03.12.2002 |
Kalevipoeg
Renthun |
(Pühendatud Tiphiale)
Tuba oli pime. Täiesti pime, isegi elektrilise kella
roheline silm ei põlenud. «Voolukatkestus,»
mõtles naine, aga ei suutnud seda omaks võtta.
Selle asemel asus hoopis ta südamesse nimetu hirm.
«Pole midagi, see on ainult voolukatkestus ja peatselt on
kõik korras,» kinnitas ta endale uuesti, ent tundis,
kuidas ei suuda seda ise ka uskuda ja kuidas öö ta oma
lämmatavasse haardesse mähib. «See on vaid
voolukatkestus...»
Siis kostis ülevalt korruselt kolksatust ja klirinat.
Naine tardus hetkeks, teiseks... kolmandakski. Hirm tema
südames üha kasvas.
«Mis pagan see siis veel on?» Mees ajas end
unesegaselt istukile. «Vool ära läinud... Ja mis
jama seal üleval lahti on?»
Naine ei vastanud. Küll aga hakkas ülevalt
korruselt kostuma laste nuttu. See oli just selline
heledahäälne tihkumine, mis tuleb lastel välja
siis, kui nad on üksi ja kardavad ja tahavad isa ning ema
juurde.
«Lähme üles ja vaatame.»
Naine tahtis juba mehest kinni haarata ja teda takistada, aga
siis sai emalikkus temas hirmust võitu. «Jah. Jah,
lähme. Aga proovi enne valgust saada. Lapsed kardavad
kindlasti pimedust.»
«Oeh. Mida ma siin pimedas ikka oskan ära
teha,» ägas mees teeseldult ja otsis välja
küünla. «Ah, nagunii on viga generaatoris ja me
peame teisele korrusele ronima.»
Nad ronisid mööda kitsast treppi üles ja
jõudsid hämarasse puust seintega saali, kus rippusid
mehe vanad jahitrofeed. Neist vasakule jäi hämar
nurgake, kust tavaliselt kostus generaatori nurrumist, ja selle
taga oli uks kasutamata tuppa, kust kolin ja klirin enne
kostunud olid. Paremal pool oli lastetuba. Lapsed nutsid ikka
veel, järelikult oli nendega kõik korras.
Mees heitis korra pilgu generaatorile ja urahtas siis:
«Seisab. Aga miks, teab vaid generaator ise. Siin on nii
pime kui tondi tagumikus. Mitte miskit ei saa aru.»
Ja taas saabus hirmulaine, täites naise südame ja
ronides ta poole igast nurgast, kuhu võbisev
küünlaleek varjusid heitis. «Sa ehk...»
«Parandan selle homme ära. Nüüd
öösel võin ma vaid siin miskit veel enam vussi
keerata.»
«Ja tuled?»
Mees ümahtas ja asus taas pimedus nokerdama. Siis
lõid äkitselt tuled särama, nii et naine lausa
võpahtas sellest küllusest, mis teda valgustas.
«Lülitasin voolu varugeneraatori peale ümber.
Pole küll nii võimas, kui siinne, aga hommikuni ajab
asja ära.» Kui naine seepeale midagi veel ütelda
tahtis, tegi ta unise näo ja teatas: «Mõtle,
kallis, eile panin päev otsa küüslauku
ärasaatmiseks valmis, olen praegugi veel rampväsinud
ja kondid laua löövad tuld. Kas tõesti tahad sa
mind nüüd veel ka öise orjatööga
kiusata?»
Naine rahunes tulede valguses veidike ja naeratas oma mehele.
«Ei, seda kohe kindlasti mitte.» Ta tegi lastetoa ukse
lahti ja kummardus kaht talle vastu jooksvat last kallistama.
«Noh, mu sitikakesed, mis viga? Kas kurjad unenäod
tegid teile liiga?»
«Emme, tont, tont,» hädaldas noorem,
kaheaastane tüdrukuke, kelle öösärk peaaegu
maani ulatus. «Tont tahtsi meid ära
süüa.»
«Pole siin mingit tonti, mu kukulinnukesed,»
kinnitas naine, ise samal ajal ärevalt pilgul üle toa
libiseda lastes. Aga ei, seal oli kõik korras,
hõbetatud aknaklaasid särasid kaitsevälja
hõbedases hiilguses hallikalt ja nende taga terendasid
kuldselt kaitseluukide kuldsed ristid. «Pole siin mingit
tonti.»
«Aga emme, ma ise nägin, oli teine akna taga ja
tahtis sisse saada ja siis läks aken puruks ja klirin oli
kohe kõikjale kuulda...»
Naine võpatas. Aga ei, aknad olid täiesti terved,
ja neist ei saanud tuppa tulla ükski tont, ja isegi kui
klaasid olid katki, olid ju veel kaitseväli ja luugid...
Samas teadis ta, et tondid pole mitte mingid kollid või
libalendajad. Nemad olid tõsised vaenlased, parailma
rüütlid, keda hoidis tagasi vaid kolmekordne
tõrje. Ja katkise klaasi puhul saanuks nad majja sisse
küll, mis sellest, et nõrgestatuna.
Tema abikaasa oli samal ajal juba tühja toa ukse juurde
jõudnud ja oli valmis seda lahti tegema. Naise süda
võpatas ja taas tuli tema hinge see seletamatu ja
ängistav hirm, mis ennem all teda tabanud oli. Mees ei
tohtinud seda ust avada, ja tema, Agelin, pidi seda
takistama.
«Seisa. Ehk oleks parem, kui... kui sa seda ust lahti ei
teeks.»
«Miks siis mitte?»
«No äkki.. äkki on seal midagi?»
Mees puhkes naerma. «Oh sind araverelist. Mis seal olla
siis saab? Meil on tugev maja, tehnika viimases sõna
järgi tehtud, ja sina kardad.»
Naine teadis seda, aga kartis sellegipoolest, kartis enam,
kui suutis sõnades väljendada. Samas teadis ta, et
ei tohi hirmu välja näidata. Tema kõrval olid
ta lapsed, kes vajasid julgust, ja seda võis neile anda
ainult üks julge ning kartmatu mamma, kes võis isegi
lõvipuuri astuda. Ei, hirm pidi jääma
kõrvale.
Siis avaneski juba uks, lastes valgusel kitsa ribana langeda
enda taga olevale pimedusele. Seal ei põlenud ükski
tuli, ja vaid kitsas heledam riba langes kaose
võimualale, toomata siiski leevendust. Sellest valgusest
nimelt piisas, et näidata pimedat aknaava, mida
ümbritses vaid tuhm kaitsevälja kuma ja kus luugist
ega klaasidest polnud vähimatki märki,
hõbedaste kildude kuhja keset põrandat ja verist,
näritud konti kesk klaasikilde. Ja nähtavast hullem
oli nähtamatu, see kohutav ja mõistust õgiv
hirmu laine, mis ukseavast välja paiskus, lapsed pikali
rabas ning naise põlvitama sundis. Agelin kattis pea
kätega ja lootis, et see kõik lõpeb, et
öö möödub, et pimedus kaob, et vari hajub,
aga kui see kõik on võimatu, siis et ta surm
saabuks kiiresti ja valutult. Samas teadis ta, et see lootus on
lootusetu, et tondid ei heida armu ja et nad armastavad oma
ohvreid piinata, nende elu aeglaselt endisse imeda ja
kõige selle üle veel oma rüvedas keeles
rämedat nalja heita.
Siis sulgus uks ja ta abikaasa vajutas selle kõrval
olevat kangi. Ust ümbritsevatesse torudesse voolas mingi
hõbedasoola lahus ja hirm kadus. Naine nägi mehe
lubivalget nägu ja ajas end taas püsti. Nad olid koos.
Nad olid toas, kuhu tont ei pääsenud, ja neil oli toas
valgus. Mitte miski ei suutnud nende õnne riisuda,
vähemasti mitte sellel ööl.
Koos tõstsid nad lapsed voodisse ja tõmbasid
neile teki peale. Siis läksid nad koos alla ja heitsid
magama, vahetamata ainsatki sõna. Ja naine oli kindel, et
nad mõlemad mõtlevad ka ühest ja samast
asjast, mille kohta käis sõna: tont.
Hommik oli ilus ja päikeseline. Puhus värskendav
idatuul, mis tõi endaga kaasa sealpool asuvate
lõputute küüslaugupõldude lõhna.
«Esimese asjana generaator,» loetles mees
hommikusöögi ajal. «Siis tuleb ilmselt laevale
vastu minna. Kaup peale laadida ja end uute asukate
vastuvõtmiseks valmis sättida. Ja õhtul, kui
aega jääb, aknale uuesti klaasid ette panna.»
«Aga tont?»
«Tont, tont... Ega ta kaugemale pääse. Usun,
et ta on selle suure jalaka otsas, mis köögi akna all
kasvab. Alumise korruse akendel on topeltluugid ja sealt ta
sisse ei pääse, ning ülemise korruse akendele ei
pääse ta ka mujal ligi.»
«Sa siis jätad ta sinnapaika?»
Mees ohkas. «Täna paraku küll. Tegemist on
palju ja pole mahti muu kõrvalt veel tonti ka
püüdma minna. Homme vaatab, mis saab.»
«Alati sa ka kõike edasi lükkad.»
Mees vaikis. Ta teadis, et see lause oli rohkem retooriline
väide, kui tegelik süüdistus, ja et otse
loomulikult lükkas ta ka tegelikult kõike edasi.
Pärast hommikusööki asus mees generaatorit
parandama, naine läks aga jalutama. Esiteks tiir ümber
maja. See nägi välja, nagu Argondi asunikukomplekt
ikka, kollane, karbikujuline, kõrge ja kindel elamine.
Maja ümber sirgusid kaunid ja eakad puud, mis olid seal
kasvanud kaua enne esimeste inimeste tulekut. Ta mees oli
tahtnud need maha võtta, kuid Agelin oli teda
keelanud.
Nüüd kahetses ta kibedasti oma otsust.
Tont istuski jalaka otsas, nagu ta mees oli oletanud,
kõlgutas oma karvaseid ja kondiseid jalgu, ning
mälus midagi. Naist nähes ta röhatas ja heitis
oma roa tema suunas. Naine kiljatas, nähes väikest
inimese luukeret, millel kontide küljes veel veidi
liharäbalaidki tilbendamas. Tont ürahtas selle peale
midagi ja kõkutas naerda, seejärel koukis ta
kusagilt välja verise sikujala ja asus seda nosima.
Akna all vedeles hunnik konte, nii inimeste kui ka loomade
omi. Seintel olid näha paljud jäljed kohtades, kus
need olid seina tabanud. Tondid olid küll suure
jõuga, aga näis, et lisaks hiilgasid nad ka oma
ebatäpsusega.
«Imetled oma loomakest, jah?»
Naine võpatas ja pöördus, enne kui taipas,
et on päev ja et päeval pole tal midagi karta. See oli
nende naabrimees Vanatalust, kelle elamine oli kakssada meetrit
ida pool, küüslaugupõldude servas.
«Mis tast tühjast ikka imetleda.»
«Tühjast? Armas tüdruk, tonte sul küll
tühjaks ei tasu nimetada. Mina pelgaksin neid küll
rohkem, nad on isegi päevasel ajal vahel
ohtlikud.»
«Ah, pole hullu, ega ta rohkem majale ilmselt kahju ei
tee. Ja juba homme võtab mu abikaasa midagi
ette.»
«Ja laseb tal täna jõudu koguda... Rumal
mõte, väga rumal. Aeg on hetkel tema poolel. Aga mis
ma siin ikka seletan, tule kaasa.»
Naine läks ja silmitses vahepeal hoolikalt naabrimehe
kulunud riietust, habetunud ja kortsulist näolappi,
pulstunud ning võidunud juukseid... Selge see, et keegi
vaene. Keegi, kel polnud raha enamaks kui miinimumvariant
-- ja sedagi finantseeris Argondi valitsus. Ei mingeid
kaitseväljasid, hõbetatud aknaklaase. Lihtne puust
maja, minimaalne tõrjeväli, mis hoidis tagasi vaid
vähemad õõvakollid ja liikuvad kadakad.
Kuidas ta küll seni oli ellu jäänud? Kas ehk
jahtisid kollid enne suuremat saaki, ja siis alles
vähemat?
Mees oleks nagu ta mõtteid lugenud ja muigas.
«Küüslaugupõllud aitavad. Aga
läänetuulega pole mitte ühelgi ööl
magada saanud. Muudkui tuleb kutsumata külalisi tagasi
lüüa. Aga mul on omaenda konksud ja knihvid ka.»
Ta lükkas lahti kahe maja vahel oleva puukuuri kriuksuva
ukse ja piilus selle tolmusesse hämarusse.
«Siin.»
Ka naine vaatas kuuri alla, kuid ei näinud midagi peale
paari pisikese ööhulguse, kes seal päikese eest
varju leidsid. Selline vähene oht ei pakkunud talle mingit
pinget. Mitte ükski ööhulgus ei rünnanud
päevasel ajal, oli siis nii pime kui tahes.
Üks ööhulgus sirutas end ja ajas oma
lõuad pärani. Tema tohutu punane kurk
hõõgus pahaendeliselt ja naine võpatas. Ta
oleks kuurist välja astunud, kui naabrimehe kindel
käsi ei oleks teda mitte tagasi hoidnud.
«Päev on. Ja päeval nemad ei liigu, olgu mis
tahes,» sõnas ta rahulikult. «Aga pisikesed
ööloomakesed on rahutud. Tunnevad, et midagi suurt on
kohal. Tunnevad tonti. Ja nemad ei tea, kui tugev ta parajasti
on. Kõike peab tähele panema, kõike
mäletama. Siis saab ka kindlusmajata ellu
jääda.»
Naine oli juba hakanud kahetsema, et ta mehega kaasa oli
läinud. Aga naaber seletas edasi, viibates käega ukse
kohal asuva herilasepesa poole: «Neid loomakesi näed?
Nemad on rahulikud. Teavad, mil oht on. Aga täna on hea
vaikne päev. Selline päev, mil saab ise rünnakule
asuda. Tont pole veel oma väge kätte saanud.
Närib küll agaralt konte, aga temalgi kulub aega. Seda
need loomakesed näitavad.» Siis silitas ta
õrnalt herilasepesa ja lasi paaril mustjaskuldsel putukal
oma peo peale laskuda. Ta silitas neid kergelt ja pani nad
õues võililledele maha. «Võid seda oma
mehele öelda. Aga ta nagunii ei usu.»
«Aga ega me öösel midagi ette ei
võtagi, ikka päeval,» vaidles naine vastu.
«Ja päeval peaks isegi tondid ohutud olema.»
«Ei või iial teada,» vangutas vanamees pead.
«Ei või iial teada. Tondid on elektri isandad. Ja
kui peaks olema äikeseline ilm, siis saavad tondid oma
tõelise jõu. Pikselisel ööl pühiks
see tont teie maja maa pealt nagu nalja.»
«Aga meteosatelliidid lubavad veel kaheks nädalaks
kuiva ja päikeselist ilma...»
«Meteosatelliidid ei võta arvesse tonte,»
vastas vanamees ja kõndis minema. Naine jäi talle
järele vaatama, püüdes mitte tähele panna
seda, kuidas herilased tema ümber lendlesid, pugedes vahel
ka tema halli ja harva habeme alla.
***
«Jälle tühjad. Sa saadana saadan. Palju kaupa,
palju nõudmisi sellesamusele küüslaugule ja
mitte ühtegi uut asunikku. Just nagu peaks me siia
neljakesi jäämagi.»
«Sa unustad minu, naabrimees, sa unustad minu.»
«Sinuga ei saa arvestada, ma pole mitte kunagi kindel,
kas see või teine öö ei jää sulle
mitte viimaseks, aga ei, iga hommik vaatab mulle su inetu larhv
vastu.»
«Ega nägu pole oma teha, peremees.»
«On ikka, maksad iluravitsejale ja teeb ta sullegi
sellise kena sihverplaadi et...»
«Minu näo on loonud ilm ja külm ja kuum ja
tuul, ja ma olen temaga väga rahul,» teatas
naabrimees. «Aga näib nii, et sõda on ka
Argondist jagu saamas.»
«Miks nii arvad? Meil on parim tehnika terves galaktikas
ja me peaks mingitelt vampiiridelt ja kollidelt lüüa
saama?»
«Miks nad muidu seda küüslauku nii hirmsasti
tahavad... ja miks muidu kedagi ei tule. Just nagu peaks kaks
asunikutalu terve planeedi peale mingi hirmus kindel sillapea
olema. Siin head maad on, enamasti üles harimata ka, rahvas
tuleks siia isegi sõjale vaatamata, kui vanade planeetide
rahvaarv mitte ei väheneks. Aga olgu, kaua ma teid ikka
siin jutuga kiusan -- teeks parem vahetust. Kaks
väljageneraatorit ja ma koristan teil selle tondi veel
täna õhtul akna alt.»
«Kallist hinda tahad. Ega väljageneraatorid pole
mitte odav kaup, et neid niisama, asjade eest, millega ise toime
tuleme, välja anda.»
«No võib ka ühe eest, võib ka
ühe eest...»
«Ole mureta, küll ma selle tondi homme ise oma akna
alt koristan. Ja sina -- sa hoia parem oma haisvasse
ubrikusse.»
«Eks peremees teab, mis peremees teeb,» muigas
vanamees ja lahkus. Naine jäi talle järgi vaatama.
Mõistus ütles talle, et ta abikaasal oli
õigus ja et mingid tondid või kollid ei suutnuks
Argondi hävitada, aga ta süda tundis, et asjad olid
hoopis teistpidi. Argond pidi langema nagu sajad inimeste riigid
enne teda... ja kuna Argond oli tugevaim, siis ka peale teda.
Inimeste lõpp oli lähedal.
***
See öö oli rahulik. Hoolimata katkisest aknast ei
teinud tont katset majja tikkuda. Ta istus vaid oma oksal ja
kõlgutas naerda mörisedes jalgu. Ka loopis ta alla
näritud konte, mida oli kogunenud juba suur hunnik.
«Kust ta neid saab?» küsis naine kondivirna
vaadates, enne kui abielupaar end magama minema sättis.
«Kust mina seda tean? Saab ja kõik. Mingi nende
tehnoloogia imevigur. Ausalt öeldes ei tunne ma erilist
huvi ka, kust mingi tont oma kondid saab.»
Naine vaatas meest hetkelise võõrastusega.
Huvipuudus, tegelemine ainult oma asjadega. Maas kinni nagu
kõik teisedki mehed, ehk küll veidi vähem, ehk
küll veidike enama seiklusvaimuga, nii et ta oli valmis
asunikuna siia Renthuni nimelisse pärapõrgusse
tulema, aga sellele vaatamata mats. Ei midagi uut oma maailma
lubada, mitte millegi kasutu vastu huvi tunda. Sellised need
tema põhimõtted olid ja olid kogu aeg olnud. Seni
olid need lihtsalt seiklusvaimu taga varjus olnud.
Nüüd aga märkas naine kõike ja
mäletas kõike, pidevat küüslauguhindade
uurimist, süvenemist asundusplaneetide seadusandlusesse...
Mees oli lihtne rahalugeja nagu iga teinegi, ainult veidike
rafineeritum ja julgem.
Sellised sattusid aga millegi uue ilmnemisel hätta. Ja
kuna sellised inimesed olid igal pool võimu juures, kuna
kogu universum oli neid täis, siis ei olnud mingi ime, kui
tondid ja kollid ja vaimud kõikjal võimust
võtsid. Nemad ei olnud lihtsale rahalugemisele ja
tavareeglitele alluvad. Kui neis seda tavalisust ka mingil
määral oli, siis vaid nõrgemate juures.
Seetõttu olidki nemad edukad ja võidukad, inimesed
mitte.
Määrustikus, mida jagati kõigile asunikele,
oli tont liigitatud kõrgendatud ohuga ilminguks. See
tähendas, et nad pidid sellest teatama
sõjaväele ja nemad kohale kutsuma. Otse loomulikult
ei oleks sõjavägi viitsinud ühe tondi peale
kohale tulla, ja otse loomulikult ei viitsinud keegi kunagi
sellistest asjadest ka teatada, teades, et sõjavägi
niikuinii ei tule... Suletud ring, mis vahel toimis, aga mis oli
ilmselt liiga tihti osutunud saatuslikuks.
Õhtu saabudes puges mees varakult voodisse, kaeveldes
peavalu üle. Naine mõtles veel tükk aega, kas
mitte määrustikku lahti võtta ja sealt tondi
kohta kõike järele vaadata, aga kui ta avastas, et
selle lehed olid neil täiesti lahti lõikamata, siis
pani ta selle riiulile tagasi. Kööki nuga tooma ta ei
viitsinud minna, selle asemel puges temagi voodisse ning
pööras mehele selja.
Jah, mees oli paras möku. Mõelda vaid --
minna kusagile kolkaplaneedile ja mitte kordagi
määrustikku lugeda! Sellele naine otse loomulikult ei
mõelnud, et ka tema ei teadnud tolle raamatu sisust
midagi peale ähmaste kuulduste ja katkendite, mis neile
Argondi Koloniaaljaamas transporti oodates kõrva olid
puutunud.
Naine vaatas korra lakke ja mõtles: «Seal on tuba
meie majast, mis peaks olema kindlus. Ja ometi on see avatud.
Avatud kõigile öistele ohtudele. Kui siin on tont,
siis kes teab, kes või mis siin veel ringi luusida
võivad. Ehk on siin keegi tondistki tugevam, kes hiilib
akna kaudu majja, vältides nii hõbeseinu, murrab
läbi uksest, mis on võrreldes välisseintega
ikkagi habras, hävitab generaatorid... Esmalt ülemise,
siis laskub ta alla keldrisse, kus planeedi pinnas
kaitseväljasid summutab, ja rikub ka tagavarageneraatori.
Ja siis saabub majale öö. Pikk, pime,
igavene...»
Aga ometi möödus see öö rahulikult. Palju
rahulikumalt, kui eelmine öö. Ja naise ning mehe jaoks
ka palju jäisemalt, kuigi kumbki neist seda ei
maininud.
***
Saabus hommik, taas päikeseline ja valge. Taevas oli
ilma vähimagi pilveraasuta. Renthun näis olevat
üleni erkvalgesse hõõgusesse mähitud.
Põud oli liiga tegemas ja mees rääkis terve
hommikusöögi aja, et peaks
küüslaugupõldusid kastma. Kui ta aga nägi
naise külma pilku ja laste hirmunud silmasid, teatas ta
siiski: «Tegelikult peaks hoopis selle tondi akna alt
ära koristama.»
«Tubli, issi,» teatas tüdruk uhkelt. Poiss aga
vaikis, tajudes ilmselt selgemini isa vastumeelsust sellise
ebaharilikuma töö suhtes.
Tuul, mis seni raudse järjekindlusega põhjast oli
puhunud, keerutas natuke tolmu tõstes mõtlikult
ringi ja pöördus siis lõunasse.
Mees laadis püssi hõbekuulidega ja kõndis
siis rahulikul sammul puu alla, sihtis ja tulistas.
Mööda.
«Ma pole ikka mingi sõdur,» sülitas ta
ja tulistas uuesti.
«Tontide läheduses aeglustub kõigi lendavate
objektide lend, isegi nii palju, et kuulid võivad maha
kukkuda. Teoreetiliselt peaks olema võimalik tonti
kuuliga tabada, aga pole mina veel sellisest asjast
kuulnud,» teatas naabrimees, kes astus oma karvast
kõhtu kratsides põõsa tagant
välja.
Tont krooksatas ja viskas uue külalise poole
näritud kondi. Otse loomulikult mööda.
«Ilmselt kehtib see aeglustumine mõlemas
suunas,» mõtles naine.»
«Nojah, tarkpea, mida ma siis tegema peaksin?»
Vanamees kõhistas naerda. «No nüüd siis
ärkas! Tondi maapinnale toimetama loomulikult. See oks ongi
teil aknale liiga lähedal. Tuleb ta läbi saagida ja
edasi on asi lihtne.»
«Aha,» noogutas mees mõistvalt ja tõi
viuguri. Selle hõbedane ketas tõusis
pööreldes oksani ja jäi siis seisma. Edasi ta
enam ei liikunud, pusis siis mees juhtkangide kallal mis
pusis.
«Oh sind otut,» muigas vanamees. «Viugur on
elektriline ja tondid käsutavad elektromagnetvälja oma
tahtmist mööda. Tema lähedal ei saa ükski
elektriline seade töötada. Hea veel, et ta nõrk
on ja seda sulle tagasi saata ei saa.»
Mees urises midagi oma nina alla ja küsis siis:
«Kuidas ma selle eluka sealt alla toon? Kui sa juba nii
tark oled, siis ütle seda ka.»
«Otse loomulikult tood sa redeli ja käsisae, ronid
puu otsa, ja saed selle oksa läbi,» muigas vanamees.
«Ei saa ju ometigi loota, et masinad sul kõik ette
ja taha ära teevad.»
«Käsisae?» Mees tegi suured silmad. «Kas
ma oleks pidanud sellise arhailise eseme tõepoolest siia
planeedile kaasa vedama?»
Vanamees ohkas. «Heakene küll, annan sulle
naabrimehe poolest enda oma. Aga ma soovitaks sul seda täna
mitte kasutada.»
«Ei tea miks?» Mees vaatas taeva poole.
«Äikest ei ole ja...»
«Herilased on rahutud. Vä-äga rahutud,»
lõikas vanamees tema jutusse. «Selliste herilastega
hoiaks mina tondist iga hetk kaugemale. Keset
küüslaugupõldusid tunneksin end ehk
ohutult.»
«Vananaiste lora. Anna saag siia.»
«Püha välk! Arvad sa, et ma käin igal
pool ringi, saag kaelas? Ma arvasin, et see sul endal
olemas.»
«No pole siis pole. Lähme toome selle sae ära.
Ja redel mul on olemas.»
Kui nad vanamehe kuurialuse poole suundusid, sositas vanamees
naisele: «Õhus on pikselõhna. Aga mine sa
seda temale ütlema,» nooksates peaga mehe poole.
Naine ei vastanud. Tema usk mehesse ja inimeste jõusse
oli juba kõikuma löönud. Ta ei tahtnud seda aga
välja näidata, sest kartis, et seda tunnistades
läheks ta hulluks. Seda tunnistades tunnistanuks ta juba
enda lüüasaamist, aga seda ei tahtnud ta teha.
Taevas oli ikka veel otsekui narritavalt selge. Hoolikamalt
uurides võis siiski näha seal kerget hämu, mida
enne ei olnud.
Tont krooksatas nende selja taga lõbusalt ja saatis
järjekordse kondi kolinaga vastu maja seina.
«Nii, siin on saag,» teatas vanamees kuuri all
kohmitsedes. «Aga ma tõesti ei
soovitaks...»
«Tont on minu akna all, mitte sinu akna,»
lõikas mees vahele. «Ja oma asjadega tegelen ma
ise.»
«Nojah, nojah. Kui ainult oskad.»
«Mis siin osata. Ilus päev on, ronin redeliga
oksale, saen selle läbi ja...»
«Siis on tont maa peal, ja saad talle kenasti ligi.
Just, just.»
Mees kadus hetkeks redelit tooma, vanamees sättis end
aga veidike maad eemale sirelite varju istuma. Naine
käsutas sel ajal lapsed tuppa, püüdes toimuvat
nende eest võimalikult kaua varjata. Külm tunne tema
südame ümbert ei kadunud. «Õhus on
pikset...» Midagi igatahes õhus oli, hämu
päikese ümber oli läinud tugevamaks ja
lõunast, metsa kohalt, hakkasid paistma valged
pilvetornide tipud. «Parem, kui lapsed toimuvat ei
näeks,» mõtles naine. Tema abikaasa pidi oma
jäärapäisusega endale kindlasti mingi
õnnetuse kaela tõmbama...
«Nii, siin on redel,» sõnas mees kerget
alumiiniumvarrast lahti vedades ja seda puu najale
sättides. «Miks ma ei võiks aga kohe puud
läbi saagida?»
«Tondid käsutavad ka ilma,» ohkas vanamees.
«Sa ju ei tahaks, et tuleks mingi äkiline tuuleiil,
mis selle jalaka sulle peale puhuks.»
Mees vaatas vaikides jalakat ja noogutas siis. «Nii see
on jah...»
Lõunas metsa kohal hakkas valgete pilvetornide alla
tekkima kiiresti laienev tume riba.
«Nii, kallis, kohe on asi joones,» lehvitas mees
naisele ja asus ladva poole ronima. Peagi oli ta suure oksa
juures ja sättis end sinna istuma, võttis sae pihku
ning asus oksa läbi saagima.
Tont vaatas teda kahtlustavalt, krooksatas, ja heitis mehe
suunas näritud vasikakolba. See läks otse mehe suunas,
aga kaugelt tema alt läbi. «Näed, kallis, see on
päris ohutu. Tema gravitõrje kaitseb ka
mind.»
Naine vaatas tumedat lehtede vahele peitunud tondikogu ja
pööras pilgu igaks juhuks kõrvale. Tema
südant täitis tumeda ja valusa leegina hirm, mis veel
hommikul sealt kadunud oli. Hirm, herilased... ja
lõunataevas üha laienev tume riba. Ta teadis, kuigi
ei teadnud isegi, kuidas, et ta mees ei saa mitte sugugi viga,
et ta saab hoopis surma ja kaob olematusse; ja ta teadis ka, et
vaatamata mehe jäärapäisusele ja
traditsioonilisusele ta siiski armastab teda, et ta armastab
kogu seda iseendasse uppuvat inimkonda... Ja veel meenus talle
nende esimene kohtumine, mehe tavalisuses varjul olev erilisus,
mis viis ta esmaasukana uuele planeedile. Kasumit oleks saanud
ju ka mujalt, mehes oli seiklusvaim siiski mingil
määral olemas, kuigi uinunud kujul. Ja nüüd
tegeles see seiklusvaim mehe hukutamisega.
«Tee midagi,» müksas ta vanameest.
«Mida?» küsis see vastuseks. «Ma ei saa
ju teda ta oma valdustes uimaseks lüüa. See
päästaks ta elu ehk selleks päevaks, aga
hävitaks mu enda järgmiseks päevaks -- ja
tema enda ka. Pealegi, kui ta kiire on, siis võib ta veel
jõuda...»
Aga mees ei olnud kiire, ta polnud elus kordagi
käsisaagi käes hoidnud. Juba oligi ta väsinud ja
liigutas käsi palju aeglasemalt. Tuul aga juba
tõusis ning hakkas puude latvades mühistama. Sellega
segunes ka tondi madal jorin, kui ta oksa peal püsti
tõusis ja aeglast, lausa lummavalt pikaldast tantsu
alustas. Ta oleks olnud nagu tükk tumedat kivi, mis oksal
omaenda jõledas rütmis voogas ja lainetas.
Pilved olid neile juba pea kohale jõudnud. Aeg-ajalt,
kui mõni välk sähvima juhtus, lõid nad
kuldses valguses helama. Muul ajal olid nad aga kui üks
päratu ja pahaendeline must müür.
Surmamüür.
Naine heitis veel viimase pilgu puu poole. Oks oli peaaegu
läbi saetud ja tema abikaasa oli selle külge
klammerdunud, nagu mingi kangekaelne putukas. Otse tema ees oli
sama tume plekk, nagu seda taevas olev pilvgi. Tont ei tantsinud
enam, vaid vaatas oma põleval pilgul mehe poole, oodates
oma aega.
Siis pöördus naise pilk mujale, sirelihekile, selle
taga olevale vaarikavälule, lillepeenrale teisel pool
hekki, kõikjale, kus midagi kodust ja armsat. Ta pilk
otsis lohutust minevikust, selle ilusatest aegadest,
põigates aga kõrvale kõigest, mis
võinuks meenutada taevasse kerkinud piksepilve või
puu otsas olevat tonti. Naine klammerdus mineviku külge,
nagu andnuks selle petlik rahu talle mingi turvalisuse. Aga ei,
see oli petlik...
«Emme, kuis issil läheb?» Poiss ja tüdruk
olid toast välja tulnud ja seisid nüüd tema
kõrval. Teda oli kõnetanud ta poeg, tüdruk
aga seisis nagu emagi, pilk mujal, ja tihkus nutta. Tema silmis
säras mõõtmatu hirm.
«Issil... läheb päris hästi. Peatselt on
tal oks läbi saetud. Aga siin pole midagi ilusat vaadata.
Miks te toas ei ole?»
«Lekter läks jälle ära,» teatas
tüdruk.
«Seal polnud midagi teha. Nii tulimegi siia.»
«Nojah. Aga vaadake, kohe hakkab sadama. Minge ilusasti
tuppa, muidu saate märjaks.»
«Ei taha tuppa,» hakkas tüdruk tihkuma. Ka
poiss vaatas kartlikult maja poole ja teatas siis arglikult:
«Ma ei tahaks sinna minna. Mitte et seal miskit karta
oleks, aga... Teiega koos on lõbusam.»
Ema vaatas pojalegi silma ja nägi seal esimest korda
kartust. Ka tema kartis. Kartis tuppa minna, kartis nii
pööraselt, et tuli õue, kus olid tondid ja
pikne, aga kus olid ka ema ja isa.
«Eks te jääge siis pealegi siia. Aga
läheme teisele poole hekki, siinpool tegeleb issi tondiga
ja see on kole vaatepilt.»
Lapsed lippasid ees minema. Naine oli neile järgi
minemas, kui vanamees tal äkitselt käisest kinni
haaras. «Tark tegu,» sõnas ta. «Mina sinu
asemel ka sinna majja ei läheks. Mitte niipea.»
«Mis siis viga?»
«Vaata seda katkist akent. Selle kaudu pääseb
mis tahes majja. Eriti veel võimsamad elukad, kelle jaoks
tont vaid sillapeaks on.»
«Sa tahad öelda, et majas on midagi veel koledamat
kui tont?»
«Ei. Veel pole see kindel. Aga miskit tahab sinna minna
küll. Heal juhul saab tont enne surma ja too miski ei tule.
Aga ta võib muidugi ka juba kohal olla. Parem on
ettevaatlikum olla.»
Sel hetkel kostis nende selja tagant raksakas. Välk
tabas jalakat ja mees karjatas. Naine võpatas ja
pööras tahtmatult pea sinnapoole.
Välk oli tabanud puud ja löönud sellesse suure
prao. Puu all olid kõik kohad kooretükke ja pilpaid
täis. Redel oli alla pudenenud ja mees ise vedeles
lõdvalt oksal, mis samuti kergelt räsida oli saanud.
Oks ise oli allapoole paindunud ja värises kergelt saabunud
tuuleiilide käes.
Tont vaatas tüve poole, sinna, kus oks vaid usalduse
peal puu küljes püsis, ja mörises oma keeles
midagi. «Said nüüd, va peletis,»
mõtles naine. «Veel natuke, veel veidi tuult, ja sa
kukud.»
Aga nüüd pööras tont pilgu
lõunasse ja alustas uuesti loitsimist, püüdes
tuult olematuks manada. «Oh häda,» mõtles
naine. «Oh häda, oh häda, oh häda...»
Ent siis nägi ta, et mees on pikselöögist vaid
uimane, et ta elab veel. Mees tõstis pea, vaatas kergelt
ringi ja mõistis olukorda. Redel oli maas, ta ise
vigastatud... Temal ei olnud võimalust pääseda.
Siis ta muigas ja asus tasakesti edasi saagima.
Sekundid, sekundid, sekundid... Neid ei olnud isegi minuti
jagu, aga ometi näisid nad venivat nagu kummipael.
Lõpuks käis aga raksatus ja oks pudenes alla. Mees
ise püüdis küll oksatüükale püsima
jääda, ent ei suutnud. Liig piksest räsitud oli
see, et tuge pakkuda. Ja nii pudenes alla ka mees, langedes
tondile järele.
Sel hetkel virgus vanameeski. Ta oli sekundi murdosaga tondi
juures ja torkas talle pika ja peene hõbedaselt
läikleva mõõga, mida enne näha ei olnud,
otse südamesse. Kiire pilk mehele, teine majale.
Seejärel tõstis ta oma tavapäraselt aeglasel
moel silmad naise poole ja sõnas: «Avaldan
kaastunnet. Ja me jäime hiljaks. See, kes tulema pidi, on
kohal. Planeedi tõrjeväli on maha
võetud.»
***
«Oled sa kindel, et tead ikka teed? Ja kuhu me
üldse läheme?»
«Ma ju ütlesin, et sinna, kus raketi peale
saame.»
«Kas meil on veel palju maad minna?» küsis
poiss.
Vanamees vaatas teda ja ohkas. «Palju. Te ei taha teada,
kui palju.»
Nad olid juba eelmisel päeval teele asunud ja veetnud
öö küüslaugupõldude vahel. Kaasas ei
olnud neil just palju asju, sest vanamees ei lubanud neil enam
majja minna. Kõik, mida vaja, võttis ta oma
majast. «Enam ei suuda ma sedagi kaitsta,» ohkas ta
sealjuures.
Seejärel lahkusid nad majade juurest ja suundusid otse
üle küüslaugupõldude ida poole. Nad
läksid mööda raketodroomist, mis oli tegelikult
vaid majakatega tähistatud siledam plats küngaste
vahel, ja suundusid edasi silmapiiril oleva metsa poole.
«Kuhu me üldse läheme?» küsis
naine.
«Nii. Lõpuks ometi tunneb ta selle vastu ka huvi.
Vaata, kunagi Geenisõdade aegu oli siin suur kosmosebaas,
mis hiljem maha jäeti. Seal on palju vana kola, ka rakette
peaks siia jäänud olema, kuna rahvast oli siin
vähe. Vana tehnika, kindel värk. Pole nii nagu uuema
aja raketid, et kümme aastat ja vanaraud.»
«Ja sina... kust sa kõike seda tead?»
«Eks ma ole asja tundma õppinud. Enne kui siia
kolisin, uurisin kõik järgi.»
«Ja sa teadsid, kust otsida, viitsisid otsida... ja
oskasid ka vanale infole ligi pääseda! Kes sa selline
üldse oled?» Naine vaatas meest kerge
võõristusega.
«Kes ma olen... Inimene olen. Aga noh, mitte tavaline
inimene jah. Ma olen üks Printsidest. Täpsemalt isegi
viimane neist. Ja ära nüüd ära
kohku.»
Naine jäi minutiks vait. Siis küsis ta arglikult:
«Vaata, ma olen kuulnud... Igasugu asju
räägitakse... Jutud liiguvad, et Printsid on vana ja
keelatud tehnoloogia tagajärg, ja et kollid ning tondid on
just karistus nende eest. Et Printsid läksid oma
geenimuutmisega liiga kaugele, ja kutsusidki selle sõja
välja.»
Vanamees itsitas: «Loba missugune! Tondid ja kollid
oleks nii või naa sõda alustanud ja ilma meieta
oleks inimesed juba ammu kaotanud. Algul me suutsime neid ju
isegi vaos hoida.»
«Ja-jah ja hind oli nii hirmus, et seda siiamaani
õudusega meenutatakse,» katkestas naine mehe juttu.
«Aga kuidas on lood selle keelatud geenimuutmisega? Seda,
et teie tehnovusserdused selle sõja oleks esile kutsunud,
ei usu ma siis ka mitte, kui mulle raske telliskivi pähe
kukub. Aga keelatud tehnoloogiaid usuks ma küll!»
«Ja valesti teeksid,» muigas vanamees.
«Kõik on lubatud ja käib Geenisõdade
järgse konventsiooni kohaselt. Enamuse rahva jaoks on
muidugi seda ka liiga palju ja nii need jutud tekivad. Aga jah
-- ei mingeid uusi liine, ainult tehnoloogia abi
vanadest liinidest parima hankimisel esiteks. Ei mingeid vaba
ristumist takistavaid mutatsioone teiseks. Kolmandaks see, et
laste saamisel ja geenide hankimisel peab olema mõlema
isiku vaba tahe ja nõusolek asja juures.»
«Tundub mõistlik,» nentis naine
külmalt. «Ja sellistest piirangutest hoolimata olete
te rahva jaoks mingid üliinimesed.»
«Mitte ainult rahva jaoks. Aga jah, siin on meie
abivahend.» Ta tõmbas põuest välja pika
ridva, mille ühes otsas oli ampull. «Arvutiga
varustatud geenisampler. Geenide hankimiseks ja HUGO reeglite
kohaselt parima tulemuse välja arvestamiseks. Iga printside
laps, kes selle tehnika abil sünnib, on veel
täiuslikum prints, kui eelmine. Ja mina olen printsidest
viimane.»
«Ma arvasin, et Katariani ülestõus tegi
printsidele lõpu peale. Ja see oli oma viissada aastat
tagasi.»
«Kahjuks peaaegu tegigi. Meid jäi väga
vähe alles. Mina ei olnud siis veel sündinud, aga
aastaid on mul ka oma kolmsada.»
«Ja mida sa siin planeedil teed?»
Mees ei vastanud, ta heitis hoopis pilgu päikesele ja
kiirendas sammu.
***
«Tundub, et sel õhtul me siiski rakettideni ei
jõua,» lausus mees kurvalt mände silmitsedes.
«Peame öö metsas veetma.»
Naine ja lapsed silmitsesid teda jahmunult. «Metsas? Aga
see on ju kindel surm. Siin on kõndivad puud ja
tapjaväädid, rääkimata veel sellest, mis
tondi järel saabuda võis.»
«See, mis tondi järel saabuda võis, on
ilmselt veel majade juures ja teeb neid kahjutuks, samuti ka
küüslaugupõldusid. Seal läheb neil veel
natuke aega. Päeval nad eriti hästi ei näe ja nii
ei tea nad meid siit otsida. Ja tapjaväädid ning puud
on piisavalt rumalad, et mitte teatada.»
«Nad siis tahavad meid tappa?»
Mees noogutas. «Nemad olid need, kes Geenisõja
kaotasid. Keelatud geenitehnoloogiad, kurjusest ja
valitsushimust kantud mutatsioonid, samuti katsed luua üha
paremaid ja paremaid orje. Nüüd neil see ongi
käes -- selgelt kihistunud ühiskond, tohutult
suur üleolek nii biotehnos kui ka sellest tulenevalt muus,
ning kõikehõlmav kättemaksuhimu. Nad ei lepi
enne, kui meie oleme täielikult hävitatud.» Ta
sülitas. «Sipelgad, aga mitte inimesed. Paraku on
nende sipelgate eliit meist sama palju üle, kui meie
sipelgatest.»
«Aga... mida me nende puude ja nondesamuste...
väätidega teemegi? Meil pole siin ju
küüslaugupõldu ega midagigi, mis
kaitseks.»
«Teeme lõkke ülesse. Tuld nad veidi
pelgavad. Väätidele ja puudele ei mõju see
hästi. Ja veel... las lapsed korjavad lõkke juurde
nii palju käbisid kui suudavad. Käbides ja seemnetes
ja marjades on peidus vana elujõud.
Tapjaväätide puhtale surmaväele mõjuvad
nad halvavalt.»
Naine noogutas ja hakkas lõkkematerjali koguma, ise
pelglikult metsa silmitsedes. See oli selgesti hukatust
täis.
Nad olid parajasti väiksel teeristil. Suur tee, mida
mööda nad kõndisid, pööras paremale,
viies mööda mäekülge edasi tundmatuse poole,
vasakule viis rohtunud ja umbe kasvanud metsaveotee, ja otse
viis väga nigelas korras tee, laskudes üha allapoole
kauguses rohetavate soode vahele. Neid teid ei olnud nemad
teinud -- seda teadis naine kindlalt. Ent alles
nüüd hakkas ta mõtlema sellele, et keegi pidi
ju kõik selle rajanud olema -- nii teed kui ka
aeg-ajalt metsaalust ehtivad pikad ning sirged kraavid.
«See on hea paik,» nentis Prints ümbrust
silmitsedes. «Puudele ja väätidele ei meeldi
teede peal olla. Nad muidugi saavad, aga ei taha... Ja
käbisid on siin ka palju.»
Naine noogutas, mõeldes sellele, kui jaburalt ulmeline
oli hakata öösel metsa all mingisuguste tontidega
käbisõda pidama.
«Kas meil midagi tõhusamat ei ole?»
küsis ta viimaks. «Kuidagi narr on neid käbisid
korjata.»
«Arvad, et ma ei tunne end nigelasti,» urahtas
vanamees. «Noorena ma küll ei arvanud, et pean veel
vanuigi käbisid loopima. Aga mis parata, kui vastane on
geenitehnoloogia abil pooleldi maagiline.»
«Maagiline...» lausus naine põlglikult.
«Jabur sõna.»
«Midagi paremat meil selle kohta ei ole. Oh, kindlasti
on kõigel sellel oma tehnoloogiline ja loogiline seletus,
aga paraku on nende tehnika meie omast nii kaugele ette
jõudnud, et on muutunud me jaoks juba maagiaks.»
***
Õhtu oli rahulik. Vanamees tukkus lõkke
ääres, lapsed mängisid ristmiku ümber,
julgemata aga siiski metsa alla minna. Naine istus lihtsalt
niisama ja puhkas jalgu. Ta oleks ka tahtnud tukkuda, aimates,
et öösel ta silma looja lasta ei saa, kuid ei suutnud
seda siiski teha. Ta ei olnud selliste asjadega harjunud. Kui
aus olla, siis oli see isegi esimene lõkkeõhtu ta
elus.
Päike vajus looja ja pikkamisi ronisid taevasse
tähed. Linnutee hele jutt, Lamberi kergelt sinakas hele
täpike, Orjaparve hele kobar... Naine vaatas neid
unistavalt ja ta silm hakkas juba kinni vajuma, kui vanamees
ärkas. «Herilased on veidi rahutud. Peame olema
ettevaatlikumad.»
«Herilased?»
«Mul on nende pesa kotiga kaasas. Ma ei taha ju ometi,
et miski vampiir mulle ootamatult selja taha hiiliks.»
«Kas siin on siis vampiire?»
«Nüüd ilmselt küll. See miski, mille tont
majja toimetas, on arvatavasti vampiiride salgake. Nii nad
tavaliselt teevad.»
«Kõike sa ka tead.»
«Ilma nende teadmisteta poleks ma vaatamata oma
geenidele nii vanaks elanud.»
«Kui mitu korda sa juba sedasi teed? Noh, et
päästad inimesi hävivatest
kolooniatest.»
«Kolmandat. Enamasti pole enam kedagi päästa
olnud. Olen pidanud vaid vaatama, et ise ellu jääks.
Aga päästmine on palju keerukam. Ja pean tunnistama,
et paraku ei ole ma selles just osavaim.»
«Et seni oled suutnud päästa kahekümnest
inimesest ühe?»
«Kahekümne seitsmest viis.»
Naine vaatas pimeda metsaaluse poole. See täitis ta
kõhedusega. Kõik oli täis varje, millest
igaüks võis varjata endas midagi ohtlikku. Ja oleks
ta siis seda vanameest usaldanud... Aga ei, ta polnud mehega
kunagi enne suhelnud, ta ei teadnud sellest midagi, ja asjaolu,
et too oli üks Printsidest, ei muutnud naist just
julgemaks.
Siis sirutus äkitselt metsast nende poole üks noor
ja sihvakas mänd. Lapsed karjatasid ja veeretasid endid
lõkke poole, aga samas lendas vastu männi tüve
üks käbi. Käis hele sähvakas ja mänd
tõmbus tagasi.
«Hakkas pihta,» ohkas vanamees.
«Nüüd läheb madinaks.»
Kusagilt nende peade kohalt, tee kohale sirutuvate okste
vahelt langes alla peenike ja painduv väät. Vanamehe
heidetud käbi tabas seda, väät vingahtas ja
tõmbus tagasi, sattudes sealjuures lõkkesse.
Otsemaid võttis ta tuld ja kadus heledasti leegitsedes
metsa vahele.
«Nii, üks vähem. Kui vaid teaks
mitmesajast,» muigas vanamees. «Aga nüüd nad
teavad, et me pole kaitsetud. Nad võivad kas siis massiga
tulla, kui neid on palju, ja siis me peame jooksma ning kusagil
uue lõkke tegema, sest me oleme neist NATUKENE kiiremad,
või kui neid hirmus palju ei ole, siis jäävad
nad ilmselt varitsema.»
«Ja kuidas siis lood on?»
Vanamees vaatas hetke oma kotti. «Herilased on suht
rahulikud, nii et neid väga palju ei saa olla. Aga...
miskit on viltu. Miski pole täpselt nii nagu peab. Ma ei
oska kohe öeldagi, mis lahti on. Aga see on veel
kaugel.»
See ebalus ei meeldinud naisele. Sellest hoolimata
pöörast ta pilgu lõkkele ja selle
äärde tõmbunud lastele. Neid vaadates roomas ta
hinge taas rahu, olgugi et ebamäärane, aga siiski
lõõgastav...
Veidi aega valitses lõkke ääres vaikus.
Mitte midagi ei juhtunud. Siis ilmus kusagilt nähtavale
taas üks puu, seekord kuuse moodi. Esimene käbi teda
ei kohutanud, aga teine käbi sundis temagi taanduma.
Vanamees vaatas taas oma kotti. «Aha,» sõnas
ta ja noogutas süngelt. «Seda ma kartsingi.» Ta
heitis paar suurt pakku lõkkesse ja lisas veel
mõne peenema ka, nii et leegid lõbusasti taeva
poole lõid. «Ma pean nüüd korraks metsa
alla minema. Olge kindlad. Ja ärge mitte mingil juhul
lõkke juurest eemale minge!»
Siis sööstis ta oma asju maha jättes
põhja poole, joostes mööda soode poole viivat
teed alla pimedusse. Naine vaatas talle ebakindlalt järele,
ja haaras siis igaks juhuks mõlemasse kätte ühe
käbi. Seda tegid ka lapsed, keerates nüüd juba
kartlikumalt metsaalust silmitsedes lõkkele selja. Naine
ise ei tihanud seda algul teha, aga lõpuks
pööras ka tema pilgu metsa poole. «Nii on
ohutum,» mõtles ta. «Kui midagi juhtub, siis ma
näen seda.»
Aga midagi ei juhtunud. Öö jätkus endistviisi,
vanamees oli endistviisi kadunud, ja metsaalune näis olevat
täiesti elutu. Ainult sirged männid tõusid
sammastena taeva poole ja mustavad kuused seisid elutu ning
tumeda seinana nende all.
Naise silm otsis metsa alt midagigi, mis liiguks. Aga ei,
kõik oli tardunud paigale. Ainult leegi võbelus
muutis varjusid, kuid see oli ka kõik.
Tasahilju hakkas naise silm üha enamat ja enamat
seletama. Ta pilk puuris juba üsna kaugele öösse,
märgates kuuskede vahel väikest
läbipääsu, nende taga ehk isegi väikest
välu, kuuskede kõrval raagus
kibuvitsapõõsa peenikesi varsi... Aga ei
ühtki vaenlast, ja paraku ka ei ühtki märki
vanamehest.
Tasahilju hakkas hirm taas naise südamesse ronima. Mida
oleks ta ilma abita seal teinud, planeedil, mida ta ei olnud
vaevunud tundma õppima, metsa all kesk vaenlasi, kellest
ta ei teadnud, kuidas nendega võitlema peaks? Surm
varitses teda igal pool -- teda ja ta lapsi. Surm
võis varitseda kõikjal, nii mändide latvades
kui ka seal eemal kuuskede vahel, just seal, kus kolm sihvakat
mändi oleks nagu talle lähemale liikunud... Ja nad
liikusidki!
Naine kiljatas ja saatis nende poole oma käbid lendu.
Mõlemad mööda. Siis kargas ta käbivirna
poole ja hakkas neid pöörase kiirusega metsaaluse
poole lennutama, ise kriisates. Nõnda olid aga peatselt
käbid otsas ja kui neid oli jäänud järgi
vaid neli tükki, rahunes naine maha.
Kolmest männist liikusid edasi vaid kaks. Nüüd
tegid nad seda aga väga ettevaatlikult, tehes
käänakuid ja tiire. Äkitselt võpatas
üks neist ja tema juurte või jalgade, või mis
iganes tal seal all olid, nende vahelt lõi üles
sinkjas leegike. Ta oli sattunud naise poolt heidetud
käbile. See teda aga ei peatanud, ta tuli ikka edasi, kuid
nüüd juba aeglasemalt.
Naine taganes veidike, et lõke võiks
jääda tema ja nende jälkide põrgusigitiste
vahele. Aga lõket enam ei olnud, see ei olnud juba
tükk aega ühtki puud juurde saanud, ja nüüd
oli ta kustunud, järgi olid jäänud vaid
hõõguvad söed.
Järsku karjatasid tema selja taga olnud lapsed ja
tormasid kohkunult metsa alla. Naine pööras pea ja
nägi, kuidas üks sihvakas kadakas oma okkatutti tema
poole painutas. Naine kiljatas ja saatis selle poole teele
ühe käbi, siis kohe ka teise, ilma et oleks ära
oodanud, mida see esimene käbi teeb.
Kadakas kadus hämarusse ja naine taganes puuvirna poole.
Ta haaras ühe suure palgijupi sülle ja heitis selle
lõkkesse. Õhku paiskus terve virn sädemeid ja
veidi süsi lendas laiali. Otse loomulikult ei
löönud see puu leegitsema. Naine heitis
lõkkeasemele veel paar oksa ja vaatas siis taas
mändide poole. Need olid juba ähvardavalt
lähedal. Ta sööstis kiiresti käbikuhja
juurde ja võttis pihku kaks viimast. Esimese käbiga
üritas ta tabada esimest, ent see ei lendas märgist
mööda. Ta sai hoopis pihta tagumisele männile,
mis seepeale oleks nagu oiatanud, ja sammu aeglustanud. Teine
käbi oli juba kindlama käega sihitud, naise peres oli
ju noolemäng omal ajal väga populaarne. See tabas
samuti tagumist mändi, sundides selle taganema. Taandudes
sattus too aga paarile maas vedelevale käbile, lõi
heledas tules särama ja langes maha.
Esimene mänd oli aga juba väga lähedal ning
käbid olid otsas. Naine talitas enda kohta väga
julgelt, sööstes metsa alla, ja haarates pimedast
väikesi tumedaid mügaraid, mis võisid olla
käbid, paiskas ta need kohe oma vastase poole.
Mitte iga tume mügar metsa all ei ole käbi, seal,
kuhu naine sööstis, oli neid aga palju. Vähemalt
OSA neist olid küll käbid, ja nii taganes ka viimane
puu.
Samas kostus ülevalt kerget vihinat. Naine hüppas
tagasi ja vaatas taeva poole. Seal laskus tema endise asukoha
poole alla midagi peenikest ja pahaendelist.
Tapjaväät. Ja tundus ka -- ei, ei tundunud,
vaid nii oligi -- et neid oli seal palju. Naine
hüppas tagasi tee poole, ületas selle paari sammuga ja
tahtis teiselt poolt metsa alt varju otsida, aga enne kui ta
seal metsa alla jõudis, tõusis otse ta nina all
pimedusest taeva poole mustav kogu. See oli elav ja liigutav
kadakas, mis langes tema poole. Naine kiljatas ja kukkus istuli,
sirutas käed oma vastase poole välja ja pistis
karjuma, kui need vastase tüvega kokku puutusid. Ta
peopesad täitusid kõrvetava valuga, see levis
mööda tema käsivarsi edasi, tõustes
ülespoole, ülespoole, ülespoole, jõudes
õlgadeni, ja ega ta sealgi peatunud. Naine oli sellest
valust teadvust kaotamas, valu täitis kogu ta
mõistuse, ent sellest hoolimata märkas ta
silmanurgast lõkkeaset, lükkas kadaka latva selle
poole, üritas kogu oma kaduva jõuga peletist endast
eemal hoida. Valu täitis ta rinna, ronis mööda
kaela peani ja täitis kogu ta mõistuse, segunedes
seal pöörase hirmuga. Naise silmanägemine tuhmus,
ent enne, kui ta pimedusse vajus, nägi ta, kuis
lõkkest üks leek üles lõi ja kadaka
latva puudutas, kuidas see särisema lõi ja kuidas ta
vastane lõtvus, ning viimase asjana ka seda, kuis
üks hallis riietuses ning tuttavlik kogu teeristile
astus...
***
«Rumalus, rumalus, rumalus,» torises vanamees
naisele mingisugust taimeleotist juua pakkudes.
Naine oiatas ja ajas end istuli. Taevas oli tavapäraselt
erksinine ja päike piilus juba kaunis kõrgelt
üle puude latvade tee peale.
«Kus lapsed on?» küsis ta ringi vaadates.
«Kus ja kus. Sa ei taha teada. Lasite tulel kustuda ja
lootsite, et jääte täies koosseisus ellu
-- kus on alles arul ots. Vedas sul, et ise ellu
jäid.»
«Nad siis...?»
Vanamees noogutas. «Noh, vähemalt ise võtsid
viimasel hetkel aru pähe. Mitte igaüks poleks
surmapuuga sedasi maadeldes toime tulnud.»
«Aga kuhu sa ise jäid?»
«Ah... Metsa all luusus ringi üks libahunt. Kui see
oleks lõkke äärde jõudnud, oleks asi
kurjaks läinud. Ta oleks puudele juhatust andnud, teatanud
sinna, kuhu vaja, ja mida iganes.»
«Ja sa läksid teda üksinda pimeda metsa alla
jahtima?»
Vanamees muigas. «Ega sellega keegi teine peale
Printside toime ei tulekski. Aga noh, ega see öine mets nii
hirmus ka pole. Enamik puid oli lõkke lähedal
puntras ja kaugemal oli juba lihtsam.»
Naine vaatas suitsevaid notte lõkkeasemel, ent ei
näinud neid. Tema meeled olid hoopis mujal. Kui aga
vanamees tõmbas tuhast välja tosin
küpsekartulit, hakates seejärel teisel pool süte
kohal vorstikesi küpsetama, andis nälg endast
naiselegi märku ja tõi ta tagasi sellesse maailma.
«Mis siis edasi?» küsis ta.
«Sööme tsipa ja läheme edasi. Peatselt
peaks me baasis olema, ja seal on vast juba ohutum, ent minema
me siit planeedilt täna ilmselt veel ei saa.»
Naine ohkas ja asus tasahilju kartulit koorima. Vana Prints
oli ainus, kes talle veel jäänud oli. Ja samal ajal
tilkusid ta palgedele suured ning kuumad pisarad.
***
Baas asus seal, kus metsane küngaste ahelik soo vahele
laskus ja moodustas nõnda pika ning kaljuse neeme. Teda
piirasid kolmelt poolt rohetavad, mulksuvad ning korisevad
surmaväljad, mis ei olnud muidugi mitte parim kaitse, aga
suure osa vastaseid hoidis tagasi küll. Ja ega soo ei olnud
ainus kaitsevahend, mis baasil neis ilmakaartes oli. Enamikku
seadeldistest naine ei tundnud, ja ei tahtnudki tunda. See
kõik oli aga suisa lapsemäng, võrreldes
sellega, mis asus baasi metsastest küngastest eraldaval
maaribal.
Esimene kaitsevahend oli igatahes mitmemeetrine tihedalt
omavahel läbi põimitud okastraadist ja
hõbelõngadest tara. Sellest viis läbi kitsas
ning massiivse rauduksega värav.
Vanamees astus rahulikult värava juurde, lükkas
sellel ühe tahvli kõrvale, pusis seal midagi, sulges
plaadi, ning värav libises neil eest. «Noh nii, tere
tulemast Fort Renthuni.»
«Kuidas sa seda tegid?»
«Printsid olid ju kunagi kõige
sõjaväelise eest vastutavad -- seda kuni
Katarianini välja. Noh, seega ma lihtsalt PEAN kõiki
koode teadma. Neid ei ole ju siin Geenisõjast saati
muudetud.»
Nad kõndisid ülesküntud ja taimevaba maariba
vahelt läbi. «Kõik on veel töökorras,
vaata,» viipas vanamees ja viskas üle teerada piirava
aia ühe käbi. Käis hele sähvak ja
käbist jäi järgi vaid peotäis tolmu, mis
tasahilju alla pudenes. «Toona ikka osati kõike
teha.»
«Mis seda korras hoiab?»
«Staasisväljad ja robotid. Hulk head
töömaterjali vägevamatele vastastele --
aga neid siin ei tohiks olla. Või siiski...» Ta
vaatas korra kotti, kus paiknes puur herilasepesaga, ning
süngestus. «Nojah, nad on juba siin. Ja kõige
järgi otsustades ammu. Vampiirisandad, tuledeemonid,
surmalilled -- valik missugune. Tea, miks nad siis
otsejoones teie maja peale ei tulnud? Aga ju siis on neil omad
plaanid.»
«Näib hirmutav,» nentis naine.
«Näib??? Armas taevas, olukord ONGI hirmutav. Aga
noh, siin maa peal ei tohiks mingisugust ohtu olla. Ja maa all
-- noh, enamik tundub olevat kaitsesüsteemis sees
mis sees. Ahah, nüüd ma saan aru, miks nad nii teevad.
Nad on vana kosmosetõrjesüsteemi töökorda
seadnud. Renthunist suudavad nad kontrollida oioioi kui paljusid
tähtsamatest teedest. Ja ju siis neil ei ole ka suurt rahva
ülehulka, nad ei tahtnud garnisoni tööd
häirida, ning neilgi oli elavjõu nappus
käes...»
Naine sai sellest kõigest vaid nii paljut aru, et lood
on pahasti, aga mitte väga pahasti. Vanamees aga
jätkas: «Igatahes kui me alla rakettideni
jõuame, siis on kõik korras. Need on Renthuni
raketid, ja siinne raketitõrjesüsteem neid ei
näe. Jah, aga enne tuleb alla jõuda. Me peaks
ilmselt suunduma sinnapoole», ja ta viipas ühele
kõrgemale ehitisele barakkide taga. «Liftitorn. Ei
usu, et lift töötab, aga mine sa tea.»
Samal hetkel ilmus metsa tagant nähtavale üks
kaunis pisike must kogu ja liugles kriisates nende poole. Naine
võpatas teda nähes ja ta süda tardus hetkeks
paigale. Samas käis sähvatus, teine, kolmas, kogu
lõi leegitsema ja langes alla.
«Vampiir. Nad teavad, kus me oleme, ja ilmselt ka seda,
mida me teha tahame,» urahtas vanamees ja asus üle
vanade betoonsüvendite ronima.
***
Liftitorn oli kaugemal ja kõrgem, kui naine oli
algselt arvanud. Neil võttis selleni jõudmine aega
tublid kaks tundi, kuigi tagapool läks tee korralikumaks.
Viimase osa jooksis ta kahe betoonplaatidega vooderdatud ning
seisva ja limase rohelise lögana tunduva veega
täidetud kraavi vahel. Kui kraavid lõppesid, avanes
vasakul valgete lilledega kaetud välu, millel seisid
üksikud lennukid. Päike kuldas seda ja naise hinge
tekkis tahtmine sinna joosta, hullata plikakese kombel nende
lillede vahel ja sinna jäädagi. Kogu maailm kadus,
jäid vaid päike, lilled ja tema. Ta unustas
kõik, asus sinnapoole jooksma, ise kisendades: «Ma
tulen! Jah, ma tulen! Ma olen siin!» Siis aga laskus tema
õlale raske käsi ja paiskas ta pikali.
Naine rabeles algul sellele vastu, tundes juba ninas lillede
rasket ja imalat hõngu, ent pikapeale see kadus ja ta
toibus. Maailm tema ümber tuli tagasi ning ta nägi
enda kohal seismas vanameest, kelle nägu oli väga
tõsine.
«Surmalilled,» urahtas ta. «Kõige
meeldivam vastane, keda ma tean, aga samas ka üks
ohtlikumaid. Kui sa oleks sinna läinud, siis oleks sa sinna
jäänudki, su hing oleks su kehast välja imetud,
ja su keha oleks omandanud tohutu kurjuse vaimu. Sa oleks
kängunud, kõdunenud, elavalt lagunenud, ja siis
oleks sinu kehast tärganud uus surmalill.»
«Jube,» nentis naine. «Miks nad sinule ei
mõjunud?»
«Mõjusid ja mõjuvad praegugi. Mul on aga
liiga palju kogemusi. Pöörasin pilgu kõrvale ja
lootsin, et sa ka niiviisi teed. See aitab veidike.»
«Ma pole sellistest olenditest midagi
kuulnudki.»
«Tavaliselt ei jää siis, kui nad kohal on,
mitte kedagi ellu, kes nendest rääkida võiks.
Nad on ühed ohtlikumad vastased. Ma olen oma elus neist
vaid kaks suutnud ära hävitada, ja sedagi tänu
oma heale õnnele ning tänu sellele, et nad kasvasid
üksi.
Aga läheme parem majja. Seal on meil veidi turvalisem.
Olen iga hetk valmis kohtuma pigem vampiirisanda või
deemoniga, kui mõnega neist õrnadest
õiekestest.»
***
Liftitornis oli pime ja peaaegu vaikne. Ainult kusagil
kõrgemal ja sügavamal undasid mõned masinad.
Mitte ükski lift ei töötanud.
«Sellest pole midagi,» urahtas mees. «Saame ka
trepist minna. Paraku on turvameetmete tõttu nii, et
sellist ühtset treppi ei ole, mis igale korrusele
läheks. Ja raketid on kõige alumise korra peal. Ma
pole sugugi kindel, et leian sinna viiva tee, aga proovima peab.
Vähemalt ei ole meil tee peal eriti palju vastaseid. Paar
vampiirisandat ja ei ühtegi sedasamust...
tuledeemonit.»
«Kas needsamused... suured bossid muidu herilaste taju
ära ei riku?» küsis naine arglikult. «Kui
siin on deemonid ja vampiirisandad, kas siis ei või neil
trobikond kolle või koboldeid lihtviisiliselt kahe silma
vahele jääda?»
«Võib. Muidugi et võib. Aga paraku oli
juba Geenisõja ajal näha, kuhu kanti me vastaste
mõttelõng kisub. Nii on see siin suht turvaliseks
ehitatud. Kas panid tähele, et niipea kui me uksest sisse
astusime, ei vallanud su meeli enam tahtmine surmalillede juurde
pageda?»
Naine silitas arglikult peoga liftitorni musta ja temale
täiesti tundmatut kivi ning noogutas.
«Noh, nii ongi nõnda, et siia pääsevad
sisse vaid väga võimsad vastased. Eks nad saaksid
nüüd juba selle kaitse maha võtta, aga neil on
muudki tegemist olnud. Kivid on kõik kenasti tihked ja
mustad. Siia seinte vahele pole väike surm
jõudnud.»
«Aga kas nad läbi ukse saaksid tulla?»
Prints noogutas ja sulges ukse. «Siitpoolt ei
ähvarda meid miski. Läheme nüüd
alla.»
***
Naine poleks kunagi osanud arvata, et mõni
sõjaväebaas võiks nii suur olla. See oli nagu
sipelgapesa, täis kaljusse raiutud käike ja suletud
uksi. Allpool olid veel paljud masinad töökorras, aga
liftid ei töötanud paraku kusagil.
Vanamees vaatas pidevalt herilasi ja käike, otsides
selles segadikus teed. Mitmel korral tegid nad ringe,
jõudes tagasi sinna, kust alustasidki. Esimesel korral,
kui naine seda taipas, küsis ta vanamehelt, milles asi. See
vaatas talle süütult naeratades otsa ja vastas, et ega
noor neiu ometi ei arva, et vampiirid postidena paigal
seisavad.
Nad kohtasid ka paari vampiirisandat. Vanamees ajas nad lausa
hämmastava oskusega mõõga otsa. Veidi hiljem
leidis ta kusagilt riiulist paar iidse välimusega
automaati. Need võttis ta kaasa. «Tulistavad
hõbekuulidega,» seletas ta. «Võtavad
isegi vampiirisanda rajalt maha, deemoneist ja libahuntidest
rääkimata.»
Peatselt avanes neil võimalus oma relvi katsetada. Nad
kohtasid üht vampiiri, kes neid märgates verd
tarretama paneva kriiskamise saatel nende poole
sööstis, aga valangu teele jäädes peatselt
elutult maha langes.
«Mõjub,» naeratas vanamees. Naine
noogutas.
Ent varsti muutus Prints palju tõsisemaks. Ta piidles
üht käiku, tiirutas selle otsa ümber, ent
jõudis alati selle juurde tagasi. Viimaks võttis
ta puuri herilastega kotist välja ja sidus omale
vööle. Putukad ei olnud ilmselgelt millegagi rahul, ja
vanamees piidles tükk aega nende käitumist, enne kui
sammud selle pahaendelise käigu poole seadis.
«Mis viga?»
«Seal on midagi suuremat, kui tavaline vampiirisand.
Pakun, et kuningvampiir. Aga kes seda küll teada
võiks? Neid ei ole õnneks palju, ja otse
loomulikult ei ole just paljud nendega kohtunuist ellu
jäänud. Pole ühtki aruannet selle kohta, kuidas
nad herilastele täpselt mõjuvad.»
«Kas tuleme toime?»
«Peaks tulema. Hoia igaks juhuks püss
laskevalmis.»
Kuningvampiir ei kavatsenudki nendega kohtudes nahkhiire kuju
võtta ja kriisates nende poole söösta. Ta
kohendas hoopis oma punast lipsu ja soliidset musta jakki ning
asus tasasel sammul nende poole astuma. Naine ja vanamees
vastasid sellele valangutega oma automaatidest, ent sama
hästi oleks nad võinud teda ka sülitamisega
peatada. Kuulid näisid tema tüsedast kogust
lihtviisiliselt läbi minevat, tegemata talle vähimalgi
määral häda.
Nad astusid nagu kokku räägitult sammu tagasi ja
üritasid teda uuesti kuulidega peatada. Paraku ei
näinud kuulid seda paksu peletist sel korral sugugi enam
huvitavat kui ennem. Ja mis veelgi hullem -- iga samm,
mis nad koletisest eemale astusid, viis neid just temale
lähemale!
Siis pani vanamees püssi kõrvale ja ohkas:
«Nüüd ma mõistan. Nüüd ma
mõistan tõepoolest. Sa ära enam tulista,
sellest peaks piisama. Meil läheb ilmselt kuule kaugemal
veel vaja.» Seejärel haaras ta mantli alt oma
mõõga, vaatas korra lausa hullunult sumisevaid
herilasi, ja sööstis edasi.
Silmapilkselt oli paksul vampiirilgi mõõk
vöölt tõmmatud, ja tema relva mustav tera
sädeles külmalt kui Linduri öö. Sellele olid
nikerdatud erksalt säravad tähed, mis näisid
ennustavat midagi kurja.
Raud helas, kui mõõk mõõgaga
kokku põrkas. Torge järgnes torkele, hoop hoobile,
ja relvade kõlin sulas peatselt kokku üheks
lakkamatuks raginaks. Paks vampiir oli lausa võimatult
kiire. Naine ei suutnud märgata, kuidas ta täpselt
liikus, ta oli nagu elav tuulispask. Selle eluka kogukas keha
oli veel vahel märgatav, aga mitte ta käed.
Ent kui vampiir oli üliinimlikult kiire, kui ta oli ka
üliinimlikult tugev, siis vanamees oli veelgi kiirem ja ta
osavus tuli appi seal, kus tal jõust puudu jäi.
Naine ei suutnud märgatagi, kuidas ja mida too tegi
-- ent kolm minutit hiljem lebas vampiir surnult
maas.
«Asi oli suht karm,» nentis vanamees ja
sülitas. Tal oli üks haav vasemas käes ja teine
jalas. Need olid väikesed kriimustused, ent neid kattev ja
üha paksemaks muutuv jäine korp andis märku
sellest, et asi oli hull. «Siin ei aita muu, kui
lõikus.» Ta tõmbas taskust välja oma noa
ja asus haavade kallal nokitsema. Peatselt olid need lahti ja
lasid mehe erkpunasel verel põrandale voolata. «Nii,
nüüd võib nad kinni siduda. Kui relvade
hõbekuulid poleks teda veidike nõrgestanud, oleks
asi olnud päris piiri peal.»
«Kas siis kuulid mõjusid talle?»
«Kuna need olid hõbekuulid, siis veidike jah.
Juba vampiirid olid tavaliste kuulide suhtes veidi
läbipaistvad. Osad kuulid läksid neist lihtsalt
läbi. Vampiirisandad aga dematerialiseeruvad tavaliste
kuulide peale alati ja need ei mõju neile üldse. Ja
ega iga hõbekuulgi neisse pidama jää.»
«Jubedad elukad. Kuidas nad seda teevad?»
«Eks mine küsi nende endi käest.»
***
Varsti peale kohtumist paksu vampiiriga jõudsid nad
tohutusse saali. Alt sügavikust kerkisid seal kuni saali
laeni tohutud magnetrelsid, meenutades hiiglaslikku harfi. Saali
põhi neile kätte ei paistnud, ruum oli liiga
hämar.
Kui nad keset üht raudset treppi viivuks puhkama
jäid, otsustas naine oma kahtlused avalikuks teha.
«Sa oled siin, kusagil kolkaplaneedil, ei valva kindlust
ega miskit, hoiad meie maja lähedale, sa oled vana, viimane
Prints, ja sul pole lapsi. Mu perel lased sa surma saada, aga
mitte minul. Mida ma sellest nüüd järeldama
pean?»
«Mitte midagi ei pea. Aga mida sa siis nüüd
järeldad?»
«Et sa valetasid vampiiride kohta, et ainus su
eesmärk on meid kahte mingisse vanasse loksraketti pista,
ja siis tee peal mind vägistada ning viia kuhugi sinna,
kust te pärit olete -- et ma sellest mitte kunagi
mitte kellegile rääkida ei saaks.»
Vanamees naeratas. «Osalt on see õige. Mind
huvitavad su geenid väga. Sa oled geenivalveprojekti poolt
välja sõelutud, kui sobivaim kandidaat. Aga ühe
asja oled sa unustanud. Meie ei tegele kunagi mitte millegagi,
mis käiks vastu Geenisõja järel kehtestatud
konventsioonile. Ja me võime kasutada
võõraste isikute geene siis ja ainult siis, kui
nemad seda ise lubavad.»
«Kui sa tahad, et ma sinusse ära armuks, siis on
see lootus küll asjatu. Ma pole mingi gerontofiil, et
armastaksin endast teabmitusada aastat vanemat
meesterahvast.»
«Armastus, armastus -- muule te noored ka ei
mõtle. Aga siin pole armastust paraku vajagi.»
Vanamees tõmbas kotist välja pika ridva, mille
ühes otsas olid kolmnurkselt nõelad, teises otsas
aga vaid üks nõel ja punane pehme paunake. «See
siin on geenisampler. Ta teeb kõik töö ise
ära. Sa surud vaid ühe otsa enda ihu vastu, teise
sihid retsipiendile, vajutad nupule, nõelad lähevad
plaksti teele, annavad info arvutile, ja ongi kõik
okei.»
«Mina küll end sellise asjaga torkida ei
laseks.»
«Kas isegi mitte siis, kui ma väga paluksin? Ja ka
mitte siis, kui sellest sõltub inimkonna
ellujäämine?»
Naine vajus hetkeks mõttesse. «Kas see seoks mind
millegiga?»
«Ei.»
«Kas see annaks end mulle kuidagiviisi tunda?»
«Ainult siis, kui sa seda ise tahad.»
Naine vaatas uuesti geenisamplerit ja libistas siis selle oma
kotti. «Teeme parem niipidi. Ja arutame seda asja raketis
uuesti.»
«Kuidas tahad. Peaasi, et oled nõus
arutama.»
***
Tsipake neist allpool asus juhtimiskeskus. Seal oli hulk
vanaaegset tehnoloogiat, millest naine mõhkugi ei
taibanud, ja näis, et kuigi vanamees teeb nende juures
väga tarka nägu, teab ta ka vaid neist riistapuudest
ja nende kasutamisvõimalustest vaid murdosakest. Sellest
murdosakesest siiski piisas, et avada üks shaht, ja
aktiveerida ühe raketi stardisüsteem.
«Nii. Enamik on tehtud. Nüüd siis
minema,» mühatas vanamees ja heitis pilgu oma
herilasepuurile. «Ja parem oleks, kui me seda kiiresti
teeksime!»
Ja tõepoolest, herilased olid lausa marus. Nad sagisid
sihitult edasi-tagasi, nii et naine ei osanud isegi mitte
arvata, kust suunast oht neid ähvardas.
Nad ruttasid mööda raudseid treppe üha
allapoole, sinna kus kusagil kaugel sügavikus rakett starti
ootamas oli. Hiigelsaal oli küll mähkunud
hämarusse, ent näis, et tee on vaba. See arvamus oli
aga ekslik.
Just viimasel raudsel trepimademel ilmus nende ette
näiliselt ei kusagilt üks kogu. Nii esimesel kui ka
teisel pilgul meenutas ta tavalist inimest, ainult et ta
näojooned olid kuidagi teravad ja ülimalt sihikindlad.
Tegemist oli lühemat kasvu ja mõnes mõttes
isegi kauni neiuga, kel kollakad tumedatriibulised juuksed selja
taga lühikeseks patsiks seotud.
Niipea kui võõras nende ette ilmus, katkes
herilaste kannatus. Nad murdsid kuidagi oma puurist välja,
ja kui nad enne olid alati suhtunud vaenulikult kollidesse,
tontidesse või mis iganes parajasti inimkonda
ründama juhtus, siis nüüd ründasid nad
Printsi.
Prints karjatas ja hetkeks sulas kõik tema ümber
südeleva ning sähviva metalli virvarriks. Peatselt aga
vedelesid putukate elutud kehad tema ümber maas.
Naine haaras automaadi ja saatis neiu poole teele valangu
valangu järel. Kõik see oli aga ilma mõjuta.
Tundus, et hõbedased kuulid ei lähe mitte neiust
läbi, vaid kaovad temasse, ja et neid läheb sinna
lõputult.
«Lõpeta,» lausus Prints väsinult.
«Sellest ei ole enam vähimalgi määral
kasu.»
«Ja sa ei kiirusta mõõka haarama ning teda
peeneks hakkima?»
Selle peale muigas nende vastas seisev neiu kummaliselt ja
kergitas oma väga kitsaste klaasidega kollakaid
päikeseprille. «Ka sellest poleks kasu,»
sõnas ta, ja ta hääl oli tapvalt külm ning
kalk.
«Ehk siiski,» sõnas Prints ohates.
«Mäletad ehk Ahtuni? Seal pääsesin ma ise
minema, kuna jätsin teised oma pagemist katma.
Nüüd saan ma ise selle naisterahva pagemist
katta.»
Neiu muigas. «Ahtun oli minu viga. Sellest ajast peale
olen sind aga pidevalt jahtinud. Ja siia sa ka jääd.
Sa oled viimane Prints ja kui sa loodad, et see naine su geenid
siit minema viib, siis su järeltulija ei suuda enam midagi
ette võtta. Ta oleks liiga noor, et midagi korralikult
teha, et sinu trikke ja riukaid selgeks saada. Meie oleme
võitnud.»
«Kes see on?» küsis naine kartlikult.
«See on herilasetibin, või nii ma teda
vähemalt nimetan. Kõige ohtlikum vastane, nende
geenitehnoloogia üks lõppsaadusi. Ta on üks
neist, kes kogu seda sõda juhib. Temas on koos kogu nende
looming, kõik head geenid ilma ühegi halva
mõjuta.»
Neiu tõmbas vöölt mõõga ja
asus sellega mõtlikult trepi raudseid astmeid sorkima.
«Kas tuled alla ka või pean ma ise üles tulema?
Sa tead paljut, aga nüüd su teadmised sind enam ei
päästa.»
Printski haaras mõõga pihku. «Tulen ikka,
aga anna mulle mu pikatoimelisus andeks. Kes see siis ikka
surema kiirustaks?»
Seejärel sõnas ta naisele: «Kui ma all olen,
lase end rippu ja kukuta alumisele trepile. Ma saan teda natuke
aega kinni hoida. Sa mine raketti ja lenda minema. Mind pole
mõtet oodata.»
Naine jäi teda uskumatu pilguga silmitsema,
herilasetibin tervitas lähenevat meest aga pilkava
naeratusega. Naine vaatas, kuidas mees allapoole laskus ja
mõtles kõigele sellele, mis nad koos olid
läbi elanud; sellele, kui palju ta tegelikult mehest
sõltus ning toda usaldas... Ja nüüd oli too
minemas surma -- et naine võiks elada. Hetkeks
läbis ta südant valus tuksatus.
Herilasetibin seisis jäises rahus paigal. Alles siis,
kui mees mõõga löögiks välja
sirutas, pareeris ta selle, teras välkus kiiremini, kui
naise silm seda näha jõudis, ja Prints astus oma
vasakut kätt vastu puusast imbuvat verenirekest surudes
sammukese tagasi.
«Sa oled kiirem, kui ma oleks arvanud,»
sõnas herilasetibin tunnustavalt.
«Ma ei usalda mitte oma kiirust, vaid kogemusi»,
sõnas vanamees jäisel häälel.
«Kogemused sind täna ei aita.»
«Natuke ikka,» lausus vanamees ja tõrjus
herilasetibina välkkiire rünnaku.
Naine lasi end üle trepi serva rippu ja langes kolinal
alumisele astmereale. Rakett juba paistis. Tee selleni oli
vaba.
Tema pea kohal ründas herilasetibin uuesti. Vanamees
taandus paar sammu ja oiatas. Raudsete varbade vahelt hakkas
alla tilkuma punane veri.
Sel hetkel teadis naine, mida ta teeb. Ta võttis
kotist geenisampleri ja surus selle ampullipoolse otsa enda ihu
vastu. Seejärel suunas ta teise otsa vanamehele.
See märkas, mida naine teeb, ja sööstis ise
meeletule rünnakule. Tundus, et ta on valmis andma
kasvõi oma elu, et herilasetibin vaid ei näeks,
millega naine tegeleb. Üleval sulasid mõlemad
võitlejad ühtseks udukoguks, mille poole lendasid
kõik kolm geenisampleri otstes olevat nõelakest.
Samas tundis ka naine oma rinnal torget. Ritv undas pisut ja
punane ampull näis millegiga täituvat. Siis jooksis
naine edasi raketi poole, jättes herilasetibina vanameest
tapma. Raketi uks avanes, naine sööstis sellest sisse,
sulges ukse, jooksis üles, kabiini, ja käivitas
raketi.
Iidne kosmosesõiduk möiratas, sööstis
oma rööbastel ülespoole, ja peagi muutus Renthun
nende taga aeglaselt kahanevaks oliivroheliseks keraks.
***
Naine lasi end raketis tasahilju lõdvemaks. Renthun
oma ohtude ja vaevadega oli selja taha jäänud. Ta
vaatas hetke illuminaatorist välja, jälgides tsipake
kauem planeedi poole laskuvat tohutut lohet, ja vajus siis
diivanile.
Ta sõrmitses veidi kõhklevalt geenisampleri
siledat toru. Ta polnud ikka veel kindel, et see, mida ta tegi,
oli õige. Veel oli tal aega, et ampull hävitada ja
kõik toimunu unustada. See oli ju tegelikult
hämmastavalt lihtne. Ta ei teadnud ampullide kohtlemisest
midagi, ja piisanuks vaid sellest, et ta poleks oma nigelaid
teadmisi täiendanud.
Siis äkitselt toru võpatas, jagunes kaheks ja
pudenes tsipake peenema toru ümbert lahti. Selle peenema
toru ümber oli keritud õhuke tiheda kirjaga kaotud
paberileht. Naine võttis selle pihku ja hakkas
lugema:
«Kui sa seda kirja loed, siis on kõik läinud
hästi. Palun kruvi nüüd ampull sampleri
küljest lahti ja saada ta kapsliga planeedile Catariani,
koordinaatidel, mis ma üleval juba arvutisse sisestasin. Ma
kordan: palun saada ampull planeedile Catariani.
Sa oled ehk juba mõistnud, et ma tõin ennast
selle ampulli nimel ohvriks. Aga et sa teaks, kui suur see ohver
oli, tutvustan sulle tsipake tundmatumat ajalugu.
Kuningriigi vastast mässu juhtinud planeet Catariani oli
endine geenitehnoloogia keskus, kus märgati juba ammu, et
sõda kollidega ei ole võimalik võita
tavalistel meetoditel. Ka märgati seda, et vastaste
sihtmärgiks olid just Printsid kui isikud, keda kollid
pidasid kõige ohtlikemateks. Nii otsustati likvideerida
vana kuningriik ja paisata universum pisiriigikeste kaosesse.
Sellega seoses tuli paratamatult võimule geenitehnoloogi
vastu väga vaenulikult meelestatud tavaplaneetide lihtne
ning harimatu rahvas. See oli aga ohver inimkonna säilimise
nimel.
Katariaanide ülestõus hävitas enamuse
printsidest. Vähesed aga teavad, et ka katariaanide pool
oli printse. Veelgi enam -- mitte kõik
Kuningriigi poolt võidelnud printsidest ei hukkunud.
Tekkinud kaoses oli neil lihtne lihtrahva hulka kaduda ja
esitleda endid kui eksinud piloote -- keskmisest
andekamaid, ent mitte liiga säravaid.
Sellega suutsime me Printsid vähemalt ajutiselt kollide
löögi eest kõrvale toimetada ja panna aluse oma
vastaste põhjalikule uurimisele. See oli pikk ja
ohvriterohke töö. Peatselt mõistsime aga, et
vastast me oma jõududega lüüa ei suuda, ja
pikapeale olid Printsid ka uues olukorras hävima
hakanud.
Oli vaid üks lahendus -- me vajasime vastaste
geene. Ja selleks pidi viimane Prints end ohvriks tooma.
Sa ära arva, et ma olin siin planeedil sinu geenide
pärast. Jah, ka need olid olulised, ent mitte
niivõrd, et ma selle nimel enda elu ohtu seadnuks. Ma
tõesti vabandan veelkord, aga Printside liini
jätkamiseks piisanuks kasvõi ainuüksi sellest,
et geenisampleri MÕLEMAD otsad endale suunata.
Kui me lähivõitluses lähemalt kokku
puutusime, siis dematerialiseerus herilasetibin ja OSA TEMA
KEHAST oli seal, kus asus ka minu keha. Geenisampler
võtab proove veidi pikemalt, kui sa arvata oskad
-- ja sel juhul sai ta koos minu geenidega
ligipääsu ka KÕIGILE geenidele, mis selles
ruumipunktis -- seega ka herilasetibina omadele. Ja kui
ta ka praagib välja viirused ning muu saasta, siis
herilasetibinad nagu kõik muud tondidki on geneetiliselt
siiski inimesest põlvnenud.
Nüüd kohe peaks su puhkepaus läbi saama.
Herilasetibin on varsti raketi kabiinis. Sa ei suuda teda mitte
kuidagi peatada. Minagi ei suutnud teda kuidagi peatada. Saada
ampull määratud koordinaatidel teele!»
Naine pillas hämmeldusest kirja oma sõrmede
vahelt. Kõik, mida ta oli arvanud, oli olnud vale,
pettus, karm mäng mingite tühiste geenide nimel. Ta
tundis, et vihkab vanameest ja neid alatuid mängureid, kes
ta teele saatnud olid. Mis võimalust oli tal aga
kätte maksta? Vanamees oli surnud, end oma ideede nimel
ohverdanud. Ainus, mida naine teha sai, oli hävitada need
ideed.
Rakett võpatas. Nainegi võpatas ja astus
mõtlikult kapsli juurde. Selle juhtimispuldil
põles roheline tuluke, näidates, et kapsel oli
stardivalmis. Naine muigas ja astus kabiiniukse juurde, sulges
selle, ning istus taas diivanile, siludes samal ajal oma
ronkmusti lokke.
Tihkelt suletud raudse ukse tagant hakkasid kabiini tungima
esimesed herilased.
Kui terasest luuk paar minutit hiljem purunes ja
herilasetibin kabiini astus, istus naine laua taga, jõi
teed, ja vaatas kogu maailma enda ümber väga
põlglikul pilgul. See oli surmamineja pilk.
***
«Kuidas temaga lood on?»
Preester vaatas heldinud pilgul maja poole, kus tema naine
parajasti voodis lamas. «Sünnitab. Jumala eest, kohe
varsti sünnitab!»
Vana habemik talumees pühkis omal laubalt higi ja pani
robottraktori juhtimispuldi peost. «Ole sa
õnnistatud, isa Ben Zora! Mis arst ka maimukese kohta
ütles?»
«Oh, et ta peaks sündima terve kui
purikas!»
«Kaitsku Jumal neid mõlemaid! Kuninga nimel,
oleks minu pere ometi selle au osaline!»
«Eks Jumal juhtinud toona ilmselt Loosi kätt,»
vastas preester vaguralt, lüües oma silmi ägeda
meelitusterahe ees maha. «Aga jah, see suur au sai osaks
ikkagi minu naisele, mitte minule.»
«Eks te ole õnnistatud mõlemad, kuigi sina
pole isa. Aga Mirjami au on mõõtmata! Olla emaks
Printsile -- oh, kuidas tahaks, et mu oma Lotta oleks
selle au osaliseks saanud...»
Sel hetkel avanes maja uks ja sealt tormas välja
rõõmust särav arst. «Sündis! Taeva
nimel, sündis!»
«Kuidas Mirjamiga lood on?» küsis preester
ettevaatlikult.
«Kõik on korras! Lapsuke on tal juba käte
vahel ja nutab! Kas kuulete? Jumala eest, see ON laps!»
«Kas poeg?»
«Ei, meie iidne viga on parandatud! Sündis
tütar!»
Selle peale langesid kõik kolm põlvili maha ja
hüüdsid: « Au olgu meie Jumalale! Messias on
sündinud, halleluuja!»
***
Tühjal tänaval kõndisid mees ja naine pimeda
pargi poole. Naine oli väsinud, ta tahtis koju, kuuma
kohvi, soojade susside ja teleri juurde, aga mees kõndis
ikka veel edasi.
«Ehk telliks takso?» pakkus naine arglikult.
Mees vaikis.
Hetk hiljem küsis naine uuesti: «Kuhu me üldse
läheme? Ja mis sul plaanis on? Aeg on juba
hiline.»
«See on üllatus,» vastas mees ja naeratas,
paljastades oma teravad kihvad -- aga muidugi mitte
naisele.
«Kindel see, et üllatus, aga sulle sugugi mitte
meeldiv,» teatas kusagilt põõsa tagant
üks tundmatu naishääl.
«No-noh,» ütles mees tõrjuvalt ja
paljastas omal hõlma all olnud automaadi. «Jäta
nüüd naljad.»
«Ma ei tee nalja,» ütles tundmatu ja astus
lagedale. Tegemist oli noore neiuga, kes oli ausalt öeldes
ülimalt inetu. Ta nägu näis olevat kui valgest
kivist välja tahutud ja ta terav nina kippus lausa
õhku kaheks lõikama.
Samas kerkis mehe automaat ja puistas neiu poole surmatoova
valangu. Naine vajus jahmunult istuli ja märkas
õudusega, et mehe relv ei olnud mitte mingisugune
tavaline püss. See oli ilmselgelt võõra
päritoluga ja tundus olevat äärmiselt
võimas.
Viimaks lõppesid mehe kuulid. Ta viskas püssi
peost ja sülitas. Naine pööras pilgu arglikult
sinnapoole, kus seisis tüdruk. Seal oleks pidanud olema
hulk veriseid tükke ja plöga. Mitte miski ei saanud
sellises valangus ellu jääda.
Aga ometi seisis neiu ikka veel oma endise koha peal. Ainus
asi, mis tema juures oli muutunud, oli see, et nüüd
oli tal mõõk peos. «Ma ütlesin ennist,
et ma ei tee nalja,» kordas ta ja astus sammu
lähemale.
Mees lasi naise peopesa lahti ja astus hirmunult sammukese
tagasi. «K -kes sa selline oled?» küsis ta.
«Ta on äsja Catranilt saabunud viimane Prints, keda
nood seal ka Messiaks kutsuvad,» vastas uus hääl
ja lagendikule astus noor kena neiu kitsaste kollaste
päikeseprillidega. «Tema eest hoolitsen ma ise, sina
ei tule temaga toime.»
Naine jälgis õudusega, kuidas uustulnuka
ümber tõusid lendu mitte kusagilt tekkinud herilased
ja sööstsid eelmise neiu poole. Samas nad peatusid
ebalevalt, sööstsid tagasi ja ründasid
päikeseprillidega neiut, kelle naine endamisi
herilasetibinaks oli ristinud.
«Ja sina oled kindel, et sa tuled?» Kivinägu
naeris lõbustatult ja samas oli ta juba herilasetibina
juures ning ründas.
Torge, teine, kolmas, neljas, viieski -- ja
herilasetibin varises surnult maha.
Ent juba oli kivinäo selja taha kerkinud rohekas leek ja
sellest välja astunud mustade päikeseprillidega mees.
Ta pani oma käe korraks inetu neia seljale ja see varises
kokku.
Naine kiljatas ja pistis ehmunult jooksu. Uustulnuk heitis
tema poole ühe pilgu ja ümahtas: «Sinu
töö on tehtud. Võid minna. Kui tahad,
võid jahile asuda, aga kardan, et siin planeedil on sul
veel liiga ohtlik.»
Vampiir niutsatas ja asus end vastu päikeseprillidega
mehe jalga hõõruma, näidates küsivalt
herilasetibina poole. Mees patsutas tal hajameelselt pead ja
nentis: «Tubli oled, Rollo, tubli... Ära muretse,
temaga saab kõik korda. Huvitav, kas see nende
printsessike ka teadis, MIS omadused selle tema geenipaketiga
kõik kaasas käivad?»
Vampiir vaatas küsivalt mehe poole. Siis aga ohkas
herilasetibina laip ja liigutas end. Vampiir tõmbus
kohkunult tagasi.
Mees sirutas endisele laibale käe ja aitas ta
püsti. Siis küsis ta hoolitseval häälel:
«Kuis sa end ka tunned, Marinka?»
«Just nagu oleks ma äsja tappa saanud,» nentis
herilane nukralt. «Printside genoom on ikkagi suht
võimas, lootsin teda veidi kauem kinni
pidada...»
«Sellest piisas täielikult. Oki, Rollo, lase
nüüd jalga. Me tahame siin veidi vestelda. Oota meid
lohe juures.»
Vampiir niutsatas ja pomises midagi segast. Mees ärritus
selle peale silmnähtavalt.
«MI-IS? Mis isetegevus see veel olgu? Marss lohe juurde
ja pärast arutame seda asja. Ja kui sul veel midagi
ütlemist on, siis saad sa võimaluse lohe hambad
üle lugeda. Seestpoolt.»
Vampiir vingahtas ja lendas minema. Mees seiras teda veidike
ja pöördus siis herilase poole. «Oled sa kindel,
et asi on kindel? Kas mõni vana vabariigi printsidest ei
võinud siis tõesti nii peitu pugeda, et sul kahe
silma vahele jäi?»
«Sa ju tunned mind, Lucy. Vana Waldmeyer Renthunil oli
viimane. Ja tema i olnud peidus, ta oli kogu aeg tegutsemas.
Peitupugejad saime me palju varem ja lihtsamini
kätte.»
«Tean ja tunnen,» muigas Lucy. «Sel juhul
peaks asi kombes olema. Aga sel juhul ei mõista ma
tõesti, miks me selle laiba peame kaasa vedama.»
«Tal on minu geenid. Kui me ta siia jätame, siis
rohkem aega läheb tal toibumiseks kindlasti, arvestades
veel seda, et ta pole revivaali võtnud, aga peagi on ta
meil jälle turjas. Ja sellist isehakanud Buffyt pole meil
vaja.»
«Aga miks me ei võiks teda lihtsalt lohele
sööta?»
«Oh Lucy, Lucy. Kumb meist on
sõjandusspetsialist, kas mina või sina? Nägid
ju ise kui osav ta on. Sellist kraami lohele sööta ei
tasu. Esiteks saame me nüüd omakorda ise
ligipääsu printside geenidele -- laipadelt
saab kahjuks vaid fragmente. Teiseks on ta suurepärane
relv. Kui me ta Mephile viime, siis usun, et juba kolme aasta
pärast saame teda kasutada.»
«Kasutada, kasutada... Sa Marinka oled alati veidike
selline... paranoiline olnud. Ütle, kus sa teda peale
Printside hävingut enam kasutaks?»
«Mõttekontroll oli teie treeningu osa,
paranoilisus meie oma. Kui ma poleks meie lennust kõige
kahtlustavam olnud, oleks minu asemel lõpetanud keegi
teine. Ja mina oleks olnud lohesööt.»
«No ja siis?»
«Katraane usaldan ma sama palju kui Rollost
vangivalvurit. Nad on kogu aeg reeglite piirimaadel
mänginud ja nüüd kus keskne kontroll kadunud on,
võivad nad vabalt mingeid väiksemaid konventsiooniga
sokerdamisi lubada.»
«Saadame siis kõik väed Catranile ja asi
ants.»
«Catranile? See on kahjuks halb mõte. Mul ei ole
kahtlustki, KUMB võidab, aga seda, millise hinnaga me
seda teeme, ei taha ma mitte mõeldagi. Kui nad
konventsiooni kohaselt inimgeene enam muuta ei saanud, tegid nad
seda loomadega ja otse loomulikult sihtisid nad need kõik
meie vastu. Terve planeeditäis vaenulikku elu on meile
praegugi veel väga valus suutäis.»
«Mis seal siis nii väga on?»
«Sa siis... ahjah, sa ei olnud viimasel
nõupidamisel. Nad on esiteks hiirtes mingi intellekti
loonud, teiseks mesilastes, ja nood on siis suitsiidilaevadega
pidevalt orbiidil tiirlemas. Iga lohe, kes sealt läbi
üritaks lennata, kohtaks tervet mõrtsukalikku
loomaparve. Massiga trügiks muidugi läbi, aga kaotused
oleks säärased, et neile maksaks me veel mitu sajandit
lõivu. Aga tollele siin...» Marinka toksas oma
endise vastase elutut keha jalaga ja jätkas: «Tollel
on Catranile vaba ligipääs.»
«Kaunis leidlik.»
«Mis sa arvad, kaua talle ajupesu teha vaja
on?»
«Paar aastat vähemalt. Mõtle milline
hüpergeenikomplekt tal on.»
Marinka vakatas hetkeks ja kuulatas. Talle näis, nagu
oleks põõsad kole kahtlaselt krabisenud. Aga
teisest küljest teadis ta ka ise väga hästi, et
liigne paranoilisus oli nende tüvele omane. Ja testis ei
jäänud ellu mitte kõige kahtlustavamad, vaid
need, kes suutsid oma usaldamatust kõige optimaalsemalt
ära kasutada. Iga ähmase varju pelgamine ei viinud ju
ka mitte kuhugi.
Ta lasi oma meeltel kiirelt üle bruskonna libiseda. Paar
unist lindu, Lucy, magav linn, pagev naine, narkomaanide punt
kusagil kangialuses, meelte piiril Rollo ja lohe. Ei midagi
kahtlast. Ainus, kel mingigi arvestatav intelligentsikübe
oli, oli Lucy (see oli küll SUUR kübe), aga muu oli
rämps. Sellest hoolimata liikus ta vaim kahtlustavalt
kõigil radadel.
«Kas kiiremini ei saa?»
«Vaata, ajutöötlus on MINU eriala. Ma ju sinu
enda sõjalistes teadmistes ja võimetes ei kahtle.
Kui sa ütled, et me Catranit ei ründa, siis ma ei
hakka pealetungi organiseerima. Ja kui ma ütlen, et
läheb kaks aastat, siis läheb ka kaks aastat.
Selge?»
Printsess oiatas ja liigutas. Marinka torkas talle külma
rahuga mõõga südamesse ja vaatas teda
põlglikul pilgul. «Mõelda vaid, et selline
inetus on minu tütar.»
«Mis me üldse siin seisame? Me võiks ju ka
väga hästi tollega lohe juurde tagasi minna.»
«Igaks juhuks. Tahtsin vaadata, kas Catrani hoiab tal
silma peal või ei.»
«Minu arvates usaldavad nad oma messiat selleks liialt
palju.»
«See on jälle see minu usaldamatus,»
ütles Marinka muiates. Talle tundus, nagu oleks
põõsad taas krabisenud, just nagu hiiliks keegi
tema enda kerge astumisega isik vargsi minema, aga see oli
jällegi vaid tunne. Selle tundega ei saanud ta
sõjanõukogus mitte ühegi
poolthäälega arvestada. Samas mäletas ta ise
väga hästi, mil moel ta viimase testi läbis.
Sellal kui teised võimalikult palju oma meeli teritasid,
lülitas tema end zombistiilile. Eelnevalt andis ta muidugi
endale ise käsud, mida siis ilma igasuguse
mõttejäänukita täitma hakkas. Niiviisi
pääses ta ligi kõigile oma konkurentidele. Ja
kui ta siis naases ning taas mõtlema hakkas, oli ta aju
juba oma vastaste salaplaane täis. Kõik teised said
vaid korra imestada Marinka mõttelugemisoskuste üle
ja siis oli neil juba mõõk südames ning nad
ise lohede kurgus.
Marinka oli kõigi aegade kiireim viimase testi
läbija.
Millega sai hakkama ta ise, sellega võis ju hakkama
saada ka tema enda geenikomplektiga prints.
Seda printsi ei pruukinud ju muidugi üldse olemas olla.
Marinka ei soovinud aga endale võtta ühtki
ülearust riski. Geenisampleriga kaasas olnud kiri oli tal
veel imeselgelt meeles. Mis olnuks lihtsam kui see, et keegi
teeb noorest printsessist VEEL ühe koopia -- ja
varjab siis vanemat ning õppinumat neist
äärmise hoolega. Konventsioon ju lubas ühe koopia
tegemist, ning katraanid oma juuksekarvapoolitamismaaniaga
tulnuks säärase võimaluse peale palju suurema
tõenäosusega, kui see Marinkale meeldinuks.
Ja kindlasti oleks nad oma messiat vähemalt nii palju
õpetanud, et see poleks sööstnud kuhugi
kaheldavasse olukorda tuult jahtima.
Marinka lohutas end vähemalt sellega, et kui Messias ka
ringi liikus, siis nüüd oli ta tõepoolest
viimane. Koopiat tast teha ei saanud -- tema kloon ju
elas. Konventsiooni katraanid vähemalt otseselt rikkuda ei
tihanud. Aga seda ei teadnud nõukogus ilmselt ka keegi
peale tema enese. See oli üks trump, mida ta sai kunagi
tulevikus veel maksimaalselt ära kasutada.
«Hakkaks minema, või mis?»
«Oota. Mulle meeldib võõrilmade
õhku hingata. Küüslaugulõhn ja muu
selline.»
«Prrr. Mulle ajab see küll külmajudinad
ihule.»
«Aga minu jaoks on see ülim lahingumuusika. Lahe on
teada, et pisikesed seda pelgavad, aga endale ei tee see
miskit.»
«Egoist.»
Marinka naeratas võluvalt. «Seda ma olen. Seda me
oleme nõukogus ju kõik. Aga meie liinile on see
lahingunauding ju ammust saadik omane olnud.»
«Sellest nad siis teile mingi omakeelse nime leidsidki
ilmselt.»
«Minu vanaema ja viimne mässueelne lahing Lewanil.
Sähvis teine seal kole nähtavalt ringi ja nii me nime
saimegi. Toona oli kole raske planeete vallutada, ilma et sealt
keegi pääsenud ei oleks.»
«Aga minusugusedi nad ei tunne.»
Marinka naeratas taas Lucyle. «Ära ole nii kindel.
Nende infokogumisretked olid peale katraanide mässu suht
aktiivsed. Seda, kui palju Catrani meist teab, ei tea me ju
siiamaani.»
«Usun, et varsti pole nad meile enam ohtlikud. Kui neil
printse enam ei ole, siis võime olla palju
julgemad.»
«Ma loodan seda ka. Hakkaks nüüd minema ka
ehk. Kutsu lohe siia -- ei tasu tema kehaga ringi
marssima ka hakata.»
«Hüva,» sõnas Lucy ja asus keskenduma.
Marinka lasi aga sel ajal oma pilgul ringi käia. Sel hetkel
oli ta veendunud, et kivinäoga neiu ei olnud tegelik
Messias ja et õige Printsess oli nende vestlust pealt
kuulanud.
Kui nad lohega Linduri poole lendasid, vaatas Marinka tagasi
planeedi poole ja naeratas. Mäng seisis veel alles ees.
Tõsi küll, see oli palju ohtlikum, kui ükski
varajasem ettevõtmine, aga sellegi poolest
võidetav. Marinka ei olnud oma elus teinud veel
ühtegi viga. Jah, ka vastane oli ilmselt sama eksimatu, aga
tema ressursid ei olnud nii suured.
Umbes samal ajal luges Messias Marinka poolt maha jäetud
kirjakest ja vaatas mõtlikult taeva poole. Kahanev punane
täpike märkis lahkuva lohe rada. Linn tema ümber
magas rahulikult oma und, teadmata juhtunust. See pidi aga
muutuma.
Mäng seisis veel alles ees.
|