Vinc ja Dirk olid vanad sõbrad ja neile meeldis
pärast tööd koos piljardit mängimas
käia. Ise kutsusid nad oma hobi muigamisi
«Tähtede mänguks». «Kui me ka ise veel
päris piljarditähed ei ole, siis mäng
väärib seda nime kindlasti,» armastasid nad
seltskonnas naljatada. Mõned pidasid seda mängu
puhtaks aja ja energia raiskamiseks, mõned aga suisa
ebaeetiliseks. Vinc ja Dirk ei teinud sellistest arvamustest
väljagi. Dirki perekond oli juba ammu leppinud faktiga, et
ta peaaegu kogu oma vaba aja väljaspool kodu veetis, Vinc
elas aga üksi, temal ei olnud mingeid muresid.
«Kui ma õigesti mäletan, siis on sinu
alustada,» sõnas Dirk.
«Õige küll,» ümises Vinc.
«Okei, ma võtan kõigepealt selle kolmanda.
Viis ühe vastu, et saan selle esimese löögiga
sisse! Mis arvad, ah?»
«Vastu võetud,» nõustus Dirk.
«Lase käia!»
Vinc sihtis pikalt ja hakkas siis hoogu võtma.
***
Tükk maad Dirkist ja Vinc´ist eemal olid ka Al ja Sean
valmis piljardipartiid alustama. Mõned pidasid nende hobi
puhtaks aja ja energia raiskamiseks, mõned aga suisa
lolluseks. Al ja Sean ei teinud sellistest arvamustest
väljagi. Nemad tundsid end igatahes mängides
hästi, ja see oligi nende arvates peamine. Mõni
vaikne hubane piljardisaal, vähe külastajaid, shoti
viski olemasolu baaris ja talutav muusika oli kõik, mida
nad täiuslikuks õnneks vajasid.
«Kui ma õigesti mäletan, siis on sinu
alustada,» sõnas Al.
«Õige küll,» ümises Sean.
«Okei, ma võtan kõigepealt kolmanda. Viis
ühe vastu, et löön selle esimese
löögiga sisse! Mis arvad, ah?»
«Vastu võetud,» nõustus Al.
«Lase käia!»
Sean sihtis pikalt, võttis siis hoogu ja
lõi.
«Mööda!» hõiskas Al teisel pool
lauda mingit bushmanite sõjatantsu vihtudes.
«Täitsa mööda, vanapoiss!»
«Sa kuradi-kuradi-kurat!» vandus Sean ja jäi
juhmilt lauda jõllitama, justkui lootes, et pall number 3
on siiski kuidagi auku lipsanud. Kes teab, kaua ta piljardilauda
veel vahtinud oleks, kui baarimees Gerry poleks äkki
telerile häält peale keeranud. Seni oli see baariletil
tummalt pesapalli näidanud, nüüd aga oli
spordiülekanne poole pealt katkenud ja ekraanilt vaatas oma
kodanikke Ameerika Ühendriikide president. See veider
muutus oligi Gerry tähelepanu äratanud.
«...raske seda teile öelda, kuid sellise ohu eest
ei ole mul õigust ka vaikida. Olukord on hetkel väga
keeruline ja minu arvates peate te kõik teadma
tõtt, mida me...»
«Kurat, Gerry, pane see möga kohe kinni!»
karjatas Sean. «Kuidas ma sinu arvates mängule
keskenduda saan, kui see pasakott seal telekas
möliseb!?»
«Vabanda, Sean, aga ma tahan seda kuulata,» vastas
Gerry rahulikult. «Minu arust on meil mingi jama
kaelas.»
Al ja Sean panid kiid käest ja tulid baarimehe juurde
teleri ette. Peale nende oli piljardisaalis vaid üks
purupurjus mehhiklane, kellest hetkel kuhugi tulijat ei
olnud.
President heietas ekraanil aiva edasi olukorra erakordsest
keerukusest ja sellest, kuidas kõik peavad oma kohust
täitma. Ühesõnaga -- tavalist
propagandaplära, mis igal ameeriklasel juba sünnist
saadik ühest kõrvast sisse ja teisest välja
läheb. Siis aga tundus asi tõesti tõsiseks
minevat, sest president andis sõna oma teaduslikule
nõuandjale Wyndham Watersile.
Kõigepealt näidati ekraanil mingeid pilte, mis
ähmaselt tähistaevast meenutasid. Waters seletas
ohtralt teaduslikku zhargooni kasutades sinna vahele, kust,
kuidas ja millega need fotod saadud on. Siis fotod kadusid ja
Waters hakkas enam-vähem inimkeeles rääkima.
Kuigi meie kolmik ikka veel päris kõigest aru ei
saanud, püüdsid nad üksikuid sõnu, mis
pikapeale asjast üsna selge pildi andsid:
«Tohutu suur keha ... tõenäoliselt mitte
meteoriit ... liigub kohutava kiirusega ... otse Maa suunas ...
lähtekoht teadmata ... vea tõenäosus ...
võib ka mööda minna ... aga väga
lähedalt ... ettenägematud tagajärjed ...
purustused ... elamiskõlbmatuks muutub ...
võimalik orbiidi muutus ... planeedi telg ...»
«Ütle siis ometi, kurat võtaks, millal see
püha pasandus juhtub?» karjus Al ekraani suunas
rusikat raputades. Ja Waters oleks teda justkui kuulnud:
«... kiirus ei kahane ... kiirendus ...
kohalejõudmise aeg tõenäoliselt ühe
tunni pärast ... võib olla ka kiiremini ... vaatlusi
jätkatakse ... informatsiooni edastamine ...
Siis sai sõnajärje taas enda kätte
president, kes rääkis kohusetäitmisest ja
vastutusest ning sellest, et USA administratsioon ja president
isiklikult teevad kõik, et lähenevat katastroofi
ära hoida ja ...
«Ära hoida! Sellist katastroofi ära
hoida!» pahvatas Al hüsteeriliselt naerma, kuid
jäi kohe jälle vait. Kõik mehed vahtisid
üksteisele jahmunud nägudega otsa.
«Ehk läheb ikka mööda või...»
sosistas Sean.
«Ei, poisid, see nätakas tuleb meile raudselt
selga!» vangutas vana Gerry aeglaselt pead.
«Mäletan veel Kennedy tulistamist. Siis ajasid nad
sama juttu, kui ta haiglasse oli viidud. Et haavad polegi nii
rasked ja et saab veel terveks ja puha... Ei, kui oleks mingi
lootus, et see asjandus meist mööda läheb, siis
ei oleks nad meile sellest midagi rääkinud. Alles
pärast, ja sedagi ainult võibolla. Aga
nüüd...» Gerry lõi käega.
«Aga ... mis me siis teeme, ah?» küsis Sean
katkeva häälega.
«Mis meil ikka teha,» vastas baarimees. «Teie
tehke oma partii lõpuni ja mina toon teile uued viskid.
Maja kulul.»
Al ja Sean vaatasid üksteisele hetkeks otsa, aga kuna
nad ei osanud enda jaoks enne maailmalõppu ka mingit
paremat tegevust välja mõelda, siis lonkisid nad
piljardilaua juurde tagasi.
«Kui ma ei eksi, jäi sinu löök,»
ütles Al Seanile.
***
Selle ja järgmise partii võitis Al, kolmandat nad
aga lõpetada ei jõudnud. Joomata jäi ka
kolmas topeltviski. Umbes planeedi Maa suurune keha kihutas
hirmsa kiirusega planeedile Maa otsa. Miskipärast Maa ei
purunenud. Tõenäoliselt oli see seotud mingi selle
keha omadusega. Keha tormas vastu Maad, mis selle
kokkupõrke tagajärjel Päikese suunas minema
sööstis. Üsna suure tõenäosusega suri
suurem osa inimesi juba kohutava kokkupõrke, orbiidi
muutuse ja kiirenduse tagajärjel. Al, Sean ja Gerry surid
igal juhul kohe pärast kokkupõrget. Teiste kohta ei
saa enam keegi kunagi midagi kindlat öelda, aga kui keegi
kokkupõrke ka üle elas, ei olnud sellest suurt kasu,
sest üsna pea aurustus planeet Maa Päikese
läheduses lihtsalt ära.
***
«Ahhaa -- nägid!» röögatas
Vinc nii, et sideseade juhtimispuldil lausa hüppas.
«Otse tähe keskele! Põmm!»
Mõne valgusaasta kaugusel kiristas Dirk oma raketis
istudes viha pärast hambaid.
«Kas sulle pole kunagi tulnud mõtet, et
mõnel sellisel planeedil, mida me nii hooletult
tähtedesse taome, võiksid elada meiesugused
mõistusega olendid?» küsis ta hapult.
«On sul alles naljad!» nördis Vinc.
«Küllap oled lihtsalt halvas tujus, et kihlveo
kaotasid. Ma pole just mingi usuhull või ortodoks, aga
eks ütle meie Püha Raamat selge sõnaga, et Suur
Demiurg lõi tregonid oma näo järgi. Ja pane
tähele -- ainult meid, mingeid teisi
mõistusega liike pole universumis kunagi olnud ega ka
tule!»
«Hea küll, hea küll,» pomises Dirk.
«Millist sa järgmisena lööd?»
«Mõtlesin, et võtaks selle, millel ketas
ümber on. Aga sellega tekib raskusi, nii et kihlvedu ma
seekord ei paku.»
Vinc alustas oma raketiga taas hoovõttu. Seekordse
«Tähtede mängu» seis oli 1:0 tema
kasuks.
|