16.12.2002 |
Kaimar Palts
Härra Braun tahaks kaasa |
Arvustused |
Kolmapäeva hommiku kohta mängis muusika liiga
valjult, sellest sai härra Braun kohe aru, sest pool
nädalat oli alles ees ja Saara sugusel libul polnud millegi
üle rõõmustada. Tema rahakott tahtis
täitmist ja meestega ringi hoorates sai ainult poole
sissetulekust. Teise poole teenis ta pornofilmides koos
habetunud ja inetute, kuid kiimas meestega mööda
voodeid ja lauaaluseid püherdades, nii et lõpuks
kaameramehe põlved valutama hakkasid, kuni iga sent sai
võrdseks kehade poolt imiteeritud liigutustega. Valmisid
laenutusehitid nagu Libude Ohver ja Metsikused mamma pool osa 2.
Saara oleks täna tööl olema pidanud, kuid tema
korteris oli siiski keegi. Ja ilmselt mitte naine ise.
Härra Braun teadis hästi Saara harjumusi. Näiteks
ei jätnud Saara ealeski muusikakeskust lõugama kui
kodunt lahkus. Kes ütles, et lits ei või koonerdaja
olla ja saiakoorikuid süüa. Ja üleüldse
lõugas muusika liiga valjult. Nagu kuradima Woodstock,
mõtles härra Braun ja oksendas mõttes
kanakoiva paksule vaibale, kas see sitt võiski olla
kurikuulus pärsia vaip. Üks neist? Või oli see
lihtne kaubamajast ostetud paks vaip põranda katmiseks,
selline, mille teenis välja ka vallavaene?
Härra Braunil polnud just kommet mööda
poolvõõraid kortereid kolada, kuid täna tegi
ta sissetungimise asjus erandi. Nimelt oli härra Braun
Saarat tolle tööandja palvel juba teist kuud
jälgimas kuigi jah, selle palve taga peitus või ja
sai ja uus pardel. Nad maksid talle ja tema üritas selle
eest siis tasuda tehes ainukest tööd, mida ta
kõige paremini oskas. Ta sai naise kohta juba esimesel
nädalal huvitavaid üksikasju teada.
Saara käib igal õhtul kella kuue ja kümne
vahel linna lääneosas asuvas pargis jalutamas.
Regulaarselt!
Saaral on komme aluspükstega vannis käia, mis oleks
rohkem kui kummaline olnud, kui poleks olnud seda vastasmaja
poissmeest, kes teda läbi oma elutoa akna binokliga uuris.
Regulaarselt taas.
Saaral oli lööve ja ta võttis iga päev
tablette. Tavaline asi. Võis see olla süüfilise
tagajärg. Pidanuks raamatust järgi vaatama.
Saara ei maganud eriti, ei armastanud valjut muusikat, ei
soosinud lapsi, keda ta tihti maja ees sõimas kui need
talle saiapudi juustesse loopisid või tema kassi
trepikoja ukselingi külge poosid. Sara oli närviline!
Üks laps lõpetas lõhkise peaga. Vanemate
poolt kohalekutsutud politseinikud lahkusid naise korterist
siiski muheledes. Järeldus -- ta on rohkem kui
töötav lits, ta on loomupärane hooraks
sündinud naisterahvas kelle sarnaseid meie seas just palju
ei kohta, kahjuks.
Ülemustele ei meeldinud Saara õhtused
käigud, kuigi nad seda talle ei maininud. Nõuti
igapäevast raportit Saara ööpäevast.
Härra Braun magas siis kui Saara töötas oma
leivaisade juures ja viibis üleval siis kui Une-Mati
kühvliga inimestele liiva laugudele loopis, olgu see
improviseeriv minisurm neetud. Härra Braunil oli nimelt
tobe komme tööpostil tukkuma jääda, isegi
siis kui ta parasjagu väsinud ei olnud ja see võis
või ja saia ja pardli ära võtta. Härra
Braun sõi seega erguteid, jõi kohvi ja luges
õudusjutte, silmadega iga viie sekundi tagant üle
raamatu Saara korteri poole kiigates, juhuks kui midagi peaks
märgata olema. Ta oli üürinud korteri Saara maja
vastas ja teadis, et sellistel puhkudel pidigi korteri
üürima, kuna tänaval autos passides ei avanenud
võimalust igavuse korral teistes korterites tegutsevaid
inimloomi piiluda. Härra Braun tegi ka nende kohta
märkmeid. Näiteks noormees Saara kõrvalkorteris
kauples narkootikume nohuse ninaga noortele ja kogus raha plekk-
karpi lauasahtlis. Härra Braun otsustas hea inimesena, et
selle karbi teeb ta ühel heal päeval veel
tühjaks. Siis saabus öö kui Une-Mati talle mitte
liiva, vaid lausa tsementi silma kallas ja ta ärkas alles
kell pool kaheksa hommikul. Paaniliselt, siiski mitte paanikat
välja näidates, kiirkõndis ta trepist alla,
lippas üle tänava ja kobis vastasmaja trepist üle
kolmandale korrusele. Muusika kostis tegelikult tänavale.
Ta tundis ennast nagu Frank Black, ilmudes negatiivilt
positiivile, sündmuskoht korterile lähenedes.
Härra Braun läks halastamatult vaipa tallates
üle toa ja lülitas muusikakeskuse vait. Muusika
asendas usin askeldamine kõrvaltoas ja nüüd
hakkas härra Braun kahetsema, et ta püstolisse
padruneid hankinud ei olnud, sest viskerelvade osas polnud ta
just kõva käsi. Koolipingis oli ta tuvi asemel
piimamüüja kiviga vigaseks visanud. Tuvi
kõigest ehmatas koledal kombel, sest tema igapäevast
olulist söögiseiret oli segatud. Politseinikud
vangutasid pead. Poisist saab pätt, selge see. Üks
mundrimeestest viskas peale seda kurjakuulutavat ja üldse
mitte täide läinud ennustust juhuslikult kiviga šokist
rahuneva tuvi surnuks.
Härra Braun kuulas sahistamist ja astus siis varjust
välja, laadimata püstolit enda ees hoides, kusjuures
padruneid asendas ülimalt ähvardav pilk. Selline, mis
ütles, ma lasen su kurgust alla nagu õlitatud
heeringa. Ta sihtis olendit, keda maalaste poolt humanoidiks
nimetati, ainult et härra Braun ei uskunud tulnukatesse.
Tema plaan ei sisaldanud nii ehk teisiti ühtki hoiatust
maaväliste jõudude ajassesegatusse, olgu need siis
tulnukad või haldjad, keda härra Braun isegi uskus,
kuna need olid tema meelest lapsepõlves tema komme
varastanud. Õde Inga oli tema usku veelgi
süvendanud, keskööl valges
öösärgis soigudes ümber maja lipates,
põsed batoonikesi täis, nii et aknast välja
piiluv pisike härrahakatis Braun närvivapustuse sai.
Ühel ööl lämbus õde Inga paraku naeru
ja kommide kätte, mis pani härra Brauni hiljem
arutlema teema üle, kas karma seadused ähvardavad meid
kõiki.
Humanoid oli meeter pikk ja kandis valgeid räbaldunud
pükse ning rohelisetäpilist roosat pluusi, mille
hõlmade vahelt kasvas välja üksikuid
rinnakarvu. Humanoidi pea oli tõepoolest munajas nagu
paljud seda oma kolmanda astme kontaktiraamatutes kirjeldasid,
kuigi väike mehike oli siiski pigem naeruväärne
kui ähvardav. Valgenahkne. Ja tema pilk rääkis
enda eest. Ta oli intelligentne, võib-olla isegi natuke
veider, kuna soris Saara pesusahtlis. Olukord oli nii absurdne
nagu teivashüppaja Marju Länik, nii et härra
Braun asjale nii ega naa vaadata ei osanud. Püstol tundus
ka mõttetu, kuna vaevalt tulnukas teadis, millega teda
sihiti ja kui ta oleks sellest aru saanud oleks ta võinud
härra Brauni mõne oma pihustava relvaga
põrmustada, nii et härra Müristaja kadus ruttu
taskusse.
Tulnukas üllatas teda. Ta nookas sisseastujale peaga
nagu seltsimehele ja küsis: «Mis teed?»
Eesti keeles rääkiv tulnukas meeldis härra
Braunile kohe. Ta nookas vastu, aga ei ütlenud midagi.
Läks hoopis tulnuka juurde, vaatas sellele otsa ja
lükkas pesusahtli kinni.
«Asi selles,» selgitas härra Braun.
«Vaadake. Mul pole teiega üldse mingit pistmist. Ma
otsin ühte inimest, kes selles korteris elab.»
Tulnukas muigas, kuigi tema kriipsuks surutud huuled ei
liigahtanudki. Siiski oli tema olekus äratuntav teatav
hoiak, mis viitas hetkelisele lõbustatule.
«Päevaplaani täitmise vastased kuuluvad
äraviimisele,» ütles ta ja torkas täiesti
ilmetu ja järjekorras teise ning ühtlasi keskmise
näpuga härra Braunile rinda. Hetkeks paistis ta
võidurõõmus, kuid langes siis justkui
masendusse.
«Kahjuks, ei tule sellest midagi välja»
pomises tulnukas. «Pole lihtsalt millega viia. Saate
aru.»
Härra Braun noogutas. Ta oleks arusaamist väga
soovinud. Ta ei saanud paljudest asjadest aru, sealjuures ka
paljudest lihtsatest asjadest. Ta ei saanud aru, kuidas
arvutihiir töötab, ta ei saanud aru sellest, miks
naistel vuntsid kasvama kipuvad, rääkimata sellest,
kuidas saab kosmos lõputu olla. Ei saanud ta aru ka
sellest, mida see väike olend siin sogas. Tal tekkis
tahtmine korterist väljuda ja töö üles
ütelda. Hankida mõni amet, kus oleks
ebatõenäolisem lendavaid taldrikuid ja nende juhte
näha, näiteks kaevanduses.
«Ma jäin, kuidas teie seda nüüd
ütletegi, rongist maha,» selgitas humanoid.
«Kutsu mind isandaks peni.»
«Tore küll,» kahvatus härra Braun vihast.
«Sa oled arvulises vähemuses isegi siis kui sa seisad
siin minu ees. Isandaks. Meil pole siin isandaid. Orjanduslik
kord on ammu maha maetud.»
«Pole mõtet tüli tekitada, ma niisama
sõnasoojaks» tõmbus humanoid tagasi. Ta
tatsas pisikeste sammukestega üle toa ja vaatas
tänavale. Tänav kihas inimestest. Oli lihtsalt juhus,
et keegi pilku üles ei pööranud. Sõbralik
kummitus Casper oleks härra Braunile liiga palju soovimatut
tähelepanu tõmmanud. Härra Braun ei soovinud
võõras korteris vahele jääda, seega ta
riskis põrmustatud saada ja tiris tulnuka aknast kiiresti
eemale.
Pool tundi hiljem istusid nad vastasmajas, tulnukas
üritas piima juua ja küpsiseid peale näksida.
Härra Braun käis närviliselt mööda tuba
edasi tagasi ja surus sadasid küsimusi vägivaldselt
maha. Pesunööriga kinni seotud poissmees-piiluja lamas
vannitoas vannis ja üritas üle ääre tuppa
kiigata. Härra Braun ei olnud riskinud humanoidi oma
üürikorterisse vedada. Pealegi oli ta juba ammu
piilujale õppetundi anda soovinud, nii et rusikahoop
näkku oli asja ette läinud. Loomulikult ei tasunud see
rabeleva lurjuse kinnisidumise vaeva ära, kuid asi oli
algatatud ja pääsu enam polnud.
«Mõttetu,» nurises tulnukas. «Kelle
idee oli selle naise röövimine!»
«Te röövisite selle naise,» päris
üllatunud härra Braun. «Te rööviste
Saara! Aga milleks? Ma olen kuulnud, et röövitakse
intelligente, inimesi, kes midagi oskavad.»
«Ta oskabki,» selgitas tulnukas. «Ta oskab
nähtamatuks muutuda.»
Härra Brauni silmad läksid suureks nagu vanaema
ebaõnnestund pannkook.
«Ega ta ise ei tea seda,» ohkas tulnukas. «Me
uurime teda. Võib olla lahkame. Võib olla
viljastame ta.»
Härra Braun irvitas: «Süüfilse saate, te
torkijad.»
Tulnukas noogutas.
«Seda on muideks arvesse võetud. Maa jube haigus.
Paneb meid nahavärvi muutma.»
«Lähete roheliseks või,» mõnitas
härra Braun.
Tulnukas peaaegu punastas oma valge naha all.
«Valgeks.»
«Ära sa räägi,» lõi
härra Braun käsi kokku. «Esimene
süüfilisehaige tulnukas, keda mul on au
tunda.»
Nad vaikisid mõne hetke, nii et humanoid sai
küpsised lõpuni süüa ja piimaklaasi
põhjani tühjendada.
«Mida te nüüd edasi teha mõtlete,»
uuris härra Braun. «Võtate omadega kontakti?
Viskate neile väikse signaali ja nad korjavad teid
peale?»
Humanoid raputas ägedalt pead.
«Nad tulevad Saarat tagasi tooma homme. Siis lähen.
Ma mõtlesin seniks massi sulanduda. Naisel olid riided
kapis.» Ta osutas enda seljas olevatele kaltsudele.
«Kas ma näen inimlik välja?»
«Isegi väga,» ütles härra Braun.
«Keegi ei paneks tähele. Päikeseprillid ka ette
ja valetate et olete pigmenditõbine. Üks väike
jalutuskäik vanalinnas?»
«Mis me sellega teeme?» Tulnukas pidas silmas
vannislamajat. Ta tatsus sammul, mida koeraarmastajad kohati
armsaks nimetavad, koera kombel, üks puus natuke ees,
vannituppa ja kiskus piilujal kaltsu suust.
«Sul päikeseprille on?»
Mees oli kahvatu nagu valgeksvärvitud krohvsein.
«Esikukapis, ee...»
«Sa oled nii valge, et võiks arvata, nagu oleks
sul ka süüfilis,» ohkas tulnukas.
Loomulikult ei saanud loota, et doktor Mäesalu, oma elus
nii Jeesust kui ristija Johannese ema kohanud psühhiaater,
võtaks tõe pähe loba
süüfilisehaigest inimrõivas tulnukast. Ta
küll noogutas, mis aga ei tähendanud seda, et ta
poleks piiluja Marko Haavataret kolmeks kuuks vaimuhaiglasse
paranema pistnud. Järgmisel päeval
üliõpilastele loengut pidades mainis ta ära:
«Igas inimeses leidub ka positiivseid külgi. Oli see
Haavatare küll hull, vähemalt polnud ta
piiluja.»
Jalutuskäigul vanalinnas tekkis härra Braunil mitu
ideed, selle kohta, mida tulnukaga pihta hakata. Ühest
küljest oli ta ise täiesti üksik ja oleks
soovinud tulnuka endale jätta, pidada teda puuris nagu
koera, silitada kui see sitsib ja vitsa anda, kui see loigu
kinga sisse teeb. Kuid tal polnud aimugi sellest, millised
paravõimed sel pealtnäha ohutul tüübil
olid, nii et vaevalt see ilma tüsistusteta korda
läinuks. Teine võimalus oli proovida heaga. Paluda
lubada osa saagist, pakkuda koostööd, aga kas seegi
oli eriti hea mõte, sest tulnukal polnud rahast ilmselt
midagi. Näis, et talle Maal üldse ei meeldigi, sest ta
põrnitses vastikustundega nii hooneid kui inimesi.
«Liiga arenenud arhitektuur,» pomises ta endale
olematu nina alla. «Liiga erinevad näod. Kuidas nad
need kõik endale meelde jätavad?»
Oli veel üks võimalus, mis pani härra
Braunil püksid püüli sõeluma. Mis siis kui
ta teeks ettepaneku tema röövimise, noh,
pehmeltöeldes kaasavõtmise kohta. Ta oleks nende
seas nagu misjonär. Õpetaks, abistaks, viiks
täide, haaraks mõne koha võimustruktuuris.
Korraldaks invasioone Maale, pahaaimamatute inimeste juurde. Ta
oli salajas juba lapsest peale Eifeli torni purustada soovinud.
Kahjuks oli see ainus kogus nitroglütseriini, mis tal
valmistada õnnestus, vanaema rohukapi enneaegselt
õhku lasknud ja nüüd avanes võimalus
kaks.
Härra Braun tiris tulnuka ühesse kangialusesse ja
sosistas talle kuhugi sinna kus oleks kõrv olema pidanud:
«Võtke mind homme kaasa, mis?»
Tulnukas sügas varbaga telliskivimüüril
istuvat tuvi, samal ajal päikeseprille kohendades.
«Ainult siis kui sa lased ennast viljastada.»
«Olge nüüd!» hüüatas härra
Braun jahmunult. «Te teate väga hästi, et
meessoost inimest viljastada ei saa. Te teete meiega ju veel
igasuguseid katseid!»
«Noh,» pomises tulnukas. «Peamiselt me ikka
viljastame.»
«Ma võin teie MAAILMAVALLUTUSPLAANILE
nõuandja olla,» lubas härra Braun.
«Mis plaanile?» kortsutas tulnukas kulmu.
«Noh, rasestate naised oma teate küll mis
vedelikuga ja sündivad lapsed, pooltulnukad, võtavad
märkamatult võimu.»
«Me teeme seda rohkem nagu nalja pärast,»
seletas humanoid. «Et, kes viljastab rohkem
inimesi.»
«No milleski saan ma teid ometi aidata?»
«Sa võid meile meditsiini õpetada. Tead
meil on haigustesse surevus meeletult kõrge.»
«Te pole ka veel vähiravimit avastanud. Saan
aru.»
«Mis on ravim, definitsioon paluks?»
«Ma arvasin, et sina ütled seda mulle?»
«No näed, sa oled nii loll, et meil poleks sust
midagi kasu.»
Tulnukas lõi pea selga ja astus rahvamassi sisse.
Järgneva kolme tunni jooksul sai härra Braun
huvitavaid, kuigi peamiselt pettumustvalmistavaid vastuseid
küsimustele, mida igamees tulnuka käest küsiks.
Ta sai teada, et neil, humanoididel, puudub igasugune
ühiskonnakord ja seoses sellega ka kord. Ta sai teada, et
planeet, kus nad elavad on Maast pisut väiksem, kuigi
tihedamalt asustatud. Keskmine eluiga ulatuvat seal
kahekümne aastani. Tehnoloogia areng olevat
ääretult niru, välja arvatud kosmoselennud.
Tiirutamised ümber Maa -- mitte seire, vaid
lõbusõidud. Loomade lõikumine -- et
inimesi hirmutada. Viljastamine -- omavaheline
võistlus, kes saab enam. Relvastus -- misasi on
relv? Kosmose lõpmatus -- pole aimugi, kas nii
kõrgeltarenenud tsivilisatsioon, nagu Maal eksisteerib?
Ei teagi? A kes siis veel teab? Kokkuvõttes leidis
härra Braun, et parim sõna nende eksistentsi
kokkuvõtmiseks on LÄBU ja et Maa näiline KAOS
oli selle kõrval siiski pigem ÜLIKORD kui kerge
organiseeritus. Eriti jahmatas teda fakt, et tulnukad olid
mitmel pool inimesi mõnitamas käinud. Nad tungisid
öösiti rühmakesi teadlaste kodudesse ja ajasid
neid tekiservast sikutades üles, nii et viimased
südame kloppides kohe krihvlikestega tahvlikestele valemeid
ja päikesesüsteemi kritseldama kippusid. Tulnukad siis
noogutasid ning ajal kui üks neist salaja professori naise
viljastas, kritseldasid ka midagi, mida hiljem top secret
projektide nime all dešifreerida püüti. See ei
õnnestunud kunagi, sest tegelikult sõnumit
polnudki. Oli kritseldus. Lisaks sellele olevat nad inimesi
kaasa võtnud ja neid siis suvalistesse kohtadesse maha
jätnud. Mõned kuuekümnendate alguses ka Kuu
peale. Alles siis jõudis nendeni arusaam, et inimesele on
eluks vajalik hapnik. Kuna Maa asukaid tappa ei soovitud, siis
edaspidi selliseid sigadusi ei tehtud. Lõpuks
väsisid nad iga jumala päev kohal käimast ja
nüüd tulid vahest harva, et vaadata, kuidas asjalood
on. Ilma igasuguse eesmärgita. Umbes nii nagu käiakse
oma naabreid üle aia kiikamas, mõtles härra
Braun ja tundis ennast esimest korda elus tühja ja
ebavajalikuna. Inimesed peaks hakkama tulnukarahvast harima.
Jeesus tule appi!
Järgnevatel päevadel muutus tulnukas nukraks ja ei
tulnud enam välja härra Brauni köögist, kuhu
mees humanoidile suure pappkarbi eluasemeks seadnud oli. Tema
ennustuste järgi oleks abilaev ta juba üles korjama
pidanud, aga kedagi ei tulnud. Nad olid tema, enda meeskonna
asendamatu liikme kellegi rohkemasendatavaga asendanud ja
laperdasid kindlasti Merkuuri kohal ringi.
Härra Braun ei matnud maha enda plaani humanoididega
kaasa lennata kui need ilmuma peaksid, lõpetas
töölepingu pornomeestega ja istus hommikust
õhtuni kodus, oodates läikivat hiidtaldrikut, mida
ei tulnud.
Möödus kuu.
Kuu möödudes hakkas tulnukaga veidraid asju
sündima. Ta hakkas öösiti helendama ja sonis
unes. Härra Braun istus tema voodi kõrval,
märkmik ja pastakas käes, üritades kirja panna
kõik sõnad, millest ta aru sai. Neid polnud palju,
aga üks selgelt arusaadav oli KODU. Koduigatsus murrab
selle vaese hinge, mõistis härra Braun sügavalt
ohates. Ja mina tahan kodunt minema nagu mingi paganama
piiririkkuja.
Vihasena käis ta veelkord vastasmajas ja peksis
läbi narkomehe, jättes tolle ilma viiekümnest
tuhandest kroonist, mille eest sai ostetud sõiduauto ja
kõvasti toiduaineid. Nad istusid tulnukaga
köögilaua taga ja jõid siidrit.
«Ma arvan, et nad ei tulegi,» pihtis tulnukas ja
kuristas siidriga kurku.
«Oh,» püüdis härra Braun teda
lohutada. «Pole midagi. Äkki oli neil mingi
galaktikatevaheline rike.»
«Võib olla põrutasid ennast vastu
mõne meteoriidi pinda surnuks,» oletas tulnukas.
«Ma olen mõelnud,» alustas härra Braun
kiiresti uut teemat. «Et kui sa juba siin oled, siis peaks
sulle nime panema.»
Humanoid noogutas.
«Sa arvad, et ma peaks teie ühiskonda sisse sulama
hakkama?»
«Just seda ma silmas pidasin,» ütles
härra Braun. «Kuidas oleks Juhaniga?»
«Juhan?»
«See on vana hea järgiproovitud nimi.»
«Ah nii.»
Juhan harjus kiiresti. Ta õppis härra Brauni
abiga lugema ja kirjutama, omandas kiirkursuse ühiskonna
kohta ning sai esimest korda õhtul väljas jalutades
peksa, saateks sõnad, kuradi albiinofriik. Peale seda oli
härra Braunil tegemist, et tema käest roosa
puiduvärvi purgid ilma suurema õnnetuse
sündimata kätte saada. Mingil hetkel muutus ta nii
inimlikuks, et hakkas tööd otsima, kiites pidevalt
juhust, mis ta nii arenenenud ühiskonda paiskas. Aga
koduigatsus jäi hoolimata sellest, et alates sügisest
sai temast kohaliku hotelli ülemkelner. Intervjuud temaga
viisid selleni, et arstid andsid teda vaevavale tõvele
nimeks tulnuksündroom ja ta pääses oma valge
nahaga isegi juhtiva telesaate barjääride taha ning
ühiskonna ette.
Aasta hiljem ärkas härra Braun ühel
kevadhommikul ebameeldiva sumina peale oma korteris. Ta ulatas
sussidele jalad ja läks elutuppa, kust veider heli temani
voogas. Mitte eriti üllatuna, leidis ta sealt eest terve
grupi tulnukaid, kes ümber Juhani seisid ja temaga
vestlesid. Nad heitsid härra Braunile ükskõikse
pilgu kui too tuppa sisenes ja kuulasid siis edasi. Juhan oli
tõsine ja härra Braun otsustas humanoide mitte
segada kui üks suuremat kasvu mehike tema poole
pöördus ja teda kõnetas.
«Me oleme kursis teie tegudega.»
«Nii,» ei osanud härra Braun muud vastata. Ta
tundis ennast üsna üleliigsena ja oleks
pressikoverentsi asemel meelsamini köögis kohvi
keetnud.
«Oleks meeldiv ka edaspidi...»
«Jah, aga...»
«Just nimelt.»
«Miks ka mitte,» lausus härra Braun ja suundus
pead piinamata magamistuppa kohvreid pakkima. Asjalik, nagu ta
oli, leidis ta peagi, et ei vaja enda igapäevasest
inventarist suurt midagi. Hambahari vahest. Ta suudles
tõsiselt lillelist tapeeti. Siis läks ta, pisaratilk
silmanurgas tolknemas elutuppa tagasi ja ulatas kohvrid
tulnukatele.
«Ma võtsin teatemeteoseid kaasa,» selgitas
ta. «Minek?»
«Minek,» ütlesid tulnukad. Esimest korda
võis nende kahvatutelt nägudelt midagi
rõõmusarnast välja lugeda. Juhan kraapis
varbaga vaipa ja vaatas nukralt maha.
«Lähme Juhan, sa saad mulle nüüd oma kodu
tutvustada,» kutsus härra Braun. Tulnukad jäid
rõduuksel ootama.
Juhan nuuksatas.
«Juhan?»
«Ma, ma vist ei tule,» pomises Juhan.
«Misasja,» hüüatas härra Braun.
«Kus koduigatsus jäi?»
«Mul on siin nii hea,» pihtis Juhan. Ta oli rohtude
söömisest juba kergelt rohekat tooni omandamas ja kui
esikuuks avanes, sai härra Braun aru, mis Juhanit kinni
hoiab.
«Ta on kena,» ütles härra Braun naist
pilguga mõõtes. «Kui kahju, et ma neid enam
ei näe.»
Juhan noogutas.
«Ma tean,» ütles ta.
«Kas sul on sugulased külas?» küsis
pikajalgne brünett, natuke halli juustes. Ta läks
Juhanist mööda kööki ja asetas toiduainetega
spordikoti kraanikausi kõrvale lõikealusele.
«Me pidime remonti tegema hakkama,» sosistas Juhan
rahulolevalt. «Nii et...»
Härra Braun noogutas ja nad läksid
rõdule.
Planeedilainer mahutas nad täpselt. Kohvrid võeti
sülle ja siis sööstis lennuvahend otse
õhku, ületades linna ja toites kahe järgmise
päeva ajalehti artiklitega paranormaalsest nähtusest,
millele keegi tark nagu ikka ka selgituse leidis. Lapsed olevat
lihtsalt lohet lennutanud.
Aga härra Braun istus tulnukate vahele pressituna ja
luges neile entsüklopeediast mõisteid ette, selgitas
neid ning kontrollis kui hästi asjad viimastele pähe
jäid. Kuul tegid nad korraks peatuse ja härra Braun
teenis tulnukate heakskiidu oma esimese nende sorti naljaga. Ta
viskas ülelennul kivisele pinnale tuubi Colgate
hambapastat, kosmonautidele leidmiseks ja imestamiseks. Lennu
lõpuni olid jäänud loetud tunnid.
|