Tuul undas ja vandus valjuhäälselt rannakindluse kulunud müüris haigutavates aknaavades. Kibuvitsad kaeblesid tema tigeduse üle, kriipides kriginal okastega üle kiviklibu. Lained tagusid jõuetus raevus kaldavalli, uhtudes sinna õhku ahmides surevaid adrumättaid ja taandusid jõuetul sisinal. November astus troonile ja see siin oli

tema defilee, tunnistajaiks põhjaranniku armetu sügisest laastatud looduse aadelkonna vaesunud esindajad. Kari halenaljakaid kadakaid kõikus igavesest tuuletõmbusest saadud hääletus köhas vappudes teeraja kõrval, poetades siniseid pärleid oma suve hiilgeaegade luksuslikust keest.

Olin tulnud fotoaparaat kaenlas Novembrit tervitama. Lahesopis kividel kössitasid külmaunised luiged kui valge ettekuulutus tulevastest lumehangedest. Sättisin statiivi külmetavate kätega paika ja fokuseerisin kaamera luikedele.

Seitse neist konutas teistest pisut lähemal, suurem seltskond kössitas kaugemal kivides vahel mind aeg-ajalt kahtlustavalt piieldes. Nihutasin statiivi neile aeglaselt lähemale. Kivid krigisesid häälekalt mu aeglaselt nihkuvate saapataldade all. Lähemad luiged ei kõssanudki. Selja tagant kostis äkki tuhm mürtsatus, millele järgnes rabin. Võpatasin ja vaatasin järsult tagasi. Kindluseseinast lahtimurdunud kivipank oli maandnunud otse kibuvitsapõõsasse, tema kannul pudenes müürilt alla vähemaid kivikesi, mis nüüd valjul rabinal talle pähe maandusid. Valvsuse ja oleskelu piiril peesitanud luigeparvele oli minu järsk võpatus viimaseks piisaks nende härmatõmbunud kannatusekarikas. Linnud tõusid vaevaliselt lendu ja kadusid raskete tiivalöökidega merepinda puudutustega ahistava novembritaeva hallikasse uttu. Seitse lähimat peesitasid aga flegmaatiliselt edasi. Lähim neist väänutas mu poole kaela ja sisises laisalt. Ülejäänud lihtsalt põrnitsesid mind oma kollakate linnusilmadega, heites ette mu jultunud sissetungi nende mugavale läänimaale. Sissetungijana ma end tundsingi. Linnas ja nüüd ka siin. Ajakiri nõudis esmaspäevaks oma värskelt fotoreporterilt s.o. minult professionaalseid loodusfotosid koos nostalgilise tekstiga, et inimeste südametes algavaks hingedeajaks sobivat meelsust tekitada (ja seeläbi kahtlemata ka ajakirja läbimüüki suurendada!). Nii ma siis võtsingi fotoaparaadi, priimuse ja magamiskoti, toppisin need oma vanasse autologusse ja sõitsin siia, kus kunagi lapsepõlves looduse ja ajahambast puretud lossi võimas koosmõju mind päris oma perekonnast ja juurtest unistama pani. Meie lastekodu tegi varasügisel väljasõidu Põhja-Eesti rannikule ja just see paik siin jättis mulle kustumatu

mälestuse: loss, varemed ja suured valged linnud sinisel merel igatsevalt häälitsemas.

Paremat süzeed hingedeajast kirjutamiseks annab otsida. Seitse luike -- seitse kadunud õilishinge oma lagunenud lossi jalamil aastasadu valvamas, oodates hõimlast, kes tuleks hingedeajal ja neid needusest vabastaks...

Mõte lendas. Koperdasin üle rannakivide auto poole, tõin laptopi ja

hakkasin kirjutama. Rannaröövli poegade hingedest, kes uppudes luikedeks muutusid ja oma kantsi valvama tulid. Hingedeajal võib nendeni jõuda keegi, kes neile pandud needuse murrab ja nad seeläbi tagasi inimesteks muudab.

Siia rannakivide vahele panin klaviatuuri vaiksel klõbinal hingedeaega hulkuma ka selle õela vaimu, kes omal ajal parun-mereröövlist lossiomaniku seitse poega paruni pattude lunastamiseks metsluikedeks moondas. Talle peab vana paruni verd pärija oma hingejõuga vastu astuma.

Olin kirjutamisest nii haaratud, et ei märganudki kuidas taevas hämardub ja oktoobri viimase öö pimedus merelt hiilides maale astub.

Neemetipus oleva majaka plinkimine paelus korraga mu inspiratsioonist hõivatud pilku. Tõusin ja astusin ranna poole. Luiged lösutasid ikka veel laisalt kivide vahel, pead pooleldi tiiva alla pistetud, üks silm valvsalt minu tegevust piidlemas.

Tuul paiskas oma külmade kamalutega mu näkku udupeenikest soolast vett. Püüdsin keelega piisku -- maitse oli kibesoolane. Nagu aastasadu voolanud silmavesi turgatas mulle pähe. Astusin lossivaremeisse tuulevarju ja toetasin käe kivimüürile... Korraga sigusrid kiviseinad kiviseinad mu ümber varjates täielikult ulguva sügistuule. Minu ees seinal metallvõrusse torgatud hingitseva tõrviku hais pani silmad kipitama ja mattis hinge. Vaatasin ringi. Ma seisin keset iidsusest lehkavat koridori, teadmata, kuis või milleks olen siia sattunud. Meelesopis tundus ruum igituttav, põrandakividki olid kulunud sealt, kus neid mäletasin. Kusagil üleval lõgisesid tuules aknaluugid. Astusin mööda koridori edasi, paokil ukse poole, mille taga teadsin olevat kamina. Ka koridoris lõõtsuv tõmbetuul, mis mu näole kamaluga juukseid pillutas, oli igituttav. Kas tõesti olin jõudnud enda teadmata lõpuks koju? Omaste ja hõimlaste juurde, vaimudeööl ja hingedeaja alguses? Südames miilas korraga soojus ja valgus, niisamuti nagu tuli laias koldes, mis minu ees pragisedes soojust levitas.

Istusin kolde ees olevale kulunud puupingile. Keegi oli noaga seda äsja sorkinud, siis noa käest poetanud, ning see vedeles nüüd pingi kõrval maas. Õige, vanal parunil on ju kohutav komme nuga peale söömist pingi sisse torgata, tuli mulle meelde. Isa oli merel, õigemini, isa ja vennad. Nad passisid Riiast tulevat kaubalaeva, mida pimedas madalike vahel riisuda.

Krägin koridoris, ahaa, keegi teenijaist avas märguande peale lossiväravat. Sammud koridoris, soolakas merehõng ja sealt mu meespere tuligi, üleni tilkuvad ja märjad, nägudel säramas rahulolu. Noos oli olnud korralik. Taamalt kostis, kuidas teenijad taaka lohinal mööda kivitreppe lossikeldrisse vedasid. Isa ja vendade jutust kõlas uhkus -- kaubalaeva lastis oli kauneid kangaid, klaasnõusid, uusi haljaid relvi, kõlblikku toidukraami ja mitu vaati meretaguse põletava märjukesega, mida mu meespere asjatundjaina üksteise võidu valjuhäälselt ülistas.

Noorim vendadest astus mu tooli juudre ja laotas mu õlgadele ülipeenest pitsist tohutu sõba. Udupeen vill ja filigraanne töö. Imeilus! Embasin teda vaimustunult. Mul oligi nüüd tõeline perekond. Armastav ja hoolitsev. Mis sellest, et rannaröövlid. Korraliku elatise teenimine on nagunii kellegi nöörimine, ausa tööga ei ole iial rikkaks saadud.

Kohendasin sõba enesele paremini ümber ja mõnulesin oma äsjaleitud perekonnaringi keskel. Vanem vendadest tuli raskel sammul läbi koridori, kandes süles röövsaagist pärit väheldast vaati. Ta asetas kandami kamina ette, ning avas selle ettevaatlikult oma suure pistodaga kangutades. Tundsin ära konjaki hõrgutava aroomi. Mehed jõid seda suurtest klaaskruusidest, nagu õlut. Mulle ei pakkunud seda keegi. Kahju, et lossipreilidel pole luba konjakit juua, lõhna järgi otsustades oli tegemist äärmiselt hõrgutava margiga. Ilmselt peegeldus mu näol selgesti kahjutunne, sest isa, vaadanud mu poole, tõusis oma suurest nikerdustega tugitoolist, tümpsis raskel sammul üle toa ning pani mu kaela ümber taskust võetud imekauni roosakasvalge mitmerealise ja kaminavalguses kergelt kumava kee. Pärlid, mõtlesin. Ehtsad, kallid ja haruldased. Olin kunagi Talvepalees imetlenud tsaarinnade ehteid, kuid need pärlid teinuks isegi sealsele kollektsioonile au. Isa tõstis kahe sõrmega mu lõuga, ning suudles mind otsaesisele. Ta punetaval näol helkisid higipiisad, ning hingeõhus oli selgesti tunda konjakiaroomi, mis segunes riietest tuleva mere soolaka lõhnaga. Hingasin seda mõnuga. Lapsepõlves olin unistanud mereröövlitest ja nendega põgenemisest, sellest, et mu isa on piraadilaeva kapten, kes tuleb ja viib mu ära lastekodu hallide ahistavate seinte ja lõputu vaesuse keskelt. Mul oli tuline õigus niimoodi unistada! Ma olengi siin rannikul kurikuulsa, lausa legendaarse mereröövli ainuke tütreke. Hoitud, ehitud ja hellitatud. Ma ei pea enam iialgi muretsema artiklite tähtaegade ega maksmata korteriüüri pärast. Mul on vägev isa ja seitse venda, kes kõik minu eest hoolt kannavad. Hingedeaeg on mind pärast pikki aastaid lõpuks alatiseks koju juhatanud! Oma argiaega ja askeldustesse tagasisaamine ei tundu mulle olulise ega ihaldatuna. Siia ma jään, siia ma kuulun!

Melu mu ümber muutus üha joobnumaks. Isa ja vendade pilgud muutusid konjakivaadi edenedes järjest kilavamaks, hoobeldi vägitükkidega, millega kaubalaeva meeskonnast jagu oli saadud. Ainukese kaine seltskonnaliikmena kuulasin meeleheitliku võitluse ja hilisema meeskonna uputamise julmi peensusi... Toa õdususse hiilib uppumisurma kibekülm ja soolakas hingus, mis meeste nägudele võikaid varje maalib. Ma ei taha seda rohkem kuulata! Isa ja vennad on ju minu armas perekond, toredad, soojad ja hoolivad. Nende äri nõuab külma verd ja vahedat mõistust, ning rasked tööpäevad tahavad väljaelamist. Jätsin isa ja vennad nende hooplemise juurde, ning tõttasin kivitrepist üles oma kambrisse. Võtsin peeglilaualt kuldse kammi ning tõstsin selle oma pikkade heledate juuste juurde. Korraga jäin aga kuulatama. Kellegi rasked sammud tulid trepist, ning suundusid otse minu magamistoa poole.

«Isa?« Suur hallipäine mees seisis uksel. «Tulin oma vastukingituse järele tütreke...» kähises joobnud hääl mu kõrvus.

«EI!» mõte mu peas liikus palavikulise kiirusega. Nii ei saa olla! Mu mõistus tõrgub seda uskumast. Perekond, lähedus... kõik sulas olematusse, reaalsusse jäid ainult suure, himura ja hirmus tugeva mehe jälestusttekitavad käed ja ahmiv suu minu kaelal. Seal, kuhu natuke aega tagasi olid needsamad käed asetanud hinnalisemast hinnalisema pärlikee. Isa kingituse tütrele? Või verepilastajast mehe kingituse oma laps-armukesele?

Taganesin, mõte jälkusest värisemas, kobades paaniliselt käega seljatagust. Pärlikee mu kaelas rebenes ja pudenes kivipõrandale igasse ilmakaarde laiali. Kukkusin voodile, ründaja raske keha prantsatas mulle otseti peale. Mu meeleheitlikult abi järele kobav käsi leidis otsitava -- pigistasin käe tugevasti padja all oleva pistoda ümber, ja tõstsin ta löögiks. Üks, teine, ja kolmas kord...

Mehe erutusest kähisev hingamine muutus korisevaks, ning vaikis paari vaevalise hingetõmber järel. Keha mu peal muutus raskeks ja lõdvaks.

Tõukasin mehe õudusesegase vastikustundega enda pealt eemale, ning komberdasin aknani. Avasin luugid ja verist pistoda käes pigistades karjusin tuulde kõige jubedama needuse, mis mulle pähe tuli. Needsin ära oma isa pojad, soovides et nende läbi iialgi ei jätkuks see neetud sugu. Elagu nad edasi siin kantsis, nähku seda kõdumas ja lagunemas, saamata sinna midagi parata. «Isa veri saagu hukka oma liha ja vere läbi!» Karjusin need sõnad vihapisaratega pooleks tuulde.

Samal hetkel hakkas kõik mu ümber keerlema ja vajus ähmasesse kaugusesse... Seisin taas tuulisel rannal, otse keset luigesalka, kes mind ilmselt vaenlaseks pidades korraga ründasid. Tõmbusin tiiva- ja nokahoopide all kössi ning pooleldi jooksin pooleldi roomasin oma auto poole, kartes sisimas, et mul ei õnnestugi sinna jõuda. Paanikas pagedes, nägin kiviklibu vahel oma pärlikee laialipaiskunud riismeid.

Mulle väga lähedal kõlas korraga lask. Üks mu ümber lennanud ja tiivahoope jaganud luikedest kukkus surnult maapinnale, teised lendasid ehmunult kõrgusse ning kadusid kiiresti silmist. Roostikust ilmus võõras mees, kes tõttas mu juurde, aidates mul püsti tõusta ja riideid puhtaks rapsida.

«Tüdruk, mis sul arus, kõnnid otsekui lummas otse luikede keskele! Hullvaim. Täna oma saatust, et ma siiakanti pardijahile sattusin ja sul selleläbi hing sisse jäi. Luik on suur lind, mitmekesi võivad nad su ka surnuks peksta.» Ta vangutas pead ja ulatas mulle põuepudeli.

«Säh, rüüpa, ehmatuse peale kulub ära.»

Rüüpasin pudelist, ning ninna lõi sellesama konjaki aroom, mida ennist lossis tundsin.

«Mis jook see on?« küsisin väriseva häälega.

«Eh, meri toob rannakülas vahel üllatavaid ande. Leidsin vaadikese täna õhtul jahil käies roostikust. Oivaline kraam. Hommikul tulen järele ja viin koju. Saavad teisedki proovida.»

Sulgesin silmad ja kogusin ennast. Asjad on läinud liiga veidraks...

«Seega, luikede juurde kõndimine pole tark tegu?» üritasin olnu üle nalja heita. Mees raputas pead. «Tulite sirgelt varemete vahelt välja ja kõndisite nende poole. Mul ei jäänud muud üle, kui üks maha võtta, et teisi ära hirmutada...

«Aitäh!» katkestasin teda järsult. «Ma pean nüüd natuke aega üksi olema ja mõtteid koguma!»

Otsisin taskust oma nimekaardi ja pistsin mehele pihku. «Olge kena, helistage mulle homme, et saaksin teid korralikult tänada. Praegu pole ma selleks rünnakust saadud šoki tõttu ilmselt võimeline. Nüüd aga jätke mind üksi, palun!»

Mees vaatas mulle pikalt otsa, võttis siis kaardi, toppis selle ühte oma kuue arvukatest taskutest. Seejärel pistis ta sõnagi lausumata surnud luige oma suurde seljakotti ja läks tagasi roostiku poole. Ootasin kärsitusega tema lahkumist.

Roostiku juures pööras mees äkki ümber ja tuli kõhkleval sammul tagasi.

«Aga ehk tuleksite ööseks meile tallu, kuhu te ikka vastu ööd niiviisi hirmununda ja segaduses lähete?»

Sealjuures vaatas ta mulle avalalt otsa. Sellisele pilgule ei suutnud ma ära öelda. Korjasin kiiresti kokku oma fotoka ja laptopi, ning pakkusin, et sõidame minu autoga kohale. Mees mahutas end kitsale kõrvalistmele, hoides oma suurt seljakotti kohmakalt põlvedel.

Sõitsime vaikides esimeste majadeni. Mehe talu kujutas endast korralikku kahekorruselist maja rõdude ja minigolfiväljakuga. Kena noorepoolne perenaine võttis nii jahisaagi, minu, kui ka mõlemi saamise loo naeratades vastu, ning sammus seejärel luik kaenlas kööki.

Peremees juhatas mind elutuppa, ning olles mu kindlustanud kõige eluks hädavajaliku s.o. konjakiklaasi ja telekapuldiga, taandus ta maja sügavusse jättes mu tugitooli konutama ja satelliidikanaleid klõpsima. Pea oli tühi. Jõllitasin ekraani ja ootasin mõttes oma maitsmismeelt teritades toitu, mis köögis valmides nii isuäratavalt lõhnas...

Naisteajakirja reporter pani paberilehe käest, tõstis klaasi konjakiga kõrgele ja vaatas jooki vastu kaminatuld. Klaasi sisu sillerdas võrgutavkuldselt. Ta naeratas majaperemehele. «Vaimustav lugu! Olete oma põhitöö kõrvalt väikest viisi ka kirjanik?» küsis ta koketselt naeratades.

Mees muigas napilt suunurgast: «Paraku mitte. Selle loo leidsin faili kujul ühest Rakvere väikesest arvutiärist ostetud laptopist. Hoopis märkimisväärsem on see, mis sellele ilukirjanduslikule lookesele tegelikkuses järgneb.»

Naise seni koketses naeratuses peegeldus pisuke huvisäde. Ta kohendas end mugavamini tooli, tõstes jala ahvatlevalt üle teise, naelutas pilgu mehe huulile ja jäi ootele.

«Nimelt suri kahe aasta eest, 31-sel oktoobril minu vanematekodu lähistel harvaesineva astmaatilise allergia tõttu teie ühe konkurendi noor naisreporter.»

Naine vangutas kahtlevalt pead.

Mees noogutas tõsisel ilmel, nig jätkas rahulikult:

«Mul õnnestus oma ülikooliaegseid tutvusi kasutades kohtuda lahangu sooritanud arstiga ning muuhulgas läbi lugeda ekspertiisiakt. Sellel seisis diagnoosina astmaatiline ülitundlikkus metslinnuliha suhtes. Astmahoog põhjustas lämbumise, ning arstide elustamiskatsetest hoolimata oli kannatanu jäänud juba liiga kauaks hapnikuta, aju verevarustus oli seiskunud, mis omakorda põhjustas tõsiste ajukahjustuse tekke. Doonorelundeid kummalise allergiahoo esinemise tõttu kannatanult võtta ei juletud... »

Naisreporteri silmist kumas nüüd juba selget uskumatust. «See ei saa niimoodi olla!» Roosa pärl tema kummagi kuldes kõrvarõnga küljes lõi peavangutuse saatel hoogsalt tantsima.

Mees silmitses tema kõrvarõngaid väga tähelepanelikult. «Ega ma pole liiga pealetükkiv, kui küsin, kas need kõrvarõngad on R.T., Tallinna ühe tuntuima kullassepa toodang?»

Naine naeratas meelitatult. «On küll, aga kuidas teil õnnestus see ära arvata. Olete ju tunnustatud loomaarst, mitte aga kullassepp?»

«Vaadake, mina müüsin need pärlid R.T.- le.»

Naine põrnitses teda nüüd juba sügava uskumatusega.

«Töötasin kahe eesta eest Rakvere lähedal vanemate kodualevis loomaarstina. Novembrikuus tõid kohalikud jahimehed mulle üksteise järel kuus surnud luike. Lahkamisel leidsin iga linnu pugust peotäie roosakasvalgeid pärleid. Lindude surma tegelikku põhjust ei õnnestunudki mul kindlaks teha. Küll aga õnnestus tuttava kullassepa abiga tuvastada leitud pärlite väärtus ja tema kaudu leida ka sobiv ostja. Pärlite müügist saadud rahaga avasin Tallinnas oma pisikese loomakliiniku, mis on alati olnud minu unistuseks.»

Selgituse lõpetanud naaldus mees mugavamini tugitooli ja nautis uskumatuse erinevate vormide mängu ajakirjaniku näol. Ta naeratas.

«Aga teate, mis mind kogu selle loo juures tõeliselt üllatas?»

Naine raputas ikka veel sõnatuna pead.

«Huvi pärast käisin hiljuti tutvumas ka mereröövlist paruni perekonnaarhiiviga. Paruni arvult kolmas nooruke naine hukati abielurikkumise pärast. Ahvatlejaks oli hilisemate põlvkondade poolt kirja pandud selgituses paruni enda noorim poeg, kes jäi aasta peale naise hukkamist sügisesel tormisel merel kadunuks.»

Mees võttis lauakeselt oma konjakiklaasi ning tõstis selle otsekui toostiks kõrgele. «Seega meie kadunud reporterineiu ei näinud samuti tõde, kuid tänu tema fantaasiale olen mina suutund täide viia oma unistuse. Selles loos peitubki minu edu saladus, mida te minult meie intervjuu alguses küsisite.»