestap ta ei läinud
värava poole, vaid ronis ühes kohas üle
müüri ja sukeldus metsa.
Mõningase ekslemise järel jõudis Mariann
maja juurde, mis asus praktiliselt vanatädi elamise
kõrval. Taimi istutav keskealine naine vaatas teda
huvitult ja pöördus tagasi oma töö juurde,
otsekui vääriks võõras vaid tema
dressipükste veninud trääsa.
Oma ajutises kodus tegi Mariann purgisuppi. Olles liiga
väsinud, et midagi suuremat ette võtta, jättis
ta nõude pesemise järgmisele päevale.
Kannus oli soojaks lastud kaevuvesi. Mariann lõpetas
loputamise ja hakkas pesukausi kõrval nagis rippunud
rätikuga nõusid kuivatama. Käterätiku
nagisse panemine peast lennanud, läks ta lõpuks
vanatädi toa uksele.
Elsa oli talle rääkinud, et ülemisel korrusel
on pööning. (Mariann muljus rääkides oma
pesemisest kortsulisi käsi.) Kas ta võib seal asju
vaadata?
«Kui pirn korras on. Aknad on seal
väikesed.»
Mariann läks kolmandasse tuppa, kus oli treppredel.
Sellel seistes kobas ta lüliti järele ja veendus, et
pirn pole läbi põlenud. Naine ronis üles.
Pööningul olid vana mööbel ja raamatuvirnad.
Ta vaatas ringi ja astus nende vahelisse labürinti.
Mariann leidis riideid, mis oleks camp-i mõttes
kõlvanud selgagi panna. Samas ta unustas need, sest siin
oli veel eestiaegseid ajakirju, uurimist nõudvaid
kummuti- ja lauasahtleid. Aeg möödus kiiresti,
paljastades oma laegaste, milles vana paberi hõng,
sisu.
Ühte kirstu märkas Mariann kaks korda.
Kõigepealt soris ta selles olevates nõukogude-
aegsetes raamat-kalendrites. Hiljem heitis ta juhusliku pilgu
selle poole. Väljas oli vist juba päris pimedaks
läinud, nagu Mariann veendus aknast välja vaadates.
Lambil polnud kuplit ja valgus ei moodustanud kitsast vihku.
Õigupoolest langes see suure kollase larakana, serv
kirstu riivamas.
Istuja oli rõivastamata -kui tal üldse oli keha.
Nukker naeratus ja kutsuv käeviibe ei tähendanud
midagi. Tegemist võis olla hinge miimikaga. Kui maja vaim
on hing.
Marianni pole vanatädi elamises tarvis. Vaim edastas
selle mõttega ja lisas: «Hea ametimees võib
ise Elsa eest hoolt kanda.»
Aga miks ei või tema sama hästi... Vaim katkestas
Marianni.
«Sinu kohalolu on pidev. See segab Elsa
äraminekut.» Marianni karjatuse -või sellena
tunduva mõtte- peale lisas teine, et Mariann rikub
suremisrahu.
Kas see toimub varsti? Majavaim ei vastanud sellele ja siis
polnud Mariannil enam mõttevahetuspartnerit. Naine lahkus
kiirustades pööningult.
Hoolimata hirmust ei jätnud Mariann magades tuld
põlema. Kui unenägu leiab kellegi laugude tagant
valguse nõrga kuma, siis see ehk ei too kaasa
nägemusi väikese, juurena jändriku käe
kägistusest.. Selle asemel nägi Mariann unes majavaimu
nukrat ilmet. Tolle nukker kogu tundus ikkagi niisama
võõrastav- ta ei osanud endiselt seda millegagi
võrrelda. Nii siis oligi naine lugenud vaimu
mõtteid ta laugassügavatest silmadest.
Hommikul püüdis kurnatud Mariann mitte
mõelda öistele hirmudele. Ülekeev kann oli
hoopis tähtsam. Selle maha tõstnud, vaatas ta, et
gaas kinni saaks. (Ja kohutava mao sisin vaikiski, leek
lämbunud võidetud elaja kõrri.) Siis
jätkus võileibade tegemine ja alusele seadmine.
Peagi oli kandik ära viimiseks valmis.
Mariann ei tahtnud majas olla. Ta käis kaevul, kuigi
ämber köögipingil oli veel pooltäis. Peale
lõunat ei pidanud Elsa talle jalutamisest
rääkima, sest ta pakkus selle ise välja.
Surnuaeda ei tahtnud ta minna. Paraku polnud külaelanikud
kõik nii ükskõiksed kui rohinud naine. Meeste
pilgud, mida ta lühikestel poeskäikudel poleks
märganudki, oleksid naisele isegi meeldinud, kui poleks
tegemist olnud keskealistega, kelle vuntsid laulsid hümni
igavestele kaheksakümnendatele ja kelle igapäeva
rõivaste juurde käis sonimüts. Mariann oli
peaaegu õnnelik, kui ta tädi majja tagasi
jõudis. Kui sa õhtut ei oota, saabub see
kiiresti.
Seekord oli kogu ahjul. «Sa ei ole veel...»
Jätku vaim talle elamise rahu. Mariann läks
häirimatult kööki ja hakkas
õhtusööki vaaritama.
Sellel öösel jättis ta tule põlema
sellepärast, et lüliti oli ahju kõrval.
Hommiku-, lõuna-, õhtusöögid. Rohud
ning Elsa nooruse heinateod ja polkad takkaotsa. Kõike
jälgis üks kummaline mõistus. Marianni ainus
kaitse oli kuivkemps, mis ehk pole päriselt maja osa.
Kempsurahu on väga oluline. Eriti veel, kui sind
ärritavad koduhaldjatagi praod laudade vahel ja ajaleht,
mida tuleb tualetpaberi ostmise ununemise tõttu kasutada.
Eilne päev potist alla...
Mariann sikutas pesupüksid reitelt üles. Kui aus
olla, siis oli vaimu ligidal olek viimasel ajal rohkem tema
luul. Tegelikult rahunes Mariann öistel virgumistel selle
peale, et ta ei adunud mingit tumedamat laiku ahju kohal. Keegi
ei vaadanud vastu otsast laienevate uksenuppudega kapist, kus
tädi rohte hoidis. Nukrus inimese kuluvuse pärast
välja arvatud.
Kui sotsiaaltöötaja neid teisel nädalal
vaatamas käis, polnud kummalgi naisel millegi üle
kaevata. Kõik oli korras. Elsa juttude järgi
otsustades juba sellest ajast peale, kui tema veel noor oli.
Kui mees oli läinud, seadis tädi end magama.
Mariann hakkas läbi köögi enda tuppa minema, kui
kostis koputus. Naine mõtles, et sotsiaalameti mees tuli
tagasi. Ta imestas, sest too oli ära läinud tükk
aega tagasi. Kui ta ka avastas, et miski oli ununenud...
Kojas oli keeratav lüliti, sest sellised olid kogu
majas. Valgus süttis ja Mariann avas ukse. Selle taga ei
seisnud sotsiaaltöötaja.
Mehe nägu oli võõras. Ülikonda oli ta
näinud tookord surnuaial. Nüüd oli see ainult
räsitum. Mehe hallisegused juukseid oli Mariann
näinud, aga mitte mehe koolnupalet. Et millelegi muule
mõelda, mõtles Mariann totralt: saabki uusi
tuttavaid.
Harkisjalgne kogu viipas mitte päris sihipäraselt.
Koolnu vehkimine suurendas veelgi Marianni hirmu. Ometi
tõmbas ta ukse enda järel kinni. Surnu taganes talle
trepil ruumi tehes. Tema tuikumine tundus mehe kehahoiaku juures
lohutvalt loomulikuna. Trepituld polnud Mariann põlema
pannud. Oligi ehk hea, sest nii ei võinud mõni
mööduv külaelanaik zombi nägu näha.
Seega polnud üldse kindel, kas see üldse oli
tegelikult nii hirmus või leidsid laibalikke jooni tema
tugevalt näolt naise silmad, mis pingul jänestena
õudu otsisid.
Kui laip talle oma pea lähendas, Mariann peaaegu ootas
alkoholilõhna. Lehk oli paraku hoopis teine ja ta
nägi hämarusest hoolimata surnu peas olevate pilude
sisu. See liikumatu vaade, milles silmaterad olid kolletavatena
ülejäänud silmaga pea kokku sulanud, hirmutas
teda. Mehe juurde trepile tükkimine oli ilmne viga.
«Sa ei tahtnud esimest sõnumitoojat kuulata.
Kuula mind, kui sul ka on vaatamisega raskusi. Selle
maatükiga, milles sisse jäävad nii surnuaed kui
maja, pole kõik korras.» Zombi sõnad oleksid
mõjunud igati kaalutletuna, kui ta poleks nii ilmetult
mörisenud. Siis ta jätkas ja rääkis
kurjematest jõududest kui tema, kes ta ihkab vaid rahu.
Mariann pidi Elsa maha jätma. «Ta on selle paigaga
liiga seotud. Võib juhtuda, et ta tooks endaga rahutud
vaimud kaasa.»
Mariann vaatas zombi jutu ajal alla hämarusse, milles
pidi peituma.trepi kindel tugi. Ta arvas, et kõneleja
tegi järjekordse pausi. Too aga hakkas ära minema,
tõmmates naise tähelepanu, kui ta kukkus trepist
alla. Peagi aga oli surnu püsti ja kole kõnd
jätkus.
Mariann ei jäänud seda vaatama. Ta kiirustas Elsa
tuppa, riivates puupliidi hirmunud loomana kössitavat kogu.
Vanatädi ei ärganud, kui teekann läks sellest
tõukest teekonnale, mis lõppes veeremisega
peidupaika laua all . Mariannil tuli tädi raputada.
Väljast kostis hundi ulgumine, millele Mariann
tähelepanu ei pööranud. Ta lõpetas
raputamise siis, kui ulgumine üha uuesti kordus. Selle
allikas ilmselgelt liikus. Mariann tormas kööki.
Välisuks oli jäänud lahti ja hunt ootas naist.
Ta tuli gaasipliidi kõrvalt lähemale ja Mariann
taganes teise seina ääres seisva.puudega köetava
pliidi juurde, oma saatusekaaslase kõrvale. Susi hakkas
liikuma, külg ees. Tema Marianni poole pööratud
nägu möödus liiga lähedalt. Elsa toa uksel
ta urises, andes Mariannile tõuke
põgenemiseks.
Naine mõtles, et ta ei pääse. Tädiga
ühele poole saades jookseb hunt talle kindlasti
järele. Ta oleks pidanud juba siis minema, kui käisid
majavaim ja... Mariann peatus trepil. Ta juurdles ja läks
lahendust vaid aimates tagasi majja, kus mängiti mingit
mängu, sest majavaim ja elav surnu, libahunt takkapihta,
sattuvad kokku vaid tondimajas.
Tädi magamistoas oli pimedamaks läinud, mis ometi
ei võinud varjata loomalehka. Haisuna, mis levib
nägu lakkuvate koerte suust, tõusis selle
võrdpilt Marianni mälusse. Tädi siiski oli
saak. Naist tabas iiveldus, sest mis see muu võis panna
vaiba ta jalge all paksu ja liikuvana tundma? Seal, kus oleks
pidanud olema voodi, tuli tal kummardada liiga sügavale
ilma, et midagi oleks vastu tulnud.
Mariann vaatas nõutult üle õla.
Väljapääs hakkas sulguma; küllap teadis
naine isegi oma sööstu mõttetust. Ta ei
jõudnud avani enne, kui hundi lõuad laksatasid
kokku, varjates hambakoonuste kollaseks tõmbunud
siseküljed pimedusse.
|