16.12.2002 |
Madis Veskimeister
Ratsanik ja värav |
Arvustused |
Valge udu, all lesimas purpurikarva maa, ülal
hajumas rohekat tooni taevas. Vaikus, mille sarnast lauskmaa
kohal oodata ei oskaks. Tuuletu atmosfäär. Valge
udu.
*
Hiiud, hõljumas udus. Õhkõrnad,
hõljuvad, kerged. Nende tuulest viidud jätked
ulatumas alla, puutudes punast maad, et seejärel anda
hiiule suund tähtede suunas rohekas taevas. Tõusvad
ja langevad hiiud, triivivad olendid.
*
Aino ärkas. Silme ees olid ikka veel udus
hõljuvad hiiud, sees üheaegselt nii ehmatus kui
täiuslik rahu. Kahevahel olek. Olematus ja äkitselt
sisse löönud olemine, oma keha, kõveras teki
all, kõval asemel, palkseinad, puidu kopitanud
lõhn, veidi suitsunud laepalgid. Elu. Elu oli ühe
hetkega tunginud sisse ja löönud jalust maha, kuid
Aino oli juba enne jalust maas.
Veel mõni hetk, siis meenub muu. Veel mõni hetk
ja Aino peakese täidavad probleemid, mis tänasel
päeval lahendada tuleb. Elu karmus. See, millest vabade
momentide, nagu see siin, nautimine ongi õnn. Kuid hetk
kestab, jääbki meile kestma. Ning on hää, on
nii pagana hää ...
***
Artur vaatas alla. Tema jalge ees oli igavene kukkumine.
Igavene. Kas üks kukkumine saab olla igavene? Kas üks
kukkumine saab olla jalge ees? Niivõrd kui üks
kukkumine saab olla jalge ees, niivõrd oli see kukkumine
ka igavene. Pole vahet, kas kukkuda igavesti või kukkuma
jäädagi, sellele kukkumisele minnes tuli aga
jäädagi kukkuma. All tumedas kauguses polnud näha
midagi, millele toetuda. Oli vaid kaugus ja selles segunevad
toonid, punased, rohelised. Ning varjud.
Artur kahvatas hetkeks, ta teadis, et alla vaadata ei tohi,
kuid ...
Saapad, varustatud magnetiliste taldadega, hoidsid tugevalt
kinni labori välise teenindusvöö
jalutusteekesest. Arturi kerge skafander lasi veidi tunnetada
atmosfääri tormilist jõudu. Vaid need kaks
saapamagnetit hoidsid elu eemal surmast, saapad kinni ja tuule
eemal tema eesmärgist paigutada kogu atomaarne komplekt
nimega Artur ümber vastavalt, et tasakaalustada massi
paigutust Ormicron Beeta viienda, S-klassi planeedi
gaasiderohkes atmosfääris.
Artur astus ühe sammu, kontrollis veelkord
skafandrikäiselt kinnituste püsivust ja jätkas
oma teekonda. Teekonda parandama labori neljanda
orienteerimismootori juhtplokki, millele 27 minutit tagasi oli
lahkuva varustussüstiku automaatpiloodi rikke
tagajärjel 15000 K lähedase temperatuuriga leek
lihtsalt ja labaselt mahapõletanud. Süstiku
mootorileek ei kipu hoolima kokku sentimeetrist keraamiliste
katteplaatidega ning titaanist, volframist ja veel tosinast
erinevast sulamist seintega kattekarbist, tema põletas,
suurima rõõmuga.
Artur jõudis läbi raskuste sihile, kinnitas
turvaköie ning asus tööle.
Labori stabiliseerimisarvuti maadles ähvardava ohuga,
viimase tunniga oli labor juba oma sadakond kilomeetrit
ettenähtud trajektoorilt kõrvale kandunud.
Katkestamist, olles rohkem kui poolega ühele poole
jõudnud, ei lubanud staap läbi viia.
Uurimistulemused ähvardasid küll vägisi rikutud
saada, kuid ka rikutud tulemused on säravad
võrreldes poolelijätmisega.
S-klassi planeetide raskete atmosfääriolude
tundmaõppimine oli peastaabi prioriteetide nimekirjas
üpris kõrgel kohal, kui ehk kõrvale
jätta Nõel-tüüpi lahingulaevaklass Delta
loomiseks vajaliku infrastruktuurivõrgu
väljatöötamine. Praktiliselt võib neid
projekte aga võrrelda, sest Ormicron Beetal
läbiviidava projekti koodnumbriga 1165 tulemused on
kriitilise tähtsusega Delta lahingulaevade baaside
rajamiseks. Nimelt on peastaap otsustanud panna Deltad baseeruma
üsna ebatavalistesse tingimustesse, vähe sellest, et
viimastel aastasadadel pole ükski laevaklass enam
mõeldud olnud asuma planeetidel, Delta saab olema esimene
laevaklass baasi asukohaga S-klassi ehk gaasigigantide massiga
50-500 M süvaatmosfääris. Baas kujutab endast
umbkaudu 30 kilomeetri pikkust ja 6 kilomeetrise
läbimõõduga sigarit, selle põhiosaks
on tunnel, mille ühes otsas luuakse pöördefekti
abil ussiauk. Delta klassi suhteliselt pisike lahingulaev olles
võtnud oma 20 km pikkusel valguskatapultsüsteemil
sisse piisava hoo, et tagada enamvähem ohutu läbiminek
ussiaugust, pidanuks saama võimeliseks hüppeks
peaaegu ükskõik kuhu, kus strateegiliste
infosüsteemide skänneering piisava aja jooksul (mis
eeskirjade järgi oleks umbkaudu 3 nanosekundit) ja piisava
resolutsiooniga eelluure tegemiseks valmis oleks.
Artur kinnitas moodulile demonteerimissondi, kruvis lahti
kinnituspoldid, õieti lukustas need lahti, ja astus
mõned sammud tagasi võttes sisse
kükakilasendi. Ta asetas ka käed
teenindusvöö jalutusteekesele ning raporteeris labori
juhtimiskeskusele valmisolekust neljas
manööverdusmootorite plokk üle parda heita.
Demonteerimissondi pisikestest düüsidest hakkas
väljuma veidi hallisegust gaasi, juhtimisarvuti hoiatas
traditsioonilisel kombel alustatavast operatsioonist. Keelas
vaadata järgnevat, mis küll ohutuseeskirjades kui
vanas ja konservatiivses dokumendis meenutas vähemasti
pooletuhande aasta vanuseid probleeme. Artur vaatas sihilikult
üles, äkitselt tumenes talle kogu vaateväli,
jäi vaid demonteerimissondi düüsidest
väljuva plasma sära, see tõusis kiirenevalt
labori pinnalt ja lubas end üha enam mõjutada
tuultest. Kast tõusis, et kaduda juba peatselt labori
ketta serva taha. Kukkuda, kaduda igaveseks Ormicron Beeta
viienda planeedi atmosfäärivoogudesse saades seal
üksikuteks aatomiteks lahutatud.
Seitseteist minutit hiljem astus Artur sisse
õhulüüsi, labori välised kaitseplaadid
nihkusid taas oma kohtadele ja lüüs hermetiseerus.
Ruumi rõhu vähenemise ja sellejärgse
atmosfääri läbipuhumise ja asendamise järel
võis Artur sammud seada järgmisse ruumi, et lasta
vastaval seadmel eraldada end skafandrist. Pugeda siis veejugade
alla ja nautida inimene olemist, tunda end omas kehas, ilma
tüütava kookonita. Iga avakosmoses (või antud
juhul avaatmosfääris) käigu järel
nauditavaim osa, aja ja ruumi kadumine vete voogudes. Arturit ei
liigutanud sealt miski, ajatu olemise lõpetuseks tuikus
Artur ajatult mööda koridore oma kajutisse. Heitis
pilgu töölaua tagusele seinale, no päris seinaks
seda nüüd ka kutsuda poleks õige, sest
õieti tundus tegu olema ühe parajalt suure aknaga,
mis avanenuks justkui otse kaljusele rannale ja tormisele merele
selle taga. Akna äärtel uusi teateid polnud,
vähemalt mitte selliseid, mis Arturit momendil liigutanud
oleks. Artur heitis end sängikoikusse ja uinus kohe.
***
Ainot valdas maailm. Tuli sisse, täitis. Töö.
Tema töövahend, kutsutud Jussiks, olles märganud
Aino ärkamise fakti ja viivitanud tavapärase
ootepausi, alustas tasakesi äratusmuusikaga. Kaminas olid
vaikselt tuld võtnud halud, tuba hakkas tasapisi
täituma talle omase armsa sooja hõnguga. Peagi
juhatas heliline raport sisse tööpäeva, ladudes
ette päeva tööga seotud uudismaterjali, alustades
tähtsusetumast ning vanemast ja lõpetades
tähtsama ja uuemaga. Selleks ajaks oli Aino end voodis
istuli ajanud ja vaatas keset toakest hõljuvat piltliku
materjali. Keset tuba kumas Ormicron Beeta viienda
põhjatu atmosfäär, kaugusest kerkis esile
projekt 1165 teostamiseks eraldatud ujuv-mobiilne
atmosfäärilabor «Pisike Paul», koodnumbriga
UMAL 0017. Selge diktsiooniga luges Juss ette teate
«Pisikesel Paulil» juhtunud erakordsest
õnnetusjuhtumist. Aino oli nüüd äkitselt
muutunud erutunuks ja südames oli midagi tunda, kuid
tasapisi ta rahunes. Atmosfäärilabori meeskonnal
puudus igasugune oht ja õieti polnud seda kunagi
tekkinudki. Aino sai jälle mõelda rahulikult ja oma
elukutselise osavusega probleemile, mille õnnetusjuhtum
esile kutsunud oli. Paar sondi süvaatmosfääris
olid kaldunud kõrvale trajektoorilt ning nende õrn
kaitsekiht polnud koormusele vastu pidanud. Atmosfääri
süvauuring oli küll saavutanud kestusrekordi, kuid
jäänud lühemaks loodetust. Eksperimendi
jätkamise tulemus ei võinud saada lähedale
kavandatule, sest uued sondid seganuks paigaldamisel loomulikke
protsesse. Jälle kord pidanuks atmosfäär ennast
ise paika loksutama hakkama.
Aino asus erialase innukusega tegevusse.
***
Siim vaatas klaasipõhja. Seal oli veel kaks sulavat
jäätükki, kuid viskit (õieti midagi, mis
vähemasti värvi poolest üsnagi meenutas viskit)
enam polnud. Siim vaatas mõttes rahakotti, seal polnud
midagi huvitavat. Õieti võiks öelda, et seal
oli midagi ääretult ekstraordinaarset, seal valitses
tühjus. Pole just tavaline, et mõni agent suudab
tööülesande käigus end täis juua ja
kaotada täielikult ülesandeks eraldatud (jah,
suhteliselt vähesed) ressursid. Siim oli seda saavutanud.
Ta oli jõudnud, kui kasutada mõne tänase
maalase vaatenurka, kolmevõistlusega teise etapini,
tõstmisest, orienteerumisest ja mälumängust oli
läbitud tõstmine. Tuli asuda orienteeruma, mis
tõotas küll raskusi. Ta tõusis raskelt ja
puiselt kõrtsipingilt, tüüris end tasakesi ning
niivõrd märkamatult kui tervis lubas (ehk mitte just
eriti märkamatult) purjutavate pärismaalaste vahelt
ukseni, hoides pead madalal profiilil, et vältida selle
põrkumist mõne laepalgi vastu, ja väljus.
Kell lähenes kohaliku aja järgi keskööle,
tumedas taevas sirasid tähed ja mõned suuremad kuud.
Munakivisillutisel lasus ohtralt soppa ja ninna lõi
jälle see jälk hais. Üksikud joodikud tuikusid
mööda tänavat, mõni magas teel. Või
oli surnud, Siimule vahet polnud. Tsiviliseeritud
kõrgklassikodanik sellisel ajal väljas ei viibi, ta
lõbutseb oma linnamajas või oleks targem
öelda lossis. Ühes parajas kindluses, mis on turvatud
tema väikese eraarmee poolt. Lõbutseb oma
väikese haaremi seltsis ja on kindlasti maani täis.
Parajad markii de Sade' mängud võiks öelda,
kuid Siim pole Prantsusmaal ega isegi mitte Maal, ei
Päikesesüsteemis ning ka aasta on hoopis miskit
muud.
Siim tõmbus siinsele olukorrale kohaselt
küüru, tõmbas rutakalt, kuid samas ilmse
joomasusega keebi üle pea, ning asus tatsuma piki kitsast
tänavat ülesmäge. Juba veerandtunni pärast
jõudsid Siimu väsinud ja tuikuvad jalad
linnaväravani. Väravavahid, mustast kalevist
üleriietes, samas metallist kõlisedes, ei tahtnud
aga miskit kuulda kellegi linnast lahkumisest sellisel
kellaajal. Õieti oleks nad heal meelel kohe häiret
andnud ennekuulmatu teguviisi pärast, kuid täna oli
miskit imelikku neile sisse läinud, nad ei tõstnud
korralikult omi hellebardegi. Ei asetanud neid pikkade varte
otsas olevaid kirveterasid Siimule ähvardavalt nina alla.
Niisiis heitis Siim lähima maja esisele pingile. Umbes nii
poole tunni järel suikusid väravavahid justkui
võluväel sügavasse unne. Nende hellebardid
vajusid kenasti värava najale. Äkki ilmus kusagilt
droon, kiskus jõuväljaga Siimu maast lahti ja tiris
ta lennul üle müüri.
Veidi hiljem ärkasid väravavahid. Näod hirmust
kahvatulillad vandusid nad teineteisele mitte kunagi
rääkida kogetud sündmusest kolmandatele
isikutele. Valvepostil uinumise karistuseks on
sõjakoodeksis surm. Kohaliku tava kohaselt areenil
paljaste kätega loomade vastu võideldes. Linna
keskuse suures ümmarguses tsirkuses võisid
kõik kodanikud igal nädalal sarnaseid
vaatemänge nautida, tõsi, enamasti oli tegu
tänavakurjategijatega ja üsna tuntud loomadega.
Vahipostil uinunud sõduritest saaks aga sensatsioon
üle mitme aasta, siis läheksid käiku
võõramaised ja ohustatud kiskjad. Peatataks
nädalaks sõjad konkureerivate naabritega.
Rahvamurrud ummistaksid linna, kogu maakond sõidaks
kokku. Ka lähemate naaberlinnade nobiliteet,
kõrgaadel, õieti selle
vaatemängufännidest osa, leiaks aega tulla meeldivale
üllatusüritusele. Meeldivale, kõigile peale
paari selleks hetkeks juba endise sõduri.
***
Artur lõi silmad lahti, läbi une olid tema
kuulmeteekesed toonud mingi heli. Jah, tema aju peaaegu
täielikult unes viibinud tervikus oli leidunud üks
koht, millele see heli, just nimelt «see heli», oli
vajutanud, ning sellega Arturi pea kogu oma sisuga, hallide ja
mitte nii hallide ajurakukestega, tugevasti tööle
ärgitanud. Arturit täitis piiritu rõõm
ja uudishimu, ta kargas istuli ning tundis, kuidas tema pea
millegi vastu põrkus. Oh, jälle oli Artur suutnud
end vastu koiku lage lüüa, tõsi, ega see midagi
teinud, üleval oli peaaegu sama pehme polster kui all.
Labori magamisruumid on arvestatud võimalusega, et
toimuvad järsusuunalised gravitatsioonilised muutused,
sellega on tegelikult arvestatud kogu laboris, tema koridorides,
töö ja puhkeruumides. «Pisike Paul» on
rajatud funktsioneerima rasketes tingimustes.
Hetk hiljem oli Artur oma tugitoolis. Laua kohal
hõljus kiri, roosat värvi paberil, ei, tegelikult
mitte paberil. Keset töölauda hõljus (olles
peaaegu paigal) roosat värvi plaat tekstiga. Aino
tänaõhtune kiri, mille saabumisest teatanud
helisignaal Arturi äratanud oli. Artur oli sellesse
suubunud, iga ihukarvaga, polnud rakku temas, mis poleks kogu
öö seda kirja oodanud.
***
Siim vaatas häguse pilguga oma ülemust, juba
peaaegu endist ülemust. Too kuldset karva kestaga droon,
õieti vaid ülemuse maine kehastus, sest tegelikult
oli tema (vähene) intelligents simuleeritud parasjagu
lähimal asuva baaslaeva andmetöötlusmoodulis,
võib-olla ka kaugemal, sest lähimal baaslaeval
võis olla küllalt tegu Siimu teo tagajärgede
analüüsimisega (mis erinevalt kapteni auastmes
ülemuse tehisintellekti simuleerimisest on raske ja
ressursimahukas tegevus). Droon röökis, Siim oli
hirmul, tegelikult teadis ka Siim, et ta pole hirmul, need on
vaid need keemilised ühendid, mida küll kuidagi tunda
pole, kuid mida droon tegelikult tema suunas pritsib ning mis
peaksid vähemalt hirmu tekitama.
Siim tundis ka süütunnet, kuigi tegelikult ta seda
ei tundnud. Ning Siimu hägune pilk oli rohkem simulatsioon
ja kogenud näitleja (keda agent endast paratamatult
kujutab) mäng. Normaalses olukorras pidanuks Siim
praeguseks hetkeks surnud olema, noh, seda Siim ei teadnud, tal
polnudki vaja teada, et kohalike jookide omapärana peaks
umbes kahe tunni möödumisel niisuguse koguse
tarvitamisest, nagu Siim seda teinud oli, saabuma surm,
üsna piinarikkalt. Sedasi muidugi mitte kohalikele, kelle
nende evolutsiooni bioloogiline areng ja pikk karastus
lapsepõlvest peale üsna kõrge immuunsustaseme
olid lasknud tekitada.
Siim arvas, et tal peaks praegu olema paras pohmell, üks
õige, siinsetele jookidele omane kangestus kehas, nii et
jaladki ei liigu. Ning muidugi mõtteaparaadi täielik
seiskumine peavalust, teravast, mitte kogu aju vaid ainult
otsmiku vasakust poolest tuikav.
Niisiis üritas Siim vastavalt käituda, et neid
masinaid veidigi hämmastada. Tõsi, ega masinaid
eriti millegagi hämmastada ei saa, saab lihtsalt kutsuda
esile vajaduse simulatsioonis rohkem analüüsiressursse
kasutada, lülitada tööle veel rohkem mooduleid,
lihtsalt veidigi enam koormata selle pagana baaslaeva
infotöötlussüsteemi, see oli parasjagu Siimu
ainus eesmärk.
Tegelikult polnud siin midagi saavutada.
*
Siim vaatas valget lage, lamas tillukese üüritoa
voodil ja mõtles.
Sellises, piinlikult minimalistlikus, piinavalt
hügieenilises ehk kõikseodavamas toakeses
võib mõtlemine olla raske, see ruum ahistab.
Mõtlemine on korra loomine kaoses, Siim tahaks näha
oma ümber kaost, et luua korda oma peas. Siim on harjunud
nägema kaost, viimatisel missioonil ei aidanud küll ka
kaosest, mõtlemine muutus väljakannatamatuks
hüsteeriliseks tormamiseks labürindis. Paanikaks,
hoolimata agentuuri hoolsast tööst
psühholoogilise tausta kontrollimisel. Väljus
kontrolli alt, muutus vastupanuks süsteemile.
Ning nüüd lamas Siim voodil toakeses, milliseid on
sunnitud kasutama ühiskonna madalaim kiht, kui unustada
päris jätised, ühiskonnast isoleeritud vangid.
Madalaim kiht kui inimesed, kes pole suutnud tõestada, et
on leidnud oma koha elus. Siim, ilmajäetuna oma
säästudest, alandatud minimaalsele elamisrahale.
Kohata elus.
Ning Siim meenutas, tal oli meenutada palju.
Meenutas lapsepõlve. Vaikset ja rahulikku, vaikses
väikelinnas. Siimule meeldis siis olla üksi, ta sai
keskenduda heale, teda ei seganud miski. Aitas mõnest
heast sõbrast, rohkemat polnud iialgi vaja.
Saades vanemaks tuli ellu murrang, lapsepõlve
lõpp tõi kaasa pinna kaotuse, vähesed senised
sõbrad läksid oma teed. Siim hakkas huvituma
lugemisest, teda paelusid võõrad
tsivilisatsioonid. Meeldis püüda end nende
mõttemaailmadesse sisse elada, panna end teise rolli.
Seepärast valides elukutset pingutas Siim nimelt agentuuri
saamiseks. Kõik läks iseenesest kuidagi lihtsalt,
sujuvalt. Üle ootuste õnnestus Siimul jõuda
agentuuris kõrgema klassifikatsioonini, mis tähendas
võimalust võtta osa päris tööst,
olla lähetatud. Lähetatuks saamine oli tollal
salateenistuses äärmiselt haruldane, agentuur eelistas
kasutada info hankimiseks mikro-droide, täiesti
märkamatuid kohaliku fauna esindajateks maskeeritud silmi
ja kõrvu. Inimesi saates võis muidugi aimata
rohkem, kuid riskid ning ajamahukus kasvasid sellega
kohutavalt.
Niisiis oli Siim üks neid, keda saadeti. Ning ta oli
päris paljudes ülesannetes osalenud. Siim ei saanud
päris kindel olla, kui paljudes sest agentuuril olid olemas
ka vastavad treeningprogrammid, millest osavõttes agenti
ei teadvustatud selle simulatsioonilisest iseloomust.
Nooremad agendid alustasid lihtsatest sissesulamistest
bürokraatiatesse, need polnud enamasti rasked. Ohtralt
paberitööd, väikest juhtimist. Polnud vaja palju,
töös ei tohtinud just väga edukas olla, et
edutamiseni mitte jõuda. Tuli olla tähelepandamatu
mutter ja sedagi mitte just kaua.
***
Arturi vahetus sai läbi. Tema roll valveinsenerina
Ormicron Beeta labor-jaamas «Pisike Paul» sai
täidetud. Jaama personal, kuus inimest, kellele lisandusid
kolm päevakangelast, valveinseneride lahkuv vahetus,
korraldas pisikese õdusa vahetusõhtu veini,
küünalde ning puust mööbliga. Õhtu
möödus õdusas vestluses, meenutati koos
veedetud aega, arutati vähest uudismaterjali. Peamiseks
kujunes aga veini nautimine erilises atmosfääris,
labori klubiruumi õhk liikus meeldivalt ning selles oli
tunda soola hõngu. Lage ja seinu moodustav kuppel
imiteeris täna üsnagi täiuslikult taevast ookeani
laskuva päikesega. Midagi jäi puudu. Elu naturaalsust
võibolla. Või sügavust, kõigi
mõtted olid kusagil mujal. Lahkuval vahetusel juba teel,
mahajääjatel kodus, võibolla väike kadedus
hinges.
Pärast suundus lahkuv vahetus süstikule, see
automaatpiloodiga erireisi tegev sõiduk polnud
võrreldav uurimise katkestanud intsidendi
põhjustanud kandilise lendava konteineriga. Sihvakas
kolmnurkadel põhineva plaaniga sõiduk, ideaalne
atmosfäärisisesteks reisideks, mahutas kenasti pagasi
ja reisijad oma põue, viimased vajusid peagi
sügavasse unne.
Süstik viis Arturi kohaliku süsteemi keskusesse,
jaam-transpordisõlme, kust kolme päeva pärast
graafiku järgi väljus koduse Maa suunas laev.
Suhteliselt lihtsakujuline, rohkem kaubale kui inimestele, kauba
poolest peaaegu tühjalt, sest sellisest majanduslikult ja
kultuuriliselt tähtsusetust paigast polnud midagi ära
viia peale mõnede raskestitöödeldavate
jäätmete. Laevale tekitati ussiauk, mis on
ääretult keerukas ja energiamahukas tegevus ja
seetõttu toimub sellisest perifeersevõitu paigast
vaid kord neljakümne standardpäeva jooksul. Juba
nädala pärast võttis Artur pisikese ja koduse
hõljukraudtee jaama hoiupunktist välja oma
päevinäinud jalgratta ja asus väntama kodu
poole.
***
Siim jalutas pargis, luges ja võttis asja
rahulikult.
Säärane tegevusetus polnud hoopiski Siimule omane,
ta varasema elu üüratult pikk etapp oli
möödunud õppides ja treenides. Tollal
tõusis ta töö tagant vahel õhtusteks
agentide koosviibimisteks, kuid söömas harrastas ta
käia väljas, restoranides.
Nüüd oli ta rahul lihtsa automaatkoka teenustega ja
kord päevas tegi hoopiski ise süüa. Kõik
see aeg kodus, oma kuue uue seina vahel, just, kuue seina vahel.
Ühes keskmises odavas eluasemes, tavalised planeeringud
keskenduvad nimelt maja kandetalade kuusnurka paigutamisele,
mistõttu majade siseruumid on tihti just kuusnurksed.
Sääraseid suuri ja kõrgeid linnamaju
tavatsetakse kutsuda seepärast ka kärgedeks, majad
asuvad kuuekaupa ja nende vahel asuvad teeninduseks vajalikud
transpordisõlmed, parklad, poed, restoranid ja pargid.
Juurdunud, mõnedele veidi negatiivse varjundiga nimetus
säärasele linnaosale on taru.
Nüüd Siim taru tsentrumit ei külastanud,
jalutas vaid läbi seda katva pargi, vaatas voolavat vett,
pargis sebivaid loomi -- tuvisid, kasse, närilisi,
mõnd eksootilisemat, keda Siim ei tundud, piilumas vargsi
kusagilt põõsa alt. Loodus on kaos, park on kord,
millesse on lastud sisse kaos. Koht mõtlemiseks. Korra
loomiseks kaoses. Või liialdamiseks.
Siim istus pingil, kuulatas varblaste siutsumist. Vaatas
värvulisi hüplemas jalgrajal. Siim meenutas oma
lähetusi, mis tema maailma sügavaimad jälgi olid
jätnud. Neid lähetusi, mis Siimu hingelisele
tasakaalule, oma aja kohta suurepärasele, olid hoobi
andnud. Surmahoobi.
Kogenumad agendid, kes paberitööga toime tulid,
võisid eelduste korral saada edutatud agentuuri
riskirohkemaid ning füüsilist pinget ning
suhtlemisoskust vajavaid eriülesandeid täitma.
Niisuguseid missioone oli vähe ja neid pakuti vaid
vaheldumisi bürokraatiaga.
Kõige valusam, kõige parem mälestus, see
oli ühest säärasest eriülesandest maailma,
milles keerles tõeline sõda, niisugune, millist
föderatsioon polnud enam aastasadu kohanud. Tõeline
vihkamine, iga keharakuga. Kuid ka tõeline armastus,
vajadusest toe järele, usaldusega.
Kaosesse kistud sõda Equituse tähesüsteemis,
õieti selle teisel planeedil, kus lähikonnas
tegutsev impeerium oma varpivate tähelaevadega oli
otsustanud laiendada oma territooriumi teise tsivilisatsiooni
arvelt. Impeerium, mille loonud tsivilisatsiooni sõdalase
aukoodeks polnud kunagi lubanud kasutada mõtlevaid relvi
ja vältinud suure lahutusvõimega skännereid,
tsivilisatsiooni vastu, kes oli sõjakas ja valmis
sõdima lõpuni. Kes oli kinni maas ning usus. Nad
kisklesid nagu polnud kusagil varem kiseldud peale lahkumist
koduplaneedilt.
Equituse teine, rahulik ning roheluses. Planeet, mille
arenenumadki tsivilisatsioonid olid veel üsna varajases
industriaalses staadiumis. Kui tuli sõda, ja ta tuli ning
seda lennates, siis polnud kasu nende organiseeritud
sõjaväest, see vajus impeeriumi ülekaaluka
kuuma võinoa all. Lagunes ja lahustus. Tema parem osa,
tema tehnika adopteeriti perifeerias. Mahajäänud
tsivilisatsioonid, milles polnud kasutusel maasõidukeid
vaid hobud ja mõned raskemad kandeloomad, nad
võtsid rolli. Säärased pärismaalased
poleks iialgi suutnud hobusest loobuda, kogu nende aukoodeksi
vääramatuks alustalaks oli kohalik ratsu. Ratsanike
seisus valitses neid lahmakaid poolkõrbeid ja
mägesid, hobuste ees tundsid seal kõik aukartust.
Sõdalase suurim usaldus kuulus tema hobule ja
seejärel klannile. Rühmale meestele, kes moodustasid
kogukonna sõdiva eliidi. Ratsanikuseisuse. Kuid nad
võisid võtta relvad, mis andsid neile hambad ka
impeeriumi vastu. Säilitades taktika.
Siim, saadetuna agendina Equitusele, et aidata kaasa
impeeriumivastasele tegevusele, oli näinud nende
koostööd, meeste armastust oma hobu ja klanni vastu.
Rühmad muutusid sõduritele perekondadeks, kes neid
kaitsesid. Iga mees kogu rühma eest väljas,
püüdes hävitada vaenlase kolonne,
hõljukeid, eriti aga maanduvaid dessantkaatreid. Neil oli
hirm, neil oli ka arm, lootus.
Impeeriumi väed, nende eliitüksused,
elukutselistest palgalistest kõrilõikajatest
dessantväed, kohalike viha sääraste vastu oli
piiritu. Kuid impeeriumi sõjaväe enamuse moodustasid
noored ajateenijad. Teinekord tegid korrumpeerunud impeeriumi
ohvitserid vahetuskaupa, andsid vangide eest relvi. Õieti
oli see röövsaagi kõrval olulisimaks
relvavarude täienduseks equituslastele.
Kohalikel oli oma ainumas jumal, kuid tema polnudki nii
tähtis. Tähtis oli rühm, ja kui sõdur
täitis oma ülesande rühma ees, võis ta
loota jumalale. Jumal on lisaabinõu, kõrgem
vägi, mis päästab siis, kui miski enam aidata ei
saa. Jumal aitab vaid seda, kes end ise aidanud on.
Siim oli Equitusel alles sõja lõpul, planeet
oli laastatud, impeeriumi ristlejatest mustas taevas.
Öösiti võis näha 200 kilomeetri
kõrgusel ülimalt madalal orbiidil viiekilomeetriseid
maandurristlejaid, pikad tulekeeled taga, et
atmosfääri pidurdusmomenti tasakaalustada. Pisikesi
maandurkaatreid parvedena, nii kaugelt vaid väikeste
tulesabadena eraldatavaid, lahkumas maandurristlejate
dokiluukide vahelt. Seejärel väiksed tulesabad
kadusid, et muutuda mõne hetke pärast
vastassuunalisteks, pidurdusmootorite leekideks, seejärel
uuesti kaduda, et veidi hiljem võiksid kaatrid ilmuda
viirastuslike tulelaevadena, keraamilise kihiga kaetud
hõõguvpunased kaatrid tormasid läbi
atmosfääri ülakihtide. Vahel plahvatas neist
mõni kehva kvaliteediga kattematerjali süül,
vahel, veel harvem, tõusis maalt mõni
kõrgatmosfääri ballistiline tõrjerakett
ja hävitas plahvatades mõned kaatrid. Hävingut
toovaks tulemölluks läks aga madalal, kuni kaatrite
soomus veel kuum oli, sai neid üsna edukalt lühimaa
soojatundlike rakettidega puutuda. Just see oli üks
viimaseid kohalike vastupanuviise, sest ballistilisi rakette
polnud kusagil valmistada ega varjata, nende stardiplatvormid
leiti kiiresti ja tehti rohkem kui lagedaks.
Kord ammu, juba aastakümneid enne sõja
lõppu, oli üht impeeriumi maandurristlejat tabanud
dessandi maandamise ajal mootoririke. Võimalik, et
diversioon, pärast polnud enam võimalik kindlaks
teha. Igatahes, tohutu koloss pidurdus liigselt, olles
võimetu vasaku parda mootoriplokist korralikku
tõukejõudu esile kutsuma. Vöörist
põlema süttiv, õieti esialgu veel lihtsalt
hõõguv hiiglane pööras kohaselt ehk
majesteetlikult külje ette, ettepööratud
külg kuumenes kiiresti punase hõõgumiseni,
hävitades kõik võimalused sellel asuvaid
päästemooduleid ja kaatreid kasutada, sulatades luugid
kinni. Vasaku parda, tumeda ja varju jäänud poole
pimeduse täitis kiiresti automaatselt lahkuvate, enamasti
tühjade, päästemoodulite mootorite sära.
Massiivne hiiglane, rohkem küll massiivne
mõõtmetelt kui massilt, kuid siiski ka mateeria
hulgalt, muutus üleni punaseks, lõpuks hakkasid
paremast pardast peale silmipimestavad plahvatused, ristleja
tuletõrjesüsteemi liigsest temperatuurist
esilekutsutud häving. Ka mõned värvilisemad
lahvatused, ristleja kiirlaske plasmakahurite
laskemoonalaod.
Lõpptulemusena kaotas Equituse teine praktiliselt
ühe oma mandri, õieti läks veel hästi, et
ristleja kaptenil, õieti automaatsel eriolukorra
juhtimissüsteemil, oli õnnestunud ristleja suunata
just suhteliselt ebameeldivale, valdavalt kõrbelisele
mandrile. Ookeani kukkumine ähvardanuks tekitada päris
katastroofilisi üleujutusi ja ründlaineid, tsunaamisid
üle terve planeedi. Nüüd täitsid aga
üht mannert klaasised platood, ristleja paljude detailide
sulanud jäänuste maasse paiskumise
lähikonnad.
Atmosfääri paiskunud tolm tekitas aga paraja kliima
jahenemise. Equituse polaaralad laienesid märgatavalt.
Senised metsaalad muutusid mustade tüvede kalmistuteks
paksu lumevaiba all.
Õhtuti, õieti niipea kui pimedus lubas, lahkus
Siimu rühm mägedesse peidetud varjendist ja ratsutas
väikestel ratsudel lauskmaa servale, väikestelt
küngastelt vaadeldi ja varitseti vaenlase tegevust. Kui
tuli laine või leiti sihtmärke, siis tehti oma
töö, lasti kaasaskantavatest raketiseadmetest vaenlase
sõidukeid: soomustatud hõljukeid või
lendkaatreid, seejärel lahkuti esimesel võimalusel.
Kui lainet kuue järgneva pimedusetunni jooksul ei tulnud,
siis selleks ajaks püüti peilida välja
mõni vaenlase rindebaas. Säärased kasutasid
elektromagnetilise kiirgusliku olemusega sidetehnikat ning seda
äärmiselt lühikeste kodeeritud impulssidena
salastatud valemite abil määratud kellaaegadel. Seega
võis pikaajaliselt kuulates mitme juhusliku sideseansi
vältel tabada üsna täpselt laagri asukoha ning
panna üles ja sihtida aegreleega ühekordselt kasutatav
reaktiivmiinipilduja, laadida see õhus ning pinnal
lõhkevate plasma- ja maapinda tungivate
süvareaktiivmiinidega. Sellise riista tegevus oli küll
ebaefektiivne -- enamasti sai kaks kolmandikku
lendulastud miinidest mõne ballistikavastase
süsteemi poolt enne sihtmärgile jõudmist
tõrjutud. Pealegi pidid nad katma suure ala.
Laskepositsiooni tabas aga äärmiselt kiire
vastutegevus, seepärast tuli lahkuda enne selle algust ning
nii ratsutati kiiresti tagasi mägedesse.
Vahetevahel jäeti hobused koju ja varjuti päevaks
lauskmaal, et teha järgmisel ööl diversiooniakt
mõne impeeriumi rindebaasi vastu sääl,
tühjendada selle relvaladu, need olid kõige hullemad
ööd. Siis tuli jalgsi ja täisvarustuses,
soovitavalt täiendava saagiga, joosta hommiku liginedes
pikk tee vastu ratsudele, kes toodi järgi. Samas tuli
täielikult katta tegutsemist, peaaegu alati jälitati,
enamasti ülekaalukate jõududega. Võibolla
soomustatud lahingumasinatega.
Lõpuks oli kolmas osapool, föderatsioon,
impeeriumi suhtes piiritult parema infotootmise, -
töötlemise ja -varjamise võimekusega, pannud
impeeriumi enda värisema, purustanud impeeriumi usu oma
sõjalisse võitu Equitusel, mis oli tegelikult
peaaegu langenud. Õieti ei saanud ei equituslased ega
impeerium arugi kolmanda osapoole olemasolust. Ning sõda
lõppes sisemistes konfliktides, nii equituslaste klannide
vahel kui impeeriumi staapides.
Sellest Equituse ülesandest saati oli Siim alati valinud
ülesandeid madala arengutasemega tsivilisatsioonides, neis
oli vägivalda ja võimalust. Siim tundis end koduselt
hobuse seljas, nautis jalaväe hirmu ratsaväe ees,
patoloogilist hirmu, mis oli ainus asi päästmas
ratsaväge jalaväe odade eest.
Vibu ja nooled, ammud ja mõõgad, igasugused
eriliiki käsitsivõitlus vahendid oli Siimu
huvialaks. Ta oli tuhandeid tunde simulaatoris harjutanud
faalanksi lahingukorras võitlust, mees mehe
kõrval, käes ümar kilp ja oda, vööl
lühike mõõk. Samamoodi harjutanud liikumist
koos kohordiga, sedakorda kandilise kilbi ning lühikese
mõõgaga. Harjutas lühikese pilumi, rooma
sõduri väikese viskeoda, heitmist. Sellised
harjutused said olla vaid huvilise iseloomuga. Veidi rohkem kasu
andsid pikad treeningud veidi kõvera
kahekäemõõgaga, samuraide traditsiooni
kohaselt raiudes. Kuigi külmrelvi kasutasid agendid
ülesannetel äärmiselt harva, veel harvemini
kasutati laskerelvi. Väljaarvatud muidugi eriülesanded
kellegi või millegi kõrvaldamiseks.
Ülesandeid vähearenenud ja sõjakates paigus
oli vähe, üüratult vähe. Needki enamasti
juhtivkoosseisu, üsna edukalt ohutusse hoidvasse
ohvitserkonda, sissesulavad, ühesõnaga --
tavalised. Barbaarsetes paigus polnud föderatsioonil
huvisid, üks keskmine tsivilisatsioon hävitab end enne
veres, kui suudab muutuda huvitavaks. Kui suudab midagi anda
föderatsioonile, ilma et nõuaks vaid.
Siim meenutas kaaslasi, kes olid tema eest andnud
kõige kallima, elu. Andnud elu teadmata, et Siimu
kaitsevad tugevamad jõud, antimagnetiline
kaitsesüsteem, mis kuulid ja mürsukillud
mõõdukalt eemale tõukab, veidi
kõrvale nihutab. Nad ei teadnud, ei tohtinud teada. Siim
nägi nende usaldust, tegi kõik võimaliku, et
näidata üles samasugust vaprust, kuid mitte end reeta.
Ning just sellega reetis ta end, ei reetnud end teistele vaid
iseendale.
Siim teadis, et valetab. Teadis, et on ajutine ja
püsimatu. Siim nautis hetke, nautis nii nagu oli nautinud
lapsepõlves. Nautis kaaslaste toetust sellel hetkel.
Ainus asi, milles Siim kindel võis olla pärast
hetke, oli salateenistus. Kus iganes ta ka ei oleks, siis alati
on kusagil lähikonnas föderatsiooni agentuuri
kontaktfregatt, droonid, päästekaater ja kodune
mugavus. Või kui asjad eriti hulluks lähevad,
Nõel-klassi tähelaev tüübist Gamma,
sellised on valmis paiskama föderatsiooni
kiirreageerimisjõud poole tunni jooksul igasse punkti
Galaktikas kuhu iganes agentuur sattuma juhtub. Võibolla
isegi Galaktikast väljaspool. Igatahes, Siim oli silma
all.
***
Sombusest sügistaevast tuli sooja, varasügist
vihma. Artur väntas viimaseid kilomeetreid koju, ta
märkas teda ootavat Ainot. Nad kallistasid teineteist, see
oleks justkui igavesti kestev hetk olnud. Nad jalutasid
läbi vihmast märja kõrge rohu, lasksid vihmal
enesele peale valguda ega hoolinud sellest. Rookatusega
majakeses ootas neid kamin, vein ja hubane õhkkond.
Palkide õdus salapära ja vihma ning tuule
hääl akna taga. Konflikt sisese ja välise vahel,
õnn olla sees, kui miski oli väljas, miski kohutav
ja kuri.
Saun oli köetud. Polnud midagi rohkemat vajagi, nad
jõid veini ja rääkisid sellest, mida olid
vahepeal näinud ja teinud. Meenutasid viimast
hüvastijättu. Rääkisid tekkinud
mõtetest, sellest mis oli nende päid täitnud
viimasel ajal. Rääkisid üle kõik selle ja
veidi rohkem, kui nad kirjutanud olid. Nad käisid saunas.
Kuulasid muusikat ja kuulatasid väljas uluvat
tormimöllu. Tantsisid, pugesid teineteise kaissu ning
tundsid rõõmu, et on olemas seinad ja rookatus. Et
need seinad ja katus kaitsevad neid tuule ning vihma eest. Jah,
et on olemas ...
***
Siim mõistis. Ta ei tahtnud usaldada püsivalt
midagi sellist, millel polnud muud põhjust Siimu
usaldamiseks kui bürokraatlik kohustus. Kohustus on
näilik, hirm ja arm on tõelised. Kohustuslik on
programmeeritud, tulenev süsteemist. Agentuur on
süsteemi ori, talle pole tähtis Siim, vaid tema
tegevus süsteemi huvides.
Ta vaatas soises pinnases voolava oja vetevoolu. Nii
sädelevat, puhast. Liivast kohta, kus oja oli surutud
kitsamasse ja kiiremavoolulisse sängi.
Tähelepanelikult jälgides võis seal näha
mõnd pisikest kala, põhjaga ühtesulavas
maskeerivas halluses. Siimu silmad ei näinud midagi, ta
mõte kees.
Siim sai aru, et tahab, et teda usaldataks seepärast, et
ta on Siim ja mitte millegi muu pärast. Kuigi, võib-
olla just millegi muu pärast. Kuid kindlasti mitte Siimu
näilise enesekindluse maski pärast. Maski pärast,
mille Siim tõmbaks ette nagu ta on seda oma
töös teinud. Usaldataks, et Siim saaks olla kellegi
seltsis kunagi ka ilma mänguta. Ilma teatrita. Teater on
pettus.
Miski liikus järskude hüpetega, miski pisike, kuid
Siimu teadvusesse ei jõudnudki see konnake, kes
hüppas platsudes temast nii lähedalt mööda.
Ilus, roheline, niiske ja märg. Ettevaatlikult hüppas
too, ikka järgmise lombi poole.
Usaldatakse. Lihtsalt, iseeneslikult. Kuid Siim ei tahtnud
sellega piirduda, ta tahtis ka ise võrdväärselt
usaldada. Ning võibolla on usaldus vägivald,
hingeline vägivald, kuid sellest näivusest ei tasu
hoolida. Usaldamise endaga hoolitakse, uskus Siim.
Siimu teadvusesse jõudis see rohekas elukas, kui ta
hüppas selle üksiku lille juurde, millele Siimu
silmade pilk juhuslikult kinnituda oli jõudnud. Siimu
ajusagara tagaosas, sääl kus tõlgendamisel pilt
silmadest, sinna jõudis ärritus, ootamatu muutus,
pildi kooskõla defekt. Siim leidis end hetkeks, nägi
ja mõistis. Siim sai aru, et tahtis olla konnake,
väike ligane ja külm loomake. Talle meenus üks
muinasjutt lapsepõlvest, muinasjutt kurjast
nõiast, kes printsist konna nõidus. Kuid
printsess, õnnetu, oli oma muremõtteid läinud
mõtlema parki. Leidnud sealt, porisest kraavist, konna,
oli printsess konna imetlenud ning meeltesegaduse hoos teist
suudelnud, mis aga kurjast nõidusest printsi
vabastas.
Siim vaatas konna, kummardus, sirutas käe ...
***
Lumi, valge ja kohev. Punakaks muutunud rohukõrred
ulatumas künkatipul välja kohevast vaibast. Tuisanud
hangedesse takistuste juures. Taamal veidi põõsa
raage lumest turritamas, mõni puu, sinakasmustas toonis
tüvega. Lumised künkad, väikesed metsatukad.
Neilt oli võetud nende aeg. Üleni surnud,
külmunud, kaetud igikestva lumega, jäetud ootama oma
uut aega. Siin-seal loomade jäljed. Üks jälgede
ristumispaik, sinakaspunastest plekkidest võitluse
tallermaa. Tuhnitud kohad, augud lume sügavusse ja
mahaheitmisest tekkinud keha jäljendid. Valge ja must.
Aino ja Artur suusatasid üle künka, nägid ees
avanenud oru põhjas siledat pinda, mis siinsel
künklikul maastikul tõotas järv olemist.
Lihtsalt oma siledusega, lumi kattis ka seda orupõhja
tasandikku sama ühtlase vaibana. Ühest küljest
eemaldus järvest oja, või kraav -- lume
pealt oli võimatu eristada looduslikku tehislikust, selle
lähtekoha juures olid varemed, mõnest küljest
siledaks tahutud graniitkividest, mis seejärel
kokkusobitatud. Üsnagi vähe veel püsti,
idakülg, järvepoolne, täitsa maas, idatuuled
teevad oma külma töö, tuues niiske ja paksu
õhu, kiiresti, tormina.
Artur ja Aino otsustasid saabuva öö veeta nende
varemete lääneküljel, et miski oleks
tuulevarjuks. Nad alustasid varemete ülevaatusest, leidsid
eest ühe üsnagi pulstunud karva ja teravatipuliste
kõrvadega hambaid näitava eluka. Õieti ei
piirdunud viimane hammaste näitamisega, vaid näitas
üles tuntavat otsustavust neid ka kasutada. Looma
meeleorganeid täitis raev kahejalgsete vastu. Nende
lõhna, nende jälkuse suhtes. Ta jooksis oma kuuel
jalal haake tehes lähemale, suunaga Arturile.
Lõrises, silmad rohekalt helkimas. Aino täpne lask
päästis olukorra. Peagi võisid Artur ja Aino
rahulikult asuda laagri rajamisele.
Nad kaevasid paksu lumevaipa augu, panid püsti telgi.
Aino kinnitas telgi turvaseadmed, mis andnuks häiret
ohtlike loomade või inimeste lähenemise korral ja
ehmatanuks loomi. Lõpuks katsid nad majakese lumega,
jättes ülalt paistma vaid kaks korstnajupikest,
ühe õhu sissevooluks ja teise suitsule.
Aino ja Artur vaatasid päikest loojumas. Pilved oleks
justkui moodustamas raami, mille vahelt Equitus kenasti piiluda
saaks, raamide servalt lähtusid rohekad ja punakad jooned,
arvutud kiired, justkui pühakuma. Just nagu kutsuvad
käed. Avaaus pilvedes nagu portaal taevasse. Värav
taevasse surnud maalt, mahajäetusest karjuvalt planeedilt,
kus möllavad vaid ohud. Värav ohtudest ohutusse. Tee
põrgust Eedenisse.
Nad pugesid telki, püüdes selle avaust
võimalikult peita. Sulgesid luugi ja tõmbasid
selle kaitseriivi peale. Siinse loomariigi esindajad
võivad teinekord päris ohtlikud olla,
aastakümneid kestnud sõda tsivilisatsiooniga on nad
vaenulikuks teinud. Kiiresti jahenenud kliima on rikkunud
väheste ellujäänute psüühika.
Artur süütas kaasaskantavas kütmise ja
toiduvalmistamise tuleasemes leegi. Tulekurat hakkas tantsima
oma närvilist tantsu. Nad soojendasid selle paistel
käsi ja asusid tasapisi õhu soojenedes ära
võtma üleriideid. Artur pakkis toidutagavarast
välja mõned lihakonservid ja sinna juurde sobivaid
kastmeid ning salateid. Veidi kangemat kraami, külmarohuks
ja külmetuse vastu. Nad sõid, nad rääkisid
kõigest, kuigi ühtki heli ei tekitanud. Arturi
siniste silmade pilk oli suunatud Aino rohekatesse silmadesse,
ning vastupidi. Need pilgud ütlesid kõik, siin ja
täna polnud rohkemat vaja. Olid nemad kaks.
|